← Eesti

3-07-900/44

Obsah (6)§ 24§ 30§ 32§ 29§ 31§ 7

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Lea Kuuse Otsuse tegemise aeg ja koht 17 .juunil 2008. a Tallinn Haldusasja number Haldusasi 3-07-900 AS TTP kaebus kaitseministri

§ 24

lg 2 sellist õigust ei tulene ) ning kaebuse esitajalt tagatisraha nõudmise ja vaidlustatud käskkirja aluseks olevad riigivara võõrandamise korra punktid 27 ja 54 tulevad tagatisraha nõudmise ja mittetagastamise osas põhiseadusega vastuolu tõttu kohaldamata jätta. Sel põhjendusel on nii tagatisraha nõudmine kui ka tagatisraha tagastamata jätmine õigusvastane, samuti on õigusvastane põhiseadusevastastele sätetele tuginev käskkiri. 26.Täiendavalt on kaebuse esitaja 30.04.2008.a. väitnud, et riigivara võõrandamise korras sätestatud tagatisraha nõudmise ja mittetagastamise regulatsioon on vastuolus ka Põhiseaduse §-ga

  1. Riigivara võõrandamismenetluse kui avalik-õigusliku menetluse raames nõutavate 5 tasude ( osavõtutasu ja tagatisraha) puhul on tegemist avalik-õiguslike rahaliste kohustustega, mis kuuluvad Põhiseaduse § 113 reguleerimisalasse. Tagatisraha näol on olemuslikult tegemist avalik-õigusliku rahalise kohustisega, mis on pandud isikutele, kes soovivad osaleda riigivara võõrandamise menetluses .Oma olemuselt vastab Riigivara võõrandamise korra tagatisraha põhiseaduse §-s 113 viidatud lõivu tunnustele ning kindlasti trahvi tunnustele. Põhiseaduse § 113 kohustab kõiki avalik-õiguslikke rahalisi kohustusi kehtestama seadusandjat. Seetõttu on tagatisraha nõudmise ja selle tagastamata jätmise reguleerimine Vabariigi Valitsuse määrusega vastuolus põhiseaduse §-ga 87 p 6 ning §-ga
  3. Kaebuse esitajal on tagatisraha nõudmise ja tagatisraha tagastamata jätmise õigusvastaseks tunnistamiseks põhjendatud huvi, kuna kaebuse esitajat kohustati Rahumäe tee 3 kinnistu enampakkumise menetluses tasuma 19,6 miljoni krooni suurust tagatisraha ning nimetatud tagatisraha jäeti kaebuse esitajale täies ulatuses tagastamata. Seega mõjutab tagatisraha nõudmise ja tagatisraha tagastamata jätmise õigusvastaseks tunnistamine kaebuse esitaja varalisi õigusi. 28.Kaebuse esitaja on kaebuses taotlenud tagatisraha õigusvastase mittetagastamisega tekitatud kahju (saamata jäänud intressitulu) hüvitamist alates 20.03.2007.a. kuni 02.05.2007.a. (s.t. alates käskkirja vastuvõtmisest, millega tühistati enampakkumise tulemused kuni kaebuse esitamiseni). Kaebuse esitaja on seisukohal, et kuivõrd lisaks tagatisraha tagastamata jätmisele on õigusvastane ka tagatisraha nõudmine, on kaebuse esitajalt tagatisraha nõudmisega tekitatud täiendavat varalist kahju, mille moodustab kaebuse esitaja poolt seoses tagatisraha õigusvastase nõudmisega saamata jäänud intressitulu alates tagatisraha maksmisest kuni käskkirja vastuvõtmiseni, s.t. perioodi 14.11.2006.a.19.03.2007.a. eest . 19,6 miljoni krooni suuruselt tagatisrahalt oleks kaebuse esitaja krediidiasutuse deposiithoiuselt saanud intressitulu minimaalselt 2013,70 krooni iga päeva kohta ning perioodi 14.11.2006-19.03.2007.a. (126 päeva) eest seega kokku 253726,2 krooni. Kuivõrd vastustaja ei ole kaebuse esitajale käesoleva ajani tagatisraha tagastanud, onkKaebuse esitajale intressitulu saamata jäämisest tekkiv kahju jooksev ning suureneb kuni tagatisraha tagastamiseni iga päevaga 2013,70 krooni võrra. Eelnevast tulenevalt on kaebuse esitamisele järgnevast päevast 03.05.2007 kuni 29.05.2007 tekkinud Kaebuse esitajale täiendav varaline kahju summas 54369,9 krooni. Kokku on alates tagatisraha õigusvastsest nõudmisest kuni 29.05.2007 tekkinud varalise kahju (saamata jäänud intressitulu) suurus 396698,9 krooni ning saamata jäänud intressitulu ning kaebuse esitaja poolt seoses Rahumäe tee 3 kinnistu omandamisega kantud täiendavate kulude kogusumma 640368,9 krooni (398698,9+88600+80240+74930=640368,9). 29.Seoses pinnasereostusega on kaebuse esitaja seisukohal, et nii AS EcoPro kui ka OÜ Eesti Keskkonnauuringute Keskus uuringutega on tõendatud Rahumäe tee 3 kinnistul esinev pinnasereostus naftasaadustega ja raskemetallidega. Keskkonnaministeerium ei reageerinud AS TTP pöördumistele ja vastuse taotlustele ning tahtis kinnistu müügilepingu sõlmimist tingimusel, et kinnistul ei ole reostust ning mistahes varjatud puudusi.Seega ei sõlmitud lepingut Kaitseministeeriumi tõttu. Mõlemast esitatud uuringust järelduvalt ületab kinnistu pinnasereostus oluliselt nii tööstustsoonile kui elutsoonile kehtestatud piirmäärasid.Samas on märkimisväärne erinevus uuringutes reostunud pinnase ulatuse osas ning kogutud tõendites tuleneb, et tööstustsooni piirarvudest lähtuvalt tuleks kõnealuselt kinnistult eemaldada vähemalt 84 000 kg reostunud pinnast ning elutsooni piirmäärasid arvestades 560 000 kg pinnast, mis on ca 45 korda rohkem OÜ Kesto pakkumises reostunud pinnase kogusena 12 400 kg väidetust, mille maksumuseks oleks 35 000 krooni. Seega kaebaja väitel ei saa 560 000 kg reostatud pinnast pidada ebaoluliseks reostuseks või tähtsusetuks asjaoluks. 30.Kaebuse esitaja taotleb: Jätta Riigivara võõrandamise korra punktid 27 ja 54 tagatisraha nõudmise ja selle mittetagastamise osas käesolevas asjas Põhiseadusega vastuolu tõttu kohaldamata ; 6 Tunnistada riigivara enampakkumisega võõrandamise menetluses kaebuse esitajalt tagatisrasha summas 19, 600 000 krooni nõudmine ja tagatisraha mittetagastamine õigusvastaseks, Tühistada kaitseministri 20.03.2007 käskkiri nr 120, Kohustada vastustajat tagastama riigivara võõrandamise menetluses makstud tagatisrasha summas 19, 600 000 krooni Mõista vastustajalt kaebuse esitaja kasuks välja tekitatud varaline kahju summas 640 368, 9 krooni või Riigivara võõrandamise korra punktide 27 ja 54 Põhiseadusega vastuolu mittetuvastamise korral mõista vastustajalt kaebuse esitaja kasuks välja tekitatud varaline kahju summas 386 642, 64 krooni. Mõista vastustajalt kaebuse esitaja kasuks välja viimase poolt kantud menetluskulud. III VASTUSTAJA VASTUVÄITED
  4. Vastustaja Eesti Vabariik Kaitseministeeriumi kaudu peab kaebust põhjendamatuks, vaidleb sellele vastu ja palub jätta kaebuse rahuldamata.
  5. Tõele ei vasta kaebuse väide, et vastustaja ei olnud kinnistu kohta kogu infot edastanud. Kinnistu otsese valduse üleandmise võimatuse kohta oli enampakkumise teates viide Kaitseministeeriumi koduleheküljele, kus oli märgitud, et kinnistul tegutsevad isikud kasutavad kinnistut omavoliliselt ja ei ole allunud vastustaja pöördumistele vabastada kinnistu. Kõigile kinnistuga tutvuda soovivatele isikutele jagas vastustaja selle kohta informatsiooni enne enampakkumist kontaktisiku kaudu. Keskkonnareostus ei ole asjaolu, mis võimaldaks keelduda müügilepingu sõlmimisest, seetõttu ei ole kaebuse vastavad väited asjakohased. Kuigi kaebuse esitaja väitel jäi kinnistu müügileping sõlmimata vastustajast tingitud asjaoludel, leiab vastuistaja, et kaebaja ise ei soovinud müügilepingut sõlmida ja vastustaja ei saanud kaebajat tema tahte vastaselt sundida müügilepingut sõlmima. Kuna kaebaja ei soovinud tegelikult kinnistut omandada, siis käskkiri, millega kaebaja jäi ilma enampakkumisel tasutud tagatisrahast, ei ole sel põhjusel õigusvastane. Seega vaidlustatud käskkiri, mis oli antud kooskõlas kaebuse esitaja tahtega, kaebuse esitaja õigusi rikkuda ei saanud.
  6. Parima pakkumise tegemisega ja selle aktsepteerimisel enampakkumise korraldaja poolt tekkis kaebuse esitajal kinnistu müügilepingu sõlmimise kohustus. Kaebuse esitaja ei ole vaidlustanud enampakkumise tulemusi ja ta on nõustunud enda valimisega parimaks pakkujaks. Rahumäe tee 3 kinnistu omandamiseks esitas kaebaja avalduse, miles kinnitas, et ta nõustub enampakkumise tingimustega.27.11.2006 käskkirjaga nr 52, millega kaebuse esitaja pakkumine tunnistati parimaks, kohustus enampakkumise läbiviimise komisjon sõlmima kaebuse esitajaga kõnealuse kinnistu müügilepingu hiljemalt kahe kuu jooksul, s.o. 27.jaanuariks 2007.a. Seega tekkis kaebuse esitajal kohustus Rahumäe tee 3 müügilepingu sõlmimiseks ja selle kohustuse täitmise tagamiseks oli kaebaja tasunud tagatisraha 19,6 miljonit krooni.Kaebuse esitaja tegi pakkumise vabatahtlikult, olles teadlik enampakkumisel osalemise protseduurist ja pakkumise tegemise tagajärgedest. 34.

§ 30

lg 1 ja riigivara võõrandamise korra p 25 alap 9 tulenevalt on enampakkumise korraldajal kohustus võimaldada kõigil huvilistel tutvuda müüdava vara ja müügitingimustega ja selle kohustuse on vastustaja täitnud.Enampakkumise teate kohaselt on Kaitseministeeriumi kontaktisikuks, kellelt pakkujad saavad informatsiooni enampakkumiste tingimuste ja müügiobjekti kohta, K.T.. Kaitseministeeriumi koduleheküljel oli avaldatud ka Rahumäe objekti tutvustus ja enampakkumise kord .Kui kaebuse esitaja oleks helistanud vastustaja poolt avaldatud telefonil, oleks tal olnud võimalik saada täiendavat informatsiooni kinnistut kasutavate isikute kohta. Kõigil soovijatel oli võimalik objektiga tutvuda, kaebuse esitaja selleks enne pakkumise tegemist soovi ei avaldanud, vaid tegi seda alles 7 24.01.2007.a.Seega kaebuse esitaja nõustus pakkumise tegemisel sellega, et kinnistut kasutavad ebaseaduslikult kolmandad isikud ja tegi pakkumise lähtuvalt avalikustatud informatsioonist.

  1. Kaebuse esitaja aktsepteeris pakkumise tegemisega müügilepingu tingimusi ja kaebuse esitaja pakkumine oli siduv kuni müügilepingu sõlmimiseni. Kinnistu enampakkumise teates olid märgitud kõik riigivara võõrandamise korra p 25 sätestatud andmed, lisaks oli kaebajal võimalus tutvuda kinnistuga.Avalduse esitamisega nõustus kaebuse esitaja enampakkumise tingimustega ja tegi omapoolse pakkumise, mida loetakse pakkumuseks VÕS § 16 kohaselt.Vastustaja on kaebuse esitaja pakkumisele nõustumuse andnud enampakkumise tulemuste kinnitamisega, seega enapakkumise tulemuste kinnitamine on nõustumus VÕS § 20 kohaselt ja kokkulepe kinnistu müügilepingu olulistes tingimustes oli poolte vahel saavutatud. Kuna VÕS § 11 kohaselt leotakse notariaalset tõestamist vajav leping sõlmituks selle notaiaalsest tõestamisest arvates, siis tulenevalt VÕS § 9 on parima pakkumise teinud isik ja sellele nõustumuse andnud isik selle hetkeni enda pakkumise ja nõustumisega seotud.
  2. Kaebuse esitaja viivitas müügilepingu sõlmimisega tahtlikult kuni viimase päevani.

§ 32

lg 3 ja riigivara võõrandamise korra p 51 tulenevalt kohustusid kaebuse esitaja ja vastustaja vormistama müügilepingu notari juures. Vastustaja nõustus heas usus toimides kaebuse esitaja sooviga sõlmida müügileping 26.01.2007.a.

  1. Müügilepingu sõlmimisel avastatud puuduste korral on ostjal tulenevalt VÕS § 222 lg 1 õigus nõuda asja parandamist ja sama paragrahvi lg 4 kohaselt kannab müüja asja parandamisega seotud kulud. Seega on kaebajal nende nõuetega võimalik pöörduda üldkohtusse.Kaebuse esitaja viide kinnistul olevale reostusele müügilepingu sõlmimata jätmise aluseks ei ole, sest reostusuuringu tellis kaebaja 22.01.2007 ja uuring teostati veebruaris
  2. Proovivõtu teostas OÜ Eco labor 18.01.2007 ja analüüsi tulemused tehtit eatavaks 29.01.
  3. Seega müügilepingu sõlmimisest ei olnud võimalik keelduda sellele asjaolule tuginevalt. Vastustaja seletuse kohaselt ta kinnistul asuvast reostusest teadlik ei olnud ning vastavast 1999.a. uurimustööst ei nähtu kõnealuse kinnistu reostust. 38.Põhjendamatu on kaebuse väide üllatusena ilmnenud asjaolust, et kinnistul asuvate hoonete valdust vastustaja temale üle ei anna.Vastustaja oli viidanud vastavale informatsioonile Kaitseministeeriumi koduleheküljel olevas kinnistu tutvustuses ja soovi korral oli kaebajal võimalus saada kinnistu kohta informatsiooni ja kinnistuga tutvuda, millist võimalust ta ei kasutanud. Vastustaja ei ole kaebuse esitajale kinnitanud, et kinnistu antakse ostja kasutusse ja valdusesse vabana kolmandatest isikutest, vaid on kõigile huvitatutele selgitanud, et kinnistut kasutavad ebaseaduslikult kolömandad isikud ja on selleks soovi avaldanutel võimaldanud vastava kirjavahetusega tutvuda. Seega, kuna kinnistu kolmandate isikute poolt ebaseaduslik kasutamine oli vastustaja poolt avaldatud, ei saanud kaebuse esitaja mõistlikult eeldada, et müügilepingu sõlmimise hetkeks on nimetatud isikud hoonetest välja tõstetud.
  4. Samuti leiab vastustaja, et vaidlustatud haldusakt on õiguspärane, vastustajal puudub õiguslik alus ja võimalus teistsuguse sisuga haldusakti andmiseks. Kaebuse esitaja ei olnud 27.jaanuariks 2007 sõlminud kinnistu müügilepingut ega asjaõiguslepingut, esitanud lepingu täitmise tagatisi. Seega oli kaitseministril riigivara võõrandamise korra p 54 kohaselt õigus tühistada läbiviidud enampakkumise tulemused ja korraldada uus enampakkumine. Kaebuse esitaja oli otsustanud kinnistu müüa ja tal oli õigus kinnistule otsida uus ostja, kui kaebuse esitaja kinnistut osta ei soovinud.Tulenevalt Kaitseministeeriumi kantsleri 27.11.2007 käskkirjast nr 51 oli vastustajal kohustus sõlmida notariaalne müügileping hiljemalt 27 .01.2007.a. , kaebuse esitaja oli teadlik sellest asjaolust, samuti müügilepingu sõlmimata jätmise tagajärgedest. Kuna enampakkumise tühistamise aluseks olevad asjaolud olid otseselt tuvastatavad, ei olnud vastustajal vaja teostada kaalutlusõigust. Käskkirjas on märgitud 8 haldusakti faktiline ja õiguslik alus, väited käskkirja motiveerimatusest on põhjendamatud. Kui kaebuse esitaja kinnistut osta ei soovinud, oli tal võimalus tulenevalt VÕS-st pakkumisest taganeda. Kaebuse esitaja ei ole esitanud üldkohtule hagi seleks, et tuvastada tema õigus müügilepingut mitte sõlmida. Käskkirja nr 120 tühistamisel tekiks kaebuse esitajal kohustus kinnistu müügilepingu sõlmimiseks, milleks kaebajal tegelikku soovi ei ole.
  5. Riigivara võõrandamise korra p 50 tuleneb, et enampakkumise võitja poolt tasutud tagatisraha arvel loetakse asja ostuhind osaliselt tasutuks. Tagatisraha tagab seda, et parim pakkuja täidab oma kohustuse sõlmida müügileping ja kui ta oma pakkumisest taganeb, siis kaotab ta õiguse tagatisrahale. Riigihangete seaduses, millele kaebuse esitaja on viidanud, on tagatisraha tagatiseks pakkuja poolt hankementluse käigus kohustuste täitmata jätmisega tekitatud kahjude täieliku või osalise hüvitamise tagamiseks. Käesoleval juhul on tegemist pakkumise tagasivõtmisega selle jõusoleku tähtaja jooksul ja selles olukorras tagatisraha tagastamisele ei kuulu. Riigivara võõrandamise korra p 54 sätestab sama põhimõtte, nähes ette tagatisraha tagastamise vaid siis, kui parima pakkuja väljaselgitamisel on rikutud riigivara võõrandamise protseduuri. Enampakkumise tulemusi käesoleval juhul vaidlustatud ei ole.
  6. Kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks alus puudub. Müügilepingu sõlmimisest hoidis kõrvale kaebuse esitaja, kes , saades teada, et ta oli teinud oluliselt suurema pakkumise kui teine enampakkumisel osaleja seetõttu, et ei olnud enne pakkumise tegemist kinnistuga põhjalikult tutvunud, ei sooovinud tegelikult kinnistut osta ja taganes tehtud pakkumisest. Kaebuse esitaja tellis reostusuuringu, arhitektuurse eskiisprojekti ja topo-geodeetilised uurimustööd enda vastutusel, olles teadlik, et omandiõigus ei ole talle veel üle läinud.Selliste tööde tellimisest tulenevate tagajärgede eest vastustaja ei vastuta.
  7. Riigivara võõrandamise korra punktid 27 ja 54 ei ole vastuolus põhiseadusega. Haldusmenetluse seaduse § 90 lg 1 kohaselt võib määruse anda ainult seaduses sisalduva volitusnormi olemasolul ning kooskõlas volitusnormi piiride, mõtte ja eesmärgiga.

§ 24

lg 2 volitusnormi mõte ja eesmärk on korraldada riigivara võõrandamine selliselt, et see vastaks

s sätestatud põhimõtetele.Riigikohus asus lahendis 3-4-1-3-96 intra legem määruste suhtes seisukohale, et lähtuda tuleb eesmärgipärasusest ja reguleerimisala raamidest. Tagatisraha eesmärk, sisu ja vältimatus on selged – ilma tagatisrahata ei ole tagatud lepingu sõlmitus ja ausa ja efektiivse konkursi läbiviimine. Tegemist on müügitingimusega (milleks on näiteks ka hind), mis on selgelt riigi vara valitseja pädevuses vastavalt RvS-le. 43. Riigivara avaliku enampakkumise korraldamise eesmärgiks

§-st 31 tulenevalt on saada riigivara müügist maksimaalne tulu ning tagada parima pakkumise teinud isiku poolne müügilepingu sõlmimine ja ostuhinna tasumine ja riigivara võõrandamise kord peab tagama ka eeltoodud eesmärgi täitmise. Tagatisraha arvatakse müügihinnast maha, kui pakkuja käitub tingimustele vastavalt.

§ 29

kohaselt otsustab riigivara müügi riigivara valitseja ning 31 lg 3 kohaselt määrab riigivara müümisel alghinna müügi otsustaja.

§ 30

lg 1 kohaselt tuleb enampakkumise teates märkida müüdava vara põhinäitajad ja müügi tingimused. Riigivara võõrandamise korra p 25 kohaselt avaldab eelmärgitud teate enampakkumise korraldaja ning selles teates sisaldub korra p 25 alapunkt 4 kohaselt müügi alghind, kui see on määratud ning alapunkti 6 kohaselt tagatisraha või tagasivõtmatu pangagarantii suurus. Lähtudes eeltoodust ja riigivara võõrandamise eesmärgist (RVS § 31 lg 1) on seadus andnud riigivara müügi otsustamise ja müügitingimuste määramise õiguse riigivara valitsejale või muule riigivara müügi otsustajale. Kuivõrd ostuhinna tasumine on müügitingimus, on riigivara müügi otsustajal seaduse eesmärki silmas pidades õigus kehtestada müügitingimusena ka ostuhinna osaline ettemaks (mis arvatakse maha müügihinnast lepingu sõlmimise korral) tagatisraha näol. Ostuhinna tasumist ettemaksuna võimaldab ka võlaõigusseadus (VÕS § 213 lg 4). 9 44.Kaebuse esitaja viidatud Riigikohtu üldkogu 22.12.2000 otsus asjas nr 3-4-1-20-2000 puudutab avalik-õiguslikke rahalisi kohustisi ning viidatud otsus võlaõiguslikele kohustustele rakendatav ei ole. Riigivara võõrandamise menetluses sätestatud tagatisraha puhul ei ole tegemist avalik-õigusliku kohustusega, mistõttu ka kaebuse viited põhiseaduse §-le 113 ei ole asjakohased. Riigivara võõrandamise menetluses tasutav tagatisraha ei ole avalik-õiguslik teenustasu ega trahv. Samuti on ekslik enampakkumise osavõtutasu samastamine tagatisrahaga, sest nende eesmärk on täiesti erinev. Osavõtutasu on seotud pakkumuste menetlemisega. Tagatisraha maksmiseta ei oleks müügilepingu sõlmimine riigi jaoks mitte millegagi tagatud, sest parima pakkumise teinud isikul oleks võimalik mistahes ettekäändel pakkumisest taganeda ning enampakkumine sellega nurjata, mis ei vastaks

§ 31lg 1 eesmärgile.

Täiendav avalik huvi on kaitsta riigivara müügi legitiimsust nii käesolevas kui teistes toimuvates või järgnevates müügimenetlustes. Analoogselt riigivara võõrandamise korrale on

alusel kehtestatud ka teisi kordasid, mis reguleerivad riigivara käsutamist. Kõigis neis on sätestatud ka tagatisraha tasumise kohustus enne vastava pakkumise tegemist. 45.Kaebuse esitaja poolt müügilepingu sõlmimata jätmise tagajärjel tekib riigile kahju – riigil jääb saamata loodetud tulu – 252 000 000 krooni. Kui kaebaja oleks käitunud õiguspäraselt, oleks ta omandanud kinnistu ja tagatisraha oleks müügihinnast tasaarvestatud (see välistab ka viited omandiõiguse riivele). Samuti on riik teinud kulutusi enampakkumise läbiviimiseks ja arvestanud asjaoluga, et tal ei ole edaspidi enam vaja teha Rahumäe tee 3 kinnistuga seotud kulusid. Olukorras, kus kinnisvara hinnad langevad, võib Rahumäe tee 3 kinnistu müügiks uue avaliku enampakkumise korraldamisel riigi tulu jääda loodetust väiksemaks. Eelmärgitud kahju hüvitamine toimub tagatisraha arvel ning seega on riigivara võõrandamise korra p 54 igati kooskõlas nii

§ 7

sätestatud põhimõttega, mille lõike 3 kohaselt sooritades riigivaraga mis tahes tehinguid, peavad riigivara valitsejad ja volitatud asutused juhinduma põhimõttest vältida kahju ja suurendada kasu, mis riik võib neist tehingutest saada, kui ka põhiseadusega, mille § 25 sätestab igaühe õiguse õigusvastaselt tekitatud materiaalse kahju hüvitamisele.

  1. Riigivara võõrandamise menetluses tasutud tagatisraha ei ole avalik-õiguslik, vaid tsiviilõiguslik kohustus. Riigivara võõrandamise menetlus on suunatud tsiviilõigusliku lepingu sõlmimisele, menetluse kaudu otsitakse riigivarale sobiv ostja.Oma seisukohtade kinnituseks on vastustaja viidanud Riigikohtu
  2. detsembril
  3. a tehtud määrusele haldusasjas nr 3-3-1-8-01 . Kaebuse esitajal oli võimalus enampakkumise tulemusi vaidlustada, kui tema arvates rikkus vastustaja enampakkumise protseduuri, kuid kaebuse esitaja seda (õigeaegselt) ei teinud.
  4. märtsi
  5. a käskkiri nr 120 ,millega vastustaja tühistas Rahumäe tee 3 kinnistu enampakkumise tulemused, ei ole antud vastustaja poolt haldusülesannete täitmisel avalik-õiguslikus suhtes, vaid eelmärgitud käskkirjaga loobus vastustaja
  6. novembri
  7. a käskkirjas nr 51 sisalduvast tsiviilõiguslikust tahteavaldusest võõrandada kinnistu kaebuse esitajale, sest kaebuse esitaja ei olnud Korras sätestatud tähtaja jooksul vastustajaga Kinnistu müügilepingut sõlminud.
  8. Müügilepingu sõlmimisel tuleb lähtuda VÕS sätetest, sealhulgas VÕS § 9 lg-st
  9. Vastustaja andis nõustumuse kaebuse esitaja tehtud pakkumisele kinnistu ostuks kaitseministri 27.11.2006 käskkirjaga nr 51 ,seega olid pooled saavutanud kokkuleppe enampakkumise tulemuste kinnitamisel ja see kehtib kuni sellest taganemiseni. Lisaks märgib vastustaja, et ka kohtupraktika ( Riigikohtu 20.04.2006 otsus asjas nr 3-3-1-31-06) kinnitab seisukohta, et 27.11.2006 käskkirjas sisaldus vastustaja tsiviilõiguslik tahteavaldus. Vastustaja viitab Riigikohtu lahendile kohtuasjas nr 3-3-1-61-03, milles on Riigikohus analüüsinud riigivara võõrandamise menetluses esitatud pakkumuse õiguslikku tähendust . Kaebuse esitaja tahe sõlmida müügileping sisaldus kaebuse esitaja poolt tehtud pakkumises ja 10 kuna ta ei ole vaidlustanud tema parimaks pakkujaks tunnistamise käskkirja ja seega ka müügitingimusi, tekkis tal kohustus sõlmida kinnistu müügileping vastustajaga.
  10. Vastustaja väitel nähtub vastustaja poolt välja kuulutatud riigihankemenetluses OÜ Kesto pakkumisest, et kõnealusel kinnistul asuvate ohtlike jäätmete likvideerimise maksumus on vaid 35 000 krooni, mistõttu kinnistu müügihinda arvestades on põhjendamatu väide keskkonnareostuse olulisuse kohta.Seonduvalt kaebuse esitaja poolt esitatud Eco Pro reostusuuringuga leiab vastustaja, et viimatinimetatu vastustaja tõendit ei kummuta.Samuti leiab vastustaja, et ta ei olnud kinnistu puhul kohustatud eeldama, et sinna kavatsetakse rajada elamurajooni ning reostuse likvideerimiseks korraldatud hankemenetluses lähtus vastustaja tööstustsooni piirmääradest. Keskkonnareostuse likvideerimise nõue ja selle väidetav täitmata jätmine ei saanud olla müügilepingu sõlmimisest keeldumise aluseks, keskkonnareostuse olulisust tõendatud ei ole. IV KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
  11. Kaebuse väitel oli Kaitseministeerium pärast enampakkumise võitja väljaselgitamist seadnud uue müügitingimuse, mille kohaselt müüja ei taga ostjale kinnistu otsest valdust ning ostjale tagatakse üksnes kinnistu kaudne valdus, samuti ilmnes kinnistu keskkonnareostus. Eeltoodust tulenevalt väidab kaebaja, et ta tegi oma pakkumise selle info põhjal, mis talle enne pakkumise tegemist oli müügi korraldaja poolt avaldatud ja kui vastustaja oleks kõigist asjaoludest teavitanud, ei olekski ta pakkumist teinud. Esmalt teeb kohus kindlaks, kas esinesid alused enampakkumise tulemuste kehtetuks tunnistamiseks ehk teisisõnu kas müügilepingu mittesõlmimine toimus Kaitseministeeriumi tõttu ( uute müügitingimuste seadmine) või oli kaebuse esitajal õigus lepingust taganeda ja seejärel on põhjendatud otsustada, kas kaebuse esitaja ilmajätmine tagatisrahast oli õigustatud või mitte, andes sealjuures ka hinnangu kaebuse väidetele riigivara võõrandamise korra vastuolust Põhiseadusega. 50.Kaitseministri 20.03.2007.a. käskkirjaga nr 120 ( I kd, tl 83) tühistati Rahumäe tee 3 kinnistu enampakkumise tulemused, arvestades kaitseministri 16.10.2006 käskkirja nr 374 “Riigivara võõrandamine”, Kaitseministeeriumi kantsleri 27.11.2006.a. käskkirja nr 51 “Enampakkumiste tulemuste kinnitamine”, AS TTP 24.01.2007, 02.02.2007, 19.02.2007 ja Kaitseministeeriumi 14.02.2007 kirja nr 12.5-1/8531/652 ning Tallinna notar Anneli Alekandi poolt 26.01.2007 notari ametitoimingute raamatu registreerimise nr 571 all registreeritud kohaloleku kinnitust ja tuginedes Vabariigi Valitsuse 27.04.2004.a. määrusega nr 151 kinnitatud Kaitseministeeriumi põhimääruse § 15 punktidele 16 ja 21 ning Vabariigi Valitsuse 01.08.1995.a. määrusega nr 286 kinnitatud riigivara võõrandamise korra punktile 54, mille kohaselt Kui enampakkumise võitja ei ole 2 kuu jooksul, arvates enampakkumise tulemuste kinnitamisest, esitanud lepingu täitmise tagatisi või sõlminud ostu-müügilepingut või asjaõiguslepingut, siis on müügi otsustajal õigus tühistada läbiviidud enampakkumise tulemused ja korraldada uus enampakkumine ning enampakkumise võitja sissemakstud tagatisraha ei tagastata või pangagarantii realiseeritakse. Kaitseministeeriumi kantsleri 27.11.2006.a. käskkirjaga nr 51 “Enampakkumiste tulemuste kinnitamine” ( kd I, tl 27) kinnnitati Tallinnas Rahumäe tee 3 asuva kinnistu avaliku enampakkumise tulemused ja tunnistati enampakkumise võtjaks AS TTP pakkumissummaga 252 miljonit krooni. Sama käskkirja punktiga 2 tehti komisjonile ülesandeks ette valmistada notariaalne ostu-müügilepingu sõlmimine hiljemalt kahe kuu jooksul.
  12. Vabariigi Valitsuse 01.08.1995.a. määrusega nr 286 kinnitatud Riigivara võõrandamise korra ( RVVK) punkt 25 kordab põhimõtteliselt

( RVS) §-s 30 riigivara müügi väljakuulutamise kohta sätestatut, nähes ette, et müügi korraldaja lähtudes müügi otsusest avaldab teate enampakkumise kohta vähemalt kaks nädalat enne suulise 11 enampakkumise toimumist, elektroonilise või kirjaliku enampakkumise puhul aga kaks nädalat enne pakkumiste esitamise tähtpäeva ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded. Vajadusel võib sellekohaseid teateid ja kuulutusi levitada täiendavalt ka muul viisil.Kui RVS § 30 kohaselt tuleb enam- või eelläbirääkimistega pakkumise teates märkida müüdava vara põhinäitajad ja müügi tingimused, siis RVVK viidatud punktis on detailsemalt sätestatud andmed, mis peavad enampakkumise teates sisalduma: 1) müüdava vara nimetus ja asukoht, kinnisasja puhul ka maatüki suurus ja sihtotstarve; 2) müügi korraldaja; 3) enampakkumise läbiviimise viis; 4) müügi alghind, kui alghind on määratud; 5) suulise enampakkumise puhul enampakkumise toimumise aeg ja koht, elektroonilise enampakkumise puhul enampakkumise avamise aeg, pakkumiste esitamise tähtpäev ja enampakkumise läbiviimise aadress üldkasutatavas andmesidevõrgus, kirjaliku enampakkumise puhul pakkumiste esitamise tähtpäev ja kord; 6) tagatisraha või tagasivõtmatu pangagarantii ning suulise või elektroonilise enampakkumise puhul osavõtutasu suurus; 7) käesoleva punkti alapunktis 6 nimetatud tasude tasumise kord, tähtpäevad ja tasumiseks vajalikud rekvisiidid; 8) enampakkumisest osavõtvate isikute ring ja osalejatele esitatavad lisanõuded; 9) millal ja kus saab vara ja müügitingimustega tutvuda . Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust selles, et Rahumäe tee 3 kinnistu enampakkumise kohta avaldati teade ajalehes Postimees, Ametlikes Teadaannetes( kd I, tl 17-18) ning Kaitseministeeriumi koduleheküljel, samuti olid RVVK-s nõutud andmed eespoolmärgitud enampakkumise teates avaldatud , sealjuures puudub vaidlus selles, et enampakkumise teate kohaselt saab enampakkumise tingimuste ja enampakkumisel olevate kinnistute kohta informatsiooni Kaitseministeeriumist kontaktisikult K.T.ult või Kaitseministeeriumi kodulehelt, kus oli avaldatud Rahumäe tee 3 objekti tutvustus ja enampakkumise kord ( kd I, tl 19-26). 52.Nagu nähtub kaebaja enda poolt esitatud koopiatest Kaitseministeeriumi kodulehel Rahumäe tee 3 kinnistu kohta avaldatud informatsioonist, oli seal muu hulgas avaldatud asjaolu, et kinnistut kasutavad omavoliliselt kolmandad isikud, kes ei ole allunud Kaitseministeeriumi korduvatele pöördumistele palvega kinnistu vabastada. Üheski pakkumisdokumendis ei olnud fikseeritud Kaitseministeeriumi poolt otsese valduse üleandmist. Asja arutamisel ei ole leidnud kinnitust kaebuse väide, mille kohaselt Kaitseministeeriumi esindaja ja kontaktisik Küll T. kinnitas nii enne pakkumiste tegemist kui ka pärast enampakkumise võitja väljaselgitamist, et kinnistu antakse koheselt pärast lepingu sõlmimist ostja otsesesse valdusesse ja kasutusse vabana kolmandatest isikutest. Tunnistaja K.T. on kinnitanud, et ta vastas kõigile küsijatele ühtemoodi, et kinnistut müüdi nii nagu ta oli (s.t. kinnistu antakse üle nii nagu ta on ehk siis koos kolmandate isikutega) ning kolmandate isikute osas andis ta selgitusi, mille kohaselt Kaitseministeeriumile ei ole teada kes need isikud on ning et rendilepinguid ende isikutega sõlmitud ei ole ja et tõestuseks saab tutvuda sellekohase olemasoleva kirjavahetusega, mida keegi teha ei soovinud. 08.03.2008 kohtuistungil kinnitas AS TTP kinnisvaraarenduse projektijuht M.L. , et tal oli piisavalt infot kõnealuse objekti kohta, kõikidele soovitud küsimustele sai ta Kaitseministeeriumi kontaktisiku käest vastused ja et enne pakkumise tegemist oli AS TTP ka teadlik ebaseaduslikest valdajatest ning kinnistu külastamisel võis ta nende olemasolus ka veenduda. Tunnistaja M.L. ütlused K.T.u ütlustega vastuolus ei ole ning M.L. kinnitusel ei ole K.T. otsesõnu väitnud, et ebaseaduslikud valdajad on kõnealuselt kinnistult lepingu sõlmimise ajaks lahkunud. Samuti nähtub tunnistaja M.L. ütlustest, et Kaitseministeeriumi kontaktisik ei ole kaebaja esindajale otsesõnu öelnud, kas valdus on otsene või kaudne, vaid kaebuse esitaja esindaja mõistis valduse üleandmist otsese valdusena.Tunnistaja seletuse kohaselt “Valdus antakse ikkagi kasutusse. Sellest järeldasime, et lepingu sõlmimiseks on sealt 12 inimesed eemaldatud./../ meie saime T.ust ikkagi aru, et ostame üürnikest vaba kinnistu./../ Selle pärast ei hakanud seda ka lähemalt uurima” ( kd II, tl 248-249). Seega oli vastustaja poolt avaldatud asjaolu, et kinnistut kasutavad ebaseaduslikult kolmandad isikud ning kaebuse esitaja oli oma pakkumist tehes nendest ebaseaduslikest valdajatest teadlik. Samuti tuleneb eespooltoodust Kaitseministeeriumi poolt

§ 30

lg-st 2 tuleneva kohustuse täitmine, mille kohaselt on huvitatud isikutel õigus tutvuda müümisele kuuluva riigivaraga müügi korraldaja poolt kindlaksmääratud korras ning selline õigus oli võrdselt tagatud kõigile huvitatud isikutele, samuti oli neile kõigile võimaldatud müügitingimustega tutvumine ja soovi korral täiendava informatsiooni saamine. 53.Eeltoodust järeldub, et Kaitseministeeriumi poolt oli kinnistu kolmandate isikute poolt ebaseaduslik kasutamine ja nende allumatus Kaitseministeeriumi palvele kinnistu vabastamiseks avaldatud. Kaebuse esitaja oli kinnistuga tutvunud ja temale oli teada , et kolmandad isikud kasutavad kinnistut ebaseaduslikult, seega tegi kaebuse esitaja oma pakkumise lähtuvalt avalikustatud ja temale teadaolevast informatsioonist ehk teisisõnu avaldas kaebuse esitaja oma pakkumist tehes soovi omandada Rahumäe tee 3 kinnistu, mida kasutasid ebaseaduslikult kolmandad isikud. Järelikult sai kaebuse esitajal müümisel oleva riigivara kohta pakkumise tegemisel tekkida ootus samuti vaid vara omandamiseks enampakkumise tingimustel ehk siis käesoleval juhul kinnistu omandamiseks, mida valdasid ebaseaduslikult kolmandad isikud. Asjaolust, et kaebuse esitaja ,ilma et Kaitseministeerium oleks andnud mingeid lubadusi lepingu sõlmimise ajaks kinnistut ebaseaduslikult kasutavatest isikutest vabanemiseks või näinud mõnes pakkumisdokumendis ette otsese valduse üleandmist, tõlgendas temale teadaolevaid ja avalikustatud faktilisi asjaolusid selliselt, et tema hinnangul sai kinnistu valduse üleandmise puhul olla tegemist ilmselgelt otsese valduse üleandmisega ning see asjaolu Kaitseministeeriumi kontaktisiku kaudu kaebaja hinnangul täpsustamist ei vajanud, ei saa järeldada Kaitseministeeriumi poolt müügiobjekti kohta olulise informatsiooni avalikustamata jätmist või müügitingimuste muutmist pärast enampakkumise võitja väljaselgitamist. Kohus nõustub siinkohal vastustajaga selles, et kaebuse esitaja ei saanud mõistlikult eeldada, et vastustaja algatab ebaseaduslikult kinnistut valdavate isikute vastu kohtumenetluse ning müügilepingu sõlmimise hetkeks 27.01.2007.a. on kohtumenetlused lõppenud ning kinnistut ebaseaduslikult vallanud isikud hoonetest välja tõstetud. Kaebuse esitaja pidi avaldatud informatsiooni alusel ning kinnistut külastades ja seal ebaseaduslike valdajate viibimist nähes mõistma, et kinnistut omavoliliselt kasutavatel kolmandatel isikutel on kinnistu otsene valdus. Ostja peab hindama, mis ohud võivad kaasneda ostetud asja kasutamisel temale huvipakkuval eesmärgil. Seega kaebuse esitaja oli teadlik müügiesemest ja -tingimustest ning oma pakkumist tehes avaldas soovi seda omandada enampakkumise tingimustel. RVVK punkti 28 kohaselt peab müügi korraldaja pärast enampakkumise teate avaldamist tagama informatsiooni müüdava vara ning ostumüügilepingu põhitingimuste kohta. Kaebuse väide osundatud sätte rikkumisest, kuna Kaitseministeerium ei avaldanud kaebajale enne pakkumiste tegemist ja võitja väljaselgitamist tingimust, mille kohaselt Kaitseministeerium ei anna ostjale üle Kinnistu otsest valdust ning ostja peab otsese valduse kolmandate isikute käest ise välja nõudma, on põhjendamatu. Eeltooduga seonduvalt vajab seoses keskkonnareostusega etteruttavalt ka märkimist, et NSVL endise sõjaväeosa puhul esineb keskkonnareostuse olemasolu risk, seega pidi kaebuse esitaja muu hulgas arvestama ka nimetatud asjaoluga, teiseks ei ole haldusasjas tõendatud, et vastustaja oleks jätnud avaldamata temale teadaoleva informatsiooni keskkonnareostuse kohta. Kohus ei ole asja arutamisel tuvastanud, et Kaitseministeerium oleks rikkunud tõeste andmete edastamise kohustust või teatamiskohustust, mille sisuks on kohustus teatada kõigist asjaoludest, mille vastu on teisel poolel lepingu eesmärki arvestades äratuntav huvi. Puudub üldine kohustus teavitada kõigest, mida teine pool otsuse tegemiseks ja asjaoludest või 13 lepingutingimustest arusaamiseks võiks vajada, sealjuures ei ole kohus ka tuvastanud, et kaebuse esitaja oleks valduse suhtes täiendavaid küsimusi esitanud ning saanud sellele tegelikkusele mittevastavat või eksitavat teavet. 54.Oluline on siinkohal rõhutada, et riigivara võõrandamise korra p 45 kohaselt on enampakkumisel osalejatel ja teistel asjaosalistel õigus kolme päeva jooksul pärast enampakkumise tulemuste teatavakstegemist õigus esitada komisjonile proteste enampakkumise läbiviimise kohta. Käsitletaval juhul kaebuse esitaja ega ka ükski teine isik selliseid proteste ei esitanud, samuti on enampakkumise tulemuste kinnitamisega kaebuse esitaja pakkumisele nõustumuse andmist käsitlev haldusakt jõus ja kehtiv, vaatamata käesoleva haldusasja menetluse käigus kaebuse esitaja poolt avaldatud mittenõustumisest nimetatud haldusaktiga. Eeltoodust järelduvalt on kaebuse esitaja aktsepteerinud enampakkumise läbiviimist kooskõlas seadusega ning ka tema valimist parimaks pakkujaks. Ülaltoodust tulenevalt on kaebuse esitaja muu hulgas nõustunud tagatisraha tasumist sätestava tingimusega ega ole lugenud seda tema õigusi rikkuvaks. 55.Kaebuse väitel rikub vaidlustatud käskkiri nr 120 kaebuse esitaja õigusi seeläbi, et nimetatud käskkirjaga jäeti kaebuse esitaja õigusvastaselt ilma võimalusest omandada Rahumäe tee 3 kinnistu , sealjuures ei saanud pooled 26.01.2007 notar Anneli Allekandi büroos sõlmida kinnistu müügilepingut Kaitseministeeriumist tulenevatel asjaoludel, kuna viimane soovis kaebuse esitaja väitel sätestada uue müügitingimuse, mille kohaselt ei anta ostjale üle kinnistu otsest valdust, samuti oli kaebuse esitaja väitel kinnistul oluline keskkonnareostus. Kaebuses toodud põhjendustel müügilepingu sõlmimata jäämine kinnitust leidnud ei ole, seega oli kaebuse esitajal kohustus sõlmida 2 kuu jooksul pärast enampakkumise tulemuste kinnitamist vastustajaga Tallinnas, Rahumäe tee 3 asuva kinnistu müügileping ning sellest keeldumisel seaduses sätestatud tagajärgede saabumine ei ole hinnatav kinnistu omandamise õigusest õigusvastaselt ilmajätmisena. Haldusasjas esitatud dokumentaalsetest tõenditest nähtuvalt oli müügilepingu mittesõlmimise aluseks asjaolu, et pooled ei jõudnud kokkuleppele kinnistu valduse üleandmise osas ning põhjusena ei ole märgitud võimalikku või olemasolevat keskkonnareostust. Kohtu eespooltoodud järeldust kinnitavad AS TTP 24.01.2007.a. kiri Kaitseministeeriumile ( kd I, tl 29-31) , milles kaebuse esitaja põhjendab, miks ta müügilepingu sõlmimisega nõus ei ole ja milliste tingimuste täitmisel on ta nõus lepingut sõlmima ning keskkonnareostust seal põhjendusena ei märgita; samuti 24.01.2007.a. koostatud Rahumäe tee 3 kinnistu ülevaatuse protokoll, milles märgiti, et kinnistul olid hooneregistris, kuid riigivara registris registreeritud ehitised ning et olemasolevaid ehitisi kasutavad kolmandad isikud( kd I, tl 217) , samuti Tallinna notar Anneli Alekandi 26.01.2007 koostatud kohaloleku kinnitus ( kd I, tl 28), millest nähtuvalt ei õnnestunud Rahumäe tee 3 müümiseks AS-le TTP lepingut sõlmida põhjusel, et müüja ja ostja ei jõudnud kokkuleppele nimetatud kinnistu valduse üleandmise küsimuses. Seega ühestki nimetatud dokumendist ei nähtu, et müügilepingu sõlmimisest keeldumise aluseks olnuks kinnistul olev keskkonnareostus. Lisaks on kohus asja arutamisel tuvastanud, et lepingu sõlmimise kohustuse tekkimise ajal ei olnud kaebaja keskkonnareostusest teadlik. 22.01.2007 sõlmis kaebuse esitaja AS-ga Eco Pro lepingu Rahumäe tee 3 maa-ala reostusuuringu teostamiseks. Nähtuvalt esitatud reostusuuringu analüüsitulemusi kajastavast osast on AS Eco Pro poolt proovivõtu kuupäevaks 18.01.2007.a., vastused on AS Eco Pro saanud OÜ-lt Eco Labor 29.01.2007.a.( kd II, tl 63-64) ning reostusuuring on koostatud 2007.a. veebruaris. Kohtu hinnangul on põhjendatud eeltoodust tulenevalt vastustaja seisukoht, et kaebuse esitaja on esmakordselt maininud keskkonnareostuse võimalikku olemasolu kinnistul alles 19. veebruaril 2007. a vastustajale saadetud kirjas ehk siis 19 päeva pärast seda, kui pooled pidid sõlmima müügilepingu.Siinkohal tuleb arvestada, et kaebuse esitaja tunnistati enampakkumise võitjaks Kaitseministeeriumi kantsleri 27.11.2006.a. käskkirjaga nr 51, seega pidi müügileping olema sõlmitud hilisemalt 29.01.2007.a.( kuna 14 27.01.2007 oli laupäev) ning asjas esitatud tõenditest nähtuvalt oli müügilepingu sõlmimise päevaks määratud 26.01.2007.a. Ülaltoodust tulenevalt ei olnud ja ei saanud olla keskkonnareostus kahe kuu jooksul arvates enampakkumise tulemuste kinnitamisest lepingu sõlmimisest keeldumise aluseks ning nagu tuleneb eespooltoodud põhjendustest, ei ole kinnitust leidnud kaebuse väited uute müügitingimuste sätestamisest pärast enampakkumise võitja väljaselgitamist. Järelikult ei saanud kaebuses väidetud põhjused olla aluseks müügilepingu sõlmimisest keeldumisel ning kaebuse vastupidised väited on ebaõiged. 56.Kaebuse esitajal oli kohustus sõlmida notariaalne müügileping tulenevalt kaitseministeeriumi kantsleri 27. novembri 2007. a käskkirjast nr 51 hiljemalt 29. jaanuaril 2007. a ning kaebuse esitaja oli teadlik sellest asjaolust ning müügilepingu sõlmimata jätmise tagajärgedest. Kui kaebuse esitaja oleks leidnud, et pärast müügilepingu sõlmimist mõne ilmnenud varjatud puuduse puhul oleks olnud tegemist müügilepingule mittevastavusega , siis oleksid rakendunud võlaõigusseaduse (VÕS) sätted, mis reguleerivad müügilepingu objektiks oleva asja lepingutingimustele mittevastavust. Tulenevalt VÕS §-st 222 on asja lepingutingimustele mittevastavuse puhul ostjal õigus esitada nõue puuduste likvideerimiseks VÕS § 222 kohaselt, sealjuures peab müüja kandma ka kõik puuduste likvideerimisega seotud kulud ( VÕS § 222 lg 4). Ostjal on ka endal õigus puudused likvideerida ja nõuda müüjalt likvideerimisega seotud kulude hüvitamist (VÕS § 222 lg 5). Eeltoodust järelduvalt oli kaebuse esitajal edasiseks käitumiseks valikuvõimalus ning parimaks pakkujaks tunnistamise vastuvõtmisega kaasnenud kohustuse müügilepingu sõlmimiseks 2 kuu jooksul pärast enampakkumise tulemuste kinnitamist täitmisel oleks kaebuse esitajal olnud seadusest tulenevad tagatised müügilepingu täitmise osas, ent kaebuse esitaja, kes oli teadlik temal lasuva kohtuse rikkumise tagajärgedest, jättis lepingu sõlmimata. Lepingu sõlmimisel oleks kaebuse esitaja saanud kinnistu omanikuks ning tema poolt tasutud tagatisraha oleks võetud müügihinna tasumisel arvesse. Siinkohal vajab märkimist, et nagu nähtub kaebuse esitaja poolt kohtule esitatud ajakirjanduses avaldatud informatsioonist Rahumäe tee 3 kinnistut omavoliliselt kasutavate isikute lahkumisest sealt ja mida kinnitas tunnistaja K.T., ilmnes hiljem, et omavoliliste kasutajate lahkumiseks piisas siltide väljapanekust. Kohus on eespool esitanud põhjendused, millele tuginevalt järeldas kohus, et keskkonnareostus ei saanud olla lepingu sõlmimisest keeldumise alus. Seega kui AS TTP oleks sätestatud tähtajal täitnud temal lasuva kohustuse lepingu sõlmimiseks, siis oleks keskkonnareostus ilmenud lepingu sõlmimise järgselt, mis omakorda oleks saanud olla tsiviilõigusliku täitmisnõude aluseks likvideerida reostus või siis hinna alandamise aluseks. Seega on põhjendamatud ka kaebuse väited keskkonnareostuse likvideerimisega ja kolmandatest isikutest vabanemisega kaebuse esitajale kaasnevatest kulutustest. Seega oli kaebuse esitajal, kui temal oli tegelik tahe müügilepingu sõlmimiseks, võimalik ka vastavalt sellele tahtele valida oma edasine käitumisjoon. Isegi juhul, kui lähtuda kaebuse väitest , et takistused müügilepingu sõlmimiseks Riigivara võõrandamise korra p 54 sätestatud tähtaja jooksul olid tingitud kokkuleppe mittesaavutamisest müügitingimustes, siis ei ole kaebuse esitaja oma käitumisega kinnitanud väidetavat tahet müügilepingu sõlmimiseks, seades tulenevalt RVVK p 54 oma tahte realiseerimiseks vastustaja kasuks tagatisi. 57.AS TTP esitas kinnistu ostmiseks pakkumise summas 252 000 000 krooni ning koos sellega avalduse, milles kinnitas, et ta soovib osta Rahumäe tee 3 kinnistut selle müügiks enampakkumisel kehtestatud tingimustel ( kd I, tl 213-216). Riigivara võõrandamise korra p 43 kohaselt on enampakkumise võitjaks enampakkumisel osaleja, kes tegi suuruselt kõige kõrgema pakkumise ning vaidlust ei ole selles, et kaebuse esitaja tegi suuruselt kõige kõrgema pakkumise ning tunnistati enampakkumise võitjaks.

§ 31

lg 1 kohaselt on riigivara avalik enampakkumine müügiviis, kus ostu-müügileping sõlmitakse isikuga, kes nõustub kehtestatud müügitingimustega ja pakub kõige kõrgemat hinda. Seega aktsepteeris äriühing enampakkumise tingimused juba pakkumise tegemisega ning lisaks on 15 ta eraldi kinnitanud enampakkumise tingimustega nõustumist. Riigivara müük on reguleeritud

ja riigivara võõrandamise korraga, kaebuse esitaja oli enne pakkumise tegemist teadlik müügiobjektist ja nõustunud kehtestatud müügitingimustega, seega oli kaebuse esitaja teadlik enampakkumisel osalemise protseduurist ja pakkumise tegemise tagajärgedest ehk siis õigustest ja kohustustest, mis menetluses osalemisega tekkisid. Siinkohal vajab märkimist ka, et kaebuse esitaja otsustas vabatahtlikult pakkumismenetluses osaleda, tal puudus kohustus riigivara omandamiseks seatud tingimustel. Käesoleval juhul on kaebuse esitaja nõustunud omandama vara enampakkumisel kehtestatud tingimustel, mida VÕS § 16 mõttes loetakse pakkumuseks ning pakkumise tulemuste kinnitamisega andis vastustaja kaebuse esitaja pakkumusele nõustumuse Kaitseministeeriumi kantsleri

  1. novembri
  2. a käskkirjaga nr 51, mis on käsitletav aktseptina VÕS § 20 tähenduses. Kohus nõustub vastustajaga selles, et kinnistu müügi osas enampakkumise tulemuste kinnitamisel saavutasid pooled tahteavalduste vahetamise teel kokkuleppe kinnistu müügilepingu olulistes tingimustes. Kuigi pakkumusega nõustumine oli vormistatud haldusaktina ja ei tähendanud käesoleval juhul automaatselt lepingu sõlmimist, kuna AÕS § 119 ja § 120 kohaselt peab kinnisasja müügileping olema sõlmitud notariaalses vormis, ei tähenda eespoolmärgitu, et kaebuse esitaja ei olnud oma pakkumisega seotud kuni vormikohase müügilepingu sõlmimiseni. Kuna VÕS § 11 kohaselt loetakse notariaalset tõestamist vajav leping sõlmituks selle notariaalsest tõestamisest arvates, siis tulenevalt VÕS § 9 on parima pakkumise teinud isik ja sellele nõustumuse andnud isik selle hetkeni enda pakkumise ja nõustumisega seotud. Viimatinimetatud seisukohta toetab ka riigivara võõrandamise korra p 50, sätestades enampakkumise tulemuste kinnitamisel võtja poolt enne enampakkumise algust sissemakstud tagatisraha arevssevõtmise tasaarvestusel müügihinna tasumisel. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Ofert ja aktsept on tahteavaldused, mis tehakse lepingu sõlmimise eesmärgil ja tahteavalduste kaudu saavutatakse lepingupoolte kokkulepe. Käesoleval juhul olid pooled saavutanud kokkuleppe ning kaebuse esitaja oli sellega seotud kuni taganemiseni. Siinkohal peab kohus ka vajalikuks märkida, et õiguse üldpõhimõte, millest seadus võib teha erandeid, on, et tahteavaldusest ei saa taganeda pärast tahteavalduse jõudmist saajani. Nimetatu kehtib ka riigivara võõrandamise menetluses, mis viib tsiviilõiguslike tehinguteni. Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud vastustaja seisukoht, et
  3. novembri
  4. a käskkirjas sisaldus vastustaja tsiviilõiguslik tahteavaldus kinnistu müügiks vastustajale ja selle kinnituseks tehtud viited Riigikohtu
  5. aprilli
  6. a otsusele 3-3-1-31-06 , milles on analüüsitud linnavara kasutusse andmise menetluses antavate haldusaktide tähendust ning millised seisukohad on asjakohased ka riigivara võõrandamise menetluses: Valikut vormistav akt sisaldab nii avalik-õigusliku iseloomuga korraldust linna vara kasutusse andmise osas kui ka haldusorgani eraõiguslikku tahteavaldust konkreetse lepingu sõlmimiseks./../Tartu Linnavalitsuse korraldus nr 1923 sisaldab Tartu linna tsiviilõiguslikku tahteavaldust M. S.iga üheaastase üürilepingu sõlmimiseks. Lisaks sellele sisaldab korraldus otsust anda eraisiku kasutusse linnale kuuluv eluruum. Linna vara kasutusse andmisega reguleerib korraldus avalik-õiguslikku küsimust. Vaadeldav akt koosneb seega kahest osast: haldusorgani tsiviilõiguslikust tahteavaldusest ning avalik-õigusliku iseloomuga korraldusest. Viidatud kohtulahendis on Riigikohus seega leidnud, et kui dokument on vormistatud haldusaktina, ei tähenda see asjaolu ,et tegemist on avalik-õigusliku suhte reguleerimisega, vaid eraõigusliku lepingu sõlmimisele suunatud haldusakt sisaldab endas ühtlasi ka haldusorgani tahteavaldust sõlmida väljavalitud isikuga leping. Muu hulgas on Riigikohus asunud seisukohale, et kui kaebaja vaidlustab haldusaktis väljendatud tsiviilõiguslikku tahteavaldust, on sellise tahteavalduse kehtivuse hindamine üldkohtu pädevuses. 16 58.Kohus ei nõustu kaebuse seisukohaga, mille kohaselt riigivara võõrandamismenetluse kui avalik-õigusliku menetluse raames nõutavate tasude puhul on tegemist avalik-õiguslike rahaliste kohustustega, mis kuuluvad Põhiseaduse § 113 reguleerimisalasse. Riigivara võõrandamise menetlus on suunatud eraõigusliku tehingu sõlmimisele . RVS § 28 lg 1 kohaselt võib riigivara tasu eest võõrandada(müüa) avalikul enampakkumisel või eelläbirääkimistega pakkumisel ( valikpakkumisel), kui seadus ei sätesta teisiti. RVS § 31 lg 1 kohaselt on riigivara avalik enampakkumine riigivara müügi viis, kus ostu-müügileping sõlmitakse isikuga, kes nõustub kehtestatud müügitingimustega ja pakub kõige kõrgemat ostuhinda. Selles menetluses osaleb riik avaliku võimu kandjana eraõigusliku tehingu sõlmimiseks ning eraõiguslikus suhtes ehk siis lepingu sõlmimisel kohalduvad riigile võlaõiguslikele suhetele omased sätted ning nendest suhetest tulenevad vaidlused alluvad üldkohtutele. Kohus nõustub kaebuse esitaja seisukohaga, mille kohaselt riigivara võõrandamiskorra näol on tegemist avalik-õigusliku menetluskorraga kuni müügilepingu sõlmimiseni.Põhiseaduse § 114 kohaselt riigi vara valdamise, kasutamise ja käsutamise korra sätestab seadus.Selliseks seaduseks on RVS ning eesmärgiks on riigi vara heaperemehelik kasutamine.RVS sätestatud piirangute eesmärk on tagada riigi vara otstarbekas ja efektiivne kasutamine ja tehingute läbipaistvus.Mis puutub riigi kui omaniku õigusi ja kohustusi suhetes teiste isikutega, siis on need suhted reguleeritud tsiviilõiguse normidega. Riigivara võõrandamine on kuni ostu-müügilepingu sõlmimiseni reguleeritud avaliku õiguse normidega ja on hinnatav avaliku võimu teostamisena, millest iseenesest on aga ekslik järeldada, et kõikide riigivara võõrandamise menetluses kui menetluses, kus on põimunud avaliku õiguse ja eraõiguse normid, nõutavate tasude , käesoleval juhul – tagatisraha puhul -on tegemist avalik-õigusliku rahalise kohustusega. Kohtu hinnangul on oluline lähtuda tagatisraha eesmärgist, millest järelduvalt on tagatisraha näol tegemist tsiviilõiguslikus suhtes seatud tingimusega-ostuhinna ettemaksuga ehk siis müügitingimusega. Riigikohtu üldkogu leidis lahendis 3-4-1-10-00 : Õige on, et riik võib TsÜS § 6 3 esimese lause järgi avalik-õigusliku juriidilise isikuna osaleda ka tsiviilõigussuhetes. Sellisel juhul allub riigi tegevus reeglina samadele eraõiguslikele normidele ja põhimõtetele, mis laienevad kõigile tsiviilõiguse subjektidele. Nii ei vaja eraõiguslikes suhetes tehingutingimuste määratlemine seadusest tulenevat erivolitust. Lepingutingimuste kindlaksmääramine eraõiguslikes suhetes on pakkumine või kutse pakkumisele, millega või mille ajendil hakatakse lepingut sõlmima. Isegi kui selline tahteavaldus või üleskutse on vormistatud täitevvõimu määrusena, pole sisuliselt siiski tegemist määrusega, mis alluks avaliku õiguse põhimõtetele. Samas kohtuasjas, milles käsitleti riigivara erastamise menetluses osavõtutasu kehtestamist, märkis kohus ka :Riigivara erastamine ei toimu aga eraõiguslikel alustel, vaid omandireformi käigus. Seetõttu on muu hulgas ka põhjendamatu kaebuse esitaja poolt tuginemine viidatud kohtulahendile, sest selles asjas oli tegemist avalik-õigusliku omandireformiga, samuti käsitleti nimetatud asjas , nagu eespool märgitud, osavõtutasu küsimust. 59.Põhiseaduse § 113 sätestab: "Riiklikud maksud, koormised, lõivud, trahvid ja sundkindlustuse maksed sätestab seadus." Riigikohtu üldkogu 22.12.2000 otsuses kohtuasjas nr 3-4-1-10-00 on asutud seisukohale:Sõnastuselt hõlmab § 113 kaitseala riiklikke makse, koormisi, lõive, trahve ja sundkindlustuse makseid. Tegelikult on selle sätte kaitseala laiem. Selles sättes on püütud võimalikult täielikult loetleda kõiki avalik-õiguslikke rahalisi kohustusi. Üldkogu on seisukohal, et § 113 kaitsealas on kõik avalik-õiguslikud rahalised kohustused, sõltumata sellest, kuidas neid ühes või teises õigusaktis nimetatakse. Paragrahvi 113 eesmärgiks on saavutada olukord, kus kõik avalik-õiguslikud rahalised kohustused kehtestatakse üksnes Riigikogu poolt vastu võetud ja seadusena vormistatud õigusaktiga.Ekslik on kaebuse seisukoht, et tagatisraha maksmise kohustus on riigivara võõrandamismenetluses osalemise tingimusena kehtestatud rahaline kohustus, mille kehtestamise õigus peab tulenema otse seadusest. Ekslik on ka väide, et oma olemuselt 17 vastab tagatisraha avalik-õigusliku lõivu ja trahvi tunnustele. Kaebuse väitel vastab tagatisraha lõivu tunnustele seetõttu, et annab õiguse osaleda enampakkumisel, teiseks saab tagatisraha tasuja vastutasu enampakkumise võitmise korral – võimaluse sõlmida müügileping. Kohus nende väidetega ei nõustu. Riigilõivuseaduse § 2 kohaselt on riigilõiv seaduses sätestatud juhul ja käesolevas seaduses sätestatud määras tasutav summa lõivustatud toimingu teostamise eest. Sama seaduse § 3 avab lõivustatud toimingu mõiste ning näeb ette, et riigilõiv kehtestatakse avalduse, kaebuse või taotluse läbivaatamise, haldusakti andmise, dokumendi väljastamise või muu toimingu eest, mille riigilõivu võtja teeb riigilõivu tasuja taotlusel seaduses sätestatud tingimustel ja korras ning millega riigilõivu tasuja saab teatava õiguse, asja või hüve ning mille eest tuleb tasuda riigilõivu seaduses ettenähtud juhul ning käesolevas seaduses sätestatud määras.Sealjuures viidatud seaduse § 4 lg 1 kohaselt kehtestatakse riigilõivumäär lähtuvalt toimingu tegemisega kaasnevatest kuludest ( kulupõhimõte).Esmalt ei ole tagatisraha puhul tegemist avalik-õigusliku toimingu teostamise eest makstava tasuga, sest riigivara võõrandamise menetlus on n.ö.kahetasandiline menetlus, kus on põimunud avalik- ja eraõiguslik regulatsioon ning riigivara võõrandamisel ei täida riik avalikke ülesandeid, vaid riigivara võõrandamise avalik-õiguslik regulatsioon on suunatud sellele, et selgitada välja riigivarale sobiv ostja. Tagatisraha tasumine ei anna vastutasuna õigust müügilepingu sõlmimisele, vaid sellise õiguse annab pakkumise tegemine, mis tunnistatakse parimaks, sealjuures enampakkumise võitjal, kellega sõlmitakse müügileping, võetakse tagatisraha arvesse müügihinna tasumisel. Riigikohtu üldkogu on eespoolviidatud kohtuasjas nr 3-4-1-10-00 leidnud, et Lõivu eesmärk on riigi poolt tehtava konkreetse toimingu kulutuste hüvitamine toimingust huvitatud isiku poolt. Kohtu hinnangul on siinkohal asjakohane vastustaja viide Riigikohtu otsusele haldusasjas nr 3-3-1-58-06, milles Riigikohus on selgitanud riigihankemenetluses antud pakkumise tagatise eesmärki. Vaatamata sellele, et riigihankemenetlus ja riigivara võõrandamise menetlus on erinevad menetlused, sealjuures riigihangete seadus sätestab tagatisraha maksmise pakkumise tagatisena ja riigihangete seadus erinevalt

st näeb ette pakkuja poolt pakkumuse selle jõusoleku tähtaja jooksul tagasivõtmise, mis on üheks pakkumuse tagatise hankijale jäämise aluseks RHS § 34 lg 5 kohaselt, nõustub kohus vastustajaga selles, et eeltoodud erisustest olenemata aitavad viidatud kohtuasjas toodud järeldused mõista tagatisraha eesmärki, kuna nii riigivara võõrandamise kui ka riigile vara omandamise (riigihanke) regulatsioon on suunatud võlaõigusliku tehingu osapoole väljaselgitamisele. Riigihanke pakkumismenetluses on tagatise kõige olulisemaks eesmärgiks kindlustada ausa ja läbipaistva riigihanke läbiviimine. Viimane omakorda võimaldab konkurentsi tekkimise ja pakkujate võrdse kohtlemise. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et pakkumismenetluse ausaks ja läbipaistvaks korraldamiseks on vajalik tagada reaalsete pakkumiste esitamine ja nende jõusolek, et riigihanke korraldajal säiliks võimalus valida kõige soodsam pakkumine. Pakkumise tagatis on vajalik selleks, et riigihankemenetluses osaleksid võitmisest tõsiselt huvitatud pakkujad, mis tagaks tulemusliku pakkumismenetluse. Pakkuja peab pakkumise tegemisel arvestama, et ebareaalse pakkumise tegemisel ning pakkumisest loobumisel pakkumise jõusoleku ajal ei ole võimalik nõuda tagatist tagasi üksnes põhjusel, et kahju pole hanke korraldaja kandnud. Samuti ei nõustu kohus kaebuse väitega tagatisrahast kui trahvi tunnustele vastavast avalikõiguslikust kohustusest. Seega on kaebaja hinnangul sellekohase volituseta kehtestanud Vabariigi Valitsus haldusorganile õiguse isikule rahalise karistuse määramiseks. Trahvi tuleb mõista rahalise karistusena, mille eesmärk on sundida isikut lõpetama seadusevastane käitumine ning hoidma õigusrikkujat ja teisi isikuid uute õigusrikkumiste toimepanemisest tulevikus. Trahvi eesmärgist tulenevalt on nõutav, et selle suurus vastaks õigusrikkuja tegevuse raskusele, süü vormile jne. Samuti võib trahvi suurus sõltuda süüdlase sissetulekust. Tagatisraha tasumise eesmärgiks ei ole sundida isikut lõpetama seadusevastane käitumine ja hoida uute õiguserikkumiste eest tulevikus . Kui trahviga karistatakse seadusega sätestatud 18 avalik-õiguslike kohustuste rikkumise eest, siis riigivara võõrandamise menetlus avalikõigusliku teenuse osutamiseks ei ole. 60. Määruse andmisel ei tohi Vabariigi Valitsus ületada delegatsiooninormis sätestatud volitusi.

§ 24lg 2 volitab Vabariigi Valitsust kehtestama riigivara võõrandamise korra.

Kuna tagatisraha näol ei ole tegemist avalik-õigusliku rahalise kohustusega, vaid tagatisraha näol on tegemist riigivara võõrandamise avalik-õiguslikule menetlusele järgnevas tsiviilõiguslikus suhtes seatud tingimusega-ostuhinna ettemaksuga ehk siis müügitingimusega , on tagatisraha tasumise sätestamine Vabariigi Valitsuse poolt kooskõlas temale antud volitusega.

  1. Kohus on eespool märkinud, et kaebuse esitajal oli vabadus otsustada enampakkumisel osalemine, tal puudus kohustus riigivara omandamiseks, enampakkumise tingimustega on ta nõustunud ja ei ole neid vaidlustanud. Kaebuse väited omandiõiguse riivest, arvestades sealjuures lepinguvabaduse põhimõttega, on põhjendamatud. Kuivõrd tagatisraha tagastamata jätmine sõltub otseselt enampakkumise võitja enda tegevusest või tegevusetusest, siis ei saa tagatisraha tasumise kohustus olla iseenesest ebamõistlikult koormav ning samuti ei ole ebamõistlikult koormav ka sellest ilmajäämine juhul, kui enampakkumise võitnud isik müügilepingut ei sõlmi. Kui kaebuse esitaja oleks sõlminud
  2. jaanuaril
  3. a kinnistu müügilepingu, ei oleks ta tagatisrahast ilma jäänud, vaid see oleks tasaarvestatud kinnistu ostuhinnaga . Kinnistul ilmnenud puuduste likvideerimist oleks kaebuse esitaja saanud nõuda vastavalt võlaõigusseadusele. Riigivara võõrandamise kord näeb tagatisraha tagastamise ette vaid juhul, kui parima pakkuja väljaselgitamisel on rikutud riigivara võõrandamise protseduuri , käesoleval juhul ei ole enampakkumise tulemusi vaidlustatud , enampakkumise tulemused on kinnitatud .Kohus nõustub eespooltoodud põhjendustel vastustajaga selles, et käesoleval juhul on ilmselgelt tegemist pakkuja poolt pakkumise tagasivõtmisega selle jõusoleku tähtaja jooksul ning sellises olukorras ei kuulu tagatisraha tagastamisele. Seega on kaebuse esitaja väited tagatisraha ebaseaduslikust nõudmisest ja tagastamata jätmisest põhjendamatud, samuti on põhjendamatud tagatisraha nõudmisega kaebuse esitajale kahju tekitamise kohta esitatud väited.
  4. Kohtu hinnangul on vaidlustatud käskkiri kooskõlas RVS § 54, mille kohaselt kui enampakkumise võitja ei ole 2 kuu jooksul, arvates enampakkumise tulemuste kinnitamisest, esitanud lepingu täitmise tagatisi või sõlminud ostu-müügilepingut või asjaõiguslepingut, siis on müügi otsustajal õigus tühistada läbiviidud enampakkumise tulemused ja korraldada uus enampakkumine ning enampakkumise võitja sissemakstud tagatisraha ei tagastata või pangagarantii realiseeritakse. Kaebuse esitaja ei olnud
  5. jaanuariks
  6. a sõlminud kinnistu müügilepingut ega asjaõiguslepingut, esitanud lepingu täitmise tagatisi (hüpoteeki või vallaspanti või pangagarantiid). Seega oli kaitseministril riigivara võõrandamise korra p 54 kohaselt õigus tühistada läbiviidud enampakkumise tulemused ning korraldada uus enampakkumine. Käskkirjas on märginud haldusakti faktiline ja õiguslik alus, sealjuures ka juhul, kui asuda seisukohale, et motiveering on ebapiisav, on haldusaktis viidatud dokumentidele, kus sisalduvad käskkirja põhjendused. Kohus on eespool esitanud põhjendused, millele tuginevalt on õigustatud teha järeldus käskkirja sisulisest õiguspärasusest. Kaitseministeerium ei ole käskkirja andmisel teinud kaalutlusvigu, sest vastupidiselt kaebuses väidetule ei ole vastustaja valinud olemuslikult õigusvastast lahendust ning teinud olemuslikult õigusvastast otsust. Õiguspärase ootuse osas on kohus esitanud oma seisukohad eespool, samuti on kohus eespool leidnud, et järgitud on hea halduse ja hea haldustava põhimõtteid. Kuna tagatisraha nõude sätestamine on õiguspärane ja käesoleval juhul ei olnud ületatud tagatisraha suurusele kehtestatud määra, on põhjendamatu väide proportsionaalsuse põhimõtte rikkumisest. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et vaidlustatud käskkiri on õiguspärane ja kaebaja õigusi ei riku. 19
  7. Kuna Kaitseministeeriumi käskkiri nr 120 on kooskõlas seadusega ja RVVK-ga, ei saanud vastustaja sellega tekitada kaebuse esitajale kahju, mis seisneb kaebuse esitaja poolt kantud kuludes ootuses, et enampakkumise võitjana saab ta sõlmida müügilepingu ja omandada Rahumäe tee 3 kinnistu. Tuleb nõustuda vastustajaga selles, et kinnistu arhitektuurse eskiisprojekti, reostusuuringu ja topo-geodeetilised uurimustööd tellis kaebuse esitaja enda vastutusel olles teadlik, et kinnistu omandiõigus ei ole talle veel üle läinud, mistõttu vastustaja selliste tööde tellimisest tulenevate tagajärged eest ei vastuta. Eeltoodud põhjendustel jääb kaebus rahuldamata. V MENETLUSKULUD 64.HkMS § 92 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. HkMS § 93 lg 1 kohaselt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Vastustaja on kohtule esitanud kohtukulude nimekirja koos kuludokumentidega ( kd III, tl 156-166), millega vastustaja taotleb kantud menetluskulu summas 111 048,05 kaebuse esitajalt väljamõistmist. Kohus, hinnates asja mahtu ja keerukust ja kaebuses tõstatatud küsimusi, peab käesoleval juhul Kaitseministeeriumi poolt lepingulise esindaja kasutamist põhjendatuks. Eeltooduga, samuti kaebuse esitaja kohtukulude võrdlusega arvestades leiab kohus, et kulud on põhjendatud ja mõistlikud. Lea Kuuse kohtunik 20

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.