lg 1 sätestab Maksu- ja Tolliameti piirkondliku struktuuriüksuse kompetentsi juurdemaksmisele kuuluva maksusumma arvutamiseks ning sellekohase kirjaliku maksuteate saatmiseks. MKS §-s 46 tuuakse ära üldnõuded maksuhalduri haldusaktidele ning sama seaduse 88 lg 2 järgi maksuteade on §–s 46 sätestatud nõuetele vastav haldusakt, mis saadetakse maksukohustuslasele hiljemalt 30 päeva enne maksu tasumise tähtpäeva.
lg 4 kohaselt residendist füüsiline isik, kes deklareeris ettevõtlustulu või kasu vara võõrandamisest, on kohustatud tasuma maksuteates näidatud juurdemaksu Maksu- ja Tolliameti pangakontole hiljemalt maksustamisperioodile järgneva kalendriaasta 1. oktoobriks. Kaebuse kohaselt puudus maksuhalduril täiendava makse sissenõudmiseks õigus alljärgneval põhjustel. 1.
lg 1 kohaselt arvutab Maksu- ja Tolliameti piirkondlik struktuuriüksus juurdemaksmisele kuuluva maksusumma (juurdemakse) ning saadab maksumaksjale sellekohase kirjaliku maksuteate. Abikaasad, kes ehitasid ühise tuludeklaratsiooni, vastutavad juurdemaksmisele kuuluva tulumaksu tasumise eest solidaarselt ning nendele väljastatakse ühine maksuteade.
lg 4 kohaselt on residendist füüsiline isik, kes deklareeris ettevõtlustulu või kasu vara võõrandamisest, kohustatud tasuma maksuteates näidatud juurdemakse Maksu- ja Tolliameti pangakontole hiljemalt maksustamisperioodile järgneva kalendriaasta
lg 5 p 1 kohaselt ei maksustata tulumaksuga kinnisasja, ehitise või korteri kui vallasasja või elamuühistu osamaksu võõrandamisest saadud kasu, kui: „1) kinnisasja oluliseks osaks või korteriomandi või –hoonestusõiguse esemeks on eluruum, mida maksumaksja kuni võõrandamiseni kasutas oma alalise või peamise elukohana“. Avaldaja leiab, et see säte kehtib ka sellisel juhul, kui võõrandatakse osa kinnisasjast.
lg 1 p 1 teleoloogiliseks tõlgendamiseks tuleb kõigepealt aru saada maksukohustuse tekkimise alustest. Füüsilise isiku puhul on tulumaksuobjektina võimalik maksustada alati üksnes majandustegevuse resultaati. Maksukohustus tekib, kui isik on tegelenud majandustegevusega vähemalt passiivselt (n teinud investeeringuid investeeringutulu saamiseks). Isiklikus tarbimises olev vallasi on suunatud tarbimisse, seda ei ole soetatud võõrandamisest kasu saamise eesmärgil ja seetõttu selle võõrandamisest saadud kasu ei maksustatagi. Sama loogika kehtib
Kuna kinnisasja puhul on oht sätte kuritarvituste osas suurem, sest vara väärtus on reeglina suurem, siis on isikliku tarbimise väljendamiseks seaduses kasutatud teatud omaseid tunnuseid, mis sellele viitavad – s.o alalise või peamise elukohana kasutamine. Suvila puhul ei ole aga seal elamine aga enam oluline millest tulebki hästi välja maksuvabastuse aluse – tulu oleks ebaõiglane maksustada, sest vara ei ole soetatud edasimüümise eesmärgil. Kui
lg 5 p 1 vabastab kinnisasja võõrandamise tervikuna tulumaksust seetõttu, et seda on kasutatud tarbimises, st elamiseks alalise või peamise elukohana, siis on ju loogiline, et kinnisasja jagamise puhul ei muutu kinnisasja senise kasutuse majanduslik sisu. 2 Vastustaja kaebusega ei nõustu. E. L esitas 24.03.2008 abikaasaga ühise tuludeklaratsiooni 2007.a. tulude kohta milles lisaks palgale ja pensionile deklareeriti kasu vara (kinnistu) võõrandamisest. Maksuhalduri töötajate poolt selgitati avaldajale juba sellal, et nende poolt esitatud dokumentidest nähtuvalt kuulub kinnistu jagamisel tekkinud uue Niiduranna kinnistu müügist saadud kasu deklareerimisele ja maksustamisele tulumaksuga. 01.07.2008 trükiti välja maksuteade nr 14515 füüsilise isiku 2007.a. tulumaksu tasumise kohta 01. oktoobriks summas 60 170.00 krooni ning anti Eesti Postile lihtkirjana üle 07.07.2008 edastamiseks E. L. Seega maksukohustuse tekkimisest ja selle tasumise tähtajast olid deklareerijad teadlikud juba deklaratsiooni koostamise kuupäeval. Õiguskuuleka kodaniku puhul oleks eeldatav, et haldusakti (maksuteate) viibimise korral kannab isik vajalikku hoolt selle põhjuste väljaselgitamiseks, kui talle oli juba deklaratsiooni koostamise ajal teada maksukohustuse tekkimine.
L maksuteate järgset tulumaksu ei tasunud, mille tõttu koostati 13.10.2008 sissenõudmise osakonna poolt maksuvõla tasumiseks korraldus nr 13-2.1/
§-s 46 lg 4 nimetatud tähtaeg „maksustamiseperioodile järgneva kalendriaasta 1. oktoober” ei ole aegumistähtaeg, vaid maksusumma tasumise tähtaeg maksukohustuslasele ja seda juhul, kui maksukohustuslane on deklareerinud
märtsiks. MKS § 88 lg 2 viimane lause „Maksuhaldur võib väljastada maksuteate ka pärast deklaratsiooni esitamise tähtpäeva esitatud deklaratsiooni alusel arvutatud maksusumma kohta, kui maksusumma arvutatakse deklaratsioonis esitatud andmete põhjal” annab selgesõnalise võimaluse esitada deklaratsioon ka pärast
märtsiks. Deklaratsiooni hilisema esitamise korral annab viidatud MKS § 88 lg 2 viimane lause sellisel juhul õiguse esitada maksukohustuslasele siiski maksuteate. MKS § 88 lg 2 tulenevalt on maksuteade võrdsustatud haldusaktiga, mis oma juriidiliselt olemuselt on maksu määramine, kohustades maksukohustuslast tasuma maksu kindlaks tähtajaks. Senise kohtupraktika kohaselt on Riigikohus oma lahendites (3-3-1-40-04, p 12; 33-1-56-07, p 13) sidunud maksu määramise, sh siis ka maksuteate alusel, üldise aegumistähtajaga 3 või 6 aastat (MKS § 98 lg 1, vana MKS § 22 lg 2). Maksuteate hilisema saatmise võimaluse, maksukohustuslasest mitteolenevatel põhjustel, näeb samuti ette MKS § 119 lg
lg 1 kohaselt maksustatakse tulumaksuga mistahes rahaliselt hinnatava eseme (vara) võõrandamisest saadud kasu. Viidatud sättes on maksuobjekt loetletud mitteammendavalt ja see sisaldab kinnisasja müüki. Kasu arvestatakse soetusmaksumuse ja müügihinna vahena (
Soetamismaksumuse definitsioon on toodud
§-s 38 lg 1. Seega 20.11.2007 toimunud kinnistu jagamise avalduse, kinnistu müügilepingu ja asjaõiguslepingu sõlmimise tulemusena tekkis maksuõigussuhe, mille tulemusena kuulus deklareerimisele ja maksustamisele müügist laekunud kasu, millest võis eelnevalt maha lahutada vara omandamiseks, parendamiseks ja täiendamiseks tehtud dokumentaalselt tõendatud kulud ja makstud lõivud.
lg 4 ja lg 5 loetletud maksuvabade tulude loetelu on ammendav ja selle laiendav tõlgendamine viisil, nagu on esitanud kaebaja, ei ole võimalik. 20.11.2007 toimunud võõrandamise käigus ei müüdud kinnisasja, mille oluliseks osaks või esemeks oleks olnud eluruum, mida maksumaksja kasutas oma alalise või peamise elukohana, vaid jagamise tagajärjel tekkinud uus kinnistu. Jagamisega eraldatud uus kinnistu nimega Niiduranna ei saanud ega saa olla kaebaja alaliseks või peamiseks elukohaks, mistõttu ei saanud ta seda ka vastavalt tarbida. Kohtu seisukoht Vintri külas Salme vallas asuva 3,12 ha suuruse „L” maaüksuse enda omandis oleva majavalduse juurde omandas E. L maareformi käigus ostueesõigusega erastamise teel Salme Vallavalitsuse 18.05.1998 korralduse nr 71, selle järgnenud maavanema asjaomase õigusakti ja 30.12.1998 Eesti riigiga sõlmitud maa ostu-müügilepingu tulemusena. 20.11.2007 sõlmisid E ja A. L ning E. M notariaalse kinnistu jagamise, kinnistu müügi- ja asjaõiguslepingu nr 5865. Nimetatud lepingu alusel jagati müüjatele kuuluv kinnistu kaheks eraldi kinnistuks ja selle tulemusel tekkinud uus kinnistu Niiduranna, pindalaga 10059 m2, võõrandati hinnaga 300 000 krooni E.-L.Mile. 24.03.2008 abikaasaga ühiselt esitatud deklaratsioonis 2007.a. tulude kohta oli lisaks palgale ja pensionile kasu vara (kinnistu) võõrandamisest küll välja toodud kuid
L tulumaksu Niiduranna kinnistu müügitulult ei tasunud.
. Kasu vara võõrandamisest lg 5 p 1 sätestab, et „tulumaksuga ei maksustata kinnisasja, ehitise või korteri kui vallasasja või elamuühistu osamaksu võõrandamisest saadud kasu, kui: 1) kinnisasja oluliseks osaks või korteriomandi või – hoonestusõiguse esemeks on eluruum, mida maksumaksja kuni võõrandamiseni kasutas oma alalise või peamise elukohana. See tähendab, et kinnisasja võõrandamisel on maksuvabastuse tekkimise aluseks üheaegselt kahe asjaolu, nii kinnisasja osaks oleva eluruumi olemasolu müüdaval maatükil kui ka selle eluruumi kasutamine alalise või peamise elukohana. Antud juhul seisneb juhtumi erilisus selles, et osundatud säte oleks kahtluseta rakendatav, kui kaebaja müünuks L kinnistu tervikuna; et aga kinnistu müüdi pärast jagamist ja uue iseseisva Niiduranna maaüksuse moodustamist kus kaebajal eluruumi ei olnud on maksuhaldur pidanud 5 mõistlikuks maksustada saadud kasu tulumaksuga. Kohtule antud seletuses on vastustaja vältinud lähemat diskuteerimist kaebuse aluseks oleva arusaamaga, et füüsilise isiku puhul on tulumaksuobjektina võimalik maksustada alati üksnes majandustegevus, mis jaguneb aktiivseks ja passiiveks, resultaati ning selleks, et üldse tekiks maksustamise alus, peab majandustegevus olema eesmärgipärane ja ratsionaalne tegevus. Maksu- ja Tolliameti Lääne maksu ja tollikeskus on piirdunud selliste väidetega, nagu: 1) on
lõigetes 4 ja 5 toodud maksuvabade tulude loetelu ammendav ja nende laiendav tõlgendamine kaebaja eeskujul ei ole võimalik; 2) L kinnistu jagamisel tekkinud uus Niiduranna kinnistu ei olnud kaebaja alaliseks või peamiseks elukohaks mistõttu ei saanud ta seda ka vastavalt tarbida. Põhimõtteliselt võib nende maksuhalduri seisukohtadega nõustuda. Tulumaksuseaduse sätteid tuleb tõlgendada sama seaduse teiste sätete ning selle seaduse mõtte ja eesmärgi, samuti maksuõiguse üldiste põhimõtete kohaselt (3-3-1-31-99).
lg 1 järgi tulumaksuga maksustatakse maksumaksja tulu, millest on tehtud seadusega lubatud mahaarvamised. Eksisteerivad ka maksuvabastused, millede loetelu on tulumaksuseaduses antud mitme eri loendina, näiteks §-i 15 lg 4 p-des 1 – 8 ja lg 5 p-des 1 – 7 ning on ammendav. Juhindumine ainult seadustes selgesõnaliselt lubatud mahaarvamistest ning maksuvabastustest tagab maksustamisel nii seaduslikkuse printsiibi kui ühetaolise maksustamise põhimõtte tõhusa järgimise. Kaebaja poolt esile toodud tulu mõiste käsitlus on levinud Saksa õigusteoorias, kus tuluna käsitletakse reaalselt saadud tulusid, mis tekkisid tulu saamise eesmärgil toimuva aktiivse (sõltuva (tööleping) või iseseisva (ettevõtlus)) ning passiivse (kapitalipaigutused) majandustegevuse tulemina. Kehtiv seadusandlus Eestis taolise idee ellurakendamist siiski ei toeta ning
lg 1 kohaselt tuleb kasu või kahjuna vara võõrandamisest mõista vara soetamismaksumuse ja müügihinna vahet mille maksustamist välistavad erandid on samas seaduses rangelt loetletud. Kaebaja ideede teostamiseks alalise elukoha müügiga seonduvalt tekkivates maksuõiguse küsimustes tuleb muuta seadusandlust ja
Täiendavalt võib märkida, et kinnisasja, mille oluliseks osaks on eluruum ja sellisest antud juhul suhteliselt suurest – 3,12 ha suurusest maaüksusest iseseisvaks ilma elamuta kinnistuks eraldatud kinnisasja müük omavad olulisi erisusi. Kui eluruumiga kinnistu puhul võib eeldada müügi eesmärgina soovi elutingimusi parandada uue korteri või elamu ostmise teel, millisel juhul kasu tulumaksuga maksustamine tegelikult ei võimaldaks saadud vahendite arvel aga isegi samaväärset eluaset hankida siis kinnistu jagamisel, iseäranis sellise, mille ulatust mõõdetakse hektarites, on silmnähtavalt domineeriv äriline kasusaamise aspekt. Isikliku tarbimise tunnus kui kaebaja esitatud kaalutlustes tulumaksust vabastamise alus siin, nagu maksuhaldur kohtule antud seletuses märgib, puudub – kinnistu moodustamise ainus eesmärk ongi müügitehingu võimalikuks tegemine ning mingit sellist tarbimist elukohana kasutamise funktsiooni kaudu uuel kinnistul toimunud ei ole. Kuivõrd Niiduranna kinnistu müügiga tulenevalt selle soetusmaksumuse ja müügihinna kaebaja jaoks positiivsest saldost kaasnesid talle sissetulekud ei ole kasu tulumaksustamine vastuolus ka maksuvõimelisuse printsiibiga mis vastasel juhul samuti võiks tekitada kahtlusi maksuhalduri tegevuse õiguspärasuses. Mis puutub väitesse, et Maksu- ja Tolliameti Lääne maksu- ja tollikeskus on jätnud seaduses sätestatud tähtaja jooksul maksusumma määramata ja kaotanud seeläbi õiguse täiendava 6 maksu sissenõudmiseks, siis kohus sellist lähenemist ei aktsepteeri. Maksu- ja Tolliameti Lääne maksu- ja tollikeskus arvutas eelkontrolli käigus maksudeklaratsiooni alusel tasumisele kuuluva maksusumma välja 01. juulil 2008 ning saatis vastava maksuteate lihtpostiga 07.07.2008 ka E. L. Probleemid postisaadetise kättesaamisel ei väära fakti, et maksusumma määramine toimus õigeaegselt. Pealegi ei ole maksusumma määramise üldine aegumistähtaeg MKS § 98 järgi möödunud ning alati on võimalus maks aegumistähtaja piires maksuotsusega määrata, st kaebajal ei ole võimalik Niiduranna kinnistu müügiga kaasneva tulumaksu tasumise kohustust vältida. Aritmeetilise arvutusvea puudumist on vastustaja oma kirjalikus vastuses selgitanud. HKMS § 92 lg 1 järgi menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seetõttu jääb kohtukuluna tasutud riigilõiv summas 3009.00 krooni (tl 34) kaebaja enda. Eeltoodu alusel ja juhindudes HKMS § 26 lg 1 p 6 ja 92 lg 1 kohus o t s u s t a s: 1. Jätta kaebus rahuldamata ja kantud kohtukulud välja mõistmata. Otsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates selle avalikust teatavakstegemisest. Aivar Koppel, halduskohtunik 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.