Obsah (7)

§ 367§ 113§ 361§ 142§ 145§ 42§ 101

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Kersti Kerstna-Vaks Otsuse tegemise aeg ja koht 14. detsember 2009, Tartu kohtumaja Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 14. d

§ 367lg 3 kontekstis (Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-124-08).

Hind 95 000 krooni oli põhjendatud, sest autol olid välised defektid. Sõiduki väärtus tagastamise hetkel ei erinenud oluliselt sõiduki tegelikust müügihinnast. Vara realiseeriti üheksa päeva jooksul (30.10.2008) hinnaga 90 000 krooni (hind käibemaksuta 76 271.19 krooni), mis on parim ja kiireim tulemus ning turuväärtuse ja müügihinna vahe oli alla 10% (Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-77-08). Kui müük toimub vabaturu tingimustes, selgub konkreetse eseme turuhind ehk väärtus eseme müümisel. Osutatud teenuste eest esitas Reeborn OÜ hagejale arve nr A 08924 summas 2500 krooni (käibemaksuta; vara tagastamise eest makstav tasu) ning Saksa Auto AS arved nr 282603007 ja 282603008 summas 5209.19 krooni (käibemaksuta; vara müügieelse tehnilise ülevaatuse, teostatud remonttööde ja realiseerimise eest makstav tasu). Hageja on arved tasunud. 5. Hageja liisingulepingust tulenev nõue on 133 021.17 krooni, mis koosneb järgmistest summadest: vara jääkmaksumus 101 931.56 krooni (käibemaksuta); debitoorne võlg 23 380.42 krooni (osamaksed 7677.60 krooni, intress 4489.74 krooni ning perioodi 16.04.2008-15.10.2008 eest kütusekaardi kuumaksed 75 krooni, kütusekaardi eest kasutatud teenused 680.75 krooni, ostetud kütus 4697.25 krooni, käibemaks teenuste ja kütuse eest 1014.08 krooni, kindlustusmaksed 4746 krooni); vara tagastamise ja realiseerimisega seotud kulud 7709.19 krooni (käibemaksuta). Vara realiseerimisest saadud 76 271.19 krooni ei kata hageja liisingulepingust tulenevat nõuet põhivõlgniku vastu. Seetõttu tuleb kostjal hüvitada vahe 56 749.98 (133 021.17 - 76 271.19). Hageja viitab liisingulepingu üldtingimuste p-idele 3.7, 7.4, 7.4.1,

§-le

2. 13.11.2008 ja 30.12.2008 kirjades palus hageja vastavalt põhivõlgnikul ja kostjal tasuda võla 14 päeva jooksul teatise kättesaamisest või võtta kokkulepete sõlmimiseks hagejaga ühendust. Põhivõlgnik ega kostja võlga ei kustutanud ja hagejaga ühendust ei võtnud.
3. Kostja ei ole tõendanud, et põhivõlgnik taotles hagejalt lepingu lõpetamist seoses makseraskuste tekkimisega ja soovis liisingueseme tagastada. Kui põhivõlgnik soovib lepingu ennetähtaegselt lõpetada, peab ta leidma ise sõidukile ostja. Kui ta ostjat ei leia, tuleb arvestada sellega, et müügikahju jääb tema kanda. Kostja üritas müüa sõidukit hinnaga 140 000 krooni, mis ei vastanud tegelikule turuväärtusele, mistõttu tal ei õnnestunud ostjat leida ja vältida müügikahju tekkimist.
4. 15.09.2009 istungil nõustus hageja esindaja sellega, et tegemist on tarbijalepingutega. Hageja ei alustanud auto müüki enne liisingulepingu ülesütlemist.
5. Hageja palub mõista kostjalt enda kasuks välja 56 749.98 krooni ning viivise protsendina põhinõudest alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. 18.06.2009 hagiavalduses palus hageja mõista viivise välja liisingulepingu p-s 5.1 sätestatud määras (0,026% päevas), 29.09.2009 avalduses aga

§ 113lg-s 1 sätestatud määras (tlk 15-17, 59-61, 70-73, 74-77, 101-103).

KOSTJA VASTUS

1. Kostja hagi ei tunnista. Hageja tegi kostjaga käenduslepingut sõlmides vea. Kostja sissetulek oli väike ning tal oli kaks ülalpeetavat. Oli ilmselge, et kui põhivõlgnik oma kohustust ei täida, siis ei ole ka kostja käendajana võimeline arveid tasuma. Kostja ja põhivõlgnik mõtlesid esialgu, et on võimelised autot üleval pidama. Alates
2. a maist võtsid nad korduvalt hagejaga ühendust, et hageja pikendaks maksegraafikut, muudaks 3/7 muul viisil lepingut või võtaks auto tagasi, sest nad olid hinnanud oma võimeid üle. Leping jäi muutmata, sest tasu selle eest oli 1000 krooni. Hageja ei võtnud ka autot tagasi. Kostja ja põhivõlgnik proovisid autot ise müüa, kuid see ei õnnestunud. Nad tegid auto eest viimase makse
3. a mais ning soovisid auto tagastada. Hageja reageeris alles
4. a septembris. Kui hageja oleks palvetele koheselt reageerinud, ei oleks võlga tekkinud. Kostjal ei ole võimalik kõiki tõendeid esitada, sest toimunust on möödas pikk aeg. Auto ülevaatuse aktis toodud vigastused olid olemas juba auto ostmisel (tlk 50-51).
5. 15.09.2009 kohtuistungil kinnitas kostja, et on nõus vara jääkväärtuse suurusega ning sellega, et esitatud arved on tasumata. Kostja ja põhivõlgnik soovisid auto hagejale tagastada juba enne kui hageja selle ise ära võttis. Vist
6. a mais öeldi neile, et auto tuleks viia Liivalaia 8 Tallinnasse või AS-i Saksa Auto. Autoga ei saanud Tallinnasse sõita, sest kindlustus ja ülevaatus olid lõppenud. Kostja tunnistab hagi kasutatud teenuste ja kütuse osas. E. Kalpus tankis veel
7. a augustis ja septembris. Kulutused 7709.19 krooni on küsitavad. Kostja teatas hagejale, et raha auto äraviimiseks ei ole, ning hageja korraldas auto äraviimise. Kostja ei oska midagi öelda treileri hinna, realiseerimistasu suuruse ega selle kohta, kas AS Saksa Auto on teinud auto juures midagi üleliigset. Kriimdefektid olid autol juba ostmisel (tlk 70-72). 09.11.2009 istungil vaidlustas kostja selle, et hageja maksis kindlustusmakseid. Liisingulepingu kehtivuse ajal, natuke enne auto tagastamist, sõitis E. Kalpuse sõber autoga vastu puud. Auto jäi selliseks nagu ta pärast avariid oli. Kostja ja põhivõlgnik teadsid, et kindlustus on maksmata ega esitanud seetõttu kindlustusandjale avaldust. Kostja ei ole nõus sellega, et tema käendab teenuse osutamise lepingutest tulenevaid nõudeid (tlk 102-103). KOHTU SEISUKOHT
8. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et 13.03.2007 sõlmisid hageja ja E. Kalpus liisingulepingu nr 0155598L, mille alusel sai E. Kalpus oma valdusse ja kasutusse sõiduauto Mazda 6 2.0 (ehitusaasta 2003) ning kohustus tasuma hagejale selle eest lepingus sätestatud makseid (sh intressi) vastavalt maksegraafikule (tlk 22-29).

§ 361

järgi kohustub liisinguandja liisingulepinguga omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. 13. 13.03.2007 sõlmisid hageja ja kostja käenduslepingu nr 0155598L, mille järgi kohustus kostja tagama solidaarselt liisinguvõtja E. Kalpusega 13.03.2007 liisingulepingust nr 0155598L ja selle tulevikus sõlmitavatest lisadest tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohase ja täieliku täitmise. Käendatavaks summaks on 184 343.39 krooni (tlk 18).

§ 142

lg 1 sätestab, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest.

§ 145

lg 1 kohaselt vastutavad põhivõlgnik ja käendaja kohustuse rikkumise korral võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada.

§ 145lg 2 kohaselt vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses.

Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kostja vastutab hageja ees E. Kalpuse liisingulepingust ja selle lisadest tulenevate kohustuste täitmise eest solidaarselt põhivõlgnikuga 184 343.39 krooni ulatuses. Asjaolu, et kostja arvates ei olnud ta juba lepingu sõlmimise ajal maksevõimeline (tlk 50), ei anna alust teda kohustuste täitmisest vabastada.

1. Kostja väidab, et põhivõlgnik soovis auto tagastada juba
2. a mais (tlk 51). Telefonikõnede eristused (tlk 55-58) ning tunnistaja ütlused kinnitavad, et tõepoolest on 4/7 põhivõlgnik ja/või käendaja pöördunud hageja poole korduvalt juba enne hageja poolt lepingu ülesütlemist. Tunnistaja Maren Aabi ütluste kohaselt töötas tema hageja juures ja oli vaidlusaluse liisingulepingu haldur. Kostja ja põhivõlgnik võtsid temaga seoses makseraskustega ühendust, kuid ta ei mäleta, kas kliendid soovisid lepingu lõpetada ja auto tagastada (tlk 101). Kostja seletusest ilmneb aga, et liisingulepingu lõpetamine
3. a mais ei õnnestunud ning põhivõlgnik liisingueset ei tagastanud, vaid jätkas auto ja teenuste kasutamist kuni
4. a septembrini. E. Kalpus tankis veel
5. a septembris ning natuke enne auto tagastamist toimus avarii (tlk 71-72, 102). Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et kostja ega põhivõlgnik ei täitnud liisingulepingust tulenevaid kohustusi alates
6. a maist nõuetekohaselt ja hageja ütles seetõttu liisinguleping 23.09.2008 üles (tlk 34, 51).
7. Liisingulepingu üldtingimuste p 3.7 järgi peab liisinguvõtja pärast liisinguandjapoolset lepingu ülesütlemist ja liisingueseme võõrandamist hüvitama liisinguandjale liisingueseme võõrandamisest tekkinud kahjud (st liisingueseme võõrandamisest saadud summa ja liisinguvõtja poolt liisinguandjale liisingueseme omandamisega tekkinud kulude hüvitamata osade vahe) ja kulud (sh liisingueseme valduse ülevõtmine, liisingueseme hoidmine, liisingueseme müügikõlbulikuks seadmine). Üldtingimuste p 7.4.1 järgi, kui liisingueseme võõrandamisest saadav rahasumma ei kata kõiki liisinguvõtja poolt liisinguandjale tasumisele kuuluvaid summasid, on liisinguvõtja kohustatud viivitamatult tasuma liisinguandjale puudujääva osa. Kohus leiab, juhindudes Riigikohtu 08.10.2008 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-77-08 p-s 17 toodust, et liisingulepingu üldtingimuste p-id 3.7 ja 7.4.1 on kostjat ebamõistlikult kahjustavad

§ 42

lg 3 p 5 ja § 44 järgi ning tühised

§ 42

lg 1 järgi, sest nendega võetakse kostjalt võimalus tõendada hageja kui tüüptingimuste kasutaja tegelike kulude (kahju) suurust. Kohaldada tuleb

§-i 367. 16.

§ 367

lg 1 kohaselt peab liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemise korral hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega.

§ 367

lg 4 kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud.

1. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et liisingulepingu ülesütlemise seisuga oli tasuda jäänud osamaksete summa 101 931.56 krooni ilma käibemaksuta ning osamaksete võlg 7677.60 krooni ja intressivõlg 4489.74 krooni (tlk 51, 70, 74-75). Seda kinnitavad ka arved ja maksegraafik (tlk 25, 30-33).
2. 13.03.2007 sõlmisid hageja ja E. Kalpus liisingulepingu nr 0155598L teenuste lisa, mille alusel andis hageja E. Kalpusele kasutamiseks Statoili kütuse krediitkaardi (tlk 78). Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et liisingulepingu teenuste lisast tulenev võlg on kokku 6467.08 krooni (tlk 30-33, 71, 75). Kohus ei nõustu kostjaga, et tema ei vastuta nimetatud kohustuste täitmise eest (tlk 102). Kohustused tulenevad liisingulepingu lisast, kostja on käenduslepingu p-ga 1 võtnud kohustuse vastutada ka liisingulepingu lisadest tulenevate kohustuste täitmise eest (tlk 18).
3. 12.03.2007 sõlmisid hageja ja E. Kalpus kindlustusleppe nr 0155598L seoses liisinguesemeks oleva sõiduki vabatahtliku kindlustuslepinguga (tlk 81). Poolte vahel ei ole vaidlust, et põhivõlgnik ega käendaja ei tasunud liisingueseme eest nõuetekohaselt kindlustusmakseid (tlk 102). Swedbank Varakindlustus AS-i kinnituse kohaselt on tasunud hageja 15.05.2008-15.10.2008 E. Kalpuse kasutuses olnud sõiduauto eest standardkasko makseid 4746 krooni. Seega on kostja kahtlused, et hageja ei ole kindlustusmakseid tasunud, alusetud (tlk 102). Liisingulepingu üldtingimuste p-i 6.3.2 kohaselt kohustub liisinguvõtja tasuma kindlustusmaksete tasumata jätmise tagajärjel ning muudel alustel kindlustusest tulenevad kulud. Kui vastavad kulud on kandnud 5/7 liisinguandja, on liisinguvõtja kohustatud hüvitama liisinguandjale vastavad summad liisinguandja poolt nimetatud tähtajaks ja korras.
4. Maksekorraldusega on tõendatud, et hageja tasus Reeborn OÜ-le vara tagastamise teenuse eest arve nr A 08924 alusel 2500 krooni (käibemaksuta) (tlk 36). Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et liisingueseme valdust ei antud pärast lepingu ülesütlemist hagejale nõuetekohaselt üle. Kostja seletuse kohaselt teatas ta hagejale, et raha auto äraviimiseks ei ole, ning hageja korraldas ise kostja parklast auto äraviimise (tlk 72). Kohus leiab, et hageja kasutas vara tagasisaamiseks põhjendatult OÜ Reeborn abi. Maksekorraldustega on tõendatud, et hageja tasus Saksa Auto AS-ile arve nr 282603007 alusel müügieelse tehnilise ülevaatuse, remonttööde ja pesu eest 632.92 krooni (käibemaksuta) (tlk 37) ning sõiduki realiseerimise eest arve nr 282603008 alusel 4576.27 krooni (käibemaksuta) (tlk 38). Üleandmise-vastuvõtmise aktist nähtub, et sõiduki vasakpoolne nina on avariiline, vasakpoolsel tagauksel ja tagastangel on kriimdefektid (tlk 35). Kostja seletusest ilmneb, et natuke enne hagejale vara tagastamist sõideti autoga vastu puud (tlk 102). Seetõttu leiab kohus, et kostja vaidleb remonttööde eest esitatud arvele vastu põhjendamatult (tlk 72). Põhjendatud on ka hageja poolt auto realiseerimise eest makstud tasu, tegemist on lisakuluga, mille hageja oli sunnitud kandma liisingulepingu ülesütlemise tõttu. Müügivahendustasu 6% liisingueseme müügihinnast on mõistlikult põhjendatud ning selline protsendina müügivahendustasu maksmine motiveerib pakkujat võõrandama liisinguandja vara parimal võimalikul viisil. Kostja on leidnud, et hageja kulutused on küsitavad, kuid ei ole avaldanud, milline oleks mõistlik kulutuste suurus, ega esitanud ühtegi tõendit (tlk 72). Kohus on seisukohal, et hageja lisakulud on mõistlikud. Riigikohus on leidnud 28.02.2007 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-1-07 ja 08.11.2006 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-112-06, et auto tagastusteenuse tasu, auto müügiteenuse tasu ning auto remondi ja keemilise pesu tasu võivad olla põhimõtteliselt hüvitatavad lisakuludena

§ 367lg 4 järgi.

21. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja on õigustatud nõudma kostjalt kokku 133 021.17 krooni – vara jääkmaksumus 101 931.56 krooni (käibemaksuta); debitoorne võlg 23 380.42 krooni; vara tagastamise ja realiseerimisega seotud kulud 7709.19 krooni (käibemaksuta).

§ 101

lg 1 p 1 ja § 108 lg 1 näevad ette, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. 22.

§ 367

lg 3 sätestab, et kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb

§ 367

lg-s 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. TsÜS § 65 järgi loetakse eseme väärtuseks selle harilikku väärtust, mis on kohalik keskmine müügihind (turuhind).

1. Hageja leiab, et liisingueseme väärtus tagastamise hetkel oli selle müüki suunamise hind. Kuna sõiduki väärtus tagastamise hetkel ei erinenud aga oluliselt sõiduki tegelikust müügihinnast, tuleb kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada viimast (tlk 60). Samuti leiab hageja, et konkreetse eseme väärtus ehk turuhind selgubki selle müümisel (tlk 76). Hageja viitab 08.10.2008 otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-77-08, kus Riigikohus märkis, et poolte kokkuleppel on (ka liisinguandja tüüptingimustes) lubatav lähtuda ka liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast, ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus; lubatav hinnaerinevus on sel juhul kuni 10%. Liisinguese tagastati hagejale 30.09.2008 (tlk 35). 24.10.2008 müüki suunamise aktis on märgitud sõiduki alghinnaks 95 000 krooni (tlk 63). 30.10.2009 müüs hageja sõiduki hinnaga 90 000 krooni (käibemaksuta 76 271.19 krooni) (tlk 39, 64). Seega on müüki 6/7 suunamise ja müügihinna vahe väiksem kui 10%. Hageja müüs sõiduki suhteliselt lühikese aja jooksul pärast sõiduki tagasisaamist. Kostja ei ole iseenesest vaidlustanud seda, et hageja lähtub tegelikust müügihinnast, mitte müüki suunamise aktis märgitud hinnast. Samuti ei ole kostja esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et auto väärtus selle hagejale tagastamise ajal oli hageja poolt väidetust suurem. Kostja taotlusel Eesti Konjunktuuriinstituudilt nõutud andmete kohaselt oli vaidlusaluse sõidukiga sarnase sõiduki keskmine turuväärtus
2. a II kvartalis 119 600.- krooni koos käibemaksuga (tlk 92–95). See ei tõenda aga vaidlusaluse auto väärtust selle liisinguandajale tagastamise hetkel. Liisingueseme tagastamine toimus
3. a III kvartalis ning üldist majanduslangust arvestades olid hinnad selleks ajaks langenud. Lisaks oli vaidlusalune sõiduk avariiline, mida konjunktuurinstituudile päringut tehes ei arvestatud. Seega kinnitab tõend pigem hageja seisukohta sõiduki väärtuse kohta. Kuna liisinguleping lõpetati alles
4. a septembris, ei ole asjakohane kostja väide, et kui auto oleks müüdud varem, oleks selle väärtus olnud kõrgem (tlk 72). Liisingulepingu üldtingimuste p-i 7.4 kohaselt kuulub liisinguese liisinguandja poolt võõrandamisele alles liisingulepingu ülesütlemisel (tlk 28). Samas nähtub kostja esitatud müügikuulutustest, et ka põhivõlgnikul endal ei õnnestunud müüa sõidukit varem kõrgema hinnaga (tlk 52-54, 8490). Kohus nõustub hagejaga, et käesolevas asjas tuleb arvestada liisingueseme tegelikku müügihinda.
5. Kostja poolt hagejale hüvitatavast summast 133 021.17 krooni tuleb seega maha arvata liisingueseme väärtus 76 271.19 krooni. Kostjalt tuleb mõista hageja kasuks välja 56 749.98 krooni solidaarselt põhivõlgniku E. Kalpusega, kellelt Pärnu Maakohus mõistis võla välja 01.06.2009 maksekäsu määrusega (tlk 19). 25.

§ 113

lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Liisingulepingu p-i 5.1 kohaselt on viivisemäär 7% aastas. TsMS § 367 kohaselt võib viivisnõude esitada koos põhinõudega selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtule mitte kindla summana, vaid protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Vastavalt

§ 113lg-le 6 ei ole viivist lubatud nõuda intressi tasumisega viivitamise korral.

Kohus leiab, et kostjalt tuleb mõista hageja kasuks välja viivis 7% aastas tasumata põhivõlalt, va intressilt 4489.74 krooni (nagu on ka Tartu Ringkonnakohus leidunud oma 12.10.2009 otsuses tsiviilasjas nr 2-08-4533), alates nõude 18.06.2009 hagi vormis kohtule esitamisest kuni võla tasumiseni. Viivisenõue kokku ei või ületada põhivõla summat.

1. Lähtudes TsMS §-st 162 lg-test 1-3 ja § 173 lg-test 1, 4 ning arvestades hagi rahuldamist, tuleb jätta kõik menetluskulud kostja kanda, sellest riigilõiv 1702.54 krooni solidaarselt E. Kalpusega, kellelt Pärnu Maakohus mõistis riigilõivu välja 01.06.2009 maksekäsu määrusega (tlk 19).
2. TsMS § 143 p 2, § 146 lg 1 p 3 ja § 179 lg 1 alusel tuleb mõista kostjalt riigi kasuks välja dokumentaalse tõendi saamise kulu 185 krooni, mille riik maksis kostja taotlusel AS-ile Eesti Konjunktuuriinstituut auto hinna kohta tehtud päringu eest (tlk 96). Kohtunik 7/7