antud tõlgendus, mille kohaselt peab lepingu tekstile tugineda sooviv lepingupool täiendavalt, s.o lisaks lepingu teksti esitamisele tõendama poolte tahte sisu, loob lepingulistesse suhetesse põhjendamatu ebakindluse ning loob lepingut rikkuda soovivale lepinguosalisele võimaluse kõrvale hoida lepinguliste kohustuste täitmisest, sest majandussuhete praktikas reeglina ei kogu pooled lepingu sisu kohta lepingule endale lisaks täiendavaid tõendeid. Kohtu poolt punktile 2.14 omistatud tähendus, et tegemist on konfidentsiaalsuskohustuse täitmist tagava lisakohustusega, ei vasta poolte tahtele. Kohtu ebaõige seisukoht põhineb lepingu pealkirja põhjendamatult ületähtsustamisel ning lepingu punkti 2.14 sõnastuse eiramisel. Lepingu sisu tõlgendamisel ei ole lubatud mehaaniline lähtumine lepingu pealkirjast, sest lubatud on ühte lepingudokumenti mitut erinevat liiki lepingulisi suhteid reguleerivate kokkulepete koondamine. Lepingu punkt 2.14 sätestab selgesõnalise kohustuse, et lepingu kehtivuse ajal ja üks aasta lepingu lõppemisest kohustuvad pooled hoiduma teise lepingupoole töötajate värbamisest. Tegemist on tarkvaraarenduse ja konsultatsiooniäris levinud lisakohustusega, mille eesmärk on kaitsta teenusepakkujat tellijapoolse töötajate ülemeelitamise eest, sest sageli on tellija jaoks majanduslikult soodsam (odavam) teenusepakkujalt teenuse tellimise asemel meelitada üle enda juurde tööle konkreetse teenuse osutamisega tegelenud teenusepakkuja töötajad. Vastava selgituse on punkti 2.14 kohta andnud ka hageja seaduslik esindaja. Lepingus fikseeritud ja hageja esindaja 5 poolt antud selgitusele vastavat punkti 2.14 tõlgendust toetab ka see, et kui punkti 2.14 eesmärgiks oleks olnud hageja kaitse konfidentsiaalse informatsiooni kuritarvitamise eest kostja juurde tööleasunud hageja endise töötaja poolt, siis ei oleks sellist kokkulepet pidanud lepingus kokku leppima, sest vastav kaitse oli hagejale tagatud konkurentsiseaduse (KonkS) § 52 lg 2 alusel. Lepingu punkt 2.14 oli konfidentsiaalsuskohustustest eraldiseisev kohustus, mis pidi hagejat kaitsma töötajate värbamise eest kostja poolt. Lepingu punkti 2.
kohaselt tõlgendama, leidis, et lepingust ei tulene keeldu värvata oma ettevõttesse tööle teise lepingupoole töötaid. Kolleegium selle käsitlusega ei nõustu. Lepingu punktis 2.14 olid pooled võtnud kohustuse mitte sõlmida töö(ettevõtu)lepingut või mõnda muud tsiviilõiguslikku lepingut teise poole töötajatega poolte vahel sõlmitavate lepingute kehtimise ajal ning ühe aasta jooksul pärast poolte vahel sõlmitavate lepingute lõppemist, välja arvatud juhul kui töölepingu lõpetamise on algatanud tööandja. Maakohtul ei olnud alust teha järeldust, et lepinguga reguleeriti üksnes lepingu lisas 1 nimetatud isikute poolt konfidentsiaalse informatsiooni väärkasutamist või nimetatud isikute ülevõtmist. Vaidlusaluse punkti sõnastusest sellist seost ei nähtu.
lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. Nimetatud sättest tulenevalt on lepingu tõlgendamise eesmärgiks lepingu sisu väljaselgitamine. Kuna hageja väitel oli lepingu sõlmimise oluliseks eesmärgiks töötajate ülevõtmise takistamine, kostja väitel aga konfidentsiaalse info väärkasutuse ärahoidmine ning et töölepingu sõlmimise piirang laienes üksnes lepingu lisas märgitud isikutele, siis leidis maakohus, et lepingu subjektiivse tõlgendamisega vaidlust lahendada ei saa: kohtule ei ole esitatud tõendeid, mis kahtluseta kinnitaks, millistel kaalutlustel lepingu punktis 2.14 sisalduvas tingimuses kokku lepiti. Kuigi pooled andsid vaidlusalusele tingimusele erineva tähenduse, ei tulenenud sellest üheselt, et hageja oleks pidanud oma väidet töötajate ülevõtmise takistamise kokkuleppe kohta eraldi tõendama. Lepingu sisu ja olemuse mõistmisel on määrav lepingupoolte autonoomne tahe, mille väljaselgitamisel tuleb arvestada eelkõige lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendust ning vaid juhul kui poolte ühine tahe erineb sõnade üldlevinud tähendusest, tuleb ka seda arvestada. Kolleegium nõustub hagejaga, et lepingu punktis 2.14 on poolte kohustus fikseeritud selgelt ja üheselt mõistetavalt, mistõttu ei pidanud hageja täiendavalt tõendama lepingu punkti 2.14 tähendust. Väiksemahulise ja lihtsa lepingu puhul tuleb eeldada, et lepingu sõnastus on poolte vahel täpselt kokku lepitud ja vastab seetõttu ka poolte tahtele. Lepingu tekstis selgelt väljendatud tahe ei vaja täiendavat tõendamist. Kui kostja väitis, et lepingu punkti 2.14 sõnastus ei vasta poolte tegelikule tahtele, tuli temal oma väidet tõendada. Neid tõendeid, mis võimaldaksid viidatud punkti kitsendavalt tõlgendada, kohtule ei esitatud. Konfidentsiaalsuslepingu tekstist nähtuvalt oli lepingu esemeks konfidentsiaalse teabe hoidmine selle sattumise eest kõrvaliste isikute valdusesse ning kokkulepe hoiduda teise lepingupoole töötajate tööle värbamisest. Ei lepingu sõnastusest ega selle sisust kui tervikust ei tulene, et punktis 2.14 nimetatud isikute all mõeldakse lisas 1 nimetatud isikuid. Lisas nimetatud isikud olid tipptasemel konfidentsiaalset infot valdavad ettevõtete juhid, kelle ülevõtmine või üleminemine 7 teise lepingupoole ettevõttesse oli ebareaalne. Kolleegium nõustub hagejaga, et sel juhul oleks tal puudunud õiguslik huvi sõlmida lepingut punktis 2.14 sisalduva tingimusega, s.o lisas 1 nimetatud isikute suhtes, eriti nende võimaliku ülemineku kaitseks. Pealegi tuleneb
lg-st 4, et kui lepingu tõlgendamisel ei ole võimalik lähtuda poolte tegelikust ühisest tahtest, siis tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma, kusjuures lepingutingimust tuleb tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist (lg 6). Mõistlikkuse hindamisel arvestatakse ka võlasuhte olemust ja tehingu eesmärki, vastava tegevus- või kutseala tavasid ja praktikat, samuti muid asjaolusid (
Asjas puudub vaidlus selle üle, et konfidentsiaalsuslepingu sõlmimise initsiatiiv tuli kostjalt ning et pooled kavatsesid osaleda ühiselt riigihankes. Hageja väitel oli tema põhjendatud huvi ning tahe konfidentsiaalsuslepingu sõlmimiseks ajendatud soovist tagada oma ärihuvide ja töötajate kaitse, s.o tulevikku suunatud õiguskindluse tagamine. Kui kostja huvi lepingu sõlmimise vastu oli teistsugune, siis jättis ta selle teisele lepingupoolele avaldamata. Lepingu sõlmimisele järgnevast nähtuvalt pooltevaheline koostöö ei jätkunud, mistõttu vajas kostja riigihankes osalemiseks nõutava kvalifikatsiooniga programmeerijat. Mõistliku inimese seisukohalt võib vaidlusalusest lepingust kui tervikust teha seetõttu järelduse, et töötajate hulka, kellele konfidentsiaalsuslepingu toime laienes, kuulusid ka isikud, kelle osalemiseta riigihankes „Tarkvara arendusteenuse tellimine” ei oleks huvitatud pool pakkumist teha saanud (vastama PKD-s esitatud kvalifikatsiooninõuetele). Asjas esitatud tõendite kohaselt sõlmis kostja kokkuleppe hageja töötaja P. K.ga, kes vastas riigihanke PKD-s esitatud kvalifikatsiooninõuetele, mis omakorda kinnitab lepingu punktis 2.14 sisalduva kokkuleppe mõtet. Et nimetatud isikut värbamata ei oleks kostja pakkumust vaidlusaluses riigihankes edukaks tunnistatud, nähtub ka Tallinna Ringkonnakohus 20.12.2007 otsusest haldusasjas 3-06-
lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma.
lg 1 kohaselt võib kahjustatud lepingupool nõuda lepingu rikkumise korral leppetrahvi kahjust sõltumata. Asjas ei olnud vaidlust selles, et kostja sõlmis töölepingu hageja töötajaga - programmeerijaga -, kelle tööpanuse äralangemine kahjustas hageja huve ka seetõttu, et kostjal puudus vajadus teha hagejaga edaspidi koostööd (näiteks osaleda riigihangetes). 8 Tuvastatud asjaolud võimaldavad järeldada, et toimunu on kostja tegevuse tagajärg. Samas on hageja seostanud tekitatud kahju vähenenud käibe suurusega. Kolleegium sellega ei nõustu. Otsest kahju sellest tuletada ei ole võimalik. Pealegi sätestab
lg 2, et kui kahjustatud lepingupool võib nõuda lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, tuleb kahju hüvitada osas, mida leppetrahv ei katnud. Hageja ei ole tõendanud, et talle tekitatud kahju on suurem, kui lepingus ettenähtud leppetrahv. Seega kuulub rahuldamisele hageja nõue leppetrahvi saamiseks (vähendatud suuruses), kuid nõue kahju hüvitamiseks tuleb jätta rahuldamata. Nõustuda ei saa kostja väitega, et hagejal ei ole õigust nõuda leppetrahvi ka seetõttu, et ta ei ole mõistliku aja jooksul sellest teisele lepingupoolele teatanud (
Kohtul ei ole alust nimetatud sätet kohaldada. Seaduses sätestatud aegumistähtaja sees ei saa üldjuhul määrata veel täiendavat hea usu põhimõttest lähtuvat mõistlikku tähtaega, mille jooksul hageja võib oma õiguste kaitseks hagi esitada. Ka
Praegusel juhul ei ole võimalik väita, et hageja ei esitanud oma nõuet mõistliku aja jooksul. Kuna ringkonnakohus rahuldab hageja apellatsioonkaebuse osaliselt, tühistab osaliselt esimese astme kohtu otsuse ja teeb tühistatud osas uue otsuse, mille tulemusel rahuldatakse hagi osaliselt, siis kooskõlas TsMS § 163 lg-ga 1 jätab ta menetluskulud 1/3 osas hageja kanda ning 2/3 osas kostja kanda. Ü. Jänes G. Kivinurm Otsus osaliselt tühistatud Riigikohtu 11.05.2009.a. otsusega nr. 3-2-1-44-09 U. Reinola RESOLUTSIOON
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.