← Eesti

3-09-403/40

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Ruth Virkus, Viive Ligi Otsuse tegemise aeg ja koht 15.09.2009, Tallinn Haldusasja number 3-09-403 Haldusasi

) § 161 alusel sisse väljasõidukohustuse sundtäitmisega seotud kulud, summas 79 647 krooni, mis tuli tasuda panka 90 päeva jooksul ettekirjutuse tegemise päevast arvates. KMA 22.01.2009 teatisega nr 1004799235 kohustati L. Mikolenkot

§ 10

lõigete 1 ja 4 alusel 20.04.2004 lahkumisettekirjutuse nr 1004799235 täitmise tagamiseks alates

  1. päevast teatise kättesaamise päevast arvates tasuma sunniraha summas 10 000 krooni. Teatise kohaselt lahkumisettekirjutuse teatises märgitud tähtaja jooksul mittetäitmise korral pöörab KMA vastavalt asendustäitmise ja sunniraha seaduse § 8 lõikele 1 sunniraha summas 10 000 krooni täitmisele alates 22.04.
  3. Ljubov Mikolenko esitas 20.02.2009 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles paluti Kodakondsus- ja Migratsiooniameti 22.01.2009 ettekirjutuse nr 1004799235 tühistamist ning 22.01.2009 teatise nr 1004799235 õigusvastaseks tunnistamist ja haldusakti väljaandmiseks kohustamist. 2

(9)3-09-403

§ 161lõike 1 alusel kannab väljasaatmiskeskuses viibimise kulud väljasaadetu.

Kaebajat välja saadetud ei ole. Kulutused, mille tasumist ettekirjutusega nõutakse, ei ole seotud väljasaatmise protseduuri läbiviimisega, vaid kaebaja kinnipidamisega, temale meditsiiniabi osutamisega ja tema konvoeerimisega Tallinna Halduskohtu istungitele. Kulutused oleksid olnud oluliselt väiksemad, kui vastustaja ei oleks jätkanud väljasaatmiskeskuses viibimise aja pikendamist olukorras, kus faktiliselt lahkumisettekirjutuse täitmine ei olnud võimalik. Ettekirjutus on vastuolus HMS §-ga 54, § 3 lõikega 1 ja § 4 lõikega 2 ning ei ole motiveeritud. Ettekirjutuses on põhjendamata, milline avalik huvi kaalub üles kaebaja subjektiivsete varaliste õiguste olulise riive olukorras, kus väljasaatmine on teostamata ja selle edasine käik on faktiliselt peatunud. Kaebaja ei tööta, korter Xxxxx xxx xx-x on kaebaja ainus vara, mis on ka kaebaja perekonna ja töövõimetu poja elukoht. Väljasaatmiskulude tasumine paneb kaebaja äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda, kuna selle tasumiseks ei ole muud võimalust kui elukohaks oleva korteri realiseerimine. Euroopa Inimõiguste Kohus on menetlusse võtnud kaebuse kaebaja VSK-sse paigutamise ja seal pikaajalise kinnipidamise proportsionaalsuse kohta. Kui Euroopa Inimõiguste Kohus tunnistab kinnipidamise mittekohaseks meetmeks, ei ole võimalik VSK-s kinnipidamise kulusid välja mõista. Isikud, kes kannavad vabadusekaotuslikku karistust, ei ole kohustatud kandma kulutusi seoses nende viibimisega kinnipidamiskohtades. VSK režiim ei erine karistuse kandmisest kinnipidamisasutuses. Kaebaja ei kasutanud VSK-s juuksuri ega psühholoogi teenust, kandis isiklikke riideid ning välismaailmaga suhtles enda arvel. Kaupluses sooritas kaebaja oste isiklike vahendite arvel. Vastustaja kalkulatsioonid kinnipidamiskulude kohta on vormistatud ebakorrektselt, parandustega, mida ei ole hiljem allkirjaga kinnitatud. Maksearvete kalkulatsioonid 31.07.2008, 31.10.2008, 28.10.2008 ja 16.07.2008 ei ole seaduslikud. Laboratoorsed analüüsid ning eriarstil käigud olid vajalikud meditsiinilistest näidustustest tulenevalt. Teatis ei kujuta endast õiguspärast haldusakti, mille alusel võiks teostada sissenõuet, kuna see ei vasta HMS-s sätestatud haldusakti tunnustele. Nimetatud haldusakt on vastuolus asendustäitmise ja sunniraha seaduse (AtSS) §-ga 3 ja §-ga 9, HMS §-ga 3, § 49 lõikega 2, §ga 54, §-ga 57. Lahkumisettekirjutuses nr 1004799235 puudub viide sunniraha kohaldamisele, mistõttu puudus kaebajal võimalus oma õiguste kaitseks haldusakti vaidlustada. Vastustaja rikkus teatise väljastamisega võrdse kohtlemise printsiipi, sest Eestis elab 115 Vene Föderatsiooni sõjaväelastest pensionäride perekonda, kelle suhtes ei rakendata selliseid abinõusid. Teatis on ebahumaanne, kuna sellega sekkutakse üleliia kaebaja eraellu ning rikutakse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni. 3. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet palub jätta kaebuse rahuldamata. Välismaalaste seaduse § 161 lg 1 sõnastusest ei tulene, et välismaalase kohustus kanda väljasaatmiskulud tekib alles peale väljasaatmisotsuse lõpule viimist. Kaebaja väljasaatmine on viibinud eelkõige kaebaja enda tegevusetuse tõttu. Seega on vaidlusalused kulud tekkinud kaebaja enda süül. Vastustajale ei tulene seadusest kohustust selgitada ettekirjutuse koostamisel välja väljasaadetava majanduslikku olukorda. Kohtud on varasemates menetlustes leidnud, et 3

(9)3-09-403 kaebajal ja N. Mikolenkol on võimalik perekonnaelu elada ka Venemaal, kus neile on
  1. a USA abiprogrammi alusel eraldatud elamispind. Tallinnas asuva elamispinna võõrandamisest saadud rahaga oleks võimalik hüvitada mõlema abikaasa VSK-s viibimise kulud ning neil on võimalik alustada uut elu Venemaal. Teatis on õiguspärane, proportsionaalne ja vajalik meede kallutamaks kaebajat täitma talle vormistatud ettekirjutust Eestist lahkumiseks. Sunniraha tasumise nõuet hakati lahkumisettekirjutuste mittetäitmiste puhul rakendama alles peale Riigikohtu halduskolleegiumi 03.04.2008 otsust nr 3-3-1-96-
  2. Asjaolu, et 5 aastat tagasi vormistatud lahkumisettekirjutuses puudub viide sunnirahale, ei ole seadusevastane ega takista isikul oma õigusi kaitsta.
  3. Tallinna Halduskohtu 14.04.2009 otsusega rahuldati kaebus osaliselt: 22.01.2009 ettekirjutus tühistati 1200 krooni sissenõudmise osas. Samuti mõisteti otsuse punktiga 5 L. Mikolenkolt Eesti Vabariigi kasuks välja menetluskulud 5369 krooni ja 60 senti.

§ 161

lõiget 1 tuleb mõista selliselt, et välismaalaselt mõistetakse välja vaid need politsei arestimajas viibimise kulud, mis kantakse seoses välismaalase Eestist väljasaatmisega; samuti mõistetakse välismaalaselt välja kõik väljasõidukohustuse sundtäitmise ning VSK-s viibimise kulud. Seetõttu ei oma tähtsust ka asjaolu, kas välismaalast õnnestus VSK-s viibimise ning väljasõidukohustuse sundtäitmise tulemusena Eesti riigist välja saata või mitte. Kaebaja viibimine Rapla arestimajas ajavahemikus 06.02.2008–13.02.2008 ei olnud otseselt seotud kaebaja väljasõidukohustuse sundtäitmisega, vaid karistusega seadusliku aluseta Eestis viibimise eest. Nii

§ 161

lõikes 1 kui ka siseministri 04.05.2004 määruses nr 28 „Sissenõutavate väljasõidukohustuse sundtäitmise kulude loetelu ja välismaalase väljasaatmiskeskuses või politsei arestimajas kinnipidamisega seotud sissenõutavate kulude määrade kehtestamine“ (siseministri määrus) peetakse välismaalaselt sissenõutavate arestimajas viibimise kulude all silmas eelkõige neid kulusid, mis on välismaalasel tekkinud seoses politsei arestimajas viibimisega VSS § 23 lõike 11 alusel. Kuna kaebaja kinnipidamine Rapla arestimajas oli seotud väärteo eest määratud karistusega, mitte kaebaja väljasaatmisega, on 07.02.2008 kuni 12.02.2008 eest kulude sissenõudmine õigusvastane. Tallinna Ringkonnakohtu 22.01.2009 määruse haldusasjas nr 3-07-2578 selgitusest saab järeldada, et ringkonnakohus tühistas halduskohtu määruse põhjusel, et kuna kaebajal puudus igasugune valmidus vastustajaga väljasaatmise lõpuleviimiseks koostööd teha, oleks VSK-s edasine kinnipidamine olnud kaebaja põhiõigusi ebaproportsionaalselt riivav. Asjaolu, et kaebaja kinnipidamine alates Tallinna Halduskohtu 19.12.2008 määruse tegemisest kuni nimetatud ringkonnakohtu lahendi tegemiseni oli õigusvastane, ringkonnakohus ei tuvastanud, mistõttu oli vastustajal õigus nõuda kaebajalt eeltoodud aja eest VSK-s viibimise kulude tasumist. Kaebaja väited kulude õigusvastasuse kohta, mis tekkisid seoses kaebaja konvoeerimisega kohtusse ning meditsiinilise abi osutamisega, ei ole põhjendatud. Kaebaja ei ole viidanud sättele, mis välistaks tasuliste raviteenuste ja konvoeerimise kulude sissenõudmise kaebajalt. Tervishoiuteenuseid osutab VSK-s perearsti kvalifikatsiooniga isik vastavalt haiglavälise eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele (VSS § 269 lg 3). Seega oli kaebajale tasuta arstiabi VSS-s sätestatud määras VSK-s tagatud. Kulud nende tasuliste raviteenuste eest, mida VSK-s ei osutata, tuleb tasuda kaebajal endal. Siseministri määruse § 1 lg 1 p 5 kohaselt nõutakse välismaalaselt sisse meditsiinilise abi kulud ja ravikulud ja § 1 lg 1 p 2 kohaselt nõutakse välismaalaselt sisse muuhulgas välismaalase transpordi- ja konvoeerimiskulud. 4

(9)3-09-403 Seejuures Harku aleviku ja Tallinn, Pärnu mnt 7 vahele jääb kohtu andmetel olenevalt konkreetsest marsruudist 11-13 km, mistõttu ei vasta tõele ka kaebaja väide 08.01.2009 konvoeerimiskulude ülepaisutamise kohta. N. Mikolenko kaebuse menetlemise asjaolud Euroopa Inimõiguste Kohtus ning Vene Föderatsiooni seisukohad kaebaja tagasivõtmise kohta ei oma käesoleva vaidluse raames tähtsust. Kaebaja viibib Eesti Vabariigis ilma viibimisaluseta ning tema suhtes on jõus vastustaja 20.04.2004 lahkumisettekirjutus. Seega oli vastustajal õigus asuda lahkumisettekirjutust sundtäitma ning nõuda kaebajalt sisse lahkumisettekirjutuse sundtäitmise eesmärgil kantud kulud. Samuti ei oma käesolevas haldusasjas tähtsust see, millist toitu kaebaja VSK-s sõi ning milliseid VSK teenuseid ta kasutas. Siseministri määruse § 2 lõike 1 kohaselt on iga VSK-s kinnipidamise kalendripäeva kulu fikseeritud ega sõltu sellest, millisel määral väljasaadetav VSK teenuseid kasutas. Kaebaja väited VSK toidu valmistamise hügieeninõuete rikkumise kohta, samuti väited 31.07.2008, 31.10.2008, 28.10.2008 ja 16.07.2008 maksearvete kalkulatsioonide õigusvastasuse kohta on põhistamata. Välismaalase maksevõime ei ole siseministri määruse järgi sundtäitmise kulude sissenõudmise eelduseks. Seega ei oma kaebuse lahendamisel tähtsust küsimus, millisesse majanduslikku olukorda satuks kaebaja VSK-s kinnipidamise kulude sissenõudmise korral ja kas tal säiliks seeläbi eluase Eesti Vabariigis või mitte. Kuigi VSS § 7 lg 2, § 10 lg 1 ning § 11 lg 5 näevad ette, et hoiatus lahkumisettekirjutuse täitmata jätmise tagajärgede ja kohaldatavate sunnimeetmete kohta võidakse teha juba lahkumisettekirjutuses, ei välista eeltoodud sätted sunniraha hoiatuse tegemist ka pärast lahkumisettekirjutuse tegemist, olenevalt ettekirjutuse täitmisest ja sunnirahast leebemate järelevalvemeetmete rakendamise tulemustest. Kaebaja seisukoht, et sunniraha hoiatuse näol on tegemist haldusaktiga, on ekslik. Kui menetlustoimingud eelnevad haldusakti andmisele vm haldusotsuse tegemisele, siis täitetoimingud viivad haldusaktis ettenähtut ellu. Haldustäitemenetlust reguleerivaks seaduseks on ka AtSS. Kõigi täitetoimingute puhul tuleb siiski arvestada neile omase erisusega: kuna nendega viiakse ellu juba varasemat haldusotsustust, siis ei eelne neile endile reeglina enam iseseisvat haldusmenetlust, vähemalt mitte täies mahus. Kui välismaalane on juba otsustatud Eestist välja saata, siis enne selle otsuse tegemist oli tal õigus nõuda enda seisukoha ärakuulamist. Pärast otsuse tegemist ei saa ta aga nõuda täiendavat ärakuulamist seoses väljasaatmise täideviimise toimingutega, kui täideviimisel peetakse täpselt kinni otsusega kindlaksmääratust. Haldustäitemenetluse efektiivsuse huvides ei ole ka sunniraha määramisel ega asendustäitmise raames ette nähtud menetlusosalise ärakuulamise kohustust, mistõttu ei ole sunniraha hoiatuse vormistamine lahkumisettekirjutusest eraldiseisvalt teatisena õigusvastane. Kaebaja viide AtSS §-le 9 ei ole asjakohane. AtSS § 9 reguleerib haldusorgani poolt täitekorralduse andmist pärast ettekirjutuse vaidlustamise ning hoiatuses märgitud tähtaja saabumist. Hoiatuse seaduslikkus ei sõltu seega täitekorralduse andmisest või andmata jätmisest. Käesoleval juhul ei ole täitekorralduse andmise tähtaeg ka saabunud, kuna hoiatuses märgitud tähtaeg ei ole veel saabunud. AtSS § 7 lg 4 kohaselt võib haldusorgan uut sunnivahendit rakendada siis, kui esialgse sunnivahendiga ei ole ettekirjutuse täitmist saavutatud. Seega oli vastustaja õigustatud rakendama kaebaja suhtes ettekirjutuse täitmise tagamiseks uue sunnivahendina sunniraha. AtSS § 3 lõikest 2 tulenevalt on alusetu kaebaja väide, nagu vastustaja karistaks teda ühe ja sama rikkumise eest mitu korda. Kaebaja ei saa teatise õigusvastasust põhistada iseenda õigusvastase sooviga Eesti Vabariiki elama jääda. Käesolevas haldusasjas ei esine AtSS § 8 lõikes 3 sätestatud sunnivahendi rakendamise keeldu. 5
(9)3-09-403 MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 5. Ljubov Mikolenko apellatsioonkaebuses palutakse tühistada Tallinna Halduskohtu 14.04.2009 otsus osas, millega kaebus jäeti rahuldamata. Kohus on kohaldanud materiaalõigust ebaõigesti, mis on viinud ebaõige lahendini.

§ 161

lg 1 koosmõjus VSS § 5 võib kulutuste tasumise kohustus tekkida isikul siis ja üksnes siis, kui väljasõidukohustus on sunniviisiliselt täidetud. Kaebaja kodakondsusriik on jätkuvalt seisukohal, et kaebaja ei kuulu sundkorras väljasaatmisele. Seega on kohtu järeldus selle kohta, et kohustus kanda kulutusi tekib isikul juba enne sundkorras väljasaatmise elluviimist, ekslik ega vasta seaduse mõttele. Vastustaja pole esitanud väljasaatmisega seoses tehtud kulutuste täpset arvestust. Puudub põhjendus selle kohta, millistest kaalutlustest lähtuvalt on VSK-s viibitud päeva tasuks arvestatud 200 krooni ja millistest kuluartiklitest see koosneb. Meditsiiniline teenindamine väljasaatmiskeskuses peaks VVS kohaselt sisalduma juba nendes kulutustes. Kaebajale tema kohtusse toimetamise kulude kandmise panemine on vastuolus PS §

  1. Sunniraha tuleb kohaldada koos ettekirjutusega ning isikul, kelle suhtes seda rakendatakse, peab olema võimalus seda vaidlustada. Täideviimise toimingutel ei ole kinni peetud täpselt ettekirjutusega kindlaksmääratust, vaid sellele otsusele on tagantjärele lisatud uus, täiendav ja isiku põhiõigusi riivav meede. Järelikult tuleks isikule anda võimalus esitada selle meetme suhtes vastuväiteid. Kaebaja on vaidlustanud lahkumisettekirjutuse seaduslikkuse ÜRO Inimõiguste Komitees. Seega peaks vastustaja hoiduma täiendavate sunnivahendite rakendamisest tema suhtes, kuni on selgunud tema kaebuse läbivaatamise kohta tehtav otsus.
  2. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet palub jätta Ljubov Mikolenko apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kaebajal on õigus, et meditsiiniline teenindamine VSK-s peaks sisalduma juba päevade kulumäära kulutustes. Kuigi siseministri määruse § 2 lõikes 1 ei ole eraldi välja toodud meditsiiniteenust, on meditsiiniline teenindamine VSK-s siiski nn hinna sees ja selle hüvitamist kaebajalt ei nõutud. Küll aga kaebas kaebaja tervisehädade üle, mida VSK meditsiinitöötaja ei saanud kontrollida, uurida ega analüüsida, mistõttu oli vaja kaebajat transportida erialaarstide juurde. Nimetatud kulud tuleb siseministri määruse § 1 lg 1 p 5 mõistes temal endal tasuda. Kohtuistungitele konvoeeriti L. Mikolenko 9 korral. Neist vaid 2 korral toimus arutelu halduskohtus vastustaja algatusel tehnilistel põhjustel. Ülejäänud 7 korrast olid 2 kaebaja elamisloa ja siseministri käskkirja vaidlustamine. Kaebaja algatusel toimus 5 istungit. Kuigi kaebaja viitab õigusele olla oma asja arutelu juures, oli kaebajal olemas esindaja ning kõikide kaebuste motiivid olid samad. Seega ei olnud tema kohalviibimine kohtus sugugi hädavajalik. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  3. Ringkonnakohus kontrollib esmalt halduskohtu otsuse seaduslikkust seoses 22.01.2009 ettekirjutusega nr 1004799235 (I) ning seejärel seoses 22.01.2009 teatisega nr 1004799235 (II). Viimaks lahendab ringkonnakohus menetlusosaliste taotlused (III). 6

(9)3-09-403 I
  1. Osas, milles halduskohus ettekirjutuse tühistas, ei ole halduskohtu otsust vaidlustatud. Selles ulatuses ringkonnakohus seega halduskohtu otsuse põhjenduste asjakohasust ei kontrolli.
  2. Kaebaja vabastati väljasaatmiskeskusest 22.01.2009 ning KMA on kulusid arvestanud perioodi eest 19.12.2007-22.01.
  3. Ringkonnakohus on seisukohal, et perioodi 20.12.200822.01.2009 eest oli kulude väljamõistmine kaebajalt põhjendamatu. Nimelt tühistas Tallinna Ringkonnakohus 22.01.2009 määrusega halduskohtu 19.12.2008 määruse, millega oli lubatud pikendada kaebaja väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni 19.02.
  4. Oluline ei ole, et ringkonnakohus ei võtnud 22.01.2009 määruse põhjendustes sõnaselget seisukohta halduskohtu 19.12.2008 määruse õigusvastasuse küsimuses. Kohtulahendi tühistamine toimub alati tagasiulatuvalt, mistõttu puudus halduskohtu 19.12.2008 määruse alusel KMA-l õiguslik alus kaebaja väljasaatmiskeskuses kinnipidamiseks. Seega on viimaseks kehtivaks määruseks, mis lubas kaebaja kinnipidamise, halduskohtu 16.10.2008 määrus, millega pikendati väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni 19.12.
  5. Arvestades eeltoodut, tuleb ettekirjutus tühistada osas, millega kaebajalt mõisteti välja väljasaatmiskeskuses kinnipidamise kulud perioodi 20.12.2008-22.01.2009 eest, so kokku 34 päeva eest 6 800 krooni.
  6. Ülejäänud osas nõustub ringkonnakohus halduskohtu otsuse põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid korrata. Ringkonnakohus ei toeta kaebaja tõlgendust, mille kohaselt saab kulusid nõudma hakata alles pärast väljasaatmise faktilist täideviimist.

§ 161lg 1 sellist eeldust kulude hüvitamise kohustuse tekkimiseks ei sea.

Seoses kulude kaebajalt väljamõistmisega ei ole asjassepuutuvad kaebaja väited seoses pöördumistega Euroopa Inimõiguste Kohtu ning ÜRO Inimõiguste Komitee poole. Sama kehtib Vene Föderatsiooni seisukohtade osas. Jõustunud kohtulahenditega on kontrollitud kaebaja väljasaatmiskeskusesse paigutamise ning seal kinnipidamise seaduslikkust. Seega lähtub kohus ka käesoleva kaebuse läbivaatamisel eeldusest, et kaebaja väljasaatmiskeskuses kinnipidamine oli põhjendatud ning väljasaatmist ei ole alust pidada perspektiivituks. 11.

§ 161

lg 8 annab siseministrile volituse kehtestada sissenõutavate väljasõidukohustuse sundtäitmise kulude loetelu ning välismaalase väljasaatmiskeskuses või politsei arestimajas viibimisega seotud sissenõutavate kulude määrad. Vastava volituse on siseminister oma 04.05.2004 määrusega nr 28 realiseerinud. Kaebajalt kulude väljamõistmine on toimunud kooskõlas selle määrusega ning seega õiguspärane. Kohus saaks jätta nimetatud määruse kohaldamata ning vaidlustatud ettekirjutuse tühistada, kui määrus tervikuna või mõni selle säte on vastuolus põhiseadusega. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole käesoleva asja läbivaatamisel ilmnenud asjaolusid, mis seaksid määruse põhiseaduspärasuse kahtluse alla. Ei saa nõustuda kaebajaga, et väljasaatmiskeskuses kinnipidamine peaks sarnaselt vangistusega toimuma tasuta. Väljasaatmiskeskuses kinnipidamine ei ole võrreldav karistusena vanglas viibimisega. Oluline ei ole siinkohal võrrelda vanglate ja väljasaatmiskeskuse režiimide sarnasust, vaid lähtuda tuleb eelkõige nendes asutustes kinnipidamise põhjustest ja eesmärkidest. Vanglate üheks peamiseks ülesandeks on tagada ühiskonna turvalisus, väljasaatmiskeskuse näol on seevastu tegemist üksnes haldustäitemenetlust toetava asutusega. Isikul on võimalik vältida 7

(9)3-09-403 väljasaatmiskeskusesse sattumist, viibides riigis seaduslikul alusel või täites lahkumisettekirjutuse tähtaegselt. Samuti saab isik läbi oma kaasaaitamiskohustuse oluliselt mõjutada väljasaatmiskeskuses kinnipidamise kestvust. Kaebajale oli väljasaatmiskeskuses tagatud tasuta arstiabi, kuigi siseministri määruse nr 28 § 1 p 5 kohaselt tuleb välismaalaselt lisaks väljasaatmiskeskuses kinnipidamise kuludele (200 krooni päev) sisse nõuda ka meditsiinilise abi kulud ja ravikulud. Kaebajalt on nõutud üksnes 174 krooni hüvitamist protseduuride eest, mida ei olnud võimalik väljasaatmiskeskuse arsti poolt läbi viia. KMA tegevus on olnud õiguspärane. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga ka selles, et transpordikulude väljamõistmine piirab tema PS §-s 15 sätestatud õigust pöörduda kohtusse. PS §-s 15 sisalduv õigus ei tähenda, et kohtumenetlus ning kohtusse saabumine ei tohi üldse olla mingite kuludega seotud. Ka vabaduses viibiv isik kannab kohtusse minemisel transpordikulusid (nt kulud bussipiletitele, autokütusele). KMA on taganud kaebaja toimetamise kõigile kaebaja poolt soovitud kohtuistungitele. Kulud, mis kaebajal seoses sellega tekkisid (1 kroon 1 km eest, kokku perioodi 19.12.2007-22.01.2009 eest 673 krooni), ei ole sellised, mis ebaproportsionaalselt piiraksid juurdepääsu kohtumenetlusele.
  1. Ringkonnakohus leiab, et väljasaatmiskeskuses kinnipidamise kulusid (200 krooni päev) ei ole alust pidada ülemäära suureks. Siseministri määruses nr 28 ei sisaldu küll täpsemat arvutuskäiku, kuidas see summa on saadud. Määruse § 2 lg sätestab üksnes, et see hõlmab kulusid voodivarustusele, toitlustamisele, sauna, vanni või dušši kasutamisele ja esmastele hügieenivahenditele. Arvestades, et vastav kulumäär sätestati
  2. aastal, ei ole seda alust pidada
  3. aastal ilmselgelt põhjendamatuks. II
  4. Ringkonnakohus leiab, et 22.01.2009 teatise nr 1004799235 osas tuleb esitatud apellatsioonkaebus rahuldada. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega osas, mis seonduvad sunniraha määramisega pärast lahkumisettekirjutuse tegemist ja ei korda neid.
  5. Teatis anti VSS § 10 lg 1 ja lg 4 alusel ning kohustati kaebajat tasuma lahkumisettekirjutuse täitmise tagamiseks sunniraha 10 000 krooni. Samuti hoiatati kaebajat, et teatise mittetäitmisel pööratakse sunniraha AtSS § 8 lg 1 alusel täitmisele alates 22.04.
  6. Käesolevaks ajaks on teatis täitmisele pööratud ning kohtutäituri poolt on kaebajale edastatud täitmisteade. 22.01.2009 teatise näol on tegemist sunniraha rakendamise hoiatusega AtSS § 7 tähenduses. AtSS § 10 lg 2 kohaselt sätestab sunniraha igakordse rakendamise ülemmäära seadus. VSS § 10 lg 1 võimaldab KMA-l kohustada välismaalast lahkumisettekirjutuse täitmiseks tasuma sunniraha, kuid sunniraha suurust ei ole vastavas osas reguleeritud. KMA selgituste kohaselt on sunniraha suurus tuletatud VSS § 9 lg-st 2, mis näeb seadustamisettekirjutuse täitmata jätmise korral ette sunniraha ülemmäära 10 000 krooni. Arvestades AtSS § 10 lg-t 2 ning et sunniraha puhul on tegemist haldussunnivahendiga, peab sunniraha suuruse regulatsioon eriseadustes olema üheselt arusaadav. Lubatav ei ole analoogia jms tõlgendusmeetodite kasutamine. Olukorras, kus sunniraha suurus on VSS-s sätestatud paragrahvis, mis reguleerib üksnes seadustamisettekirjutuse tegemist ning selle täitmise tagamist, ei saa seda regulatsiooni ilma õigusliku viiteta rakendada lahkumisettekirjutuse täitmisele. Seadusest tuleneva sunniraha ülemmäärata ei ole sunniraha rakendamine lubatav. 8
(9)3-09-403
  1. Sundtäitmise hoiatuse õiguslik iseloom on ebaselge. Arvestades aga, et selles on kaebajale muuhulgas pandud konkreetne kohustus: tasuda tähtaja möödumisel kindlaksmääratud sunniraha, saab seda käsitleda haldusaktina ning tühistada. Tühistamisnõude on kaebaja alternatiivselt kohtule ka esitanud. III
  2. Halduskohtu otsus tuleb tühistada osas, milles jäeti rahuldamata kaebus 22.01.2009 ettekirjutuse tühistamiseks 6 800 krooni osas, samuti osas, millega jäeti kaebus rahuldamata seonduvalt 22.01.2009 teatisega. Vastavas osas tuleb teha uus otsus. Uuesti tuleb jagada menetluskulud.
  3. Advokaat N. Lausmaa esitas kohtuistungil taotluse riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu määramiseks ja õigusabikulude hüvitamiseks summas 1500 krooni, millele lisandub käibemaks 300 krooni. Taotluse kohaselt kulutas esindaja apellatsioonimenetluses esindamiseks kokku 10 pooltundi. L. Mikolenko nõustus õigusabi suurusega, allkirjastades kohtuistungil esindaja taotluse. Ringkonnakohus leiab, et tasu arvestus on toimunud kooskõlas justiitsministri 26.01.2005 määrusega nr
  4. Seega tuleb kokku riigi õigusabi tasu suuruseks määrata 1800 krooni. Lähtudes riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 24 lg-st 1 korraldab kohtulahendi alusel riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulude väljamaksmist riigi õigusabi osutanud advokaadile advokatuur. Kaebaja on tasunud nii kaebuselt kui apellatsioonkaebuselt riigilõivu 250 krooni, so kokku 500 krooni.
  5. Kaebaja on esitanud halduskohtu otsusele vastuväited ka seoses temalt menetlusabikulude väljamõistmisega summas 5369 krooni ja 60 senti, leides, et ta on jätkuvalt maksujõuetu. Kaebaja vabastati halduskohtu 27.02.2009 määrusega riigi õigusabi kulude eest tasumisest täies ulatuses. RÕS § 8 kohaselt antakse riigi õigusabi kas kohustuseta kulud hüvitada, kohustusega hüvitada kulud ühekordse maksega või kohustusega hüvitada kulud osamaksetena. Vastavalt RÕS § 15 lg-le 5 määratakse riigi õigusabi andmise määruses muuhulgas kindlaks sama seaduse § 8 kohane riigi õigusabi andmise viis ning riigi õigusabi saaja hüvitamiskohustus. Isikul, kellele anti riigi õigusabi kohustuseta kulud hüvitada, võib RÕS § 28 alusel tekkida hüvitamiskohustus, kui tema majanduslik olukord ja maksevõime oluliselt paraneb viie aasta jooksul riigi õigusabi osutamise lõpetamisest. Eeltoodust tuleneb, et riigi õigusabi kulude hüvitamine ei sõltu üksnes kohtuotsuse resolutsioonist, vaid ka riigi õigusabi andmise viisist (kas hüvitamiskohustusega või mitte). Ka halduskohtu poolt viidatud TsMS § 190 lg 2 ja HKMS § 93 lg 3 ei pane kaebajale kohustust hüvitada kulusid, mis on tekkinud seoses talle hüvitamiskohustuseta menetlusabi andmisega. HKMS § 95 lg 2 alusel tuleb KMA-lt riigi kasuks välja mõista riigi õigusabi kulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Arvestades ettekirjutuse tühistamise osakaalu ning teatise tühistamist, leiab ringkonnakohus, et KMA-lt tuleb välja mõista pool õigusabikuludest. Kulude suurus haldus- ja ringkonnakohtus kokku on 7251 krooni ja 60 senti. Seega tuleb KMA-lt välja mõista 3625 krooni ja 80 senti. Samuti tuleb KMA-lt kaebaja kasuks välja mõista riigilõiv 250 krooni (pool tasutud riigilõivust). Kaire Pikamäe Ruth Virkus Viive Ligi 9
(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.