Obsah (7)

§ 79§ 84§ 86§ 76§ 72§ 82§ 118

Tsiviilasi nr 2-09-30550 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tartu Maakohus Tartu Kohtumaja Kohtukoosseis kohtunik Kersti Kerstna-Vaks Kohtuotsuse tegemise aeg 30. detsember 2009 Tsiviilasi Andres

§ 79alusel alates 1.

oktoobrist

1. a.
2. Jätta Millimax OÜ vastuhagi rahuldamata.
3. Poolte menetluskulud jätta poolte endi kanda. Menetluskulude kindlaksmääramine Menetlusosaline võib nõuda Tartu Maakohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates lahendi jõustumisest. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid. Posti- ja sidekulude tõendamiseks piisab avaldaja kinnitusest, et need kulud on kantud, kuid kohus võib nõuda nende tõendamist ka muul viisil. Käibemaksusumma tõendamiseks piisab avaldaja kinnitusest, et ta ei saa tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada (TsMS § 174 lg 1, 2, 3). Edasikaebe kord Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama tähtaja kestel ka apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. ASJAOLUD, HAGEJA NÕUE ja MENETLUSE KÄIK Pooled on sõlminud töölepingu
4. märtsil 2007.a. nr
5. Töölepingu kohaselt asus hageja tööle veoautojuhina, tööajaga 40 tundi nädalas, määramata ajaks. Tööülesannete täitmise asukohaks on töölepingu p-s 2.5 märgitud Tartu linn. Hageja on esitanud töövaidluskomisjonile
6. oktoobril 2009.a avalduse, milles väitis, et tööandja on temaga lõpetanud töölepingu faktiliselt
7. septembrist
8. a. Hageja palus tunnistada töölepingu lõpetamine temaga ebaseaduslikuks ning lugeda tööleping seetõttu lõppenuks töötaja algatusel alates
9. septembrist 2008.a.; välja mõista Millimax OÜ-lt hüvis kuni kuue kuu keskmise palga ulatuses; välja mõista Millimax OÜ-lt palk ja lisatasud ületundide, töötamise eest õhtusel ja öisel ajal ning puhkepäeviti perioodil
10. märts 2007 –
11. september 2008 mitte vähem kui 13 000 krooni ja palgaseaduse järgne viivis palga ja lisatasudega viivitamise eest mitte vähem kui 1000 krooni. Töövaidluskomisjoni
12. mai
13. a otsusega hageja nõue rahuldati osaliselt. Töölepingu lõpetamine tunnistati ebaseaduslikuks ja loeti tööleping lõpetatuks töötaja algatusel alates
14. oktoobrist
15. a. Kostjalt mõisteti välja hageja kasuks hüvis kahe kuupalga ulatuses 12 000 krooni ja lisatasud töötamise eest puhkepäevadel, õhtusel ja öisel ajal ning ületunnitasud kokku 9490.77 krooni, summad kuuluvad maksustamisele. Muus osas jäeti avaldus rahuldamata. Kostja sai töövaidluskomisjoni otsuse kätte
16. mail
17. a. ja esitas
18. juunil 2009.a kohtule taotluse A. Koomeri avalduse osaliseks läbivaatamiseks ja kostja vastunõude läbivaatamiseks hagimenetluse korras. Kostja ei soovi töövaidluse läbivaatamist hagina kostjalt hageja kasuks väljamõistetud lisatasu 9490.77 krooni osas.
19. juulil
20. a vormistas kostja oma nõude hageja vastu vastuhagina

§ 84rikkumisega hagejale tekitatud kahju 4916 krooni nõudes.

Kohus on asjas pidanud

1. novembril 2009.a. kohtuistungi ja jätkas asja edasist menetlemist kirjalikus menetluses. Hagimenetluses jäi hageja oma nõude juurde. Töövaidluskomisjonile esitatud avalduse(hagi) kohaselt töötas hageja kostja juures veoautojuhina. Tema tööülesandeks oli teostada kaubavedusid Lõuna-Soome ning Põhja-Eesti ladude, poodide jms vahel. Töövahendiks oli veoauto Mercedes Benz Actros 2540L 030 TGP. Hageja kaebas korduvalt tööandjale veoki tehnilise seisukorra üle, samuti selle üle, et tema lisatööd ei kompenseeritud. Tööandja esindaja Meelis Maks hakkas selle peale otsima põhjusi hagejast lahti saamiseks.
2. septembril
3. a hageja haigestus ja oli haiguslehel
4. septembrini
5. a.
6. septembril külastas hagejat kodus M. Maks ning teatas, et tööleping on lõpetatud. Reedeks,
7. septembriks
8. a. oli tööandja loonud uue töösuhte uue juhiga ja
9. septembril
10. a. sõitis välja teine autojuht. Esmaspäeval,
11. septembril 2008.a. meilis tööandja hagejale koondamisteate ja andis selle ka väljatrükituna üle. Selle koondamisteate kohaselt oleks justkui hagejat teavitatud
12. juunil
13. a. ja töötamise viimane päev oleks olnud
14. august
15. a ja koondamishüvis oleks makstud
16. oktoobriks
17. a. Sellist teadet põhjendas M. Maks sooviga mitte maksta hagejale koondamishüvist, kuigi on ka läbinähtav soov teha selline lepingu lõpetamine näiliku 1 kuulise vaidlustamistähtaja möödumise tõttu vaidlustamatuks. Hageja teatas tööandjale, et selline töölepingu lõpetamine on ebaseaduslik, mispeale tööandja palus hagejal ilmuda tööülesandeid 2 täitma Tartusse, Viljandi
18. Rohkem kui poolteise aasta jooksul ei ole aga hageja Tartus töökohustusi täitnud, kuigi selline punkt on töölepingus. Ilmselgelt on tööandja teinud tegusid, mille tõttu hageja töötamine tööandja juures ei ole võimalik. Tööandja üritab hagejat alandades ja keerutades „juriidiliselt korrektselt“ lahti saada. Tööandjal puudus õigus töölepingu lõpetamiseks hageja haiguse ajal. Samuti puudus alus hageja koondamiseks. Töösuhe on tööandja algatusel faktiliselt lõppenud alates
19. septembrist
20. a. Hageja palub tunnistada poolte vahelise töölepingu lõpetamine ebaseaduslikuks ning lugeda tööleping seetõttu lõppenuks töötaja algatusel alates
21. septembrist
22. a; välja mõista kostjalt hageja kasuks hüvis töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest kuue kuu keskmise palga ulatuses, so mitte vähem kui 36 000 krooni. KOSTJA SEISUKOHT ja VASTUHAGI Hageja haigestus
23. septembril
24. a.
25. septembril
26. a külastas tööandja esindaja M. Maks hagejat kodus. Hageja oli sel päeval kodus alkoholijoobes ja jättis ilmumata ka perearsti vastuvõtule. Kostja tegi hagejale ettepaneku töölepingu lõpetamiseks poolte kokkuleppel, kuna ei pidanud võimalikuks ebausaldusväärse töötajaga töösuhte jätkamist. Veoautojuht on liikluses suurema ohu allika valdaja. Hageja ei olnud nõus töölepingu lõpetamisega poolte kokkuleppel, vaid soovis koondamist.
27. septembril
28. a edastas kostja hagejale e-kirja teel töölepingu lõpetamise

§ 86p 3 alusel teatise projekti.

Seda teatist tuleb käsitleda projekti, mitte koondamisteatena, sest projekt ei olnud kummagi poole poolt allkirjastatud. Hageja muutis meelt ja ei soovinud projekti allkirjastada. Kostja leidis, et töösuhet tuleb seega jätkata ja palus hagejal alates

1. oktoobrist
2. a asuda täitma töökohustusi Tartust. Nimetatu tulenes töölepingu p-st 2.
3. Seega ei oma tähtsust asjaolu, et hageja alustas varem tööülesandeid Harju Maakonnast. Hageja
4. oktoobril
5. a tööle ei ilmunud. Hageja teatas telefoni teel kostja esindajale, et töölepingut ei ole võimalik lõpetada, kuna hagejal on alates
6. oktoobrist
7. a töövõimetusleht. Töövõimetuslehte ei ole hageja kostjale esitanud. Tööleping on siiani lõpetamata, avaldust töölepingu lõpetamiseks ei ole hageja esitanud. Kostja palub muuta hagejaga töölepingu lõpetamise formuleeringut ja lugeda hageja tööleping lõpetatuks töötaja soovil

§ 79alusel alates 1.

oktoobrist

1. a ja tunnistada kostja õigust mitte maksta hagejale seoses töölepingu lõpetamisega hüvist kahe keskmise kuupalga ulatuses.
2. juunil
3. a esitas kostja kohtule ka nõude välja mõista hagejalt

§ 84

lg 1 alusel seoses

§ 79lg 1 rikkumisega tekitatud kahju 4916 krooni.

1. juulil
2. a esitas kostja sama nõude osas vastuhagi (lk 23). Nõue on esitatud seoses sellega, et hageja on eiranud töölepingu lõpetamiseks seadusega sätestatud etteteatamise tähtaegu. Vastuhagi ei ole aegunud (lk 37). Kostja toetub siin TsMS § 373 lg 1 p-le
3. Kostja on esitanud vastuhagis sisalduva nõude juba esialgses vastuses avaldaja avaldusele töövaidluskomisjonis. Nõude aegumine on katkenud hetkest, mil avaldaja esitas töövaidluskomisjonile vastuse koos omapoolse nõudega, seega
4. novembrist
5. a. See, et nimetatud küsimuses ei toimunud töövaidluskomisjonis menetlust, ei kuulu kostja pädevusse, kuna töövaidluskomisjoni istungit juhib komisjon ja mitte kostja. Vastuhagi on ka sisuliselt põhjendatud. Kostja palus korduvalt hagejat
6. oktoobril
7. a tööle tulla, hageja tööle ei ilmunud. Kostja palus seejärel esitada kas arstitõend oma töövõimetuse kohta või esitada avaldus

§ 76

alusel või töötaja algatusel töölepingu lõpetamiseks, kuid hageja seda ei teinud. Etteteatamistähtaegade järgimine on kohustuslik ja ei ole seotud ühele või teisele poolele otsese kahju tekitamisega. Kostjal puudub seega kahju tõendamise kohustus. Seaduse mõtte kohaselt on etteteatamistähtaeg kantud eesmärgist anda tööandjale võimalus leida uus töötaja, korraldada töö ümber jne. Kostjal oli muidugi vaja hageja töö tegemiseks palgata uusi töötajaid ja sellega on põhimõtteliselt tõendatud ka kahju olemasolu kostjal. HAGEJA SEISUKOHT VASTUHAGI OSAS (lk 33) 3 Hageja leiab, et vastuhagi on aegunud. ITVS § 6 lg 1 sätestab, et töösuhtest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg töövaidlust lahendavasse organisse pöördumiseks on neli kuud, välja arvatud erandid. Seega tuleb vastuhagi jätta rahuldamata. Vastuhagi on ka sisult põhjendamata. Tööandja oli nii sõnades kui ka tegudes avaldanud soovi töösuhte jätkata, mistõttu polnud hagejal põhjust seda teha ühepoolselt. Tööandja ei ole ka esitanud ühtegi tõendit, et ta oleks saanud seoses hageja lahkumisega kahju. KOHTUISTUNG Hageja avaldas, et

1. septembril 2008.a. kui tööandja teda kodus külastas magas ta küll põrandal, kuid ei olnud purjus. Ta võis olla voodist põrandale kukkunud. Arsti juurde ei läinud sel päeval seetõttu, et ajas päevad sassi. Oli sel ajal üldhaigestumine, varem oli kaks kuud silmapõletik.
2. oktoobril
3. a tööle hageja ei ilmunud, kuna talle oli esitatud koondamisteade. Hageja ei eita SMS-i saatmist M. Maksile. Hageja esindaja leidis, et töövaidluskomisjonile esitatud kostja vastuses on üksnes vihje kostja vastunõudele, see ei ole esitatud nõudena ja seetõttu on vastuhagi aegunud. Kostja esindaja avaldas, et töölepingu lõpetamist hagejaga ei ole üldse vormistatud. Töötaja oleks pidanud töölepingu lõpetamisest ette teatama 30 päeva. Töötaja väitis alates
4. septembrist
5. a, et ta on haiguslehel ja seetõttu tööle ilmuda ei saa. Koondamissituatsiooni tööandjal
6. septembril
7. a ei olnud. Hagejast taheti lahti saada, aga kuna ta nõudis töölt lahkumise eest hüvitist, siis oli tööandja nõus tema töö jätkamisega.
8. septembri
9. a õhtul saatis hageja M. Maksile SMS sõnumi tekstiga „kohtume töövaidluskomisjonis“.
10. detsembril 2009.a. suurendas kostja oma vastuhagi nõuet. Vastuhagi suuruseks on 5927 krooni, kuna hageja teatas tööandjale lepingu lõpetamise soovist 22 tööpäeva võrra varem ette. Hageja keskmise päevapalga suuruseks on 269 krooni. KOHTU SEISUKOHT ja PÕHJENDUSED Pooltel puudub vaidlus selles, et pooltevahelise töölepingu lõpetamine ei ole toimunud seadusega ettenähtud kirjalikus vormis. Pooled ei vaidle ka selle üle, et hiljemalt
11. septembriks
12. a oli kostjal tekkinud soov töösuhe hagejaga lõpetada ja pooled pidasid töölepingu lõpetamise aluse ja võimaliku hüvise maksmise osas läbirääkimisi. Seejuures edastas kostja hagejale allkirjastamata koondamisteatise. Kuna pooled ei jõudnud töölepingu lõpetamise aluse ja tingimuste osas kokkuleppele, siis soovis kostja, et hageja jätkaks töö tegemist ja kohustas teda ilmuma tööle
13. oktoobril 2008.a. asukohaga Tartu linn, kuigi hageja oli kogu oma töötamise aja kostja juures alustanud tööd Tallinnast, kuhu oli ka garazeeritud tema töövahendveoauto. Hageja tööle Tartusse
14. oktoobril 2008.a. ei ilmunud. Pooled vaidlevad eelkõige selle üle, kas kostja on hagejaga töölepingu üldse lõpetanud ja kas lepingu lõpetamine on toimunud seaduspäraselt. Kuni
15. juulini
16. a kehtinud töölepingu seaduse § 72 lg 1 kohaselt tööandja ja töötaja on kohustatud töölepingu lõpetamisest teineteisele ette teatama kirjalikult. Soov lõpetada tööleping peab olema väljendatud tingimusteta. TSÜS § 78 lg 1 kohaselt kui seaduses on sätestatud tehingu kirjalik vorm, peab tehingudokument olema tehingu teinud isikute poolt omakäeliselt allkirjastatud, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kostja saatis koondamisteatise hagejale epostiga ja edastas hagejale ka teatise väljatrüki. Teatis on allkirjastamata (töövaidlusasja toimik lk 8). Seega ei järginud kostja teatise esitamisel seadusega sätestatud vorminõuet. TSÜS § 83 lg 1 kohaselt tehingu seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral on tehing tühine, kui seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti. Kohus leiab, et kostja esindaja poolt allkirjastamata koondamisteatis ei saanud kaasa tuua töösuhte pooltele õiguslikke tagajärgi, asjas ei kohaldu ka

§ 72

lg 2 sätestatud keeld loobuda töölepingu lõpetamiseks esitatud kirjalikust 4 teatisest teise poole nõusolekuta. Nimetatud seisukohal on ka kostja ise, kes käsitleb teatist projektina. Asjas ei ole vaidlust, et kui pooled ei jõudnud kokkuleppele töölepingu lõpetamise aluse ja tingimuste osas, siis kostja soovis, et hageja jätkaks tööd. Seega on kohus seisukohal, et kostja tööandjana ei ole pooltevahelist töölepingut lõpetanud. Hageja seisukoht, et töösuhe on tööandja algatusel faktiliselt lõppenud juba

1. septembrist
2. a ei ole leidnud tõendamist, kuna pooled pidasid veel pärast seda päeva läbirääkimisi töölepingu lõpetamise aluse ja tingimuste üle. Kuna kostja tööandjana ei ole töölepingut lõpetanud, siis ei saa see lõpetamine olla ka ebaseaduslik. Hagejal puudub õiguslik alus kostjalt hüvise nõudeks. Pooltel ei ole vaidlust, et hageja ei ilmunud
3. oktoobril
4. a tööle, olles eelnevalt saatnud kostja esindajale SMS-i tekstiga: „kohtume töövaidluskomisjonis“. Kostja on asunud seisukohale, et hageja on omal algatusel töölepingu lõpetanud, rikkudes seejuures töölepingu lõpetamiseks seadusega sätestatud etteteatamistähtaega (

§ 79lg 1).

Kohus nõustub kostjaga, et tuvastatud asjaoludel tuleb lugeda pooltevaheline tööleping lõppenuks töötaja algatusel

§ 79lg 1 alusel.

Hageja on selgelt kohtule avaldanud oma soovimatust edasi töötada kostja juures alates

1. oktoobrist
2. a ja ka kostja ei ole eitanud oma soovi tööleping hagejaga lõpetada. Kui hageja arvamuse kohaselt oli kostja rikkunud töölepingu tingimusi, siis oleks hageja pidanud esitama kostjale avalduse töölepingu lõpetamiseks

§ 82lg 1 alusel.

Hageja on tõepoolest rikkunud töölepingu lõpetamisel töölepingu etteteatamise korda (

§ 72

lg 1) ja tähtaegu (

§ 79

lg 1), mistõttu on kostja esitanud vastuhagi

§ 84

alusel ja nõuab hagejalt hüvitust 22 keskmise päevapalga ulatuses, mis jäid puudu etteteatamistähtajast. Pooled vaidlevad vastuhagi aegumise üle. ITVS § 6 lg 1 kohaselt on nõude aegumistähtajaks neli kuud. Kostja on nimetatud nõude esitanud töövaidluskomisjonile

1. novembril
2. a (töövaidluskomisjoni toimik lk 27) st aegumistähtaja jooksul. Kohus leiab, et vaatamata sellele, et nõue ei ole esitatud eraldi dokumendina, vastab see ITVS § 14 lg 3 sätetele. Töövaidluskomisjon ei ole kostja nõudeavalduse vastuvõtmisest keeldunud ega asjas menetlust lõpetanud, samas on töövaidluskomisjon jätnud kostja nõude tähelepanuta ja ei ole seda tegelikult menetlenud. Kuna kostja on oma nõude hageja vastu esitanud ITVS § 6 lg 1 sätestatud tähtaja jooksul, samuti on tähtaegselt esitatud kostja taotlus kohtule töövaidluse uueks läbivaatamiseks, siis ei ole kostja vastuhagis esitatud nõue aegunud. Kohus on aga seisukohal, et vastuhagi tuleb jätta rahuldamata muul alusel. Vastuhagi on esitatud

§ 84

lg 2 alusel.

§ 84reguleerib enne etteteatamistähtaja möödumist töölepingu lõpetamise tagajärgi.

Sama §-i lg 2 kohaselt on tööandjal õigus nõuda enne etteteatamistähtaja möödumist omavoliliselt lahkunud töötajalt hüvitusena keskmist päevapalka etteteatamistähtajast puudu jääva iga tööpäeva eest. Nimetatud sätte kohaldamine eeldab, et töötaja on esitanud avalduse töölepingu lõpetamiseks ja ta lahkub enne etteteatamistähtaja lõppu. Käesolevas asjas ei ole vaidlust, et hageja ei ole üldse töölepingu lõpetamisest ette teatanud ja sisuliselt on tegemist omavolilise töölt lahkumisega. Antud asjaoludel võiks kohaldamisele tulla

§ 118

lg 1, mille kohaselt kui töötaja lahkub töölt omavoliliselt töölepingu lõpetamise kohta avaldust esitamata, on tööandjal õigus nõuda töötajalt hüvitust kuni tema ühe kuu keskmise palga ulatuses. Kohus nõustub, et käesolevas asjas on töötaja vastutuse kohaldamise eeldused formaalselt täidetud. Samas on kostja esindajad kohtule avaldanud, et kostjal oli kindel soov hagejaga tööleping lõpetada, küsimus oli üksnes töölepingu lõpetamise tingimustes ja alustes, milles ei jõutud kokkuleppele. Kostja ei soovinud maksta hagejale hüvist töölepingu lõpetamise korral. Uus töötaja oli tööle võetud alates 29. septembrist 2008. a. Kostja on ise teinud hagejale ettepaneku esitada avaldus töölepingu lõpetamiseks (lk 38, 45). Koondamisteatise projektist nähtuvalt soovis kostja välja maksta hagejale lõpparve 1. oktoobriks 2008. a.

§ 79

sätestatu ei keela pooltel kokku leppimast seadusega sätestatust lühemat etteteatamistähtaega või etteteatamistähtajast loobuda. Kohus leiab, et olukorras, kus kostja ise ei olnud hagejaga töölepingu jätkamisest huvitatud, on hagejalt hüvise nõudmine vastuolus hea usu põhimõttega. Vastuhagi tuleb jätta rahuldamata. 5 Kuna nii hagi kui ka vastuhagi jäävad rahuldamata, siis TsMS § 163 lg 1 alusel tuleb menetluskulud jätta poolte endi kanda. Kohtunik 6