← Eesti

3-08-749/26

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lauri Madise, Virgo Saarmets ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 18. november 2009. a, Tallinn Haldusasja number 3-0

) § 26, 2

(15)3-08-749 pärimisseaduse (PärS) § 3 ja Vabariigi Valitsuse
  1. veebruari
  2. a määrusega nr 36 kinnitatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra (edaspidi Kord) p
  4. D. Werth esitas
  5. aprillil
  6. a Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Linnavalitsuse
  7. märtsi
  8. a korralduse nr 455-k tühistamiseks ja tagastamismenetluse jätkamiseks kohustamiseks. Kaebuse põhjendused: 1)

§-st 26 tulenev üheksakuuline tähtaeg tuleks kaebajale ennistada. Säte jõustus

  1. novembril
  2. a ning seega oli kaebajal aega pärimisõiguse tunnistuse esitamiseks kuni
  3. augustini
  4. a. PärS § 118 lg 3 kohaselt on pärandi vastuvõtmise üldine tähtaeg 10 aastat alates pärandi avanemisest, antud juhul seega kuni
  5. detsembrini
  6. a. Kaebaja võttis pärandi vastu tähtaegselt
  7. oktoobril
  8. a. Seega ei olnud tal objektiivselt võimalik esitada nõudeõiguse pärimisõiguse tunnistust enne
  9. augustit
  10. a, kuna ta ei olnud selleks ajaks pärandit vastu võtnud, kuigi see õigus tal säilis. PärS § 120 kohaselt on enne pärandi vastuvõtmist või sellest loobumist pärima õigustatud isikul õigus saada andmeid pärandvara koosseisu kohta. Kuna P. U. oli nn järelümberasuja, ei olnud kaebajal objektiivselt võimalik saada selgust, mis pärandvara hulka kuulub või kas pärand üldse eksisteerib. Järelümberasujate asjade lahendamine oli peatatud ja avaldusi ei menetletud. Eestist Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel lahkunud isikutele kuulunud vara osas saabus õigusselgus alles Riigikohtu üldkogu
  11. aprillil
  12. a tehtud otsusega nr 3-3-1-63-
  13. ORAS § 7 lg 3 tunnistati kehtetuks alates
  14. oktoobrist
  15. a, seega pärast
  16. augustit
  17. a. Kohalik omavalitsus ei lõpetanud pärast tähtaja möödumist tagastamismenetlust, vaid väljastas veel
  18. oktoobril
  19. a teatise notarile esitamiseks. Korraldus võeti vastu alles
  20. märtsil
  21. a. Seega anti kaebajale
  22. a alguseni lootust, et maa tagastatakse. Pärijal on õigustatud ootus menetluse jätkamiseks. Vastuolus Riigikohtu üldkogu
  23. märtsi
  24. a otsusega nr 3-3-2-107, mille p-s 41 asuti seisukohale, et lõpetada tuleb avalduse esitanud isikute selgusetus selles, mis saab Saksamaale ümberasunutele kuulunud vara suhtes esitatud avaldustest, ja et neid avaldusi tuleb hakata menetlema, lõpetas vastustaja menetluse. Puudub vajadus rakendada sätet karistusena. Puuduvad ka teised isikud, kelle huvid või õigustatud ootus vajaks kaitset; 2) vaidlustatud korraldus on õigusvastane. Seadusandja tahe on olnud jätta kohaliku omavalitsuse otsustada, kas konkreetsel juhul on tegemist tahtliku venitamisega, mis toob kaasa varade tagastamise menetluse lõpetamise, või objektiivsete põhjustega, mis võimaldab menetlust jätkata. Korralduse andmisel ei arvestatud kõigi olulist tähendust omavate asjaoludega, kaebaja poolt esitatud tähtaja ennistamise taotluses sisalduvaid põhjendusi ei arvestatud. Seetõttu ei vasta korraldus HMS § 54 ja § 4 lg 2 nõuetele ja on sisuliselt õigusvastane. Ehkki kaebajale anti võimalus esitada vastuväiteid, ei võetud nende suhtes seisukohta ega selgitatud, miks põhjendused pole olulised või piisavad. Sellega on rikutud põhjendamiskohustust. Tekkinud on olukord, kus kaebajalt on võetud õigus pärida, ehkki ta pole vara tagastamise menetluses oma kohustusi põhjuseta rikkunud; 3) kui kohtu hinnangul on korraldus õiguspärane põhjusel, et kohalikul omavalitsusel puudub

§-s 26 sätestatud tagastamise menetluse lõpetamise osas kaalutlusõigus, tuleb tuvastada sätte põhiseadusevastasus ja jätta see kohaldamata. Põhiseaduse (PS) § 32 lg 4 sätestab, et pärimisõigus on Eesti Vabariigis tagatud. Vaidlusalune säte aga välistab paljudel juhtudel pärijast sõltumatutel asjaoludel võimaluse nõudeõigust pärida. Menetlus pärimisõiguse tunnistuse saamiseks kestab 9 kuud vaid juhul, kui pärimisasi on lihtne ja notar määrab miinimumilähedase tähtaja pärandi vastuvõtmiseks. Nõudeõiguse pärimine on automaatselt välistatud ka antud juhul, kuna pärija objektiivsetel põhjustel ei teadnud, kas pärandi hulka kuuluma pidav nõudeõigus üldse eksisteerib ja kas tal seetõttu kohustusi tekib. Tegemist on ilmselt ebaproportsionaalse pärimisõiguse riivega omandireformi kiirendamiseks, 3

(15)3-08-749 kus haldussuutmatuse tagajärjed jäetakse omandireformi õigustatud subjektide kanda. Muude kirjalike dokumentide hilisem esitamine ja toimingute tähtaegade pikendamine või ennistamine on mõjuval põhjusel võimalik. Tagastamismenetluse pidurdumise põhjuseks oli haldussuutmatus ja seadustes juba olemasolevate võimaluste kasutamata jätmine (näiteks pärandvara hooldaja määramine; pärimismenetluse algatamine kohaliku omavalitsuse või riigi poolt). 9-kuulise piirangu kehtestamine pärimisõiguse tunnistuse esitamiseks ei ole demokraatlikus ühiskonnas vajalik, vajadusel on võimalik kehtestada omandireformi subjektidele vähemkoormavaid meetmeid. Kui tegemist ei ole tahtliku venitamisega, vaid tähtaeg on mööda lastud mõjuvatel põhjustel, peaks olema võimalik tähtaeg ennistada ja tagastamismenetlus siiski lõpule viia. Omandireformi kiirendamise eesmärk ei saa õigustada põhiõiguse sedavõrd ulatuslikku riivet.
  1. Tallinna Halduskohtu
  2. oktoobri
  3. a otsusega tühistati Tallinna Linnavalitsuse
  4. märtsi
  5. a korraldus nr 455-k. Kohtuotsuse põhjendused: 1) ORAS § 12 lg 5 ja MaaRS § 5 lg 1 kohaselt korraldab maa tagastamist kohalik omavalitsus. Vara tagastamise korraldaja peab tagama vara tagastamise menetluse läbiviimise mõistliku aja jooksul vastavalt õigusaktides sätestatud nõuetele. Tagastamise läbiviimisel on juhtiv roll haldusorganil, kes ei vabane menetluse õigeaegse korraldamise kohustusest ka menetlusosalise passiivsuse korral. Korra p 49 eesmärgiks on tagada tagastamismenetluse viivituseta läbiviimine ja õigustatud subjekti informeerimine toimingute sooritamise tähtaegadest. Haldusmenetluse üldistest põhimõtetest tulenevalt ei ole vara tagastamise korraldamise eest vastutaval haldusorganil võimalik jääda menetlusosalise surma korral täiesti passiivseks. Kohalikul omavalitsusel tuleb teha toiminguid eeldatava pärija väljaselgitamiseks. P. U. surmast sai vastustaja teada
  6. märtsil
  7. a, mil Välisõigusabi AB esitas Tallinna Maa-ametile avalduse, märkides, et P. U. suri XX.XX.XXXX. a; et tema testamendijärgseks pärijaks on D. Werth, kes ei ole aga senini tundnud huvi pärandi vastu; et kohus määras
  8. oktoobril
  9. a P. U. pärandi hooldajaks Välisõigusabi Advokaadibüroo. Avalduses paluti langetada otsus mittetagastatava maa kompenseerimise kohta P. U. nimele.
  10. märtsil
  11. a on vara tagastamise osakonna ametnik pöördunud vandeadvokaat I. Mahhovi poole, et viimane edastaks osakonnale kohtumääruse. Asjaolu, et P. U. pärija ei olnud endast linnavalitsusele ise märku andnud, ei vabastanud linnavalitsust kohustusest teha järelepärimisi, mis võimaldaks jätkata menetlust. Linnavalitsus oleks pidanud juba
  12. a informeerima P. U. pärijat sellest, et maa tagastamise avalduse lahendamine viibib seoses pärimisõiguse tunnistuse mitteesitamisega või muul põhjusel (Tallinna Maa-amet on aastatel 2002-2003 teinud mitmeid päringuid arhiividele selgitamaks vara endise omaniku võimalikku Eestist lahkumist ümberasumise korras), ja et vastavalt tol ajal kehtinud MaaRS § 192 lõikes 3 sätestatule tuleb maa nõudeõigust pärima õigustatud isikul esitada pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks pärandi avanemise koha notarile avaldus ühe aasta jooksul pärandi avanemisest arvates. Arvestades asjaolu, et Saksamaal elav pärija omab tõenäoliselt puudulikku teavet dokumentide esitamise vajaduse ja tähtaegade kohta, lasus vastustajal kohustus saata informatiivne kiri ja määrata tähtaeg dokumentide esitamiseks. Pole mingit alust arvata, et kaebaja oleks jätnud pärimisõiguse tunnistuse esitamata. Vastustaja eeldas põhjendamatult, et Välisõigusabi Advokaadibüroo seisab pärija huvide eest. Nimetatud advokaadibüroo sai kaebaja lepinguliseks esindajaks alles
  13. septembril
  14. a. Advokaadibüroo linnakohtu määrusega pärandi hooldajaks määramine ei vabastanud vastustajat talle õigusaktidega pandud kohustuste täitmisest; 2) õige pole vastustaja seisukoht, et maa tagastamise menetlusele ei laiene ORAS-s sisalduvad üldnormid ja et maa tagastamise menetlust reguleerivad vaid MaaRS ja selle alusel vastu võetud Vabariigi Valitsuse määrused. ORAS § 12 lg 7 näeb ette, et õigustatud subjektiks 4
(15)3-08-749 tunnistatud isik on kohustatud vara tagastamise menetluses tegema Vabariigi Valitsuse kehtestatud tähtaegadel ja korras menetluseks vajalikke toiminguid. Kui õigustatud subjekt mõjuva põhjuseta ei tee talle kirjalikult teatatud tähtaja jooksul vajalikke toiminguid, loetakse ta nõudest loobunuks ja tagastamismenetlus lõpetatakse. Õigustatud subjekti kohustusi täpsustavad Korra p 56 sätted, mille kohaselt on õigustatud subjektiks tunnistatud isik kohustatud maa tagastamise menetluses vajalikud toimingud lõpule viima ÕVVTK komisjoni poolt
  1. jaanuarist
  2. a kuni
  3. detsembrini
  4. a vastuvõetud komisjoni otsuste alusel
  5. juuliks
  6. a, kuid sama punkti lõige 5 näeb ette, et kohalik omavalitsus teatab tähtaja koos korras sätestatud vajalike toimingute loeteluga õigustatud subjektile kirjalikult. Subjektile ja tema eeldatavale pärijale tähtaja teatavakstegemise kohustus tuleneb sisuliselt ka Korra p 49 viimasest lausest. Menetluse lõpetamiseks peavad seega olema täidetud järgmised tingimused: õigustatud subjektile/eeldatavale pärijale peab olema kirjalikult teatatud toimingute tegemise tähtaeg; ta peab olema jätnud tegemata omapoolsed toimingud; toimingute tegemata jätmine peab olema takistanud menetluse lõpuleviimist; toimingud on jäetud tegemata mõjuva põhjuseta. Tagastamismenetlust ei saa lõpetada, kui subjekt või tema pärija ei saanud omalt poolt vajalikku teha linnavalitsuse viivituse või tegevusetuse tõttu (Riigikohtu
  7. novembri
  8. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-40-01). Asjast ei nähtu, et linnavalitsus oleks P. U.le või tema pärijale teatanud mingite toimingute teostamise tähtaegadest või informeerinud asjaoludest, mis takistavad menetluse jätkamist. Samas võttis linnavalitsus pärast kaebaja poolt pärimisõiguse tunnistuse esitamist vastu korralduse, millega lõpetas menetluse. Kuna linnavalitsus ei teatanud kaebajale ühestki maa tagastamist takistavast asjaolust ega andnud tähtaega toimingu sooritamiseks, ei ole põhjendatud menetluse lõpetamine põhjusel, et kaebaja ei esitanud tähtaegselt maa tagastamise nõudeõiguse pärimistunnistust; 3) vaidlustatud korralduse õiguslikeks alusteks on MaaRS § 192 lg 3 ja

§ 26. 16. juulil 2000. a jõustunud Maa

RS § 192 lg 3 sätestas, et pärandi vastuvõtmiseks tuleb nõudeõigust pärima õigustatud isikul esitada pärandi avamise koha notarile avaldus ühe aasta jooksul pärandi avanemisest arvates. 27. novembril 2005. a jõustunud

§-ga 8 muudeti MaaRS § 192 lg 3 redaktsiooni ja sätestati, et nõudeõigust pärima õigustatud isik või nõudeõiguse pärinud isik peab üheksa kuu jooksul pärandi avanemisest arvates esitama omavalitsusele pärimisõiguse tunnistuse nõudeõiguse pärimise kohta. Kui nimetatud tähtaja jooksul pärimisõiguse tunnistust ei esitata, tagastamise menetlus lõpetatakse ning kompenseerimise menetlust ei alustata.

§-ga 26 sätestati, et kui pärand on avanenud enne sama seaduse jõustumist ja nõudeõiguse pärinud isik ei ole esitanud pärimisõiguse tunnistust, peab ta selle esitama üheksa kuu jooksul seaduse jõustumisest arvates. Kui pärimisõiguse tunnistust nimetatud tähtaja jooksul ei esitata, tagastamise menetlus lõpetatakse ning kompenseerimise menetlust ei alustata. Õigustatud subjekti pärijale tuleneb pärimisõiguse tunnistuse esitamise kohustus ka Korra punktist 342.

§ 26

sätestab küll isiku kohustuse esitada pärimisõiguse tunnistus, kuid seda sätet tuleb tõlgendada kooskõlas seaduse eesmärgiga, milleks ei saa olla pärimisseadusega (PärS) kooskõlas pärandvara vastu võtnud isikule maa tagastamise välistamine põhjusel, et ta ei esitanud tähtaegselt pärimisõiguse tunnistust. Sätte eesmärgiks on eelkõige nõudeõiguse pärijate poolt pärandvara vastuvõtmise kindlakstegemine. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 21. veebruari 2003. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-12-03 asunud seisukohale, et pärimistunnistus ei tekita tsiviilõigusi ega –kohustusi, vaid sellega tõendatakse õigust, mis pärijal juba olemas on.

§-s 26 sätestatud tähtaeg ei ole õigust lõpetava, vaid distsiplineeriva ning motiveeriva toimega. Normi eesmärgiks on tagada maareformi tõrgeteta kulgemine, mitte välistada pärijate õigust maa tagastamisele. Käesoleval juhul on sätte distsiplineeriv ja motiveeriv toime saavutatud, sest kaebaja on vastustajale pärimisõiguse tunnistuse esitanud. Asjas võib jätta

§ 26teises lauses sätestatu kohaldamata, sest ka vastustaja ei ole 5

(15)3-08-749 täitnud talle õigusaktidega sätestatud kohustusi. Olukorras, kus maa tagastamise menetlus kestab ebamõistlikult pika aja vältel ning sel ajal leiavad õiguslikus olustikus aset isiku suhtes ebasoodsad muudatused, peaks haldusorgan andma isikule mõistliku aja jooksul teavet teda puudutava menetluse käigust ja asja lahendamist mõjutavatest õigusaktidest. Alates linnakomisjoni
  1. veebruari
  2. a otsuse vastuvõtmisest ei antud subjektile ega tema pärijale menetluse käigust ja tähtaegadest üldse mingit teavet; 4) Riigikohus leidis
  3. oktoobri
  4. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-47-04, et tagastamismenetlus tuleb ka õigustatud subjekti poolt oma kohustuste mittetäitmise korral lõpetada mõistliku aja jooksul pärast seadusest tuleneva toimingu tegemise tähtaja möödumist.

§-st 26 tulenev pärimisõiguse tunnistuse esitamise tähtaeg lõppes

  1. augustil
  2. a. Kuna vastustaja jättis menetluse lõpetamata mõistliku aja jooksul, pidanuks ta andma kaebajale uue tähtaja vaatamata asjaolule, et Korrast või MaaRS-st tulenev tähtaeg oli selleks ajaks juba mööda lastud. Maa tagastamise menetluse lõpetamine on kaebaja suhtes äärmiselt range mõjutusvahend, mida tuleb kohaldada kohases menetluses. Vaatamata näiliselt imperatiivsele normi sõnastusele, ei ole haldusorgan

§ 26

alusel kohustatud menetlust lõpetama juhul, kui pärija on pärandi vastu võtnud, esitanud haldusorganile pärimisõiguse tunnistuse ja haldusorgan on selle vastu võtnud. Sel juhul peab menetluse lõpetamiseks domineerima avalik huvi. Vaidlustatud korraldusest sellist huvi ei nähtu. Ainuüksi asjaolu, et kaebaja ei esitanud tähtaegselt pärimisõiguse tunnistust, samas kui ka vastustaja ise ei juhindunud

§-s 26 sätestatud tähtajast, ei ole menetluse lõpetamise aluseks. Korra punktist 56 tuleneva kohustuse täitmata jätmine, s.o toimingu sooritamiseks tähtaja andmata jätmine on oluline menetlusviga, mis välistab menetluse lõpetamise. Kuna kaebaja oli enne korralduse vastuvõtmist esitanud pärimisõiguse tunnistuse ja linnavalitsus lõpetas menetluse 17 kuud pärast

§-s 26 sätestatud tähtaja möödumist ehk ebamõistliku aja jooksul, oli menetluse lõpetamine ilmselgelt mitte-eesmärgipärane, ebaproportsionaalne ja õigusvastane.

§ 26

oleks kohaldatav juhul, kui linnavalitsus oleks omalt poolt mõistliku aja jooksul ja nõuetekohaselt teinud toimingud subjekti või tema pärija teavitamisel kohustustest, tähtaegadest ja kohustuste mittetäitmise tagajärgedest ning isik oleks jätnud need nõudmised mõjuva põhjuseta täitmata. Kaebajal puudub antud vaidluse eripära tõttu vajadus taotleda pärimisõiguse tunnistuse esitamise tähtaja ennistamist. Kaebaja esitas pärimisõiguse tunnistuse küll 14. jaanuaril 2008. a, kuid kuna menetlus lõpetati alles 19. märtsil 2008. a, siis ei ole vastustaja minetuste tõttu haldusmenetluse läbiviimisel enam võimalik tõstatada küsimust

§ 26kohaldamisest.

Vastustajal tuleb tagastamismenetlust jätkata. MENTLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

  1. Tallinna Linnavalitsuse apellatsioonkaebuses paluti halduskohtu otsus tühistada ja jätta uue otsusega D. Werthi kaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) halduskohus pidas asja lahendamisel oluliseks vastustaja tegevuse hindamist tagastamismenetluse läbiviimisel ja leidis, et vastustaja on olnud menetluses passiivne võimaliku pärija väljaselgitamisel ning õigustest ja kohustustest teavitamisel. Vastustaja kohtu sellekohase kriitikaga ei nõustu. PärS § 4 järgi peab pärija pärimiseks pärandi vastu võtma.
  2. märtsil
  3. a teavitati linnavalitsust, et
  4. oktoobri
  5. a kohtumäärusega määrati Välisõigusabi Advokaadibüroo pärandvara hooldajaks, kuid testamendijärgne pärija ei ole pärandi vastu huvi tundnud. Kaebaja võttis pärandi vastu
  6. oktoobril
  7. a, mistõttu sai ta õigustatud subjektiks alates nimetatud kuupäevast ning varem puudus tal õigus nõuda vara tagastamist. Seetõttu pole õige kohtu seisukoht, et linnavalitsus oleks pidanud
  8. aastal 6

(15)3-08-749 pöörduma kaebaja poole nõudega esitada pärimisõiguse tunnistus.
  1. juulist
  2. a kuni
  3. novembrini
  4. a kehtinud MaaRS § 192 lg 3 sätestas, et pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks tuleb nõudeõigust pärima õigustatud isikul esitada pärandi avanemise koha notarile avaldus ühe aasta jooksul pärandi avanemisest arvates. See säte viidi maareformi seadusesse sisse teise maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seadusega, mille § 26 lg 2 nägi ette, et kui pärand on avanenud enne selle seaduse jõustumist, tuleb nõudeõigust pärima õigustatud isikul esitada avaldus pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks pärandi avanemise koha notarile ühe aasta jooksul seaduse jõustumisest arvates. Seega pidi kaebaja ise otsustama, kas võtta pärand vastu või mitte, kusjuures pärandi hooldajaks oli määratud advokaadibüroo. Haldusorganil puudus selles küsimuses pädevus kaebaja suunamiseks ühe või teise variandi kasuks. Asjaoludest nähtub, et kaebaja ei olnud veel
  5. aastaks otsustanud, kas võtta pärand vastu või mitte. Erinevalt kohtust leiab vastustaja jätkuvalt, et pärija huvide eest pidanuks hoolt kandma Välisõigusabi Advokaadibüroo, kes oli määratud pärandvara hooldajaks, kuid tegutses ka vara tagastamise menetluses kaebaja esindajana, mida tõendab nimetatud advokaadibüroo
  6. märtsi
  7. a kirjas sisalduv taotlus, et linnakomisjon langetaks otsuse P. U.le mittetagastatava maa kompenseerimise kohta. Vara tagastamise menetluses toimingute tegemisel on ilmne, et neid tehakse menetlusosalise nimel HMS § 13 lg 1 mõttes. Lisaks märgib vastustaja, et Riigikohtu
  8. novembri
  9. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-120-07 on selgitatud, et pärandi hooldaja on muu hulgas kohustatud tasuma pärandvara arvel pärandaja võlad ning hooldaja tegutseb pärija(te) esindajana. Kuna antud juhul esindas advokaadibüroo kaebajat pärandvara hooldajana, samuti haldus- ja kohtumenetluses, on mõistlik eeldada, et advokaadibüroo oleks pidanud oma esindatavale selgitama toimingute tegemise nõudeid vara tagastamise menetluses. Tagastamismenetluse vastu ei tuntud huvi kuni
  10. oktoobrini
  11. a, mil pöörduti linnavalitsuse poole teatise saamiseks. Tagastamisavalduste suurt hulka arvestades on ebamõistlik eeldada, et haldusorgan peab igale menetlusosalisele regulaarselt meelde tuletama nende õigusi, eriti olukorras, kus menetlusosaline ei ole pärandi vastu huvi tundnud ja teda esindab pärandi hooldajana advokaadibüroo. Ka ei saa nõustuda kohtu järeldusega, et vastustaja ei teavitanud P. U. pärijat menetluse käigust ja tähtaegadest, sest kaebaja otsustas pärandi vastu võtta alles
  12. oktoobril
  13. a; 2) menetluse lõpetamine MaaRS § 192 lg 3 ja MRSMS § 26 alusel oli õiguspärane. Viidatud sätetest tuleneb kindel õiguslik tagajärg – kui pärimisõiguse tunnistust tähtaja jooksul ei esitata, tagastamise menetlus lõpetatakse ja kompenseerimise menetlust ei alustata. Halduskohus on jätnud selgitamata, miks on seadusandja poolt sätestatud tagajärg menetlusosaliste suhtes üksnes distsiplineeriva tähendusega ega kuulu tegelikkuses rakendamisele. Kohus on leidnud, et tagastamismenetluse lõpetamine on kaebaja suhtes äärmiselt range mõjutusvahend, mida tuleb kohaldada kohases menetluses ning selleks peab domineerima avalik huvi. Vastustaja märgib, et tagastamisele kuuluva endise kinnistu maa asub hetkel XXXXXXX XX kinnistu territooriumil, mis on kolmandate isikute heauskses omandis. Seega tuleb käesolevas asjas anda hinnang eelkõige sellele, kas kaebajal on õigus nõuda kompensatsiooni. Avalike huvidega on vastuolus kompensatsiooni maksmine avalike vahendite arvel olukorras, kus vara tagastamise õigust omav isik ei olnud pärandi vastuvõtmise ja tagastamismenetluse vastu pika aja vältel huvi tundnud, jättes mõjuva põhjuseta tegemata maareformi seadusega ettenähtud menetlustoimingud.
  14. Kaebuse esitaja vastuväited apellatsioonkaebusele: 1) kohus leidis õigesti, et vastustaja pidanuks pärast
  15. aastat pöörduma kaebaja poole. Asjaolu, et kuni
  16. oktoobrini
  17. a ei olnud kaebaja pärandit vastu võtnud, ei muuda haldusorgani kohustusi tagastamismenetluses. Haldusorganile oli teada potentsiaalse pärija 7
(15)3-08-749 isik ja tema kontaktandmed alates
  1. aastast. Kaebaja pärimisõigust ei ole kunagi kahtluse alla seatud. Vastustaja ei teadnud sel ajal, et pärand on vastu võtmata, mistõttu pole põhjendatud tegevusetuse tagantjärele legitimeerimine väitega, et kaebajal ei olnudki õigust nõuda vara tagastamist. Pärandi vastuvõtnud pärijal on kõik pärija õigused tagasiulatuvalt pärandi vastuvõtmise seisuga. Potentsiaalne pärija on käsitatav haldusmenetluses menetlusosalisena (kolmanda isikuna või huvitatud isikuna) ja ta tuleb menetlusse kaasata. Käsitledes pärandit veel mitte vastu võtnud pärija õigusi, on Riigikohus
  2. juuni
  3. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-53-08 jõudnud järeldusele, et menetlusõigused on tal olemas. Pealegi, erinevalt vastustaja väidetust, ei ole halduskohus leidnud, et vastustaja pidanuks pöörduma kaebaja poole nõudega pärimisõiguse tunnistuse esitamiseks. Halduskohus leidis, et haldusorgan pidanuks informeerima õigustatud subjekti pärijat sellest, et maa tagastamise avalduse lahendamine viibib seoses pärimisõiguse tunnistuse mitteesitamisega või muul põhjusel, ning selgitama tähtaega tunnistuse esitamiseks. Kui haldusorganil puuduks kohustus arvestada pärandit veel mitte vastu võtnud pärijaga, oleks riivatud efektiivse ja hea halduse põhimõtted ning tähtsuse kaotaksid omandireformi reguleerivates õigusaktides ettenähtud haldusorgani kohustused menetlusosalise suhtes; 2) ebaõige on vastustaja seisukoht, et Välisõigusabi Advokaadibüroo pärandvara hooldajana tegutses tagastamismenetluses kaebaja nimel ja pidanuks oma esindatavale selgitama toimingute tegemise nõudeid tagastamismenetluses. Asjaolu, et pärandi hooldaja kiri on allkirjastatud vandeadvokaadi poolt, ei anna alust arvata, et toiming tehakse menetlusosalise nimel HMS § 13 lg 1 mõttes. HMS § 13 lg 2 kohaselt antakse esindusõigus haldusmenetluses kirjalikult. Välisõigusabi Advokaadibürool on kaebaja volitus alates
  4. septembrist
  5. a. Vastustaja viidatud Riigikohtu otsusest nr 3-2-1-120-07 ei tulene, et hooldaja tegutseb pärija(te) esindajana. Pärandi hooldaja kohustuseks on tulenevalt PärS § 112 lg-st 3 valitseda pärandvara. Valitsemisest võivad õigused ja kohustused tekkida pärijale, kuna pärand loetakse tagasiulatuvalt pärijale kuuluvaks. See ei võimalda aga hooldajal pärijat ennast esindada. Samas jääb arusaamatuks, miks ei informeeritud väidetavat esindajat tagastamise ettevalmistamise käigust ja lahendamist vajavatest küsimustest. Kui haldusorgan oleks oma kohustusi täitnud, oleks kaebaja olnud teadlik pärimisõiguse tunnistuse esitamise tähtajast ja tal oleks olnud võimalik sellega arvestada. Kohus märkis õigesti, et tagastamise menetluses on juhtiv roll haldusorganil, kes ei vabane menetluse õigeaegselt korraldamise kohustusest ka menetlusosalise passiivsuse korral. Vastustaja ei saa lükata oma kohustusi pärandi hooldaja kanda; 3) õigusaktidele ega haldusmenetluse põhimõtetele ei vasta seisukoht, et vastustaja saanuks kaebajale või tema esindajale selgitada menetluse käiku vaid vastava taotluse alusel, ning et Tallinna piirkonnas ei saavat eeldada igale menetlusosalisele regulaarselt nende õiguste meeldetuletamist. Efektiivse menetluse eesmärgil on haldusorgan ORAS § 12 lg-st 7 ning korra p-dest 49 ja 56 tulenevalt kohustatud õigustatud subjektile toimingute tähtajad kirjalikult teatama ilma subjekti taotluseta. Pärast linnakomisjoni otsuse vastuvõtmist ei ole P. U.le ega tema pärijale mingit teavet antud. Haldusorgani suure töökoormusega ei saa kohustuste täitmata jätmist põhjendada ja sellest tulenevalt vastutusest vabaneda; 4) erinevalt vastustajast leiab kaebaja, et halduskohus on põhjalikult käsitlenud

§ 26teise lause mittekohaldamisega seonduvat.

Väitega, et pärimisõiguse tunnistus jäeti esitamata mõjuva põhjuseta, kaebaja ei nõustu. Mõjuvaid põhjuseid on menetluse käigus käsitletud. Kaebaja hinnangul ei ole haldusorgan näidanud üles vajalikku hoolsust ega täitnud õigusaktide nõudeid, et lõpetada menetlus mõistliku aja jooksul. Sellest tulenevalt ei oleks kompensatsiooni maksmine vastuolus avalike huvidega. Ebaõige oleks jätta kompensatsioon maksmata, kui olukorra on tinginud vastustaja viivitus, tegevusetus ja olulised menetlusvead. 8

(15)3-08-749 7. Kirjalikus menetluses avalduste ja seisukohtade esitamiseks määratud tähtajaks esitatud kaebaja seisukohad: 1) kaebaja peab vajalikuks käsitleda varem tõstatatud küsimust

§ 26ja Maa

RS § 192 lg 3 põhiseaduspärasusest Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-60-09 valguses, mille p-s 19 leiti, et objektiivsete takistuste korral pärimisõiguse tunnistuse õigeaegseks esitamiseks võib säte olla vastuolus PS-ga; 2) säte on vastuolus PS § 32 lg-ga 4, mille kohaselt on pärimisõigus tagatud. Pärimisõiguse põhimõtetest tulenevalt on pärijal õigus enne pärandvara vastuvõtmist teada, milliseid õigusi ja kohustusi pärandi vastuvõtmine talle toob. Käesolevas asjas puudus aga seisuga 27. august 2006. a, mil lõppes

-st tulenev tähtaeg, selgus selles, kas ja millised õigused pärandisse kuuluvad. Kuna P. U. oli nn järelümberasuja, ei olnud sel ajal veel teada, mis järelümberasujate varast tegelikult saab, ning D. Werthil ei olnud objektiivselt võimalik saada selgust õigustest ja kohustustest, mis pärandi vastuvõtmisega võisid kaasneda. Õigusselgus saabus osaliselt alles

  1. oktoobril
  2. a, kui jõustus ORAS § 7 lg-t 3 tühistav kohtuotsus asjas nr 3-3-1-63-05, ning lõplikult veel järgnenud Riigikohtu otsustega. Kuna pärandi vastuvõtuks vajalike eelduste täitmine oli takistatud, ei olnud võimalik saada ega esitada ka pärimisõiguse tunnistust. Pärimisseadus sätestab üldiseks pärandi vastuvõtmise tähtajaks 10 aastat. Vaidlusalune regulatsioon viib tulemuseni, kus isikul on pärandi tähtaegse vastuvõtu korral võimalik pärida muu vara, aga mitte nõudeõigust. Selline tagajärg rikub üldõigusjärgluse põhimõtet, mille kohaselt läheb pärijale pärandi vastuvõtmisega üle kogu vara, st kõik õigused ja kohustused. Antud juhul päris kaebaja probleemideta muu vara (tagastatud ehitise ja maa nõudeõiguse võõrandamisest saadud raha), kuid pärimata jäi kompensatsioon maa eest, mida tagastada ei saanud. Sätte sellist tagajärge ei saa pidada mõistlikuks; 3) säte on vastuolus PS §-st 11 tuleneva proportsionaalsuse põhimõttega. Rakendatud meede on ebasobiv. Tähtaeg ei täida omandireformi kiirendamise eesmärki, sest menetluse peatumine ei olnud tingitud õigustatud isikust. Menetlus ei peatunud mitte pärimisõiguse tunnistuse, vaid järelümberasunute varade tagastamise regulatsiooni puudumise tõttu. Isegi ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamine alates
  3. oktoobrist
  4. a ei lahendanud haldusorganite jaoks probleemi lõplikult, lõplik selgus saabus alles Riigikohtu
  5. märtsi
  6. a otsusega nr 3-3-21-07, kus öeldi selgelt, et järelümberasunute avaldusi tuleb hakata menetlema. Pärimisõiguse tunnistuse saamine alles
  7. jaanuaril
  8. a ja esitamine
  9. jaanuaril
  10. a menetluse käiku tegelikult ei mõjutanud. Rakendatud meede pole vajalik. Kehtivad õigusaktid näevad juba ette võimalusi taotletud eesmärgi (reformi kiirendamise) saavutamiseks, näiteks pärandi hooldaja määramise võimaluse. Ka oleks võimalik kehtestada muid, pärimisõigust vähem riivavaid meetmeid, näiteks näha ette objektiivsete takistustega arvestamist võimaldav regulatsioon. Meede ei ole mõõdukas. Omandireformi ei saa lõpule viia tingimusteta pärimisõiguse arvelt. Reformi kiirendamise eesmärk ei tohiks tähendada isikute pärimisõiguse absoluutset ja tingimusteta lõppemist subjekti käitumisest sõltumata ja olulisi pärimisõiguse põhimõtteid eirates; 4) üheksakuuline tähtaeg võib olla ebamõistlikult piirav vahend ja automaatselt välistada isiku võimaluse nõudeõigust pärida paljudel erinevatel juhtudel, näiteks: kolmandad isikud esitavad notariaalse pärimismenetluse ajal kohtuliku vaide; notariaalse pärimismenetluse ajal ilmneb tehnilist laadi takistus; notar määrab pärandi vastuvõtmise tähtajaks 9 kuud või rohkem; pärija ei tea temast sõltumata asjaoludel pärandi avanemisest või sellesse kuulunud nõudeõigusest. Et vaidlusaluse sätte vastuolu PS-ga ei ole ainult üksiku kaebaja väide, vaid laiem probleem, kinnitab asjaolu, et Justiitsministeerium on saatnud kooskõlastusringile seaduse eelnõu, millega kavandatakse MaaRS § 192 lg-te 1-3 kehtetuks tunnistamist. 9

(15)3-08-749 Vastustaja seisukohad: 1) nõustuda ei saa kaebaja käsitusega, et tema õiguseellane P. U. on olnud nn järelümberasuja, mistõttu ei olnud kaebajale
  1. a augustis veel teada, kuidas järelümberasujate avaldused lahendatakse, sest Riigikohtu üldkogu otsus nr 3-3-1-63-05 ORAS § 7 lg 3 tühistamise kohta jõustus alles
  2. oktoobril
  3. a. Linnakomisjoni
  4. veebruari
  5. a otsusega tunnistati P. U. õigustatud subjektiks ja otsust ei ole hiljem tühistatud põhjusel, et P. U. oleks kuulunud ORAS § 7 lg-s 3 nimetatud isikute ringi. Pealegi otsustati nn ümberasujate küsimus sisuliselt Riigikohtu üldkogu poolt juba
  6. aprilli
  7. a otsusega samas asjas, mistõttu oleks kaebaja väide ümberasuja staatuse kohta asjakohatu ka juhul, kui P. U. näol oleks olnud tegu järelümberasujaga, kelle suhtes kohaldus ORAS § 7 lg 3; 2) kuna kohus saab põhiseadusevastasuse tõttu kohaldamata jätta asjassepuutuva sätte, on oluline kontrollida, kas MaaRS § 192 lg 3 ja

§ 26

olid õigusnormidena otseseks põhjuseks, mis takistas kaebajal PS § 32 lg-ga 4 tagatud pärimisõigust realiseerida. Juba Tallinna Linnakohtu

  1. oktoobri
  2. a määrusega on tuvastatud pärandi avanemine ning kaebaja pärimisõigus, samuti määrati pärandvarale pärandi hooldaja. Pärast seda ei ole esinenud asjaolusid, mis oleks kaebajal objektiivselt takistanud pärimismenetluse lõpuleviimist. Lisaks ümberasuja staatuse puudumisele ei olnud tegemist ka olukorraga, kus pärimismenetlus oleks veninud dokumendi kogumise vajaduse, notari poolt määratud tähtaja või pärandi avanemisest mitteteadmise tõttu. Seega puudub käesolevas asjas alus väita, et üheksakuuline tähtaeg takistas pärimismenetluse lõpuleviimist, ning sellest tulenevalt ei ole kõnealuste sätete põhiseadusele vastavuse küsimuse lahendamine käesolevas vaidluses asjakohane; 3) kõnealused sätted on põhiseadusega kooskõlas esimese astme kohtus esitatud põhjendustel, mille juurde vastustaja jääb, viidates täiendavalt Tallinna Ringkonnakohtu
  3. aprilli
  4. a otsuse haldusasjas nr 3-07-2481 p-dele 16-
  5. Kaebaja vastus vastustaja seisukohtadele: 1) vastustaja väide, nagu poleks P. U. olnud nende jaoks ümberasuja, on ebaõige.
  6. oktoobril
  7. a toimunud kohtuistungil selgitas vastustaja esindaja, et endise omaniku puhul oli tegemist ümberasujaga, samuti, et linn ei pöördunud otseselt kaebaja poole nõudega esitada pärimistunnistus, eeldades, et ümberasujate probleem saab lahendatud teisiti. Seoses taotluse lahendamisega pidas Tallinna Maa-amet kirjavahetust Siseministeeriumiga, märkides oma kirjades, et
  8. aastal Tallinnast Saksamaale ümberasunute nimekirjast on leitud E. V., P. U. ja M. P. nimed; 2) väide, nagu oleks nn ümberasujate küsimus sisuliselt otsustatud Riigikohtu üldkogu poolt juba
  9. aprilli
  10. a otsusega, ei ole õige. Otsuse resolutsioon oli tingimuslik ja nägi ette seadusandja tegevuse kuni oktoobrini
  11. a. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  12. Korra p 342 sätestab, et kui õigustatud subjekt on vara tagastamise otsustamise ajaks surnud, otsustatakse vara tagastada isikutele, kes on vara tagastamise nõudeõiguse pärinud. Selleks tuleb valla- või linnavalitsusele esitada notari väljastatud pärimisõiguse tunnistus või selle notariaalselt tõestatud ärakiri. Alates
  13. novembrist
  14. a sätestab MaaRS § 192 lg 3, 10

(15)3-08-749 et üheksa kuu jooksul pärandi avanemisest arvates tuleb õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele esitada pärimisõiguse tunnistus nõudeõiguse pärimise kohta. Kui nõutavat tunnistust ei esitata, tagastamise menetlus lõpetatakse ning kompenseerimise menetlust ei alustata. Selle normi rakendussäte, mis reguleerib olukorda, mil tähtaja kulgemise käivitav sündmus – pärandi avanemine – leidis aset enne MaaRS § 192 lg 3 selle redaktsiooni jõustumist, on samal ajal, 27. novembril 2005. a jõustunud

§ 26

, mis sätestab, et kui pärand on avanenud enne selle seaduse jõustumist (st enne

  1. novembrit
  2. a) ja nõudeõigust pärima õigustatud isik või nõudeõiguse pärinud isik ei ole õigeaegselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele esitanud pärimisõiguse tunnistust nõudeõiguse pärimise kohta, peab ta selle esitama üheksa kuu jooksul selle seaduse jõustumisest arvates (seega hiljemalt
  3. augustil
  4. a). Kui pärimisõiguse tunnistust nimetatud tähtaja jooksul ei esitata, tagastamise menetlus lõpetatakse ning kompenseerimise menetlust ei alustata.
  5. Kaebuse esitaja suhtes kuulus kohaldamisele

§ 26, sest isiku, kellelt ta vara tagastamise nõudeõiguse päris, pärand avanes 30.

detsembril

  1. a. Seega tulnuks kaebajal pärimisõiguse tunnistus esitada hiljemalt
  2. augustil
  3. a, mida ta ei teinud.
  4. Halduskohus leidis, et

§-s 26 sätestatud tähtaeg ei ole õigust lõpetava, vaid distsiplineeriva ning motiveeriva toimega; et asjas võib

§ 26

teises lauses sätestatu jätta kohaldamata, sest ka vastustaja ei ole täitnud talle õigusaktidega sätestatud kohustusi; et vaatamata näiliselt imperatiivsele normi sõnastusele, ei ole haldusorgan

§ 26alusel kohustatud menetlust lõpetama.

Ringkonnakohus sellise tõlgendusega ei nõustu. Tallinna Ringkonnakohus on mitmetes otsustes (

  1. veebruari
  2. a otsuses nr 3-07-1211,
  3. aprilli
  4. a otsuses nr 3-07-2481,
  5. juuli
  6. a otsuses nr 3-08-385,
  7. novembri
  8. a otsuses nr 3-08-615) leidnud, et MaaRS § 192 lg-s 3 kehtivad redaktsioonis ja

§-s 26 sätestatud tähtajad ei ole ennistatavad ning maareformi kohustatud subjektil ei ole nende tähtaegade rikkumise korral maa tagastamise menetluse jätkamise osas kaalutlusõigust. Järeldusega, et tegemist ei ole menetlustähtajaga, mida on vastavalt HMS §-le 34 võimalik ennistada, vaid materiaalõigusliku tähtajaga, mille ületamise osas on seadusandja ette näinud imperatiivse tagajärje – päritud maa tagastamise nõudeõiguse kaotamise -, nõustus ka Riigikohus 28. oktoobri 2009. a otsuses nr 3-3-1-60-09. 11. 10. juuli 2009. a otsuses nr 3-08-385 (p 9) leidis ringkonnakohus ka, et

§ 26

teise lause sisustamisel ei oma tähtsust, kas kohalik omavalitsus on selles sättes toodud õiguslikust tagajärjest maa tagastamise õigustatud subjekti õigusjärglast teavitanud või mitte ning kas teavitamata jätmisega on kohalik omavalitsus rikkunud mingisuguseid menetlusnorme. Sellistest asjaoludest pole viidatud sättes toodud õigusliku tagajärje saabumine sõltuvusse seatud. Seetõttu ei oma selle normi tõlgendamise seisukohast tähtsust ka käesolevas asjas kaebaja väited ja halduskohtu seisukohad kohaliku omavalitsuse õigusvastasest tegevusetusest vara tagastamise menetluses. 28. oktoobri 2009. a otsuses nr 33-1-60-09 nõustus Riigikohus ringkonnakohtu seisukohaga, et juhul kui pärimisõiguse tunnistus jääb tähtaegselt esitamata haldusorgani süül, on isikul võimalik oma õigusi kaitsta kahju hüvitamise kaebusega. 12. Kuna

§-s 26 sätestatud tähtaja puhul on tegemist materiaalõigusliku tähtajaga, mille ületamise korral on ette nähtud imperatiivne tagajärg (päritud nõudeõiguse kaotamine), 11

(15)3-08-749 ei ole kohtul võimalik kaebust rahuldada ilma, et kohus tunnistaks

§ 26

põhiseadusega vastuolus olevaks, jätaks selle kohaldamata ja algataks põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse. Seega on säte asjas otsustava tähtsusega.

  1. Eespool osutatud Riigikohtu
  2. oktoobri
  3. a otsuses nr 3-3-1-60-09 ei kontrollinud Riigikohus MaaRS § 192 lg 3 ja

§ 26

põhiseaduspärasust, kuid pidas vajalikuks märkida, et kolleegium ei välista, et objektiivsete takistuste korral pärimisõiguse tunnistuse õigeaegseks esitamiseks (nt kohtuvaidlus pärijate väljaselgitamiseks) võib säte olla vastuolus põhiseadusega. Ringkonnakohus leiab, et seaduse võimalik põhiseadusevastasus ei too konkreetsel juhul kaasa kaebaja õiguste põhiseadusega vastuolus olevat piirangut ja seetõttu pole käesolevas asjas

§ 26kohaldamata jätmiseks ja põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks alust. 14. Maa

RS § 192 lg 3 ja

§ 26piiravad kaebaja õigust saada pärand enda omandisse.

Vara on tunnistatud omandireformi objektiks ning õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avalduse rahuldamise välistab üksnes pärimisõiguse teostamist lühendava tähtaja seadmine. Seega piirab säte kaebaja PS § 32 kaitsealasse kuuluvat õigust. 15. Põhiseadus ei välista pärimisõiguse tähtajalist piiramist. Tallinna Ringkonnakohtu 7. aprilli 2009. a otsuses nr 3-07-2481 peeti MaaRS § 192 lg-s 3 ja

§-s 26 sätestatud piirangut proportsionaalseks järgmistel põhjendustel. Piirangu eesmärk oli maareformi lõpuleviimise kiirendamine ning arvestades, et

  1. aastaks oli maareform kestnud juba 14 aastat, on tegemist legitiimse eesmärgiga. Piirang on eesmärgi saavutamiseks sobiv – konkreetse tähtaja sätestamine pärimisõiguse tunnistuse esitamiseks aitab oluliselt kaasa maareformi menetluse kiirendamisele. Piirang on ka vajalik. Kuigi isiku õigusi piiraks vähem regulatsioon, mis ei oleks imperatiivne ning võimaldaks kohalikul omavalitsusel tähtaega ennistada ja/või tagastamismenetluse lõpetamist kaaluda, ei oleks selline abinõu sama efektiivne. Piirang on mõõdukas. Riigil on oluline huvi, et maareform lõpeks ning maa omandi küsimuses saabuks õigusselgus. MaaRS sätestab, et maareformi eesmärgiks on luua eeldused maa efektiivseks kasutamiseks. Olukorras, kus omandireformi objektiks tunnistatud maade osas ei ole tagastamist otsustatud ca 10 aasta jooksul, ei ole see eesmärk täidetud. Viidatud ringkonnakohtu otsuses toodud seisukohtadel on ringkonnakohus ka käesoleval ajal.
  2. Käesolevas asjas väidab kaebaja piirangu ebaproportsionaalsust põhjendusega, et temal nn järelümberasuja pärijana ei olnud objektiivselt võimalik pärimisõiguse tunnistust seaduses sätestatud tähtajaks esitada, sest järelümberasujate varade tagastamisega seonduva regulatsiooni õigusselgusetuse tõttu ei olnud tal kindlust pärandvara koosseisus ja vara tagastamise nõudeõiguse olemasolus. Kaebaja ei väida, et tema pärimisõiguse üle oleks tekkinud vaidlus või et pärimismenetlus oleks olnud aeganõudev või keerukas. Selliseid asjaolusid ei nähtu ka asja materjalist – pärandi vastuvõtmise avalduse esitamisest notarile (
  3. oktoobril
  4. a) kulus pärimisõiguse tunnistuse väljastamiseni (
  5. jaanuar
  6. a) vähem kui 3 kuud.
  7. Maa tagastamise menetluse lõpetamine ja kompenseerimise menetluse mittealustamine riivab kaebaja õigusi, kuid haldusasja asjaolusid arvestades ei pea ringkonnakohus seda riivet 12

(15)3-08-749 ebaproportsionaalseks. Kaebaja õiguseellase pärand avanes
  1. detsembril
  2. a ning seega oli kaebajal vaidlusalusest regulatsioonist tulenevalt aega oma pärimisõigust realiseerida veidi vähem kui 9 aasta jooksul. Kaebaja jõudis pärandi vastuvõtmise suhtes otsusele alles
  3. oktoobril
  4. a, mil notarile esitati avaldus pärandi vastuvõtmiseks. Kaebaja tahtest sõltumatud objektiivsed takistused pärimisõiguse tunnistuse kohalikule omavalitsusele tähtaegseks esitamiseks ringkonnakohtu hinnangul puudusid. Väitega, et
  5. augusti
  6. a seisuga puudus kaebajal ORAS § 7 lg-ga 3 seonduva õigusselgusetuse tõttu selgus selles, kas ja millised õigused pärandisse kuuluvad, ei saa nõustuda. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise toimikus nr 7642 sisalduvast vara tagastamise avaldusest nähtub, et P. U. taotles Tallinnas, XXXXXXXX XX X asuva maja ja maa ning XXXXXXX XX XX (endine aadress XXXX-XXX XX) asuva maa tagastamist. Tallinna Linnakohtu
  7. oktoobri
  8. a määrusest, millega rahuldati Harju Maavalitsuse taotlus pärandi hoiumeetmete rakendamiseks ja määrati P. U. pärandi hooldajaks Välisõigusabi Advokaadibüroo, nähtub, et pärandvara hulka kuulus mõtteline osa majast XXXXXXXX X, nõudeõigus mõttelisele osale selle maja juurde kuuluvast maast ja nõudeõigus endisel aadressil XXXX-XXX XX, endisel kinnistul xxxx asunud krundi suhtes, mille osas P. U. oli tunnistatud õigustatud subjektiks
  9. veebruari
  10. a otsusega nr
  11. Pärandi vastuvõtmise avaldusest ja pärimisõiguse tunnistusest nähtub, et
  12. a oktoobriks oli pärandvara hulgas jätkuvalt nõudeõigus varadele endisel aadressil XXXX-XXX XX ning mõttelist osa XXXXXXXX XX X asuvatest ehitistest ja maa nõudeõigusest asendas nende võõrandamisest saadud rahasumma. Seega sisulisi muutusi pärandvara koosseisus vahepeal ei toimunud. Vara tagastamise toimikust nähtub tõepoolest, et vastustaja on teinud menetluse käigus päringuid selgitamaks, kas vara endine omanik M. U. lahkus
  13. a NSV Liidu ja Saksamaa vahel sõlmitud kokkuleppe „Saksa kodanike ja saksa rahvusest isikute ümberasumise kohta Läti ja Eesti territooriumilt“ alusel, kuid toimiku materjal ei kinnita kaebaja väidet, et vastustaja käsitles endist omanikku nn järelümberasujana. Tallinna Maa-ameti
  14. mai
  15. a ja
  16. augusti
  17. a päringutes on palutud Siseministeeriumilt andmeid selle kohta, kas ja millal vahetas M. U. oma perekonnanime, kontrollimaks kahtlust, et
  18. a Tallinnast Saksamaale ümberasunute nimekirjast leitud M. P. on Tallinnas kinnisvarasid omanud M. U.. Siseministeeriumi rahvastiku toimingute osakonna
  19. juuni
  20. a ja
  21. augusti
  22. a vastustest nähtub, et selliseid andmeid vastustaja ei saanud, sest M. Urmi nimemuutmise kohta andmed puudusid ja puudus ka igasugune jälg M. P. isiku kohta. Andmeid, et M. U. oleks Eesti Vabariigi kodakondsusest lahkunud või et ta oleks aastatel 1939 – 1941 Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist Saksamaale ümber asunud, ei leidunud ka Riigiarhiivis (Riigiarhiivi
  23. aprilli
  24. a arhiiviteatis vastuseks Tallinna Maa-ameti
  25. aprilli
  26. a järelepärimisele). ORAS § 7 lg 3 sätestas, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud ja Eesti Vabariigis asunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise taotlused lahendatakse riikidevaheliste kokkulepetega. Riigikohtu
  27. märtsi
  28. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-6-99 leiti, et ÕVVTK komisjonid pidid juhul, kui nad tuvastasid, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotluse on esitanud Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isik või tema pärija, jätma sellise taotluse oma otsusega ORAS § 7 lg 3 alusel rahuldamata. Taotluste menetlemise praktika juhindus sellest seisukohast ning ORAS § 7 lg-s 3 märgitud asjaolu tuvastamine tõi praktikas kaasa kas negatiivse subjektiotsuse, juba tehtud positiivse subjektiotsuse kehtetuks tunnistamise, korraldusega vara tagastamata või kompenseerimata jätmise või vara tagastamise või kompenseerimise korralduse kehtetuks tunnistamise. P. U. 13
(15)3-08-749 nõudeõigust tunnustavat eelhaldusakti – linnakomisjoni
  1. veebruari
  2. a otsust nr 6960 ei ole kunagi kehtetuks tunnistatud. Vastustaja
  3. märtsi
  4. a e-kirjast Välisõigusabi Advokaadibüroole ja
  5. mai
  6. a selgitustaotlusest Rahandusministeeriumile ilmneb, et vastustaja ei näinud sel ajal muid takistusi kompensatsiooni määramiseks kui nõudeõiguse pärimise tunnistuse puudumine. Nimelt on vastustaja palunud Rahandusministeeriumilt selgitust, kas olukorras, kus nõudeõiguse pärimise tunnistust ega pärija täpsemaid isikuandmeid ei ole esitatud, saab rahuldada pärandi hooldaja taotluse ja määrata kompensatsioonisumma ning avada erastamisväärtpaberiarve surnud isikule. Rahandusministeeriumi selgituses leiti, et see pole lubatav ning et pärandi hooldajal tuleks teavitada testamendijärgset pärijat tema õigustest ja kohustustest pärandi vastuvõtmisel.
  7. oktoobril
  8. a tunnistas Riigikohtu üldkogu asjas nr 3-4-1-5-02 ORAS § 7 lg 3 vastuolus olevaks PS § 13 lg-ga 2 ja §-ga 14 nende koostoimes, kuna see ei vastanud õigusselguse põhimõttele ning rikkus isikute õigust korraldusele ja menetlusele. Riigikohus leidis, et kuni ORAS ei ole õigusselguse põhimõttega kooskõlla viidud, ei saa otsustada Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikutele (ümberasunutele) kuulunud vara tagastamist või kompenseerimist ega erastada vara.
  9. aprillil
  10. a tunnistas Riigikohtu üldkogu osaotsusega asjas nr 3-3-1-63-05 ORAS § 7 lg 3 kehtetuks ja lükkas otsuse jõustumise selles osas
  11. oktoobrini
  12. a edasi tingimusel, et selleks ajaks ei ole jõustunud ORAS § 7 lg-t 3 muutev või kehtetuks tunnistav seadus.
  13. oktoobril
  14. a kaotas ORAS § 7 lg 3 Riigikohtu otsuse jõustumise tõttu kehtivuse. Seega on iseenesest õige, et ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise osas valitses pikka aega õigusselgusetus, mis ei olnud
  15. augustiks
  16. a kõrvaldatud, kuid selline õigusselgusetus ei saanud kaebajal takistada otsusele jõudmast, kas ta soovib oma õiguseellase poolt omandireformi käigus taotletud, osaliselt ka juba P. U.le tagastatud vara (pärandi hulgas oli mõtteline osa XXXXXXXX XX X ehitisest) ja kehtiva eelhaldusaktiga (linnakomisjoni otsustega) tunnustatud nõudeõigust pärimise teel omandada, sest ORAS § 7 lg-le 3 tuginevaid otsuseid ei ole vastustaja käesolevas asjas teinud. Kaebaja väite, et pärimisõiguse tunnistuse tähtajaks esitamist takistas ümberasujate varade tagastamise regulatsiooni õigusselgusetus, veenvust kahandab kaebaja väide, et kui haldusorgan oleks oma kohustusi täitnud, oleks kaebaja olnud teadlik pärimisõiguse tunnistuse esitamise tähtajast ja tal oleks olnud võimalik sellega arvestada. Sellest võib järeldada, et pigem jäi

§ 26

sätestatud tähtaeg kaebajal järgimata asjakohase informatsiooni puudumise, mitte aga selle tõttu, et pärimisõiguse tunnistuse esitamine oleks soovi korral olnud objektiivselt võimatu. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa pärimisõiguse tunnistuse tähtajaks esitamata jätmise mõjuva põhjusena käsitleda ka asjaolu, et kohalik omavalitsus ei ole enne selle tähtaja möödumist välja selgitanud võimaliku pärija asukohta ja selgitanud talle pärimisõiguse tunnistuse esitamise vajadust. Vara tagastamise menetlusse astumine on eeskätt õigustatud subjekti õigusjärglaste mure ja nendelt eeldatakse sellekohase initsiatiivi ülesnäitamist. 18. Seega ei eksisteeri antud asjas pärimisõiguse tunnistuse möödalaskmise mõjuvaid objektiivseid põhjuseid, mis annaks alust arvata, nagu võiks

§ 26kohaldamine viia kaebaja suhtes põhiseadusevastase tulemuseni.

Ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse, tühistab materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise tõttu halduskohtu otsuse ja teeb uue otsuse, millega jätab kaebuse rahuldamata. Menetlusosalised ei ole esitanud menetluskulu väljamõistmise taotlusi ja seega jäävad menetluskulud nende endi kanda. 14

(15)3-08-749 Lauri Madise Virgo Saarmets Ruth Virkus 15
(15)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.