Obsah (7)

§ 47§ 56§ 54§ 117§ 129§ 39§ 6

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Villem Lapimaa Otsuse tegemise aeg ja koht 30. detsember 2009. a, Tallinn Haldusasja number 3-09-1280 Haldusasi AS Remet kaebus rii

) § 129 lg

1. Kaebuse põhjendused:
2. Vaidlustuskomisjoni otsuses on tuvastatud hankija kohustus põhjendada pakkumuse tagasilükkamist kirjalikult. Samas leidis vaidlustuskomisjon ekslikult, et hankija
3. märtsi
4. a 2
8. protokollilises otsuses oli

§ 47lg 1 sätestatud põhjendamiskohustus täidetud.

Ainuüksi viidet hankedokumentide (edaspidi ka: HD) ühele punktile ei saa lugeda piisavaks põhjenduseks. Otsuse põhjendamise eesmärgiks on teha see jälgitavaks ja kohtulikult kontrollitavaks. HD ühele punktidel viitamine ei ole piisav kontrollimaks, kas hankija on kaebuse esitaja pakkumust põhjendatult tagasi lükanud või mitte. Asjakohatu on vaidlustuskomisjoni seisukoht, et põhjalikumate sisuliste motiivide puudumisele vaatamata oli justkui hankija otsus üheselt mõistetav. Kaebuse esitaja leiab, et selline otsus ei ole jälgitav ega veenev. Ebaõige on järeldus, et justkui ei ole

§ 47

lg 2 lause 2 kohaldamise seisukohast oluline tuvastada kui suures rahalises mahus esines pakkumuse puudus. Teise kululoendi ritta pandud töö maksumus on marginaalne, ca 100 krooni. Kululoendi põhiliseks otstarbeks on hinnapakkumuse lõppsumma usaldusväärsuse kontrollimine. Tulenevalt 100 krooni makstava töö kajastamisest kululoendi teises reas, ei olnud käesolevas asjas mingit alust kahelda kaebuse esitaja 7 miljoni kroonini ulatuva pakkumuse usaldusväärsuses. Pakkumuse puuduse rahalise suurusega mittearvestamine on vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega, mis keelab avalikule võimule reageerida ebaadekvaatselt üksikisiku mitteolulisele rikkumisele. Vaidlustuskomisjon kohaldas

§ 47

lg 1 ja lg 2 ebaõigesti, leides otsuse p 15 lõikes 4, et pakkumuse tagasilükkamise otsus ei pea sisaldama põhjuseid, miks hankija ei ole otsustanud pakkumust vastavaks tunnistada. Kaebuse esitaja leiab, et tuleb pidada elementaarseks hankijale esitatavat nõuet analüüsida

§ 47

lg 2 lause 2 kohaldamist kõige soodsama pakkumuse tagasilükkamise otsustamise üle. Vaidlustuskomisjon on jätnud tähelepanuta väite, et hankija tegevus on olnud vastuoluline: pärast pakkumusega tutvumist küsis hankija kaebuse esitajalt täiendavaid selgitusi asjaolude kohta, mis ei olnud pakkumuse tagasilükkamise aluseks. Kaebuse esitaja leiab, et kui hankija oleks peale pakkumuse uurimist olnud seisukohal, et kaebuse esitajale etteheidetud väidetavad rikkumised on niivõrd olulised, et tingivad pakkumuse tagasilükkamist, siis ei oleks olnud vajadust küsida kaebuse esitajalt selgitusi teiste asjaolude kohta. Vaidlustuskomisjoni otsus ei ole motiveeritud. Vaidlustusmenetlus on põhiseadusevastane. 7. Vigala Vallavalitsus palub jätta kaebuse rahuldamata. Vastuväited: 1.

§ 56

lg 3 ei võimalda selgituste küsimise korras pakkumuses esitamata andmete esitamist ning pakkumuse tagasilükkamise põhjendatuse hindamisel pole oluline tuvastada, kui suures rahalises mahus puudus pakkumuses esines. 2. Pakkumuse tagasilükkamist on

§ 47lg 1 kohaselt põhjendatud.

Kuigi vastustaja leiab, et tegemist ei ole haldusaktiga, on ta oma otsuseid põhjendanud nagu haldusakte. Välja on toodud otsuse väljaandmise alus ja põhjendustena vastavad viited õigusaktidele. Pakkumuse tagasilükkamise otsus ei ole kohtuotsus, kus peaks peale vastavate viidete ja tekstide veel vabas vormis arutlused kirja panema. 3. Kontroll pakkumuste hankedokumentidele vastavuse üle toimus eranditult hankedokumentide alusel. Vastustaja on koostanud tabeli, kus on kirjas kontrollitavad punktid ning pakkujate pakkumuste vastavus nendele. Kuna hindamisprotokoll on otsuse lahutamatu osa, siis otsusesse on märgitud vaid viide rikkumisele. Ei ole mõeldav lisada igale tagasilükkamise otsusele mitu lehekülge seletuskirja otsuse lisana.

mõte on selles, et puudused peavad ka tagantjärele kontrollitavad olema ning antud juhul ka on.

1. Kaebuse esitaja on teinud väära järelduse, et hinnatabeli põhiline mõte oligi ainult lõppsumma usaldusväärsuse kontroll. Vaidlusalune rida lisati tabelisse hanke käigus hankedokumentide muudatusena vastavalt just pakkujate hankijale esitatud küsimustele ja ettepanekutele. Hanke käigus keegi selle rea lisamist ei vaidlustanud. 3
2. Riigihangete Ameti juures asuv vaidlustuskomisjon palub samuti jätta AS-i Remet kaebus rahuldamata: 1.

§ 54

lg 1 kohustab hankijat teatama pakkujale otsusest ja

§ 54

lg 2 p 2 kohaselt esitab hankija pakkujale tema pakkumuse tagasilükkamise põhjused pakkuja nõudmisel. Seega

ei kohusta hankijat saatma pakkujatele otsust ennast (käskkirja, korraldust, komisjoni protokolli).

1. Kuigi põhjalikud sisulised põhjendused hankija otsuses endas puuduvad, ei ole otsus iseenesest motiveerimata. Motiveerimine võib seisneda ka viitamises faktilistele asjaoludele, mida viitamine HD teatud punktile, millele pakkumus ei vasta, vaieldamatult on. Seega riigihanke komisjoni
2. märtsi
3. a protokoll sisaldab minimaalselt vajalikud andmed vastavalt

§ 47

lõigetele 1 ja 2, Hankija on kaebuse esitajale selgitanud, milles seisneb pakkumuse mittevastavus HD p-le 6.4.2 ja ainuüksi põhjalikumate sisuliste motiivide puudumine otsuses ei saa käesoleval juhul kaasa tuua hankija otsuse tühistamist. 3. Pakkumuse tagasilükkamise otsuse tegemise kohta on

§ 47

lg-s 1 sätestatud, et see peab olema põhjendatud ja

§ 47

lg 2 esimese lause kohaselt lükkab hankija pakkumuse tagasi, kui see ei vasta hanketeates või hankedokumentides või juhul, kui hankija teeb

-is sätestatud korras eraldi pakkumuse esitamise ettepaneku, selles ettepanekus esitatud tingimustele.

§ 47

lg 2 alusel tehtava pakkumuse tagasilükkamise otsuse tegemiseks ei näe seadus ette diskretsiooni ja tegemist ei ole kaalutlusotsusega. Vaidlustuskomisjon on seisukohal, et

§ 47

lg 2 esimese lause kohaselt on hankijal kohustus lükata tagasi mis tahes puudustega pakkumus. Vaidlustuskomisjoni pädevuses on vaidlustusmenetluses anda õiguslik hinnang hankija tehtud otsustele ja kui hankija ei ole talle

§ 47

lg 2 teises lauses antud õigust kasutanud, ei ole vaidlustuskomisjoni pädevuses anda hankija eest hinnangut pakkumuses esineva puuduse sisulisusele. 4. Ei ole vajalik hinnata kaebuse esitaja pakkumuses esinevat puudust selle rahalisest mahust sõltuvalt. Kaebuse esitaja pakkumus ei vasta HD-le, kuna nõutavaid töid ja tööde maksumust pakkumus ei sisalda (kaebuse esitaja on vastavas osas vormi omavoliliselt muutnud), st esines alus pakkumuse tagasilükkamiseks

§ 47

lg 2 esimese lause alusel ja pole oluline, kas esitamata on andmed, sh maksumus, väidetavalt 100 kroonise lammutustöö teostamise kohta või oleks näiteks olnud esitamata andmed 100 000 krooni maksva ehitusplatsi korralduskulu kohta. 5. Hankija ei ole

§ 47

lg 2 teise lause alusel otsust teinud, mistõttu ei saa ega peagi olema kontrollitav otsus, mida hankemenetluses kunagi tehtud ei ole. Käesoleval juhul on kontrollitav ja jälgitav otsus kaebuse esitaja pakkumuse tagasilükkamise kohta

§ 47lg 2 (esimene lause) alusel.

1. Pakkuja poolt esitamata andmeid ei saa selgitada, piiritleda või täpsustada ja kaebuse esitaja ei saa eeldada, et kui hankija on korra pöördunud pakkuja poole pakkumuse kohta selgituste saamiseks, peab ta seda igal juhul jälle tegema, sõltumata sellest, kas hankija hinnangul on selgituste andmisega võimalik pakkumuses esinevat puudust kõrvaldada. KOHTU PÕHJENDUSED I
2. Tallinna Ringkonnakohtule
3. aprillil
4. a esitatud kaebuses väitis AS Remet, et kehtiv seadus reguleerib puudulikult vaidlustuskomisjonis toimuvat vaidlustusmenetlust, mistõttu ei vasta see õiglase menetluse nõuetele ja ei taga efektiivselt isikute õigusi. Vaidlustuse ja kaebuse esitamise ajal kehtinud

§ 117

lg 1 ja § 129 lg 1, mille kohaselt ei olnud halduskohus pädev esimese astme 4 kohtuna lahendama riigihankevaidlusi, oli AS-i Remet arvates seetõttu vastuolus PS § 15 lõikega 1 ning §-ga

1. Kaebaja leidis, et kui jätta põhiseadusevastane säte kohaldamata, ei oleks vaidlustuskomisjonil pädevust vaidlustusi lahendada ning asi tuleks saata lahendamiseks esimese astme halduskohtule.
2. Halduskohus on seisukohal, et kaebuse esitamise ajal kehtinud

§ 129

lg 1 oli põhiseadusega vastuolus, kuna välistas halduskohtu kui esimese astme kohtu pädevuse lahendada riigihankevaidlusi. Seda kinnitab Riigikohtu üldkogu 8. juuni 2009. a otsus nr 3-4-1-7-08, millega tunnistati

§ 129lõige 1 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks.

Kuna säte on põhiseaduslikkuse järelevalve kohtu poolt käesoleva kohtumenetluse ajal kehtetuks tunnistatud ja käesolevas asjas tehtud Tallinna Ringkonnakohtu

1. juuni
2. a määruse tulemusel on taastatud kaebuse esitaja õigus õigele kohtualluvusele, puudub alus uuesti põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks.
3. Ekslik on kaebuse esitaja väide, et

§ 129

lõike 1 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks tunnistamine toob kaasa vaidlustusmenetluse enda põhiseadusevastasuse ja vaidlustuskomisjoni otsuse tühistamise pädevuse puudumise motiivil. Riigikohtu üldkogu 8. juuni 2009. a otsuses nr 3-41-7-08 asuti seisukohale, et

§ 129

lõike 1 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks tunnistamine ei mõjuta hankija tegevuse vaidlustamist kohustuslikus kohtueelses menetluses vaidlustuskomisjonis ega vaidlustuskomisjoni otsuse peale kohtusse pöördumise regulatsiooni, mis on sätestatud

§ 129lõigetes 2, 3 ja 4.

Vaidlustuskomisjon tuleb seega lugeda vaidlusi kohtueelselt lahendavaks haldusorganiks, kelle otsuste peale saab üldises korras kaevata esimese astme halduskohtule. 12. Asjaolu, et vaidlustusmenetlust ei ole reguleeritud kohtumenetlusega võrreldaval tasemel ja kvaliteediga, ei tähenda automaatselt seda, et vastav menetlus ei vasta põhiseadusest tuleneva õiglase menetluse põhimõttele. Vaidlustusmenetlust reguleerivad

1. peatüki sätted. Ehkki HMS § 2 lg 2 kohaselt ei laiene vaidlustusmenetlusele HMS-i sätted, on vaidlustuskomisjon riigiorganina seotud hea halduse ja õiglase haldusmenetluse põhimõtetega. Ükski menetlusosaline pole väitnud, et vaidlustuskomisjon pole kohustatud oma järeldusi ja vastuväiteid põhjendama (mis oleks kinnitus ebaõiglasest menetlusest). Käesoleval juhul on vaidlustuskomisjon oma
2. aprilli
3. a otsuses kajastanud korrektselt menetlusosaliste seisukohti ja esitanud ligi kolmel leheküljel üksikasjalikud põhjendused selle kohta, miks ta nende argumentidega osaliselt nõustub ja osaliselt ei nõustu. Otsuse põhjendustega mittenõustumine ei tähenda, et otsus on motiveerimata. Kas üksikute väidete juures on esitatud ebapiisavad või ebaõiged põhjendused, on kaebuse põhjendatuse küsimus, mis ei anna kohtu hinnangul tunnistust vaidlustusmenetluse kui terviku sisulisest ebaõiglusest ja põhiseadusevastaseks tunnistamise vajadusest. II
5. novembril
6. a toimunud kohtuistungil esitas AS Remet väite, et pakkumuse tagasilükkamise otsuse õigusvastasuse tingib asjaolu, et vaidlustatud hankemenetluses oli rikutud etapiviisilisuse põhimõtet, kuna kaebuse esitaja pakkumus lükati tagasi ilma et enne oleks otsustatud kaebuse esitaja kvalifitseerimise küsimust. Selline väide sisaldub tõepoolest vaidlustuse lk 3 asuvas joonealuses märkuses. Kohus märgib, et hea tava kohaselt ei esitata menetlusdokumendi joonealustes märkustes uusi sisulisi väiteid, vaid viidatakse ebaolulistele või sekundaarset tähtsust omavatele asjaoludele või täpsustatakse põhitekstis öeldut. AS Remet ei esitanud vaidlustuskomisjonile oma väite kinnituseks tõendeid (järelepärimine hankijale ja saadud vastus vms). Neil kaalutlustel ei anna selle argumendi vaidlustuskomisjoni otsuses kajastamata ja analüüsimata jätmine alust vaidlustuskomisjoni otsuse tühistamiseks. Seda enam, et väide on alljärgnevatel põhjustel ebaõige. 5
7. Kohtule jäi kaebuse esitaja väidetest kõigepealt selgusetuks, kuidas rikub selline väidetav menetlusviga kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi ja kuidas võiks selle kõrvaldamine parandada kaebuse esitaja olukorda ja kaitsta tõhusalt tema õigusi.
8. Lisaks esitas Vigala Vallavalitsus
9. novembril
10. a kohtu nõudel tõendid, millest nähtub, et AS-i Remet kvalifitseerimise kohta oli riigihanke komisjon ja vallavalitsus teinud

§ 39

lg 1 ja 6 alusel positiivse otsuse enne pakkumuste tagasilükkamise otsustamist (komisjoni

1. märtsi
2. a protokolliline otsus ja vallavalitsuse
3. märtsi
4. a korraldus nr 71; I kd, tlk 202-211). Kohus ei kahtle, et Vigala Vallavalitsus oleks kaebajale tema kvalifitseerimist käsitlevad dokumendid väljastanud juhul, kui kaebaja oleks selleks soovi avaldanud. III
5. Käesoleval juhul on keskseks vaidlusküsimuseks AS-i Remet pakkumuse tagasilükkamise õiguspärasus.

§ 47

lg 1 kohaselt pidi hankija kontrollima kvalifitseeritud pakkujate esitatud ja

§-s 46 sätestatud korras avatud pakkumuste vastavust hanketeates ja hankedokumentides esitatud tingimustele ning tegema põhjendatud kirjaliku otsuse pakkumuste vastavaks tunnistamise või tagasilükkamise kohta. 17.

§ 47

lg 2 näeb asjassepuutuvas osas ette: „Hankija lükkab pakkumuse tagasi, kui see ei vasta hanketeates või hankedokumentides /---/ esitatud tingimustele. Hankija võib tunnistada pakkumuse vastavaks, kui selles ei esine sisulisi kõrvalekaldeid nimetatud tingimustest.“ 18.

§ 47

lõike 2 esimene lause on sõnastatud kaalutlusõigust mittevõimaldava, teine lause aga kaalutlusõigust võimaldava sättena. Esmapilgul tunduvad kaks lauset olevat üksteisele vasturääkivad, kuna esimene lause keelab tunnistada vastavaks hanketeate ja hankedokumentide nõuetele mittevastavat pakkumust, teine lause aga siiski lubab seda. Ebaselgelt sõnastatud normi tegelik sisu tuleb selgitada sätete eesmärgipärase ja süstemaatilise tõlgendamise teel. 19. Kohus nõustub vaidlustuskomisjoni seisukohaga, et

§ 47

lg 2 kohaldamisel tuleb eristada pakkumuse 1) sisulisi puudusi; ja 2) vormilisi ehk mittesisulisi kõrvalekaldeid hanketingimustest. 20. Hanketeate ja hankedokumentide nõuetele mittevastava pakkumuse vastavaks tunnistamine on seadusandja tahte kohaselt välistatud. Siinjuures ei oma tähtsust, kas eksimus oli tahtlik või tahtmatu, hanke suurust arvestades suur või väike. Oluline on see, et pakkumus vastaks täpselt hankija määratud tingimustele. Riigihankemenetluses on täpselt kindlaksmääratud ja formaliseeritud menetlusreeglitel väga oluline roll pakkumismenetluses osalevate isikute võrdse kohtlemise ja

§ 6muude eesmärkide tagamiseks (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi 10.

mai 2007. a otsus nr 3-3-1-100-06). Hankija sätestatud tingimustest range kinnipidamise nõue aitab distsiplineerida pakkujaid ning vältida ebamäärasusest tingitud võimalikke edaspidiseid vaidlusi, ebavõrdset kohtlemist ja korruptsiooniriske. Arvestades

§ 6

sätestatud riigihangete korraldamise üldpõhimõtete tähtsust ja avalikku huvi ning arvestades, et hanketingimustele vastava pakkumuse esitamine peab olema jõukohane ettevõtjale, kellelt oodatakse käibes nõutavad hoolsust ja vajadusel asjatundlikku nõustamise tellimist, on kaalutlusõiguse mittevõimaldamine proportsionaalne meede. 21. Ebaproportsionaalseks võib aga kaalutlusõiguse mittevõimaldamine osutuda juhul, kui pakkumuses tehtud viga on tõepoolest vormiline ja mitteoluline. Selliseks puhuks ongi seadusandja

§ 47

lõike 2 teise lausega andnud hankijale diskretsiooniruumi – kui ei esine sisulisi kõrvalekaldeid hanketingimustest, on hankija otsustada, arvestades tehtud vea olemust ja võimalikku mõju läbipaistva, kontrollitava ja võrdset kohtlemist võimaldava riigihanke läbiviimisele jms asjakohaseid kaalutlusi. 6

1. Kohus rõhutab, et kaalutlusõigus ei ole samastatav hankija suvaga. Diskretsioonivolitus (hankija võib tunnistada pakkumuse vastavaks /---/) on käsitatav eeskätt kohustusena teha kaalutlusotsus. Puudutatud isik ei pea esitama diskretsiooni teostamiseks eraldi taotlust hanke- või vaidlustusmenetluses, see on haldusorgani seadusejärgne kohustus. Kaalutlusõiguse kasutamata jätmine on oluline kaalutlusviga, mis toob üldjuhul kaasa haldusakti või muu avalik-õiguslikus suhtes tehtud otsustuse õigusvastasuse. Väide, et hankija ei pea põhjendama, miks ta mittesisuliste puudustega pakkumust vastavaks ei tunnista, on vastuolus avaliku õiguse aluspõhimõtete ja kaalutlusõiguse teostamise reeglitega.
2. Kohus leiab, et hankija otsus, millega pakkumus tagasi lükatakse, peab olema põhjendatud nii faktiliselt kui õiguslikult vastavuses haldusakti motiveerimisele kehtestatud nõuetega. Seda vaatamata asjaolule, et riigihankemenetlust ei reguleeri haldusmenetluse seaduse sätted. Põhjendatuse nõue tuleneb otseselt

§ 47lõikest 1.

Pakkumuse tagasilükkamine on pakkuja suhtes koormav otsus, mis peab olema motiveeritud ranges vastavuses seadusega, et vältida halduse omavoli (PS § 13), võimaldada

§-s 6 sätestatud eesmärkide realiseerumist ning pakkuja põhiseaduse §-st 15 ja

7. peatükist tuleneva kaebeõiguse reaalset teostamist. Pakkumuse tagasilükkamise otsuses peab olema otse või viite teel muule dokumendile esile toodud pakkumuse viga. Samuti tuleb selgesõnaliselt ära näidata, kas tegemist on sisulise kõrvalekaldumisega hanketingimustest, mille puhul viidatakse õigusliku alusena

§ 47lg 2 1.

lausele, või mittesisulise kõrvalekaldega, mille puhul viidatakse

§ 47lg 2 1.

lausele. Viimatinimetatud juhul tuleb hankijal esitada kaalutlused (arutluskäik), kas tunnistada pakkumus vastavaks või mitte (vt kohtuotsuse p 21).

1. Käesoleval juhul ei nähtu riigihanke komisjoni
2. märtsi
3. a pakkujate vastavaks tunnistamise ja edukaks tunnistamise protokollist ega Vigala Vallavalitsuse
4. märtsi
5. a korraldusest nr 72, millisel

§ 47lõikest 2 tuleneval alusel on AS-i Remet pakkumine tagasi lükatud.

Komisjoni

1. märtsi
2. a protokollis on viidatud üksnes sellele, et tagasilükatud pakkumused „ei vastanud hankedokumentides esitatud tingimustele (HD punkt nr
3. ja 6.4.2)“. Kuna lisaks AS-i Remet pakkumusele lükati tagasi veel neli pakkumust, ei selgu siit isegi see, millisele HD punktile ei vastanud AS-i Remet pakkumus. Kohus leiab, et hankija need otsused ei ole vormistatud nõuetekohaselt (vt kohtuotsuse p 23).
4. Vigala Vallavalitsuse korralduse vastuvõtmisele järgnevalt edastas vallavalitsus pakkujatele ekirjaga teate, kus on esile toodud pakkumuste tagasilükkamise õiguslik alus (

§ 47

lg 2) ning märgitud, et tagasilükkamise põhjusi ei avaldata ilma pakkuja järelepärimiseta. Samas on öeldud, et pakkumuste tagasilükkamise üheks peapõhjuseks oli hinnatabeli mittenõuetekohane täitmine (HD 6.4.2). Kohus leiab, et see

§ 54

lõike 1 nõuetele vastav teade kõrvaldab osaliselt komisjoni protokolli ja vallavalitsuse korralduse puudused ja on ajaliselt vahetu järgnevuse tõttu sisuliselt käsitatav tagasilükkamise otsuse osana. Vastuseks AS-i Remet järelepärimisele selgitas vallavalitsus

§ 54lg 2 p 2 alusel oma 17.

märtsi

1. a e-kirjas, et AS-i Remet pakkumus ei vastanud HD 6.4.2 tingimustele, kuna 1) pakkumuses olid mõne erandiga täitmata 1-, 2- ja 3-kohalised koondread; 2) pakkumuses oli tabelist eemaldatud vähemalt üks rida, osas 117 puudus rida „varikatuse lammutus“.
2. Kohus nõustub vastustajatega, et hinnatabelist omavoliliselt ühe rea eemaldamine ja seeläbi hankija ettenäidatud töö maksumuse näitamata jätmine on alati ja igal juhul käsitatav pakkumuse sisulise puudusena. Hinnatabel on pakkumuse puhul keskset tähtsust omav dokument ning on elementaarne, et selle omaalgatuslik manipuleerimine on lubamatu. Praegusel juhul on HD p 6.4.2 sõnastatud selgelt ja ühemõtteliselt: „Pakkumuse maksumuse esildiste iga rida peab olema täidetud, nendes ei ole lubatud teha omapoolseid muudatusi ega lisada omapoolseid tingimusi. Esildistes ei tohi olla täitmata kohti.“ AS Remet ise ei ole suutnud esitada adekvaatseid selgitusi, mis ajendas teda hinnatabelit 7 omavoliliselt manipuleerima. Väide, et väikese maksumusega varikatuse lammutamise töö näitamine eraldi real ei ole otstarbekas, ei õigusta hanketingimuste otsest ja ilmselget rikkumist. Pakkuja ei saa endale võtta hankija pädevust ja otsustusõigust. Siinkohal tuleb juhtida tähelepanu, et AS Remet ei ole vaidlustanud õigeaegselt kohases menetluses HD p 6.4.
3. Kuna neid ei olnud hanke käigus tühistatud ega muudetud, olid need koos etteantud hinnatabeli vormiga täitmiseks kohustuslikud ka juhul, kui AS Remet pidas neid ebaotstarbekateks või arvas, et hanketingimustega kinnitatud tabeli võinuks olla teistsugune. Kohus nõustub seisukohaga, et kui aktsepteerida pakkujate poolt hinnatabelite omaalgatuslikku muutmist, viib see riigihangete formaliseerituse põhimõtte rikkumiseni, tekitab õiguslikku segadust ja voluntarismi.
4. Seega oli AS-i Remet pakkumus sisulises vastuolus hankedokumentidega. Hankijal puudus võimalus

§ 56

korras selgituse küsimiseks, kuna täpsustust ei saa nõuda ja esitada üleüldse esitamata andmete kohta ja pakkumuse tagantjärgi muutmine/täiendamine vms on arusaadavalt keelatud. Tulenevalt kohtuotsuse punktis 20 esitatud põhjendustest ei olnud Vigala Vallavalitsusel seaduse järgi valikuõigust ja pakkumine tuli igal juhul tagasi lükata. Seetõttu tuleb hankija otsus lugeda käesoleval juhul sisuliselt õigeks (ehkki tehtud on vormilisi vigu) ja kaebaja avalik-õiguslikke subjektiivseid õigusi mitterikkuvaks. Kaebaja esialgne taotlus tühistada tema õigusi väidetavalt rikkunud otsused tulnuks jätta rahuldamata, sest asja vorminõuete järgimise korral läbivaatamise oleks tehtud täpselt samasuguse sisuga otsus, vt analoogia HMS §

1. Sellel põhjusel ei oma tähtsust ka asjaolu, et vaidlustuskomisjon luges teise tagasilükkamise aluse (koondridade täitmata jätmise) õigusvastaseks – see rikkumine ei mõjutanud asja lõpplahendust. Kui on tuvastatud vähemalt üks sisuline viga, ei oma enam tähtsust, kas mittesisulised vead on tuvastatud õigesti või nende osas on kaalumist õigesti teostatud. AS-i Remet pakkumuse tagasilükkamist ei ole seega alust tunnistada õigusvastaseks.
2. Kaebaja väidab, et hankija tegevus on olnud vastuoluline: pärast pakkumusega tutvumist küsis hankija kaebuse esitajalt täiendavaid selgitusi asjaolude kohta, mis ei olnud pakkumuse tagasilükkamise aluseks. Kohus leiab, et väide ei ole asjakohane, kuna selle õigsusest ei sõltu pakkumuse tagasilükkamise otsuse sisuline õiguspärasus: hankija otsus on üheselt determineeritud sisult puuduliku pakkumuse esitamisega (vt otsuse p 27). Kui kaebaja leiab, et põhjendamatu järelepärimisega rikuti tema õigusi või tekitati talle kahju, on tal õigus see menetlustoiming (mille võimalik õigusvastasus ei mõjuta lõppotsuse õigsust) vaidlustada ja kahju hüvitamist nõuda eraldi menetluses.
3. AS-i Remet pakkumus on lõppkokkuvõttes õigesti tagasi lükatud, mistõttu ei riku Facio Ehituse AS-i pakkumuse edukaks tunnistamine kaebaja õigusi. Kaebus jääb rahuldamata. IV
4. Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäetakse AS-i Remet menetluskulud HKMS § 92 lg 1 alusel tema enda kanda. Vastustajad ei esitanud menetluskulude nimekirja ega taotlust kulude kaebajalt väljamõistmiseks. Villem Lapimaa 8