3-09-904/9

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Kohtuasja number Kohtuasi Kirjalik menetlus Resolutsioon Edasikaebamise kord Tartu Halduskohus Raili Randlane

1. juuli 2009, Jõhvi 3-09-904 A. N kaebus Viru Vangla direktori 14.01.2009 käskkirja nr. 6-1/12-KP tühistamiseks ja ettekirjutuse tegemiseks 1.Jätta A. N kaebus täies ulatuses rahuldamata. 2.Jätta poolte võimalikud menetluskulud nende endi kanda. Apellatsioonkaebuse võib Tartu Ringkonnakohtule esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED 30.12.2008 esitas A. N Viru Vangla direktorile taotluse palvega lubada tal õppida Majanduse ja Juhtimise Instituudi kaugõppevormis (tl. 6). 14.01.2009 käskkirjaga nr. 6-1/12-KP (tl. 7-9) keeldus vangla direktor vangla sisekorraeeskirja § 94 tuginedes õppimist lubamast ning märkis, et kinnipeetava poolt toime pandud kuriteo laadist ja ära kantud karistuse pikkusest tulenevalt on väljaspool vanglat õppimine vastuolus vangistuse täideviimise eesmärkidega ja käesoleval hetkel ei ole võimalik talle seda soodustuse raames lubada. 27.03.2009 vaideotsusega nr. 11-7/2751 (tl. 11) jäeti käskkirja kehtetuks tunnistamise ja asja uueks otsustamiseks kohustava ettekirjutuse nõudega vaie rahuldamata. 27.04.2009 esitas A. N Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja kaebuse (tl. 1-5) ning palus, et halduskohus tühistaks tema kohta tehtud käskkirja ja kohustaks Viru Vanglat andma loa omandada haridus Majanduse ja Juhtimise Instituudi kaugõppevormis. Kaebaja leidis, et vangla on õigusakte ja kaalutlusõigust ebaõiglaselt kohaldanud, sest ta pole taotlenud luba õppida väljaspool vanglat, mida võib käsitleda vangistusseaduse § 22 kohase soodustusena, vaid soovib omandada haridust vangla territooriumil ja oma finantseerimisega. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 37, Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni esimese protokolli artikkel 2 ja vangistusseaduse § 34 lg 6 tuginedes märkis kaebaja, et õigusaktid ei anna võimalust diskretsiooniõiguse kohaldamiseks ega sea mingeid reservatsioone hariduse vormi ja isikute gruppide kohta. Veel väitis, 1 1 et käskkirjas on tema distsipliinirikkumised ebaõigelt kajastatud ning osundas tähtaja rikkumistele vaide edastamisel ja vaideotsuse tegemisel. Viru Vangla kirjalikus vastuses (tl. 23) paluti kaebust mitte rahuldada ning selgitati, et kinnipeetava taotlust tõlgendati kui soovi asuda õppima väljaspool vanglat, sest Majanduse ja Juhtimise Instituut ei tegutse vangla territooriumil ja tekkida võivale vajadusele lühiajaliseks väljasõiduks või konvoi saatel väljaviimiseks viitas kaebaja ka ise. Veel selgitati, milliseid asjaolusid käskkirja andmisel kaaluti, peeti neid taotluse rahuldamata piisavateks ning leiti, et eksimus karistuste arvestamisel ja vaidega seotud tähtaegade rikkumine ei mõjutanud otsustamist. 18.06.2009 edastatud täiendavates seisukohtades (tl. 26-28) kinnitas A. N veelkord, et taotleb luba õppimiseks vangla territooriumil, kuna see toimub kaugõppe vormis ning väitis, et luba on vajalik õppematerjali kättesaamiseks ja arvuti kasutamiseks. Veel märkis kaebaja, et vangla pole ühiskonna kaitsmise vajadusele viidates selgitanud, kuidas suudaks ta toime panna kuritegusid õpingute ajal vanglakambris või konvoi all lühiajalise väljasaatmise ajal eksamit sooritades. KOHTU PÕHJENDUSED Kinnipeetavate õigus hariduse omandamiseks on reguleeritud vangistusseaduse § 34, kuid selles käsitletakse üksnes üldhariduse ja kutseharidusega seonduvat. Üksnes üldise sisuga õigusnorme sisaldavad ka teised kaebuses viidatud õigusaktid. Viru Vanglale esitatud taotlusest (tl. 6) ja kaebaja väidetest (tl. 1-5, 26-28) nähtuvalt soovib ta õppida Majanduse juhtimise Instituudis ECOMEN, mis on vastava kodulehe andmete kohaselt Tallinnas, Narvas, Sillamäel ja Kohtla-Järvel tegutsev venekeelne erarakenduskõrgkool. Kuna tegemist ei ole Viru Vanglas asuva õppeasutusega, tuleb selles õppimist olenemata õppevormist käsitleda justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr. 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirja“ seitsmeteistkümnenda peatüki sätete alusel reguleerimisele kuuluva väljaspool vanglat õppimisena. Nimetatud peatükis sisalduvate § 90, § 91 lg 1 ja 3 kohaselt võib vangla direktor kinnipeetavale tema taotluse ja kooli õpilaste nimekirja arvamist kinnitava tõendi alusel anda loa õpingute alustamiseks või jätkamiseks. Asjaolud, mida peab direktor taotluse lahendamisel arvesse võtma ja millistel saab ta selle andmisest keelduda on loetletud sama eeskirja § 92 lg ja 2 ning § 94 lg. 1, 2, 3 ja
2. Sätestatu kohaselt on olulised nii kinnipeetava isikuomadused, kriminogeensed riskid, käitumine karistuse kandmisel, suhtumine töösse ja õpingutesse, väljaspool vanglat toimuva õppe laad ja kestus, individuaalses täitmiskavas ette nähtud eesmärgid kui ka muud tegurid, mida direktor oluliseks peab. Loa andmisest keeldumine on võimalik, kui kinnipeetav on esitanud taotluses teadlikult valeandmeid, on toime pannud uue õigusrikkumise, ei jõua õpingutes edasi või on muul põhjusel alust arvata, et kinnipeetava õppimine väljaspool vanglat on vastuolus vangistuse täideviimise eesmärkidega. Viru Vangla direktori vaidlustatud käskkirja põhjenduste kohaselt oli just viimatinimetatu loa andmisest keeldumise põhjuseks. Haldusmenetluse seaduse § 4 lg. 1 kohaselt on direktsioon ehk kaalutlusõigus haldusorganile seadusega antud volitus kaaluda otsustuse tegemist või valida erinevate otsustuste vahel. Kuna vangla sisekorraeeskirja puhul on määruse andja õppima lubamist reguleerides kasutanud sõna „võib“ ja jätnud nii vastava taotluse lahendamisel arvesse võetavate asjaolude kui ka loa andmisest keeldumise aluste loetelu lahtiseks, on tegemist vangla direktori väga ulatusliku kaalutlusõigusega, mille puhul on halduskohtu kontrolliõigus piiratud. Kaalutlusõiguse alusel antud haldusaktide puhul ei saa kohus kontrollida hinnanguliste otsustuste sisulist põhjendatust ega otstarbekust, vaid peab piirduma üksnes selle tuvastamisega, et otsustus tugineks seaduslikule alusele, oleks kooskõlas õigusnormide ja õiguse üldiste põhimõtetega, ei väljuks diskretsiooni raamidest ning ei esineks otsustamist mõjutada võivaid menetlus- ja vormivigu. Kuna õppimiseks loa andmine on üksnes vangla direktori pädevuses, ei saa halduskohus kohustada vanglat luba andma ja peab vastavate eelduste olemasolul piirduma vaid asja uueks läbivaatamiseks kohustava ettekirjutusega. Antud juhul neid pole, sest A. N Majanduse ja Juhtimise Instituuti õppima asumise keelamisel on Viru Vangla direktor tuginenud valdavalt asjakohastele õigusnormidele ning arvestanud käskkirjas 2 2 esitatud põhjenduste kohaselt lisaks kahele kaebaja väidetel tõele mittevastavale distsiplinaarkaristusele veel väga mitmete tema isiku ja käitumisega seonduvate asjaoludega. Neid on ratsionaalselt ja piisava hoolikusega kaalutud ning kohtule ei ole esitatud ühtegi väidet ega tõendit, millest nähtuksid otsustuse sisu mõjutada võinud vormi- või menetlusvead. Eeltoodust tulenevalt on A. N kaebus mõlema selles esitatud nõude osas põhjendamatu ja tuleb halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg 1 p 6 alusel täies ulatuses rahuldamata jätta. Viru Vangla oma menetluskulude hüvitamise kohta taotlust esitanud ei ole, seega jäävad poolte kulutused halduskohtumenetluse seadustiku § 92 lg 1 ja § 93 lg 1 kohaselt nende endi kanda. Raili Randlane Kohtunik 3 3