3-08-2056/19

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht

1. märts 2009, Tallinn Haldusasja number 3-08-2056 Haldusasi R.F.i kaebus Vormsi Vallavalitsuse poolt tekitatud mittevarallise kahju hüvitamise nõudes Asja läbivaatamise viis Kohtuistungil
2. märtsil 2009 Menetlusosalised Kaebuse esitaja: R.F. Vastustaja: Vormsi Vallavalitsus Esindaja: adv. Taimar Ehrlich. RESOLUTSIOON
3. Jätta R.F.i kaebus rahuldamata.
4. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
5. Saata kohtuotsuse ärakiri kaebuse esitajale posti teel ning vastustaja esindajale elektrooniliselt. Edasikaebamise kord Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule (HkMS § 28; § 31 lg 4). ASJAOLUD JA MENETLUSE KULG
6. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Lääne maakonnakomisjoni
7. mai
8. a otsusega nr 112 tunnistati Vormsi Vallas Hullo külas asuva Teomeeste talu VII maa suhtes omandireformi õigustatud subjektiks R.F.. Vormsi Vallavalitsuse
9. septembri 2005 korraldusega nr 134 K otsustati mitte tagastada R.F.ile nimetatud maad 0, 34 ha suuruses ning alustada selles osas maa kompenseerimise menetlust. Nimetatud korralduse peale esitas R.F. vaide ning vormistamata vaideotsust, andis Vormsi Vallavalitsus seepeale
10. novembril 2995 korralduse nr 172-k, millega korraldust nr 134-k osaliselt muudeti. 1
11. Tallinna Halduskohtu
12. novembri 2007 otsusega haldusasjas 3-05-1346 tühistati Vormsi Vallavalitsuse
13. novembri 2005 korraldus nr 172-k ning kohustati Vormsi Vallavalitsust vaideotsuse tegemiseks R.F.i korralduse nr 134-k peale esitatud vaide kohta. Nõutud vaideotsuse tegi Vormsi Vallavalitsus
14. märtsi 2008 korraldusega nr 17-k, jättes vaide rahuldamata. Tallinna Halduskohtu
15. juuni 2008 otsusega haldusasjas nr 3-08-597 tühistati Vormsi Vallavalitsuse korraldused nr 134-k ja 17-k ning kohustati vallavalitsust vaatama kahe kuu jooksul uuesti läbi R.F.i taotlus Hullo külas asuva 0,34 ha suuruse maa tagastamiseks.
17. novembril 2008 võttis Vormsi Vallavalitsus vastu korralduse nr 41-k, millega otsustas tagastada R.F.ile vaidlusaluse maa 0,18 ha ulatuses ning alustada ülejäänud osas kompenseerimise menetlust. Viimatinimetatud korralduse on R.F. vaidlustanud Tallinna Halduskohtus (haldusasi 3-09-452). KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED
18. Tallinna Halduskohtule
19. oktoobril 2008 saabunud kaebuses taotles R.F. Vormsi Vallavalitsuse poolse maa tagastamisega viivitamisega tekitatud varalise (saamatajäänud tulu 100 000 Kanada dollari ulatuses) ning mittevaralise kahju (kohtu äranägemisel) hüvitamist.
20. veebruaril 2009 kohtule saadetud kaebuse täpsustuses (vastuses vastustaja vastusele) nimetas kaebuse esitaja üksnes mittevaralise kahju (valuraha) nõuet ning
21. märtsil 2009 toimunud kohtuistungil teatas kaebuse esitaja, et loobub varalise kahju hüvitamise nõudest ning soovib üksnes mittevaralise kahju hüvitamist kohtu äranägemisel.
22. Kaebuse kohaselt alustas Vormsi Vallavalitsus maa tagastamise küsimuse lahendamisega venitamist juba
23. aastal, mil end vallavalitsuse esindajaks nimetanud mees olevat teinud kaebuse esitajale ettepaneku, et ta kiirendaks maa tagastamist, kui kaebuse esitaja nõustuks loovutama Vormsi vallale 30%-lise osaluse tagastatavale maale kavandanud puhkekeskusest. Kohtuistungil selgitas kaebuse esitaja, et vallavalitsus on maa tagastamisega õigusvastaselt viivitanud alates
24. aastast ehk alates haldusasjas 2-3/649/04 tehtud kohtuotsuse jõustumisest. Vormsi Vallavalitsuse tegevusega seonduv mittevaraline kahju seisneb kaebuse esitaja hinnangul tervise kahjustamises, mis on tekkinud närvikulust, magamata öödest ning kahjuna on käsitletav ka perekonnasuhete halvenemine seoses maa tagastamist puudutavate kohtuvaidlustega. VASTUSTAJA SEISUKOHT
25. Vormsi Vallavalitsus R.F.i kaebust põhjendatuks ei pea ning taotleb selle rahuldamata jätmist, leides, et vallavalitsus ei ole maa tagastamise küsimuse lahendamisega põhjendamatult viivitanud ning et kahju tekkimine ei ole tõendatud.
26. Vastustaja väidab, et kaebuse esitaja võttis Vormsi Vallavalitsusega esmakordselt ühendust alles
27. aasta juunis pärast seda, kui vallavalitsus määras maa tagastamise õigustatud subjektide poolt tegemata toimingute tõttu venima jäänud omandireformi lõpule viimiseks üldise tähtaja vajalike toimingute tegemiseks. Järgnevalt selgitab vastustaja, et eelnevast tingitud õigusvaidluse tõttu peatus maa tagastamine kohtuvaidluse ajaks ning jätkus alles
28. aastal, kuid siis ei õnnestunud vallavalitsusel kaebuse esitajale posti edastada ega temaga ühendust võtta, kuna kaebuse esitaja oli kolinud ning ei olnud sellest informeerinud vastustajat. 2
29. Samuti leiab vastustaja, et maa tagastamise küsimuse lõplik lahend on jäänud viibima eeskätt kaebuse esitaja pärast, kuna viimane soovib põhimõtteliselt kogu maa tagastamist, ent vastustaja hinnangul pole see võimalik. Vastustaja leiab, et ei ole kaebuse esitajale kahju põhjustanud ega pea seda ka hüvitama, märkides seejuures, et kohtumenetlustega seotud pinged perekonnas ei kuulu riigivastutuse seaduse kohaselt hüvitamisele ning tõendatud pole, et unehäired oleksid tingitud vastustaja käitumisest. Vastustaja leiab ka, et kaebuse esitaja oleks saanud väidetavat kahju vältida, esitades vallavalitsuse viivituse korral kohtule kohustamiskaebuse või nõudnud vajalike otsuste langetamist otse vallavalitsuselt. KOHTU PÕHJENDUSED
30. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid, leiab, et R.F.i kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Kuivõrd kaebuse esitaja on esialgses kaebuses nimetatud varalise kahju hüvitamise nõudest loobunud, lõpetab kohus nimetatud nõude osas määrusega menetluse ning käesolevas kohtuotsuses käsitleb üksnes mittevaralise kahju hüvitamise nõuet.
31. Esmalt vajab piiritlemist kaebuse ese. Kaebuse esitaja on taotlenud maa tagastamisega viivitamisega tekitatud mittevaralise kahju (tervise kahjustamine une- ja närvihäirete jms tõttu) hüvitamist. Arusaadavalt käsitleb kaebuse esitaja kaebuses nimetatud viivitusena Vormsi Vallavalitsuse mistahes õigusvastaseid toiminguid ja ka haldusakte, mis on reaalselt tinginud olukorra, kus kaebuse esitajale ei ole Hullo külas asuvat õigusvastaselt võõrandatud maad tagastatud. Seega hõlmab kaebuse esitaja poolt nimetatud viivitamine ka Vormsi Vallavalitsuse
32. septembri 2005 korralduse nr 134-k andmist. Kuigi põhimõtteliselt ei saa nimetatud haldusakti kehtivuse ajal (st. haldusakti andmisest kuni seda tühistava halduskohtu otsuse jõustumiseni) rääkida haldusorgani viivitusest maa tagastamise küsimuse lahendamisel, tuleb arvestada, et kaebuse esitaja eesmärk ei ole mitte pelgalt küsimuse lahendamine, vaid küsimuse lahendamine talle meelepärasel viisil ehk see, et vaidlusalune maa talle tagastataks. Seetõttu tuleb kaebust tõlgendada selliselt, et õigusvastase viivitusega on hõlmatud ka maa mittetagastamise kohta tehtud õigusvastaste haldusaktide andmine. Siinkohal märgib kohus, et selles, et Vormsi Vallavalitsuse
33. septembri 2005 korraldus, samuti korraldus nr 172-K, millega seda korraldust osaliselt muudeti ning ka samas asjas antud korraldus (vaideotsus) nr 17-K on õigusvastased ning kaebuse esitaja õigusi rikkuvad, ei saa olla vaidlust, kuivõrd kõnealused haldusaktid on haldusasjades 3-05-1346 ja 3-08-597 tehtud jõustunud kohtuotsustega tühistatud. Headusakti tühistamise eelduseks on aga teatavasti see, et haldusakt on õigusvastane ning rikub sellega kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi.
34. Riigivastutuse seaduse (RVS) § 7 lõikest 1 tulenevalt kuulub avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju isikule hüvitamisele, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada toimingust lõpetamise nõude, haldusaktist või toimingust hoidumise nõude või haldusakti või toimingu sooritamise nõude esitamisega. RVS § 9 lõikes 1 sätestatakse, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kaebuse esitaja väitel seisneb väidetav kahju just tervise halvenemises ning konkreetsemalt unehäiretes ja närviprobleemides. Ühtegi tõendit kaebuse esitaja selliste tervisekahjustuste esinemise kohta kohtule esitanud ei ole. Kohus leiab, et kuigi mittevaralise kahju tõendamine tavapäraste tõenditega on sageli keerukas, on kaebuse esitajal siiski kohustus kahju tekkimist puudutavaid väiteid tõendada või vähemalt põhjendada sel määral, et kohtul oleks võimalik väidete paikapidavust hinnata. Käesoleval juhul kaebuse 3 esitaja seda teinud ei ole ning millegagi ei ole tõendatud ei see, et kaebuse esitajal väidetavad terviseprobleemid üldse esinesid ning isegi kui eeldada, et kaebuse esitaja on unehäireid ja närvilisust esinenud, siis ei ole võimalik mingil moel kindlaks teha, kas need on olla põhjuslikus seoses vastustaja tegevuse(tuse)ga. Kahju tekkimist puudutavate väidete tõendamise vajadust (eelkõige küll seoses varalise kahjuga), on kohus kaebuse esitajale selgitanud
35. jaanuaril 2009 käesolevas asjas tehtud kohtumääruses. Kohus leiab, et isegi kui olude pinnalt eeldada, et teatud tervisekahjustuste esinemine võib olla põhimõtteliselt võimalik, siis olukorras, kus väidetav kannatanu ei suuda tervisekahjustuste esinemist tõendada ega ole pöördunud näiteks arstide poole tervisekahjustuse tuvastamiseks ja ravi määramiseks, siis tuleb eeldada, et sellised tervisekahjustused ei saanud ühelgi juhul olla sedavõrd tõsised, et oleks vajalik nende rahaline hüvitamine. Kohtu hinnangul ei võimalda RVS mõista nö. valuraha välja mistahes ebamugavuste või ebameeldivuste eest, mida haldusorgan oma õigusvastase tegevusega isikule põhjustanud on. Kohus nõustub vastustajaga selles, et probleemid, mis kaebuse esitajal on väidetavalt tekkinud oma perekonnas või naabritega suhtlemisel seoses tagastatava maa üle toimuvate vaidlustega, ei kuulu RVS § 9 lg 1 kohaselt hüvitamisele. Lisaks eelnevale ei ole selliste probleemide esinemine samuti tõenditega kinnitust leidnud. Eeltoodu tõttu leiab kohus, et kahju tekkimine ei ole tõendatud ning ainuüksi sel põhjusel tuleb kaebus rahuldamata jätta.
36. Kohus rõhutab ka, et mittevaralise kahju hüvitamise eesmärk ei saa olla õigusvastaselt toimunud haldusorganile kätte maksmine või tema arvelt rikastumine, vaid kannatanule põhjustatud ning tuvastamist võimaldava kahju korvamine. Seejuures ei ole rahalise hüvitise väljamõistmine alati isegi kahju tõendatuse korral kohane või vajalik viis isikule põhjustatud kahju korvamiseks. Nii näiteks asus Riigikohus haldusasjas 3-3-1-44-06 seisukohale, et maine ja hea nime kahjustamise korral ei ole tingimata vajalik kannatanule rahalise hüvitise väljamõistmine, kui seeläbi toimunud isiku õiguste rikkumine oli väheintensiivne. Nimetatud lahendis leidis Riigikohus, et halduskohtumenetluses ettenähtud õiguskaitsevahendid, eeskätt õigusvastasuse tuvastamise nõue, võib rahuldamise korral olla piisav, heastamaks väiksema intensiivsusega au teotamisega tekitatud hingelisi üleelamisi. Kuigi käesolev haldusasi ei puuduta isiku au ja hea nime kahjustamist, leiab halduskohus, et eelöeldud põhimõtted on kohaldatavad ka käesolevas asjas. Nimelt leiab kohus, et olukorras, kus isik taotleb hüvitist haldusmenetluse venimise või haldusorgani muu õigusvastase tegevuse tõttu tekkinud tervisekahjustustega seotud vaimsete üleelamiste ja elukvaliteedi languse eest ning ei ole võimalik tuvastada, et isikule oleks seejuures tekkinud tõsiseid ja/või püsivaid tervisekahjustusi, siis on selliste ebameeldivuste korvamiseks piisav ka haldusorgani antud haldusaktide või toimingute õigusvastasuse tuvastamine ning kohustamine õigusvastase tegevuse lõpetamiseks, vajaliku haldusakti väljaandmiseks või toimingu sooritamiseks. Käesoleval juhul on haldusasjades 3-05-1346 ning 3-08-597 tuvastatud, et Vormsi Vallavalitsus on R.F.i õigusi rikkunud ning kohustatud vallavalitsust vaidlusaluse küsimuse uueks läbivaatamiseks ja otsustamiseks. Praeguseks on Vormsi Vallavalitsus maa tagastamise küsimuse uuesti läbi vaadanud ning teinud selles osas uue otsuse, mis endiselt siiski ei vasta kaebuse esitaja soovile ja eesmärgile ning mille kaebuse esitaja on taas kord vaidlustanud. Õigusvastaseks tuleb pidada ka Vormsi Vallavalitsuse viivitust asja uuel läbivaatamisel, pärast haldusasjas 3-08-597 tehtud Tallinna Halduskohtu
37. juuni 2008 otsuse jõustumist, kuivõrd kohtuotsuse kohaselt tulnuks maa tagastamise küsimuses uus otsus teha kahe kuu jooksul otsuse jõustumisest ehk hiljemalt
38. septembril, ent arusaadavalt on Vormsi Vallavalitsus otsuse teinud alles
39. novembril. Samas ei muuda see kohtu eeltoodud tõdemust, et kaebuse esitaja ei ole tõendanud ega veenvalt põhjendanud kahju tekkimist, kaugeltki mitte seda, et selline kahju oleks põhjuslikus seoses vastustaja õigusvastase viivitusega nimetatud ajal. 4
40. Mis puutub kaebuse esitaja väitesse, et
41. aastal nõudis end Vormsi Vallavalitsuse esindajana esitlenud isik temalt tasu osalust maa tagastamise menetluse kiirendamise eest, siis seegi väide ei ole millegagi tõendatud. Kui tegemist olnuks vallaametnikuga või tema volitusel tegutseva isikuga, siis oleks seda tulnud käsitleda altkäemaksu või pistise nõudmisena, misjuhul oleks kaebuse esitaja eelduslikult pöördunud õiguskaitseorganite poole. Kohtuistungil kaebuse esitaja poolt antud selgitus, et politsei keeldus tehtud avalduse peale kriminaalmenetluse alustamisest, ei ole usutav. Kriminaalmenetluse alustamisest keeldumise korral oleks uurija samuti vormistanud selle kohta kirjaliku määruse, mida aga arusaadavalt samuti tehtud ei ole. Liiatigi ei ole kaebuse esitaja eelnimetatud väide käesoleval juhul asjakohane, kuivõrd väidetav kahju on tekitatud kaebuse esitaja hinnangul hiljem, alates
42. aastast.
43. HkMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamisega on kohus teinud otsuse kaebuse esitaja kahjuks, seetõttu tuleb kaebaja menetluskulud HKMS § 92 lg 1 alusel jätta tema enda kanda. Vastustaja esindaja on esitanud taotluse kaebuse esitajalt 9150 krooni suuruse menetluskulude väljamõistmiseks. Kohus leiab, et käesolev vaidlus ei ole ei faktiliselt ega õiguslikult sedavõrd keeruline, et vastustaja oleks enda tõhusa esindamise huvides pidanud kasutama advokaadi abi. Õigusabiteenuse kasutamine halduskohtumenetluses on küll haldusorgani õigus, ent üldjuhul ei saa sellega seotud täiendavad menetluskulusid pidada vajalikeks ja põhjendatuteks HkMS § 93 lg 5 mõistes. Kuigi kaebus jääb rahuldamata, ei saa kohtu hinnangul väita, et kaebuse esitaja oleks kohtu poole pöördunud pahatahtlikult. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et vastustaja oleks saanud korraldada kohtumenetluses esindamise oma ametnike kaudu. Seetõttu tuleb ka vastustaja menetluskulud jätta tema enda kanda. Kristjan Siigur kohtunik 5