Obsah (5)

§ 6§ 95§ 13§ 85§ 92

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Kohtuasja number Kohtuasi Kohtuistungi toimumise aeg Kohtuistungil osalenud isikud Tartu Halduskohus Raili Randlane 27. jaan

§ 6lg.

1 kohase maksukohustuslasena, solidaarvastutus ei kuulu tema suhtes kohaldamisele ja maksuhalduril polnud õigust teha

§ 95lg.

3 alusel ühist maksuotsust. Lisaks märkis kaebaja, et maksuhalduri järeldus 11.12.2006 tehtud laboratoorse analüüsi kohaldatavusest on oletuslik, sest tegemist oli erineval perioodil, erinevatest riikidest pärit erinevate tootjate kaubaga, tema on määranud kauba deklareerimise koodi importijalt saadud teabe, päritolusertifikaatide ja kaubaarvetele märgitud kaubakirjelduse järgi õigesti, maksuhaldur aktsepteeris dokumente ja kauba tariifset klassifikatsiooni ning asus teistsugusele seisukohale alles peale laboratoorset analüüsi, 1 milleks temal võimalus puudus, ka ei olnud koodi määramise ajal avaldatud süsinikekvivalentsuse valemit ning selge ja ühene arusaam TARIC koodi määramisest süsinikekvivalentväärtuse alusel puudus. Veel väitis kaebaja, et ei nõustu maksuhalduri seisukohaga tolliseaduse § 25 rakendumisest ainult juhul, kui klassifitseerimise viga avastatakse tollivormistuse käigus ja kaup ei ole veel vabastatud, viitas Euroopa Ühenduse tolliseadustiku art. 220 lg. 2 ning leidis, et et toll pidi kaupade õigeks kvalifitseerimiseks ise koheselt meetmed tarvitusele võtma, antud juhul on tegemist tolli otsese veaga, tema aga on käitunud heauskselt, sest tal puudus alus arvata, et Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium ning toll esitatud dokumente ei kontrolli. 20.11.2008 edastatud täienduses (I köite lehed 110-120) loetles kaebaja tolli vead konkreetsete tollideklaratsioonide osas, ei nõustunud väitega, et deklaratsioonide õigsust ei peagi kontrollima, viitas seejuures rahandusministri 09.06.2006 määruse nr. 35 § 9 lg. 1 ja väitis puuduvat tõendid Euroopa Nõukogu 27.06.2006 määruse eesti keeles kättesaadavuse kohta. Veel viitas ta

§ 13lg.

1 § 46 ja § 137 ning leidis, et vaidlusalune maksuotsus on tehtud ilma, et oleks võimaldatud oma vastuväiteid ja põhjendusi esitada ning kontrollmenetluse toiminguid vaidlustada. Maksu-ja Tolliameti Ida maksu- ja tollikeskuse kirjalikus seletuses (I köite lehed 91-96) ei peetud kaebust õigeks, paluti see rahuldamata jätta ning märgiti

§ 85lg.

1 ja ühenduse tolliseadustiku art. 4 p. 12 ja art. 201 lg. 3 tuginedes, et kaebaja on maksukohustuslane, kuna maksudeklaratsiooniks on ka tollideklaratsioon ja võlgnikuks nii deklarant kui isik, kelle eest deklaratsioon esitatakse. Laboratoorse analüüsi teostamist üksnes osadelt tootjatelt soetatud kaubale ei peetud kauba samalaadsuse tõttu tähtsust omavaks ning märgiti, et süsinikekvilalentväärtust peab teadma ka kauba deklareerimisel alamrubriiki „muud“ ja kui importijalt saadavad andmed ei võimalda kauba tariifse kvalifikatsiooni määramist, peab deklarant astuma samme nende saamiseks, tal on õigus võtta kaubast tolli loal proove ja neid kaubakoodi määramiseks analüüsida. Vastuses märgiti, et etteheited tollile on alusetud, kuna kontrollimine on tolli õigus, kaubakoodi määramine aga tolliseaduse § 25 lg. 1 tulenevalt deklarandi kohustus, esitati oma tõlgendus sama paragrahvi teise lõike kohta ega nõustutud väidetega tolli vigade ja süsinikekvivalentväärtuse valemi mitteavaldamise kohta koodi määramise ajal. Kohtuistungil jäid nii OÜ Vipodeklarant kui ka Ida maksu- ja tollikeskuse esindajad kirjalike väidete ja taotluste juurde. Marko Tiirik esitas 25 900 krooni suuruse menetluskulu hüvitamise nõude ning väitis, et kaevatav maksuotsus on tehtud ilma tema suhtes maksumenetlust läbi viimata, lisaks on vastava korraldusega alustatud üksnes järelkontrolli, tasumisele kuuluva maksusumma määramiseks aga maksumenetlust alustatud pole. Aivar Haava vaidles menetluskulu hüvitamise taotlusele vastu ja märkis Riigikohtu lahendite nr. 3-3-1-65-05 ja nr. 3-3-1-66-05 punktidele 8 tuginedes, et antud juhul on tegemist solidaarse vastutusega, mille puhul kaasatakse deklarant alles maksusumma vale arvestamise tuvastamisel. Kaebuse täienduse väiteid pidas ta arusaamatuteks ja märkis, et seal viidatud kord järelkontrolli suhtes ei kehti. AS TAO MV esindaja Vahur Kivistik toetas kaebust ja leidis, et tegemist oli tolli veaga, mida neil polnud võimalik avastada. KOHTU PÕHJENDUSED Eesti Vabariigi ja Euroopa Ühenduse tolliterritooriumi väliste riikide vahelise kaubandustegevuse ning kaupade importimisel tasumisele kuuluvate maksudega seonduvad tolli ja isikute õigused ja kohustused on reguleeritud Euroopa Nõukogu 12.10.1992 määrusega nr. 2913/92 kehtestatud Euroopa Ühenduse tolliseadustikus, tolliseaduses ja

s.

§ 6lg.

1 p. 3 kohaselt on maksukohustuslaseks lisaks maksumaksjale ja maksu kinnipidajale ka muu isik, kes vastutab seaduse või lepingu alusel maksumaksja või maksu kinnipidaja maksukohustuse eest. Euroopa Ühenduse tolliseadustiku art. 201 lg. 3, art. 213 ja tolliseaduse § 38 kehtestatu kohaselt vastutavad deklarant ja isik, kelle eest tollideklaratsioon esitati solidaarselt deklareeritud andmete täielikkuse ja õigsuse, esitatud dokumentide autentsuse ning kauba tollideklaratsioonile vastavuse eest. Kaebuses on OÜ Vipodeklarant omaks võtnud, et oli AS 2 TAO MV sõlmitud lepingu alusel tollimaakleriks ja täitis tema eest tollivormistuse ja tolliväärtuse deklareerimisega seonduvaid ülesandeid (I köite lehed 2-3). Seega on ta

§ 6lg.

1 p.3 mõttes maksukohustuslaseks ning kannab võrdselt AS TAO MV vastutust deklareeritud andmete täielikkuse ja õigsuse ning tollivõlast tuleneva maksusumma tasumise eest.

§ 95lg.

3 kehtestatu annab maksuhaldurile õiguse teha solidaarse vastutuse puhul maksukohustuslastele ühine maksuotsus. Niisugusele seisukohale kauba importimisel deklarandiks oleva tolliagentuuri vastutuse suhtes on lahendites nr. 3-3-1-65-05 ja nr. 3-3-1-66-05 asunud ka Riigikohtu halduskolleegium. Euroopa ühenduse tolliseadustiku art. 78 lg. 2 ja 3 lubab ka pärast kauba vabastamist teha kindlaks tollideklaratsioonis esitatud andmete õigsust, kontrollida dokumente ja imporditoimingute andmeid ning kohustab tolli puuduste avastamisel vajalikud meetmed tarvitusele võtma. Tolliseaduse § 50 lg. 2 kehtestatu kohaselt tehakse tollideklaratsiooni järelkontrolli

s sätestatud korras. Maksuhalduri ja tolliametniku õigused kontrolli teostamisel ja tõendite kogumisel on loetletud selle seaduse §

1. Üksikjuhtumi kontrolli läbiviimise suhtes kehtiv kord sisaldub sama seaduse § 60-
2. Sätestatu kohaselt lasub kirjaliku korralduse andmise nõue maksuhalduril vaid siis, kui soovitakse isiku ilmumist ametiasutusse või asjade, dokumentide ja sularaha ettenäitamist, muudel juhtudel otsustatakse korralduse vajadus kaalutlusõiguse alusel ning revisjoni puhuks kehtestatud kontrolli eesmärgist ja ulatusest etteteatava haldusakti vormistamise kohustust pole ette nähtud. Käesoleval juhul on Ida maksu- ja tollikeskus 30.11.2007 vormistanud AS TAO MV adresseeritud korralduse nr. 12-2.1/8573 tollideklaratsioonide järelkontrolli alustamiseks ning teabe saamiseks ja dokumentide esitamiseks (maksutoimiku lehed 32-34). Kaebaja suhtes on 29.02.2008 koostatud kontrollakt (I köite lehed 38-57), ta esitas selle peale eriarvamuse (I köite lehed 58-61), takistusi maksuotsuse peale vaide esitamiseks polnud (II köite leht 55) ning kaebus on kohtu menetluses. Seega on arusaamatud ja põhjendamatud kõik väited selle kohta, et vaidlusalune maksuotsus on koostatud maksumenetlust läbi viimata, kaebajat ära kuulamata ja talle kaebeõigust tagamata. Vaidlusaluse maksuotsuse andmise põhjustas Venemaalt ja Ukrainast imporditud terastorude vale koodi all deklareerimine ning Euroopa Nõukogu 27.06.2006 määrusega nr. 954/2006 neist riikidest imporditud terasest torude suhtes kehtestatud dumpinguvastase tollimaksu tasumata jätmine ja sellest tulenev käibemaksu valesti arvutamine. Tolliseaduse § 25 lg. 1 kohaselt peab kauba tariifse klassifikatsiooni vastavuses õigusaktidega määrama deklarant. Kaebaja väidab, et kauba koodi importijalt saadud teabe alusel õigesti määranud, muu informatsioon ja õigusaktid polnud talle kättesaadavad, puudus selge ja ühene arusaamine koodi määramisest süsinikeksivalentväärtuse alusel ning toll on deklaratsioonid aktsepteerinud. Eespool viidatud Riigikohtu halduskolleegiumi kahes lahendis on asutud seisukohtadele, et õigusaktide mittetundmine ei vabasta deklaranti kohustusest esitada õiged andmed, muudatused õigusaktides ja nende kohaldamise praktika puudumine ei õigusta andmete ebaõigete esitamist, professionaalse tollimaakler pidi end igal juhul asjaga kurssi viima ning tema puhul ei ole tähendust ka asjaolul, kas vajalikud Euroopa õigusaktid olid eesti keeles kättesaadavad ning vajadusel oli võimalik küsida õigusaktide kohaldamise kohta teavet tollilt. Veel märkis halduskolleegium, et deklaratsiooni aktsepteerimine pole maksuotsus, selle alusel ei saa tekkida usalduse kaitset ega õiguspärast ootust, et toll ei või aktsepteeritud deklaratsiooni hiljem üle kontrollida, täpsustusi nõuda või deklaratsiooni muuta. Kõik need seisukohad on täiel määral kohaldatavad ka käesolevas kohtuasjas. Lisaks on tolli õigust kontrollida juba aktsepteeritud tollideklaratsioone ja teha pärast kauba vabastamist tollideklaratsioonis muudatusi kirjeldatud ka Euroopa Ühenduse tolliseadustiku art.
3. Mis puutub kaebuse täienduses (I köite lehed 110-120) viidatud Rahandusministri 09.06.2006 määruse nr. 35 § 9 lg. 1 rikkumisse tolli poolt, siis teeb Euroopa Ühenduse tolliseadustik artiklites 68 ja 78 selgelt vahet aktsepteeritud tollideklaratsioonide tollivormistusaegsel kontrollimisel ja selle järgsel läbivaatamisel. Rahandusministri määruse viidatud paragrahv rajaneb nimetatud seadustiku artiklile 68, milline käsitleb tolli õigusi tollivormistusaegsel kontrollimisel. Isegi juhul, kui lähtuda 3 selles paragrahvis kehtestatud kolme päevase tähtaja kehtivusest ka käesolevale juhtumile, ei anna rikkumine juba viidatud Riigikohtu lahendite järelduste kohaselt alust vabastada deklaranti maksuotsuse täitmisest kui maksunõue ei ole tolli õigusvastase venitamise tõttu aegunud. Euroopa Ühenduse tolliseadustiku § 221 lg. 3 kohaselt aegub tollimaksu summa määramine, kui võla tekkimise kuupäevast on möödunud kolm aastat, antud juhul ei ole see tähtaeg veel ületatud.

§ 92lg.

1 punkti 2 annab maksuhaldurile õiguse määrata tasumisele kuuluv maksusumma, kui maksudeklaratsioonis on esitatud valeandmeid, mille tagajärjel on tema poolt deklaratsioonis näidatud maksusumma või maksudeklaratsiooni andmete alusel arvutatud maksusumma väiksem maksusummast, mis oleks tulnud tasuda vastavalt maksuseadusele. Sama seaduse § 150 lg. 1 sätestatu kohaselt on maksuotsuses määratud maksusumma vaidlustamise korral maksukohustuslase kohustus tõendada, et maksusumma pole määratud õigesti. OÜ Vipodeklarant on tema suhtes tehtud maksuotsuse küll vaidlustanud, kuid pole kohtumenetluses suutnud tõendada, et määratud maksud ja nende arvestamise alused on valed. Seega on tema kaebus põhjendamatu, see jääb halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg. 1 p. 6 alusel täies ulatuses rahuldamata ning kokku 25 900 krooni suurune menetluskulu (I köite leht 15 ja II köite lehed 60-61) sama seadustiku § 92 lg. 1 alusel kaebaja enda kanda. Maksu- ja Tolliameti Ida maksu- ja tollikeskus ja kolmanda isikuna kaasatud AS Tao MV menetluskulude hüvitamise nõuet ja kuludokumente ei esitanud (II köite leht 57). Raili Randlane Kohtunik 4