KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukooseis Kohtunik Tiina Pappel Otsuse tegemise aeg ja koht 6. jaanuaril 2010. a, Tallinnas Haldusasja number 3-09-1929 Haldusasi T.H, R.

) vastuvõtmise ajal ega ka praegu sotsiaalmaa funktsioone. Maakorraldusseaduse (MaakS) § 2 lg 3 kohaselt lähtutakse maakorralduse läbiviimisel maakorralduse nõuetest, territoriaalplaneeringuga määratud kinnisasja sihtotstarbest, kinnisasja omaniku õigustest ja üldistest huvidest. MaakS § 5 lg 2 kohaselt lähtutakse maakorralduse läbiviimisel eelkõige järgmistest nõuetest: kinnisasja sobivus ettenähtud sihtotstarbeks, kinnisasjale otstarbeka juurdepääsu tagamine ja kinnisasja terviklikkuse ja otstarbeka kuju tagamine, lihtsate ja selgete piiride loomine ning looduslike piiride arvestamine. Vabariigi Valitsuse

1. detsembri 2005 määrusega nr 312 kehtestatud “Pirita jõeoru maastikukaitseala kaitse-eeskiri” (edaspidi kaitse-eeskiri) § 4 punkti 1 kohaselt kuulub Pirita jõeoru maastikukaitseala (edaspidi kaitseala) piirkonda Botaanikaia piiranguvöönd. Kaitse-eeskirja § 1 järgi on kaitse-ala kaitse-eesmärk liigirikka ning väärtusliku taimekollektsiooni säilitamine, arendamine ja tutvustamine.
2. Puudub vaidlus selles, et tagastatav maaüksus asub Botaanikaaia piiranguvööndis ning selles asuvat ehitist kasutab Botaanikaed oma igapäevases tegevuses. Kaitse-eeskirja § 7 lõike 2 kohaselt on kaitsealal keelatud ehitise, kaasa arvatud ajutise ehitise püstitamine, välja arvatud Botaanikaaia piiranguvööndis taimekollektsioonide säilitamisega seotud rajatiste püstitamine. Seega ei ole tagastatavale maale või selle osale võimalik elamumaa sihtotstarvet määrata. Samuti jääb tagastamisele kuuluv maaüksus Tallinna Linnavolikogu 16.11.2006 otsusega nr 331 vastu võetud Pirita linnaosa üldplaneeringu (edaspidi üldplaneering) kohaselt Pirita jõeoru maastikukaitsealasse. Seega tuleneb tagastatava maa sihtotstarve kaitse-eeskirjast ja üldplaneeringust, millest tulenevalt oli õiguspärane määrata korraldusega tagastatava maa sihtotstarbeks sotsiaalmaa - ühiskondlike ehitiste maa, mis võimaldab Tallinna Botaanikaaial ellu viia arengukavas püstitatud eesmärke, mis hõlmab taimekollektsioonide arendamist, eksponeerimist ja säilitamist.
3. Tagastamisele kuuluva maaüksuse suurus on kooskõlas maareformi eesmärkide ja nõuetega. Sisuliselt on kaebuse esitajad arvamusel, et tagastada tuleks kaks eraldi maaüksust – Kloostrimetsa tee 46 asuva ehitise juurde kuuluv teenindusmaa ning ülejäänud endisel kinnistul asunud maaüksus, mida on võimalik tagastada.

§ 6

lõike 1 kohaselt tagastatakse maa endistes piirides, kui samast seadusest või planeeringu ja maakorralduse nõuetest või kokkuleppest õigustatud subjektidest piirinaabrite vahel ei tulene teisiti.

§ 6

lõike 4 punkti 1 järgi tagastatakse maa osaliselt ainult juhul, kui see on kooskõlas planeeringu ja maakorralduse nõuetega ning kui tervikuna tagastamine ei ole võimalik sama paragrahvi 2. lõike punktides 2 kuni 4 või §-s 14 sätestatud alustel. Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 12 lõike 1 kohaselt kaasomandis oleva ehitise alune ja selle teenindamiseks vajalik maa tagastatakse või erastatakse kaasomanikele vastavalt nende osa suurusele ehitises. Puudub vaidlus selles, et tagastataval maaüksusel asuv ehitis kuulub kaebuse esitajate ja Tallinna linna kaasomandisse. Sellisel juhul kohaldub maa tagastamisel

§ 6

lõike 4 punkt 1 ja AÕSRS § 12 lõige 1, mis reguleerivad maa osalist tagastamist olukorras, kus maad saab tagastada osaliselt ning maal asub õigustatud subjektile osaliselt kuuluv ehitis. Ekslik on kaebuse esitaja väide, et maareformi käigus tuleb endine kinnistu nö tükeldada ning selle baasil moodustada mitu kinnistut. Ehitise teenindamiseks vajaliku maa suurus ja piirid on püsinud praktiliselt muutumatuna alates kinnistu moodustamisest ja ehitise püstitamisest

1. aastal. Seega kuulub maa tagastamisele võimalikult sarnaselt endise kinnistu piirides ning mõtteliste osadena vastavalt kaebuse esitajate kaasomandi osa suurustele ehitises. Vastustaja hinnangul toetab tema seisukohta ka Riigikohtu 5 halduskolleegiumi 19.12.2003 otsus nr 3-3-1-78-03, kus esines käesolevale asjale sarnane vaidlusküsimus.
2. Asjakohatu on väide selle kohta, et Pirita linnaosa üldplaneering näeb uute moodustavate kruntide minimaalsuurusena ette 1200 m² ning tagastamisele kuuluva Kloostrimetsa tee 46 ehitise teenindusmaa on sellest ligi kuus korda suurem. Planeeringuga määratud kruntide minimaalsuurus kehtestab üksnes miinimumi, millest väiksem ei või moodustatav kinnistu olla. Samas ei tähenda see, et moodustatav kinnistu ei tohi märkimisväärselt ületada planeeringuga kehtestatud miinimumsuurust. Üldplaneeringu seletuskirja punkt 9.1 kohaselt puudutab kõnealune miinimumsuurus nn pereelamute ala. Seega ei ole miinimumsuurus kaitseala suhtes niikuinii kohaldatav ning seetõttu on sellekohane argument asjakohatu. Kaebuse esitajate väide, et vastustaja ei ole reageerinud nende ettepanekule tagastatava maa teenindusmaa suuruse osas, on põhjendamatu. Tallinna Maa-ameti 08.10.2008 kirjadega nr 4-11/8933, 4-11/8934 ja 4-11/8935 tutvustati kaebuse esitajatele tagastatava maa krundi piiride ettepanekut, millele kaebuse esitajad vastasid 27.10.2008 kirjadega. Pärast seda edastas P.G 14.11.2008 Tallinna Maa-ametile e-kirjaga ettepaneku Kloostrimetsa tee 46 krundi jagamiseks, millele vastati Tallinna Maa-ameti 17.12.2008 kirjaga nr 4-11/9603, kus põhjendati, miks ei saa ettepanekule vastavat krundi jagamist läbi viia. Samuti tutvustati kaebuse esitajatele korralduse eelnõud ning nad said esitada sellele omapoolseid vastuväiteid. Seega on vastustaja kohaldanud piisavalt ärakuulamisõigust ning täitnud selgituskohustust, andes kaebuse esitajale võimaluse vastuväidete esitamiseks ning selgitades, millistel alustel ei saa neid rahuldada. Väited kompenseeritava maa suuruse määramise ebaselguse kohta on põhjendamatud. Tähtsust ei oma asjaolu, kui suure osa mittetagastatavast maast moodustas eraldiseisvalt munitsipaalomandisse antud transpordimaa ning ehitisealuse mõttelise osa suurus. Korralduse punktis 4 on märgitud, et tagastamisele mittekuuluva maa suurus on 4441 m², mille suhtes alustatakse kompenseerimise menetlust. Kaebuse esitaja ei ole esitanud põhjendusi selle kohta, et kompenseeritava maa suurus oleks valesti määratud. Vastustaja taotleb jätta kaebus rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED
3. Vaidlustatud korraldusega tagastati kaebajatele õigusvastaselt võõrandatud maa asukohaga Kloostrimetsa tee 46, pindalaga 7579 m2, sihtotstarbega sotsiaalmaa osaliselt – igale kaebuse esitajale 1506/7579 mõttelises osas. Tagastamata jäi maa pindalaga 4441 m2 põhjendusega, et nimetatud maal asub Kloostrimetsa tee 46 Tallinna linnale 1212/3000 mõttelises osas kuuluv hoone ja linn taotleb Kloostrimetsa tee 46 maa 3061/7579 mõttelises osas munitsipaalomandisse, samuti osaliselt Kloostrimetsa tee lõik T5, mis anti Harju maavanema
4. novembri 2005 korraldusega nr. 1768-k munitsipaalomandisse. Kaebajad on vaidlustanud korralduse põhjusel, et

§ 6

lg-st 1 järeldub, et maa tagastamise otsustamisele eelnevalt võidakse küll läbi viia detailplaneerimine, mis puudutab ka maa-ala, mille tagastamist õigustatud subjekt taotleb. Samuti võimaldab maareformi seaduse regulatsioon, et seadusega kooskõlas toimuva planeerimismenetluse tulemusena tagastatakse maad tagastamisele kuuluvast väiksemas või suuremas ulatuses ning et maa tagastamine võib toimuda detailplaneeringu alusel. Seejuures ei toimu aga maa tagastamise või tagastamata jätmise otsustamine planeerimismenetluse käigus, vaid maa tagastamise menetluses vastavalt maareformi seadusele ja selle alusel antud aktidele ning planeerimismenetluses ei saa võtta seisukohta, millises ulatuses maa õigustatud subjektile tagastamata jääb“ (p 10). Detailplaneeringuga Kloostrimetsa tee 46 kruntideks jaotamine võiks seega olla põhjendatud olukorras, kus Kloostrimetsa tee 46 ehitise teenindamiseks vajalikust maast jääb üle tagastamisele kuuluvat maad. Käesoleval juhul see aga nii ei ole. Vastustaja on määranud õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamismenetluse käigus sisuliselt Kloostrimetsa tee 46 ehitise teenindamiseks kogu tagastamisele kuuluva maa, kuna see jaguneb kaebajate ja vastustaja vahel vastavalt nende mõtteliste osade suurusele Kloostrimetsa tee 46 ehitises ning sellele vastavalt on kujunenud ka kaebajatele tagastamisele ning vastustajale munitsipaalomandisse antavate maatükkide suurus. Nagu Riigikohtu eeltoodud lahendist saab järeldada, peabki otsustus maa tagastamise või mittetagastamise kohta eelnema võimalikule maa-ala detailplaneerimisele. Seetõttu saab vaidlusküsimuseks olla vaid see, kas Kloostrimetsa tee 46 ehitise teenindamiseks määratud maa suurus on põhjendatud. 24.

§ 221lg 6 2.

lause kohaselt ehitise teenindamiseks vajalik maa määratakse juhul, kui krunt ei ole kindlaks määratud või kui krundi suuruse ja piiride muutmine on planeeringu ja maakorralduse nõuetest tulenevalt otstarbekas. Tiheasustusega alal asuvale elamule määratakse teenindamiseks vajaliku maa suurus ja piirid

§ 7

5. ja 51 lõikes sätestatud alustel.

§ 7

51 kohaselt elamu teenindamiseks vajaliku maa hulka arvatakse kogu elamuomaniku õiguspärases kasutuses olev maa. Maakasutus loetakse õiguspäraseks, kui: 1) maa kasutamiseks andmise otsus on pädeva organi või ametiisiku poolt vastu võetud enne Aluste jõustumist või 2) maa kasutamist tõendatakse maarendise (maamaksu) tasumise kviitungiga või muu dokumendiga, mis on välja antud enne Aluste jõustumist. Vabariigi Valitsuse

1. juuni
2. a määrusega nr. 144 kinnitatud „Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korra“ p 4 kohaselt peab kohalik omavalitsus määrama teenindamiseks vajaliku maa, arvestades maakorralduse nõuetega, suuruses, mis on vähim tarvilik ja piisav kogus maad, mis tagab ehitise sihtotstarbelise kasutamise, hooldamise (remont jms), ohutu ekspluateerimise (avarii-, pääste-, tuletõrje- ja sanitaarkujad) ning füüsilise säilimise. Tootmiseks vajalikku maad ei määrata ehitise teenindamiseks vajaliku maa hulka. Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramisel arvestatakse, kui see ei kahjusta maa tagastamise õigustatud subjekti huve, seaduslikus korras koostatud ja kinnitatud ehitusprojekte, mis põhjendavad sellele ehitisele juurdeehitamise vajadust või selle ehitisega seotud teise ehitise rajamise vajadust. Haldusasja materjalidest (Sotsiaalosakonna 02.02.1939 kiri J.G-le; suvila projekt) nähtub, et õigusvastaselt võõrandatud maa, suurusega 0,8959 ha näol oli tegemist endise „Lükati“ nr 81 talundist eraldatud ehituskrundiga nr. 188, mis oli maa endisele omanikule 8 eraldatud elumaja ehitamiseks, ning seda juba enne ORAS-e jõustumist. Kuna ehitist teenindav krunt oli seega juba kindlaks määratud, oli kohalikul omavalitsusel alus varem kindlaksmääratud krundi suuruse ja piiride muutmiseks vaid planeeringu ja maakorralduse nõuetest tulenevalt otstarbekuse alusel. Riigikohtu halduskolleegiumi
3. märtsi
4. a otsusest haldusasjas nr. 3-3-1-81-05 tuleneb muuhulgas, et ehitise teenindamiseks vajaliku maa suuruse määramisel on kohalikul omavalitsusel ulatuslik hindamisruum ja kaalutlusõigus ning kohtud ei saa teostada järelevalvet vastava haldusakti otstarbekuse üle, vaid kontrollida vaid seda, kas kohalik omavalitsus rikkus seadust või väljus kaalutlusõiguse piirest (otsuse p 11). Kohtule ei nähtu, et Tallinna Linnavalitsus oleks krundi suuruse ja piiride määramisel maakorralduse nõudeid rikkunud või kaalutlusõiguse piirest väljunud. Maatükk on terviklik, tal on selged ja lihtsad piirid ning välditud on maatüki kiildumist ja ribasust (vt maakorraldusseaduse § 5 lg 2). Arvestades elamu endisele omanikule elamuehituseks määratud krundi suurust, ei saa kohus järeldada ka seda, et ehitise teenindamiseks määratud maa on liiga suur.

§ 28

lg 1 p 1 järgi antakse munitsipaalomandisse munitsipaalomandisse jäävate hoonete ja rajatiste alune ning neid teenindav maa. Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 12 lg 1 kohaselt kaasomandis oleva ehitise aluse ja selle ehitise teenindamiseks vajalik maa tagastatakse või erastatakse kaasomanikele vastavalt nende osa suurusele ehitises. Käesoleval juhul on ka nimetatud nõuded täidetud. Seega ei ole vastustaja kaebajatele tagastatava ja tagastamisele mittekuuluva maa suuruse määramisel seadusi rikkunud.

1. Viimaks võtab kohus seisukoha kaebajatele tagastatud maa sihtotstarbe osas, milleks on korralduse järgi sotsiaalmaa – ühiskondlike ehitiste maa. Vastustaja poolt antud seletuse kohaselt tuleneb tagastatava maa sihtotstarve Pirita jõeoru maastikukaitseala kaitse-eeskirjast ja Pirita linnaosa üldplaneeringust. Vaidlus puudub selle üle, et kaebajatele tagastatud maaüksus asub Tallinna Linnavolikogu
2. oktoobri
3. a otsusega nr. 179 kehtestatud „Pirita linnaosa üldplaneeringu“ ning Vabariigi Valitsuse
4. detsembri
5. a määrusega nr. 312 kehtestatud „Pirita jõeoru maastikukaitseala kaitse-eeskirja“ (edaspidi „Kaitse-eeskiri“) lisadeks olevatelt kaartidelt nähtuvalt Pirita jõeoru maastikukaitseala piiride sees. Kaitse-eeskirja § 4 kohaselt jaguneb kaitseala kuueteistkümneks piiranguvööndiks, sealhulgas Botaanikaaia piiranguvööndiks. Vaidlus puudub selle üle, et nimetatud piiranguvööndis asub ka kaebajate ja vastustaja kaasomandisse tagastatud ehitis. Kaitse-eeskirja § 7 lg 2 p 4 järgi on Botaanikaaia piiranguvööndis keelatud ehitise, kaasa arvatud ajutise ehitise püstitamine, välja arvatud taimekollektsioonide säilitamisega seotud rajatiste püstitamine. Samas ei välista kaitse-eeskiri kaitsealal majandustegevust (§ 6 lg 1) ega ka kaitsealal asuva kinnisasja kuulumist füüsilise või eraõigusliku isiku omandisse (§ 6 lg 3), olenemata vööndite kaitse-eesmärgist. Seega eeldusel, et ei rikuta Kaitse-eeskirja, ei välista Kaitse-eeskiri iseenesest katastriüksusele elamumaa sihtotstarbe määramist ning ei välista ka detailplaneeringu kehtestamist kaitseala valitseja (kelleks on § 3 järgi Keskkonnaamet) nõusolekul (vt. Kaitse-eeskirja § 7 lg 3 p 5). Tallinna Maa-ameti 17.12.2008 kirja nr. 4-11/9603 (tagastamise toimik, kd I) kohaselt jääb Kloostrimetsa tee 46 maa Tallinna Linnavolikogu
6. oktoobri
7. a otsusega nr. 179 kehtestatud „Pirita linnaosa üldplaneeringu“ kaardil ühiskondlike ehitiste ja puhkeehitiste alasse.
8. Maakatastriseaduse § 18 lg 2 kohaselt määrab planeerimisseaduses sätestatud detailplaneeringu koostamise kohustuse korral kohalik omavalitsus katastriüksuse sihtotstarbe kehtestatud detailplaneeringu alusel. Planeerimisseaduse § 3 lg 2 kohaselt on detailplaneeringu koostamine kohustuslik linnades ja alevites ning alevike ja külade olemasolevatel ja kavandatavatel selgelt 9 piiritletavatel kompaktse asustusega territooriumi osadel: 1) uue hoone, välja arvatud üksikelamu kõrvalhoone, suvila kõrvalhoone, aiamaja kõrvalhoone või kuni 20 m2 ehitusaluse pindalaga väikehoone, püstitamise korral ja on selle hoone püstitamiseks koostatava ehitusprojekti aluseks; 2) olemasoleva hoone, välja arvatud üksikelamu, suvila, aiamaja või nende kõrvalhooned, maapealse osa kubatuuri laiendamise korral üle 33 protsendi ja on selle hoone laiendamiseks koostatava ehitusprojekti aluseks; 3) maa-ala kruntideks jaotamise korral. Kuna käesoleval juhul ei ole tegemist ühegi eeltoodud alusega, ei pidanud vastustaja seega tagastatava maa sihtotstarbe määramiseks detailplaneeringumenetlust läbi viima. Maakatastriseaduse § 18 lg 6 sätestab: „Planeerimisseaduse kohase detailplaneeringu koostamise kohustuse puudumise korral määrab kohalik omavalitsus katastriüksuse sihtotstarbe planeerimisseaduse kohase üldplaneeringu alusel. Üldplaneeringu puudumise korral määrab katastriüksuse sihtotstarbe kohaliku omavalitsuse volikogu.“ Pirita linnaosa üldplaneeringu järgi ei ole vaidlusaluse maa puhul tõepoolest tegemist elamumaaga Vabariigi Valitsuse
9. oktoobri
10. a määruse nr. 155 „Katastriüksuse sihtotstarvete liigid ja nende määramise kord“ (edaspidi Kord) § 6 p 1 mõistes. Samas sätestab Maakatastriseaduse § 18 lõige 4: „Ehitise või selle osa kasutamise otstarbe muutmisel, kui see ei too kaasa ehitamist, määrab kohalik omavalitsus katastriüksuse sihtotstarbe või sihtotstarbed ehitusseaduse (RT I 2002, 47, 297) kohases ehitise kasutusloas nimetatud ehitise või selle osa kasutamise otstarbe või otstarvete alusel.“ Asjaolu, et Maakatastriseaduse § 18 lõiked 4 ja 5 võimaldavad muuta katastriüksuse sihtotstarvet siis, kui muutub sellel asuva ehitise või selle osa kasutamise otstarve, on rõhutanud ka Riigikohtu halduskolleegium
11. aprilli
12. a otsuses asjas nr. 3-3-1-13-
13. Kohus on seisukohal, et eeltoodud sätte näol on tegemist erisättega Maakatastriseaduse § 18 lg 6 ees, ning vastustaja oleks pidanud sellest juhinduma.
14. Kloostrimetsa tee 46 asuva ehitise algsest projektist nähtuvalt on ehitise näol tegemist suvilaga – seega elamiseks mõeldud ehitisega. Sotsiaalosakonna
15. veebruari
16. a kirjast nähtuvalt andis Maavalitsus
17. jaanuari
18. a otsusega J.G-le loa ehitada Nehatu valda, suvituspiirkonnas asuvale krundile „Lükati“ nr. 81 talundist eraldatud ehituskrundile nr. 188 esitatud projekti kohane elumaja (tagastamise toimiku kd I). Tallinna Linnavaraameti vara tagastamise osakonna andmete kohaselt oli tegemist elumajaga (tagastamise toimiku kd II). Asjaolu, et ehitise otstarbeks oli elamu, nähtub ka hoonete ja maa-alade arvestamislehel
19. a. märgitud hoone otstarbest ning hindamisaktist (tagastamise toimiku kd I). Kloostrimetsa tee 46 tagastamise toimikust puuduvad tõendid, millest saaks järeldada, et elamu on hiljem ümber ehitatud asutusehooneks. Seega on katastriüksuse sihtotstarbe määramine elamumaaks elamu algset ehitusprojekti arvestades võimalik. Vastustaja otsus, määrata Kloostrimetsa tee 46 asuva ehitise, mis kuulub kaebajate ja Tallinna linna kaasomandisse, teenindamiseks vajaliku maa sihtotstarbeks sotsiaalmaa kui ühiskondlike ehitiste maa, ei ole kooskõlas ka ehitise omandivormiga. Vastustaja oleks ehitise sihtotstarbe määramisel pidanud arvestama asjaolu, et tulenevalt Tallinna Linnavalitsuse 27.12.2007 korraldusega nr. 2288-k ehitise osalisest tagastamisest kaebajatele ei ole enam tegemist linna ainuomandis oleva ehitisega, mistõttu ei saa ehitist enam määratleda Korra § 6 p 13 alapunkt 1 alusel 100% ulatuses ühiskondliku ehitisena, ning seda olenemata asjaolust, et ta asub Pirita linnaosa üldplaneeringu järgi ühiskondlike ehitiste ja puhkeehitiste alas. Korra § 6 p 13 alapunkti 1 järgi on ühiskondlike ehitiste maa muuhulgas riigi- ja kohaliku omavalitsuse ametiasutuste bürooja administratiivhoonete maa, samuti loomaaia- ja botaanikaaia maa. Kohus märgib, et pärast ehitise osalist tagastamist ei saa vaidlusalust ehitist olenemata selle senisest kasutusotstarbest enam käsitleda täiel määral kohaliku omavalitsuse ametiasutusena, mille teenindamiseks määratava maa sihtotstarbeks saaks olla büroo- ja administratiivhoone maa. Samuti ei saa kaebajatele vaidlustatud 10 korraldusega tagastatud maad käsitleda botaanikaaiale kuuluva maana. Korra § 2 lg 3 kohaselt määratakse ehitise alusele ja selle teenindamiseks vajalikule maale kogu ulatuses ehitise kasutusotstarbest tulenev sihtotstarve. Korra § 3 lg 1 sätestab: „Kui katastriüksusel asuva ehitise või ehitiste kasutusotstarve vastab mitmele sihtotstarbe liigile või kui planeeringuga on määratud maa mitmele sihtotstarbele vastav kasutusotstarve, võib ühele katastriüksusele määrata kuni kolm sihtotstarvet.“ Katastriüksusele 100% ulatuses sotsiaalmaa – ühiskondlike ehitiste maa sihtotstarbe määramisega on Tallinna Linnavalitsus sisuliselt välistanud kaebajatele tagastatud maa ja sellel asuva ehitise kasutamise kaebajate poolt, mida ei saa kindlasti pidada omandireformi eesmärgiks. Kui seoses krundi erinevate sihtotstarvete määramisega osutub vajalikuks ka tagastamisele ja mittetagastamisele kuuluva maa-ala kruntideks jaotamine, tuleb läbi viia detailplaneeringumenetlus.
20. Eeltoodud kaalutlustel rahuldab kohus kaebuse ning tühistab vaidlustatud korralduse. Kuna kaebajad ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks vastustajalt, jäävad kaebajate menetluskulud nende endi kanda. Tiina Pappel kohtunik 11