s.
1 p. 1, 2 ja 3 kohaselt on maksukohustuslaseks maksumaksja, maksu kinnipidaja ja muu isik, kes vastutab seaduse või lepingu alusel maksumaksja või maksu kinnipidaja maksukohustuse eest. Euroopa Ühenduse tolliseadustiku art. 201 lg. 3, art. 213 ja tolliseaduse § 38 kehtestatu kohaselt vastutavad deklarant ja isik, kelle eest tollideklaratsioon esitati solidaarselt deklareeritud andmete täielikkuse ja õigsuse, esitatud dokumentide autentsuse ning kauba tollideklaratsioonile vastavuse eest. AS TAO MV on maksukohustuslaseks
1 p. 1 mõttes ning kannab võrdselt tollideklaratsioonid täitnud OÜ Vipodeklarant vastutust deklareeritud andmete täielikkuse ja õigsuse ning tollivõlast tuleneva maksusumma 2 tasumise eest.
3 kehtestatu võimaldab maksuhalduril teha solidaarse vastutuse puhul maksukohustuslastele ühine maksuotsus. Sellele seisukohale kauba importija ja deklarandiks oleva tolliagentuuri ühise vastutuse suhtes on lahendites nr. 3-3-1-65-05 ja nr. 3-3-1-66-05 asunud ka Riigikohtu halduskolleegium. Vaidlusaluse maksuotsuse andmise on tinginud Venemaalt ja Ukrainast imporditud terastorude vale koodi all deklareerimine ning Euroopa Nõukogu 27.06.2006 määrusega nr. 954/2006 neist riikidest imporditud terasest torude suhtes kehtestatud dumpinguvastase tollimaksu tasumata jätmine ja sellest tulenev käibemaksu valesti arvutamine. Nimetatud määrusega kehtestati dumpinguvastane tollimaks kuni 406,4 mm välisläbimõõdu ja kuni 0,86 süsinikekvivalentväärtusega rauast või terasest õmblusteta torude impordi suhtes. Tolliseaduse § 25 lg. 1 kohaselt peab kauba tariifse klassifikatsiooni vastavuses õigusaktidega määrama deklarant. Kaebaja väidab, et tema on käitunud heauskselt ja tegemist on tolli veaga, toll on deklaratsioonid aktsepteerinud, kauba teistsuguseks kvalifitseerimiseks puudusid juhised ja selged määratlused ning abimaterjal ja õigusaktid polnud kättesaadavad. Eespool juba viidatud kahes Riigikohtu halduskolleegiumi lahendis on asutud seisukohtadele, et õigusaktide mittetundmine ei vabasta kohustusest esitada õiged andmed, muudatused õigusaktides ja nende kohaldamise praktika puudumine ei õigusta andmete ebaõigete esitamist ning professionaalse tollimaakleri kasutamisel puhul ei ole tähendust, kas vajalikud Euroopa õigusaktid olid eesti keeles kättesaadavad, sest maakler pidi end igal juhul asjaga kurssi viima ja vajadusel oli võimalik küsida teavet ka tollilt. Tolli õigus kontrollida juba aktsepteeritud tollideklaratsioone ja teha pärast kauba vabastamist tollideklaratsioonis muudatusi ning kohustus puuduste avastamisel vajalikud meetmed tarvitusele võtta, on kehtestatud Euroopa Ühenduse tolliseadustiku art. 78. Juba viidatud kohtulahendites märkis Riigikohtu halduskolleegium ka seda, et deklaratsiooni aktsepteerimine pole maksuotsus, selle alusel ei saa tekkida usalduse kaitset ega õiguspärast ootust, et toll ei või aktsepteeritud deklaratsiooni hiljem üle kontrollida, täpsustusi nõuda või deklaratsiooni muuta. Ka see seisukoht on täiel määral kohaldatav, sest käesolevas kohtuasjas on samuti vaidluse põhjuseks, kas kaebaja oleks pidanud avastama, et deklaratsioonidesse on märgitud ebaõiged koodid ja maksud nende alusel valesti arvestatud või oli alust eeldada, et kuna toll on deklaratsioonid aktsepteerinud, on maksud arvestatud õigest ja tagantjärele ei saa toll deklaratsioone parandada. Euroopa Ühenduse tolliseadustiku art. 220 lg. 2 kohaselt on järelarvestuskannet välistavaks tolli eksimuseks vaid selline viga, mida heauskselt toiminud ja kõiki tollideklaratsiooni kohta kehtivaid sätteid järginud tasumise eest vastutav isik ei saanuks avastada. Käesoleval juhul tekkis viga aga kaebaja enda kohusetundliku suhtumise puudumisest, sest kauba õige koodi all deklareerimine eeldas imporditud torude keemilise koostise ja selle alusel arvutatud süsinikekvivalentväärtuse kindlaks tegemist. Selleks oli tal võimalik pöörduda kas toote müüja või tootja poole või tellida laboratoorne analüüs. Kuna kaebaja seda ei teinud, ei käitunud ta heauskselt ega saa nüüd tolli süüdistada. Mis puutub kohtuistungil viidatud tolliseaduse § 25 lg. 2 ja rahandusministri 09.06.2006 määruse nr. 35 § 9 lg. 1 kehtestatud tähtaegade rikkumisse tolli poolt, siis teeb Euroopa Ühenduse tolliseadustik artiklites 68 ja 78 selgelt vahet aktsepteeritud deklaratsioonide tollivormistusaegsel kontrollimisel ja selle järgsel läbivaatamisel. Mõlemad viidatud sätted rakenduvad ainult juhtumitel, kui toll avastab klassifitseerimise alase vea tollivormistuse käigus ja kaupa ei ole veel vabastatud. Rahandusministri määruse vastav säte tugineb otsesõnu Euroopa Ühenduse tolliseadustiku artiklile 68, mis käsitleb tolli õigusi tollivormistusaegsel kontrollimisel. Isegi siis, kui pidada võimalikuks nende tähtaegade laienemist ka käesolevale maksuasjale, ei anna toll rikkumine juba viidatud Riigikohtu lahendite järelduste kohaselt alust vabastada kaebajat maksuotsuse täitmisest, sest maksunõue ei ole aegunud. Euroopa Ühenduse tolliseadustiku § 221 lg. 3 kohaselt aegub tollimaksu summa määramine, kui võla tekkimise kuupäevast on möödunud kolm aastat. Alusetud on väited selle kohta, et vaidlustatud maksuotsus pole kontrollitav ja sellest ei selgu, millistest allikatest on leitud terase standardid ja tuvastatud kauba keemiline koostis. Maksuotsuse kohaselt on selle lahutamatuks osaks kontrollakt, milles on selged viited tollideklaratsioonidele 3 lisatud dokumentides toodud GOST 1050-88 vastavatele terase markidele 10, 20 ja 45 ja Rahvusvahelise Keevitusinstituudi valemile, esitatud on nende alusel arvutatud keemiline koostis kõigi kolme terasemargi osas ning välja on toodud ka tasumisele kuuluva maksu arvutus. Samuti on alusetu väide ärakuulamispõhimõtte rikkumise kohta. Kontrollaktis (maksutoimiku lehed 1-24) on märge eriarvamuse esitamise võimaluse ja tähtaja kohta ja sellega oli kaebajale oma selgituste ja vastuväidete esitamise võimalus tagatud. Maksuhaldur on kontrollaktis ilmnenud vigu hiljem küll parandanud (maksutoimiku lehed 597-599) ega ole eriarvamuse esitamise tähtaega peale seda kaebaja poolt soovitud ulatuses enam pikendanud (maksutoimiku lehed 586 ja 608-610), kuid eriarvamus on 26.03.2008 siiski esitatud (maksutoimiku lehed 620-633). Täiesti arusaamatuks jääb väide selle kohta, et kuna tegemist oli kasutatud torudega polegi nende tegelik päritolu teada. Eelnevalt on kohus juba märkinud, et kaebaja oli koos deklarandiga vastutav selle eest, et tollideklaratsioonides esitatakse õiged andmed.
1 punkti 2 annab maksuhaldurile õiguse määrata tasumisele kuuluv maksusumma, kui maksudeklaratsioonis on esitatud valeandmeid, mille tagajärjel on tema poolt deklaratsioonis näidatud maksusumma või maksudeklaratsiooni andmete alusel arvutatud maksusumma väiksem maksusummast, mis oleks tulnud tasuda vastavalt maksuseadusele. Sama seaduse § 150 lg. 1 sätestatu kohaselt on maksuotsuses määratud maksusumma vaidlustamise korral maksukohustuslase kohustus tõendada, et maksusumma pole määratud õigesti. AS TAO MV on tema suhtes tehtud maksuotsuse küll vaidlustanud, kuid pole kohtumenetluses suutnud tõendada, et määratud maksud ja nende arvestamise alused on valed. Seega on tema kaebus põhjendamatu, see jääb halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg. 1 p. 6 alusel täies ulatuses rahuldamata ning kokku 54 804,70 krooni suurune menetluskulu (tl. 121-134) sama seadustiku § 92 lg. 1 alusel kaebaja enda kanda. Maksu- ja Tolliameti Ida maksu- ja tollikeskus ja kolmanda isikuna kaasatud OÜ Vipodeklarant menetluskulude hüvitamise nõuet ja kuludokumente ei esitanud (tl. 94). Raili Randlane Kohtunik 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.