KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht 19. mai 2009, Tallinn Haldusasja number 3-08-2221 Haldusasi OÜ Reisona ja OÜ Mikloro ka

§ 28; § 31 lg 4).

ASJAOLUD

1. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse (edaspidi maksuhaldur)
2. oktoobri 2008 maksuotsusega nr 12-5/891 pandi OÜ-le Reisona ja OÜ-le Mikloro kohustus tasuda 276 810 krooni tollimaksu ning 49 824 krooni käibemaksu. Maksuotsuses asuti seisukohale, et OÜ Reisona kaudse esindajana deklareeris OÜ Mikloro ajavahemikul
3. maist 2005 kuni
4. juulini 2008 vabasse ringlusesse lubamiseks Venemaalt imporditud kiirnuudleid, kasutades kaubakoodi 2104101090, ent oleks pidanud kasutama kaubakoodi 1902301090 ning kiirvalmistatavat kartulipüreed, kasutades vale Merusing lisakoodi ning arvestades tollimaksu lähtudes kauba pakendile märgitud netomassist, mis aga ei kajastanud tegelikku netomassi kombineeritud nomenklatuuri üldreeglite mõistes. KAEBUSE ESITAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED
5. OÜ Reisona ja OÜ Mikloro esitasid Tallinna Halduskohtule kaebused, taotledes Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse
6. oktoobril 2008 maksuotsuse nr 12-5/891 tühistamist. Esiteks leiavad kaebuse esitajad, et maksuhaldur ei taganud neile maksumenetluses ärakuulamisõigust, andes kontrollakti kohta vastuväidete esitamiseks ebamõistlikult lühikese tähtaja. Kaebuse esitajad leiavad, et arvestades haldusmenetluse seaduse (HMS) § 75 sätestatud tähtaega, oleks pidanud kontrollaktile vastuväidete esitamise tähtajaks olema 30 päeva, ent tegelikult anti aega üksnes 5 päeva. Viidates Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-23-06, leiab kaebuse esitaja, et ärakuulamisõiguse rikkumine toob kaasa maksuotsuse tühistamise, sõltumata maksuotsusele antavast sisulisest hinnangust. Samuti on kaebuse esitajad seisukohal, et maksuhaldur ei võimaldanud neil maksumenetluse käigus tutvuda asjas kogutud dokumentidega, rikkudes seega haldusmenetluse seaduse (HMS) § 37 lõiget
8. Kaebuse esitajad leiavad, et maksuotsus on ka sisuliselt õigusvastane, kuna maksuotsusest ei selgu, kuidas tegi maksuhaldur kindlaks, et imporditud kauba näol oli tegemist nuudliroaga, mitte aga supiga. Kaebuse esitajad viitavad Komisjoni määrusele nr 635/2005 teatavate kaupade klassifitseerimise kohta kombineeritud nomenklatuuris ning leiavad, et nende imporditud toode ei vasta määruses nimetatud kaubakoodi 19023010 tunnustele, kuna vaidlusaluses tootes on kuivatatud nisujahunuudleid 20 grammi vähem kui määruses nimetatud tootes, toode ei ole pakendatud kaussi, pakendis ei ole 250 ml mahutavat vahpolüstüreenkaussi, vaidlusaluse toote peab panema eraldi keraamilisse anumasse, pakendile kantud valmistusjuhendi kohaselt tuleb nuudlitele lisada üle 350 ml vett, mis on pea kaks korda rohkem kui määruses nimetatud nuudlite puhul, vaidlusaluse toote valmistamiseks ei pruugi piisata 3 minutist, vaid selleks kulub 3 kuni 5 minutit, vaidlusaluse toote valmistamise eelduseks on suletud anum, mida määruses aga ei nimetata. Kaebuse esitajad rõhutavad, et impordideklaratsioonidele kanti kaubakood vastavalt sellele, kuidas kauba tootjatehas oli toote valmistanud, st. supina. Ka heidavad kaebuse esitajad maksuhaldurile ette, et viimane ei ole uurinud vaidlusalust toodet piisava hoolsusega. 2 VASTUSTAJA SEISUKOHT
9. Maksuhaldur peab kaebust põhjendamatuks ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja ei nõustu kaebuse esitajate väitega ärakuulamisõiguse rikkumise kohta, märkides, et mõlemat kaebuse esitajat teavitati kontrolli tulemustest
10. oktoobri 2008 kontrollaktiga, kusjuures vastustaja oli nõus pikendama kontrollaktile vastamise tähtaega juhul, kui esitatakse tollivõla ulatuses tagatis vastavalt ühenduse tolliseadustiku artiklile
11. Samuti leiab vastustaja, et OÜ Mikloro ärakuulamisõiguse minetamine ei ole sõltunud maksuhalduri tegevusest, vaid isiku ebaõige aadressi kajastamisest äriregistrist. Vastustaja on seisukohal, et maksuotsuse maht ei ole selline, millele eriarvamuse esitamiseks võiks kuluda arvestatav aeg ning samas on maksuotsuses käsitletud OÜ Reisona poolt
12. oktoobril 2008 esitatud esialgses arvamuses esitatud vastuväiteid. Samuti selgitab vastustaja, et OÜ Mikloro pidi olema käimasolevast menetlusest teadlik, kuivõrd maksuhalduri
13. augusti 2008 korralduse täitmiseks ilmus maksuhalduri juurde OÜ Reisona volituse alusel OÜ Mikloro esindaja Olga Letunova. Vastustaja leiab, et kuivõrd OÜ Mikloro tegutseb deklarandina ning on tolliala asjatundja, siis pidi ta olema teadlik, et tariifse klassifikatsiooni kontrollile võib järgneda täiendava maksukohustuse määramine.
14. Vastustaja väitel ei ole kaebuse esitajatel kuidagi takistatud asjas kogutud dokumentidega tutvumist, vaid kaebuse esitajad ei ole seda kunagi teha soovinud.
15. Vaidlusaluste nuudlite tariifse klassifitseerimise kohta märgib vastustaja, et tollile esitati kaup komplektina, mille koostisosad olid jaemüügipakendis ning kuivõrd sellele komplektile annavad põhiiseloomu nuudlid, siis tuleb toode kombineeritud nomenklatuuri klassifitseerimise üldreegli 3b kohaselt klassifitseerida koodiga
16. Samas selgitab vastustaja, et toodet ei saa klassifitseerida rubriiki 2104, sest lisatava vee hulk ei ole piisav supi või puljongi valmistamiseks, vaid lisatav vesi annab sellele nuudliroa omadused. Vastustaja leiab ka, et kuigi kauba arvetel on kiirvalmistatavate nuudlite järgi sulgudes märgitud „supp“, ei ole toode pakendil oleval kirjeldusel märgitud „supp“ vaid „kiirvalmistatavad nuudlid“.
17. Kiirvalmistatava kartulipüree tariifse klassifitseerimise kohta selgitab vastustaja, selle toote deklareerimisel on kaebuse esitaja kasutanud vale Merusing lisakoodi, mille alusel arvestatakse kaubale rakenduva põllumajandusmaksu osa. Vastustaja hinnangul pidanuks kasutama kõigi kontrollitud kiirvalmistatavate kartulipüreede puhul lisakoodi 7015, ent kaebuse esitaja kasutas vahel ka lisakoodi
18. Lisaks märgib vastustaja, et toote netokaaluna tulnuks käsitleda pakendil näidatud puhaskaalu, mitte pakendil näidatud netokaalu, kuivõrd pakendil näidatud netokaal hõlmas ka väikepakendi massi. KOHTU PÕHJENDUSED
19. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid, leiab, et kaebus tuleb osaliselt rahuldada ning vaidlustatud maksuotsus tuleb tühistada osas, millega pandi kaebuse esitajatele täiendava tollimaksu ja käibemaksu tasumise kohustus maksuotsuses nimetatud kiirnuudlite impordilt. Muus osas on kaebus põhjendamatu ning tuleb rahuldamata jätta.
20. Maksuotsuses nimetatud kiirnuudlite importi puudutavas osas on poolte vahel vaidlus kauba tariifse klassifitseerimise õigsuses, kusjuures eri meelt on pooled küsimuses, kas konkreetsed tooted tuleb klassifitseerida EL kombineeritud nomenklatuuri (KN) rubriigis 2104, nagu on teinud kaebuste esitajad või rubriigis 1902, nagu on pidanud õigeks maksuhaldur.
21. Kaupade importimisel Euroopa Liitu klassifitseeritakse kaubad vastavalt Nõukogu määruses 26587/87 tariifi- ja statistikanomenklatuuri ning ühise tollitariifistiku kohta I lisas toodud kombineeritud nomenklatuuri (KN) kohaselt. Kõnealust määruse lisa on korduvalt muudetud. Vaidlustatud maksuotsustest nähtuvalt on kaebuse esitaja deklareerinud kõnealuseid tooteid aastatel 2006-
22. Sel ajal on KN kehtinud kolmes redaktsioonis:
23. aastal komisjoni määrusega (EÜ) 1719/2005 kehtestatud redaktsioonis,
24. aastal komisjoni määrusega (EÜ) 3 1549/2006 kehtestatud redaktsioonis ning
25. aastal komisjoni määrusega (EÜ) 1214/2007 kehtestatud redaktsioonis. Käesoleva asja lahendamise seisukohast olulised sätted, eelkõige vaidlusaluste KN rubriikide kirjeldused ning kaupade klassifitseerimise üldreeglid, on nimetatud redaktsioonides sarnased.
26. aastal kehtinud redaktsioonis on muutunud rubriigi 2104 alamrubriikide numeratsioon ning kirjeldused, kuivõrd erinevalt varasematest redaktsioonidest ei eristata enam kuivatatud suppe muudest suppidest, ent see erisus ei ole käesoleva vaidluse lahendamise seisukohast oluline.
27. KN klassifitseerimise üldreegli nr 1 kohaselt peab ametlik klassifitseerimine toimuma lähtuvalt rubriikide kirjeldustest ja vastavate jaotiste ja gruppide märkustest ning alljärgnevatest sätetest tingimusel, et need rubriigid või märkused ei näe ette muud. KN rubriigi 1902 kirjeldus on järgmine: „Pastatooted, kuumtöödeldud või kuumtöötlemata, täidisega (näiteks liha- või muu täidisega) või täidiseta, muul viisil toiduks valmistatud või mitte: spagetid, makaronid, nuudlid, lasanje, gnocchi, ravioolid, canneloni jms; kuskuss, valmistoiduna või mitte“. Rubriigi 2104 kirjeldus on aga seevastu järgmine: „Supid ja puljongid, valmistised nende valmistamiseks; homogeenitud toidusegud kahest või enamast komponendist“. Kohtu hinnangul on selline toode tollile esitamise ajal (st. pooltootena) hõlmatud nii rubriigi 1902 (pastatoode-nuudlid) kui ka rubriigi 2104 (valmistis supi valmistamiseks) kirjeldusega ning üksnes vaadeldud KN rubriikide kirjelduste põhjal ei saa välistada vaidlusaluse toote kuulumist ükskõik kumba rubriiki ning seega on tegemist olukorraga, kus toode osutub esmapilgul klassifitseeritavaks kahte rubriiki. Sisuliselt on vaidlusaluse toote näol tegemist jaekaubanduse jaoks mõeldud komplektina esitatud tootega, mis koosneb nuudlitest, maitseainesegust ning õlist, mis on seejuures jaemüügipakendi sees üksteisest eraldatud. Selline tootekomplekt kujutab endast pooltoodet, mille komponendid tuleb selleks, et toodet saaks eesmärgipäraselt tarbida, omavahel segada ja lisada vett. Vastustaja on leidnud, et KN I jaos sätestatud klassifitseerimise üldreegel nr 3b kohaselt tuleb vaidlusalune toode klassifitseerida rubriiki 1902, kuna põhiomaduse annavad sellele nuudlid. Kohus sellise käsitlusega ei nõustu. Klassifitseerimise üldreeglist 3b tuleneb, et jaekaubanduse jaoks mõeldud komplektina esitatud kaup, mis osutub esmapilgul klassifitseeritavaks kahte või enamasse rubriiki ning seejuures ei kirjelda üks rubriik kaupa teistest täpsemalt, klassifitseerida selle materjali või komponendi järgi, mis määrab kauba põhiomaduse, kui selline kriteerium on rakendatav. Käesoleval juhul ei ole selline kriteerium otseselt rakendatav ning toote lugemine nuudliroaks või nuudlisupiks ei sõltu niivõrd sellest, millises vahekorras on jaemüügipakendis nuudlid ja ülejäänud ained (maitseainesegu ja õli), vaid nuudlite (nuudliroa) ja nuudlisupi eristamisel tuleb lähtuda sellest, millise toidu valmistamiseks on konkreetne toode mõeldud. See, milline valmistoit tootest valmistatakse, on oluline eelkõige selle tõttu, et rubriigi 2104 kirjelduses ongi kesksel kohal toote kasutusotstarve, kuivõrd see rubriik hõlmab ka valmistised supi valmistamiseks. Kohtu hinnangul asjaolu, et valdava osa tollile esitatud tootekomplekti sisust moodustavad nuudlid, ei välista kuidagi seda, et tegemist on valmistusega supi valmistamiseks, mis tuleb klassifitseerida rubriiki 2104 ning nuudlite või valmistisega nuudlisupi valmistamiseks, on kesksel kohal hoopis toote kasutamise eesmärk.
28. Tuleb märkida, et supi mõistet ei ole KN gruppi 21 puudutavates märkustes ega lisamärkustes avatud ning selle mõiste sisu ei selgitata ka Euroopa Komisjoni poolt nõukogu määruse (EMÜ) 2658/87 artikli 9 lõike 1 punkti a teise alapunkti ja artikli 10 kohaselt vastu võetud kombineeritud nomenklatuuri selgitavates märkustes ega ka näiteks harmoniseeritud süsteemi rubriikide kirjeldustes ega harmoniseeritud süsteemi selgitavates märkustes. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et mõistet supp on KN-s kasutatud tavatähenduses ning supina tuleb käsitada sellist rooga, mida inimeste üldine ja tavapärane arusaam supiks nimetada lubab. Eesti Kirjakeele Seletussõnaraamatu (V köide,
29. vihik, Eesti Keele Instituut 2000) kohaselt on supp „taimedest, lihast, kalast, jahust vms. leem, millele lisatud toiduained jäävad hrl. leemesse“. Kohtu hinnangul saab tavatähenduses supina mõista niisiis vedelikku (näiteks puljongit), mille sees on harilikult mingisugused muud (tahked) toiduained (näiteks juurvilja- või lihatükid, nuudlid jne). Suppi 4 eristab muudest roogadest (näiteks hautisest või pastaroast) just toiduna tarbitava leeme olemasolu ning seetõttu leiab kohus, et nuudlisuppi ja nuudleid (nuudlirooga) on võimalik eristada lähtudes sellest, kas valmistoiduna on selles arvestatav kogus leent või mitte. Kuna see, kas toote valmistamisel jääb valmistoidu osana ka arvestatav leemeosa on või mitte, sõltub vaidlusaluse toote puhul aga mitte komplektina esitatud tootest endast, vaid hoopis lisatava vee hulgast, siis ei saa seda, milline komponent annab tootele tema põhiomaduse, hinnata üksnes jaemüügipakendis sisalduvate komponentide enda pinnalt, vaid tuleb silmas pidada ka toote tarbimiseks valmistamise viisi. Vastasel korral muutuks rubriigi 2104 kirjelduses kasutatav mõiste „valmistis supi valmistamiseks“ sisutühjaks, kuna vastustaja lähenemist kasutades tuleks mistahes supisegud klassifitseerida segus enim esineva või kõige tooniandvama komponendi (näiteks kuivatatud juurviljad vms) järgi.
30. Käesolevas asjas kohtuistungil läbi viidud vaatluse tulemusena selgus, et valmistades tootest toidu vastavalt pakendile kantud juhisele, saadi toit, mis koosnes nuudlitest ja leemest, kusjuures nuudlite eraldamisel jäi leent alles umbes 200 ml. Arvestades kogu valmistoidu mahtu, oli leeme osakaal selles arvestatav ning seetõttu leiab kohus, et pakendile kantud valmistamisõpetust järgides saadi supina käsitatav toit, mistõttu tuleb vaidlusalune toode klassifitseerida kui valmistist supi valmistamiseks. Sellele, et leem on vaidlusalusest tootest valmistatud toidu tarbitav osa, viitab ennekõike pakendil olev valmistamisjuhend, mille kohaselt on toit valmis pärast 3 kuni 5 minutilist ootamist, ilma, et oleks ette nähtud vee eraldamine (nuudlite kurnamine). Seetõttu ei ole põhjust arutada selle üle, kas pärast nuudlite kurnamist, mida vaatluse käigus tehti selleks, et tuvastada tekkinud leeme kogus, oleks tegemist veel supiga või mitte. Eelnevast tuleneb, et vaidlusalusest tootest valmistatud toit koosneb nuudlitest ja leemest ning leem on valmistoidu osa ning iseloomustab seda supina. Kohus leiab samas, et asjaolu, kas toote pakendile on märgitud, et tegemist on supiga või mitte, ei ole klassifitseerimise seisukohast oluline, kui toote valmistamisjuhendi kohaselt saadakse sellest toit, mis on käsitatav supina.
31. Kohus leiab, et vastustaja on vääralt kohaldanud analoogiat komisjoni määrusega (EÜ) nr 635/2005 teatavate kaupade klassifitseerimise kohta kombineeritud nomenklatuuris ning teinud sellest määrusest eksliku järelduse, nagu kuuluksid kõik tooted, mis sisaldavad ülekaalukas osas määruses esitatud näites kajastatud nuudleid, klassifitseerimisele KN rubriigis
32. Vaidlust ei ole siinkohal selles, et komisjoni määruses kajastatud nuudliroog ei ole käesolevas asjas vaidluse all oleva tootega identne. Kohus nõustub vastustajaga selles, et põhimõtteliselt on sarnased konkreetsete toodete klassifitseerimist puudutavad määrused analoogia korras kohaldatavad ka määruses kajastatud tootega sarnaste toodete suhtes. Sellisele võimalusele on viidatud ka Euroopa Kohus kohtuasjas C-130/
33. Asjaolu, et komisjoni määrus (EÜ) nr 635/2005 on vastu võetud ajaliselt pärast Euroopa Kohtu eelviidatud lahendi tegemist, ei ole siinkohal oluline, kuivõrd Euroopa Kohtu seisukoht on põhimõttelist laadi ning selle kohaselt on seda liiki määruste, nagu on ka komisjoni määrus (EÜ) nr 635/2005, sätteid võimalik analoogia korras kohaldada ka määruses konkreetselt käsitlemata, ent määruses käsitletud tootega sarnaste toodete suhtes. Küll aga leiab kohus, et käesoleval juhul ei ole analoogia korras komisjoni määrusest (EÜ) nr 635/2005 juhindumine võimalik, kuna selles määruses käsitletud toode on põhimõtteliselt erinev käesolevas asjas vaidluse all olevast tootest. Komisjon on oma määruses märkinud, et seal käsitletud toodet ei ole võimalik klassifitseerida rubriiki 2104, kuna kaussi lisatava vee hulk ei ole piisav supi või puljongi valmistamiseks. Kohtu hinnangul kinnitab see veelkord, et teatud nuudleid sisaldava pooltoote liigitamine kas supiks (valmistis supi valmistamiseks) või nuudliteks sõltubki peaasjalikult sellest, mil määral on tootja ette näinud sellele vee lisamise ning milline on tootele lisatava vee funktsioon. Komisjoni viidatud määruses käsitletud toode koosneb umbes 80 grammist nuudlitest ja 11 grammist maitseainetest, millele tuleb lisada mitte rohkem kui 200 ml keeva vett. Käesolevas kohtuasjas vaidluse all oleva toote pakendile on märgitud netomass 60 grammi. Kuigi pakendis olevate maitseainete ja õli mass ei ole teada, siis on ilmne, et nuudlibriketi mass on kindlasti väiksem kui 60 grammi. Vett tuleb vaidlusalusele tootele lisada aga 350 ml. 5 Kohtuistungil läbi viidud vaatluse tulemusena selgus, et 5 minutit (pakendil märgitud maksimaalne ooteaeg) pärast seda, kui nuudlitele vesi lisati, oli võimalik kurnamise teel eraldada valmistoidust 200 ml vett. Seega imendus vähem kui 60 grammi nuudlite sisse umbes 150 ml vett. Kõrvutades selle tulemuse komisjoni määruses käsitletud tootega, ilmneb, et määruses käsitletud 80 grammi nuudlite hulka peaks imenduma umbes 200 ml. vett ehk teisisõnu kogu vesi, mis määruses käsitletud toote valmistamisõpetuse kohaselt lisada tuleks, imbuks eelduslikult nuudlite sisse ning valmistoidus ei oleks, vähemalt mitte arvestatavas koguses leent. Just selles osas komisjoni määruses käsitletud toode ning käesolevas asjas vaidluse all olev toode erinevadki ning analoogia korras ei saa määruses esitatud seisukohta kohaldada. Niisiis, erinevalt komisjoni määruses käsitletud tootest, millest ei ole pakendile kantud valmistamisõpetuse järgimisel võimalik saada suppi ja mida ei saa seetõttu klassifitseerida ka rubriigis 2104, on see vaidlusaluse toote valmistamisel saadavaks toiduks just supp.
34. Kohus ei saa õigeks ei saa pidada vastustaja poolt kohtule esitatud klassifitseerija E.K e-kirjas esitatud väidet, et klassifitseerimise seisukohast ei ole oluline, kui palju vett tootele lisada. Komisjoni määruse kohaselt välistab seal käsitletud toote supina klassifitseerimise just valmistamisõpetuse kohaselt lisatava vee kogus, mis leiti olevat ebapiisav supi valmistamiseks. Sellest tuleb kohtu hinnangul järeldada, et lisatava vee kogus ongi olulisim karakteristik, mille alusel saab väita, et tegemist on supiga ning käesolevas asjas vaidluse all oleva toote valmistamisõpetuse järgsel valmistamisel saadaksegi supp, kuna valmistoit sisaldab arvestatava koguse leent.
35. Eeltoodust tulenevalt tuleb vaidlustatud maksuotsus tühistada osas, millega määrati kaebuse esitajatele täiendavalt tasumisele kuuluvad maksusummad maksuotsuses nimetatud „kiirnuudlite“ impordilt.
36. Kuigi kaebuse esitajad on vaidlustanud maksuotsuse tervikuna, ei ole nad seejuures esitanud ühtki sisulist vastuväidet maksuotsuse osale, milles maksuhaldur käsitleb kiirvalmistatava kartulipüree tariifset klassifitseerimist. Seega tuleb asuda seisukohale, et kiirvalmistatava kartulipüree klassifitseerimise materiaalse õiguspärasuse osas vaidlust poolte vahel ei ole. Samas on kaebuse esitaja taotlenud arusaadavalt maksuotsuse tervikuna tühistamist sel põhjendusel, et maksuhaldur on rikkunud menetlusnorme ning eelkõige ei ole taganud kaebuse esitajatele ärakuulamisõigust.
37. Kuivõrd kiirnuudleid (nuudlisuppi) puudutavas osas kuulub maksuotsus tühistamisele juba eeltoodud põhjustel, siis hindab kohus menetlusnormide rikkumisega seotud väiteid üksnes osas, mis puudutab maksuotsuse ülejäänud osa. Kohus ei nõustu kaebuse esitajate seisukohaga, et maksuotsus tuleks ülejäänud osas tühistada ärakuulamisõiguse rikkumise tõttu. Asja materjalidest nähtub, et OÜ-le Reisona on maksuhaldur esitanud maksumenetluses koostatud kontrollakti ning andnud võimaluse selle kohta oma vastuväiteid esitada. Kohus ei nõustu kaebuse esitajate väitega, et vastuväidete esitamiseks antud tähtaeg oli ebamõistlikult lühike. Arvestades maksuotsuse mahtu ning selles käsitletud küsimuste hulka, ei saa viiepäevast tähtaega pidada ebamõistlikult lühikeseks, nagu kaebuse esitajad on arvanud. Seejuures on OÜ Reisona esitanud maksuhaldurile kontrolliaktile vastuväidete esitamiseks antud tähtaja jooksul oma esialgse seisukoha kontrolliakti suhtes, mis suuresti kattub ka halduskohtule esitatud kaebuse põhjendustega. Tõsi on, et OÜ-le Mikloro ei ole maksuhaldur kontrollakti enne maksuotsuse tegemist kätte toimetanud, ent maksuhaldur on selgitanud, et see oli tingitud sellest, et OÜ Mikloro ei asunud registrisse kantud asukohas. Kohtumenetluses ei ole kaebuse esitajad sellele väitele vastu vaielnud ning seega ei ole poolte vahel vaidlust selles, et maksuhaldur saatis OÜ-le Mikloro kontrollakti posti teel. Siinkohal rõhutab kohus aga, et olukorras, kus kaebuse esitajad ei ole isegi kohtumenetluses esitanud sisulisi vastuargumente maksuotsuse sellele osale, mis puudutas kiirvalmistatava kartulipüree tariifset klassifitseerimist, ei ole alust arvata, et neil oleks selles osas olnud võimalik esitada mingisuguseid sisulisi vastuväiteid kontrollaktile, kui vastuväidete esitamiseks oleks olnud rohkem aega (OÜ Reisona puhul) või kui kontrollakt oleks enne kätte toimetatud enne maksuotsuse tegemist (OÜ 6 Mikloro puhul). Seetõttu asub kohus seisukohale, et isegi kui leiaks tuvastamist, et kaebuse esitajatele ärakuulamisõigust nõuetekohaselt ei tagatud, ei oleks põhjust asuda seisukohale, et see võis tuua kaasa materiaalses mõttes vale otsuse tegemise kiirvalmistatava kartulipüree klassifitseerimise ja selles osas täiendava tolli- ja käibemaksu määramise osas. Kohus ei nõustu kaebuse esitajate seisukohaga, et ärakuulamisõiguse rikkumine tingib igal juhul haldusakti tühistamise. Sarnast üldist järeldust ei saa teha ka kaebuse esitajate poolt viidatud Riigikohtu lahendist haldusasjas 3-3-1-23-
38. Viidatud kohtuasi puudutas ehitusloa kehtetuks tunnistamist, mis on avara kaalutlusõiguse alusel tehtav otsus ning erineb käesolevas asjas vaidluse all olevast maksuotsusest märkimisväärselt. Samuti leiab kohus, et kaebuse esitajad ei saa rünnata maksuotsuse kiirvalmistatava kartulipüree impordi maksustamist puudutavat osa väitega, et neile ei antud piisavalt aega selleks, et esitada oma sisulised vastuväited kiirnuudlite klassifitseerimist puudutavatele kontrollakti seisukohtadele. Väär on ka kaebuse esitajate seisukoht, et kontrollaktile vastuväidete esitamise tähtaeg peaks olema haldusmenetluse seaduse (HMS) §-st 75 tulenevalt 30 päeva. Kontrollaktile vastuväidete esitamist ei ole põhjust samastada haldusakti peale vaide esitamisega. Kohus ei nõustu ka kaebuse esitajate poolt kohtuistungil väidetuga, et maksuhaldur oleks pidanud kaebuse esitajate seaduslikelt esindajatelt võtma selgitused enne kontrollakti koostamist. Sellest nõuet seadusest ega ärakuulamisõiguse olemusest ei tulene ning maksumenetluses ongi tavapärane, et ärakuulamisõigus tagatakse kontrollakti tutvustamisega.
39. Kohus ei nõustu ka kaebuse esitajate väitega, et neil ei võimaldatud haldusorganis tutvuda asjas kogutud dokumentidega. Vaidlust ei ole selles, et maksuhaldur on oma
40. augusti 2008 korraldusega nr 25786 teinud OÜ-le Reisona teatavaks kontrolli läbiviimise ja selle mahu. Vastustaja väitel ilmus korralduses näidatud ajal maksuhalduri juurde OÜ Reisona volituse alusel hoopis OÜ Mikloro seaduslik esindaja, mis tähendab, et ka OÜ Mikloro oli läbi viidavast menetlusest teadlik. Kaebuse esitajad ei ole väitnud, et nad oleksid soovinud kogu menetluse vältel kordagi maksuhalduri juures dokumentidega tutvuda ning et neile oleks sellest keeldutud. Ei maksukorraldust ega üldist haldusmenetlust reguleerivatest seadustest ei tulene aga, et haldusorgan peaks ise aktiivselt asuma samme selleks, et menetluse käigus kogutud dokumentide isikule tutvustada. Asjas kogutud tõendeid ning nende pinnalt kujundatud maksuhalduri seisukohti tutvustati kaebuse esitajatele aga kontrollaktis.
41. Viimaks märgib kohus, et kaebuse esitajate väide, et maksuhaldur ei selgitanud välja asjas tähtsust omavaid asjaolusid, on paljasõnaline ja põhjendamata, kuivõrd kaebuse esitajad ei ole toonud välja ühtegi kiirvalmistatava kartulipüree tariifset klassifitseerimist ja sellest tulenevat impordi maksustamist puudutavat asjaolu, mille maksuhaldur oleks tähelepanuta või välja selgitamata jätnud ning seetõttu on väide uurimispõhimõtte rikkumisest sisutu.
42. Eeltoodu tõttu tuleb kaebuse ülejäänud osas rahuldamata ning maksuotsus ülejäänud osas jõusse jätta. Vältimaks maksuotsuse osalise tühistamise tagajärjel tekkivat segadust, kohustab kohus maksuhaldurit 15 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvutama välja ning teatama kaebuse esitajatele maksuotsuse jõusse jäänud osa kohaselt tasumisele kuuluvad maksusummad. MENETLUSKULUD 30.

§ 92lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Sama paragrahvi 2. lõikes sätestatakse, et kaebuse osalise rahuldamise korral, samuti halduslepingust tuleneva vaidluse lahendamisel jagatakse kohtukulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega.

§ 93

lg 1 kohaselt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Ükski menetlusosaline ei ole menetluskulude nimekirja kohtule esitanud. Kaebuse esitajad on siiski kaebuses taotlenud enda menetluskulude väljamõistmist ning kohtule on esitatud maksekorralduse koopia, mille kohaselt on OÜ Reisona tasunud riigilõivu 5000 krooni. Muid kuludokumente esitatud ei ole. Vaidlustatud maksuotsusele lisatud tabelis on kajastatud maksuvõla kujunemine ning tabelist nähtub, et valdavalt on võlg tekkinud seoses maksuotsuses 7 nimetatud kiirnuudlite impordiga, kiirvalmistatava kartulipüree ja nuudlisuppide maksustamisest tekkinud täiendav maksukoormus moodustab alla 1% kogu maksuotsusega nõutavast summast. Neil asjaoludel leiab kohus, et OÜ Reisona kasuks tuleb vastustajalt välja mõista riigilõiv 4500 krooni ulatuses. Kristjan Siigur kohtunik 8