← Eesti

3-08-1296/21

Obsah (4)§ 56§ 57§ 40§ 58

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 29.09.2008. a, Tallinn Haldusasja number 3-08-1296 Haldusasi O.S. kaebus Harku Vallavoli

) sätteid, mis lähtuvad haldusmenetluse üldistest põhimõtetest. Detailplaneeringu algatamisest keeldumine otsustatakse kaalutlusõiguse alusel ja on oma olemuselt soodustava haldusakti andmisest keeldumine.

§ 56

lõigete 1, 2 ja 3 sätted kohustavad soodustava haldusakti andmisest keeldumist alati kirjalikult põhjendama ning esitama nii faktilise ja õigusliku aluse, kui ka kõik need kaalutlused, millest haldusorgan otsuse langetamisel lähtus. Kuna soodustava haldusakti andmisest keeldumine koormab asjakohase taotluse esitanud isikut olulise raskusega, tuleb seda erilise hoolega ka põhjendada, mida vastustaja käesoleval juhul kummaski vaidlustatud otsuses teinud ei ole. Kuivõrd planeeringu algatamisest keeldumise haldusakt on kaalutlusõiguse alusel antav haldusakt, peab kohalik omavalitsusüksus igal konkreetsel juhul detailplaneeringu algatamise ja kehtestamise üle otsustades kaaluma, missugune on avalikes huvides tehtava otsustuse mõju isikute põhiõigustele ja huvidele, kas sellega seotud õiguste riived on proportsionaalsed ning kas see otsus vastab ühetaolise kohtlemise põhimõttele. Vastustaia ei ole neid põhimõtteid järginud. Vaidlustatud otsused ei ole põhjendatud ega motiveeritud. Nende vastuvõtmisel ei ole arvestatud kaebuse esitaja huvidega ning detailplaneeringute algatamine ei ole vastuolus vastustaja viidatud õigusnormidega ega avaliku huviga, vastustaja on otsuste vastuvõtmisel rikkunud proportsionaalsuse ja kaalutlemise põhimõtteid. Taotletud detailplaneeringute alusel kaasnevad avalikes huvides hulgaliselt positiivseid sotsiaalseid, kultuurilisi ja majanduslikke mõjusid, mida vastustaja jättis alusetult arvestamata ega kaalunud neid mõjusid. Keelduvad otsused ja neis toodud põhjendused on vastuolus isegi Harku Vallavolikogu 23.05.

  1. a määrusega nr 10 kinnitatud "Harku Valla Arengukava aastateks 2002–2012" põhimõtetega. Valla arengukavas tähtsustatakse vallas ehitustegevuse arendamist ja uute elamis- ning töökohtade tekitamist, kusjuures igasugune tegevus valla territooriumil peab soodustama säästlikku arengut, peab garanteerima valla dünaamilise tasakaalu, looduskeskkonna ja kultuuripärandi säilimise. Valla arengukava punktis 3.5 peavad valla juhtivspetsialistid oluliseks, et oluline vajadus on investeerida just sellistesse valdkondadesse, mis toovad inimesi valda elama. Kuigi vastustaja vaidlustatud otsustes ühelegi konkreetsele õiguslikule alusele planeeringute algatamisest keeldumisel ei viita, põhjendab vastustaja detailplaneeringute mitte algatamist asjaoludega, et Harku valla
  2. a üldplaneeringu funktsionaalse tsoneerimise skeemi kohaselt paiknevad Merekindlus IV ja V kinnistud täies ulatuses hoiu- ja kaitsemetsa piirkonnas. Jääb arusaamatuks ning otsustest ei selgu, kuidas hoiuja kaitsemetsa piirkonnas paiknemine mõjutab planeeringute algatamisest keeldumist, ja mille alusel otsustes viidatakse hoiu- ja kaitsemetsale. Kaebuse esitaja toob esile, et kinnistutel paiknevad metsad ei ole hoiu- ja kaitsemetsaks tunnistatud metsaseaduse alustel ja korras, seega on vastustaja vastavasisulised viited ka asjakohatud. Metsaseaduse kohaselt on hoiumets kaitseala loodusreservaadis ja sihtkaitsevööndis või püsielupaiga sihtkaitsevööndis asuv mets. Kaitsemets on mets, mis asub hoiualal, kaitseala, kaitstava looduse üksikobjekti, püsielupaiga, ranna või kalda piiranguvööndis, välja arvatud maaparandussüsteemi eesvoolu, kanali või veejuhtme piiranguvööndis. Kaitsemets on mets, mis on kaitse alla võetud kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstava loodusobjektina looduskaitseseaduse tähenduses. Kuivõrd taotletud planeeringud ei ole metsaseaduses sätestatud kaitsemetsa puutuvaga vastuolus, siis on vastustaja põhjendus ka sisuliselt alusetu ega saa olla planeeringu algatamisest keeldumiseks. 2 Vastustaja viitab ka sellele, et üldplaneeringu kohaselt on valla metsa põhifunktsioon Tallinna linna ja tema lähima ümbruse intensiivse looduskasutuse negatiivse mõju kompenseerimine, märkides seejuures ka seda, et hoiumetsades on lubatud nende juhtfunktsioonide täitmiseks vajalik hooldus-, valik ja lõppraie (lageraie) turberaiena või kitsaste lankidena. Samas ei ole vastustaja vaidlustatud otsustes välja toodud ega selgitatud, kuidas kaebaja poolt soovitud planeeringud rikuvad üldplaneeringuga sätestatud eesmärke ja funktsioone või kuidas need on vastuolus vastustaja poolt viidatud Harku Valla üldplaneeringuga või Harju maakonnaplaneeringu teemaplaneeringuga. Vaidlustatud otsustes tugineb vastustaja üldsõnaliselt Harku valla
  3. aasta üldplaneeringule. Selline üldine viide ei ole kontrollitav ning sellest saab teha ainult ühe järelduse, et viidatud üldplaneering kehtis ainult
  4. aastal, mis ei ole kohaldatav
  5. aastal ja mida kinnitab fakt, et viidatud üldplaneering ei ole avalikult kätte saadav ka Harku valla kodulehelt. Tegelikkuses on Harku Vallavolikogu oma 23.05.
  6. a määrusega nr 10 "Harku valla arengukava aastateks 2002–2012 " lugenud üldplaneeringu kehtetuks, märkides punktides 1.9, et kuna Harju Maavalitsus ei ole
  7. aastal kehtestatud üldplaneeringut aktsepteerinud, siis Harku valla jaoks on see dokument kehtetu.
  8. aasta jooksul valmib uus Harku valla üldplaneering. Seda pole teadaolevalt siiani kehtestatud. Seega on vastustaja poolsed põhjendused arusaamatud ning pahatahtlikult eksitavad. Otsuses nr 57 toodud vastustaja viide koostamisel olevale üldplaneeringule ja Merekindlus IV asumisele rohekoridoris ei ole asjakohane, kuivõrd see ei kehti ega ole õigusnormina kohaldatav. Samas vastavalt soovitud planeeringule säiliks see metsamaana 90 % ulatuses. Samas Merekindlus V kohta vastuvõetud otsusest nr 58 ei nähtu, et see asuks rohekoridoris. Sellest tulenevalt tekib põhjendatud küsimus, kui rohekoridoris asumine on oluline, siis miks selle kinnistu osas keelduti detailplaneeringu algatamisest. Menetletava Harku valla uue üldplaneeringu kohaselt tahetakse seda muuta ärimaaks, mis toob tegelikkuses kaasa metsa hävingu. Taotletava Merekindlus V detailplaneeringu kohaselt jääks see metsamaaks 80–90 % ulatuses, millega oleks metsa säilimine garanteeritud ning vastustaja enda poolt viidatud üldplaneeringu eesmärgid täidetud. Kaebaja on kindlal seisukohal, et tema poolt soovitud detailplaneeringud ei ole vastuolus ühegi vastustaja poolt vaidlustatud otsustes viidatud planeeringu eesmärgi ega sisuga, millest tulenevalt on planeeringute algatamisest keeldumine alusetu ning põhjendamatu. Kuigi vastustaja põhiline põhjendus seisneb rohevõrgustiku säilitamise vajadusele viitamises, siis samas on vastustaja täielikult jätnud kõrvale asjaolu, et kaebuse esitaja poolt soovitud planeeringu kohaselt jääks kinnistutel 90 % metsa alles, mis täidaks kõik vastustaja poolt välja toodud üldplaneeringu eesmärgid ja funktsioonid, millest tulenevalt on detailplaneeringu algatamisest keeldumine igal juhul alusetu ja põhjendamatu. Vastavalt vastustaja otsuses nr 57 viidatud Harju maakonnaplaneeringu teemaplaneeringule „Asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused" asub Merekindlus IV täies ulatuses rohevõrgustiku tuumaalal ja väärtusliku maastikuga alal, mistõttu leiab vastustaja, et elamute rajamine võib eeldatavalt oluliselt mõjutada rohevõrgustiku piirkondliku tähtsusega väikese tuumala toimimist, rikkuda tuumala terviklikkust, mis võib kaasa tuua elupaikade hävimise ja seada ohtu rohevõrgustiku funktsioneerimise. Selline vastustaja otsuses toodud põhjendus on oletuslik ja meelevaldne ega ole millegagi põhjendatud ega saa olla haldusakti, sh planeeringu algatamisest keelduva haldusakti põhjenduseks. Harju maakonnaplaneeringu teemaplaneering märgib, et rohelise võrgustiku planeerimise eesmärgiks ei ole ulatusliku "rohelise pinna" määratlemine ja selle majandustegevusest välja jätmine, vaid eelkõige loodusja keskkonnakaitseliselt põhjendatuma ruumi struktuuri tagamine, tuginedes erinevatele arengusuundumustele, infrastruktuuride paiknemise ja vajaduste analüüsile. Kaebaja soovib rõhutada, et vastustaja poolt aluseks toodud teemaplaneeringus on kokkuvõtvalt leitud, et Võrgustiku funktsioneerimiseks ei tohi looduslike alade osatähtsus tugialas langeda alla 90%. Kaebuse esitaja poolt taotletud planeeringud vastavad ja on kooskõlas nimetatud teemaplaneeringus toodud eesmärkide ja nõuetega ning ka vastustaja ei ole vastuolusid esile toonud. Millegagi ei ole põhjendatud, et 3 rohevõrgustik ei funktsioneeriks. Eelviidatud valla arengukavas p 1.12 on sätestatud, et ehitustegevust ja planeerimist vallas reguleerib volikogu poolt kehtestatud Harku valla ehitusmäärus, milles märgitakse, et aegade jooksul on Harku valla üksikalade kohta koostatud mitmeid erinevaid detailplaneeringuid. Harku valla üldplaneeringu I etapp valmis
  9. aastal. Selle dokumendiga määratleti üldistatult valla asustusstruktuuri ja külade arengu eeldused, valla eri osade omavaheliste sidemete arenguvõimalused ning loodus ja kultuurmaastike kasutuspiirid. Ehitustegevus Harku vallas saab toimuda ainult valla üldplaneeringu alusel. Seega on esmatähtis uue üldplaneeringu koostamise lõpuleviimine, avalikustamine ja kehtestamine
  10. aastal. Üldplaneeringu tähtsaimaks ülesandeks on fikseerida perspektiivsed tiheasustusalad ja määratleda ehituspiirangud. Harku Vallavolikogu 19.06.
  11. a määrusega nr 13 kinnitatud ehitusmäärusega. Kaebaja rõhutab, et taotletavad detailplaneeringud ei muuda maakonna planeeringut ning nende vastuolu kohta valla ehitusmäärusega. ei ole tuginetud ka vaidlustatud otsustes. Harju maakonnaplaneeringu teemaplaneeringu kohaselt konkreetsed alad, mida metsastada või mille maakasutust muuta, selgitatakse pärast vastavaid keskkonnauuringuid ja keskkonnamõju hindamist. Alusetuks tuleb pidada ka vastustaja viitamist käesoleval ajal alles koostamisel olevale uuele Harku valla üldplaneeringule. Kaebuse esitaja on kindlal seisukohal, et kuivõrd tegemist ei ole kehtiva planeeringuga, siis see ei saa olla otsuse tegemise aluseks ning sellele tuginemine vastustaja poolt on alusetu. Vastustaja leiab otsuses nr 58 mh, et Merekindlus V kinnistu asub Harku valla kehtiva üldplaneeringu kohaselt piirkonnas, kus hoonestuse rajamist ei ole ette nähtud ning detailplaneeringu algatamisega tehakse ettepanek Harku valla kehtiva üldplaneeringu muutmiseks. Esmalt nagu eelnevalt juba märgitud vastustaja ise kinnitas oma 23.05.
  12. a. määrusega nr 10, et kehtivat üldplaneeringut ei eksisteeri, mistõttu sellele tuginemine ei ole asjakohane. Et siiani eksisteerival maatulundusmaal pole siiani hoonestust ette nähtud on loomulik, kuid see ei takista maa sihtotstarbe muutmisel hoonestust rajada. Et detailplaneeringu algatamise ettepanekuga tehakse ettepanek üldplaneeringu muutmiseks tuleneb seadusest, sest teisiti ei ole see võimalik, kuid see põhjendus ei saa olla vaidlustatud otsustes toodud detailplaneeringu algatamisest keeldumise aluseks. Samas on vastustaja ise oma 22.03.
  13. a. kirjas kaebuse esitajale aktsepteerinud hoonestuse rajamist hajaasustuse tingimustel 2 ha suurusel krundil. Merekindlus V kinnistu kohta otsuses nr 58 toodud põhjendus, et detailplaneeringu koostamise tellijaks ei saa olla eraõiguslik isik, on asjakohatu, kuna tegemist on detailplaneeringu algatamisega, mitte koostamisega. ILM ARHITEKT OÜ poolt kooskõlastatult Detailplaneeringute eskiislahenduste väljatöötamine ei tähenda detailplaneeringute koostamist, kui vastustaja seda silmas pidas. Lisaks õiguslike aluste ja põhjenduste puudumisele ning proportsionaalsuse ja kaalutlusõiguse põhimõtete rikkumisele on vaidlustatud otsustes vastustaja käitunud kaebuse esitaja suhtes ka sõnamurdlikult ning rikutud on õiguspärase ootuse printsiipi. Nimelt esimesele 15.02.
  14. a. detailplaneeringu algatamise taotlusele, milles sooviti kinnistute jagamist 2000–10 000 m² suurusteks elamukruntideks viidatakse vastustaja 22.03.
  15. a vastuskirjas kaebuse esitajale selgelt, et on aktsepteeritav hoonestamata maa puhul eluasemekoha rajamine hajaasustuse tingimustel suurusega vähemalt kaks hektarit. Lähtuvalt olemasolevatest piiravatest looduslikest teguritest lepiti kokku võimalik detailplaneering kruntide suurustega 20 000m². Vastavalt vastustaja tolleaegse esindaja Sulev Roosi poolt kooskõlastatud tingimustele esitati 15.01.
  16. a ka uued detailplaneeringute algatamise taotlused. Kaebuse esitaja kinnistud vastavad nimetatud tingimustele, nendest lähtuvalt koostati esmalt GEO S.T. poolt detailplaneeringute maa-ala geodeetilised uurimistööd ning OÜ ILM ARHITEKT poolt ka detailplaneeringute tingimuste uurimustöö-eskiis, mis olid väga töömahukad ja nõudsid suuri kulutusi ning vaidlustatud ebaseaduslike otsuste tõttu tekitasid kaebuse esitajale kahju. 4 Kokku lepitud tingimustest lähtuvalt on kaebuse esitaja ka arvestanud võimalusega, et kõnealustele kinnistutele on võimalik moodustada elamukrundid suurustega 20 000m². Hilisemate otsustega on vastustaja ilma igasuguse põhjenduseta seda seisukohta muutnud ning planeeringute algatamisest keeldunud, millega on rikutud õiguspärase ootuse printsiipi. Õiguskindluse põhimõte on üks õiguse üldpõhimõtetest, mis omab haldusakti sisulise õiguspärasuse tagamisel olulist rolli eelkõige kaalutulusotsuse tegemisel. Õiguskindluse põhimõte nõuab, et asutus oleks oma tegevuses järjekindel ja et kord antud haldusaktidele ja lubadustele saaks ka tulevikus tugineda. Õiguskindluse põhimõte tähendab ühtlasi seda, et haldusakti andmine ei tohi kahjustada õiguspärast ootust, so isiku põhjendatult tekkinud usku, et asutus käitub tulevikus teatud viisil ning asutus juhindub ka tulevikus oma varasematest otsustest. Vastustaja vaidlustatud otsustes nr 57 ja nr 58 on eeltoodu põhjendamatult kõrvale jätnud.
  17. Kohtuistungil leidis kaebaja esindaja, et menetluses oleva üldplaneeringu joonistest nähtub, et Merekindluse V kinnistu jääb äri-ja tootmismaaks ja kinnistul on planeeritud metsamaa hävitamine. Teise vaidlusaluse kinnistu ala jääb rohealasse, kuid see ei takista elamuehitust. Sinna võib rajada 2 ha krunte. Millistel tingimustel võib ehitada Merekindluse IV, saab otsustada alles peale KSH teostamist. Vastustajal ei ole alust väita, et ta ei algata DP menetlust. Kaebaja kannab kulutused ja ta on neid jätkuvalt nõus kandma, et saada vajalik lahend. DP eskiisi autorid kinnitasid, et säilitamisele kuuluv mets on täielikult hooldamata, risustatud. DP võimaldaks selle metsa hoolduse, luua inimestele ja loomadele normaalsed liikumisteekonnad. DP läbiviimine on avalikes huvides. Keskkonnaministeeriumi Harjumaa Keskkonnateenistuse 04.03.08.a. juhis Harku Vallavalitsusele on käesoleval juhul olulise tähtsusega. Seal märgitakse, et kaasnevat keskkonnamõju saab hinnata DP koostamisel ning KSH algatamine kõnesolevale DP-le on asjakohane ja vajalik. Vallal puudub pädev informatsioon DP menetlemiseks ja keeldumiseks, kui on läbimata KSH. Praegusel juhul keelduvas vastuses üksnes oletatakse, et elamuehitus võib eeldatavalt oluliselt mõjutada rohevõrgustiku piirkondliku tähtsusega tuumaala toimimist. Kui menetluse tulemusel tehakse kindlaks, et DP –d kahjustavad looduskeskkonda, siis on vallal õigus keelduda DP-de kehtestamisest. PlanS § 2 ja Harku Valla ehitusmääruse § 31 kohustavad DP-des igakülgselt arvestama nii üldsuse kui ka omanike ehk kõigi puudutatud isikute huvidega. Kaebaja kinnitab, et ta ostis maatulundusmaa ning ostmisel tegi kindlaks, et maa sihtotstarvet on võimalik muuta ning normatiivdokumendid ei keela seal ehitustegevust. Raied on teatud tingimustel võimalikud ka hoiu-ja kaitsemetsades ning neile tekkivatele tühjadele aladele saab asuda ka ehitama. Algselt soovis kaebaja elamuarendust, nii ta on märkinud 2006.a. taotlusesesse. Ta oli soovinud moodustada krunte suuruses 2000-10 000 ruutmeetrit, kuid vald keeldus suulises vormis ning avaldas, et DP on võimalik 2 ha kruntidena. Kaebaja ei soovi ehitada enam korruselamuid. Maakonna teemaplaneering, kui ainus arvestatav normdokument, ei keela ehitustegevust. Kaebaja soovib rajada individuaalelamuid ja need hiljem ära müüa. Küsitluse käigus kinnitas esindaja, et istungil tema poolt esitatud kaardimaterjal ei ole siiski normdokumendiks ja see on tal saadud tunnistajatelt. Vald on meelevaldselt otsustanud, kelle taotlustele ta tuleb vastu. Kaebaja DP lahenduse kohaselt jääks metsamaad alles 90% ja äri ja tootmismaa korral ei jääks sinna metsamaad. Pole tõendatud, et DP-de algatamine kahjustab rohevõrgustiku ala, hävitatakse loomade liikumisteekonnad jms. Rohevõrgustiku mõiste toodi ära maakonna teemaplaneeringus 2003.a. Seal määratakse rohevõrgustik p-des 2.1; 2.2.1 teine lõik ja seal ei välistata igasugust ehitustegevust; lõik 6 märgib, et arendustegevus, mida kavandatakse ja mis muudab maa sihtotstarvet, tuleb kooskõlastada Keskkonnateenistusega ja läbi viia KSH. Teemaplaneering ei keela ehitustegevust. Punkt 2.2.1 kohaselt enne DP algatamisest keeldumist tuleb läbi viia KSH, et otsustada, kas taotletavad DP-d kahjustavad antud piirkonna olustikku. Luba ehitada 20 ha kinnistule 1 elamu ei ole proportsionaalne; jääb arusaamatuks, et kui 1 elamu 2 ha kinnistule on lubatav, miks seda ei saa lubada ülejäänud 2 ha kruntidele. DP-dega ei muudeta rohevõrgustiku piire. Valla ehitusmääruse § 33 lg 4 võimaldab maa sihtotstarvet muuta, § 49 lg 3 võimaldab rohevõrgustiku alal ehitada 2 ha krunte, selleks on vajalik 5 KSH läbiviimine. PlanS § 4 ja ehitusmääruses sätestatud asjast huvitatud isikutega arvestamine on tagatud, kui algatatakse DP. Selle algatamine ei kahjusta kellegi huvisid. Vastustaja väidab, et taotletud DP-d on vastuolus teemaplaneeringuga, kuid kaebuse põhjenduseks on, et nad seda ei ole. Vastuolu olemasolu omavalitsuse poolt vaidlusalustes otsustes on väidetud ebaõigesti. Palub välja mõista kohtukulude nimekirja alusel tasu moodustab tasutud riigilõiv. Palub rahuldada kaebus. kokku 111 670 EEK, millest 160 EEK VASTUSTAJA SEISUKOHAD
  18. Harku Vallavolikogu 22.05.
  19. a otsused nr 57 ja nr 58 vastavad seaduses ettenähtud haldusakti motiveerimise nõuetele. Kaevatavad otsused on kirjalikult piisavalt põhjendatud, lisaks viidatakse kaevatavas otsuses kaebajale kättesaadavatele dokumentidele, nagu näiteks kehtivale Harku valla üldplaneeringule ning Harju maakonnaplaneeringu teemaplaneeringule “Asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused”. Vastustajale jääb mõistmatuks kaebaja väide, et teemaplaneeringu “Asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused” ei olevat kehtiv ega õigusnormina kohaldatav. Harju maakonnaplaneeringu teemaplaneering “Asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused” on kehtestatud maavanema 11.03.
  20. a korraldusega nr 356-k, seega on nimetatud teemaplaneering kehtiv ja kohaldatav. Harku Vallavolikogu 22.05.
  21. a otsuste nr 57 ja nr 58 kohaselt paiknevad nii Merekindlus IV kui ka Merekindlus V kinnistu täies ulatuses hoiu- ja kaitsemetsa piirkonnas, mis tähendab seda, et antud kinnistutel asuvad metsad ei ole mõeldud kinnisvaraarenduseks. Merekindlus IV kui ka Merekindlus V kinnistu asumine hoiu- ja kaitsemetsa piirkonnas tuleneb Harku Valla kehtivast üldplaneeringust, mis kehtestati
  22. a. Seega on asjakohatud ka kaebaja viited 01.01.
  23. a jõustunud metsaseaduse regulatsioonile. Kaevatavate haldusaktide põhjenduste kohaselt on Harku valla metsade põhifunktsiooniks Harku valla üldplaneeringu kohaselt Tallinna linna ja tema lähima ümbruse intensiivse looduskasutuse mõju kompenseerimine. Merekindlus IV ja Merekindlus V kinnistu asuvad Harku valla kehtiva üldplaneeringu kohaselt piirkonnas, kus hoonestuse rajamist pole ette nähtud ning samas kaebaja poolt esitatud detailplaneeringu algatamise taotlustest ei nähtu põhjendatud vajadust kehtiva üldplaneeringu muutmiseks. Vastavalt 30.11.
  24. a määrusega nr 23 kehtestatud Harku valla ehitusmääruse § 5 lg 10 punktidele 3 ja 5 võib vallavolikogu keelduda detailplaneeringu algatamisest, kui algatamise ettepanek on vastuolus valla üldplaneeringuga või teemaplaneeringuga ning samuti muudel juhtudel, lähtudes avalikest huvidest. Eeltoodust nähtuvalt on ilmne, et kaevatavad haldusaktid sisaldavad vajalikke põhjendusi ja kaalutlusi ning on seega kontrollitavad. Vastustaja rõhutab, et
  25. aastal kehtestatud Harku valla üldplaneeringut ei ole kunagi kehtetuks tunnistatud. Seonduvalt kaebaja poolt tsiteeritud “Harku valla arengukava aastateks 2002–2012” peatükiga 1.9, vastustaja märgib, et kaebaja poolt tsiteeritud p.1.
  26. redaktsioon on kehtetu juba alates 18.12.2003.a., mil Harku Vallavolikogu oma määrusega nr 35 peatüki 1.9 sõnastust muutis. Harku valla
  27. aastal kehtestatud üldplaneeringu kehtivust kinnitab ka Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 05.02.
  28. a määrus haldusasjas nr.3-05-
  29. Harku Vallavalitsuse 22.03.
  30. a kirjast nr 8-1.2/812 nähtub selgelt, et Harku vald ei ole kaebajale kunagi lubanud detailplaneeringu algatamist kinnisvaraarenduseks ega mingil muul otstarbel. Harku Vallavalitsuse 22.03.
  31. a kirjast nr 8-1.2/812 nähtub üksnes viide võimalusele kinnistu omaniku isiklikuks tarbeks eluasemekoha rajamisele (üks eluasemekoht). 6 Harku Vallavalitsuse 22.03.
  32. a kirjas nr 8-1.2/812 kasutatud “eluasemekoha” mõiste ja parameetrid tulenevad Vabariigi Valitsuse 24.01.
  33. a määrusega nr 36 kinnitatud “Katastriüksuste sihtotstarvete liigid ja nende määramise alused” punkt 5 koodi 011 all nimetatud “maatulundusmaa” terminist, mis näeb ette isiklikuks tarbeks eluasemekoha võimaluse maatulundusmaal. Kaebaja ajab oma kaebuses aga segamini kinnistu omaniku isiklikuks tarbeks eluasemekoha rajamise ja kinnisvaraarenduse. Vabariigi Valitsuse 24.01.
  34. a määrusega nr 36 kinnitatud “Katastriüksuste sihtotstarvete liigid ja nende määramise alused” tuleneb selgelt, et maatulundusmaa tähendab põllumajandussaaduste tootmiseks ja metsakasvatuseks ettenähtud maad. See tähendab, et maatulundusmaa sihtotstarbega maal pole lubatud kinnisvaraarendus, rääkimata massilisest kinnisvaraarendusest. Eeltoodust tulenevalt ei vasta tõele kaebaja väited, nagu oleks tal saanud tekkida õiguspärane ootus detailplaneeringu algatamisele. Vastustaja ei ole kunagi kaebajale sellist õiguspärast ootust tekitanud. Kinnistu omaniku isiklikuks tarbeks rajatav eluasemekoht ei tähenda kinnisvaraarendust mittetulundusmaal ja ükski mittetulundusmaa omanik ei saa eeldada, et võib maad tulevikus selle sihtotstarbe vastaselt kasutada või nõuda maa sihtotstarbe muutmist. Vaidlust ei ole selles, et nii Merekindlus IV kui ka Merekindlus V kinnistu näol on tegemist 100 % maatulundusmaaga. Vaidlust ei ole selles, et detailplaneeringute algatamise taotlustega soovis kaebaja nii Merekindlus IV kui ka Merekindlus V kinnistute maakasutuse sihtotstarvet muuta, jaotades olemasolevad kinnistud väiksemateks kruntideks ning rajades seni hoonestamata maatulundusmaale uue elamurajooni koos infrastruktuuriga. Detailplaneeringute algatamise taotlustega soovis kaebaja seega teostada kinnisvaraarendust seni peamiselt metsaga kaetud, põllumajandussaaduste tootmiseks ja metsakasvatuseks ettenähtud maatulundusmaal. Vastustaja rõhutab veelkord, et ükski mittetulundusmaa omanik ei saa eeldada, et võib maad tulevikus selle sihtotstarbe vastaselt kasutada ega nõuda maa olemasoleva sihtotstarbe muutmist. Maatulundusmaa omandamine toimus käesoleval juhul kaebaja enda riisikol ja kaebaja pidi olema teadlik kõigist riskidest ja piirangutest, mis sellise sihtotstarbega maaga kaasnevad. Tallinna Halduskohtu 17.10.
  35. a otsuses haldusasjas nr 3-06-478 selgitas kohus põhjendatult, et “Vabariigi Valitsuse 24.01.
  36. a määrusega nr 36 kinnitatud “Katastriüksuste sihtotstarvete liigid ja nende määramise alused” punktis koodi 011 all nimetatud maatulundusmaa on põllumajandussaaduste tootmiseks ja metsakasvatuseks ettenähtud maa. Vastustaja leiab õigesti, et kaebuste esitajad saavad omandit kasutada endiselt vastavalt kinnistu sihtotstarbele ja PS § 31 ja 32 tulenevate õiguste rikkumist, millele viitas kaebaja, vahetult ei toimu…” Sisuliselt samasugune olukord nagu eelviidatud kohtulahendis, on ka käesolevas vaidluses. Väärad on kaebaja väited, nagu saaks Harku Vallavolikogu 22.05.
  37. a otsused nr 57 ja 58 rikkuda kaebaja kui omaniku Põhiseaduse §-st 32 sätestatud õigust enda vara parimal viisil kasutamiseks. Ka käesoleval juhul on ilmne, et kaevatavad otsused kaebaja omandiõigust ei piira ja kaebaja saab endiselt enda maad kasutada vastavalt maa sihtotstarbele, st põllumajandussaaduste tootmiseks ja metsakasvatuseks. Harku Vallavolikogu 22.05.
  38. a otsuste nr 57 ja 58 motivatsioonis on õigesti märgitud, et Vallavolikogu ei ole kohustatud detailplaneeringu algatamise üle otsustamisel lähtuma omaniku soovist muuta kinnisasja senist maakasutust ja ehitusõigust. Metsade säilitamine ja heaperemehelik kasutamine on oluline küsimus täisväärtusliku elukeskkonna kujundamisel.
  39. Merekindlus IV asub rohevõrgustiku alal ja selle kohta esitab täiendava tõendina kaardimaterjali, millelt see nähtub, samas on näha, et oranzi/punase värviga tähistatud ala on puhketsooni ala, mis ei tähenda, et see poleks kaetud metsaga; vähene ala on tähistatud valge värviga, st hajaasustuse ehk planeerimata ala, mis aga on samuti kaetud metsaga. Ta asub rohevõrgustiku alal ja vaid vähene osa, so nurgake tee ääres, ei jää sellesse alasse. Merekindluse V on täies ulatuses metsaga kaetud ala. Kaebaja on kaebuses nõustunud metsaga kaetuse %-des. Kaebaja poolt istungil esitatud eskiiskaart 7 04.04.08.a. kuupäevaga ei ole ühegi õigusaktiga kinnitatud kaart ja vallal ei ole plaane muuta neid alasid äri-ja tootmismaaks. Kui tulevikus võetakse vastu teistsugused otsused, saab esitada taotluse uuesti ja küsimuse lahendub tulevikus vastavalt muutunud oludele. Teemaplaneeringus on ära märgitud rohevõrgustiku ala, seal on avatud ka selle mõte- kaitsta looma ja linnuliike, tasakaalustada Tallinna lähiümbruskonna kahjulikku mõju, saastatust, need alad ei ole mõeldud elamuehituseks. Korralduses nr 57 on märgitud ära eeldused, mille põhjal tehti järeldused rohevõrgustiku osas; lähemad selgitused on Harku Valla üldplaneeringu keskkonnamõju strateegilise hindamise aruandes ja Harku Valla rohevõrgustiku tuumaalade ja koridoride uuringus, mis on kättesaadavad Harku Valla kodulehel. Merekindluse kohta kehtib Tabasalu –Vääna-Muraste vahele jääva metsa-ala kohta esitatu, so lk
  40. Kaebaja viitas Keskkonnateenistuse kirjale, samale toetub ka vastustaja väites, et sealgi märgitakse, et elamute rajamine kahjustab rohevõrgustikku. Tuleviku kohta ei saa teha kaebaja soovitud tuvastust, vald sai toetuda mõistlikele eeldustele uuritud dokumenteeritud materjali põhjal. Kaebajat huvitavas küsimuses, kas KSH võiks valla seisukohti mõjutada, leiab, et mitte. Merekindluse IV asub rohevõrgustiku piirkonnas ja Merekindluse V kaitsemetsa piirkonnas. Neil aladel ei ole ette nähtud elamuehitust ning seda asjaolu ei kummuta uuringud. Neile uuringutele suunamine tooks pealegi kaebajale lisakulutusi ja vald ei saa kaebajat sellele põhjendamatult õhutada; kaebaja saab teha need uuringud ise, kui ta soovib. Teemaplaneering ei saa keelata või lubada maa sihtotstarbe muutmist, nagu väidab kaebaja, kuna teemaplaneeringu p 2.2.1 kinnitabki, et sellega ei sekkuta KOV otsustuspädevusse. Oluline on jälgida, et kohalikul tasandil planeeringud ei lõikaks läbi rohekoridore. DP-de algatamine on KOV pädevuses, teemaplaneeringust tulevad juhised, kaebaja rebis juhised välja kontekstist. Kaebaja esitatud keskkonnateenistuse kirja märkus viitab selgitusele, et kui soovitakse muuta rohevõrgustiku piiri maakonnaplaneeringus, siis seda ei saa teha DP-ga. Maakonna planeeringut saab muuta põhjendatud vajadusel üldplaneeringuga. Kuigi kaebajal on võimalus selle peale väita, et rohevõrgustiku piire ei muudetagi, on elamuehituse puhul tegemist teemaplaneeringu piiride muutmisega. Harku vald tegi kaalutlusotsuse, seda on põhjendatud ning vastustaja jääb seisukohale, et metsa ja rohevõrgustiku alal ei saa arendada elamuehitust. Teemaplaneering ning valla ehitusmäärus ei luba ega keela eraldi midagi, kaebaja ehk toetus vanale ehitusmäärusele. Vald lahendab konkreetseid taotlusi ning vald ei ole andnud ekslikke lubadusi. Tunnistaja Jalase ütlustest „tambi aga edasi“ ei saa järeldada, et vald andis ekslikke lubadusi; vald lubas ühte eluasemekohta ja kaebaja on ekslikult ise järeldanud, et seal võib arendada elamuehitust; ei ole antud ka lubadust muuta tulevikus maa sihtotstarvet. Palub välja mõista kohtukulud summas 16 196.70 EEK käibemaksuta, mille tasumist tõendavad dokumendid on esitatud ( tlk 152- 154). Kaebaja kohtukulunõue on õigustamatult suur.
  41. TUNNISTAJATE ÜTLUSED I. J. Ta suhtles Harku vallavalitsuse töötajatega seotult Merekindluse IV ja V DP algatamise avalduse esitamisega ja järgnevalt eskiiside koostamisega koos H.P.. 15.02.06.a. oli esitatud avaldus ning teistkordselt 15.01.2007.a. Esimene avaldus oli esitatud 3000 ruutmeetriste kruntide moodustamiseks vastavuses valla ehitusmäärusega. Uue taotluse juures lähtuti 3 planeeringust, so Harju maakonna planeeringust, roheala planeeringust ja valla üldplaneeringust, millest omakorda on kehtiv 1996.a. planeering ja käimasolev, millega tutvus vallas, kuna see oli ülesse riputatud; kättesaadav veebikeskkonnas alles 2008.a. maist. Vahepeal oli kohtumine vallavanemaga, kes suunas neid maavalitsusse. 01.03.06.a. oli kohtumine töötaja Heino Alaniiduga. Harjumaa vallavanematele oli mõeldud analoogsete juhtumite käsitlemiseks Harju Maavalitsuse kiri 2.1-13/903, milles on oluline lause lk
  42. Vallavanem O.Kasuri ja S.Roos kinnitasid, et võib moodustada 2 ha krunte. Pidevalt jättis vald vastused andmata ja projekte ei menetletud, keegi sellega ei tegelenud. 15.01.07.a. taotlus esitati S.Roosile, Kasuri ja Rasina soovitusel, kes nõudsid, et DP-d vastaksid kõrgemalseisvatele 8 planeeringutele, kus maa oleks jaotatud 2 ha elamumaa kruntideks. Esimene DP ei jõudnud algatamise otsuseni. Teine avaldus esitati valla soovitusel ja meie algatusel. Merekindluse IV asub rohekoridoris ja V ei asu. Merekindluse V projektiga ei ole vald tutvunud kahe aasta jooksul, puudub igasugune tagasiside. Merekindluse IV osas tehtud otsus on vaidlustatav, kuna 3 eelmärgitud kõrgemalseisvat planeeringut võimaldavad moodustada alale 2 ha krunte. Vajalik on esmalt DP algatamise otsus, et saaks pöörduda Harjumaa Keskkonnateenistuse poole, kes otsustab KSH vajaduse; seda ilma valla sekkumiseta kaebaja ise teha ei saa. Vestlustes, kui suuri krunte võib moodustada, vastas S.Roos, et „tampige edasi“. Järk-järgult selgus tõde, et peame krundid moodustama suurematena, kruntide arv peab jääma väiksemaks. Tunnistaja selgitas täpsustavalt, et „tampige edasi“ oli öeldud selle kohta, et „nii suure hulga kruntide läbi ajamine osutus võimatuks“ kuid kusagilt ei saanud nad teavet, et ühtegi elamukrunti ei tohi teha. 04.03.09.a. teatas keskkonnateenistus, et ei välista hoonestuse kavandamist. Sellest kirjast mõisteti, et DP-d ei tohi katkestada ja nad planeerisid edasi. 04.04.08.a. vallas avaldatud käimasolevast üldplaneeringust avastasid, et Merekindluse IV on „nii nagu kogu aeg nad teadsid“ aga Merekindluse V osas on lubatud kavandada ärimaa. Kinnitab, et nemad H.P. koostavad DP, huviks on et planeeringumenetlus jätkuks ja DP-d tehakse ära nii nagu seadus lubab, vajadusel esitatakse kasvõi kolmas taotlus. Vastusena V.Viiloli küsimustele kinnitab, et heakskiidu teise avalduse esitamisel DP-s taotletavate 2 ha kruntide moodustamiseks andis O.Kasuri aga ka S.Roos. Nende heakskiit oli korduv, so 2 ha suuruste elamumaade moodustamiseks. Joonis oli igal korral kaasas ja kui vallavanem ütleb, et sellise joonise vastu ei ole midagi, siis seda see tähendaski. Kui nõusolekut ei oleks olnud, ei oleks nad DP koostamisest ühelgi juhul loobunud. Kui tööandja ütleb, et tuleb moodustada ükspuha mis maa, siis seda ta ka teeb. Kui DP oleks vastuolus seadusega, siis vastuolus seadusega ei koostaks. Merekindluse V osas oli DP algatamise takistuseks tagasiside puudumine. Vald ei saanud teha kirja KSH algatamiseks, kuni pole tehtud DP algatamise otsust volikogu poolt. H. P. Tema koos I.J. tegi eskiisprojekti Merekindluse V ja IV osas Skvortsova tellimusel. S Roos ütles, et kruntide suurused hajaasustuses võiks olla valla põhimääruse kohaselt mitte vähem kui 20 000 ruutmeetrit. 15.01.07.a. tehti uus taotlus DP algatamiseks, milles oli elamukruntide suuruseks mitte vähem kui 20 000 ruutmeetrit. S.Roos sellega nõustus ja kokkusaamisi oli ametnikega palju, jõuti konsensuseni S.Roosig, et vähem kui 2 ha krunt olla ei tohi. 15.03.07.a. oli viimane suuline kokkulepe, see oli vestluses S.Roosiga. Esitati kõik projektid, kuid vastuseid ei tulnud. Kuna lahendeid esitati mitmeid, neis oli kruntide arv esitatud erinevas suuruses, kuid kui need ei sobinud, küsiti vallalt, mida nad soovivad; oleks vaja luua kompromiss. Harju Keskkonnateenistusest J.Pikka allkirjaga saadi vastus 04.03.08.a. Sealt said nad aru, et peab tegema vallaga koostööd kõige parema lahendi saamiseks ja arvestades KSH-d. O.Kasuri ütles, et nõustutakse DP-d algatama, kuid kõigepealt tuleb teha KSH; sellest ka lähtusime, kuid vastuseid, kas eskiisid sobivad, ei saanud. Kinnitab, et suuliselt lubati neil projekteerida, planeerida krundid suurusega mitte vähem kui 20 000 ruutmeetrit. Ei ole näinud kirja, milles soovitatakse rajada vaid üks majapidamine. Kirjavahetusest tegid nad järeldusi, missuguseid krunte tohib moodustada. Kaks e-kirja , so 24.05.07 ja 05.02.08.a., on saadetud temale. Merekindluse IV osa puudutab kiri 05.02.08.a. ja sealt luges, et tuleb teha uus DP eskiis, kruntide suurust tuli suurendada. 24.05.07.a. kirjas pöördusime tehniliste tingimuste osas hr Valingu poole, eskiisjoonised olid koostatud kruntide suurustega mitte vähem kui 2 ha. Kirjas ei peetud silmas DP eskiislahendust 17.12.07.a. Küsimusele, kas S.Roos ja O.Kasuri andsid kunagi lubadusi Harku vallavolikogu otsuste suhtes vastas tunnistaja, et seda nad ei saa teha. KOHTU SEISUKOHAD Kohus uurinud toimikusse esitatud materjale leiab, et kaebus tuleb jätta täielikult rahuldamata. 9
  43. Põhiseaduse § 32 lg 2 kohaselt on igaühel õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada ning omandi kitsendused sätestab seadus. Detailplaneeringuta ei ole võimalik kooskõlastada ehitusprojekti ega saada ehitusluba, märgitu tõttu kohus nõustub kaebajaga, et ehitamine eeldab DP kehtestamist ja ehituslubade andmist. DP kehtestamisel on kohalikul omavalitsusel avar kaalutlusõigus, millest tulenevalt võidakse ehitamist mitte lubada. Kaebaja leiab, et käesoleval juhul ei esine põhjusi, mis ei lubaks ehitamist, sellekohane motivatsioon haldusaktides puudub. Kaebaja viitab ka õigustatud ootusele, millega vastustaja pidi arvestama. RK 03.05.07.a. määruses haldusasjas nr 33-1-41-06 asus kolleegium seisukohale, et detailplaneeringu algatamisest keeldumine on haldusakt ning see haldusakt on vaidlustatav halduskohtus tühistamiskaebuse esitamisega. Seega on kaebajal kaebeõigus. Kaebaja taotleb 1) Harku vallavolikogu otsuse nr 58 22.05.08.a. tühistamist; otsusega keelduti detailplaneeringu (edaspidi DP) algatamisest Suurupi külas Merekindluse V kinnistul; 2) otsuse nr 57 22.05.08.a. tühistamist; otsusega keelduti DP algatamisest Suurupi külas Merekindluse IV kinnistul. Kaebaja esitas veel ka kohustamisnõude, millel kohus peatub eraldi.
  44. Kohus kaebuse esitaja väidetega ei nõustu. Ehitusõiguse saamiseks tuleb läbi viia planeerimismenetlus kui kõikide võimalik puudutatud isikute ja üldsuse arvamust kaalutlev avalik menetlus. Kaebaja omandas kinnistud tema väidetel enampakkumisel. Seega järeldab kohus, et kaebaja oli teadlik kinnistute sihtotstarbest, so mittetulundusmaa. DP algatamise taotlustes märkis kaebaja, et tegemist on maatulundusmaaga, mille ta soovib muuta metsamaaks, liiklusmaaks ja pereelamute maa-alaks. Merekindluse IV ja V kinnistu DP eskiisid koostas OÜ Ilm Arhitekt (projekteerijana) ja tellijaks oli O.S.. Merekindluse IV osas märgitakse näiteks töö seletuskirjas, et DP eesmärgiks on kinnistu uuteks kinnistuteks jagamine, olemasoleva maatulundusmaa jagamine väiksemateks kinnistuteks, mille sihtotstarve säilib 90 % ulatuses, kuid lisandub 10 % ulatuses üksikelamumaa sihtotstarve. Vastavalt kinnitas kohtuistungil ka kaebaja esindaja, et kaebaja oli kinnistu soetamisel teadlik maa sihtotstarbest, seejuures tutvunud õigusaktidega ning veendus, et sihtotstarbe muutmine on võimalik. Kohus järeldab märgitust, et järelikult oli kaebajal kinnistut omandades teada maa sihtotstarve ning tal ei saanud olla õiguslikku ootust kinnistut omandades, et nende otstarvet muudetakse. Selle muutmiseks ei ole antud kaebajale ekslikke lubadusi ega selgitusi. Märgitud osas omaks ehk olulist tähendust viitamine ja tuginemine õigustatud ootusele, mitte aga kaebaja viidatud alustel. Kohus ei nõustu kaebuse esitaja väitega, et kuivõrd kaebaja astus samme ja esitas vallavalitsuse ametnikele mitmesuguseid eskiise ja ametnikud olid väidetavalt selgitanud oma seisukohti ja lubanud DP algatamise, seejuures seadnud tingimuseks, et moodustatakse krundid mitte alla 2 ha suuruses, siis on kaebaja juba teinud kulutusi ning haldusorgani ekslikud lubadused kohustavad läbi viima planeerimismenetluse. Kohus ei nõustu ka kaebaja väitega, et vallavalitsus on tegutsenud erinevalt ja vastuoluliselt ning lubanud hoonestust sarnastel tingimustel. Kohtule ei esitatud andmeid, mis võimaldaksid kindlaks teha, et vallavalitsus oleks talitanud eksitavalt või ebavõrdselt sarnastes tingimustes. Kaebaja üldistav seisukoht, et maa sihtotstarvet on lubatud sageli muuta, ei veena kohut väidetu õigsuses. Kohus jääb seisukohale, et isik, kes on omandanud kinnistu olemasolevatel tingimustel ja soovib seal arendada elamuehitust, peab arvestama, et menetlus ehitamise alustamiseks kaebaja poolt soovitud viisil võib olla mittelubatav. Elamuehitus ei toimu enamasti avalikes huvides, vaid kinnistuomanike huvides; ka antud juhul soovis kaebaja arendada elamuehitust ettevõtluse huvides ning selle tõttu ei ole määrava tähendusega need väited, mille kohaselt kaebaja tegevus võiks pakkuda avalikku huvi, so et ehitamine võimaldab kindlustada elanikkonda töökohtadega jms. Seisukoht, et käesoleval hetkel on kaitstavad metsad lubamatus olukorras, ei õigusta kaebuse väiteid. 10 Kaebaja on kinnistute omanik ning kohustatud maaomanikuna teostama hooldustööd, mis on ette nähtud ning tööde tegemata jätmine võib põhjustada tagajärgi, millele viitas kaebaja. Korrastustöödeks ei ole vajalik läbi viia DP. Seejuures kohus jääb ka seisukohale, et ainuüksi varasemad kooskõlastustoimingud, näiteks antud juhul vestlused vallaametnikega, mis väidetavalt võisid kaebajale anda lootust teatud lõpptulemusteks, ei ole määrava tähendusega, sest vältimatult olid ametnikud sunnitud suhtlema kaebaja esindajatega, kui nende poole pöörduti, kuid kaebaja märgitud pöördumiste alusel toimunud suhtlus ei loo õiguslikke tagajärgi ega ole aluseks õigustatud ootusele nõuda perspektiivituks jäänud DP menetluse jätkamist. Seejuures heidab kaebaja ette alusetult, et eskiiside koostamisest tekkis talle palju kulutusi, samas soovib kaebaja jätkuvalt teha kulutusi, lubades võtta enda kanda keskkonnauuringuteks vajalikud kulutused. Kohus leiab, et märgitud kulutuste tegemine ei anna võimlust viidata õiguspärasele ootusele, mis sunniks valikuta jätkama edutut menetlust ja tegema uusi kulutusi. Kui kaebaja soovis esitada eskiise ja koostada, olid kulutused vältimatud. Kui kaebaja leiba aga, et ametnike tegevusetus või eksiarvamused põhjustasid ülemääraseid kulutusi, tuleb tal need kulutused kahjuna sisse nõuda, mis aga ei ole käesoleva kaebuse esemeks. Seejuures märgib kohus, et lahendis 3-3-1-15-01 on Riigikohus väitnud, et planeeringu koostamine, planeerimismentluse kulude kandmine ja planeeringu lähteülesande kinnitamine ei tekita kaitstavat usaldust, et planeering algatatud kujul ka kehtestatakse. Kaebaja seejuures selgitas, et algul esitas ta eskiisid, milles sooviti korruselamute ehitamist, edaspidiselt sooviti pereelamute ehitamist; peale ehitiste valmimist soovib kaebaja need müüa. Kuna ehitamist soovitakse alustada vaieldamatult ettevõtluse huvides, siis nähtub, et ka kirjas 22.03.06.a. nr 8-1.2/812 märgitakse ära, et DP soovis kaebaja algatada 14.02.05.a. taotluses 4 maaüksuse osas, mitte elamu ehitamiseks oma tarbeks. Kaebajale on kirjalikult selgitatud, et Merekindluse IV ja V jäävad kaitsemetsa alale, mida ei ole ette nähtud hoonestada; Merekindluse IV jääb Maakonna teemaplaneeringu Harju Maakonna asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused kohaselt tuumaalasse T
  45. Kirjalikult on kaebajale selgitatud, et Maakonnaplaneeringu Teemaplaneeringu põhimõtete ja eesmärkidega vastuolus olevaks tegevuseks on rohevõrgustiku alale uute ehitusalade kavandamine või olemasolevate laiendamine. Erandina pidas vallavalitsus võimalikuks olemasolevate ehitiste teenindamiseks vajalikku ehitustegevust või hoonestamata maa puhul isiklikuks otstarbeks eluasemekoha rajamist. Veel selgitati, et viimasel juhul peaks eluasemekoht vastama hajaasustuse tingimustele ja selle suurus olema vähemalt 2 ha (tlk 29). Märgitust saab järeldada, et vallavalitsus, kes ei ole küll vaidlusaluste haldusaktide andjaks, on andnud põhistatud selgituse ja kaebaja eksitavalt loeb sealt välja lubadust moodustada krunte elamuehituse arendamiseks suurusega 2 ha. Tunnistajate arusaamadel seaduse tähendusest ei ole õiguslikku kaalu ja kuna kohus selgitas, et õigustatud ootust tuleb mõista kaebajast erinevalt, ei ole kohtul alust mõista käesolevat kirja teistsugusena, kui selle sisu tegelikkuses on. Tunnistajad märkisid küll ära, et vastukajad vallaametnikelt olid erisugused ja sageli jäid nende pöördumised vastuseta, nähtub, et DP algatamist ei ajendanud vallaametnike initsiatiiv ja eskiisid tellis ning esitas kaebaja H.P. ja I.J. kaudu. Viimased täitsid tellija soovid ning püüdsid saavutada kompromissi. Kuna ehitamist soovitakse Merekindluse V osas 4, 24 ha sihtotstarbega maatulundusmaal, millest 4,09 ha moodustab metsamaa, kinnistu on hoonestamata ja kaetud metsaga, siis on Harku valla 1996.a. üldplaneeringu funktsionaalse tsoneerimise skeemi kohaselt tegemist kinnistuga, mis asub hoiu –ja kaitsemetsa piirkonnas. Valla üldplaneeringu kohaselt on valla metsade osas antud põhifunktsioon, so Tallinna linna ja selle lähima ümbruse intensiivse looduskasutuse negatiivse mõju kompenseerimine. Vastavalt on Harku Vallavolikogu otsuses nr 58 22.05.08.a. ka märkinud ning viidanud kättesaadavalt materjali lk
  46. Hoiumetsades on muuhulgas lubatud juhtfunktsioonist tulenevalt hooldus-, valik- ja lageraie turberaiena või kitsaste lankidena ja vastavalt on volikogu viidanud lk
  47. Seega võiks 11 kaebaja arendada märgitud tegevust, kui tema eesmärgiks on looduskeskkonna säilitamine ja etteheiteks, et mets on hooldamata. Harku Vallavolikogu otsuse nr 57 22.05.08.a. kohaselt Merekindluse IV pindalaga 21,28 ha sihtotstarbega maatulundusmaa, millest 20,35 ha moodustab metsamaa, kinnistu on hoonestamata ja kaetud metsaga. Harku valla 1996.a. üldplaneeringu funktsionaalse tsoneerimise skeemi kohaselt paikneb Merekindluse IV kinnistu täies ulatuses hoiu –ja kaitsemetsa piirkonnas. Ka selles otsuse viidatakse hoiumetsa juhtfunktsioonile ja lubatud tegevusele viidetega lk 11 ja
  48. Kuna kinnistu asub täies ulatuses rohevõrgustiku tuumalal ja väärtusliku maastikuga alal, eeldatakse olulisi mõjutusi piirkondliku tähtsusega väikese tuumala toimimisele, sh tuumala terviklikkuse rikkumisele, mis võib kaasa tuua elupaikade hävimise ja seada ohtu rohevõrgustiku funktsioneerimise. Selliselt määratletud kaitsealadel soovib kaebaja arendada elamuehitust, kuid elamuarenduse olemusega käivad kokku vältimatult inimtegevuse olulised piirangud. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et see sunnibki ehitamisest huvitatud isikute õigused taanduma keskkonnakaitsega seotud huvide ees. Enne ehitustöödega alustamist peab olema selgus, kas ehitamine on õiguspärane või mitte sest ehitamisega luuakse pöördumatud tagajärjed. Vallavolikogu õigustatult viitab, et ta ei pea võimalikuks algatada DP, kuna ta ei ole kohustatud algatamisel lähtuma kinnisasja omaniku soovist muuta kinnisasja maakasutust ja ehitusõigust ning lähtub muuhulgas kehtivast üldplaneeringust. Kohus veelkord rõhutab, et looduskeskkonna säilitamisele ja metsa hooldamisele on piisavaks vahendiks, kui omanik teostab seal seadusega lubatud hooldustööd, selleks ei ole vajalik elamuarendus ja DP. Vallal on antud juhul oluline tagada kogu valla säästva ja tasakaalustatud ruumilise arengu põhimõtte järgimine ja kui esineb tõsine oht selle rikkumisele, siis tuleb kinni pidada kehtivast üldplaneeringust, mis järgib säästva ja tasakaalustatud arengu põhimõtet. Üldplaneeringul on oluline roll maakasutus-ja ehitustingimuste kindlaksmääramisel. Omavalitsusel tuleb arvestada maakasutus-ja ehitustingimuste kindlaksmääramisel piiranguid, mis on seatud üldplaneeringuga, mis on vastu võetud avatud planeerimismenetluses. Kohus nõustub kaebaja seisukohaga, et ehitusõiguse saamiseks tuleb läbi viia planeerimismenetlus kui kõikide võimalikke puudutatud isikute ja üldsuse arvamust kaalutlev avalik menetlus. Riigikohus on 03.12.2007 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-41-06 märkinud, et planeerimisseadus näeb ette planeerimismenetluse ja ehitusmääruses sätestatu saab luua ainult planeerimismenetluse algatamiseks tinglikud lähtealused. Kohus juba järeldas, et kaebajal kinnistut omandades ei saanud olla õiguslikku ootust kinnistu sihtotstarbe muutmiseks. Planeerimisseaduse § 8 lõike 2 punkti 2 kohaselt on teemaplaneeringu näol tegemist üldplaneeringuga. Kohus nõustub vastustajaga, et volikogu pidi arvestama maakonna üldplaneeringu teemaplaneeringus sätestatuga. Kaebaja esitas kohtule tutvumiseks Keskkonnaministeeriumi Harjumaa Keskkonnateenistuse kirja 04.03.08.a. nr 30-11-4/11903.2 (tlk 75). Ka märgitud kirjas kinnitatakse kaebajale, et teemaplaneering kinnitab kinnistu Merekindluse IV asumist rohevõrgustiku tuumalal ja väärtusliku maastikuga alal, mistõttu elamute rajamine võib eeldatavalt oluliselt mõjutada rohevõrgustiku piirkondliku tähtsusega väikese tuumala toimimist, rikkudes tuumala terviklikkust, mis omakorda võib kaasa tuua elupaikade hävimise ja seada ohtu rohevõrgustiku funktsioneerimise. Kuigi kaebaja ei esitanud kirja, millele saadi vastus, nähtub, et seisukoht anti keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamise küsimuses. Kirjast nähtuvalt ei kinnita ka märgitud keskkonnateenitus, et ohtu loodusele ei eeldata. Kirjas tehtud märge, et arvestatav tänapäevane üldplaneering puudub, ei tähenda kinnitust, et vallal puudub üldplaneering, millega ei tuleks arvestada. Kohus siinkohal märgib, et ei pea andma hinnangut üksikutele menetluses teostatud toimingutele, seda enam, et märgitud kiri ei avaldanud vastustaja lõppotsusele mõju. Keskkonnamõju strateegilist hindamist eeldab igasugune ehitamine, kaasa arvatud elamukompleksi rajamine kaebaja enda tarbeks, kui ta sooviks kasutada kinnistuid viisil, mille nimetab ära vallavalitsuse kiri 22.03.06.a tlk
  49. Kohtu seisukohta, et keeldumine tehti põhjendatult, ei muuda ka kirjad, mis olid tunnistajate kasutada (tlk 77-78; 99-100; 129; 134-135). Maakonnaplaneeringus olevaid rohevõrgustiku piire ei saa muuta DP-ga, vaid 12 maakonnaplaneeringut saab muuta PlanS § 8 lg 4 mõttes põhjendatud vajadusel üldplaneeringuga. Kui kaebaja leiab, et Harju Maavalitsuse kiri Harju maakonna omavalitsustele (tlk 129) andis lootuse tugineda teistsugustele põhimõtetele, siis kohus märgituga ei nõustu. Ka selles kirjas märgitakse, et pealinna regioonis on tekkinud tõsine üleplaneerimise oht ja väljaarendamata elamualade probleemid, milleks on elukeskkonna kvaliteedi langus, infrastruktuuride välja arendamata jätmisest tekivad omavalitsusele täiendavad kohustused, seega tuleks praeguses olukorras eriti hoolikalt kaaluda uute elamualade kavandamist, rääkimata ehitustegevuse suunamisest maakonna rohevõrgustikule. Kiri oli tunnistaja käsutuses ning ta märkis, et oma ettepanekute tegemisel arvestati selle kirja põhimõtetega. Kohus toob sellest esile, et kui kaebaja esindajad ka märgitud kirjast oma ettepanekute tegemisel lähtusid kaebaja nimel, siis ei saa kontekstiväliselt jätta tähelepanuta üldise olukorra kirjeldust, mis selgelt viitab, et elamuarendus hetkel ei ole oluliselt või eluliselt tähtis antud vallas, kuivõrd elamuarendus on arenenud üle vajaduse. Tuuakse välja ka Siseministeeriumi seisukoht regiooni suhtes, so et kui DP-s ei ole esitatud põhjendust, miks üldplaneeringu muutmine on vajalik, ei saa DPga üldplaneeringu muutmist põhjendatuks pidada, vältida tuleks üksikute kruntide või kinnistute kaupa detailplaneerimist, enam tuleks kaaluda, kas kavandatav struktuur sobib maastiku-ja asustusstruktuuriga. Kaebaja tõi esile avaliku huvi elamuarenduse vastu, kuid märgitu kinnitab, et olulist avalikku huvi selles osas ei esine. Kaebaja soovib arendada elamuehitust lähtudes ärihuvist. Veel märgitakse, et kui puudub üldplaneering, siis on kehtestatud maakonnaplaneering aluseks valla ja linna DP-de koostamisele ning planeeringutingimuste väljaandmisele vastavalt PlanS § 7 lg
  50. Maakonnaplaneeringu teemaplaneeringu osas märgitakse, et tulenevalt PlanS § 7 lg 3 p 7 on maakonnaplaneeringu teemaplaneeringu ülesandeks rohelise võrgustiku toimimist tagavate meetmete kavandamine. Harju maakonna teemaplaneeringuga on määratletud 1) soovituslikud laienemise piirkonnad; 2) rohevõrgustik ja väärtuslikud maastikud; 3) alad, mille otsest maakasutust teemaplaneering ei piiritle. Teemaplaneeringus fikseeritud rohevõrgustik koosneb rohealade tuumaladest, rohekoridoridest ja sinivõrgustikust ehk veekogude puhvrist. Rohevõrgustik on planeerimisalane mõiste, mis funktsionaalselt täiendab kaitsealade võrgustikku ühendades need looduslike aladega ühtseks terviklikuks süsteemiks, vastavalt teemaplaneeringu seletuskirja p 2.1.
  51. Rohekoridoride eesmärgiks on tuumalade ühendamine omavahel, tagades rohevõrgustiku territoriaalset terviklikkust. Maakonnaplaneeringu teemaplaneeringus fikseeritud rohevõrgustiku alal toimub inimtekkeliste mõjude pehmendamine või ennetamine, mis loob eeldused koosluste arenguks looduslikkuse suunas. Roheline võrgustik toetab bioloogilist mitmekesisust, tagab stabiilse keskkonnaseisundi ning hoiab alal inimesele elutähtsaid keskkonda kujundavaid protsesse, seal toimub loodusliku ringluse säilimine. Rõhutatakse tugialade äärealade tähtsust, mille muutmisel , eelkõige looduslikkuse vähendamisel väheneb koheselt ka tuumala. Looduslike alade osatähtsus ei tohi langeda tugialas alla 90 %. Infrastruktuuri möödapääsmatu rajamise vajadusel tuleb hoolikalt rajatise asukohta kaaluda, leevendada võimalikku mõju. Ka märgitud kirjas toodud põhistused viitavad, et kaebaja eskiistööde teostaja kaudu pidi saama piisavalt teavet, kuidas teemaplaneeringus selgitatakse rohevõrgustiku ja rohekoridoride küsimust juhul, kui see ei olnud välja loetav muust kättesaadavast materjalist, sh haldusaktides viidatust. Märgitud põhimõtted ei ole muutunud ka seaduste muutmise käigus. Selles kirjas selgitatakse muuhulgas, et teemaplaneeringut muuta ei saa DP-ga ning erandina tuuakse esile, et aktsepteeritav on olemasolevate ehitiste tarvis teostatud ehitustegevus, hoonestamata maa puhul isiklikuks tarbeks eluasemekoha rajamine. Viidatakse võimalusele, mis tuleneb Maakatastriseaduse § 18 lg
  52. Seega on vastustaja oma haldusaktides tuginenud ühtlasi ka märgitud seisukohtadele, kuna motivatsioon ei erine maavanema kt J.Marki seletuskirjast. Kaebaja ei ole aga antud juhul soovinud ehitada enda tarbeks, et rajada eluasemekoht, seega ei nähtu, et kaebaja oleks pidanud eeldama kättesaadava materjali pinnalt, et temale lubatakse erandina lähtuda märgitud normidest. Juhul, kui kaebaja esitab taotluse, milles ta peab vajalikuks enda tarbeks eluasemekoha rajamist, tuleb kõne alla märgitud võimalus, mis seejuures peab läbima vajalikud keskkonnauuringud. Veel rõhutatakse, et DP ja maakonnaplaneeringu erineva tasandi tõttu on võimalik tekkivad probleemid lahendada ainult üldplaneeringu tasandil. Maavanema kt kirjas märgitakse, et 13 kahetsusväärsel kombel on viibinud üldplaneeringute kehtestamine. Kuigi märgitu on probleemiks, ei tähenda see antud juhul, et kaebaja taotlusi ei saanud lahendada. Harku Vallavalitsuse 29.04.08.a. istungiprotokoll nr 17 selgitab kaebajale olukorda veelkordselt ning sellest nähtub, et volikogule esitati otsus „Suurupi külas Merekindluse IV“ kinnistu DP algatamisest keeldumise eelnõuna. Kohus ei nõutu väitega, et kaevatavad haldusaktid ei sisalda motivatsiooni, mis tooks esile taotluste mitterahuldamise. Kohus leiab, et kaebaja on saanud aru mõlema haldusakti põhjendustest, ta on nende suhtes saanud esitada kaebuse ja oma põhistuse. Kohus on eelnevalt märkinud, et kaebajat abistasid spetsialistid, kes koostasid eskiisi ning toetasid kaebaja seisukohti tema taotlustes, kui kaebaja ise vahetult vallaametnikega ei suhelnud.

§ 57

lg 1 lubab kirjalikus haldusaktis esitatud põhjendustele lisaks viidata kättesaadavatele dokumentidele, antud juhul on vastavad viited ka tehtud. Nende viidete sisuks on kokkuvõtlikult samasugune põhistus, mille kohus tõi esile harju Maavalitsuse kirjast. Kohus nõustub sellise põhistusega, kuivõrd see sisaldub kehtivas planeeringus. Viited on tehtud Harku valla üldplaneeringule, Harju maakonna teemaplaneeringule „Asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused, viimane on kehtiv dokument ja kehtestatud maavanema 11.03.03.a. korraldusega nr 356-k. Selle planeeringu seisukohti tuleb vastustajal arvestada, vastupidine on väär. Kuna Merekindluse IV ja V kinnistud paiknevad täies ulatuses hoiu-ja kaitsemetsa piirkonnas, siis antud kinnistutel paiknevad metsad ei ole ette nähtud kinnisvaraarenduseks. Et kinnistud asuvad hoiuja kaitsemetsa piirkonnas, seda kinnitab Harku Valla kehtiv üldplaneering, kehtivaks planeeringuks tuleb lugeda 1996.a. planeeringut. Kuigi kaebaja leiab, et see ei vasta Metsaseaduse 01.01.07.a. kehtima hakanud regulatsioonile, ei ole see väide õigustatud, kuivõrd märgitud seaduse vastuvõtmisest ei muudetud selle seadusega varemkehtestatud planeeringutega seatud korda ja mõisteid. Kohus nõustub Harku valla metsadele antud põhifunktsiooni määratlusega ning eelnevalt toodud kirja (tlk 129) seletus kattub üldplaneeringu seletuskirjaga, mis pidi kaebajale olema arusaadav, kohus siinkohal neid seisukohti ei korda. Kaevatavad haldusaktid toovad esile metsade põhifunktsiooni ja selgitavad ära, et hoonestuse rajamine üldplaneeringukohases piirkonnas ei ole ette nähtud. Sellist põhjendatud vajadust, mis sunniks muutma üldplaneeringut, kaebaja taotlustes aga ei leidunud. Tulevikus võidakse seisukohad üle vaadata, kuid see sõltub, kas muudetakse senise planeeringu seisukohti või mitte. Et maavanem on märkinud, et kahetsusväärsel kombel on üldplaneeringu menetlus veninud, ei tähenda, et Harku vallal puuduks kehtiv üldplaneering. Seejuures märgib kohus, et omandikitsendused sätestab seadus (PS § 32). Järelikult saavad maa-ala kasutamise piirangud tulla seadusest või selle alusel vastuvõetud haldusaktidest, mitte aga haldusorgani seisukohtadest. Kaebaja osutab liialt palju tähelepanu võimalikele ametnike seisukohtadele, kuid jätab tähelepanuta, et PS § 32 võimaldab ka omandi kasutamisele piirangud, mille kohaselt ei tohi omandit kasutada üldiste huvide vastaselt. Kinnistute sihtostarve võimaldab antud juhul kasutada neid vastavuses sihtotstarbele ja vastupidine ei ole leidnud kinnitust. Juhul, kui kaebajale või eskiisi koostajale jääb arusaamatuks, millised planeeringud ja missuguses osas kehtivad, on tal võimalik tutvuda planeeringutega kohalikus omavalitsuses, paluda seletusi või esitada asjakohane teabenõue. Planeeringute kättesaadavus ja nendega tutvumise kord on reguleeritud Harku valla ehitusmääruse § 16, mis annab huvitatud isikutele võimaluse planeeringutega tutvuda vallavalitsuse arengu- ja planeerimisosakonna tööajal. Juhul, kui kaebajal tekib probleeme planeeringutega kehtestatud korras tutvumisel, oli ja on tal võimalik esitada oma õiguste tagamiseks vastav kaebus kohustamiskaebusena pädevale halduskohtule. Kohus jääb seisukohale, et kaevatavad haldusaktid on kontrollitavad ja toovad keeldumise põhistuse esile koos viidetega, mida kaebaja sai täiendavalt kontrollida. Kaebaja soetas kinnistud, millel olid seatud piirangud ning neid tuleb arvestada ka kinnistu omanikul, tal ei ole õiguspärast ootust kasutada kinnistuid enda poolt soovitud eesmärgil seaduslikke piiranguid ja avalikku huve arvestamata. Kaebaja ei ole rahul kinnistule seatud omandikitsendustega, kuid ehituslikud piirangud on seatud 14 õiguslikel alustel. Kaitsekohustised võeti vastu avalikul menetlusel, seega kaaluti erinevaid huve ja asjaolusid, sh võimaliku ehitamise ulatust ja õigust. Kohus nõustub ka vastustaja seletustega, et kaebajale ei ole antud sõnamurdlikke lubadusi, eriti nähtub see kirja nr 8-1.2/812 osas 22.03.06.a., milles vald ei ole lubanud kaebajale DP algatamist kinnisvaraarenduseks, kui viitas võimalusele, et kinnistu omanik isiklikuks tarbeks võiks kaaluda eluasemekoha rajamist, kuivõrd vabariigi Valitsuse 24.01.95.a. määrusega nr 36 kinnitatud „Katastriüksuse sihtotstarvete liigid ja nende määramise alused“ p 5 kood 011 all nimetatud „maatulundusmaa“ võimaldaks isiklikuks tarbeks eluasemekoha maatulundusmaal. Määrusest tuleneb, et maatulundusmaana tuleb mõista põllumajandussaaduste tootmiseks ja metsakasvatuseks ettenähtud maad. Seega on kinnisvaraarendus keelatud, kuid eluasemekoha rajamine ei ole kinnisvaraarendus mittetulundusmaal. Kohus juba märkis, et kaebaja ei ole viidanud õigustatud ootuse selgitamisel, et temale oli antud ekslikke lubadusi kinnisvara soetamisele, et ta võiks mittetulundusmaal sihtotstarbe vastaselt hakata arendama elamuehitust. Kohus nõustub, et maa soetamisel talitas kaebaja omal riisikol ja pidi arvestama piirangutega. Kaebaja ei vaidlusta asjaolu, et Merekindluse IV ja V kinnistu näol on tegemist 100% maatulundusmaaga. Kaebusest nähtub selgelt, ka selle alusmaterjalidest, et kaebaja soovis muuta olemasolevad kinnistud väiksemateks, sh muuta sihtotstarvet. Kuivõrd kaebuse esitaja saab kasutada maad vastavalt sihtotstarbele, siis PS § 31 ja 32 märgitud õiguste rikkumisele kaebaja viidata ei saa, kuna ta saab majandada kinnistutel ettenähtud sihtotstarbel. Iseküsimus on, kas kaebaja seda on soovinud teha või mitte. Tõendatud ei ole kaebuses esitatud väide, et 1996.a. Harku valla üldplaneering ei ole kehtiv. Kaebaja poolt tsiteeritud „Harku valla arengukava aastateks 2002-2012“ ptk 1.9 redaktsioon on kehtetu alates 18.12.03.a. Harku vallavolikogu määruse nr 35 ptk sõnastuse muutmisest. Vaidlust siiski selles küsimuses viimaseks kohtuistungiks ülesse ei jäänud, kuivõrd kaebaja seisukoha alusetus on vastustajal tõendatud. Kohus nõustub vastustajaga, et kohtupraktikas on tõusetunud ülesse küsimus valla üldplaneeringu kehtivuses ja Tallinna Ringkonnakohus haldusasjas nr 3-05-838 on selle küsimuse praktikas lahendanud. Lisaks vastustaja viidatud määrusele on ringkonnakohus teinud selles asjas otsuse ning mitmetes järgnevates lahendistes kinnitanud 1996.a. üldplaneeringu kehtivust. Kohus kinnitab, et ka käesolevas vaidluses on tõendatud, et planeering kehtib vaatamata asjaolule, et kavatsetakse planeeringuid kaasajastada ning võtta vastu uusi planeeringuid. Kohus märgib lisaks, et Harju maakonnaplaneeringu teemaplaneeringu „Asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused“ punktis 2.2.2.1 on selgelt märgitud, et „ Rohelisest võrgustikust peab lähtuma ehitusalade valik. Sekkumata käesolevas planeeringus kohalike omavalitsuste otsustuspädevusse, on oluline jälgida just kohaliku tasandi planeeringutes, et kavandatav asustus ei lõikaks läbi rohelise võrgustiku koridore.“ Rohekoridori funktsioneerimine on juba täna olemasolevast hoonestusest paratamatult häiritud, kuid see ei anna kaebajale õigust nõuda, et volikogu jätaks arvestamata kehtiva planeeringu nõuded. Kohtuistungil leidis tõendamist, et kaebaja poolt palgatud eskiisi koostajad kasutasid oma seisukohtade kujundamisel rohevõrgustiku paiknemise tõendamisel skeemi teemaplaneeringu osana tlk 128, mis ei ole veel kinnitatud planeeringu osa. Väide, et Merekindluse IV osas (skeem tlk 125) väike osa ei jää rohevõrgustiku alale, ei ole määrava tähendusega. Kinnistu sihtotstarvet see ei muuda ning Merekindluse IV jääb ka selle skeemi kohaselt rohevõrgustiku alasse. Vastustaja on tõendanud, et Harku valla üldplaneeringu (I etapp) kaardimaterjal on vastavuses selle seletava osaga, suurendus, mis paigutatud kohtutoimiku lk 126 kinnitab, et Merekindluse V jääb samuti hoiu –ja kaitsealale, kaebaja on kaebuses väitnud, et kinnistud on kaetud metsaga.. Kaebaja kohtukõnes esitatud seisukoht p 1.3.1 on kontekstist väljarebitult eksitav. Nimelt väidetakse, et 1996.a. üldplaneering ei keela maa sihtotstarbe muutmist ning üksikelamute ehitamist rohekoridori ning hoiu-ja kaitsemetsa alal hajaasustuse tingimustel, mistõttu ei ole DP algatamisest keeldumine põhjendatud. Kuigi teemaplaneering märgib, et rohelise võrgustiku planeerimise eesmärgiks ei ole ulatusliku „rohelise pinna „ määratlemine ja selle majandustegevusest 15 väljajätmine, ei vii see kohut samadele järeldustele, mida kaebajat. Volikogu ongi arvestanud, et kehtivas planeeringus on arvestatud ruumistruktuuri tagamine, infrastruktuuride paiknemine ja võrgustiku looduslike alade osatähtsus on välja toodud maakonna ulatuses, vastavalt 90%. Raietena tekkivad nn vabad maa-alad ei ole ette nähtud ehitamiseks, vaid hoiumetsades vajalik kaebaja viidatud tegevus (kohtukõne teeside p 2.2) tulenevalt Metsaseadusest (§ 28-33) kujutab lubatud majandustegevuse tagajärge, mis on vaatlusaluse planeeringu kohaselt lubatav tagajärg, kuid ei loo ehitusõigust. Kaebaja korduvalt ignoreerib vastustaja poolt antud selgitust, mida vastustaja pidas silmas lubatud ehitamisena. Kohus on selle eelnevalt ära toonud ega korda siinkohal. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et väär on seisukoht, et vastustaja ei pea oluliseks 1996.a. teemaplaneeringut. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga ja leiab, et planeeringumaterjalidega on kinnitatud, et ette ei nähta ka metsaala vähendamist. Kaebaja väited rohealaga seotud küsimuste ebapiisavast käsitlusest ei ole põhjendatud ning ei muuda kohtu eelnevaid seisukohti. Väide, et tulevikus kavatsetakse muuta Merekindluse V ärimaaks, mis ei taga metsa säilimist, ei ole korrektne, kuna selline skeem ei pärine ühestki kehtivast planeeringust. Kui tulevikus olukord muutub, ei ole võimatu uue taotlusega küsimuse lahendamine kaebajale meelepärasel viisil. Väide, et kaebaja suhtes viidi läbi hea halduse põhimõtteid rikkuv menetlus, on paljasõnaline ning kohtu eelnevate seisukohtade ja tuvastustega ümber lükatud. Kaebuse rahuldamiseks ei anna alust ka muud kaebaja väited. 9. Kaebaja esitas kohustamisnõude ja ta palus puuduste kõrvaldamise tulemusel 07.07.08.a. tlk 41, et Halduskohus kohustaks Harku Vallavolikogu algatama kaebuse esitaja poolt taotletud detailplaneeringud. Kohtukõnes esitas kaebaja oma taotluse laiemalt ja kohus piirdub kaebuses esitatud taotlusega, kuivõrd kohtukõnes ei ole võimalik taotlust enam muuta. Kaebaja pidas kaebuse nõudena silmas kohustamisnõuet, mille kohaselt kaebuse eesmärgiks on saavutada soovitud DP kehtestamine. Kohtukõnes märkis kaebaja, et palub kohtul kohustada vastustajat algatama soovitud “DP-d koos KSH hindamisega”. Kaebaja ei ole märkinud, kas nõue on esitatud vastavalt RVS sätetega või mitte. Vastavalt riigivastutuse seaduse (edaspidi RVS) § 6 lõikele 1 võib isik nõuda haldusakti andmist või toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi. RVS § 6 lõike 3 järgi tuleb taotlus haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks esitada selleks pädevale haldusorganile. Taotluse rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätmise korral võib isik esitada vaide haldusorganile või kaebuse halduskohtule. Ehitusõiguse puudumine tähendab kinnistu vaba kasutamise piirangut, seega omandiõiguse riivet. Kui kohalik omavalitsus on võtnud seisukoha DP vajalikkusest ja selle algatab, tuleb PlanS § 10 lg 7 asuda DP koostamisele. DP kehtestamise otsuse või kehtestamata jätmise küsimuste otsustamisel on valiku tegemine võimalike lahenduste vahel, see on diskretsiooni otsus. ( 3-3-1-62-02). Kaebaja oli pöördunud omavalitsuse poole algatada DP-d. Detailplaneeringu algatamise otsustamine on omavalitsuse pädevuses. Kuivõrd kohus ei tuvastanud, et kaebaja õigusi rikutakse vaidlusaluste haldusaktidega, siis ei ole põhjust teha vastusjale ettekirjutust vaadata asi uuesti läbi. Kohus märgib siinkohal, et kuigi kaebaja väidab, et tal on õigus nõuda tema esitatud DP-d suhtes menetluse jätkamist, ei saa kohus seda väidet lugeda põhjendatuks. Kohustamiskaebuse sisulise läbivaatamise eelduseks on, et see nõue ei tohi olla suunatud sellise haldusakti andmisele või toimingu sooritamisele, mille osas on ette nähtud haldusorgani kaalutlusõigus. Küsimuse lahendamine on antud vastustaja pädevusse. RVS § 6 lg 2 kohaselt võib isik nõuda kaalutlusõiguse alusel antava haldusakti andmist või toimingu sooritamist üksnes juhul, kui see puudutab tema õigusi ja juhtumi asjaolude tõttu ei saa haldusorgan haldusakti andmisest või toimingu sooritamisest keelduda. Kuigi kaebaja 16 õigusi ja huvisid puudutab läbiviidud menetlus, selles menetluses tehtud otsused ning menetlust enam ei jätkata, puuduvad eeldused sellise konkreetse nõude rahuldamiseks. Vaidlustatud haldusaktid sisaldasid olulise menetlust takistava asjaolu äramärkimist ning ei riku kaebaja õigusi, seega kohustamisnõuet ei ole võimalik rahuldada (RK HK otsus nr 3-31-54-03), kuivõrd otsuse materiaalne õiguspärasus on vajalikus ulatuses kontrollitav. Dokumentides sisalduvad asjaolud on piisavalt konkreetsed otsustuse tegemiseks.

§ 40

lg 3 sätestab lubavad erandid, so otsuse langetamise lähtudes esitatud andmetest. Kaebuse menetlemise käigus on kaebuse esitajal olnud võimalik esitada kõik tema poolt oluliseks peetud tõendid ning anda seletused ning kohus on leidnud, et asjas tehtud otsused on sisult õiged, teistsuguse otsuse tegemise võimalus on välistatud.

§ 58

eesmärgiks on välistada isikute õigus nõuda haldusakti tühistamist, kui haldusakt on sisuliselt õiguspärane. Käesoleval juhul menetlusnormide rikkumist aset ei leidnud ning haldusakti motivatsioon võimaldas kaebajal tulla järeldusele, et seal sisalduvad keeldumise alused. Huvide kaalumine ei ole toimunud kaebaja õigusi ja huvisid kahjustavalt ning vastustaja jõudis proportsionaalse tulemuseni taotletava eesmärgi suhtes. Kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kaebuse menetlemise käigus on kaebuse esitajal olnud võimalik esitada kõik tema poolt oluliseks peetud tõendid ning anda seletused ning kohus on leidnud, et asjas tehtud otsus on sisult õige, teistsuguse otsuse tegemise võimalus on välistatud.

  1. Kaebaja kohtukulu nõue tuleb jätta rahuldamata. Vastavalt HKMS §
  2. lg 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti, seega jäävad kaebaja kohtukulud tema kanda. Vastustaja esitas nõude hüvitada õigusabikulud. Taotlusele on lisatud tehtud töö arvestus ja arve. Vastustaja on avalik-õiguslik organ ja välise õigusabi andmine ei olnud vajalik. Kui vastustaja on pädev hindama taotlusi, siis on tegemist spetsialistidega, kes said esitada seisukohad vajalikus ulatuses. Juhul, kui pädevad spetsialistid ei ole suutelised ise kohtuvaidluses seisukohti esitama või formuleerima ja nad vajasid õigusnõustaja täiendavat abi, tulebki neil arvestada, et nad põhjustasid kulutused, mida ei ole õige panna kaebajale. Avaliku võimu kandja ei saa viidata antud juhul, et neil puudus vajalik kvalifikatsioon oma seisukohtade esitamiseks. Advokaadi abi ei olnud ilmtingimata vajalik. Riigikohus on mitmel korral esile toonud, miks sellistel juhtudel ei ole õigustatud kulude panemine kaebajatele (RK HK 24.04.01.a. otsus nr 3-3-1-19-01). Kohus jätab taotluse menetluskulude väljamõistmiseks rahuldamata ja jätab menetluskulud poole kanda. Karin Kalmiste Kohtunik 17

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.