← Eesti

2-08-56262/11

Obsah (15)§ 174§ 415§ 187§ 420§ 442§ 410§ 438§ 230§ 468§ 139§ 124§ 133§ 173§ 162§ 163

2-08-56262 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtukoosseis Tartu Maakohtu kohtunik Margit Jõgeva Otsuse tegemise aeg ja koht 22. aprillil 2009.a Tartu kohtumaja, tagaseljaotsus Tsi

§ 174lg 1).

Edasikaebamise kord Kostja võib esitada Tartu Maakohtule tagaseljaotsuse peale kaja, kui tema tegevusetus, mis oli tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest. Kaja võib esitada sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust, kui: 1) hagile vastamata jätmise puhul oli hagi kostjale või tema esindajale toimetatud kätte muul viisil kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega; 2) kohtuistungile ilmumata jäämise puhul oli kohtukutse toimetatud kostjale või tema esindajale kätte teisiti kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või kohtuistungil; 3) tagaseljaotsust ei võinud seaduse kohaselt teha. Kaja võib esitada tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates 14 päeva jooksul. Kui tagaseljaotsus tuleb kätte toimetada väljaspool Eesti Vabariiki või avaliku teatavakstegemisega, võib kaja esitada otsuse kättetoimetamisest alates 28 päeva jooksul (

§ 415, § 416 lg 1, § 420 lg 1).

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (

§ 187lõige 6).

Hageja võib esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest (

§ 420lg 1, § 630 lg 1, § 632 lg 1, § 633 lg 1).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima; vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 442lg 6, § 633 lg 7).

HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED Hageja omandas nõude kostja vastu summas 27 940,56 krooni. Nõude loovutamise aluseks on OÜ SMS Laen ja ERA Liisingu Inkassoteenused AS vahel sõlmitud nõuete loovutamise leping nr

  1. SMS Laen OÜ ja kostja sõlmisid interneti vahendusel 02.10.2006 lepingu, mille alusel võimaldati kostjal võtta kiirlaenu summas 3000 krooni intressiga 700 krooni laenuperioodiks. Kostja kohustus laenusumma koos intressiga tagasi maksma hiljemalt 21.01.2007.a. Kostja pole tänaseni laenu tagastanud, ega võlgnevust likvideerinud. KOHTU PÕHJENDUSED Kohtuistungil hageja vähendas oma nõuet kostja vastu ja palub kostjalt välja mõista 14 010,00 krooni, millest 3000 krooni on põhinõue, 8 310 krooni on viivis, 1500 krooni leppetrahv ja 500 krooni on loovutamiskulud. Kohus kohustas kostjat, Ott Aasrand’a tulema 07.04.2009.a kohtuistungile Tartu Maakohtusse Kalevi 1, Tartus. Toimiku materjalidest nähtub, et kohtukutse on kostjale isiklikult edastatud
  2. märtsil 2009.a. Kostja kohtule oma mitteilmumise põhjusest ei teatanud ning hageja palus kostja suhtes teha tagaseljaotsus.

§ 410

kohaselt teeb kohus, kui üks pool kohtuistungile ei ilmu, kohale ilmunud hageja taotlusel tagaseljaotsuse. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lõike 1 kohaselt kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 396 lõike 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Kohustuse rikkumine on VÕS §-s 100 määratletud kui võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 2 lõike 1 punktid 1 ja 6 sätestavad, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Sama paragrahvi lõike 2 järgi võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Eelkõige ei võta kohustuse rikkumisest tuleneva õiguskaitsevahendi kasutamine võlausaldajalt õigust nõuda kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. VÕS § 108 lõike 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. SMS Laen OÜ ja kostja vahel sõlmitud lepingu alusel oli kostjal raha maksmise kohustus, mida kostja on rikkunud. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks mõista välja põhivõlgnevus 3 000 krooni. VÕS § 35 lõike 1 järgi loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid SMS Laen OÜ ja kostja lepingu interneti vahendusel. Seejuures olid laenusumma ja selle tagasimakse tähtaeg ainukesed lepingutingimused, mille kujunemist oli kostjal võimalik mõjutada. Eelnevast saab järeldada, et kostja ja SMS Laen OÜ vahel sõlmitud laenulepingu teisi tingimusi eraldi läbi ei räägitud, mistõttu tuleb lepingu ülejäänud tingimusi pidada tüüptingimusteks. SMS Laen OÜ tegutses kostjale laenu andes oma majandustegevuse raames ja kostja oli SMS Laen OÜ-ga lepingut sõlmides tarbijaks VÕS § 34 tähenduses. Tulenevalt

§ 438

lõikest 1 ja § 436 lõikest 7 on kohtul tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud. VÕS § 42 lõikes 1 on sätestatud, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele. Üldjuhul puudutab tühisus üksnes seadusega vastuolus olevat kokkulepet või selle osa ega mõjuta lepingu kui terviku kehtivust. Hageja on palunud kostjalt välja mõista viivis summas 8 310 krooni. VÕS § 42 lõike 3 punkti 5 kohaselt lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist. VÕS § 42 lõike 1 kohaselt on selline tüüptingimus tühine. Kohus on seisukohal, et SMS Laen OÜ ja kostja vahel sõlmitud laenulepingu (tl 10-18) punkt 13 on tühine kalendripäevas arvutatava 0,5 % suuruse viivise määra tõttu, sest sellega on kostja kahjuks oluliselt kõrvale kaldutud poolte õiguste ja kohustuste tasakaalust. Kuna kokkulepitud viivise määr on kostjat ebamõistlikult kahjustav ja seetõttu tühine, asub VÕS § 41 kohaselt tühise tingimuse asemele seadusest tulenev regulatsioon, käesoleval juhul VÕS § 113 lõikes 1 toodud viivise seadusjärgne määr. VÕS § 113 lõike 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. VÕS § 94 lõige 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt 3 seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimis-operatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta

  1. jaanuari ja
  2. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eeltoodust tulenevalt on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist tagastamata 3 000 kroonilt alates 22.01.
  3. a. Viivise määr VÕS § 113 lõike 1 kohaselt alates 01.01.
  4. a kuni 30.06.
  5. a oli 10,5 % aastas ja alates 01.07.
  6. a kuni 28.08.
  7. a (hagi koostamise aeg) 11 % aastas. Kostjalt tuleb välja mõista viivis perioodi eest 22.01.
  8. a kuni 30.06.
  9. a summas 138,10 krooni (3 000 krooni x 10,5 % x 160 päeva / 365 päeva) ja perioodi eest 01.01.
  10. a kuni 28.08.
  11. a summas 347,20 krooni (3 000 krooni x 11 % x 384 päeva / 365 päeva). Kokku tuleb kostjalt välja mõista viivis perioodi eest 22.01.
  12. a kuni 28.08.
  13. a summas 484,30 krooni (138,10 + 347,20). Tulenevalt VÕS § 158 lõikest 1 leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Kohus märgib, et leppetrahvi kokkulepete sisu on piiratud tüüptingimusena kindlaksmääratud leppetrahvide puhul. Tingimust ei loeta kunagi eraldi kokkulepituks, kui see on eelnevalt koostatud ning tarbija ei ole seetõttu saanud tingimust sisuliselt mõjutada. Kohus on seisukohal, et leppetrahvi kokkulepe on lepingusse võetud hageja initsiatiivil. Seega on leppetrahvi kokkuleppe tingimus saanud lepingu osaks, mida ei ole eraldi läbi räägitud. Kui ebaproportsionaalselt suur leppetrahvi nõue sisaldub tüüptingimustes, toob see erinevalt VÕS §-st 162 kaasa kokkuleppe tühisuse. Kohus leiab, et tüüptingimusena lepingu punktis 14 ette nähtud leppetrahv on ebaproportsionaalselt suur (kuni 50 % kohustuse rikkumise hetkel tagastamata laenust), mistõttu on antud tüüptingimus tarbijat ebamõistlikult kahjustav VÕS § 42 lõike 3 punkti 5 järgi ja seetõttu tühine VÕS § 42 lõike 1 kohaselt. Kuna antud juhul puudub hagejal võimalus nõuda leppetrahvi ka seaduses sätestatud eeldustel, jätab kohus hageja nõude leppetrahvi summas 1 500 krooni kostjalt väljamõistmiseks rahuldamata. Hageja on esitas kohtule kohtuistungil taotluse nõudeõiguse loovutamisest tulenevate kulude summas 500 krooni kostjalt väljamõistmiseks lepingu punktide 12.2.1, 12.2.2 ja 12.2.3 alusel, mille kohaselt nõudekirja väljastamise tasu on 150 krooni, korduva nõudekirja väljastamise tasu on 350 krooni (kuigi lepingu punktist 12.2.2 nähtub, et 200 krooni).

§ 230

lõike 1 kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millel tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisti. Hageja on esitanud kohtule 18.03.

  1. a koostatud võlateatise (viimane hoiatus), tõendamaks nimetatud kulude kandmist (tl 24). Kohus leiab, et hageja poolt lepingu punktides 12.2.1 ja 12.2.2 kindlaksmääratud kirjalike teadete maksumus on ebamõistlikult suur. Seega loeb kohus, et VÕS § 42 lõike 3 punkti 5 alusel on tühine tüüptingimus, millega laenuandjal on õigus nõuda laenusaajale saadetud kirjalike teadetega seotud kulutuste hüvitamist laenuandja hinnakirja järgi. Eeltoodud kohtu põhjendusi arvestades on õiguslikult põhjendatud rahuldada AS Era Liisingu Inkassoteenused hagi tagaseljaotsusega osaliselt, mistõttu mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 3 000 krooni, viivise perioodi 22.01.
  2. a 28.08.
  3. a eest summas 484,30 krooni, kokku 3 484,30 krooni. Hageja leppetrahvi ja nõudeõiguse loovutamisest tulenevate kulude nõuded jätab kohus rahuldamata. Vastavalt

§ 468

lõike 1 punktile 2 tunnistab kohus omal algatusel tagatiseta viivitamata täidetavaks tagaseljaotsuse. Seega kuulub käesolev otsus viivitamatult täitmisele. Kohus märgib, et hagiavalduse esitamisel on hageja tasunud riigilõivu summas 1 750 krooni. Hagi esitamise ajal kehtinud

§ 139

lõike 3 kohaselt riigilõivu suurus sõltub tsiviilasja hinnast, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Vastavalt

§ 124

lõikele 1 määratakse raha maksmisele suunatud hagi puhul hagihind nõutava rahasummaga.

§ 133

lõike 2 alusel hagihinda arvutades ei arvestata kõrvalnõuetena esitatud nõudeid intressidele, muu 4 hulgas viivisele, ja kulude hüvitamiseks. Kohus arvestab kõrvalnõudeid mõistlikus ulatuses, kui kõrvalnõuete summa on põhinõudest suurem või sellega võrdne. Hageja nõuab kostjalt 27 940,56 krooni väljamõistmist, millest põhinõue moodustab 3 000 krooni. Seetõttu tuleb hagihinna määramisel nõude summast maha arvata kõrvalnõuete summa põhinõude summa ulatuses. Seega on hagihinnaks 24 940,56 krooni. MENETLUSKULUDE JAOTUS

§ 173

lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.

§ 173

lg 4 sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Tulenevalt

§ 162

lg 1 kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 163

lõike 1 järgi kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuivõrd kohus rahuldas hagi osaliselt, aga tunduvalt alla poole nõudest, ei ole õiglane jätta menetluskulusid poolte kanda võrdsetes osades. Seetõttu tuleb menetluskulud jätta 3 484,30 / 24 940,56 x 100 = 14 % ulatuses kostja ning 86 % ulatuses hageja kanda. Kohtunik 5

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.