KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viive Ligi, Kaire Pikamäe ja Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht 7. detsember 2009, Tallinn Haldusasja number 3-08-20

) § 192 lõikele 3 ning maareformi seaduse muutmise seaduse (edaspidi

MS) §-le 26 hakkas maa nõudeõiguse pärimist tõendava pärimistunnistuse kohalikule omavalitsusele esitamise tähtaeg kulgema

1. aprillil
2. a ning lõppes
3. augustil
4. a.
5. augusti
6. a vastuskirjaga esitas kaebuse esitaja Tallinna Maa-ametile koopiad K. V surmatunnistusest ning testamendist, kuid jättis esitamata pärimisõiguse tunnistuse, samuti selgitused selle kohta, miks ta ei esitanud pärimisõiguse tunnistust tähtaegselt. 16.07.2000 kuni 27.11.2005 kehtinud

§ 192

lg 3 järgi tuli pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks nõudeõigust pärima õigustatud isikul esitada pärandi avanemise koha järgsele notarile avaldus ühe aasta jooksul pärandi avanemisest arvates. Nimetatud seadusesäte viidi

-i sisse teise maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seadusega, mille § 26 lg 2 selgitas, et kui pärand on avanenud enne käesoleva seaduse jõustumist, tuleb nõudeõigust pärima õigustatud isikul esitada avaldus pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks pärandi avanemise koha järgsele notarile ühe aasta jooksul käesoleva seaduse jõustumisest. Puuduvad tõendid selle kohta, et kaebuse esitaja oleks asunud tähtaegselt täitma ka vana

-ga nõutavaid toiminguid maa nõudeõiguse pärimiseks. Kaebuse esitaja on maa tagastamise menetluses olnud passiivne - ei ole alates pärandi avanemisest menetluse vastu huvi tundnud ega haldusorgani poole pöördunud. Samuti ei ole ta huvi tundnud maa mõõdistamise vastu ning seetõttu loobus maamõõtja riigi kulul maa mõõdistamise töödest. Vastustaja märgib, et kaebuse esitaja andmed said linnavalitsusele teatavaks alles 26. juunil 2008. a H. V. elektronkirja abil ning pärast seda saadeti kaebuse esitajale viivitamatult 3. juulil 2008. a põhjalik selgitus tagastamismenetluse asjaolude kohta. 3

-s ja

MS-s viidatud pärimisõiguse tunnistus aga alles vastavate sätete jõustumisel, seega mitte varem kui 27.11.2005. Seega oli kaebuse esitajal pärimisõiguse tunnistuste esitamiseks aega

ja

MS järgi

1. augustini
2. a. Eeltoodud tähtaega ei saa pidada kaebuse esitaja õigusi püsivalt lõpetavaks.

§ 192

lg 2 ja

MS § 26 eesmärk ei ole piirata isiku nõudeõigust maa tagastamiseks, vaid tagada maareformi tõrgeteta kulgemine ja lõpetamine. Seadustes sätestatud 9-kuuline tähtaeg pärimisõiguse tunnistuse esitamiseks kohalikule omavalitsusele ei ole õigust lõpetava, vaid maa tagastamise õigustatud subjekte distsiplineeriva toimega. Isiku õigus saada tagasi õigusvastaselt võõrandatud maa kaalub üles tagastamismenetluse tähtajad, kui tähtaegade ületamine ei tekita kahju kolmandatele isikutele. Toimiku materjalidest ei nähtu, et vaidlusaluse maaüksuse tagastamine kahjustaks ühegi kolmanda isiku huve või õigusi. Seega on tagastamismenetluse lõpetamine üksnes menetlustähtaja möödalaskmise tõttu vastuolus maareformi eesmärgiga. Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määruse nr 36 „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kord“ (edaspidi Kord) p 49 kohaselt otsustab õigusvastaselt võõrandatud maa õigustatud subjektidele tagastamise vara asukoha järgne valla- või linnavalitsus kuue kuu jooksul õigustatud subjektiks tunnistamise otsuse kättesaamise päevast, võttes aluseks kohaliku komisjoni otsuse, õigusvastaselt võõrandatud vara toimiku ning maa tagastamiseks täiendavalt kogutud dokumendid. Kui valla- või linnavalitsus ei saa mõjuval põhjusel otsustada nimetatud tähtaja jooksul maa tagastamist, informeerib ta õigustatud subjekti põhjustest, millest on tingitud viivitus maa tagastamise otsustamisel, ja teatab küsimuse otsustamise tähtaja. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsus nr 10925 K. V. õigustatud subjektiks tunnistamise kohta on tehtud

1. septembril
2. a. Kohtuasja materjalidest nähtub, et
3. juunil
4. a pöördus H. V. kaebuse esitaja kui õigustatud subjekti poja nimel Tallinna Maa-ameti poole ja küsis e-kirja teel, millises menetlemise staadiumis maa tagastamise menetlus hetkel on ja kas tagastamise küsimuses on lähemal ajal selgust oodata. Tallinna Maa-amet vastas 22.06.
5. a kirjaga nr 6-7/3495, et maaüksuse „Xxxxx xx xxx“ tagastamise materjalid on edastatud maamõõdufirmasse krundi asukoha väljaselgitamiseks ja mõõdistamiseks ning et Tallinna Linnavalitsuse maa tagastamise korralduse vastuvõtmisest teavitatakse õigustatud subjekti kirjalikult. Korra p 56 loetleb toimingud, mida õigustatud subjekt on kohustatud tegema maa tagastamise menetluses. Eeltoodud punkti kohaselt teatab kohalik omavalitsus tähtaja Korras sätestatud vajalike toimingute loeteluga õigustatud subjektile kirjalikult. Kui tähtaegselt ei ole võimalik maa tagastamise toiminguid lõpule viia, võib kohalik omavalitsus enne tähtaja möödumist otsustada tähtaja pikendamise. Õigustatud subjekt võib taotleda tähtaja pikendamist, näidates ära takistavad põhjused ja esitades tõendid nende olemasolu kohta. Kui kohalik omavalitsus leiab, et toimingute tegemata või lõpetamata jätmine ei olenenud õigustatud subjekti tahtest, pikendab ta maa tagastamise toimingute lõpuleviimise tähtaega. Kui näidatud takistavad põhjused ei ole mõjuvad või õigustatud subjekt ei taotle tähtaja pikendamist, loeb kohalik omavalitsus isiku 4

muudatuse jõustumist, võis kaebuse esitaja sellest järeldada, et õigustatud subjekti poolsed maa tagastamiseks vajalikud toimingud on tehtud ning oodata tuleb ainult Tallinna Linnavalitsuse korraldust maa tagastamise kohta. Seega olukorras, kus vastustajale selgus takistus maa tagastamise lõpuleviimisel (õigustatud subjekti surm ning sellest tulenev vajadus esitada pärimisõiguse tunnistus), oleks ta pidanud Korra p 49 ning p 56 järgi teatama kaebuse esitajale ilmnenud maa tagastamise takistusest ning nõudma pärimisõiguse tunnistus(t)e esitamist. Kuna pärimisõiguse tunnistuse esitamine on nõudeõiguse pärinud isiku kohustus, mille täitmatajätmine lõpetab tagastamismenetluse sarnaselt teistele Korra p-s 56 märgitud toimingutele, tuleb ka pärimisõiguse tunnistuse esitamist pidada toiminguks, mille puhul tekib kohalikul omavalitsusel Korra p-s 56 sätestatud kohustus teavitada nõudeõiguse pärinud isikut vajalikust toimingust enne tagastamise menetluse lõpetamist kirjalikult. Kaebuse esitajal oli seega Korra p 49 ning p 56 alusel õiguspärane ootus, et mistahes maa tagastamise takistuse puhul teda sellest takistusest informeeritakse ning maa tagastamise vajalikest toimingutest enne maa tagastamise või mittetagastamise otsustamist informeeritakse. Asjaolu, et kaebuse esitaja ei informeerinud vastustajat koheselt õigustatud subjekti, K. V. ning tema pärija, E. V. surmast, on selgitatav vastustajalt saadud informatsiooniga, millest kaebuse esitaja ei saanud eeldada täiendavaid takistusi maa tagastamise korralduse andmisel. Vastustaja oleks pidanud enne maa tagastamise menetluse lõpetamist võimaldama kaebuse esitajal esitada pärimisõiguse tunnistuse esitamise tähtaja ennistamise taotluse. Riigikohtu halduskolleegium asus 10.11.2004 kohtuotsuses haldusasjas nr 3-3-1-36-04 p-s 9 seisukohale, et haldusmenetluse seadus on kohaldatav ka omandireformi käigus läbi viidava haldusmenetluse puhul. Vastavalt HMS § 34 lõikele 1 võib haldusorgan oma algatusel või menetlusosalise taotlusel menetlustähtaja ennistada, kui tähtaeg on mööda lastud mõjuval põhjusel. Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1-58-00 leidnud, et ettenägematud takistused, haldusorgani põhjendamatu viivitus ning haldusorgani eksitavad lubadused võivad kujutada endast mõjuvat põhjust kaebetähtaja ennistamiseks. Kui seaduse mittetundmine isikut reeglina seadusest tulenevate tagajärgede eest vastutusest ei vabasta, siis olukorras, kus seadust muudetakse pärast haldusorgani lubadust vaidlusalune maaüksus korraldusega tagastada, ei saa seadusemuudatusega välistada haldusorgani lubaduse täitmist, kui lubaduse täitmine on isiku seadusemuudatusest informeerimise ning menetlustähtaja ennistamise korral endiselt võimalik. Vastustaja eeltoodud asjaolusid, samuti kaebuse esitaja asukohast (kaebuse esitaja elab Austraalias, mistõttu tal on toimingute tegemine Eestis tavapärasest aega- ja ressurssenõudvam) tingitud eripära enne menetluse lõpetamist kaalunud ei ole. Samuti on vastustaja 14. augusti 2008. a elektronkirjaga teadlikult välistanud kaebuse esitaja võimaluse menetlustähtaja ennistamise taotlust esitada. Vastustaja kirjeldatud käitumine on kaasa toonud maareformi seaduse eesmärgiga, milleks on õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine endistele omanikele või nende õigusjärgsetele, vastuolus oleva tulemuse.

§ 192

lg 3 ega ka

MS § 26 eesmärgiks ei saa pidada täiendava aluse loomist õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamata jätmiseks, vaid õigustatud subjektide ja nende õigusjärglaste distsiplineerimist ning maa tagastamis- ja kompenseerimismenetluse kiirendamist. Kuivõrd vastustaja ei ole kaalunud kaebuse esitaja menetlustähtaja ennistamist, ei ole ka kohtul võimalik asuda seda kohtumenetluses vastustaja eest tegema. Seetõttu ei võta kohus täiendavat seisukohta kaebuse esitaja poolt menetlustähtaja ennistamiseks esitatud väidete osas. Kaebuse esitajal tuleb esitada pärimisõiguse tunnistuse esitamise tähtaja ennistamise taotlus koos pärimisõiguse tunnistusega Tallinna Linnavalitsusele. 5

§ 192lg 3 mõttes.

Omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 161 sätestab: „Nõudeõigus on päritav tsiviilseadustes sätestatud korras. Nõudeõiguse pärimisele kohaldatakse Eesti seaduste sätteid, sõltumata pärandi avanemise kohast. Kui vara tagastamise või kompenseerimise otsust ei ole tehtud, on nõudeõiguse pärimisõiguse tunnistuse väljaandmise aluseks õigustatud subjektiks tunnistamise otsus. Sellisel juhul tagastatakse või kompenseeritakse vara pärijale.“ Seega tuleb kaebuse esitajal maa tagastamismenetluse jätkumisel esitada Tallinna Linnavalitsusele nõuetekohane pärimisõiguse tunnistus. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONKAEBUSE MENETLUSES 5. Tallinna Linnavalitsuse apellatsioonkaebuses palutakse kohtuotsus tühistada ja kaebus rahuldamata jätta. Kohus on

§ 192

lg 3 ning

MS § 26 valesti tõlgendanud.

§ 192

lg 3 kirjutab haldusorgani jaoks ette konkreetse õigusliku tagajärje – menetluse lõpetamise ning kompenseerimise menetluse mittealustamise – ning sätet ei saa tõlgendada üksnes distsiplineeriva normina. Õige ei ole halduskohtu kriitika linnavalitsuse aadressil. Linnavalitsusel puudus võimalus teavitada kaebajat menetluse läbiviimist takistavatest asjaoludest, sest kaebaja andmed sai linnavalitsus alles H. V. 26.06.2008 e-kirjast. Kohe pärast andmete saamist võttis linnavalitsus kaebajaga ühendust. Kohus ei ole võtnud kohtuotsuses seisukohta, kas kaebaja poolt esile toodud asjaolud võivad anda aluse tähtaja ennistamiseks. Linnavalitsuse arvates tähtaja ennistamine pole võimalik, sest HMS § 34 lg 3 sätestab, et menetlustähtaega ei ennistata, kui esialgsest menetlustoimingu tegemiseks ettenähtud tähtpäevast on möödunud rohkem kui aasta. Käesoleval juhul möödus eelnimetatud tähtaeg 27.08.2008, kuid pärimistunnistust ja vastavat taotlust kaebaja esitanud ei ole. Arvestades vaidluse sisu ja keerukust, on menetluskulud põhjendamatult suured. Täiendavalt palub linnavalitsus kohtul arvestada Riigikohtu 28.10.2009 kohtuotsuse nr 3-3-1-6009 seisukohti, samuti Tallinna Ringkonnakohtu lahendeid nr 3-07-1211, 3-07-2481, 3-08-

2. Rein Vesilo vastuses leitakse, et kohtuotsus on õige ning menetluskulud põhjendatud. Tagastamismenetluse lõpetamine üksnes seetõttu, et pärimistunnistuse esitamise tähtaeg on möödunud, on vastuolus maareformi eesmärgiga ning põhjustab kaebajale äärmiselt negatiivse tagajärje. Olukorras, kus pärimiseks on aega 10 aastat, on haldusorgani poolt antud 9 kuuline tähtaeg ilmselgelt ebaproportsionaalne ja ebamõistlik olukorras, kus pärija elukohaks on teisel kontinendil asuv riik. Kuna haldusorgan ei andnud kaebajale informatsiooni takistuste kohta tagastamismenetluses, pidanuks ta andma võimaluse tähtaja ennistamiseks ja pärimistunnistuse esitamiseks. Täiendavalt (01.07.2009 taotlus) palus kaebaja tõendina asja juurde võtta 26.06.2009 välja antud pärimistunnistuse, millest nähtub, et Rein Andres Vesilo päris oma isa järelt nõudeõiguse 6

§ 192

lg 3 ning

MS § 26. Vastavalt

§ 192lg 3 (sätte muudatus jõustus 27.11.2005.

a) peab nõudeõiguse pärinud isik üheksa kuu jooksul pärandi avanemisest arvates esitama õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistuse nõudeõiguse pärimise kohta. Kui nimetatud tähtaja jooksul pärimisõiguse tunnistust ei esitata, tagastamise menetlus lõpetatakse ning kompenseerimise menetlust ei alustata.

MS § 26 (jõustunud 27.11.

1. a) kohaselt peab isik esitama pärimisõiguse tunnistuse nõudeõiguse pärimise kohta üheksa kuu jooksul selle sätte jõustumisest arvates, kui pärand on avanenud enne käesoleva seaduse jõustumist ja nõudeõiguse pärinud isik ei ole õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistust veel esitanud.
2. Riigikohus on 28.10.2009 otsuses haldusasjas 3-3-1-60-09 leidnud järgmist: „Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et

§ 192

lg 3 ja

MS § 26 sõnastusest tulenevalt ei anna need kohalikule omavalitsusele võimalust kaaluda, kas lõpetada menetlus või mitte. 2005. a oktoobris vastu võetud maareformi seaduse muutmise seaduse seletuskirjas selgitatakse

§ 192

lg 3 muudatust järgmiselt: "Tänaseks enam kui 13 aastat kestnud maareformi jooksul peaks kõigil olema olnud piisavalt aega ja võimalusi asjakohaste menetlustoimingute teostamiseks. Kui aga õigustatud isikud ei avalda tähtaegselt soovi oma õigusi realiseerida, tuleks nad lugeda nõudeõigusest loobunuteks. Selline, võib-olla suhteliselt jõuline, lähenemine aitaks oluliselt kaasa maareformi kiirendamisele." Seega on kolleegiumi jaoks veenev normi grammatilisest tõlgendamisest tulenev järeldus, et tegemist ei ole menetlustähtajaga, mida on vastavalt HMS §-le 34 võimalik ennistada, vaid materiaalõigusliku tähtajaga, mille ületamise osas on seadusandja ette näinud imperatiivse tagajärje - päritud maa tagastamise nõudeõiguse kaotamise. Et

MS § 26 on sisult analoogne

§ 192lgga 3, tuleb seda tõlgendada samamoodi.

Kolleegium nõustub ka ringkonnakohtu seisukohaga, et juhul kui pärimisõiguse tunnistus jääb tähtaegselt esitamata haldusorgani süül, on isikul võimalik oma õigusi kaitsta kahju hüvitamise kaebusega.“ Eeltoodust tuleneb, et Tallinna Linnavalitsuse 27.08.2008 korraldus nr 1380-k on õiguspärane ning vastustajal ei ole ühelgi eeldusel võimalik teha teistsugust otsustust. Tegemist oli materiaalõigusliku tähtajaga pärimisõiguse tunnistuse esitamiseks ning vastustajal ei ole võimalik hilinenult esitatud tunnistusi arvestada. 9. Riigikohus märkis otsuse nr 3-3-1-60-09 punktis 19, et välistatud pole, et

§ 192

lg 3 ja

MS § 26 võivad teatud objektiivsete takistuste korral pärimisõiguse tunnistuse õigeaegseks esitamiseks (nt kohtuvaidlus pärijate väljaselgitamiseks) olla vastuolus põhiseadusega. Käesolevas asjas ei olnud kaebajal selliseid objektiivseid takistusi, mis oleksid teinud võimatuks pärimistunnistuse esitamise, esile tuua. Kaebaja poolt näidatud terviseprobleemid ei olnud sedavõrd tõsised, et oleksid takistanud pärimistunnistuse taotlemist ja esitamist viie aasta vältel. Kaebaja on viidanud mõlema vanema surmast tingitud kaotusvalule, mis pärssis kaebaja tegusust ja tõi kaasa Eestis asuvate äriasjade unarusse jätmise. Samas on kaebaja märkinud, et 2005. aastal algasid tema kodus suuremahulised renoveerimistööd, mistõttu ta pidi majast välja kolima ega pääsenud ligi seal olevatele dokumentidele. Seega ei olnud ka kaotusvalust tulenenud probleemid vähemalt 2005. aastal enam nii tõsised, et vabandada kaebaja vähest huvi Eestis läbiviidava tagastamismenetluse vastu. 7