KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Iko Nõmm ja Imbi Sidok Otsuse tegemise aeg ja koht 30. detsember 2009. a

) § 60 lg. 1 kohaselt on vanem kohustatud ülal pidama oma alaealist last ja abi vajavat töövõimetut täisealiseks saanud last. Vanemal on kohustus hoolitseda selle eest, et laps saab kasvamiseks ja arenguks vajaliku ülalpidamise. Nimetatud kohustusele vastab lapse õigus saada ülalpidamist.

§ 61lg.

1 järgi, kui vanem ei täida lapse ülalpidamiskohustust või teeb seda ebapiisaval määral, mõistab kohus teise vanema nõudel temalt välja elatise.

§ 61lg.

2 alusel määratakse elatis lapsele kindlaks igakuise elatusrahana, lähtudes kummagi vanema varalisest seisundist ja lapse vajadusest. Tulenevalt

§ 61

lõikest 4 ei või igakuine elatusraha ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ehk 2175 krooni.

§ 70lg.

1 kohaselt, kui isik ei täida ülalpidamiskohustust, mõistab kohus elatise välja alates elatisehagi esitamisest. Hageja palub kostjalt välja mõista tütre H. K. K. ülalpidamiseks igakuise elatusraha 11.500 krooni + 21 % tulumaksu osa 3323 krooni, kokku 15.800 krooni ja tütre K. A. K. ülalpidamiseks igakuise elatusraha 11.000 krooni + 21 % tulumaksu osa 2310 krooni, kokku 14.310 krooni. H. K. kulud on kokku 17.615 krooni ja K. A.i kulud moodustavad 18.793 krooni ning ilma erikoolita 16.985 krooni. Kostja on nõus maksma laste ülalpidamiseks kokku igakuiselt 15.000 krooni kuus. Kostja leidis, et laste kulutused on üle paisutatud ja ei vasta tegelikkusele ja nende vajadustele. Kostja maksab igas kuus hageja pangakontole 6000 krooni ja otse makstes kulusid või sooritades ostusid lastele, kokku 16.000 krooni ja rohkemgi, seega ei ole kostja laste ülalpidamiskohustust rikkunud. Kostja on nõus maksma kokku laste ülalpidamiseks 15.000 krooni. Hageja ei eita, et kostja toetab laste ülalpidamist, kuid leiab, et kostja, tulenevalt tema headest majanduslikest võimalustest, toetab laste ülalpidamist ebapiisaval määral, arvestades 6 laste varasemat elustandardit, kulutusi laste koolikohustuse täitmisel, toidule koolis, kodus ja vajadusel välja, riietele ja jalanõudele, nende spordi ja huvialadega ja harrastustega seotud kulutusi, laste tervise probleemidega seotud kulutusi ja nende ealisi vajadusi, lisaks ka laste osale kommunaalkuludes. Kostja senine rahaline panus laste vajalike kulude katmisel ei ole rahaliselt piisav, elatise maksmisel on varasemal perioodil esinenud ebaregulaarsust ja kostja on väga suures osas kulusid kandnud või raha andnud otse lastele. Lastele otse antud kulude puhul esineb sageli laste ebavõrdset kohtlemist, samuti jäävad lastele otse kantud raha tõttu osa hädavajalikke kulusid katmata. Eeltoodu alusel puudub poolte vahel põhimõtteliselt vaidlus, et kostja poolt tasutakse ligikaudu sama summa lastele kokku, mida hageja peab lastele vajalikuks summaks. Kuid kostja on kandnud laste kulusid otse või tasunud laste ostude eest oma äranägemisel, mis tihti ei vasta laste antud hetke elulistele vajadustele või andnud lastele otse raha kulude katteks. Nimetatud asjaolu on hageja hinnangul teinekord toonud kaasa laste ebavõrdse kohtlemise ning olukorra, kus hädavajaliku kulu asemel kantakse n. ö. toreduslikke kulusid. Kostjal on laste vajaduste rahuldamiseks olemas vastavad rahalised võimalused. Kostja sissetulek on hageja omast oluliselt suurem. Üalpidamiskohustust tuleb täita teisele vanemale, kes lapse eest igapäevaselt hoolitseb, mitte alaealisele lapsele.

§ 61lg.

2 kohaselt tuleb elatise väljamõistmisel arvestada vanema varalist seisundit ning lapse vajadusi. Hageja töötab K. P. S. A. OÜ-s ning tema sissetulek on 21.480 krooni, millele lisanduvad vastavalt võimalustele dividendid. Kostjale kuulub osalus äriühingus AB M. G. E. OÜ, AB M. T. OÜ-s ning OÜ-s K. H.. AB M. G. E. OÜ kasum

1. aastal oli 13, 5 miljonit ning
2. aastal oli kasum 7, 9 miljonit. Esitatud tõenditest nähtuvalt on kostja sissetulekud suuremad kui hagejal ning kostjal on võimalused tasuda elatist laste ülalpidamiseks ka suuremas osas. Kostja uues peres on lapsed väiksemad ja kostja saab võimaldada uue pere laste emal olla kodus ja tegelda kogu päeva ulatuses laste kasvatamisega. Hageja peab aga ise töötama ja raha teenima, et anda oma osa laste ülalpidamiseks ning samas tuleb tal laste eest igapäevaselt hoolitseda, mistõttu on hagejal suurem koormus laste eest hoolitsemisel kui lahus elaval kostjal. Füüsiline isik, kes saab kohtuotsuse alusel

§ 61järgi elatist, maksab elatiselt tulumaksuseaduse § 12 lg.

1 p. 7 ja § 19 lg. 1 kohaselt tulumaksu. Nimetatud tulumaksu saab elatusraha maksnud pool riigilt tagasi taotleda järgmise aasta tuludeklaratsiooni esitamisel. Eeltoodu alusel tuleb kostjalt välja mõista laste ülalpidamiseks igakuine elatusraha, millele lisandub tulumaks 21%. Apellatsioonkaebus M. K. palub tühistada Harju Maakohtu otsuse ning saata asja tagasi lahendamiseks esimese astme kohtule või uue otsusega jätta hagi rahuldamata. Maakohus on rikkunud kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet. Kohus on küll välja mõistnud elatise, kuid on jätnud tuvastamata, kas esinevad elatise väljamõistmise eeldused, millised on laste vajadused ning kas esinevad asjaolud, mis õigustaksid ülalpidamiskohustuse ebaproportsionaalset jaotust poolte vahel. Elatise nõude rahuldamise eeltingimuseks asjaolu, et vanem ei täida lapse ülalpidamiskohustust. Kostja on kogu aeg lastele ülalpidamist võimaldanud ja ei ole ülalpidamiskohustust rikkunud. Sellest tulenevalt puudub alus elatise nõude rahuldamiseks. Ka hageja ise on märkinud ning kohus on lugenud tuvastatuks, et poolte vahel puudub põhimõtteliselt vaidlus, et kostja poolt tasutakse ligikaudu sama summa lastele kokku, mida hageja peab lastele vajalikuks summaks. Kohustuse rikkumist ei ole tõendanud hageja ega tuvastanud ka kohus. Seega on kohus jätnud tuvastamata elatise nõude rahuldamise eeltingimuse – ülalpidamiskohustuse rikkumise kostja poolt. Kohus ei ole oma otsuses tuvastanud ega põhjendanud, millised on laste tegelikud vajadused ja millest tulenevalt on kostjalt välja mõistetud hageja kasuks H. K. K. 7 ülalpidamiseks igakuine elatusraha 10.890 krooni (sisaldab tulumaksu) ja K. A. K. ülalpidamiseks igakuine elatusraha 9.680 krooni (sisaldab tulumaksu). Lisaks sellele, et kohus ei ole tuvastanud, millised olid laste tegelikud vajadused, ei ole kohus arvestanud seda, et kostja tasub poolte kokkuleppel osa lastega seotud kulud n. ö. otse – näit. E. A. maks, F. jalgpallitreeningute tasu jne. Eatise väljamõistmisel tuleks võtta arvesse ka kulutusi, mida lahuselav vanem kannab poolte kokkuleppel otse (näit. ostab lastele riideid jne.). Maakohus tugines Riigikohtu lahendile, kus kohus leidis, et ülapidamiskohustus tuleb täita teisele vanemale, kes lapse eest igapäevaselt hoolitseb, kuid maakohus on jätnud arvestamata Riigikohtu lahendis toodud selgituse, et erandina on võimalik lugeda ülalpidamiskohustus täidetuks ka siis, kui ülalpidamiskohustus täideti otse lapsele, kui vanem seda aktsepteerib või selle heaks kiidab. Hageja aktsepteeris, et kostja kandis teatud summad, nagu näiteks taskuraha, otse laste arvele või ostis lastele spordiriideid ja kandis muid kulusid. Hageja väited, et raha kandmine otse laste kontodele annab lastele võimaluse kasutada raha ebaotstarbekalt, on äärmiselt vastuoluline, võttes arvesse, et hageja teeb seda ka ise ja üsna suurtes summades. Näiteks juunikuus 2009. a. on hageja kandud H. K. kontole 5400 krooni. Selliste summade kandmine tütre kontole näitab ilmekalt ka seda, et hagejal ei ole raskusi ülalpidamiskohuse täitmisega ja puudub vajadus selle täitmiseks kostja poolt suuremas ulatuses. Hageja on märkinud laste kulutusteks vastavalt H. K. K. suhtes 18.793 krooni kuus ja K. A. K. suhtes 16.987 krooni kuus. Need summad on ilmselgelt ülepaisutatud, samuti on kostja esitanud vastuväited laste kulutuste arvestuse kohta. Hoolimata kostja vastuväidetest ei ole hageja tema poolt nimetatud laste kulutusi tõendanud. Vanematel on võrdne õigus ja kohustus last kasvatada ja teda ülal pidada.

§ 61lg.

2 kohaselt lähtutakse elatise kindlaksmääramisel lisaks lapse vajadusele ka kummagi vanema varalisest seisundist. Elatise maksmine ebaproportsionaalses suuruses on põhjendatud vaid sellisel juhul, kui ühe vanema varaline seisund ei võimalda tal osaleda lapse ülalpidamises võrdsel määral teise vanemaga. Elatise maksmise nõude ebaproportsionaalsust ei saa aga põhjendada lihtsalt sellega, et üks vanem teenib rohkem kui teine, kui mõlemad vanemad on heal järjel ja võimelised kandma laste kulusid võrdsetes osades. Kohtuotsuses on ekslikult kirjas, et kostja on nõus maksma elatist 15.000 krooni kuus kokku mõlemale lapsele. Kostja on täitnud laste ülalpidamiskohustust kuni käesoleva hetkeni kokku ligikaudu 16.000 krooni ulatuses kuus ning selgitas kohtuistungil, et ta on nõus jätkama laste ülalpidamist samas ulatuses, milles ta on teinud seda seni. Kostja nõusolekut osaleda laste ülalpidamiskulude kandmisel senises ulatuses ei saa käsitleda kostja nõustumusena maksta kohtu poolt väljamõistetud elatist. Kohtuotsusega on elatis välja mõistetud alates

1. jaanuarist
2. a. Kostja on seni täitnud laste ülalpidamiskohustust ja hageja ei ole seda asjaolu vaidlustanud. Mõistes kostjalt välja elatise tagasiulatuvalt, tekib olukord, kus kostja peaks selle perioodi eest tasuma elatist ligikaudu topeltsuuruses. Nimetatud perioodi eest elatise väljamõistmisel oleks kohus pidanud kostja poolt makstud summad maha arvestama kohtu hinnangul tasumisele kuuluvatest summadest. Vastustaja seisukoht Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg. 1 punktiga 3 ja § 656 lg. 1 punktiga 5 tuleb maakohtu otsus tühistada, tsiviilasi aga saata maakohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohus ei ole otsust seaduse nõuete kohaselt põhjendanud. TsMS § 656 lg. 1 p. 5 kohaselt tühistab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse apellatsioonkaebuse 8 põhjendusest ja selles esitatud asjaoludest olenemata ja saadab asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule, kui esimese astme kohtus ei ole otsust seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendatud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puduust kõrvaldada. Nõuded otsuse põhjendusele on sätestatud TsMS § 442 lõikes
3. Osundatud lõike lausete 1 – 4 kohaselt märgitakse otsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Maakohtu otsus nendele nõuetele ei vasta: kohus ei ole tuvastanud asjas oluliste faktiliste asjaolude kogumit ega rajanud oma järeldusi faktilistele asjaoludele; põhjendatud ei ole, miks ei ole kohus nõustunud hageja või kostja faktiliste väidetega, samuti ei sisalda otsus tõendite analüüsi. Hageja hages igakuulist elatist tütrele H. K. summas 11.500 krooni, millele on lisatud tulumaksuosa, ja tütrele K. A. summas 11.000 krooni, millele on samuti lisatud tulumaksuosa. Kostja vaidles hagile vastu, leides, et elatise väljamõistmiseks puudub alus, kuna ta on lastele elatise maksmise kohustust kohaselt täitnud. Kostja aga leidis ka, et hageja poolt nõutav elatis on ülemäära suur ega vasta laste vajadustele. Niisuguse vaidluse lahendamiseks pidi maakohus tuvastama, kas kostja on poolte ühiste laste ülalpidamise kohustust kohaselt täitnud, ja kui ei ole, siis milline on elatise põhjendatud suurus. Maakohus leidis õigesti, et elatisehagi materiaalõiguslikuks aluseks on

§ 61lg.

1 ning et elatise suurus tuleb kindlaks määrata vastavalt sama paragrahvi lõikele 2. Maakohus ei tuvastanud aga faktilisi asjaolusid, mis võimaldaksid vaidluse kooskõlas osundatud sätetega lahendada.

§ 61lg.

1 kohaselt, kui vanem ei täida lapse ülalpidamiskohustust, mõistab kohus teise vanema, eestkostja või eestkosteasutuse nõudel temalt välja elatise lapsele nõude esitanud vanema või eestkostja või isiku kasuks, kelle huvides on eestkosteasutus nõude esitanud. Seega on osundatud sätte alusel esitatud hagi rahuldamise eelduseks, et lapsest lahus elav vanem ei täida kohaselt oma lapse ülalpidamiskohustust. Kostja leidis, et on oma laste ülalpidamiskohustust täiel määral täitnud, kui on kulutanud laste ülalpidamiseks keskmiselt 16.000 krooni kuus, sealhulgas igakuuliselt hageja pangaarvele üle kantud 6000 krooni, aga ka otse lastele tehtud kulutused. Maakohus on otsuses märkinud, et pooled ei vaidle selle üle, et kostja tasub lastele kokku ligikaudu sama summa, mida hageja peab lastele vajalikuks. Samas ei nähtu maakohtu otsusest, miks ei pidanud kohus kostja poolt taoliste kulutuste tegemist laste ülalpidamiseks piisavaks ja ülalpidamisekohustuse kohaseks täitmiseks. Kohus on otsuses vaid kajastanud hageja seisukohta, et lastele otse kulutuste kandmine ei pruugi alati kooskõlas olla laste huvidega, kuid ei ole sellele seisukohale andnud mingit omapoolset hinnangut. Riigikohus on otsuses 3-2-1-3-07 leidnud, et kuigi alaealise lapse ülalpidamiskohustust tuleb reeglina täita vanemale, kelle juures laps elab, on siiski võimalik ülalpidamiskohustust täita ka otse lapsele, kui kohustus on selliselt täidetud teise vanema nõusolekul või kui teine vanem selle heaks kiidab. Seega tuleb kostja poolt kohustuse täitmise kohasuse üle otsustamiseks tuvastada, millises ulatuses on kostja kohustust täitnud otse lastele ning kas hageja on olnud sellega nõus või selle hiljem heaks kiitnud. Kohus ei ole otsuses samuti tuvastanud, kas kostja poolt lastele kulutuste tegemine väljaspool hagejale raha ülekandmist on olnud poolte poolt kokku lepitud, nagu kostja on väitnud, ometi tuleb vanemate kokkuleppel lapsest lahus elava vanema poolt lapse vajaduste rahuldamiseks tehtud maksed lugeda ülalpidamiskohustuse kohaseks täitmiseks. Maakohus ei ole tuvastanud ka faktilisi asjaolusid, mille põhjal võiks teha järeldusi taoliste kokkulepete olemasolu või puudumise kohta. Veel ei ole maakohus tuvastanud seda, kas lapsed viibivad nädalavahetuseti või nädala keskel õhtuti ka kostja juures ja on siis tema ülalpidamisel, nagu kostja on väitnud, Riigikohtu lahendi 3-2-1-66-08 kohaselt tuleb aga neidki kulutusi ülalpidamiskohustuse täitmise üle otsustamisel arvestada. Tähelepanuta on maakohus jätnud sellegi asjaolu, millele kostja tugines, mida hageja ei vaidlustanud ja millel võib olla tähendus kostja poolt oma kohustuste täitmise seisukohalt, et poolte vanem tütar elas ajavahemikul 2007. a. oktoobrist 9 2008. a. veebruarini kostja juures ning siis kandis tema ülalpidamiseks vajalikud kulutused üksnes kostja. Lisaks eeldab otsustus selle üle, kas kostja on laste ülalpidamise kohustust kohaselt täitnud, lastele vajalike kulutuste suuruse tuvastamist, sest selleks tuleb võrrelda kostja poolt faktiliselt tehtud ja elatisena arvestatavaid kulutusi ning lastele vajalike kulutuste suurust, viimast tuvastamata ei ole aga võrdlus võimalik. Maakohus ei ole otsuses poolte ühiste laste vajadusi tuvastanud.

§ 61lg.

2 kohaselt määratakse elatis lapsele kindlaks igakuise elatusrahana, lähtudes kummagi vanema varalisest seisundist ja lapse vajadustest. Seega, kui kohus peaks tuvastama, et kostja ei ole laste ülalpidamise kohustust kohaselt täitnud, siis eeldab ka elatise suuruse kindlaksmääramine nii laste vajaduste kui mõlema vanema varalise seisundi kindlakstegemist. Otsuse kirjeldava osa kohaselt jäi hageja selle juurde, et 15-aastase H. K. ülalpidamiseks kulub igakuuliselt vähemalt 17.615 krooni ja 12-aastase K. A.i ülalpidamiseks vähemalt 16.985 krooni. Hageja tõi maakohtu menetluses esile lastele vajalikud kulutused liikide ning summade lõikes, kostja esitas nende kohta aga rea konkreetseid vastuväiteid. Maakohus ei andnud mingit hinnangut hageja väidetele ega hinnanud ka tema poolt esitatud tõendeid, samuti ei märkinud maakohus otsuses, kas ja milliste kostja vastuväidetega ta nõustub või miks ja milliste vastuväidetega ta ei nõustu. Maakohus ei tuvastanud otsuses üldse, millised on kummalegi lapsele vajalikud kulutused, millest kostjalt väljamõistetava elatise suuruse üle otsustamisel tuleks lähtuda. Otsus on ka vastuoluline, sest märkinud, et pooled ei vaidle selle üle, et kostja on tasunud laste kulutuste katteks ligikaudu sama summa, mida hageja peab lastele vajalikuks summaks, ja otsusest võib mõista, et taoliseks summaks on olnud 16.000 krooni, on kohus kostjalt elatisena kahele lapsele kokku välja mõistnud 20.570 krooni ehk oluliselt suurema summa. TsMS § 436 sätestatud otsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõue tähendab ka seda, et otsus peab olema loogiline ning selles ei tohi olla vastuolusid. Otsustades elatise suuruse üle, peab kohus lisaks laste vajadustele tuvastama ka kummagi vanema võimaluse lastele elatist anda.

§ 61

lõikest 2 järeldub, et lahus elavalt vanemalt elatise väljamõistmisel tuleb muuhulgas arvestada kummagi vanema varalise seisundiga, jättes neist kummagi kanda sellise osa lapse vajaduste katmisest, mis vastab tema varalisest seisundist tulenevale võimalusele lapsele ülalpidamist anda.

§ 49kohaselt on vanematel laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused.

Sellest tulenevalt tuleb eeldada ka seda, et lapsele vajalike kulutuste kandmises osalevad vanemad võrdsel määral. Vanem, kes peab end teise vanemaga võrreldes vähemkindlustatuks, peab sellele tuginema ja oma kehvemat varalist seisundit põhjendama ja tõendama. Kui kohus kaldub kõrvale vanemate panuse võrdsuse põhimõttest, peab ta seda otsuses põhjendama. Maakohus on otsuses märkinud vaid hageja igakuulise sissetuleku suuruse, kuid ei ole tuvastanud, milline on kummagi vanema sissetulek, arvestades ka saadavaid dividende. Kostja sissetulekut ei ole kohus üldse tuvastanud, märkides vaid paari kostja osalusega äriühingu aastakasumi suuruse ning järeldanud, et kostja sissetulek on suurem kui hagejal. Kolleegium leiab, et ainuüksi asjaolu, et ühe vanema sissetulekud on suuremad kui teisel, ei anna iseenesest veel alust laste ülalpidamiskohustuse ebavõrdseks jaotamiseks, kui mõlema vanema sissetulekud on taolised, et võimaldavad laste ülalpidamisse võrdselt panustada. Kas see on nii vaidlusalusel juhul, maakohtu otsusest ei nähtu. Et maakohtu otsus on olulises ulatuses põhjendamata, ei ole ringkonnakohtul võimalik vaidlust uue sisulise otsusega lahendada, sest see eeldaks asjas olulise faktikogumi tuvastamist, selle esmakordselt apellatsioonimenetluses tuvastamise korral kaotaksid aga pooled kassatsioonimenetluse eripära arvestades võimaluse kaevata kohtuotsuse peale tõendite hindamise ja faktiliste asjaolude tuvastamise osas. Menetluskulud tuleb kohtul jaotada asja kohta uue otsuse tegemisel TsMS §-s 164 sätestatut arvestades. 10 Iko Nõmm Imbi Sidok Malle Seppik