KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-07-8463 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Reet Allikvere, liikmed Ülle Jänes ja Iko Nõmm Otsuse tegemise aeg ja koht 07.12.2009 Tallinn Tsiviilasi G. O. hagi E. O. vastu abielu lahutamiseks ja abikaasade ühisvara jagamiseks Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses Vaidlustatud kohtulahend 350 000 krooni Kaebuse esitaja ja kaebuse liik G. O. apellatsioonkaebus Kohtuistungi toimumise aeg 09.11.2009 Menetlusosalised esindajad ja Pärnu Maakohtu 06.07.2009 otsus nende Hageja G. O. (ik XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXXXX XXX XX-XX XXXXXXX), esindaja adv Paul Järve Kostja E. O. (ik XXXXXXXXXXX, elukoht XXX XXX-XX XXXXX XXXXX), esindaja adv Alla Raudsepp RESOLUTSIOON Tühistada Pärnu Maakohtu 06.07.2009 otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Apelatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud Hagiavalduses palus hageja lahutada poolte vaheline abielu, mis sõlmiti XX.XX.XXXX ja mille kohta on välja antud Pärnu Linnavalitsuse Perekonnaseisuosakonna poolt abielutunnistus nr XX XXXXXXX. Abielust on sündinud laps S. O., kes poolte kokkuleppel elab kostjaga. Hageja ja kostja vahel on faktilised abielusuhted lõppenud ning nad ei ela juba kolm aastat koos. Abielusuteid ei ole võimalik taastada. Kostja nimele on registreeritud abielu kestel soetatud, hageja ja kostja ühisvarasse kuuluv 3-toaline korter XXXXXX, aadressil XXX XXX-X, turuhinnaga umbes 1 500 000 krooni. Hageja palus jagada ühisvaraks kostja omanduses olev korteriomand selliselt, et jätta korter kostja omandusse ja mõista välja hagejale vähemsaadu arvel 500 000 krooni. Kodust vara hageja jagada ei soovinud. Kostja vastuväited Abielulahutamise nõude osas kostja nõustus hageja väitega, et poolte vaheline abielu on lõppenud ja abielu tuleb lahutada. Ühisvara hagamise nõueet kostja ei tunnistanud. Poolte abielulised suhted hakkasid mõranema juba 1994 ja lõppesid 1997 algul hageja truudusetuse, alkoholi liigtarvitamise ja vägivaldsuse tõttu. Kuigi korter on ostetud abielu ajal ja kinnistusse kantud samuti abielu ajal, tuleb selle jagamisel juhinduda PKS § 19 lg 2 p 1, 2 ja 3 sätetest. Poolte osade võrdsusest tuleb kõrvale kalduda eelkõige seetõttu, et kostja kasvatab poolte ühist last, millesse hageja eriti panustanud ei ole. Hageja elatise võlgnevus on 80 000 krooni. Samuti seisneb tähelepanuvääriv huvi selles, et laps soovib oma kodus edasi elada. Hageja ei ole mõjuvate põhjustete osalenud oma sissetuleku või tööga ühisvara omandamisel. Korteri ostis kostja. Ühisvara ehk korteriomand on omandatud kostja lahusvara arvel, milleks on tema sissetulekust tehtud soetamise- ja liisingumaksed. Kohtuotsuse põhjendused Maakohus rahuldas hagi abielulahutuse nõudes täielikult ning jättis rahuldamata abikaasade üisvara nõude. Menetluskulud jäid hageja kanda. Pooled vaidlesid abieluliste suhete lõppemise aja üle. Hageja väitel ei ela pooled koos enam kolm aastat, seega hagiavalduse seisuga on abielu lõppenud 12.03.
- Menetluse käigus hageja kinnias, et abielulised suhted lõppesid 01.07.
- Kostja väitis, et poolte vaheline abielu hakkas „murenema" peale lapse sündi seoses füüsilise vägivallaga hageja poolt 1994, faktiliselt aga 1997 algul hageja truudusetuse ja alkoholi liigtarvitamise tõttu. Oma täiendavas vastuses kostja täpsustas, et abielulised suhted lõppesid veebruaris
- Ülaltoodust järeldus, et poolte arusaamas abieluliste suhete lõppemise kohta on tekkinud 5aasta ja 5 kuune vahe. Tunnistaja V. H., kes on G. O. sõber, endine töökaaslane väitis, et pooled läksid lahku kevadel
- Kooselu lõppes peale seda kui E. sai teada G. suhtest Tallinnas ja et nei sünnib ka laps. 2001 aastal kui nad lahku läksid, käis tunnistaja nende ühises kodus tööga seotud dokumente ära toomas. Tunnistaja oli veendunud, et poolte kooselu kestis kindlasti vähemalt 2000 aastani. Kohus ei arvestanud V. H.i seletusi tõendina, kuna tegemist on hageja sõbra ja töökaaslasega, mistõttu tunnistaja seletused võisid olla kallutatud soovist oma sõpra aidata. Tunnistaja I. E., kes on E. O. sõbranna aastast 1984, ütluste kohaselt soetasid pooled 1997 ühise vara. Millal O. kooselu lõppes, täpselt ei tea, kuid kuskil 2000 aastal. 2 Kohus järeldas, et kuna tunnistaja on kostja sõbranna, siis tunnistaja seletused on antud soovist oma sõbrannat aidata. Samas tunnistaja osundab otseselt, et pooled soetasid 1997 ühise vara. Tunnistaja E. T., kes on kostja õde, ütluste kohaselt kolis G. ära
- Tunnistaja oli ise juures. G.l oli ka uus elukaaslane koos lapsega autos. See oli 1997, kui tunnistaja käis kostjaga M.´is tantsimas ja seal oli ka G. oma praeguse naisega. Last siis veel ei olnud. Läks kakluseks, siis sai abielu lõplikult läbi. Kohus leidis, et tunnistaja seletused olla antud soovist oma õde aidata. Vaatamata möödunud 12 aastast on tunnistus küllaltki detailne. Tunnistaja teadis kindlalt, et poolte vahelised abielulised suhted lõppesid 1997, samas ei suutnud sündmust täpselt dateerida. Seega ei saanud kohus antud tunnistaja seletusi tõendina otseselt arvestada. Tunnistaja S. O.i (poolte ühine laps) ütlusete kohaselt XXX XXX-X1 korterisse koliti algul koos isaga, aga isa eriti ei viibinud seal. Peale tunnistaja 7-aastaseks saamist ema ja isa enam koos ei elanud. Umbes 2-3 aastat tagasi suve paiku isa ütles tunnistajale, et jätab poole oma korterist tunnistajale. Tunnistaja ütlustest kohus järeldas, et pooled ei elanud enam koos peale 21.04.1999, võttes arvesse asjaolu, et koos elamine tähendas ka abielulisi suhteid. Tunnistaja O. K., kes on G. O. tuttav juba lapsepõlvest, tunnistuste kohaset teadis ta kui G. ostis korteri XXX tänavale. See oli kuskil krooni tuleku algul. Siis aitas ta vedada ehitusprahti. Hageja ja kostja elasid seal pikalt edasi. G. leidis endale teise pruudi, kellega sündis ka laps ning G. enam koju ei läinud. See võis olla 2001 –
- Kohus järeldas, et tunnistaja kui hageja kauaaegse perekonnatuttava seletused võivad olla kallutatud hageja kasuks. Tunnista seletustes on vasturääkivusi teiste tõenditega. Tegelikult kostja omandas korteri 28.07.
- Sellest tulenevalt ei saanud hageja seal korterit omandada ja ehitustöid korraldada. Abieluliste suhete lõppemise aega tunnistaja ei teadnud, väites, et see võis olla 2001 -
- Tunnistaja E. T., kes on on E. O. õde, kinnitas, et G. ja E. O. abielu kestis aastani 1997, millal E. G. juurest lahkus ja ostis iseseisva elu alustamiseks korteri. Tunnistaja ja tema mees laenasid kostjale raha, et korterit remontida, pisut osales remondis ka G. O.. Peale remonti G. O. sinna ei kolinud. Hageja ei panustanud sellesse korterisse. G. O.l ei olnudki tol hetkel korteri ostmiseks mateeriaalseid vahendeid. Teatavasti ei andnud ta ka raha remondi tegemiseks. Leppimise eesmärgil üritas G. O. E. ja S. veeta koos tähtpäevad ja pühad, ka oma vanemate juures ning mõningates kingitustes reiside näol, näiteks Himose suusareis. E. T.i ütlustest kohus järeldas, et tunnistaja seletused olla antud soovist oma õde aidata. Tunnistaja seletused korteri omandamise, selle remontimise ja muude asjaolude kohta on täpsed. Kuna tunnistaja seletused ühtivad tunnistajate I. E., E. T.i ja S. O.i tunnistustega ja on seega tõesed, siis on tõendatud tunnistajate seletustega, et poolte abielulised suhtes lõppesid enne kostja poolt jagatava vara omandamist veebruaris 1997 ja nimetatud vara on lahusvara PKS § 15 lg 1 mõttes ning ei kuulu jagamisele. Kohtule esitatud videofilmist tulenes tõepoolest, et pooled koos tähistasid aastavahetust Soomes, kuid ei tõenda, et antud reis oleks kinnitanud abielusuhete jätkumist poolte vahel. Ka tõendina esitatud fotod ei iseloomusta poolte suhteid, vaid on kantud poolte ühise lapse kasvatamise kontekstist. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused G. O. taotleb maakohtu otsuse tühistamist osas, millega kohus jättis rahuldamata abikaasade ühisvara jagamise nõude. Teha uus otsus, millega rahuldada hagi ja jätta ühisvarasse kuuluv korteriomand kostjale, mõistes kostjalt hageja kasuks välja 350 000 krooni. Kohtukulud jätta poolte endi kanda. 3 Olulisemaks probleemiks kujunes abieluliste suhete lõppemise aja kindlaksmääramine. Menetluspoolte esitatud abieluliste suhete lõppemise ajad lahknevad olulises ulatuses. 5 aasta ja 5 kuune ajavahe peaks tekitama kohtus sügavaid kahtlusi ja põhjustama antud küsimuse hindamist äärmise põhjalikusega. Tunnistaja V. H.i tunnistuste kõrvale jätmine on arusaamaatu. Kohtu põhjendused ei ole veenvad. Loogiline on, et hageja ja kostja peresuhteid said teada vaid nendega suhtlevad ja läbikäivad inimesed. Tunnistaja I. E. ütlustega kohus tuvastas, et tunnistaja võib soovida sõbrannat aidata. Tunnistaja on selgelt kinnitanud, et pooled soetasi ühiselt vara 1997 ja kuigi ta abieluliste suhete lõppu täpselt ei tea, viitab ta 2000 aastale. Arusaamatuks jääb, miks kohus seda tõendit hinnata ei ole soovinud. Tunnisaja E. T.i tunnistusega seoses jätab kohus märkimata, et tunnistaja ei suutnud kohtus üle saada vastuolust, mis seisnes selles, et G. O. uuel elukaaslasel ei olnud 1997 last ja ta ei tundnudki G. O.t. Tunnistja andis kohtus ilmselgeid ebaõigeid ütlusi ja puterdas aastaarve. Kohus ei pööranud mingit tähelepanu tunnistaja O. K. ütlustes sellele, et tunnistaja oli G. O.l abiks korteri remontimisel ja kinnitas, et korteri ümberehitust korraldas hageja. Neid tunnistaja väiteid keegi ümber ei lükanud. Tunnistaja E. T.i ütluste osas leidis kohus, et tunnistaja ütlused olla antud soovist õde aidata, kuid kuid samas leiab, et tunnistaja ütlused ühtivad I. E., E. T.i ja S. O. ütlustega ja on seega tõesed. Sellest järeldabki kohus, et poolte abielulised suhted lõppesid enne kostja poolt vara (korteriomandi) omandamist s.o. veebruaris
- Selline järeldus on äärmiselt otsitud. Lihtne võrdlus näitab, et kohus seda võrdlust tegelikkuses ei teinudki, vaid asus paljasõnaliselt seisukohale, et neli tunnistajat annavad ühesuguseid ütlusi. Maakohus on nii videofilmist kui fotodest ja nende juurde antud selgitustest teinud väära järelduse. Mis kallutas kohust otsustama, et poolte kooselu lõppes enne korteri omandamist, kohtu hinnangutest ei selgu. Kohus on jätnud hindamata tõendi kriminaalasjas nr 07267001704 materjalidest, kus E. O. on 19.07.2007 oma isikliku allkirjaga kinnitanud ütlusi, milles märgib, et kooselu G. O.ga lõppes tema andmetel 30.09.
- Kohus ei ole hageja osalust korteriomandi soetamisel üldse hinnatud. Hageja on kinnitanud, et kostjal puudus selline sissetulek, et kanda kogu koormust üksinda. Hageja on kinnitanud ka seda, et tema andis rahalised vahendid kostja kätte ja viimane maksis makseid enda nimel. G. O. on väitnud, et ta oli sunnitud tegema ka juhutöid, kuid raha perele andis ikkagi. Kostja ei ole tõendanud, et tema omas sellist sissetulekut, et üksinda tasuda kõiki makseid. Isegi siis, kui hageja reaalselt ei oleks osalenud maksete tasumisel, on tõendamist leidnud, et tema korraldas korteri ümberehitustöid, tegi neid ise ja kutsus appi oma sõpru, kes teda aitasid. Sellega andis ta igal juhul oma panuse korterisse. G. O.l polnud kunagi kahtlust, et XXXXXX, XXX XX XXX-XX asuva korteri näol on tegemist ühisvaraga. Isegi tütar S. tunnistas kohtus, et neil oli isaga jutuajamine, kus isa lubanud oma osa korterist jätta temale. Millest selline jutuajamine, kui tegemist oleks olnud E. O. lahusvaraga. Vastustaja vastuväited Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ja meneltuskulud hageja kanda. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et Pärnu Maakohtu 06.07.2009 otsus tuleb tühistada menetlusnormide olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata uueks arutamiseks samale maakohtule. 4 TsMS § 442 lg 8 kohaselt otsuse põhjendavas osas märgitakse kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Põhjendatud on apellatsioonkaebuses toodud väide, mille kohaselt ei ole maakohus poolte abielululiste suhete lõppemise aja tuvastamisel andnud hinnangut kõigile asjas esitatud tõenditele. See on viinud ka ebaõige lahendi tegemiseni. 12.03.2007 esitatud hagiavalduse kohaselt on abielulised suhted lõppenud ja pooled ei ela juba koos kolm aastat (t.l.3). Seega leiti, et suhted lõppesid 2004 kevadel. 03.03.2008 toimunud kohtuistungil seletas hageja, et abielulised suhted lõppesid 01.07.2002 (t.l.85). 26.01.2009 toimunud kohtuistungil kinnitas hageja esindaja, et abielulised suhted lõppesid 09.09.2001 (t.l.141). Protokollist ei nähtu, millise 09.09.2001 toimunud sündmusega hageja seob poolte kooselu lõppu. Seega ei ole hageja ise järjekindel abieluliste suhete lõppemise aja suhtes. Kostja kinnituste kohaselt lõppesid abielulised suhted 1997 aasta alguses (t.l.23,87). Veel on avaldanud kostja, et suhted lõppesid veebruaris 1997 (t.l.38). Ülaltoodust nähtub, et just hageja ise ei ole olnud selget arusaamist sellest, millal abielulised suhted lõppesid poolte vahel. Kõikumine on väga suur – 09.09.2001 kuni kevad
- Kostja on oma seletustes olnud järjekindlam. Asjas on tõendina esitatud Rapla Maakohtu 28.05.2001 otsus, millest nähtub, et hageja on oma elukohaks märkinud XXXXX XXX XX XXX-X, mis viitab sellele, et pooled nimetatud ajal enam koos ei elanud (t.l.114). Sündmus ise toimus juba 15.03.
- 19.07.2007 on kostja E. O. andnud kannatanuna ütlusi Pärnu Politseiosakonnas. Kostja on siis avaldanud, et abielulised suhted lõppesid hagejaga 30.09.1999 (t.l.109). Tunnistaja V. H. ütluste kohaselt läksid pooled lahku 2001 aasta maikuus või siis elasid koos 2000 aastani kindlasti (t.l.141). Tunnistaja I. E. ütluste kohaselt lõppes poolte kooselu millalgi 2000.aastal (t.l.142). Poolte ühise lapse S. O.i (sünd. XXXX) ütluste kohaselt ei elanud isa nendega enam koos, kui ta oli 7 aastane, seega 1999 aastal (t.l.143). Tunnistaja O. K. ütluste kohaselt elasid pooled koos, kui osteti vaidlusalune korter. Ta käis abis remonti tegemas. Pooled läksid lahku kas 2001 või 2002 aastal (t.l. 159). Hageja poolt esitati DVD, kus on jäädvustatud poolte ühine 1998/1999 aastavahetuse koosviibimine (t.l.1154). Kolleegium leiab, et ülalnimetatud tõendite alusel võib teha järelduse, et poolte suhted lõppesid 1.oktoobriks
- Sellele viitab kostja poolt kannatanuna antud seletus 19.07.2007 ja teised asjas kogutud tõendid kogumis. 19.07.2007 protokolli esitas kohtule hageja. Nimetatud protokollile, tõendile tugineb just hageja ise, mis võimaldab järeldada, et hageja on soostunud selles protokollis toodud väitega. Tunnistaja V. H. ütluste kohaselt kestsid suhted poolte vahel vähemalt 2000.aastani. Tunnistaja S. O. ütlustest nähtub, et isa lahkus pere juurest 1999 aastal. Ka tunnistaja I. E. ütlused viitavad samuti just samale perioodile. Rapla Maakohtu 28.05.2001 otsusest nähtub, et hageja on oma elukohana avaldanud 2001 märtsis XXXXXX XXX XX XXX-X, mis aga ei poolte ühine kodu. Ülaltoodu alusel kõiki tõendeid kogumis hinnates võib järeldada, et poolte abielulised suhted kestsid vähemalt kuni 01.10.
- Seega kuulub 28.07.1997 ostu-müügilepingu alusel soetud korter XXXXXX XXX XX XXX-XX poolte ühisvara hulka. Maakohus on jätnud hinnangu andmata poolte poolt esile toodud asjaoludele ja veel suurele osale tõenditele, mis asjas on esitatud. 5 Vaidlusaluse korteri XXXXX linnas, XXX XX XXX-XX ostis 28.07.1997 E. O. (t.l.63). Lepingu p. 3 kohaselt tasuti koheselt müüjale 19 550 krooni ja ülejäänud summa 65 450 krooni tuli tasuda graafiku alusel hiljemalt 01.07.
- AS SEB Liising on 09.04.2009 teatises kinnitanud, et kapitalirendileping on lõppenud E. O. poolt kohustuse täitmisega alles 11.09.2002 (t.l. 182). Pooled on korduvalt viidanud võimalusele kalduda kõrvale poolte võrdsuse printsiibist. Maakohus on jätnud selle tähelepanuta. Kostja on väitnud, et kapitalirendilepingu alusel maksis korteri eest vaid tema, hageja ei ole sellesse oma raha panustanud. Hageja on aga väitnud, et just tema on andnud raha kostja kätte maksete tegemiseks. Maakohus ei ole pooltele seletanud õiguslikku olukorda ega vajadust oma väiteid tõendada. Seega tuleks välja selgitada, kui palju oli 28.07.1997 lepingust täidetud reaalselt seisuga 01.10.1999,kelle poolt, kui palju jäi maksetest veel tasuda ja kelle poolt need tasuti. Peale nimetatud asjaolude tuvastamist on võimalik otsustada, kelle kasuks ja kui suures ulatuses on võimalik kõrvale kalduda poolte võrdsuse printsiibist PKS § 19 lg 2 p 2 ja 3 alusel. Vaidlus puudub selles, et vaidlusaluse vara väärtus on 2009 aastal 700 000 krooni (t.l.176). Kuivõrd maakohus ei ole tuvastanud asja lahendamiseks vajalikke asjaolusid, osaliselt teinud seda ebaõigesti ja ei ole andnud hinnangut kõigile tõenditele, siis tuleb asi saata uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Asja uueks arutamiseks saatmine samale maakohtule on põhjendatud muuhulgas sellega, et uute tõendite kogumise ja hindamise juures, samuti uute faktiliste asjaolude tuvastamisel peab olema pooltele tagatud põhiseaduse §-ga 24 lg 5 ja TsMS §-ga 688 lg 3 ja 4 antud edasikaebeõigus kohtu poolt tuvastatud faktiliste asjaolude vaidlustamiseks. Menetluskulud tuleb esimese astme kohtul jaotada vastavalt asja uue sisulise läbivaatamise tulemusele. Reet Allikvere Ülle Jänes Iko Nõmm 6