(6)3-09-829 põhjendatud huvi Ida Politseiprefektuuri Kohtla-Järve arestimaja ametnike tegevuse õigusevastasuse kindlakstegemiseks seisneb soovis esitada vastustajale kahjunõue. Vastustaja Ida Politseiprefektuur vaidleb O.B kaebusele vastu ja palub jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja märgib, et kaebaja viibis Ida Politseiprefektuuri Kohtla-Järve arestimajas ajavahemikul alates 22.06.2006 kuni 03.07.

1. Vastustaja viitab Ida Politseiprefektuuri korrakaitseosakonna arestimajade talituse komissari Urmas Sibrits´a 07.08.2009 ettekandele, millest nähtub, et O.B viibis Ida Politseiprefektuuri Kohtla-Järve arestimajas kambris nr 4 ja ajavahemikul alates 22.06.2006 kuni 26.06.2006 oli kambris 2 isikut (peale kaebaja oli isik, kes kandis kahekuulist vangistust ning tegemist oli politseitöötaja pojaga). Ajavahemikul alates 27.06.2006 kuni 01.07.2006 oli kaebaja kambris üksi ning alates 02.07.2006 kuni 03.07.2006 oli kambris 2 isikut. Vastustaja leiab, et eeltoodut aluseks võttes ei vasta tegelikkusele kaebaja väide, et kamber oli ülerahvastatud ning magada tuli põrandal. Vastustaja väitel oli O.B Ida Politseiprefektuuri Kohtla-Järve arestimaja viibides võrreldes teiste vahistatutega paremas olukorras, kuna arvestati asjaoluga, et tegemist oli politseiametnikuga, mistõttu tema julgeolek oli tagatud. Kaebajaga koos viibisid kambris samal ajal isikud, kelle suhtes rakendati isolatsiooni. VangS § 12 lg 5 kohaselt ei ole eraldihoidmise printsiibid absoluutsed ning põhjendatud vajaduse korral võib teha erandeid. Ida Politseiprefektuuri Kohtla-Järve arestimaja kambris nr 4 ei olnud akent, kuna ehitustehniliselt polnud akende paigaldamine võimalik. Samas on valgus tagatud kõikides kambrites päevavalgustuslampidega. Seega normaalne valgustus oli tagatud, samuti oli kõikides kambrites ventilatsioon. Kambris puudus küll kraanikauss, kuid seal oli veekraan, kust sai võtta vett ja kauss, mida sai kasutada igapäevase hügieeni läbiviimiseks. WC nurk oli piiratud betoonist piirdega, et tagada kinni peetavate isikute privaatsus loomulike vajaduste rahuldamisel. Vastustaja märgib, et mööbli ja WC seisukorra suhtes mingeid kohustuslikke tingimusi kehtestatud ei ole, aga samuti ei tulene need ka arestimajas kinni peetava isiku suhtes esitatud üldisi nõudeid sätestavast VangS § 45 lg-st
2. Vastustaja leiab, et O.B-d koheldi Ida Politseiprefektuuri Kohtla-Järve arestimajas võrdselt teiste vahistatutega ega kitsendatud tema õigusi. Üheski Ida Politseiprefektuuri arestimajas ei ole jalutushoovi ja seega pole ka võimalik vahistatutele tagada võimalust värskes õhus viibimiseks 1 tund päevas. Seega jalutushoovi puudumise tõttu ja sellest tuleneva turvalisuse tagamise eesmärgil ei ole võimalik vahistatuid tänavale jalutama viia. Vastustaja leiab, et Ida Politseiprefektuuri Kohtla-Järve arestimaja tegevus oleks saanud olla õigusevastane ainult sel juhul, kui arestimajal oleks olnud jalutushoov ning vaatamata sellele ei võimaldataks kaebajale seadusega ette nähtud jalutuskäike. Ida Politseiprefektuuri Kohtla-Järve arestimaja oli ehitatud
3. aastal ning ta kohaldati arestimajaks vastavalt rahalistele võimalustele. Vastustaja viitab Riigikohtu lahendile 3-3-1-65-03, kus Riigikohus on märkinud, et sotsiaalsete põhiõiguste täpsema mahu määrab kindlaks riigi majanduslik olukord ning riik ei saa rohkem anda ja keegi ei saa riigilt rohkem nõuda, kui riik võimeline on. Seega on kohus leidnud, et riigi rahalised ressursid on piiratud. Seda asjaolu tuleb arvestada mitte ainult isikute sotsiaalsete õiguste tagamisel, vaid ka muudel riigi tasandil lahendatavate probleemide arutamisel. Vastustaja on seisukohal, et kui riigi tasandil ei leitud rahalisi vahendeid ega tehtud eraldisi Ida Politseiprefektuuri Kohtla-Järve arestimaja olmetingimuste parandamiseks, siis sellise olukorra tekkimises puudub vastustaja süü ja tegemist ei ole vastustaja õigusevastase käitumisega. Kaebusele lisatud õiguskantsleri kirjas väljatoodud asjaolud viitavad üheselt sellele, et Eesti riigi majanduslik olukord ei võimaldanud tol ajal luua arestimajades häid olmetingimusi ning arestimajade kaasajastamine ja olmetingimuste parandamine on kallis. Samas vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et ta pidi pesema nõusid seal, kus rahuldas loomulikke vajadusi ning nõudele ladestus mürgiaur. Nimelt ei pea Ida Politseiprefektuuri Kohtla-Järve arestimajas vahistatud oma nõusid ise pesema, kuna need korjatakse peale sööki kokku ning arestimaja koristaja peseb need puhtaks. Kui kaebaja 3

(6)3-09-829 otsustas vabatahtlikult nõusid pesta, siis oli see tema vaba valik ja keegi teda selleks ei sundinud. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et arestimajas viibides ta korduvalt oksendas ja kannatas pidevalt kõhulahtisuse ja peavalu all. Korrakaitseosakonna arestimajade talituse komissar Urmas Sibritś´a 07.08.2009 ettekandest nähtub, et Ida Politseiprefektuuri KohtlaJärve arestimajas osutas meditsiinilist abi ja teostas esmast tervisekontrolli vastava ala spetsialist. Komissar Urmas Sibrits kontrollis meditsiinilise abi osutamise žurnaale ning tegi kindlaks, et O.B ei olnud ajavahemikul alates 22.06.2006 kuni 03.07.2006 pöördunud ühegi kaebusega meditsiinilist abi osutava spetsialisti poole. Eeltoodust vastustaja järeldab, et ilmselgelt on põhjendamatud kaebaja väited selle kohta, et arestimajas olles sai ta pidevalt tablette ja et talle on diagnoosiks pandud värske õhu puudumine. Täiesti põhjendamatu on kaebaja väide, et perioodiliselt valati põrand üle vedela mürgiga. Kaebuses ei ole kaebaja täpsustanud, millal konkreetselt, kelle poolt ja kui tihti kambri põrand „vedela mürgiga“ üle valati. Võib eeldada, et O.B viitab kambrite desinfitseerimisele, mida teostati arestimajas üks kord kuus. Desinfektsiooni- ja deratsiatsioonitööde raportist nähtub, et kambrit pritsiti 30.06.2006 ning tõrjega hõlmatud pindala oli 150 m

1. Järelikult desinfitseerimistöid teostati kõikides kambrites, mitte ainult selles kambris, kus kaebaja viibis. Samas kaebaja ei ole pöördunud meditsiinilist abi osutava spetsialisti poole kaebusega selle kohta, et tema tervislik seisund halvenes seoses desinfektsioonitööde teostamisega Ida Politseiprefektuuri KohtlaJärve arestimaja kambrites. Urmas Sibrits´a 07.08.2009 ettekandest nähtub, et arestimaja sai Jõhvi Postkontorist regulaarset ajalehti umbes 4-5 eksemplari korraga, millised jagati kinnipeetavatele. Ka Ida Politseiprefektuuri Kohtla-Järve arestimaja kantseleist viidi ajalehed arestimajja. O.B ei ole oma kaebuses esitanud tõendeid selle kohta, et talle personaalselt keelduti andmast ajalehti. Tõendamata on ka kaebaja väited selle kohta, et tema vahi alla võtmine ja ümbritsevast maailmast isoleerimine tekitasid talle moraalseid kannatusi, kuna ta jäi ilma enesemääramise õigusest, kirjavahetusest, kohtumistest lähedaste ja sugulastega ning ta isegi ei teadnud, kas nad on elus ja terved. Vastustaja märgib, et kuna vahi alla võtmine ei olnud tingitud vastustaja õigusevastasest käitumisest, siis seetõttu ei saa Ida Politseiprefektuur vastutada kaebaja väidetavate moraalsete kannatuste eest. O.B vahistamise aluseks oli Viru Maakohtu 17.02.2006 määrus kriminaalasjas nr xx. Nimetatud kriminaalasjas vastavalt Ida Politseiprefektuuri poolt 20.02.2006 tehtud määrusele keelati vahistatul O.B´il kokkusaamised, kirjavahetus ja sidepidamine. Kaebaja sai nimetatud määruse kätte 21.02.
2. Vastustaja leiab, et O.B kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED Ida Politseiprefektuuri korrakaitseosakonna arestimajade talituse Jõhvi arestimaja komissari Urmas Sibrits´a 08.07.2009 ettekandest nähtub, et ajavahemikul alates 22.06.2006 kuni 03.07.2006 viibis O.B Ida Politseiprefektuuri Kohtla-Järve arestimajas kambris nr.
3. Nimetatud ajavahemikul oli Ida Politseiprefektuuri Kohtla-Järve arestimaja ülerahvastatud, kuna Tartu Vangla ei võtnud arestimajadest vahistatuid vastu. Kamber nr.4 oli mõeldud kahele kinnipeetavale. Kambri sisustuse hulka kuulus kahekorruseline nari, seinariiul, 2 lauda ja WC nurk koos veevõtukohaga. Kambri lakke oli paigutatud luminestsentsvalgusti ning WC nurk oli piiratud betoonist piirdega, et tagada kinnipeetavate privaatsus loomulike vajaduste rahuldamisel. Kuna Ida Politseiprefektuuri Kohtla-Järve arestimajana kasutuses olnud hoone on ehitatud
4. aastal ning kohandatud arestimajaks ümberehituse käigus, siis puudusid kambritel aknad ning jalutushoov. Kambris oli olemas sundventilatsioonisüsteem. Vastustaja juhib tähelepanu asjaolule, et Ida Politseiprefektuuri Kohtla-Järve arestimaja sisekorraeeskiri ei näinud ette sellel ajal kambris kraanikausi olemasolu. Kinnipeetavatele pidi olema tagatud puhas ning toiduseaduse nõuetele vastav joogivesi. Joogivee puhtust kontrolliti kord aastas regulaarselt järelevalveasutuse (tervisekaitse) poolt. Täiendavalt teostati arestimajas regulaarselt kambrite desinfitseerimist, mida teostas politseiprefektuuri lepinguline partner, 4

(6)3-09-829 kes kasutas töö teostamisel kemikaale, mis ei olnud ohtlikud kinnipeetavate elule ja tervisele. Kuna O.B oli politseiametnik, siis pidi Ida Politseiprefektuuri Kohtla-Järve arestimaja juhtkond tagama vahistatu julgeoleku, kuna teda võis ähvardada kättemaksuoht ning füüsiline vägivald teiste kinnipeetavate poolt. Antud kaalutlusel O.B paigutati kambrisse nr 4 (mis ei olnud ülerahvastatud), et minimeerida ohtu tema elule ja tervisele. Seega viibis O.B oluliselt paremates tingimustes, kui teised kinnipeetavad, kes viibisid samal ajal Ida Politseiprefektuuri Kohtla-Järve arestimajas. Arestimajas viibimise ajal väljastati kinnipeetavale regulaarselt voodipesu ning talle tagati isikliku hügieeni järgimine. Arestimaja sai kord nädalas Jõhvi Postkontorist ajalehti, mis jagati kinnipeetavatele. Täiendavalt toodi ajalehti prefektuuri kantseleist. Kuna tegemist oli valdavalt eestikeelsete ajalehtedega, siis põhiprobleemiks oli mitte ajalehtede kättesaadavus, vaid kinnipeetavate ebapiisav riigikeele oskus. Analoogne probleem oli ka kinnipeetaval O.B´il, kes ei osanud riigikeelt ning selle tõttu ei saanud ka ajalehti lugeda. Ajalehti saadi postkontorist regulaarselt 4-5 eksemplari korraga. Korrakaitseosakonna arestimajade talituse komissar Urmas Sibrits kontrollis Ida Politseiprefektuuri Kohtla-Järve arestimaja spetsialisti Z. Naurits´a žurnaale, kes osutas Ida Politseiprefektuuri Kohtla-Järve arestimajas kinnipeetavatele arstiabi ning teostas esmast tervisekontrolli. Ajavahemikul, mil kaebaja viibis Ida Politseiprefektuuri Kohtla-Järve arestimajas, ei pöördunud ta kordagi arestimaja meediku poole, mistõttu ei olnud fikseeritud arestimaja meditsiinilise abi osutamise žurnaalis ühtegi kaebaja avaldust ega kaebust. Paberkandjal olevaid arestimaja registreid säilitatakse ainult üks aasta, mistõttu ei ole võimalik esitada koopiad O.B viibimise kohta Ida Politseiprefektuuri Kohtla-Järve arestimajas, kuna arhivaalid

1. aasta kohta on Riigiarhiivi Rakvere osakonna loal hävitatud. Seoses O.B kaebusega kontrollis korrakaitseosakonna arestimajade talituse komissar Urmas Sibrits erinevaid elektroonseid andmebaase (VANGIS, KAIRI, POLIS, POSTIPOISS), millest nähtus, et O.B viibis Ida Politseiprefektuuri Kohtla-Järve arestimaja kambris nr 4 ning koos temaga olid samas kambris arestialused S.K (viibis kambris ajavahemikul alates 02.07.2006 kuni 04.07.2006) ja A.K (viibis kambris nr 4 ajavahemikul alates 27.04.2006 kuni 26.06.2006). Kuna arestialune A.K oli politseitöötaja poeg, siis paigutati ta teistest kinnipeetutest eraldi tulenevalt julgeoleku kaalutustest. Kuna arestimaja oli ülerahvastatud, tuli O.B paigutada kambrisse nr 4 ning isikud, kes temaga samal ajal antud kambris viibisid, olid ise ohustatud teiste kinnipeetavate poolt ning ei kujutanud O.B´ile mingit ohtu (t.lk.35-36). O.B viibis Ida Politseiprefektuuri Kohtla-Järve arestimajas vahistatuna alates 22.06.2006 kuni 03.07.
2. Vahistamise aluseks oli Viru Maakohtu 17.02.2006 määrus kriminaalasjas nr.xx. Viru Ringkonnakohtu 22.03.2006 määrusega nr.xx jäeti Viru Maakohtu 17.02.2006 määruses kahtlustatava O.B suhtes kohaldatud tõkend (vahistamine) muutmata ja O.B sellekohane määruskaebus rahuldamata. Viru Ringkonnakohtu xx.xx.xxxx otsusega kriminaalasjas nr.xx (jõustunud 21.01.2008) otsustati: 2.1.tunnistada süüdi O.B KarS § 294 lg 2 p-de 1,2 ja 3 järgi (15.veebruari 2006.a toimepandud kuriteoepisoodis) ja mõista karistuseks 3 (kolm) aastat vangistust; 2.1.1.KarS § 73 alusel määrata, et vangistuse osa 1 (üks) aasta 7 (seitse) kuud ja 16 (kuusteist) päeva ei pöörata täielikult täitmisele, kui O.B ei pane 3 (kolme) aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu; 2.1.2.KarS § 49 alusel võtta O.B`ilt kolmeks aastaks ära õigus töötada õiguskaitseorganites ametiisikuna. Riigikohtu 21.01.2008 määrusega nr.3-7-1-1-403 otsustati jätta O.B kaitsja vandeadvokaat Tatjana Massalina kassatsioon menetlusse võtmata. Kaebaja väidab, et Ida Politseiprefektuuri Kohtla-Järve arestimajas viibides ajavahemikul alates 22.06.2006 kuni 03.07.2006 politseiametnikud Karl Põder ja Vello Tanissaar piinasid teda, et saada kaebajalt ütlusi. Kaebaja põhjendatud huvi politseiametnike tegevuse õigusevastasuse kindlakstegemises seisneb selles, et ta kavatseb esitada vastustajale kahjunõude (summa kohtu äranägemisel). Kaebaja ei esitanud kohtule tõendit (tõendeid) tema 5

(6)3-09-829 piinamise kohta Ida Politseiprefektuuri Kohtla-Järve arestimajas ajavahemikul 22.06.2006 kuni 03.07.2006. Kohtuistungil vastustaja esindaja Tiina Prunn väitis, et kaebajat ei ole kõnealloleval ajavahemikul piinatud ega tema inimväärikust alandanud. Vastupidist ei ole kaebaja kohtule tõendanud ning kuna vastustaja tegi kindlaks, et O.B ei pöördunud kõnealloleval ajavahemikul kordagi arsti poole, siis tema väide selle kohta, et pöördus kaheksa korda arsti poole, ei vasta tegelikkusele. Tõendeid oma väite kinnitamiseks kaebaja esitanud ei ole. Vastustaja kontrollis Z. Naurits´a žurnaale, kes osutas Ida Politseiprefektuuri Kohtla-Järve arestimajas kinnipeetavatele arstiabi ning teostas esmast tervisekontrolli. Ajavahemikul, mil kaebaja viibis Ida Politseiprefektuuri Kohtla-Järve arestimajas, ei pöördunud ta kordagi arestimaja meediku poole, mistõttu ei ole arestimaja meditsiinilise abi osutamise žurnaalis fikseeritud ühtegi kaebaja kaebust ega avaldust. Kaebaja väitel ütles politseiametnik Karl Põder talle, et istud siin kuni üles tunnistad. Kaebaja kinnitab, et eeltoodut tõendada ei saa, kuid leiab, et tema piinamine seisnes keldris istumises, kus pole kraanikaussi, WC-d, vaid on auk põrandas, kamber on ülerahvastatud ning teda ei viidud kordagi jalutuskäigule. Piinamiseks peab kaebaja ka seda, et Ida Politseiprefektuuri KohtlaJärve arestimajast viidi teda aeg-ajalt vanglasse ja toodi tagasi Kohtla-Järve arestimajja. Eeltoodut aluseks võttes saab asuda seisukohale, et O.B kaebus on täiesti põhjendamatu. Tegelikkusele vastab kaebaja väide, et kamber asus keldrikorrusel, kus ei ole akent ja on ainult kunstlik valgustus. Samuti vastab tegelikkusele, et kaebajale ei võimaldatud viibida kooskõlas ASKE § 15 lg 1 p-ga 4 vähemalt üks tund päevas värskes õhus. Nimetatud nõudeid ei ole võimalik Kohtla-Järve arestimajas täita. Seda põhjusel, et Kohtla-Järve arestimajas ei ole jalutushoovi ja arestikambrites puuduvad aknad. Arestimajas on üks sissepääs nii vahialustele kui ka külastajatele. Ei ole mõeldav, et arestialune viiakse konvoi saatel tänavale jalutama. Kohtla-Järve arestimaja on ehitatud 1963 aastal ja algselt oli see mõeldud ühiselamuks. Arestimaja asub kedrikorrusel, mille aknad on kinni müüritud juba 1963 aastal ja akende puudumise tõttu kambrites loomulikku valgust tagada ei saa. Samuti ei saa kinnimüüritud aknaid avada, kuna ehitustehniliselt see ei ole võimalik. Nüüdseks on see probleem lahendatud seoses Viru Vangla avamisega, kus on kaasaja nõuetele vastav arestimaja. Kohus leiab, et Kohtla-Järve arestimajas rikuti ASKE § 15 lg 1 p-i 4, kuna kaebajale ei võimaldatud vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus. VangS § 90 lg 4 kohaselt peab vahistatu kamber vastama käesoleva seaduse § 45 lg-s 1 sätestatud tingimustele, mille kohaselt kinnipeetava kamber peab vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kuna kambrites, kus viibis O.B, ei olnud akent ja oli ainult kunstlik valgustus, siis selles osas on kaebaja seadusest tulenevaid õigusi rikutud, kuigi see rikkumine ei ole põhjustatud Ida Politseiprefektuuri ametnike süülisest käitumisest. Mare Krull Kohtunik Kohtuotsus jõustus edasikaebamata 30.01.2010 Mare Krull Kohtunik ÄRAKIRI ÕIGE 6