Obsah (11)

§ 218§ 187§ 273§ 277§ 402§ 229§ 657§ 651§ 363§ 652§ 171

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-07-32404 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 10.11.2009, Tallinn Kohtukoosseis Margo Klaar, Tiit Kollom ja Malle Seppik Tsiv

§ 218

lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse.

§ 187

lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja põhjendused Arne Sõgel esitas hagi Raivo Baumi vastu, milles palus kostjalt välja mõista võla 1 600 000 krooni ja intressi 48 000 krooni. Hagiavalduse kohaselt on kostja saanud hagejalt laenu kokku 1 600 000 krooni. Märtsis 2005 andis hageja laenu 500 000 krooni (tl 9), mille kohta koostasid pooled laenulepingu, milles ei olnud kokku lepitud laenu tagastamise tähtpäeva. Kokku oli lepitud laenuandjale intressi maksmises suuruses 1% kuus ja intress kuulus maksmisele iga kuu esimese 10 päeva jooksul. 2005 mais soovis kostja laenusummat suurendada. Algul oli kostja soov laenata hagejalt juurde 1 200 000 krooni, mille kohta oli ka laenuleping koostatud, kuid tegelikult võttis kostja kokku laenusummana 1 100 000 krooni viiel erineval kuupäeval kuni 04.06.2005 (tl 10). Laenulepingu tingimused olid samad kui esimese laenulepingu puhul. Algul täitis laenusaaja oma intressi maksmise kohustust lepingutingimustele vastavalt, so maksis intressi iga kuu

1. kuupäevaks. Paraku hakkas laenusaaja intressi maksmisega viivitama ja maksis korraga vähem intressi kui lepitud. 28.06.2006 esitas hageja kostjale ettepaneku muuta laenulepinguid ja leppida kokku kohustuse rikkumise korral viivise maksmises. Kostja ei soovinud muudatusi lepingusse sisse viia, pooled leppisid kokku, et laenusaaja kasutab laenuks võetud raha kuni maini
2. Kostja lubas korrektselt täita intresside maksmise kohustust ning mais tagastada kogu laenulepingute põhisumma 1 600 000 krooni. Tegelikult laenusaaja mais 2007 laenu põhisummat ei tagastanud, vaid tasus vähendatud suuruses intressid kuni aprillini (incl). Hagiavalduse esitamise seisuga on kostjal intressivõlgnevus mai, juuni ja juuli kuu eest. 05.07.2007 esitas hageja kostjale avalduse, milles andis sissenõutavaks muutunud kahe kuu intressi tasumiseks täiendava tähtaja ning ütles erakorraliselt üles ka laenulepingud (tl 11-12). Kostja on teate (avalduse) 09.07.07 kätte saanud, kuid laenu ei tagastanud. Hagejal on kostja vastu põhinõue summas 1 600 000 krooni ja kõrvalnõue intressi osas 1 % laenusummast kuus. Kostja ei ole tasunud intressi alates maist 2007, mistõttu võlgnetav intress on kokku 3 kuu eest summas 3 x 16 000 krooni = 48 000 krooni. Hageja oma vastuses kostjale selgitas, et kostja poolt esitatud hageja kinnitused laenu tagastamise kohta on ümber lükatud teiste laenulepingutega (tl 46-48). Kostja selgitused viimase 200 000 kroonise makse kohta antud kinnituse hävitamisest ja uue laenulepingu allkirjastamisest on paljasõnaline väljamõeldis. Laenulepingud on koostatud kostja poolt ja initsiatiivil. 1 200 000 krooni laenulepingu puhul, olid pooled kokku leppinud, et hageja materiaalse võimaluse üldsumma piires antakse laen välja vastavalt kostja soovitud ajal, nii laenusummade ositi üleandmine ka toimis. Hageja oli teadlik, et kostja sõlmides lepingu ja võttes vastu laenuraha, tegelikult iseenda vajadusteks neid summasid ei kasutanud, vaid kasutas raha oma äriühingute huvides. Laenulepingu järgi raha saamise kohta on kostja ka allkirja andnud, ühe summa on vastu võtnud kostja esindaja A. S., kes on koos kostjaga OÜ M. osanik ja juhatuse liige. Esindaja kaudu võttis kostja raha vastu põhjusel, et oli ise väljaspool Eestit. Kostja seisukohad Kostja vaidles hagile vastu. Kostja ei nõustunud hageja käsitlusega nendevahelistest laenusuhetest. Kostja on sõlminud hagejaga laenulepingu üksnes märtsis 2005 summas 500 000 krooni, millest tulenevad kohustused hageja ees on kostja täitnud. Laenulepingust tulenevad 2 arveldused teostasid hageja ja kostja sularahas. Laenu tagasimaksete teostamist 30.12.2005 summas 150 000 krooni, 04.01.2006 summas 60 000 krooni ja samal kuupäeval summas 90 000 krooni tõendavad ka hageja vastavad kinnitused (tl 32-34). Veebruaris 2006 teostas kostja viimase tagasimakse, millega oli tagasi makstud kogu laen summas 500 000 krooni. Viimase tagasimakse saamise kohta hagejapoolne kinnitus puudub, kuna hageja tagastas laenu tagasimaksmise kinnitusena kostjale laenulepingu originaaleksemplari, misjärel kostja, pidades seda tarbetuks, selle hävitas. Kostja luges sellega omapoolsed laenulepingust tulenevad kohustused täidetuks. Asjaolu, et hageja nõuab jätkuvalt juba makstud võlga, selgus 28.06.2006, mil hageja esitas kostjale ettepaneku muuta laenulepinguid ja leppida kokku kohustuse rikkumise korral viivise maksmises. Kostja vastas hagejale, et hageja nõuded ei saa olla tekkinud hageja ja kostja vahel 2005 märtsis sõlmitud laenulepingust, vaid juriidiliste isikute vahelistest vaidlustest. Hagiavalduse lisas 1 esitatud laenuleping on vormistatud pärast veebruari
3. Hageja pöördus pärast viimase laenu tagasimakse tegemist kostja poole palvega uuesti allkirjastada poolte vahel märtsis 2005 sõlmitud ja täidetud laenuleping. Hageja põhjendas oma soovi sellega, et tal on vaja kostja poolt allkirjastatud laenulepingut selleks, et tõendada vajadusel laenu andmist kostjale. Tulles vastu hageja soovidele, kostja seda ka tegi. Sellega kalduti kõrvale hageja ja kostja esialgsest praktikast, lugeda laenulepingust tulenevad kostja kohustused täidetuks laenulepingu algeksemplari tagastamisega kostjale, mitte hageja vastavate kinnituste andmisega, ja taastati algdokument, mis võimaldab esitada hagis toodud väiteid. 2005 mais kostja hagejaga laenulepingut sõlminud ei ole. Laenuleping ei ole kostja poolt allkirjastatud. Pooled tavatsesid sõlmida laenulepinguid kirjalikus vormis. TsÜS § 78 lg 1 järgi peab kirjalikus vormis tehtud tehing olema tehingu teinud isikute poolt omakäeliselt allkirjastatud. Hagiavalduse lisas 2 toodud laenulepingul kostja allkiri lepingu lõpus, selleks määratud kohas, puudub. Seega ei ole kostja teinud endapoolset tahteavaldust laenulepingu sõlmimiseks ja vastavalt TsÜS § 67 lg-le 2, § 69 lg-le 1 ja § 78 lg-le 1 ei ole laenulepingut mais 2005 sõlmitud. Laenulepingu päises viiel real olevad käsikirjalised märkmed, millest neljale järgneb kostja allkiri ja ühele A. S. allkiri, on kostja andnud seoses koostöös A. S.ga ehitatud majadega. Nimelt jagasid kostja ja A. S. omavahel ehitaja poolt esitatud arveid, mille jaotamise kohta tegid eelnevalt nimetatud isikud laenulepingu päises olevaid märkmeid. A. S.l ei ole pooltevaheliste laenulepingutega puutumust. Tõlgendades laenulepingu päises olevaid allkirju, sai järeldada, et 400 000 krooni on vastu võetud A. S. poolt. Sellisele asjaolule hageja esitatud hagis kordagi ei viidanud. A. S. võib kinnitada, et talle ei ole kunagi üle antud hageja ja kostja vahel väidetavalt 2005 mais sõlmitud laenulepingu alusel 400 000 krooni. Kostja selgitas, et olles hagejaga tihedates ärisuhetes on hageja kätte juhuslikult sattunud ka arvete jaotamise märkmed, millele on hageja hiljem printinud laenulepingu. Laenulepingu ja selle päises olevate märkmete kokkusobimatusele viitab ka asjaolu, et väidetavad märkmed laenulepingu kohta on tehtud lepingu päisesse, mitte lepingu teksti järel olevale punktiirjoonestikule. Kostja on vastuses hageja 28.06.2006 kirjale viidanud asjaolule, et hageja nõuded ei saa olla tekkinud hageja ja kostja vahel 2005 märtsis sõlmitud laenulepingust, vaid juriidiliste isikute vahelistest vaidlustest. Hageja ei esitanud ühtegi vastuväidet 28.06.2006 kirja vastusele, milles selgesõnaliselt viidati kostja kohustuste mitteeksisteerimisele. Kostja märgib, et hageja ei ole enne kohtumenetlust kostja poolt saadetud kirjale vastanud ja oma mittenõustumist väljendanud. Kostja ei nõustunud hageja poolt esitatud 2005 juulis sõlmitud laenulepingute lisamisega käesoleva kohtuasja tõenditele, kuna hageja poolt esitatud laenulepinguid pole kostja sõlminud ning nende alusel osundatud laenusummasid saanud. Kostja selgitas, et ta nägi hageja lisatud 3 laenulepinguid esitatud kujul esmakordselt. Kostja kinnitab, et märgitud kuupäevadel kostja laenu ei ole saanud ja lepinguid allkirjastanud ei ole. Kostja on veendumusel, et ka tõendina esitatud 3 lepingu koopiat on fabritseeritud tehnika kaasabil. Kostja juhib tähelepanu asjaolule, et kõik kolm esitatud lepingut juulist 2005 on kirjapildilt ühesuguses paigutuses, erinevad on neis ainult kuupäevad ja kuupäevade paigutused. Kahel neist on ka allkirja kirjapilt koopia alusel otsustatuna ühesugune. Kostja oli veendunud, et kolm viimati esitatud lepingut pole tema poolt allkirjastatud ning tegemist on võltsitud tõenditega ja vaidlustas tõendite ehtsuse ning palus kohtul esitatud laenulepinguid mitte arvestada. 04.01.2006 sõlmitud laenuleping 500 000 kroonile, mida kostja tunnistab, ei olnud rahaline laenuleping, kuna koondas eelnevate veebruaris märtsis 2005 antud rahalised laenud ja selleks sõlmitud laenulepingud, lisaks suusõnalise laenulepingu 30 000 krooni. Varasemalt osundatud lepingute all on kostja mõelnud 2005 veebruaris märtsis sõlmitud lepinguid, mille kohta 04.01.2006 koostasid pooled uue, kõiki varasemaid lepingud hõlmava kokkuleppe 500 000 krooni suuruses summas. Hageja soovis fikseerida varasemaid laenusuhteid põhjusel, et teenida laenusuhtelt 1 % intressi kuus, s.o. 12 % aastas (eelnevad lepingud olid vormistatud intressita), esines lepingute paljusus ning seetõttu mitte kogu antud laen – 500 000 krooni, ei olnud lepingutes fikseeritud. Tõendamata on hageja intressinõue. Hagiavalduse aluseks on kaks erinevat laenulepingut, mistõttu puudub selgus, millisel arvestuslikul alusel, millise lepingu järgi on taotletav summa leitud. Hageja taotlus ei ole kohtulikult kontrollitav. Paljasõnaline on hageja väide, et kuni maini 2007 on kostja intressi maksnud. Kostja intressi ei maksnud, kuna ta lähtus esialgsetest lepingutest, kus intressi kokkulepet ei olnud. Alates 04.01.2006 uue laenulepingu vormistamisest, pole kostja intressi tasunud, kuna maksis laenu täielikult tagasi veebruaris 2006 (viimase osa 200 000 krooni). Intressi maksmise kohustus tekkis kostjal uue lepingu kohaselt 05.01.2006 ja lõppes 2006 veebruari alguses, millist kuupäeva kostja dokumendi puuduse tõttu nimetada ei oska. Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis Raivo Baumilt Arne Sõgeli kasuks välja 206 000 krooni, millest 200 000 krooni põhivõlga ja 6 000 krooni intresse. Menetluskuludest jättis kohus 87,5 % hageja kanda ja 12,5% kostja kanda. Maakohus leidis, et kostja väide 500 000 krooni lepingu taasallkirjastamise ja 200 000 krooni tasumise kohta on paljasõnaline ja väheusutav. Kostja on ettevõtja, seega ei olnud reaalne, et ta andis allkirja ainult vastu tulles hageja soovile. Hageja ei vaidlustanud kinnitusi 90 000 krooni, 60 000 krooni ja 150 000 krooni saamise kohta. Maakohus jättis hageja poolt esitatud laenulepingute ärakirjad, mille kohaselt on hageja kostjale laenanud 90 000 krooni, 60 000 krooni ja 150 000 krooni, arvestamata.

§ 273

lg 5 kohaselt, kui dokument on esitatud ärakirjana, on kohtul õigus nõuda algdokumendi esitamist või asjaolude põhistamist, miks algdokumenti ei saa esitada. Kui kohtu nõudmist ei täideta, otsustab kohus, missuguse tõendamisjõuga on dokumendi ärakiri.

§ 277

lg 1 kohaselt menetlusosaline võib esitatud dokumendi ehtsuse vaidlustada ja taotleda, et kohus dokumenti tõendina ei arvestaks, kui ta põhistab dokumendi võltsituse. Sama paragrahvi

1. lõike kohaselt, kui dokumendi ehtsus on vaidlustatud, võib kohus otsuse tegemisel jätta selle arvestamata või arvata dokumendi määrusega tõendite hulgast välja. Dokumendi võltsituse kontrollimiseks võib kohus määrata ekspertiisi või välja nõuda muud tõendid. Kuivõrd hageja on avaldanud, et 300 000 krooni on tagastatud mitte vaidlusaluste, vaid muude lepingute katteks, siis oma seisukoha tõendamiseks oleks hagejal tulnud esitada lepingute originaalid. Otsuse tegemisel ei 4 saa tugineda vaidlustatud dokumentide koopiatele, mille ehtsust ei ole võimalik kindlaks määrata (ekspertiisi teostada). Kuna kostja ei olnud tõendanud 500 000 kroonisest laenulepingust 200 000 krooni tagastamist, siis leidis maakohus, et kostjalt tuli hageja kasuks välja mõista 200 000 krooni. Lepingus oli ette nähtud intressi tasumine 1% kuus. Hageja on nõudnud intressi tasumist kolme kuu eest. Kostja on ise kinnitanud, et ta pole intressi tasunud. Seega tuli kostjalt välja mõista intressid 6 000 (1%x200 000x3) krooni. Maakohus jättis hageja nõude nn 1 200 000 krooni lepingu alusel rahuldamata. Laenuleping oli allkirjastamata. Hageja ja kostja vahel oli väidetavalt 2005 mais sõlmitud laenuleping ehk tehtud mitmepoolne tehing TsÜS § 67 lg 2 tähenduses, mille tegemiseks oli vajalik kahe või enama isiku tahteavaldus. Seega oli laenulepingute sõlmimiseks vajalik nii hageja kui ka kostja tahteavaldus. Hageja kinnitas kohtuistungil, et tegemist on kirjaliku lepinguga. Hageja poolt hagiavalduse lisas 2 ning kohtuistungil esitatu viitas asjaolule, et hageja ja kostja on kokku leppinud laenulepingu kirjalikus vormis. TsÜS § 78 lg 1 järgi peab kirjalikus vormis tehtud tehing olema tehingu teinud isikute poolt omakäeliselt allkirjastatud ja tavapäraselt on allkiri teksti all. Hagiavalduse lisas 2 toodud laenulepingul kostja allkiri selleks ettenähtud kohas puudus. Seega ei olnud kostja teinud endapoolset tahteavaldust laenulepingu sõlmimiseks ja vastavalt TsÜS § 67 lg-le 2, § 69 lg-le 1 ja § 78 lg-le 1 ei olnud laenulepingut mais 2005 sõlmitud. Hageja väitis, et kostja pidi laenulepingule alla kirjutama pärast kogu laenusumma kättesaamist. Maakohtu arvates oli väide on paljasõnaline ja väheusutav. Hageja oli ettevõtja, mistõttu ei lugenud maakohus hageja seisukohta tõsiseltvõetavaks. Ka hageja väide laenu andmise kohta osade kaupa oli paljasõnaline. 1 200 000 krooni laenulepingu tekstist sellise kokkuleppe olemasolu ei tulenenud. Lisas 2 toodud laenulepingu päises olid viiel real käsikirjalised märkmed, millest neljale järgneb kostja allkiri ja ühele A. S. allkiri. Maakohtu arvates lepingul olevaid allkirju ei saanud tõlgendada, kui kostjapoolset tahtevalduse väljendamist laenulepingu allkirjastamiseks. Kohus nõustus kostja vastuväitega, et laenulepingu päises olevad read ei sobinud kokku lepingu ülesehitusega, kuna trükitud osale järgnenud punktiirjooned olid jäetud tühjaks. Samuti muutis hageja poolt väidetu mitteusaldusväärseks see, et lepingu päises oli A. S. allkiri 400 000 krooni vastuvõtmise kohta. Tunnistaja A. S. on kohtuistungil kinnitanud kostja poolt väidetut. Tõlgendades laenulepingu päises olevaid allkirju kui kostja poolset kinnitust laenulepingu alusel raha saamisest, sai järeldada, et 400 000 krooni oli vastu võetud mitte kostja, vaid A. S. poolt. A. S. selgitas, et hageja ei ole talle kunagi üle andnud 400 000 krooni. Tunnistaja eitas ka hageja kohtuistungil esitatud väiteid, nagu oleks ta raha vastu võtnud hageja autos teel Tallinnast Haapsallu, Risti aleviku parklas. Tunnistaja kinnitas, et kostja pole teda kunagi volitanud oma rahaasju ajama ja seda, et käsikirjaline dokument oli algselt kostja ja tunnistaja vahelise ärisuhte rahalist seisu fikseeriv dokument. Eksperdiarvamus kinnitas kostja väiteid. Eksperdiarvamuse p 2 kohaselt on tuvastatud, et hageja poolt esitatud kirjutusvahenditega, milliseid on kostja sõnade kohaselt kasutatud nn 1 200 000 krooni lepingu kirjutamisel, on kirjutatud käsikirjalised read 1, 3, 4 ja
2. Seega ei olnud tunnistaja poolt kirjutatud rida number kaks kirjutatud hageja poolt kirjeldatud viisil. Ekspertiisi järelduste kohaselt oli tekst „Olen raha kätte ...” kirjutatud vaidlustatud laenulepingu (1 200 000 krooni) peal. Nimetatud järeldus lükkas ümber hageja väiteid nagu oleks tegemist laenulepinguga, mis koostatud 2005 mais. Hageja ütlustest kohtuistungil 13.10.2008 (protokolli lk 2) nähtus, et ta käis lepinguga (1 200 000 krooni) kohtumisel neli korda, millest maakohus järeldas, et viimati 04.06.2005, kui sai väidetavalt kostjalt allkirja 50 000 krooni üleandmise kohta. Antud hageja seletust hindas maakohus koosmõjus hageja antud seletusega 25.08.2008 kohtuistungil (protokolli lk 2) selle kohta, et kostja kirjutas laenulepingule (500 000 krooni) 5 teksti „Olen raha kätte saanud ...” 2006 märtsis. Seega nähtus nii ekspertiisist kui ka hageja enda ütlustest, et nn 1 200 000 krooni laenuleping ei saanud olla koostatud mais
3. Hageja väite, et kostjal oli laenu vaja seoses OÜ M. äritegevusega, lükkas ümber asjaolu, mille kohaselt oli mais 2005 hageja äriühing H. OÜ võlga kostja äriühingule OÜ M. üle 2 miljoni krooni. Kui hageja teadis, et OÜ M. vajas raha, oleks võinud hageja anda laenu endale kuuluvale äriühingule OÜ H., kes oleks omakorda saanud tagastada OÜ-le M. võlgnetava summa ja seda raha ülekande korras pangakontole kandmisena juriidiliste isikute vahel. Puudus loogiline põhjendus võtta kostjal laenu oma ettevõtte vajaduseks isikult, kelle ettevõte võlgneb hageja väidetavast laenusummast kaks korda suurema summa. Asjaolu, miks kostja ja A. S. vahelise arvete jaotamise märkmed on nn laenulepingu päises, seletas kostja sellega, et olles hagejaga tihedates ärisuhetes oli hageja kätte juhuslikult sattunud ka A. S. ja kostja vahelised isiklikud arveldamise ja nende jaotamise märkmed OÜ M. kontorist, kus füüsilised isikud A. S. ja kostja (mõlemad OÜ M. juhatuse liikmed) oma äriasju arutasid. Hageja viibis mitmetel kordadel OÜ H. seadusliku esindajana
4. aastal sh ka juunis-juulis 2005 OÜ M. kontoris Haapsalus. Dokumendi kaotsiminekut on kinnitanud ka tunnistaja A. S.. Hageja viitas hagis enda ja kostja poolsele kokkuleppele täita laenulepingust tulenev laenusumma tagasimaksekohustus 2007 mais ja sellele, et ta andis kostjale kviitungid intresside maksmise kohta. Kostja eitas sellise kokkuleppe olemasolu ja intresside maksmist ning kviitungite saamist. Hageja pole tõendanud, et kostja on intressi tasunud. Hageja väidete mittevastavust 1 100 000 krooni laenamise kohta kinnitas ka asjaolu, et esimene käsikirjaline tekstirida polnud kirjutatud ei kostja, hageja ega ka A. S. poolt, vaid kostja abikaasa poolt, kelle viibimist poolte kokkusaamistel eitas ka hageja ja väitis, et esimene rida on kirjutatud kostja poolt (kohtuistungi protokoll 03.03.2008 lk 2). Hageja ise on väitnud, et summad anti üle kostjale (v.a. üks osasumma) ning selle kättesaamise kohta võeti ka käsikirjaline kinnitus. Kostja abikaasa poolt koostatud tekstirida ei seostunud selliste väidetega. Kohus nõustus kostjaga, et hageja on alles kohtuvaidluste toimumise ajal esitanud nõude, milles ta palus intressi mõista välja põhivõlalt kuni kohtuotsuse täitmiseni. Hagiavalduses on hageja esitanud nõude intressi väljamõistmiseks kindlas summas. Hageja on kohtukõne teesides avaldanud seisukohta, et ka ilma lepingu osata saab hageja tugineda käsikirjalisele osale, milles on raha saamise kinnitused. Kohtu arvates oli tegemist uute asjaoluga, mille esitamine ei olnud kohtuvaidluste käigus enam võimalik tulenevalt

§ 402lg-st 2.

Apellatsioonkaebus Hageja palus esitatud apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu 28.11.2008 otsuse osas, millega jäi ühe laenulepingu alusel välja mõistmata 1 100 000 krooni ja intress ning teise laenulepingu alusel 300 000 krooni ja intress ning saata asi tühistatud osas uueks arutamiseks maakohtule või alternatiivselt teha ise uus otsus, millega hagi rahuldada. Kohus on teinud ekspertiisiaktist väära järelduse ja jätnud põhistamata, miks ta ei nõustu hageja faktilise väitega kostja poolt esitatud laenu tagastamise kinnituste osas (kokku 3 tk). Kohus on vääralt järeldanud, et hageja ei ole vaidlustanud neid kinnitusi. Hageja esitas vastuväite, kuid vastuväidet ei suutnud ta tõendada originaaldokumendi puudumise tõttu. Kohtule esitatud 500 000 krooni laenulepingust oli võimalik teha järeldus, et kostja on laenatud raha kätte saanud märtsis 2005 ja et ta kohustab laenu tagastama edaspidisel kokkuleppel ning 6 tasuma intressi 1% kuus. Kohustuse tekkeks on tähenduseta kostja seisukoht, et leping sõlmiti 04.01.2006 (kohtuotsuses "jaanuaris 2006"). Hageja selgituse kohaselt kostja kinnitus laenu saamise kohta 2005 märtsis oli 2005 märtsis sõlmitud lepingule kostja poolt juurde kirjutatud ca 1 aasta pärast laenu saamist. Kostja väide oli, et laenuleping sõlmiti 04.01.2006 ja saadud raha tagastati kokku 4 erineva summana: 31.12.05 150 000 krooni, 04.01.06 90 000 krooni, 04.01.06 60 000 krooni ja 2006 veebruaris 200 000 krooni. Hageja ei nõustunud kohtu järeldusega, et kostja väide lepingu koostamise kohta jaanuaris 2006 on väheusutav ja tõendamata, kuid lepingu täitmisena sai kostja hagejale ära tasuda laenusummasid juba 31.12.2005 ja 04.01.2006, mis võimaldab väljamõistetavat summat vähendada 300 000 krooni võrra. Kui kohus ei uskunud kostja väidet rahatu laenulepingu sõlmimise kohta jaanuaris 2006, siis pidi ta uskuma hageja väidet kohtule esitatud laenulepingu sõlmimisest märtsis 2005. Kostja on kohtule väitnud, et ta sõlmis laenulepingu jaanuaris 2006, samas olid tal hagejaga ka muudest laenulepingustest tulenevad laenusuhted. Ta arvas, et koondab 500 000 kroonisesse summasse oma muud üksikud laenud. Koondatud laenusumma tagastamist 4 osa kaupa püüdis kostja tõendada kinnitustega, milledest üks (31.12.05) oli enne väidetava laenulepingu sõlmimist, kaks laenulepingu sõlmimise päevast ning kolmas laenulepingu sõlmimisest ca kuu aega hiljem. Viimast makset kohus ei uskunud. Kohus tegi meelevaldse järelduse hageja vastuväidetest kolme laenusumma tagasisaamise kinnituse kohta, et hageja ei ole neid vaidlustanud. Hageja on need vaidlustanud just selles kontekstis, nagu kostja väiteid ja tõendeid esitas. Kostja poolt esitatud laenu tagastamise kinnitused kokku summale 300 000 krooni ei ole nõude aluseks oleva lepingu täitmisega seotud. Selle väite kinnituseks esitas hageja ka lepingud, mille täitmise kinnitused olid kohtule kostja poolt esitatud. Need lepingud (mida kohus originaalide puudumise tõttu ei arvestanud tõenditena) ei tõenda märtsis 2005 (hageja väide) ega ka jaanuaris 2006 (kostja väide) sõlmitud 500 000 krooni lepingu täitmist. Et ka varem on poolte vahel olnud laenusuhteid ja need on tekkinud just laenulepingutest, oli ka kostja seisukoht, kes väitis, et varasemaid laenukohustusi koondati tema arvates ühte lepingusse. Seega puudus vaidlus varasemate (täidetud) laenusuhete olemasolu kohta. Kohus määratles valesti asjaolu, mida tõendada taheti ja millist tähendust see asjaolu hagi alusele pidi avaldama. Kohus ei saanud hageja poolt kohustuse täitmise vastuväite tõendamiseks esitatud lepinguid

§ 277lg l ja 4 mõttes jätta arvestamata puhtmenetluslikul põhjusel.

Osundatud sätte esimese lõike kohaselt peab menetlusosaline põhistama võltsitust. Hageja arvates põhistamine menetluses on enamat kui väide "dokument on võltsitud". Kohus pidi

§ 273

lg 5 kohaselt, olles hagejalt saanud selgituse originaaldokumendi puudumise põhjuste kohta, otsustama, missuguse tõendamisjõuga on dokumendi ärakiri. Kohtuotsuses puudub igasugune otsustus dokumendi tõendamisjõust, mis oleks kooskõlas hageja põhistustega originaali puudumisest ning ka kohtu hinnanguga sellisele põhistusele. Kohus on õigesti tuvastanud, et kohtule esitatud laenulepingul summale 1 200 000 krooni (millest laenuna anti kostjale üle 1 100 000 krooni) ei ole kostja allkirja. See asjaolu ei tee laenusuhet veel olematuks, kui on tõendamist leidnud kostja poolt raha saamine. Kohus on osundatud laenulepingut hinnanud kui ilma kostja tahteavalduseta dokumenti. Hageja leiab, et kohtu järeldus on väär ega ole kooskõlas kohtule esitatud tõenditega ning põhistustega. Hageja on kohtule põhistanud allkirja puudumist lepingu tekstil sellega, et allkirja pidi kostja andma pärast viimase laenusumma saamist. Hageja põhistus on ka kooskõlas laenatud summade üleandmise tehioludega. Kostja on summade saamist samale laenulepingu dokumendile originaalis oma kinnituste kirjutamisega tõendanud, (lisaks ühel korral kostja abikaasa ja ühel korral äripartnerist sõber). 7 Kohus on hageja väidet, et laenulepingule pidi kostja allkirja andma pärast viimase laenusumma kättesaamist, pidanud nii paljasõnaliseks kui ka väheusutavaks. Kohtu ainus põhjendus oli see, et hageja oli ettevõtja. Seega oli kohus seisukohal, et ettevõtjate poolt ei anta laene nende hilisema kirjaliku vormistuseta. Kohus ei nõustunud hageja väitega, et laenusummad olidki lepitud üle anda ositi, põhjusel, et seda lepingust endast ei nähtu. Kohus tegi väära järelduse lepingu ülaservas olevatest käsikirjalistest kirjetest. Kohus tugines oma järelduses asjaolule, et need märkmed on lepingu päises, mitte aga lepingu allservas punktiirjoontel. Kohtu järeldus oli meelevaldne. Poolte vahel aastaid praktiseeritud laenusuhe oli kostja poolt dokumenteeritud selliselt, et punktiirjoontele andis laenu andja kinnituse igakuuse intressi saamise kohta. Seda tõendasid kohtutoimikus olevaid laenulepingud, kus mitte ühelgi ei ole punktiirjoonte osal laenusummade saamise kinnitusi. Apellant väitis, et laenulepingu päises olevad kinnitused kinnitasid seal kirjutatud kuupäevadel laenusummade kättesaamist kostja poolt kas isiklikult või esindaja kaudu. Laenusumma saamise (üksiksummad kokkulepitud 1 200 000 krooni piires) soovi teatas kostja alati telefonitsi ette ning hageja teadis, millise summa järele kostja tuleb. Sellesama teadmisega pidas hageja kuni kohtuni lepingu ülaserva esimest kirjet kostja poolt kirjutatuks. Kohtus selgus, et selle kirjutas kostja abikaasa, kes oli laenu kättesaamisel kostjaga kaasas. Esimese kirje oli kostja (tegelikult tema abikaasa) teinud esimese summa saamisele eelnevalt sellele lepingu eksemplarile, mis jäigi sellest summast alates hageja kätte. See lepingu eksemplar oli kostja poolt koostatud ja hagejale üle antud seoses esimese summa vastuvõtmisega. Hageja lähtus sellest, et kostja kandis riisikot oma esindaja poolt teostatu osas. 400 000 krooni andmine A. S. kätte oli hagejaga kokku lepitud. Kohus on tunnistaja A. S. ütlustest teinud järelduse, et kuna viimane raha saamist ei kinnita, siis puudub ka laenusuhe 400 000 krooni nõude osas. Kohus tegi sellise järelduse olles hinnanud ka asjas läbi viidud dokumendi ekspertiisi arvamust. Kohtu järeldused on väärad. Kirjalikku vastuvõtukinnitust ei saa ümber lükata suulise selgitusega. Kohtule esitatud laenulepingu olemasolu või puudumine tuli kohtul otsustada mitte kostja seletuse ega ka tema sõbra seletuse pinnalt. Mõlemad seletused on subjektiivsed ja suunatud raha mittetagastamisele. Kohus on otsuse osas 3.4. „Lahendamata taotlused“ hinnanud ekspertiisiakti, et see ei ole nn. 1 200 000 krooni lepingu võltsimist kinnitav tõend. Samas on kohus tõendeid hinnates leidnud, et ekspertiisiaktiga on tõendatud see asjaolu, et algsel kujul oli käsikirjaline dokument kostja ja tunnistaja vahelist rahalist seisu fikseeriv dokument ega oma mingit puutumust kostja ja hageja vahelise laenusuhtega (otsuse lk 3 kolmas lõik). Kohus on läinud vastuollu oma erineva sisuga järeldustega. Kostja väitis tõendi võltsitust. Võltsimise tulemusena olevat algdokumendist, millel oli vaid viis rida käsikirjalist teksti surutuna kokku dokumendilehe ülaserva, loodud laenuleping. Hageja lisas sellele algdokumendile tekstiosa, mille sisu kohaselt tekib kostjale kohustus. Kostja seisukoht on arusaadavalt ühene: hageja teadis, et kostja ei ole talle võlgu, kuid andis ühele dokumendile, millel on kostja poolt kirjutatud tekstiosad, oma juurdekirjutustega teise sisu s.o. võltsis dokumenti. Hagejale jäi arusaamatuks, kui dokument (õigusliku hinnanguna) ei ole võltsitud, siis millise põhistusega kirjalik laenuleping muutus olematuks suuliste vastuväidetega. Raha saamise kinnitusi tuli hinnata iseseisvalt ka ilma nn lepinguteksti osata. Kohus on teinud väära järelduse ka ekspertiisi poolt tuvastatud asjaolust, et nn 1 200 000 krooni laenulepingul on survejälg, mis vastab nn 500 000 krooni lepingu ülaosa käsikirjalisele kirjele. Kohus järeldas: 1 200 000 krooni leping ei saa olla kirjutatud 2005 mais, kuna sellel on survejälg teise lepingu tekstist, mis kirjutati 2006 märtsis. Hageja arusaama kohaselt hiljem kirjutatud tekstiga paber saab olla varasema tekstiga paberi peal alati. Varasema teksti survejälg saab olla 8 hiljem koostatud dokumendil siis, kui see jälg oli juba paberil olemas ja teksti ennast veel mitte. Otsuses on kohus ka ekspertiisiakti ennast valesti kajastanud. Ekspertiisiakti lk 2 seitsmendas lõigus on kirjutatud: "vaidlustatud dokumendil tuvastati survejälgi, mis vastavad võrdluseks esitatud laenulepingu ülaosas olevatele kirjetele (vt Lisa l) Järelikult on need kirjutatud vaidlustatud dokumendi paberi peal." Ekspert on akti kirjeldavas osas, mitte arvamuse osas, kirjeldanud sellist asjaolu. Eksperdiarvamus (

§ 229lg 2) selles küsimuse puudub ja selle tekkemehhanismi ei ole välja selgitatud.

Hageja seletusega ei ole ekspertiisiakti kirjeldav osa kuidagi vastuolus. 1 200 000 krooni leping sõlmiti raha üleandmisega samal ajal mais 2005, millisel ajal oli poolte vahel juba ka sõlmitud märtsi 2005 leping ilma ülaserva kinnituseta. Kinnitus 500 000 krooni lepingule kirjutati kostja poolt ca aasta hiljem (teisisõnu umbes märtsis 2006, siinne väide ei ole kategoorilise ajamääratlusega). Aluseks võttes ka kostja enda versiooni, et 500 000 krooni leping sõlmiti 04.01.2006 koos kinnitusega ülaservas, siis selleks kuupäevaks oli ju 1 200 000 krooni leping olemas ja koostatud ja raha üle antud. Kostja vastuväited laenuraha kasutamise kohta ei ole sisulist tähendust omavad. Kohus on ekslikult pidanud vajalikuks hinnata kostja tõendeid, mis ei oma vaidluses tähendust. Hageja arvates on väär kohtu seisukoht hageja hilinenud taotlusest täita menetlusseadusest tulenev kohustus esitada kohtule võltsitud tõendi korral vastav teave prokuratuuri.

§ 277

lg 5 kohaselt ei ole kohtul võimalust kaaluda, kas ta teatab dokumendi võltsimise kahtlusest prokuratuuri või mitte. Samuti ei ole sellise teate saatmine mitte kuidagi seotud menetlusosalise soovi või arvamusega. Säte ise kohustab kohut prokuratuuri teavitama pelgalt kahtlusest. Olukorras, kus kostja avaldas, et 400 000 krooni, mille vastuvõtjaks ta ise oli määranud tunnistaja A. S., ei ole ta tegelikult sellist summat saanud, esitas hageja ka A. S. vastu hagi. Hageja taotles ka hagide liitmist. Kohus ei rahuldanud taotlust ning osundatud hagi on eraldi menetluses (2-08-58082). Eeltoodu tõttu on hageja tasunud nõudelt riigilõivu topelt. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium, ära kuulanud pooled ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuses toodu ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.

§ 657lg 1 p 1 järgi tuleb maakohtu otsus jätta muutmata.

Tulenevalt

§ 651

lg-st 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud, seega osas, milles hagi jäeti rahuldamata. Hagis väljatoodud asjaolude kohaselt andis hageja kostjale märtsis 2005 laenu 500 000 krooni intressiga 1% kuus ning mais ja juunis 2005 1 100 000 krooni sama intressiga. Kostja ei ole talle laenu tagastanud. 2005 märtsis sõlmitud laenulepingu osas ei olnud pooltel vaidlust, et kostja on hagejalt lepingus märgitud 500 000 krooni saanud. Vaidlustatud ei ole maakohtu otsust osas, millega kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja selle laenulepingu alusel saadud ja tagastamata 200 000 krooni ning intressi sellelt summalt. Poolte seletused laenulepingu sõlmimise asjaolude kohta olid mõneti vastukäivad, kuid poolte vahel ei olnud vaidlust, et laen oli antud 2005 märtsis. Kostja selgitas, et hageja poolt kohtule esitatud laenuleping vormistati 04.01.2006 ja hageja on selgitanud, et laenuleping vormistati 2005 märtsis, kuid kinnitus raha saamise kohta on kirjutatud 2006 märtsis. Kolleegiumi arvates oli asja lahendamisel oluline, et 2005 märtsis on hageja andnud kostjale laenu ja tuvastada tuli, kas ja millal on laen tagastatud. 9 VÕS § 396 lg 1 järgi kohustub laenulepinguga laenuandja andma laenajale rahasumma ja laenusaaja kohustub tagasi maksma sama rahasumma. Vaidlus oli poolte vahel selles, kas kostja on hagejale tagastanud saadud laenust 300 000 krooni või mitte. Seda, et laen on tagasi makstud, pidi tõendama kostja. Kostja on oma väidete tõendamiseks esitanud koopiad hageja kinnitustest, mille järgi on hageja 30.12.2005 saanud kätte 150 000 krooni, 04.01.2006 60 000 krooni ja samal kuupäeval veel 90 000 krooni. Hageja nõustus, et ta on tõepoolest kostjalt eeltoodud summad saanud, kuid need olid makstud teiste laenulepingute järgi. Hageja esitas oma väidete tõendamiseks 18.07.2005 laenulepingu koopia summas 150 000 krooni, 21.07.2005 laenulepingu koopia summas 60 000 krooni ja 25.07.2005 laenulepingu koopia summas 90 000 krooni. Kostja vaidles esitatud laenulepingute koopiatele vastu, väites, et need on hageja poolt võltsitud.

§ 277

lg 1 kohaselt esitatakse kirjalik dokument algdokumendina või ärakirjana ja lg 5 sätestab, et kui dokument on esitatud ärakirjana, on kohtul õigus nõuda algdokumendi esitamist või asjaolude põhistamist, miks algdokumenti ei saa esitada. Kui kohtu nõudmist ei täideta, on kohtul õigus otsustada, millise tõendamisjõuga on dokumendi ärakiri. Maakohus nõudis hagejalt originaaldokumentide esitamist, kuid hageja selgitas kohtule, et tal ei ole neid võimalik esitada, sest pooltevahelise tava kohaselt tagastas ta originaallaenulepingud pärast laenuks antud raha tagastamist kostjale. Kostja väitis, et poolte vahel ei ole hageja poolt esitatud kolme laenulepingut kunagi sõlmitud. Maakohus leidis, et otsuse tegemisel ei saa tugineda vaidlustatud dokumentide koopiatele, mille ehtsust ei ole võimalik kindlaks määrata ekspertiisi abil. Kolleegium leiab, et maakohus on õigesti otsustanud, et esitatud laenulepingute koopiad tuleb jätta otsuste tegemisel arvestamata, kuna hageja poolt antud selgitus ei muuda piisavalt usutavaks asjaolu, et originaallepingud olid olemas ja need anti kostjale pärast laenu tasumist tagasi. Hageja on küll väitnud, et poolte vahel oli tavaks tema poolt selgitatud viisil toimida, kuid hageja põhistus on jäänud paljasõnalisteks ja mitteveenvaks. Hageja ei ole selgitanud, millistel asjaoludel laenud anti ja millal ja kuidas ta laenulepingud tagastas. Eeltoodu tõttu on maakohus õigesti jätnud arvestamata esitatud laenulepingute koopiad. Õige on kaebuse väide, et

§ 273

lg 5 ei ole

§ 277

lg 4 suhtes dubleeriv säte, kuid maakohus ei ole leidnud, et esitatud koopiad on võltsitud, vaid on leidnud, et esitatud koopiate põhjal ei ole võimalik selgitada, kas dokument on võltsitud või mitte ja hageja ei ole põhistanud veenvalt, miks ei ole võimalik esitada originaaldokumenti. Seega on maakohus õigesti 2005 märtsikuus hageja poolt kostjale antud laenu osas leidnud, et kostja on tõendanud, et ta on laenust 300 000 krooni tagasi maksnud. Hageja poolt väidetavalt 10.05.2005 – 04.06.2005 antud laenu 1 100 000 krooni osas on maakohus leidnud, et hageja ei ole tõendanud kostjale laenu andmist. Hageja on laenu andmise tõendamiseks esitanud dokumendi, millele on trükitud laenulepingu tingimused, mis on alla kirjutatud ainult hageja poolt ja mille päises on käsikirjaline tekst raha saamise kohta kostja ja A. S. allkirjadega. Kolleegium leiab, et maakohus on õigesti tuvastanud, et laenulepingu trükitud tekstist ei tulene hageja poolt kostjale laenu andmine. Lisaks sellele, et laenulepingul ei ole kostja allkirja, on selles ka erinevad summad laenude suuruse kohta: 1 200 000 krooni numbrites ja 500 000 krooni sõnades. Usutav ei ole, et pooled ei oleks seda märganud, arvestades hageja selgitust, et laenuks antud raha anti üle viiel erineval korral ja iga kord on selle kohta laenulepingule kirjutatud kinnitus raha saamise kohta. Maakohus on õigesti hinnanud esitatud tõendeid ja leidnud, et hageja poolt esitatud laenuleping ei tõenda, et poolte vahel oleks sõlmitud kirjalikus vormis laenuleping 1 100 000 krooni saamise kohta. Veenev ei olnud hageja selgitus, mille kohaselt pidi kostja alla kirjutama lepingule siis, kui kogu summa oli üle antud, kuid raha ülendamisel selgus, et kostja ei soovi laenuna enam mitte 1 200 000 krooni, vaid piisav on 1 100 000 krooni. Sellisel juhul oleks pooltel olnud võimalik teha parandus lepingusse ja see alla kirjutada. 10 Hageja poolt kohtule esitatud väidetavalt 1 100 000 krooni laenamise kohta antud dokumendile on kirjutatud päisesse järgmised read: „10.05.05. saanud 200 000 krooni /allkiri/, 13.05.05 saanud 400 000 krooni /allkiri/, 23.05.05. saanud 200 000 krooni /allkiri/, 24.05.05 saanud 250 000 krooni /allkiri/ ja 04.06.05 saanud 50 000 krooni /allkiri/“. Vaidlust ei ole, et dokumendil oleva esimese rea kirjutas kostja abikaasa ja teise rea kirjutas A. S. ja sellel real on A. S. allkiri. Kolleegium leiab, et õige on maakohtu järeldus, mille kohaselt on usutav, et dokumendi päises olevad kirjed on kostja ja A. S. omavahelised arveldused. Dokumendi päises olevatest ridadest ei selgu, et dokumendil olevad summad on saadud hagejalt. Hageja ei ole selgitanud, millistel asjaoludel on esimese rea kirjutanud dokumendile kostja abikaasa. A. S., kes oli üle kuulatud tunnistajana, ütluste kohaselt ei ole ta hagejalt 13.05.2005 raha saanud, hageja aga ei ole tõendanud A. S.le raha üleandmist. Kolleegium märgib, et

§ 363lg 1 p 2 järgi peab hageja esitama hagiavalduses hagi aluseks olevad asjaolud.

Esitatud hagiavalduses ei ole hageja tuginenud sellele, et ta oleks 13.05.2005 andnud 400 000 krooni A. S. kätte, vaid on väitnud, et kogu summa anti kostjale. Alles pärast kostja poolt vastuväidete esitamist on hageja need asjaolud esile toonud. Seega on hageja enda postisoon olnud menetluse kestel vastuoluline. Samuti ei ole hageja kunagi viidanud sellele, et dokumendi esimene rida on kirjutatud isiku poolt, kellel väidetava lepinguga puudus seos, see on kostja abikaasa poolt. Samas on hageja selgitanud, et väidetava laenu andmisel oli tal laenudokument kaasas ja tema juuresolekul kirjutati selle ülemisele osale kinnitused. Asjaolule, et kostja abikaasa oli esimese laenusumma üleandmisel kostjaga kaasas, viitas hageja esmakordselt apellatsioonkaebuses ja tulenevalt

§ 652lg-st 4 tuleb see väide jätta tähelepanuta.

Hageja selgitas, et laenatud rahalt maksis kostja intressi, kuid selle kohta, et ta intressi sai, ei ole hageja esitanud ühtegi tõendit. Samuti oli tõendamata väide, et laenu andmiseks pidi hageja ise pangast laenu võtma. Eeltoodu muutis hageja väited laenu andmise kohta mitteusaldusväärseks. Maakohtu sellekohane järeldus on kooskõlas poolte poolt esitatud väidete ja nende põhistamiseks esitatud tõenditega. Asjaolu, et dokumendi päises olevad kirjed tegid kostja ja A. S. seoses nendevahelise ärisuhtega, oli tõendatud tunnistajana ülekuulatud A. S. ütlustega. Õiged on maakohtu poolt laenulepingu sisu ja vormi analüüsimisel tehtud järeldused ja osundamine vastuolule hageja väidete ja dokumendis sisalduva vahel. Kui pooled lepingut sõlmides teadsid, et laen antakse osade kaupa, siis tavapäraselt see ka nii vormistatakse. Samuti on õige see, et kui lepingusse on kantud punktiirjooned, siis teksti kirjutamine lepingu päises kitsale tekstivabale osale, jättes täitmata tühjad read lepingu allosas, ei ole tavaline. Poolte poolt sellisel viisil toimimist ei tõenda ka toimikus oleva kahe dokumendi võrdlemine. Ainult kahe dokumendi võrdlemisest ei saa järeldada, et selliselt vormistamine oli tavaks. Poolte vahel oli vaidlus ka selles, kes laenulepinguid koostas. Hageja väitis, et lepingud on koostatud kostja poolt ja kostja väitis vastupidist. Samas on apellant ise selgitanud, et 500 000 krooni laenulepingu põhi saadeti e-kirjaga kostja poolt temale ja nii sai see vormistatud. Eeltoodust saab järeldada, et lepingu printis välja hageja ja hagejal oli võimalus seda muuta. Apellant on vaidlustanud maakohtu järeldused, mis on tehtud asjas läbiviidud ekspertiisi kohta. Ekspertiisiakti kohaselt on kirjutatud 2005 märtsis sõlmitud laenulepingule tekst: „Olen raha kätte saanud /viissada tuhat/

1. a märts /allkiri/“ teise laenulepingu peal. Ekspertiisiaktist ei tulene, kas kirjed teisele laenulepingule olid tehtud enne või pärast esimesele laenulepingule käsikirjalise teksti kandmist. Eksperdi järeldus ei ole vastuolus poolte seletusega, mille kohaselt kostja kontorist kadus paberileht kostja ja A. S. vaheliste arvelduste kohta 2005 kevadel ja tekst
2. aasta märtsi laenulepingule kirjutati
3. aastal. Maakohus on hinnanud eksperdi arvamust õigesti. 11 Ebaõige on kaebuse väide, mille kohaselt ei omanud tähtsust kostja väited laenuraha kasutamise kohta. Hageja on väitnud, et võetud laenu kasutas kostja oma äritegevuses OÜ M. kaudu. Kostja selgitas, et tal puudus äri huvides vajadus laenata raha hagejalt, kuna hageja äriühing OÜ H. oli 07.06.2005 seisuga võlga kostjale kuuluvale äriühingule OÜ M. 1 830 512, 30 krooni. Kolleegium leiab, et eeltoodud asjaolud kinnitavad, et kostjal puudus vajadus hagejalt äritegevuseks raha laenata ja neist saab kinnitust järeldus, et poolte vahel ei olnud laenusuhet. Kuna tõendatud ei ole, et väidetava 1 100 000 krooni laenamise kohta esitatud dokumendil olevad käsikirjalised kinnitused raha saamise kohta kinnitaksid raha saamist hagejalt, siis ei saa neid käsitleda võlatunnistusena, nii nagu alternatiivselt on apellatsioonkaebuses väitnud kaebaja. Lisaks eeltoodule ei ole hageja hagis ega selle täiendustes väitnud, et 1 100 000 krooni nõudmise aluseks on võlatunnistus. See, et maakohus ei ole teatanud dokumendi võltsimise kahtlusest

§ 277lg 5 järgi prokuratuurile, ei oma mõju asjas tehtud lahendile.

A. S. vastu esitatud nõude menetlemine ei ole käesoleva vaidluse esemeks ja seetõttu ei pea kolleegium võimalikuks anda selles osas hinnangut maakohtu poolt hagide liitmata jätmisele. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis

§ 171lg 1 järgi tuleb apellatsiooniastme menetluskulud jätta apellandi kanda.

Margo Klaar Tiit Kollom Malle Seppik 12