Obsah (10)

§ 439§ 4§ 376§ 363§ 374§ 333§ 436§ 5§ 232§ 171

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok, liikmed Tiit Kollom, Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 22.12.2009, Tallinn Ts

) § 283 lg 2 teises lauses sätestatu alusel tõendatuks hageja kui tõendi taotleja väited esitamata jäetud dokumendi olemuse ja sisu kohta, see tähendab hageja väited enda

1. aasta septembri- ja oktoobrikuu töötasude suuruste kohta.
2. 15.10.2007 käskkirjadest nr 6 ja nr 9 nähtub hageja distsiplinaarkorras karistamine rahatrahviga vastavalt kaheksa keskmise päevapalga ulatuses summas 13 272 krooni ja kümne keskmise päevapalga ulatuses summas 16 500 krooni. Käskkirjades märgitu kohaselt kuuluvad trahvisummad kinnipidamisele hageja 2007.aasta septembri- ja oktoobrikuu palgast. Kõnealused tõendid ei ole trahvisummade kinnipidamise seisukohalt veenvad. Vastavalt TDVS § 17 lg-le 2 tuleb trahv tööandja poolt pärast töötajale palga väljamaksmist kanda riigieelarve tuludesse. Andmed väidetavalt kinnipeetud trahvisummade kandmise kohta kostja poolt riigieelarve tuludesse puuduvad. Käskkirjade tõenduslikku väärtust kahandab ka asjaolu, et need on tööandja poolt vormistatud pärast seda, kui hageja oli 12.10.2007 esitanud avalduse töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 lg 1 alusel. Samuti on oluline, et kuivõrd 15.10.2007 on kostja vormistanud ka käskkirja töölepingu lõpetamise kohta TLS § 86 p 6 alusel, on väidetavad kinnipidamised sisuliselt toimunud hageja lõpparvest. TDVS § 17 lg-s 6 sätestatu kohaselt ei saa aga rahatrahvi töötaja lõpparvest kinni pidada.
3. Vastavalt PuhS §-le 25 on tööandja töölepingu või teenistussuhete lõppemise korral kohustatud töötajale maksma kasutamata jäänud puhkuse eest rahalist hüvitist, kuid kokku mitte rohkem kui nelja aasta kasutamata jäänud puhkuse eest. Hageja arvutuste kohaselt oli tal õigus töölepingu lõpetamisel saada hüvitist nelja kuu kasutamata jäänud puhkuse eest kogusummas 6 409 krooni. Kostja ei ole esitanud omapoolseid arvestusi lõpparve kooseisus väljamaksmisele kuulunud summade kohta. Samuti ei ole kostja tõendanud lõpparve arvestuse aluseks olnud asjaolusid. Seetõttu tuleb käsitletava nõude puhul lähtuda hageja arvestustest ning nõue rahuldada.
4. TLS § 74 lg-st 2 ja PalS § 32 lg-st 1 tulenevalt on tööandja kohustatud töölepingu lõpetamise päeval maksma töötajale välja lõpparve, see tähendab maksma töötajale kõik tööandjalt saada olevad summad. Arvestades ülaltoodut, tulnuks kostjal 15.10.2007 6 maksta hagejale välja septembri- ja oktoobrikuu töötasu kogusummas 31 396 krooni ning hüvitis töölepingu lõpetamisel kasutamata jäänud puhkuse eest 6 409 krooni. Asja materjalidest nähtuvalt kostja nimetatud summasid hagejale välja maksnud ei ole. Seega on kostja kinni pidanud hageja lõpparvet. Vastavalt TLS § 119 lg-le 2 on tööandja lõpparve kinnipidamisel kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga. Kuivõrd kostja on lõpparve tasumisega viivitanud rohkem kui ühe kuu, kuulub rahuldamisele hageja nõue ühe kuu keskmise palga suuruse hüvitise väljamõistmiseks. Hageja väidete kohaselt on tema ühe kuu keskmise palga suurus 12 000 krooni. Kostja väidetest ning tõenditena esitatud 15.10.2007 käskkirjadest nr 6 ja nr 9 võib eeldada hageja väidete õigsust enda keskmise palga suuruse kohta. Seega kuulub hageja nõue hüvitise väljamõistmiseks lõpparve kinnipidamise eest TLS § 119 lg 2 alusel rahuldamisele.
5. Kostja ei ole oma väiteid selle kohta, et ta ei ole hoidunud tahtlikult kõrvale lõpparve väljamaksmisest ning et kostja peaks vabanema vastutusest lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest, kuna hageja ise tekitas kostjale raske majandusliku olukorra oma omavoliliste korduvate töölt puudumistega, millegagi tõendanud. Kostja poolt esitatud käskkirjad kõnealuseid asjaolusid ei tõenda, kuna nendes sisaldub üksnes tööandja enda kirjeldus rikkumiste kohta. Samuti tuleb arvestada, et võlaõigusseaduse (VÕS) § 1 lg 1 kohaselt laieneb selle seaduse üldosas sätestatu ka töölepingutele. VÕS § 103 lg 1 seob vastutusest vabanemise kohustuse rikkumise eest rikkumise vabandatavusega, mitte võlgniku süüga. Seejuures eeldatakse osundatud sättest tulenevalt, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. Kostja poolt välja toodud asjaolud ei võimalda pidada lõpparve väljamaksmise kohustuse rikkumist vabandatavaks.
6. Rahuldamisele ei kuulu hageja viivisenõue. PalS § 35 kohaselt on tööandja kohustatud palga maksmisega või töötaja pangakontole ülekandmisega viivitamise eest maksma töötajale iga viivitatud päeva eest viivist 0,5% maksmisele või ülekandmisele kuulunud palgast. PalS §-s 35 sätestatud viivist tuleb aga palga maksmisega viivitamisel maksta kuni töölepingu lõpetamise päevani. Töölepingu lõpetamisega lõpeb palga maksmine ja võimalik palga maksmisega viivitamine. Töölepingu lõpetamise päeval on tööandja PalS § 32 lg 1 alusel kohustatud välja maksma lõpparvena kõik tööandjalt saadaolevad summad. Lõpparve kinnipidamise eest järgneb tööandja vastutus ülalosundatud TLS § 119 lg 2 alusel. Viivise nõudmine töölepingu lõpetamisele järgnenud perioodi eest, see on alates 16.10.2007, ei ole seega õiguslikult põhjendatud. Ajavahemikus 12.10.2007-15.10.2007 ei olnud hageja
7. aasta septembri- ja oktoobrikuu palga maksmise tähtpäev töölepingu p-st 4.2 lähtudes veel saabunud. Seega ei olnud hageja töötasunõuded töölepingu lõpetamise hetkeks sissenõutavaks muutunud. Septembrikuu palga maksmisega oleks kostja sattunud viivitusse alates 16.10.2007, kuid selleks hetkeks oli pooltevaheline tööleping (töösuhe) lõppenud. Apellatsioonkaebus
8. S. P. OÜ palub tühistada Harju Maakohtu otsuse ning uue otsusega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud vastustaja kanda. Kaebuse põhjenduste kohaselt tunnistas TVK töölepingu lõpetamise 12.10.2007 TLS § 82 alusel ebaseaduslikuks. Maakohus leidis, et kohtul puudub sisuline alus asuda TVK poolt tuvastatust erinevale seisukohale. Kui maakohus tuvastas, et töölepingu lõpetamine nimetatud avalduse alusel tunnistati ebaseaduslikuks, pidanuks kohus jätma hagi rahuldamata.
9. 12.10.2007 ei olnud vastustajal apellandilt saamata jäänud palka. Isegi juhul, kui apellant võlgnenuks vastustajale töötasu hilisema seisuga kui 12.10.2007, ei saanud see olla vastustaja TVK-le esitatud avalduse osa, kuivõrd see hilisem asjaolu polnud veel 7 saanud saabuda, sest vastustaja avaldus TVK-le põhines asjaoludel, mis olid toimunud enne 12.10.2007 töölepingu lõpetamise avalduse esitamist. Pärast 12.10.2007 vastustaja tööle ei ilmunud.
10. Maakohus on tuvastanud, et vastustaja tööleping lõppes 16.10.2007 ning et vastustaja sai töölepingu lõpetamise teate kätte 10.01.
11. Kohus on jätnud tähelepanuta, et kui vastustaja leidis, et apellant on tema õigusi rikkunud 15.10.2007 töölepingu lõpetamisel ja sellega seonduva lõpparve või mis tahes rahaliste nõuete osas, pidi ta seadusest tulenevalt pöörduma töövaidlusorganisse oma väidetavate õiguste rikkumise kaitseks ITVS § 6 alusel alates töölepingu lõpetamise teate saamisest vastava tähtaja jooksul. Seega algas 15.10.2007 tööandja algatusel lõpetatud töölepingu ja sellega seonduvate võimalike vastustaja õiguste rikkumise korral töövaidlusorganisse pöördumise tähtaeg 11.01.2008 ja lõppes töölepingu lõpetamise vaidlustamiseks 1 kuu möödudes ning muude töölepingu lõpetamisest tulenevate nõuete osas 4 kuu möödumisel arvates 11.01.
13. Vastustaja eiras ITVS § 24 lg-t 3 ja esitas hagimenetluses uusi nõudeid. Lõpparve nõudmine pärast töölepingu jätkumist 12.10.2007 ei põhine seadusel. Lõpparve jm rahalised nõuded töölepingu lõpetamisel 15.10.2007 ei olnud vastustaja nõue TVK-le ja tuginedes ITVS § 24 lg-le 3 ei saa neid uusi nõudeid hagimenetluses esitada, kuivõrd kohtus oli läbivaatamisel TVK-le esitatud avaldus.
14. Palga nõude esitamine hagimenetluses ei põhinenud seadusel, kuivõrd 12.10.2007 seisuga ei võlgnenud apellant vastustajale palka. Septembri- ja oktoobrikuu palga väljamõistmine kohtu poolt olnuks õigustatud üksnes juhul, kui 12.10.2007 lõppenuks tööleping, sest sel juhul olnuks see lõpparve osa.

§ 439

kohaselt ei või kohus otsuse tegemisel ületada nõude piire ja teha otsust nõude osas, mida ei ole esitatud. Asjaolu, et vastustaja ei pöördunud töövaidlusorganisse seadusega ette nähtud korras töölepingu 15.10.2007 lõpetamisel, ei anna maakohtule seaduslikku alust 12.10.2007 töölepingu lõpetamise avaldusega nõutud rahaliste nõuete asendamiseks võimalike nõuetega, mis tuleneksid vaidlustamata 15.10.2007 töölepingu lõpetamisest. Vaatamata asjaolule, et TVK-le esitatud avalduses esineb lihtsalt sõna „lõpparve“ ja töölepingu lõpetamise kuupäevad on lähedased, on tegemist kahe erineva töölepingu lõpetamisega ja neist tulenevad erinevad õiguslikud tagajärjed. Antud juhul üks neist töölepingu lõpetamistest on vaidlustatud ja teine, 15.10.2007 töölepingu lõpetamine ja sellega seonduv, on vaidlustamata. Neid kahte töölepingu lõpetamist ei saa ühendada ja muuta üheks - ei töölepingu lõpetamise fakte ega neist tulenevaid õiguslikke tagajärgi. Need vajavad eraldi käsitlemist ja mõlemast tulenevad pooltele eraldiseisvad õigused ja kohustused. Apellant ei esitanud kohtule täiendavaid tõendeid 15.10.2007 lõpparve väljamaksmise osas, kuivõrd oli ja on seisukohal, et kõik asjaolud, mis leidsid aset peale 12.10.2007, väljusid hagi raamidest.

1. Palga maksmisega viivitamine ja sellega seonduv palga nõude laiendamine uue nõudena ei ole seadusega kooskõlas ja maakohus pidanuks tulenevalt ITVS § 24 lg-st 3 jätma need nõuded tähelepanuta ning läbi vaatama hagimenetluses vaid konkreetse menetluse aluseks oleva TVK-le esitatud avalduse.
2. Lõpparve jm hageja rahalised nõuded kuulunuks väljamõistmisele ainult töölepingu lõpetamisel 12.10.2007 hageja avalduse alusel, tuginedes TLS §-le
3. Kuivõrd maakohus tuvastas, et tööleping ei lõppenud 12.10.2007 TLS § 82 alusel vastustaja algatusel, millest tulenesid kõik vastustaja rahalised nõuded apellandi vastu TVK-le esitatud avalduses, pidanuks maakohus jätma hagi rahuldamata täies ulatuses.
4. Seega on maakohus rikkunud menetlusnormi, menetledes 15.10.2007 töölepingu lõpetamise nõudest tulenevaid nõudeid vastuolus ITVS § 24 lg-ga 3 ja

§ 4lg-ga 2 ning § 5 lg-ga 1.

8 Vastus apellatsioonkaebusele

1. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning kaevatava kohtuotsuse muutmata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
2. Kolleegium, tutvunud esitatud apellatsioonkaebusega ja vastusega sellele ning tsiviilasja materjalidega, leiab, et kaebus ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid. Samuti võtab kolleegium apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks maakohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuivõrd puuduvad kahtlused nende tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta. Järgnevalt vastab kolleegium apellatsioonkaebuse põhjendustele.
3. Apellant on seisukohal, et maakohus rikkus otsuse tegemisel ITVS § 24 lg-t 3, mille kohaselt võib hagimenetluses vaadata läbi üksnes samad nõuded, mis esitati TVK-le. Apellant põhjendab oma seisukohta sellega, et avaldaja oli TVK-le esitatud avalduses taotlenud lõpparve jne väljamõistmist lähtudes töölepingu lõpetamisest alates 12.10.2007 töötaja algatusel, kuid maakohus rahuldas nõuded lähtudes töölepingu lõpetamisest alates 16.10.2007 tööandja algatusel. Kolleegium apellandi käsitlusega ei nõustu. Kuigi apellant on põhjendanud oma seisukohta asjaoludega, millised saaksid (teoreetiliselt) olla aluseks maakohtu poolt hagi piiride ületamise tuvastamisele, peab kolleegium vajalikuks analüüsida nii seda, kas tegemist oli sama töövaidlusasjaga ITVS § 24 mõttes kui seda, kas maakohus ületas hagi piire.
4. Esmaselt juhib kolleegium apellandi tähelepanu asjaolule, et kuna hageja poolt 12.11.2007 TVK-le esitatud avalduse kohta 17.12.2007 tehtud otsusega ei nõustunud tööandja, siis reguleerivad lahendi vaidlustamist muu hulgas ITVL § 24 lg-d 4 ja
5. Nimetatud sätete kohaselt, kui TVK avalduse täielikult või osaliselt rahuldab, võib teine pool esitada kohtule avalduse, et kohus vaataks TVK-le esitatud avalduse läbi hagimenetluse korras ja sellisel juhul loetakse TVK-le esitatud avaldus hagiavalduseks. Küll aga kehtib ka sel juhul tõepoolest põhimõte, et hagiavalduses ei saa esitada teistsuguseid nõudeid, kui oli esitatud esmases avalduses. Riigikohus on korduvalt (lahendid nr 3-2-1-48-08 28.05.2008, nr 3-2-1-139-06 01.02.2007, nr 3-2-1-35-03 03.06.2003) selgitanud, et sellise piirangu eesmärgiks on vältida olukordi, mil TVK poole pöördutakse nt rahalise nõudega ja pärast selle rahuldamata jätmist esitatakse hagi nt tööle ennistamiseks. Küll aga ei ole keelatud edaspidises menetluses hagi muutmistoimingud

-i alusel, eelkõige mitteolulises osas viisil, mida ei saa lugeda hagi muutmiseks

§ 376lg 1 mõttes.

34. Seega tuleb esmalt tuvastada, kas seda töövaidlust, mida lahendas maakohus käesolevas tsiviilasjas, saab pidada samaks sellega, mida lahendas Tallinna ja Harjumaa TVK töövaidlusasjas nr 9.01-02/2270-07 (otsus t lk 13-15). Sama asjaga on tegemist juhul, kui nõude alus ja ese on samad TVK-le esitatud avalduse aluse ja esemega. Vastavalt

§ 363

lg 1 p-dele 1 ja 2 loetakse hagi esemeks hageja selgelt väljendatud nõuet ja hagi aluseks nende faktiliste (tegelikus elus aset leidnud) asjaolude kogumit, mille alusel avaldaja/hageja oma nõude(d) on esitanud.

§ 376

lg 4 p-st 1 tulenevalt tuleb selles kogumis eristada põhilisi ja täiendavaid asjaolusid, kusjuures hagi aluse muutmiseks peetakse vaid põhiliste asjaolude muutmist.

1. 12.11.2007 TVK-le esitatud avaldus (TVK t lk 1) sisaldab järgmisi nõudeid: 1) saamata nelja kuu palk; 2) saamata puhkuseraha; 3) kahe kuu keskmine palk; 4) keskmine palk tööraamatu kätteandmisega viivitamise eest ja 5) keskmine palk lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest. Lisaks nähtuvad avaldusest ja selle lisadest (samas lk 9 3-12) järgmised faktilised põhilised asjaolud: 1) poolte vahel oli sõlmitud 21.05.2007 tööleping; 2) avaldajale ei ole ülekantud septembri- ja oktoobrikuu töötasu; 3) avaldaja oli esitanud tööandjale avalduse töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 alusel. TVK istungil loobus avaldaja nõuetest kahe kuu keskmise palga ulatuses hüvitise saamiseks TLS § 82 lg 2 alusel ja hüvitise saamiseks tööraamatu kinnipidamise eest. Samuti täpsustas avaldaja nõudeid järgmiselt: 1) saada kätte tööraamat; 2) saada kätte saamata palk septembri- ja oktoobrikuude eest; 3) saada kätte saamata puhkuseraha ja 4) saada lõpparvega viivitamise eest ühe kuu hüvitis.
2. Kohtule 18.07.2008 saabunud avalduses (t lk 47-50) esitas hageja järgmised nõuded: 1) mõista kostjalt välja saamata töötasu septembri- ja oktoobrikuu eest kokku 31 396 krooni; 2) mõista kostjalt välja kasutamata puhkuse eest 6409 krooni; 3) mõista kostjalt välja lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest ühe kuu keskmine palk 12 000 krooni; 4) mõista kostjalt välja palga maksmise viivitamise eest perioodil 15.10.2007 kuni 15.07.2008 viivis 31 396 krooni. Avaldusest nähtusid järgmised põhilised faktilised asjaolud: 1) töötaja oli esitanud avalduse töölepingu lõpetamiseks, kuna tööandja rikkus töölepingut; 2) septembri- ja oktoobrikuu palka ega muid lõpparvesse kuuluvaid rahasummasid ei ole üle kantud.
3. Eeltoodust tulenevalt ei saa olla vaidlust, et hageja nõuded selles osas, mis olid suunatud lõpparve ja selle väljamaksmisega viivitamise eest hüvitise saamisele, olid samad nii TVK-s kui kohtus ja kohus oli õigustatud esitatud nõuded lahendama. Küll aga tuleb eraldi analüüsida 18.07.2008 avalduses hageja poolt kohtule esitatud nõuet viivise saamiseks septembri- ja oktoobrikuu palga väljamaksmisega viivitamise eest. Sellist nõuet ei olnud avaldaja enne kohtumenetlust esitanud. Seega selle nõude osas ei olnud tegemist sama töövaidlusasjaga ja tulenevalt ITVS §-st 24 ei olnud selle esitamine kohtusse selle töövaidlusasja raames lubatud. Samas ei tähenda tekkinud olukord, et maakohus ei oleks pädev esitatud uut samast töösuhtest tulenenud nõuet lahendama. 18.07.2008 avalduses kohtule esitatud viivise nõue koos seda põhistavate uute asjaoludega oli iseseisev nõue, mida tuli käsitleda iseseisva hagiavaldusena, see tähendab otsustada selle menetlusse võtmine, küsida kostjalt vastust jne. Kuna tegemist oli juba menetluses oleva samast töösuhtest tuleneva asjaga, milles olid samad pooled, siis on alust eeldada, et uus nõue oleks

§ 374

alusel liidetud menetluses oleva töövaidlusasjaga ning kõik hageja nõuded ühes menetluses lahendatud. Samade põhimõtete alusel on sarnast olukorda analüüsinud Riigikohus lahendis nr 3-2-1-48-08 28.05.2008. 28.01.2009 eelistungi protokollist (t lk 85) nähtub, et sisuliselt selliselt käsitles tekkinud menetluslikku olukorda ka maakohus ja pooled vastuväiteid kohtu tegevusele ei esitanud. Ka ei ole apellant kaebuses väitnud, et viivise nõude lahendamine töövaidlusasjaga ühes menetluses oleks rikkunud olulisi menetluspõhimõtteid (

§ 333

). 38.

§ 439

kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud.

§ 436

lg 3 kohaselt võib kohus tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada.

§ 4

lg 2 kohaselt määravad pooled vaidluse eseme ja menetluse käigu.

§ 5

lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Hageja nõuete aluse moodustasid järgmised põhilised faktilised asjaolud: hageja töötas kostja juures töölepingu alusel; kostja maksis palka mitte nii nagu oli kokku lepitud ja jättis välja maksmata kahe kuu palga; hageja esitas 10.10.2007 avalduse töölepingu lõpetamiseks; tööleping on lõppenud, kuid lõpparve on kätte saamata. Kostja esitas kohtusse dokumentaalsed tõendid (käskkirjad, TVK otsuse 08.05.2008 töövaidlusasjas nr 9.4-02/461/08), millede alusel väitis, et tööleping lõppes alates 16.10.2007 tööandja algatusel seoses töötaja 10 omavolilise töölt puudumisega. Seega ei olnud poolte vahel vaidlust selle üle, et nendevaheline tööleping on lõppenud, kuid oli vaidlus töösuhte lõppemise kuupäeva üle ja maakohus tuvastas esitatud tõendite alusel, et tööleping lõppes nii, nagu väitis kostja. Edasi tuli tuvastada, kas hagejal oli saada töölepingu lõppemise hetkel tööandjalt summasid ning kui jah, siis kas ta sai need (lõpparve) kätte. Maakohus tuvastas esitatud tõendite alusel, et töölepingu lõppemise hetkel oli hagejal saamata kahe kuu töötasu ja kasutamata puhkuse eest hüvitis ning et tööandja seda välja maksnud ei ole. Seega mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja kõik lõpparve koosseisu kuulunud summad ja hüvitise lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest. Selline maakohtu tegevus vastab täielikult

-s sätestatule ning mingeid menetlusõiguse normide rikkumist, seal hulgas hagi piiride ületamist, ei toimunud. Maakohus on kooskõlas

§ 232

lg-ga 1 hinnanud kõiki esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning asunud oma siseveendumuse alusel seisukohale, kas menetlusosaliste väited on tõendatud või mitte. Maakohus on võtnud seisukoha kõigi asja õigeks lahendamiseks vajalike asjaolude kohta. 39. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jäämise korral jäävad kaebuse esitamisega seotud menetluskulud

§ 171lg 1 alusel esitaja kanda.

Ande Tänav Tiit Kollom Imbi Sidok