Obsah (6)

§ 429§ 645§ 168§ 132§ 175§ 432

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Urmas Reinola, Ülle Jänes, Ande Tänav Määruse tegemise aeg ja koht 28. detsember 2009.a, Tallinn Tsiviilasja number 2-07-4937

§ 429

lg 1 kohaselt võib hageja hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Kohus võtab hagist loobumise vastu määrusega, millega ühtlasi lõpetab asja menetluse. Kolleegium leiab, et asjas ei esine asjaolusid, mis võiksid olla aluseks hagist loobumise vastuvõtmisest keeldumisele ja asjas menetluse jätkamisele. 3

§ 645

lg 1 lause 1 kohaselt tühistab ringkonnakohus apellatsioonimenetluses hagist loobumise vastuvõtmisel või kompromissi kinnitamisel määrusega esimese astme kohtu otsuse ja lõpetab asja menetluse. Seega tuleb maakohtu otsus tühistada ja tsiviilasja menetlus lõpetada.

§ 168

lg 4 kohaselt kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi, kannab ta kostja menetluskulud, välja arvatud juhul, kui ta loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud. Kostjad ringkonnakohtu poolt

§ 429lg 3 alusel antud tähtajal hagist loobumise avaldusele vastuväiteid ei esitanud.

Kostjad I-III taotlevad 09.12.2009 avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramist ja hagejatelt väljamõistmist kokku summas 255 299,17 krooni (koos käibemaksuga), sh A.Kuldmäele ja T.Tallole mõlemale 74 275,54 krooni ning Tulipmark OÜ-le 106 748,09 krooni. Hagejad leiavad, et kostjate kantud õigusabikulude hüvitamisel tuleb lähtuda piirmääradest, mis kehtisid hagiavalduse esitamisel ajal, s.o Vabariigi Valitsuse

1. detsembri 2005 määrusest nr 306 „Lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad“ ja millest juhinduvalt said mõlemad pooled arvestada määruse redaktsioonis (mis kehtis kuni 11.09.2008) kehtestatud menetluskulude hüvitamise piirmääradega. Kuni
2. septembrini 2008 kehtinud määruse nr 306 § 1 kohaselt määrati õigusabikulude sissenõudmise piirmäär kõigis tsiviilasjades (nii varalistes kui mittevaralistes hagides) tsiviilasja hinna järgi. Et käesolevas asjas on tegemist mittevaralise tsiviilasjaga, on tsiviilasja hind

§ 132lg 1 kohaselt 25 000 krooni.

Tsiviilasja hinna korral kuni 25 000 krooni on maksimaalne sissenõutav kulu 8000 krooni ja seega saaks iga kostja nõuda hagejatelt maksimaalselt 8000 krooni hüvitamist. Kostjad vastuses hagejate vastuväidetele asuvad seisukohale, et Vabariigi Valitsuse

1. detsembri 2005 määrus nr 306 „Lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad“ ja Vabariigi Valitsuse
2. septembri 2008 määrus nr 137 „Lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad” tuleb jätta kohaldamata vastuolu tõttu Eesti Vabariigi põhiseadusega. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Riigikohus on lahendites nr 3-2-1-87-09 (p-d 14 ja 15) ja 3-2-1112-09 (p 14) rõhutanud, et menetluskulude kindlaksmääramisel ja väljamõistmisel tuleb arvestada ka sellega, milliseid kulutusi sai isik algselt ette näha. Käesolevas asjas tähendab see seda, et kostjad said arvestada menetluskulude hüvitamise piirmääradega, mis olid kehtestatud Vabariigi Valitsuse
3. detsembri 2005 määrusega nr 306, s.o hagiavalduse esitamise ajal. Kolleegium leiab, et kostjate menetluskulud summas 255 299,17 krooni ei ole täies ulatuses põhjendatud ega vajalikud. Suurem osa kostjate avaldusele lisatud arvetest, mille hüvitamist nad hagejatelt nõuavad, jäävad perioodi enne 11.09.2008, s.o. enne määruse nr 137 jõustumist. Vastavalt

§ 175

lg-le 1 mõistab kohus menetlusosaliselt välja teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud üksnes põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

§ 175

lg-st 3 tuleneb, et mitmele lepingulisele esindajale tehtud kulutused hüvitatakse, kui need on tingitud asja keerukusest või esindaja vahetamise vajadusest. Iseenesest on õige, et kostjad, arvestades õiguslikult keeruka vaidlusega, võisid tellida õigusabi mitmelt esindajalt. Käesolevas vaidluses puudus Riigikohtu praktika, mistõttu pidid kostjad tõlgendama nii võlaõigusseaduse kui äriseadustiku ostueesõiguse sätteid. 4 Kolleegium, arvestades asja keerukust, leiab, et kostjate menetluskulude kindlaksmääramisel tuleb käesolevas asjas rakendada määruse nr 306 §-st 2 tulenevat kõrgendatud piirmäära, s.o tsiviilasja hinna (25 000 krooni) korrutamist koefitsendiga 1,3, mille tulemusena kujuneb tsiviilasja hinnaks 32 500 krooni ja kulude sissenõudmise piirmääraks määruse § 1 alusel 11 000 krooni. Saadud piirmäära loeb kolleegium tsiviilasja lahendamisel kostjate poolt kantud põhjendatud ja vajalikuks menetluskuluks, mis kuulub hagejatelt võrdsetes osades igale kostjale väljamõistmisele.

§ 432

kohaselt, kui menetlus on lõpetatud, ei saa hageja uuesti pöörduda kohtusse hagiga sama kostja vastu vaidluses samal alusel sama hagieseme üle. Kui menetlus on lõpetatud hagist loobumise tõttu, on lõpetamisel samad materiaalõiguslikud ja protsessuaalsed tagajärjed nagu menetluse lõpetamisel kohtuotsusega, kui seadusest ei tulene teisiti. Urmas Reinola Ülle Jänes Ande Tänav