ja 302 alusel vaidlustada eluruumi üüri ülemäärast suurust, sest hageja ei ole esitanud kostjale ühtegi arvet üüri tasumiseks. Hageja ei ole tõendanud, et kostjaga oleks üürileping lõppenud või seaduses sätestatud korras lõpetatud. Üürilepingu lõppemist või lõpetamist ei tõenda see, et kostjale ei ole alates 1993.a kevadest üüriarveid esitatud ning 25.04.2000.a sõlmitud ostu-müügilepingus puudub märge üürilepingu olemasolu kohta. 4 Kohtuistungil jäi kostja oma vastuväidete juurde, rõhutades, et ei vaidlusta hageja omandiõigust vaidlusalusele eluruumile. Hageja nõuet asja ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks ei saa käsitleda üürilepingu lõpetamisena. Esimese astme kohtu otsuse põhjendused 05.06.2009.a otsusega Pärnu Maakohus jättis hagi rahuldamata ning kostja menetluskulud hageja kanda, hageja menetluskulud jäid tema enda kanda. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja valdab hagejale kuuluvat eluruumi üürilepingu alusel või puudub kostjal õiguslik alus hagejale kuuluvat eluruumi vallata, mistõttu tuleb eluruum tagastada. Hageja on esitanud omandi kaitseks vindikatsioonihagi. Asjas on Lääne Maakohtu 19.12.1995.a jõustunud kohtuotsusega (tsiviilasi nr 2-293) tuvastatud, et kostja kasutab vaidlusalust eluruumi üürilepingu alusel alates 1984.a. 11 aasta jooksul ei ole L. T. Ü. L.Martinsoni eluruumi kasutamist vaidlustanud. Seega on ta üürilepingu olemasolu aktsepteerinud. Asjaolu, et ei ole sõlmitud kirjalikku üürilepingut ei muuda elamuõiguslikku suhet kehtetuks. Riigikohus on 18.04.2006.a otsuses nr 3-2-1-28-06 märkinud eluruumi üürilepingu vorminõude kohta, et enne 1. septembrit 1994.a sõlmitud üürileping kehtis ka siis, kui see sõlmiti suulises vormis. Seda põhjusel, et enne 1. septembrit 1994.a kehtinud TsK § 49 kohaselt tõi seadusega nõutud kirjaliku vormi järgimata jätmine kaasa tehingu kehtetuse üksnes seaduses otseselt nimetatud juhtudel. Seega leiab kohus, et olenemata kirjaliku üürilepingu puudumisest, on kostja vaidlusaluse eluruumi üürnik, kes kasutab vaidlusalust eluruumi 1984. aastast, so enne elamu võõrandamist hagejale 2000.a, iseseisva üürilepingu alusel. Hageja on esitanud kostjale 11.05.2005.a allkirjastamiseks uue eluruumi üürilepingu (tl 104108). Kuna kostja väidetavalt ei nõustunud lepingus märgitud 1000 kroonise üürisummaga ei allkirjastanud ta uut üürilepingut. Kostja väitel, ei ole tal olnud võimalust ega põhjust
ja 302 alusel vaidlustada üüri ülemäärast suurust, sest hageja ei ole esitanud kostjale ühtegi arvet üüri tasumiseks. Ka käesolevas hagis ei nõua hageja üürisuhte lõpetamist või üürivõlgnevuse tasumist, vaid on esitanud vindikatsioonihagi. Kohus nõustub siinkohal kostja seisukohaga, et vindikatsioonihagi ei saa käsitleda üürilepingu lõpetamise nõudena. Hageja ei ole tõendanud, et kostjaga oleks üürileping lõppenud või seaduses sätestatud korras lõpetatud.
lg 1 järgi ei too kinnisasja võõrandamine kaasa üürilepingu lõppemist, vaid üürilepingust tulenevad õigused ja kohustused lähevad üle asja omandajale. Üürileping ei lõpe, kui üks pool (uus üürileandja) soovib lepingut lõpetada või muuta, kuid teine pool (üürnik) sellega ei nõustu. Kuna üürileping kehtib, valdab kostja eluruumi seaduslikul alusel ning ei ole alust seda kostjalt välja nõuda. Apellatsioonkaebuse nõuded ja põhjendus 06.07.2009.a esitas hageja Pärnu Maakohtu 05.06.2009.a otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada otsus tervikuna ja teha uus otsus, millega kohustada Leo Martinsoni üle andma Kuno Braksile Xxxxxxx Xxxxxxx XX X asuva kinnisasja (sh kinnisasjal asuvate hoonete) valdus ja kohtukulud jätta Leo Martinsoni kanda. 5 Kohus on vääralt kohaldanud
. Kohus teeb viite Lääne Maakohtu 19.12.1995.a otsusele, milles kasutatakse muuhulgas juriidilist terminit “elamuõiguslik suhe”. Sellist “suhet” tänapäeva Eesti õigus ei tunne. Käesoleval ajal kehtib Eesti seadusandluses üksnes kaks paragrahvi, milles kasutatakse terminit “üürisuhe”, nendeks on ORAS § 12¹ ja Eesti Vabariigi Elamuseaduse muutmise ja täiendamise seaduse § 45. Apellant peab isegi nn “üürisuhet” juriidiliseks anakronismiks, millel ei ole tänapäeva Eesti õiguses kohta.
kohaselt võib võlasuhe tekkida: 1) lepingust; 2) kahju õigusvastasest tekitamisest; 3) alusetust rikastumisest; 4)käsundita asjaajamisest; 5) tasu avalikust lubamisest; 6) muust seadusest tulenevast alusest. Eesti Vabariigi Elamuseaduse muutmise ja täiendamise seaduse § 45 ei ole selline seaduslik alus, mis
p 6 mõistes tekitab apellandi jaoks kohustuse taluda vastustaja viibimist temale kuuluval kinnisasjal ilma mingisugust vastusooritust saamata. Pealegi, Eesti Vabariigi Elamuseaduse muutmise ja täiendamise seaduse § 45 eeldab vastusooritust, st üüri maksmist, järelikult peaks ka üürisuhte all mõistetama võla tekkimist lepingulisel alusel, st
Kui kohus kasutab terminit ‘üürileping’, siis
kohaselt peaks üürilepinguga üks isik (üürileandja) andma teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik peaks maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri). Apellandi ja vastustaja vaheline suhe ei meenuta mingilgi määral üürisuhet, rääkimata üürilepingust. Apellant ostis vaidlusaluse kinnisasja 25.04.2000.a L. T. Ü.lt ning ostu-müügilepingu p 3.1.3 alusel võis järeldada, et mistahes kolmandate isikutel puuduvad õigused lepinguobjektile. Kolm aastat elas vastustaja apellandile kuuluval kinnisasjal ilma et pooled oleksid üldse omavahel suhelnud. 2005.a tegi hageja kostjale ettepaneku üürilepingu kirjalikuks sõlmimiseks, tingimusel, et kostja maksaks eluruumi kasutamise eest üüri 1000 krooni kuus, millele lisanduvad elektri ja hoolduskulud. Lepingu sõlmimiseni ei jõutud, sest kostja ei aktsepteerinud hageja oferti.
Hageja tugineb erakorralise ülesütlemise alusena ühest 6 küljest
§-le 316 (tasumisega viivitamine), teisest küljest aga asjaolule, et ta vajab kiiresti vaidlusalust hoonet endale ja oma perekonnale. Hageja esindaja tegi 07.05.2009.a toimunud kohtuistungil viite ka riigikohtu lahendile 3-2-150-04, mis võimaldab tasaarvestuse esitamist kohtumenetluse käigus. Hageja kontseptsiooni kohaselt on analoogia põhjal võimalik ka vindikatsioonihagi käsitleda ülesütlemise avaldusena. Kohus peaks hindama, kas
Kohtu ülesandeks ongi välja selgitada poolte tegelik tahe, mitte läheneda probleemile formaalselt. Kohus on vääralt kohaldanud TsMS § 457 ja §
§-le 271 leidnud, et hagiavalduses toodud asjaoludel pole hagi õiguslikult põhjendatud. Vaidlust ei ole selles, et 25.04.2000.a ostu-müügilepingu järgi omandas hageja L. T. Ü.lt XXXXX linnas Xxxxxxx x asuvad ehitised ja Xxxxxxx x asuva elamu, mille suhtes lepingu p 3.1.3 kohaselt vaidlused puudusid. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja valdab hagejale kuuluvat eluruumi Xxxxxxx, Xxxxxxx x, üürilepingu alusel või puudub kostjal õiguslik alus hagejale kuuluvat eluruumi vallata. Hageja seisukoht selles, et kostja valdab temale kuuluvat eluruumi ebaseaduslikult, on ekslik. Lääne Maakohtu 19.12.1995.a jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud, et kostja kasutas eluruumi Xxxxxxx, Xxxxxxx x alates 1984.a. üürisuhte alusel, mistõttu jäeti hagi kostja vastu üürilepingu ennetähtaegse lõpetamise ja eluruumist väljatõstmise nõudes rahuldamata. 1994.a kehtinud TsK § 49 kohaselt ei toonud kirjaliku üürilepingu sõlmimata jätmine endaga kaasa lepingu kehtetust (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-28-06 p.11). Hagiavaldusest nähtub, et hageja oli ostu-müügilepingu sõlmimise ajal teadlik asjaolust, et ostetaval kinnistul asuvas ühes hoones elab kostja. Asjaoluga, et kostja ei ole aastate jooksul hagejale üüri maksnud ja et kostja jättis allkirjastamata hageja poolt 11.05.2005.a temale esitatud uue eluruumi üürilepingu, möönab ka hageja kolleegiumi arvates poolte vahel üürisuhte olemasolu. Seega ei ole kaebuse väide kohtu poolt TsMS § 460 lg 2 sätestatu kohaldamata jätmisest asjakohane. Tulenevalt
, TsÜS ja RES rakendamise seaduse §-dest 6 ja 11 kohaldatakse võlasuhtele, mis on tekkinud enne 1.juulit 2002, enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud seadust. Seega kehtis enne 1.septembrit 1994.a sõlmitud üürileping ka siis, kui see oli sõlmitud suulises vormis ja kaebuses esitatud seisukohad keelelistes ja terminoloogilistes küsimustes ei põhjenda hageja seisukohti kohtu poolt väidetavalt materiaalõiguse ebaõigest kohaldamisest. Maakohus ei ole asja lahendamisel rikkunud menetlusõiguse norme, nagu hageja kaebuses ekslikult leiab. Kolleegium ei nõustu kaebuse väitega, et esitatud vindikatsioonihagi saab käsitleda üürilepingu lõpetamise nõudena. Hagi on esitatud asja väljanõudmiseks ebaseaduslikust valdusest, mitte üürisuhte lõpetamiseks. Kostja hageja omandiõigust vaidlusalusele eluruumile vaidlustanud ei ole, kostja kasutab hagejale kuuluvat eluruumi tähtajatu üürilepingu alusel. Hageja poolt kohtuistungil esitatud suulist nõuet lugeda üürileping erakorraliselt ülesöelduks
alusel, tuleb käsitleda kui hagi eseme ja aluse muutmist, millele kohus ka hageja tähelepanu kohtuistungil juhtis (tlk 113). TsMS § 376 lõike 1 lause 1. järgi võib hageja pärast hagi menetlusse võtmist ja kostjale kättetoimetamist muuta hagi eset või alust üksnes kostja või kohtu nõusolekul. Käesolevas asjas ei ole kohus ega kostja nõustunud hagi aluse ja eseme muutmisega. Eelöeldut põhistab ka Riigikohus oma lahendis nr 3-2-1-46-08, mille kohaselt „tulenevalt TsMS § 376 lg-st 1 ei ole kohtuistungil suuliselt hagi aluse või eseme muutmine võimalik.“. Seega vindikatsioonihagi menetlemisel ei võinud maakohus TsMS § 439 kohaselt otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida hageja esitanud ei ole. Et apellatsioonimenetluses on uute asjaolude ja tõendite esitamine piiratud ja hageja ei ole kaebuses TsMS § 633 lg 5 kohaselt märkinud uue tõendi esitamise esimese astme kohtus 8 esitamata jätmise põhjust, jätab kolleegium kaebusele lisatud Lääne Maakohtu 18.12.1994.a otsuse tähelepanuta. Kuna apellatsioonkaebuse väited ei anna alust hinnata tõendeid teisiti ja teha asjas teistsuguseid järeldusi kui tegi maakohus, jätab ringkonnakohus vaidlustatud kohtuotsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. TsMS § 162 lg 1 järgi koosmõjus TsMS § 171 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti, s.o antud juhul hageja. Urmas Reinola Ülle Jänes Margo Klaar
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.