← Eesti

3-09-803/30

Obsah (5)§ 2§ 10§ 3§ 5§ 13

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Viive Ligi, Oliver Kask Otsuse tegemise aeg ja koht 09.11.2009, Tallinn Haldusasja number 3-09-803 Haldusasi

) § 2 lg 1 kohaselt üksnes võimaluste loomine kinnisasja otstarbekamaks kasutamiseks ja majandamiseks hajaasustuses. Xxxxxxx kinnistul asub kultuskivi, mille kaitsevöönd on 50 meetrit ning kaitsevööndi vähendamine on võimalik vaid planeerimismenetluse käigus kooskõlas Muinsuskaitseameti ettepanekuga. Mälestise ümber ei tohi 15 meetri raadiuses ette näha kaeve- ja ehitustöid ning tagatud peab olema mälestise vaadeldavus ja ümbruse korrashoid. Jagamise ja liitmise tulemusena moodustuvale kinnistule tuleb tagada juurdepääs mööda eraomandis olevat Xxxxxxxxxx teed, samuti tuleb lahendada kinnistu tehnovõrkudega varustatus. Korralduse andmise aluseks oli KOKS § 3 lg 1, planeerimisseaduse (PlanS) § 3 lg 1 ja 2, § 10 lg 5,

§ 2lg 1 ja § 3 lg 1.

2. Piret Jõhvik ja Peep Pajumäe esitasid 16.04.2009 Tallinna Halduskohtule kaebused, millega taotlesid Rae Vallavalitsuse 17.03.2009 korralduse nr 320 tühistamist, Rae Vallavalitsuse tegevusetuse õigusvastasuse tuvastamist ja Rae Vallavalitsuse toimingu sooritamiseks kohustamist. Kaebuste põhjendused: 1) asjaõigusseaduse (AÕS) § 54 lõikest 1 ja

§ 10

lõikest 1 tulenevalt on kinnisasja omanikel õigus neile kuuluvate kinnistute jagamiseks ning see õigus saab olla piiratud üksnes seadusega; 2) sihtotstarve maakorralduse läbiviimise takistuse põhjendusena on asjakohatu. 2

(7)3-09-803 Katastriüksuste sihtotstarbed määratletakse kooskõlas maakatastriseaduse (MaaKatS) ning selle alusel antud Vabariigi Valitsuse 23.10.2008 määrusega „Katastriüksuste sihtotstarvete liigid ja nende määramise kord”. Nimetatud õigusaktidest ei tulene, et elamumaa sihtotstarve oleks katastriüksusele võimalik määrata üksnes juhul, kui sellel juba kas paikneb elamu või katastriüksus tulevikus kindlasti elamu rajamisega hoonestatakse. Ebaõige on ka vastustaja käsitlus, justkui saaks katastriüksuse sihtotstarve iseseisvalt tekitada ehitusõiguse või annaks aluse sellekohase eelduse tekkimisele. Projekteerimistingimuste taotlemine ehitamiseks ei ole mitte kuidagi seotud katastriüksuse sihtotstarbega. Tulenevalt MaaKatS § 18 lõigetest 2 ja 6 määratakse katastriüksuse sihtotstarve detailplaneeringu koostamise kohustuse puudumise korral üldplaneeringu alusel või selle puudumisel kohaliku omavalitsuse volikogu poolt; 3) vastustaja väide piirkonnas suurte kruntide tekkimise kohta ning omanäolise miljöö kaitse vajaduse ja sellest tuleneva detailplaneeringu koostamise menetluse läbiviimise otstarbekuse kohta on alusetu ja asjakohatu, kuivõrd ümbruskonnas asub väga erineva ehitusstiiliga hooneid. Kaebajate kinnistutest ligikaudu 200 m kaugusel asub Xxxxxxxxxx kinnistust moodustatud elamutegrupp, mille suhtes viidi läbi detailplaneeringu menetlus ja mille tulemusena on ligikaudu 1500 m² suurustel kinnistutel erineva väljanägemisega ja tüübiga 3 ühepereelamut ja 3 paariselamut, millest üks on palkmaja-paariselamu; 4) väide, justkui oleks kaitsevööndi vähendamine võimalik planeerimismenetluse käigus, on täiendavalt asjakohatu seetõttu, et muinsuskaitseseadusest (MuKS) ei tulene, et kaitsevööndi vähendamiseks peaks ilmtingimata viidama läbi planeerimismenetlus. Samuti ei saa kõnealused korralduse väited olla maakorralduse läbiviimisest keeldumise aluseks Xxxxxxx kinnistu osas, millel ühtegi muinsuskaitsealust mälestist ei asu; 5) jagamisel tekkivate kinnistute tehnovõrkudega varustamise küsimus tõusetuks alles seoses kinnistutele ehitamisega, kuid ka siis ei oleks see probleemiks, sest kaebajatel on oma puurkaev ja lokaalne kanalisatsioon. 3. Rae Vallavalitsus palus jätta Piret Jõhviku ja Peep Pajumäe kaebused rahuldamata: 1) kinnistute jagamiseks tuleb läbi viia kohane menetlus detailplaneeringu koostamiseks. Kinnisasjade jagamine lihtsate maakorraldustoimingute läbiviimise teel ei ole võimalik, sest kinnistud asuvad planeeringu koostamise kohustusega alal, jagamise tulemusena moodustuksid maakorraldusnõuetele mittevastavad ja sihipäraselt mittekasutatavad maatükid; 2) kinnistute omanike poolt 15.11.2007 saadetud e-kirjas on märgitud, et kinnistute jagamise eesmärgiks on mõlema kinnistu jagamise tulemusena tekkiva uue kinnistu võõrandamine, kui ilmneb selline vajadus. Samas kirjas on märgitud, et kinnistu omanikud ei välista kinnistute liitmist tulevikus, kui kinnistute liitmine on otstarbekas mõnel muul põhjusel. Kuivõrd kinnistu omanikud ei ole hilisemas menetluses põhjendanud kinnistute jagamist muude argumentidega, võib eeldada, et isikud on haldusmenetluses varjanud oma tegelikku tahet liita pärast kinnistute jagamist kinnistud üheks krundiks; 3) kinnistute lihtkorras jagamine olukorras, kus kinnistute sihtotstarbeks jääb maakatastris avalikustatud informatsioon elamumaa sihtotstarbe kohta, on avalikkust ja potentsiaalseid ostjaid eksitav; 4) maakatastri kaardi väljavõtte kohaselt asuvad vaidlusalused kinnistud Rae küla olemasoleva kompaktse hoonestusega alal ning menetluses olevas üldplaneeringus on ette nähtud täiendava elamumaa lisandumine riigimaantee T-11334 Raeküla tee äärde. Seega asuvad mõlemad kinnistud detailplaneeringu koostamise kohustusega alal. Kaebajate kinnistuga piirnev Xxxxxxxxxx II maaüksus on maakonnaplaneeringus ette nähtud rohevõrgustiku alana ning seda põhimõtet järgib ka valla menetluses olev üldplaneering. xxxxxxx, xxxxxxx ja Xxxxxxxxxx II-2 kinnistud jäävad rohevõrgustiku ja tihedamalt asustusega ala vahele, mistõttu suuremate kruntide olemasolu tagab ehitusala sujuva ülemineku rohealaks. 3
(7)3-09-803 4. Tallinna Halduskohtu 15.06.2009 otsusega rahuldati Piret Jõhviku ja Peep Pajumäe kaebused järgmiste põhjendustega: 1) vastustajal on kaalutlusõigus kinnisasja jagamise otsustamisel. Tulenevalt

§ 3

lõikest 1, § 5 lõikest 2 ja § 10 lõikest 1 ning AÕS § 54 lõikest 1 võib kinnisasja jagamine toimuda küll üksnes omaniku sooviavalduse alusel, kuid selle avalduse lahendamisel on kohalikul omavalitsusel ülalmärgitud

sätetest tulenevalt võimalik valida erinevate võimaluste vahel kinnisasja omaniku avalduse lahendamisel; 2) põhjendus, et kuna piirkonnas on tekkinud omanäolised krundijaotusstruktuur ning miljöö, mistõttu on vajalik detailplaneeringu koostamine, on asjakohatu. Arusaamatuks jääb, millistel põhjendustel on tiheasutusala, kraav ja rohevõrgustik aluseks kinnisasja jagamisest keeldumisele; 3) hoolimata vastustaja kinnitusest, et kaebajate avalduste lahendamisel võeti arvesse nende soov üksnes kinnistute jagamiseks, on vastustaja tegelikkuses lahendanud kaebajate avaldust kinnistute jagamiseks ja liitmiseks. Kaebajad on kinnitanud, et nad on kinnistute liitmise soovist loobunud. Teede ja tehnovõrkude rajamise/kasutamise küsimus muutub aktuaalseks alles siis, kui soovitakse kinnistuid hoonestama hakata. Asjaolu, mis tingimustel ja kas üldse lubatakse tekkivad kinnisasjad hoonestada, on aga ehitusloa või projekteerimistingimuste küsimus; 4) kinnistute jagamise eelduseks ei ole maa sihtotstarbe muutmine. Ehitiste püstitamine toimub ehitusseaduse (EhS) regulatsiooni kohaselt. Mitte ükski EhS säte ei anna õigust ehitamiseks üksnes seetõttu, et katastriüksusel on elamumaa sihtotstarve; 5) vastustaja ei ole toonud välja põhjendusi, miks ja kuidas kaebajate põhjendus, et nende kinnistud on otstarbekaks majandamiseks liiga suured, ei ole piisav maakorraldustoimingu läbiviimiseks. Seetõttu on vastustaja viide

§ 2

lõikele 1 sisutühi; 6) jääb arusaamatuks, kuidas vähendab kinnisasja jagamine iseenesest kultuskivi kaitsevööndit; 7) puudub vaidlus, et käesoleval juhul kehtiv valla üldplaneering kaebajate kinnistute puhul detailplaneeringu koostamise kohustust ette ei näe. Seega ei ebaõige vastustaja seisukoht, et kaebajate kinnistute alune maa on detailplaneeringu kohustusega ala; 8) vastustaja on kaebajate taotluse lahendamisega põhjendamatult viivitanud vähemalt alates hetkest, mil P. Jõhvik teatas vastustajale, et jagamisel tekkivate katastriüksuste sihtotstarvet muuta ei soovita. Seega ei esinenud alates 02.12.2008 mingisuguseid takistusi kaebajate taotluse lahendamiseks ning vastustaja tegevusetus kõnealusel perioodil tuleks tunnistada õigusvastaseks; 9) kuna maakorralduse läbiviimine on kohaliku omavalitsuse pädevuses olev diskretsiooniotsus, ei saa kohus vallavalitsuse eest otsustada, kas kaebajate taotletud maakorraldus tuleb läbi viia või ei. Kohus saab üksnes kohustada vastustajat kaebajate taotlust mõistliku aja jooksul uuesti läbi vaatama. Mõistlikuks ajaks käesoleval juhul on üks kuu kohtuotsuse jõustumisest arvates. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 5. Rae Vallavalitsuse apellatsioonkaebuses palutakse Tallinna Halduskohtu 15.06.2009 otsus tühistada: 1) vastustaja on oma seisukohta, miks tuleb detailplaneeringu menetlus läbi viia, põhjendanud vaidlusaluses korralduses. Kuigi korralduses ei ole üheselt välja toodud maakorralduse nõudeid, mille vastu oleks maakorralduse läbiviimisel eksitud, on kohtul võimalik kohtumenetluses esitatud selgituste ja dokumentide põhjal kontrollida, kas maakorralduse läbiviimise korral oleks olnud tagatud

§ 5sätestatud maakorralduse nõuete järgimine ning jagamise tulemusena tekkivate kinnistute sihtotstarbeline kasutamine; 4

(7)3-09-803 2) kohus ei ole tähelepanu pööranud vastustaja seisukohale, mille kohaselt põhiliseks kinnistute lihtkorras jagamisest keeldumise aluseks oli asjaolu, et jagamise tulemusena tekkivaid 1500 m2 suuruseid kinnistuid ei ole võimalik elamumaa sihtotstarbele vastavalt kasutada ning omanikud on keeldunud sihtotstarbe muutmisest. Kinnistute jagamine enne, kui on selgunud, kas kinnistuid on üldse võimalik hoonestada, oleks vastuolus territoriaalplaneerimise põhimõtetega. Seega oleks elamumaa sihtotstarbega katastriüksuse moodustamine, kui selle sihtotstarbeline kasutamine ei ole võimalik, avalikkust eksitav; 3) vastustaja on korralduses viidanud, et kinnistute omanike tegelikuks eesmärgiks on hoonestatud piirkonda täiendava ehituskrundi moodustamine. Kaebajad ja kohus ei ole seda küsimust analüüsinud, märkides vaid, et kinnistute hoonestamise küsimus lahendatakse ehitusloa andmise menetluses. Kuna tegemist on hoonestatud piirkonnaga ja uued kinnistud moodustatakse olemasolevate elamute vahetusse lähedusse, on uute kinnistute hoonestamiseks vajaliku ehitusloa saamiseks nõutav detailplaneeringu koostamine; 4) kohtu väide, et alles pärast jagamise läbiviimist võib tekkida küsimus kinnistute liitmisest ning pärast liitmist tuleks käsitleda ehitusõiguse andmise küsimusi, on vale. Tervikliku planeerimismenetluse jagamine erinevatesse etappidesse on ebaotstarbekas. Kinnistute jagamiseks, liitmiseks ja ehitusõiguse määramiseks vajalikud toimingud on võimalik lahendada terviklikus planeerimismenetluses; 5) vastustaja seisukoht, et kaebajate kinnistute puhul on tegemist detailplaneeringu kohustusega alaga, ei ole üllatuslik, vaid tuleneb kohtu seisukohast haldusasjas nr 3-07-1573; 6) vallavalitsus ei ole avalduse lahendamisega õigusvastaselt viivitanud alates 02.12.
  1. Kuna tegemist on õiguslikult keerulise küsimusega ja asja lahendamiseks tuli analüüsida mitmeid kohtulahendeid, võeti korraldus vastu 17.03.
  2. Seega on haldusakt antud mõistliku aja jooksul.
  3. Piret Jõhvik ja Peep Pajumäe paluvad jätta Rae Vallavalitsuse apellatsioonkaebuse rahuldamata, jäädes halduskohtus esitatud seisukohtade juurde. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  4. Ringkonnakohus leiab, et esitatud apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
  5. Vastustaja lähtub läbivalt väärast eeldusest, et kruntide jagamine, võimalik liitmine ja ehitusõiguse andmine tuleb lahendada planeerimismenetluse kaudu ning tegemist on tiheasustusega alaga. Juba haldusasjas 3-07-1573 on kohtud tuvastanud, et tegemist on alaga, mille osas ei näe üldplaneering ega muu haldusakt ette detailplaneeringu kohustust. Lubatav ei ole viitamine kehtestamata üldplaneeringule. Vastustaja viide PlanS § 9 lg-le 11 ei ole antud juhul asjakohane. Nimetatud normi kohaselt võib kohaliku omavalitsuse volikogu põhjendatud vajaduse korral algatada detailplaneeringu aladel ja juhtudel, millel ei ole sätestatud detailplaneerimise kohustust. Puuduvad andmed, et Rae Vallavolikogu oleks vaidlusaluste kruntide osas vastavasisulise haldusakti vastu võtnud. Vastustaja oleks pidanud seega lähtuma üksnes kaebajate poolt 24.10.2008 ja 27.10.2008 esitatud taotlustest, kust nähtub lihtsate maakorraldustoimingute läbiviimise soov. Kaebajad on palunud oma kinnistud jagada. Kaebajad on hiljem veel täpsustanud, et soovivad kummastki kinnistust eraldada ca 1500 m2 tüki, kinnistute sihtotstarvet muuta ei soovi, ei planeeri moodustatavatel kinnistutel alustada ehitustegevust. Uued kinnistud soovivad 5
(7)3-09-803 kaebajad moodustada eesmärgiga, et kui majanduslik olukord sunnib, on neil võimalik kinnistud võõrandada. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga selles, et perspektiivis on kaebajate tahteks, sõltumata sellest, kas jagamise tagajärjel tekkivad kinnistud liidetakse või mitte, saavutada tulevikus ehitusõiguse saamine. See nähtub juba kaebajate selgitusest, et kinnistud jagatakse selleks, et vajadusel tulevikus tekkiv uus kinnisasi müüa. Müügiperspektiiviga saab antud piirkonnas olla aga üksnes kinnistu, millele on võimalik ehitada. On ebatõenäoline, et keegi oleks huvitatud 1500 m2 suurusest kinnisasjast, millele ehitusõigust ei anta. Eeltoodu ei tähenda aga, et lihtsate maakorraldustoimingute asemel peaks läbi viima planeerimise. 9.

§ 13

sätestab kinnisasja jagamise põhimõtted.

§ 13

lg 4 sätestab, et kinnisasi on jagamatu, kui jagamise tulemusena muutub võimatuks kinnisasja kasutamine vastavalt sihtotstarbele või kui ei ole võimalik moodustada katastriüksust. Rae Vallavalitsuse 17.03.2009 korraldus nr 320 ei sisalda põhjendusi, mis viitaksid nimetatud jagamise võimatuse alustele. Samuti ei ole seal põhjendatud, kas ja mil moel ei vastaks uued kinnisasjad maakorralduse nõuetele (

§ 5lg 2).

Nõustuda ei saa vastustaja poolt apellatsioonkaebuses esitatuga, et kohus oleks pidanud olemasolevate andmete alusel ise kontrollima, kas maakorralduse läbiviimisel oleks

§ 5nõuete järgimine tagatud.

Ringkonnakohus märgib, et kohus ei ole maakorralduse läbiviija, vaid kohus üksnes kontrollib pädeva haldusorgani poolt antud haldusakti õiguspärasust. Kuna korralduses ei viidata

§-st 5 tulenevatele keeldumise alustele, ei pidanud ka halduskohus selle küsimusega tegelema. 10. Apellatsioonkaebuses on rõhutatud, et põhiliseks kinnistute lihtkorras jagamisest keeldumise aluseks oli asjaolu, et jagamise tulemusena tekkivaid ca 1500 m2 suuruseid kinnistuid ei ole võimalik elamumaa sihtotstarbele vastavalt kasutada ning omanikud on keeldunud sihtotstarbe muutmisest. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et vastustaja ei ole korralduses nr 320 suutnud veenvalt põhjendada, miks ei ole uute kinnistute kasutamine elamumaana võimalik. Õige ei ole kaebaja ja halduskohtu seisukoht, et kinnistute jagamisel ei ole ehitusõigusega seonduv üldse oluline. Nii

§ 5

lg 2 p-st 3 kui ka § 13 lg-st 4 nähtub, et lihtsate maakorraldustoimingute tegemisel tuleb hinnata kinnisasja sihtotstarbelise kasutamise võimalikkust. Kui vastutajale on selge, et elamute rajamine uutele kinnistutele ei ole võimalik, oleks uute elamumaa sihtotstarbega kinnistute loomine vastuolus maakorraldusnõuetega. Samas on korralduses nr 320 sisalduvad sellekohased põhjendused (alaga piirnev kraav, mis on vajalik perspektiivsetelt elamualadelt sadevete ärajuhtimiseks, rohevõrgustikuga piirnemine, kultusekivi kaitsevöönd, juurdepääs erateelt) paljasõnalised või ebaselged. Sadevete ärajuhtimise kraaviga seonduv väide on arusaamatu, mistõttu ei saa ringkonnakohus seda kontrollida. Samuti ei tohiks kultusekiviga seonduv ehitamist absoluutselt välistada. Kaitsevöönd säilib kivil kinnistute piiride asukohast sõltumata ning kas Muinsuskaitseamet lubab kaitsevööndis ehitada, selgub alles vastavas ehitusõiguse andmise menetluses. Kohalik omavalitsus ei ole pädev ise vastavas küsimuses piiranguid seadma. Korraldusest nr 320 ei nähtu, et ehitustöid ei ole võimalik läbi viia mälestist kahjustamata. Samuti ei kajasta korraldus, et tekkivatele kinnistutele ei ole juurdepääsu tagamine võimalik või oleks tehnovõrkudega varustamine välistatud. Kui kaebajate kinnistud ei jää maakonnaplaneeringu kohaselt rohevõrgustiku alasse, vaid üksnes piirnevad sellega, ei ole rohevõrgustikuga seonduvate piirangute ülekandmine kaebajatele põhjendatud. Vastustaja ei ole korralduses viidanud maakonnaplaneeringu asjakohastele sätetele, mis sellised piirangud ette näeksid. 6

(7)3-09-803
  1. Arvestades kirjeldatud puudustega, oli vaidlustatud korralduse tühistamine ning kohustamisotsuse tegemine halduskohtu poolt põhjendatud.
  2. Halduskohtu otsus on vaidlustatud ka osas, millega halduskohus tunnistas vastustaja tegevusetuse korralduse nr 320 andmisele eelnevalt õigusvastaseks. Halduskohus on leidnud, et alates 02.12.2008 ei esinenud mingeid takistusi taotluste lahendamiseks. Kaebajad esitasid vastustajale 24.10.2008 ja 27.10.2008 taotluse lihtsate maakorraldustoimingute läbiviimiseks. Vastustaja saatis kaebajatele 13.11.2008 täiendava järelepärimise. Toimikus on Piret Jõhviku 01.12.2008 ja 07.01.2009 vastused 13.11.2008 järelepärimisele, kuid ei ole selge, kas ja millal need vastustajani jõudsid. Korralduses nr 320 on viidatud üksnes 07.01.2009 kirjale. Vastustaja 02.12.2008 kirja kättesaamist ei eita. Nõustuda tuleb halduskohtuga, et vastustaja on põhjendamatult viivitanud. Kaebajad teavitasid vastustajat juba 24.10.2008 soovist viia läbi lihtsad maakorraldustoimingud. Toimikust ei nähtu, et vastustaja oleks pärast 13.11.2008 järelepärimise saatmist ning enne 17.03.2009 korralduse nr 320 andmist mingeid täiendavaid menetlustoiminguid teinud. Apellatsioonkaebuses on viidatud üksnes asja keerukusele ning vajadusele analüüsida mitmeid kohtulahendeid. Arvestades, et vastustaja tegeleb juba alates
  3. aasta lõpust vaidlusaluste kinnistute jagamise taotlusega, mistõttu peaks asja otsustamiseks olulised asjaolud olema varasemast välja selgitatud, ei saa 3-4 kuulist viivitust pidada põhjendatuks.
  4. Kaebajad taotlevad menetluskulude hüvitamist kokku 13 320 krooni. Kulude kandmine on tõendatud. Ringkonnakohus leiab, et kulud on põhjendatud ning need tuleb vastustajalt välja mõista. Kaire Pikamäe Viive Ligi Oliver Kask 7
(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.