← Eesti

3-07-1936/54

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viive Ligi, Kaire Pikamäe ja Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht 7. detsember 2009, Tallinn Haldusasja number 3-07-19

) § 26 kohaselt lõppes pärimisõiguse tunnistuse esitamise tähtaeg kohalikule omavalitsusele 27.08.2006, kui pärand oli avanenud enne 27.11.

  2. 14.06.2007 tagastas Harju Maavalitsuse maaosakond maa tagastamise toimiku Keila Vallavalitsusele. 20.06.2007 esitas kaebaja maavalitsusele taotluse õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise menetluse jätkamiseks. 26.06.2007 kirjaga nr 3.2-3/3880 küsis Harju Maavalitsus Keila Vallavalitsuselt selgitust Xxxxx xx maaüksuse osas teostatud maa tagastamise toimingute ja 09.03.2007 korralduse nr 204 vastuvõtmise aluste kohta. Keila Vallavalitsus esitas 17.07.2007 omapoolsed selgitused Xxxxx xx maaüksuse tagastamise kohta. Selgituse kohaselt lähtus Keila Vallavalitsus otsuse tegemisel sellest, et nõudis õigustatud subjektilt täiendavat pärimisõiguse tunnistust maa tagastamise nõudeõiguse kohta. Kuna esmane pärimisõiguse tunnistus esitati vallavalitsusele
  3. a detsembris, siis vastavalt pärimisseadusele võib pärimisõiguse tunnistust väljastada ka hiljem.
  4. Harju maavanema 13.08.2007 korraldusega nr 1777-k algatati Keila Vallavalitsuse 09.03.2007 korralduse nr 204 üle järelevalvemenetlus. Maavanema 05.09.2007 korraldusega nr 1872-k järelevalvemenetlus lõpetati. Maavanema 05.09.2007 korralduses nr 1872-k leiti, et T.Toomsalu oleks pidanud esitama pärimisõiguse tunnistuse nõudeõiguse pärimise kohta hiljemalt 27.08.2006, ning kuna pärimisõiguse tunnistust tähtaegselt ei esitatud, siis oleks Keila Vallavalitsus pidanud oma korraldusega lõpetama Xxxxx xx maaüksuse tagastamise menetluse. Sama korralduse p-s 2 tehti Keila Vallavalitsusele ettepanek viia vallavalitsuse 09.03.2007 korraldus nr 204 vastavusse MRS § 192 lõigetega 1 ja
  6. T.Toomsalu esitas 06.02.2008 halduskohtule kaebuse Harju maavanema 05.09.2007 korralduse nr 1872-k p 2 tühistamiseks ja maavanemale ettekirjutuse tegemiseks õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise menetluse jätkamiseks (katastritoimiku edastamiseks maakatastri pidajale maaüksuse registreerimiseks). Kaebust põhjendati järgmiselt. Omandireformi käigus on pärimisõiguse tunnistuse esitamisele tähtaegade kehtestamist põhjendatud vajadusega kiirendada reformi kulgu. Selline eesmärk võib olla põhjendatud, kuid seatud tähtajad peavad olema mõistlikud, vastavasisuline regulatsioon selgesti mõistetav ning pärimiseks õigustatud isikuid tuleks eelnevalt kirjalikult informeerida pärimisõiguse tunnistuse esitamata jätmisega kaasnevatest tagajärgedest. Pärimisõigusest ilmajätmine on äärmiselt 2

(9)3-07-1936 oluline sekkumine isiku põhiõigustesse. Selline otsus saab olla õiguspärane ainult juhul, kui isik teadlikult ei tee temale teatavaks tehtud tähtaegade jooksul vajalikke toiminguid. Maareformi seadust (edaspidi MRS) on korduvalt muudetud. 27.11.2005 jõustunud

§ 26

sätestas pärimisõiguse tunnistuse esitamise tähtaja enne muudatuse jõustumist avanenud pärandvara koosseisu kuuluva maa tagastamise nõudeõiguse pärimiseks. Sedavõrd oluliste tähtaegade kehtestamine nõudeõiguse pärimiseks õigustatud isikute suhtes seaduse rakendussätetes on vastuolus põhiseaduses sätestatud õigusselguse põhimõttega. Ei saa eeldada, et õiguskuulekalt käituv isik tutvub kõikide MRS muudatustega ning suudab ilma õigusasjatundjate abi kasutamata mõista rakendussätete tähendust. Õigusselguse põhimõte oleks olnud täidetud, kui pärandi vastuvõtmiseks õigustatud isikuid oleks kirjalikult teavitatud maa tagastamiseks vajalike toimingute tegemise tähtaegadest ning toimingute tegemata jätmise tagajärgedest. Maavanem on järelevalvet teostades jätnud tähelepanuta olulise pärimisõiguse põhimõtte, mille kohaselt juhul, kui isik on kasvõi osa pärandvara vastu võtnud, loetakse, et ta on kogu pärandvara vastu võtnud. Sarnane põhimõte kehtis ka ENSV TsK kehtivuse ajal ehk enne pärimisseaduse jõustumist 1. jaanuaril 1997. Pärimisseaduse § 164 lg 2 kohaselt päritakse enne 01.01.1997 avanenud pärandit ENSV TsK sätete kohaselt, kui seaduse rakendussätetest ei tulene teisiti. Esmane pärimisõiguse tunnistus väljastati kaebajale 21.12.1994 ja kaebaja esitas tunnistuse pärast selle väljaandmist (st ammu enne

jõustumist) kohalikule omavalitsusele. Vastavalt pärimisseadusele võib pärimisõiguse tunnistust väljastada ka hiljem. Seega on asjakohatu vaidlustatud korralduses tehtud viide

§-le 12. Keila Vallavalitsus alustas kaebaja poolt esitatud pärimistunnistuse alusel maa tagastamise menetlust ning kaebajal ei tekkinud kahtlust asjaolu suhtes, et pärimisõiguse tunnistus ei hõlma maa tagastamise nõudeõigust. Ka Keila Vallavalitsus eeldas, et esmane pärimisõiguse tunnistus hõlmab kogu päritavat vara. Viga ilmnes alles 2006.a. lõpus, kui vald palus kaebajal esitada täiendav pärimisõiguse tunnistus. Kaebaja on teinud maa tagastamise menetluses õigusaktides ettenähtud toiminguid ning tal on õiguspärane ootus, et maa talle tagastatakse. 28.10.2002 sõlmis T.Toomsalu kokkuleppe maamõõtja H. V. katastriüksuse moodustamiseks, kuid maamõõtja surma tõttu jäi töö pooleli ning maa tagastamise korraldust vastu ei võetud. Kuna kohalik omavalitsus täiendavaid dokumente ei nõudnud, eeldas kaebaja, et asjas tähtsust omavad tõendid on kogutud ja maa tagastamise menetluses probleeme ei teki. Antud juhul ei olnud tagatud hea halduse põhimõtte järgimine. Rikutud on HMS §-s 36 sätestatud selgitamiskohustuse nõuet. Samuti nõuab isikule igakülgset teabe jagamist HMS § 15, mille lg 2 kohaselt juhul, kui isik jätab koos taotlusega esitamata nõutud andmed või dokumendid või kui taotluses on muid puudusi, määrab haldusorgan taotluse esitajale esimesel võimalusel tähtaja puuduste kõrvaldamiseks, selgitades, et tähtpäevaks puuduste kõrvaldamata jätmisel võib haldusorgan jätta taotluse läbi vaatamata. Haldusakti õiguspärasust tuleb kontrollida nende asjaolude valguses, mis esinesid haldusakti andmise ajal. Keila Vallavalitsuse 09.03.2007 korralduse nr 204 andmise ajaks olid kogutud kõik asjas tähtsust omavad dokumendid, sh oli kaebaja esitanud pärimisõiguse tunnistuse maa tagastamise nõudeõiguse kohta. Haldusorganil on haldusmenetluses võimalik omal algatusel ennistada tähtaeg, kui tähtaeg on mööda lastud mõjuval põhjusel. Üldjuhul toimub tähtaja ennistamine haldusorgani poolt menetluse 3

(9)3-07-1936 jätkamisega. Antud juhul saab lugeda, et kohalik omavalitsus ennistas tähtaja omal algatusel, nõudes kaebajalt pärimisõiguse tunnistust maa tagastamise nõudeõiguse kohta. Seejärel oli võimalik vastu võtta maa tagastamise korraldus. Korralduse nr 204 andmisega on Keila Vallavalitsus sisuliselt ennistanud pärimisõiguse tunnistuse esitamise tähtaja.
  1. Tallinna Halduskohtu 12.08.2008 määrusega lõpetati kaebuse menetlus Harju maavanema 5.09.2007 korralduse nr 1872-k p 2 tühistamise nõudes.
  2. Harju maavanem ei nõustunud kaebusega ja põhjendas oma seisukohta järgmiselt. Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määrusega nr 36 kinnitatud “Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra” (edaspidi Kord) p 62 kohaselt on maavanemal kohustus kontrollida maa tagastamise toimiku materjale ja maa tagastamise korralduse vastavust õigusaktidele. Puuduste esinemisel tagastatakse materjal koos puuduste kõrvaldamise ettekirjutusega valla- või linnavalitsusele. Kui valla- või linnavalitsuse esitatud maa tagastamise toimik on vormistatud nõuetekohaselt, edastatakse katastritoimik katastripidajale tagastatud katastriüksuse maakatastris registreerimiseks. Seadusandja on maa tagastamise nõudeõiguse pärimiseks ette näinud erikorra. Kaebaja pidi esitama endise Xxxxx xx maaüksuse tagastamise nõudeõiguse pärimisõiguse tunnistuse kohalikule omavalitsusele hiljemalt 27.08.
  3. Vabariigi Valitsuse seaduse (VVS) § 85 ja MRS § 15 lg 3 alusel läbi viidud järelevalvemenetluse käigus tegi maavanem Keila Vallavalitsusele ettepaneku viia 09.03.2007 korraldus nr 204 seadusega vastavusse. Kuna nimetatud korraldus ei vasta seadusele, ei ole maavanemal alust maa katastritoimiku edastamiseks katastripidajale. Riigikohus on oma lahendites 3-3-1-22-96 ja 3-3-1-35-96 leidnud, et maavanema järelevalve olemusest tingituna tuleb maavanema järelevalvepädevust käsitada tema õiguse ja kohustusena. Tegemist on avalikes huvides teostatava abstraktse haldusakti kontrolliga. Halduskohus ei saa maavanema toimingu peale esitatud kaebuse lahendamisel kontrollida sisuliselt haldusakti õiguspärasust, mille üle maavanem järelevalvet teostas. Kaebaja ei ole väitnud, et järelevalvemenetluse käigus oleks maavanem rikkunud menetlusnorme, mis oleks saanud kaasa tuua väära järelduse. Kaebaja lihtsalt ei nõustu maavanema poolt seadusele ja faktilistele asjaoludele antud seisukohtadega.
  4. Keila Vallavalitsus esitas järgmise seisukoha. Testamendijärgse pärimisõiguse tunnistuse väljastas kaebajale 21.12.1994 notar Mare Aarsalu pärandvarale, mis koosneb XXXXXXXXX XXXXXXXXXX saadaolevast hüvitisest ühistatud varale. Pärimisõiguse tunnistus on väljastatud vastavalt XXXXXXXXX sovhoosi reformikomisjoni 05.05.1994 tõendile. Miks võttis notar pärimisõiguse tunnistuse väljaandmisel aluseks XXXXXXXXX sovhoosi reformikomisjoni tõendi, mitte aga Harju Maavalitsuse ÕVVTK 18.06.1993 otsuse nr 899, millest nähtub Xxxxx xx (endise kinnistu nr 8616) maa tunnistamine omandireformi objektiks, ei ole Keila Vallavalitsusele teada. Ilmselt ei märganud Keila Vallavalitsuse eelmine maakorraldaja, et
  5. a väljastatud pärimisõiguse tunnistus ei hõlmanud õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise nõudeõigust ja eeldas, et kui maa tagastamise toimikus on pärimisõiguse tunnistus olemas, siis see on välja antud kogu vara peale, sest nimetatud toimikus on olemas ka õigustatud subjektiks tunnistamise otsus. Seetõttu ei informeerinud maakorraldaja õigustatud isikut puudustest ega andnud tähtaega puuduste kõrvaldamiseks. 4
(9)3-07-1936
  1. a hakkas T.Toomsalule maad mõõdistama vastavalt nendevahelisele kokkuleppele maamõõtja H. V., kelle surma tõttu jäi töö lõpetamata. Maa tagastamise korraldus jäi seetõttu andmata. Pooleliolevat tööd ei jätkatud. Valla praegune maakorraldaja Joel Viik asus Keila valda tööle novembris
  2. Kaebajaga lepiti kokku, et uuesti hakkab maad mõõdistama maamõõtja H. J., kuid maamõõtja suure töökoormuse tõttu asi venis. Kuna Xxxxx xx maaüksuse tagastamist oli korra juba alustatud, siis eeldas maakorraldaja, et maa tagastamist puudutavad vajalikud dokumendid on kõik olemas ning takistusi maa tagastamise otsustamisel ei teki. Alles
  3. a lõpul, kui valmisid maaüksuse plaanid, märkas maakorraldaja, et tagastamisele kuuluvat maad testamendijärgsel pärimisõiguse tunnistusel märgitud ei olegi. Kui puudust oleks õigeaegselt märgatud, siis oleks olnud võimalik juhtida kaebaja tähelepanu puudustele ja kaebaja oleks saanud õigeaegselt esitada täiendava pärimisõiguse tunnistuse. Kuna vald ei olnud kuni 2006.a kaebajale teada andnud, et midagi on vaja täiendavalt esitada ja maa tagastamine oli veninud kaebajast mitteolenevatel põhjustel, otsustas Keila Vallavalitsus vastavalt HMS § 34 lg-le 1 menetlustähtaja ennistada ja maa tagastamise menetlust jätkata, paludes kaebajal esitada täiendav pärimisõiguse tunnistus. Seega andis vald kaebajale tähtaja esinevate puuduste kõrvaldamiseks. Vallavalitsus on seisukohal, et HMS on kohaldatav ka maareformi käigus läbiviidava menetluse puhul (Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-3-1-36-04), kuna MRS-s ei ole seda sõnaselgelt välistatud. Seega võib kohalik omavalitsus kaalutlusõiguse alusel otsustada, kas menetlustähtaega ennistada või mitte. Pärimisõiguse tunnistus tagastatavale maale on kaebajale välja antud notar S.Ormani poolt 19.01.
  4. Pärimisõiguse tunnistusel on notari märkus: „Muule pärandvarale on pärimisõiguse tunnistused Tõnu Toomsalule Tallinna notar Mare Aarsalu poolt juba varem välja antud, kuid eelpool nimetatud pärandvaraks olevale nõudeõigusele on pärimistunnistus jäänud teadmata põhjustel varem välja andmata“. Korraldus nr 204 on õiguspärane, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning norminõuetele vastav.
  5. Tallinna Halduskohtu 01.12.2008 otsusega kaebus rahuldati ja tehti maavanemale ettekirjutus maa tagastamise menetluse jätkamiseks. Kohtuotsuse põhjendused olid järgmised. Kaebaja väidetel riivab maa tagastamise menetluse seiskumine maavanema järelevalve tõttu kaebaja subjektiivset õigust saada tagasi õigusvastaselt võõrandatud maa. Tulenevalt Tallinna Ringkonnakohtu 11.07.2008 määruse p-st 12 tuleb kohtul käesolevas asjas hinnata seda, kas maavanema poolt Keila Vallavalitsusele ettepaneku tegemine viia vallavalitsuse 09.03.2007 korraldus nr 204 vastavusse MRS §192 lg 1 ja 3 või võimalik protestiga halduskohtusse pöördumine õigustavad tagastamismenetluse lõpule viimata jätmist ja katastritoimiku katastripidajale registreerimiseks mitteesitamist, mis muuhulgas tähendab ka kohtupoolse hinnangu andmist maavanema järelevalve põhjustanud probleemile kaebajal tagastamisõiguse olemasolu kohta. ORAS § 12 lg 5 ja MRS § 5 lg 1 kohaselt korraldab maa tagastamist kohalik omavalitsus. Vara tagastamise korraldaja peab tagama vara tagastamise menetluse läbiviimise mõistliku aja jooksul vastavalt õigusaktis sätestatud nõuetele. Tagastamise läbiviimisel on juhtiv roll haldusorganil, kes ei vabane õigeaegse menetluse korraldamise kohustusest ka menetlusosalise passiivsuse korral. ORAS § 12 lg 7 näeb ette, et õigustatud subjektiks tunnistatud isik on kohustatud vara tagastamise menetluses tegema Vabariigi Valitsuse kehtestatud tähtaegadel ja korras menetluseks vajalikke toiminguid. Kui õigustatud subjekt mõjuva põhjuseta ei tee talle kirjalikult teatatud tähtaja jooksul vajalikke toiminguid, loetakse ta nõudest loobunuks ja 5
(9)3-07-1936 tagastamismenetlus lõpetatakse. Õigustatud subjekti kohustusi täpsustavad Korra p 56 sätted, mille kohaselt õigustatud subjektiks tunnistatud isik on kohustatud maa tagastamise menetluses vajalikud toimingud lõpule viima õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni poolt enne 01.01.1995 vastuvõetud otsuste alusel
  1. jaanuariks
  2. Sama punkti lõige 5 näeb ette, et kohalik omavalitsus teatab tähtaja koos korras sätestatud vajalike toimingute loeteluga õigustatud subjektile kirjalikult. Tagastamismenetlust ei saa lõpetada, kui õigustatud subjekt või tema pärija ei saanud omalt poolt vajalikku teha valla- või linnavalitsuse viivituse või tegevusetuse tõttu (vt Riigikohtu seisukohta 22.11.2001 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-40-01). Isik saab pärijaks alates pärandi vastuvõtmisest, mitte aga pärimisõiguse tunnistuse väljastamisest. Seega oli T. Toomsalu
  3. a O. T. pärija ka maa tagastamise nõudeõiguse osas ja materiaalõiguslikult omas ta subjektiivset õigust nõuda Keila Vallavalitsuselt maa tagastamist. Keila Vallavalitsuse poolt kohtule esitatud vara tagastamise toimikust nr 15093 nähtub, et vallavalitsus ei ole kaebajale kui O. T. pärijale teatanud mingite toimingute tegemise vajadusest ja andnud talle nende tegemiseks tähtaega. Vallavalitsus on aktsepteerinud kaebaja poolt esitatud testamendijärgset pärimisõiguse tunnistust ja alustanud selle alusel maa tagastamise eeltoiminguid. Ka siis, kui kaebaja pöördus
  4. a alguses valla poole, et saada selgitusi maa tagastamiseks vajalike toimingute kohta, ei pööranud kohalik omavalitsus kaebaja tähelepanu
  5. a pärimisõiguse tunnistuse puudusele.
  6. a lõpuks oli maa mõõdetud ning katastriüksuse toimik maamõõtja poolt esitatud vallavalitsusele. Alles siis juhtis maakorraldaja kaebaja tähelepanu asjaolule, et
  7. a pärimisõiguse tunnistuses ei ole märgitud maa tagastamise nõudeõigust ning selgitas, et maa tagastamise lõpuleviimiseks tuleb esitada uus pärimisõiguse tunnistus. Tallinna notar Sirje Orman väljastas 19.01.2007 kaebajale pärimisõiguse tunnistuse Xxxxx xx maale nõudeõiguse pärimise kohta ja 9.03.2007 võttis vallavalitsus vastu korralduse nr 204, millega otsustas tagastada XXXXXX ja XXXXXXXXXXX külas asuvad XXXXX maaüksused kaebajale. Arvestades asjaolu, et Keila Vallavalitsus viivitas Xxxxx xx maa tagastamisega pea 12 aastat ja ei teatanud kaebajale enne
  8. a. lõppu ühestki maa tagastamist takistavast asjaolust, ei ole põhjendatud Harju maavanema poolt Keila Vallavalitsusele ettepaneku tegemine vallavalitsuse 09.03.2007 korralduse nr 204 vastavusse viimiseks MRS § 192 lg 3 põhjusel, et pärija T. Toomsalu ei esitanud tähtaegselt pärimistunnistust.

§ 26

sätestab küll nõudeõigust pärima õigustatud isikute kohustuse esitada õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistus nõudeõiguse pärimise kohta, kuid antud sätet tuleb tõlgendada kooskõlas sätte eesmärgiga.

§-s 26 sätestatud üheksakuuline tähtaeg kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistuse esitamiseks ei ole õigust lõpetava, vaid distsiplineeriva ning motiveeriva toimega. Nimetatud normi eesmärgiks on tagada maareformi tõrgeteta kulgemine, mitte aga välistada nõudeõiguse pärijate õigust pärandajale tagastamisele või kompenseerimisele kuuluva maa tagastamisele. Xxxxx xx maa tagastamise menetluse lõpetamine T.Toomsalu suhtes ja Keila Vallavalitsuse 9.03.2007 korralduse nr 204 kehtetuks tunnistamine oleks äärmiselt range mõjutusvahend, mida tuleks kohaldada kohases menetluses üksnes ilmselgelt domineeriva avaliku huvi korral. Korra p 48.2 kohaselt on maavanemal õigus kontrollida vallavalitsuse tegevust vara tagastamise menetlemisel ning menetluse käigus vastuvõetud õigusaktide ja sooritatud toimingute seadusele vastavust. Kohtule esitatud materjalidest saab teha järelduse, et maavanem on jätnud tähelepanuta Keila Vallavalitsuse tegevuse maa tagastamismenetluse läbiviimisel. Maavanem ei ole pööranud tähelepanu sellele, et maa tagastamise menetlus ei ole läbi viidud mõistliku aja jooksul. Arvestades asjaolu, et kaebaja isa tunnistati õigustatud subjektiks juba 1993. a juunis ja 6

(9)3-07-1936 kaebaja esitas testamendijärgse pärimisõiguse tunnistuse vallavalitsusele
  1. a, alustati maa tagastamise eeltoiminguid alles
  2. a Kaheksa aastast ajavahemikku ei saa kuidagi pidada mõistlikuks tähtajaks. Samuti ei ole maavanem kontrolli käigus pööranud mingit tähelepanu asjaolule, et Keila Vallavalitsus ei olnud kaebaja suhtes täitnud Korra p-st 56 tulenevat nõuet, s.o. ei olnud kaebajale kordagi teatanud kirjalikult tähtajast koos Korras sätestatud vajalike toimingute loeteluga. Õigustatud subjektile ja tema eeldatavale pärijale tähtaja teatavakstegemise kohustus tuleneb sisuliselt ka Korra p 49 viimasest lausest. Tagastamismenetlust ei saa lõpetada, kui õigustatud subjekt või tema pärija ei saanud omalt poolt vajalikku teha vallavalitsuse viivituse või tegevusetuse tõttu (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 22.11.2001 otsuse nr 3-3-140-01 seisukohti mutatis mutandis).

§ 26

oleks kohaldatav ainult juhul, kui Keila Vallavalitsus oleks omalt poolt mõistliku aja jooksul ning nõuetekohaselt teinud toiminguid kaebaja teavitamisel tema kohustustest, nende tähtaegadest ja kohustuste mittetäitmise tagajärgedest ning kaebaja oleks jätnud need nõudmised mõjuva põhjuseta täitmata. Pole mingisugust alust eeldada, et kaebaja oleks jätnud nõuetekohaselt määratud tähtajaks esitamata nõudeõiguse pärimisõiguse tunnistuse. Olukorras, kus maavanem on hinnanud vaid T. Toomsalu käitumist ja jätnud täielikult hindamata kohustatud subjekti tegevuse tagastamismenetluses, ei ole maavanema ettepanek Keila Vallavalitsusele 09.03.2007 korralduse nr 204 tühistamiseks ja tagastamismenetluse lõpetamiseks õigustatud. Tagastamismenetluse lõpetamine oleks ilmselgelt mitteeesmärgipärane, ebaproportsionaalne ja õigusvastane. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONKAEBUSE MENETLUSES 10. Harju maavanema apellatsioonkaebuses palutakse kohtuotsus tühistada ja kaebus rahuldamata jätta. Põhjendused. Kohus on

§ 26tõlgendanud ebaõigesti.

Tegemist on maareformi lõpetamise kiirendamisele suunatud normiga ning seadusandja on selgesõnaliselt näinud ette pärimistunnistuse esitamata jätmise tagajärje – menetlus kuulub lõpetamisele. Tagastamise toimikust nr 15093 nähtub, et Keila Vallavalitsus on 12.01.2006 väljastanud notarile teatise, et tagastamise korraldust pole vastu võetud. Seega pidi kaebaja olema juba 2006 algul teadlik, et pärimistunnistus on esitamata ja see on vajalik.

§-st 26 ei tulene, et sätte võiks jätta kohaldamata juhul, kui kohalik omavalitsus pole täitnud õigusaktidega talle pandud kohustusi. Sätte saab jätta kohaldamata üksnes juhul, kui see on vastuolus põhiseadusega. Selleks tuleb algatada vastav menetlus.

§ 26

ei anna kohalikule omavalitsusele kaalutlusõigust, kas maa tagastamise menetlust jätkata või mitte, vaid kohustab selle lõpetama ilma kompenseerimise menetlust alustamata. Õige ei ole kohtu seisukoht, et maavanem on jätnud kohaliku omavalitsuse tegevuse maa tagastamismenetluse läbiviimisel tähelepanuta. Kui kohalik omavalitsus pole täitnud talle õigusaktidega pandud kohustusi, vastutab ta riigivastutuse seaduses sätestatud korras. Viivituse hindamisel tuleb arvestada ka õigustatud subjekti käitumisega. Põhjendatud ei ole kohtu käsitlus, et kohalik omavalitsus peab maavanema ettepaneku alusel haldusakti tühistama. Kohalikul omavalitsusel sellist seadusest tulenevat kohustust ei ole. Samas on maavanemal kohustus reageerida õigusvastase haldusakti korral ettepanekuga selle õigusnormidega vastavusse viimiseks. Kohus on väljunud kaebuse piiridest, asudes maavanema tegevuse vaidlustamise korral kontrollima haldusakti õiguspärasust, mille üle maavanem järelevalvet teostas. Vabariigi 7

(9)3-07-1936 Valitsuse seaduse ja maareformi seaduse regulatsioon näevad ette teistsuguse menetluskorra maavanema järelevalve menetluses tehtud ettepaneku vaidlustamiseks. 11. Tõnu Toomsalu vastuses leitakse, et kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud. Täiendavates seisukohtades leiab kaebaja viitega Riigikohtu halduskolleegiumi 28.10.2009 otsusele nr 3-3-160-09, et käesoleval juhul tuleb kaebaja kaebeõigust aktsepteerida, sest vastasel korral veniks tagastamise menetlus uue samasisulise vaidluse tõttu määramatult. Maavanemal ei ole protesti esitamiseks seaduses tähtaega ette nähtud. Samuti palub kaebaja jätta kohaldamata ja tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks MRS § 192 lõige 3 ja

§ 26. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 12.

Ringkonnakohus leiab, et käesoleva asja lahendamisel ei ole võimalik kõrvale kalduda Riigikohtu halduskolleegiumi poolt 28.10.2009 otsuses nr 3-3-1-60-09 antud seisukohtadest. Viidatud asja asjaolud on analoogilised käesoleva asja asjaoludega – mõlemas asjas on maavanema järelevalve tõttu kaebajale soodsa maa tagastamise korralduse menetlus peatunud ning kaebusega nõuti maavanema kohustamist menetluse jätkamiseks. Riigikohus leidis eelnimetatud otsuse punktis 15 järgmist: „Menetlustoimingute vaidlustamine enne lõpliku haldusakti andmist on siiski võimalik üksnes erandjuhtudel. Kolleegium on seisukohal, et käesoleva asjaga analoogilistes asjades võib just maavanema ettepaneku vaidlustamine tuua kaasa haldusmenetluse pikenemise, kuivõrd on võimalik, et kohalik omavalitsus ei nõustu maavanema ettepanekuga ning põhjendab seda sedavõrd veenvalt, et maavanem ei pöördugi protestiga halduskohtusse. Arvestades, et VVS § 85 lg 4 annab kohalikule omavalitsusele ainult 15 päeva maavanema ettepaneku osas seisukoha võtmiseks, ei saanud maavanema vaidlustatav tegevus käesolevas asjas põhjustada menetluses olulist viivitust, mis võiks menetluse lõpptulemusest sõltumata rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi.“

  1. Eeltoodud seisukohast tulenevalt oli Tallinna Ringkonnakohtu 11.07.2008 määruses antud juhis ebaõige ning kohtumenetlus oleks tulnud juba enam kui aasta tagasi lõpetada. Siiski ei nõustu ringkonnakohus kaebaja seisukohaga, et eeltoodu tõttu tuleks menetlusökonoomika põhimõttest tulenevalt praegu lubada kaebajal vaidlustada maavanema menetlustoimingut. Kuna kohtusüsteem on kolmeastmeline, ongi kohtupraktika kujunemine aeganõudev protsess. Seega aega, mis on kulunud kohtumenetluse peale, ei ole käesoleval juhul õige arvestada haldusmenetluse toimingu vaidlustamiseks kaebeõiguse andmisel olulise argumendina. Kaebaja väide, et seadus ei sätesta maavanemale tähtaega protesti esitamiseks, on küll õige, kuid ka see ei veena kohut kaebeõiguse olemasolus. Kohus ei saa eeldada, et haldusorgan käitub õigusvastaselt. Kui haldusorganile ei ole seadusega antud tähtaega toimingu tegemiseks, peab haldusorgan tegutsema mõistliku aja jooksul. HMS § 5 lg 2 sätestab, et haldusmenetlus tuleb läbi viia eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. Olenevalt vaidluse keerukusest võib eeldada, et protesti esitamine ei võta maavanemalt oluliselt enam aega kui üks kuu alates päevast, mil möödus kohalikule omavalitsusele maavanema ettepanekule vastamiseks antud tähtaeg. Samuti on võimalik, et maavanem protesti ei esitagi.
  2. Eeltoodust tulenevalt tühistab ringkonnakohus halduskohtu otsuse ja jätab kaebuse kaebeõiguse puudumise tõttu rahuldamata. Kui kaebajal puudub kaebeõigus, ei pea kohus kontrollima, kas tema väited toimingu õigusvastasuse kohta paika peavad. Seepärast ei analüüsi ringkonnakohus kaebaja ja vastustaja poolt esile toodud sisulisi väiteid ega hinda esitatud tõendeid. 8

(9)3-07-1936 15. Menetluskulud kannab HKMS § 92 lg 1 kohaselt pool, kelle kahjuks otsus tehti. Maavanem ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Kaebaja halduskohtus menetluskulude hüvitamist ei taotlenud, ringkonnakohtus taotles kaebaja 2360 krooni õigusabikulude hüvitamist. Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad need kulud kaebaja enda kanda. Kohtunikud Silvia Truman Kaire Pikamäe Viive Ligi 9
(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.