Obsah (11)

§ 164§ 165§ 132§ 24§ 105§ 115§ 118§ 98§ 42§ 111§ 5

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Oliver Kask, liikmed Silvia Truman ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 1. detsember 2009, Tallinn Haldusas

) § 164 lg 1 kohaselt nõutakse enne selle seaduse jõustumist tekkinud maksuvõlg sisse maksukorralduse seaduses sätestatud korras. Seega toimub maksuvõla sissenõudmine täielikult 01.07.2002 jõustunud

sätete alusel, sh ka aegumise kohaldamine. Ka Riigikohus on lahendis 3-3-1-7-06 leidnud, et kehtivas

-s on aegumine sätestatud varemkehtinud

-ga võrreldes osaliselt teisiti, regulatsiooni tihedus on suurem ning lisandunud on aegumise peatumise ja katkemise reeglid. Seepärast on vaja arvestada ka

üleminekusätteid. Riigikohus on viidatud asjas vastavalt

§ 164

lõikele 1 kohaldanud enne 01.07.2002 tekkinud maksuvõla suhtes üksnes praegu kehtiva

aegumise sätteid. 11.06.2003 maksukorralduse seaduse muutmise seadusega täiendati paragrahvi 163 lõikega

1. Käsitletavas asjas tasuti põhivõlg 15.02.
2. Maksuhalduri 10.05.2002 ettekirjutus, mis on tehtud maksuvõla tasumiseks, vastab sel ajal kehtinud

sätetele ning maksuvõlana on määratletud kinnipeetud tulumaksu ja sotsiaalmaksu intressid. Seega saab nimetatud ettekirjutust pidada intressinõudeks, seda pole tühistatud ja järelikult kuulub see täitmisele. Praegusel juhul tuleb kohaldada

§ 165

lõiget 1, mille kohaselt kehtivas

-s aegumise peatumise (§ 99) ja katkemise (§ 132 lg 4-6) kohta sätestatut kohaldatakse enne seaduse jõustumist kulgema hakanud aegumise suhtes tingimusel, et aegumise peatumise või katkemise põhjustanud asjaolu tekkis pärast seaduse jõustumist.

§ 132

lg 4 p 2 sätestab aegumise katkemise maksuvõla tasumise ajatamise korral, varemkehtinud seaduses aegumise katkemise instituut puudus. AS Ida-Tallinna Keskhaigla intressivõlg ajatati maksuhalduri 04.02.2003 otsusega

§-de 46, 111 lg 1 ja 112 lg 2 alusel ning seetõttu tuleb aegumine lugeda katkenuks. AS Ida-Tallinna Keskhaigla vaide jättis Maksu- ja Tolliamet 16.05.2007 vaideotsusega nr 61/116-1 rahuldamata. 2. Halduskohtule esitatud kaebuses palub kaebaja vaidlustatud otsuse tühistada ning kohustada vastustajat edaspidi hoiduma otsuses märgitud intressivõla sundtäitmisest ja tagastama kaebajale 670 787 kr tulumaksu intressi ja 519 119 kr sotsiaalmaksu intressi. Kaebaja põhjendab nõudeid järgmiselt: a) vaidlusalune võlg on aegunud. Kuni 31.06.2002 kehtinud

§ 24

lg 2 alusel võis maksumaksja või maksu kinnipidaja varale pöörata sissenõuet 7 aasta jooksul arvates päevast, mil maksusumma oleks tulnud maksuseaduse alusel tasuda või üle kanda. Alates 01.07.2002 kehtiva

kohaldamine varasemaid perioode puudutavatele maksuvõlgadele on võimalik vaid seaduse rakendussätetes toodud ulatuses. Vastavalt

§-le 165 lg 1 kohaldatakse kehtiva

§ 132

lõigetes 4-6 sätestatud aegumise katkemise aluseid enne 01.07.2002 kulgema hakanud aegumise kohta siis, kui aegumise katkemise põhjustanud asjaolu tekkis pärast nimetatud kuupäeva. Kõnealune intressivõlg oli varem kehtinud

alusel aegunud juba intressinõude koostamise ajaks 10.05.2002, seega enne kehtiva

jõustumist. Seda seisukohta toetab ka Riigikohtu 12.10.2006 otsuses nr 3-2-1-71-06 märgitu, et kuni 31.06.2002 kehtinud

alusel kulgema hakanud maksuvõla sundtäitmise aegumise tähtaeg kulgeb uue

raames edasi endises korras. Maksuvõla sundtäitmise aegumisega lõpevad maksuvõlg ja selle kõrvalkohustused ning sundtäitmine pole pärast aegumise tähtaja möödumist enam lubatud (

§ 132lg 3 ja 7); 2

§ 164

lõikes 1 sisalduv sõna „kord” hõlmab ka intressivõla aegumise tähtaja arvestamist ning et seega ei oma varemkehtinud

alusel kulgema hakanud aegumistähtaeg tähendust, sest sundtäitmise tähtaja arvutamist tuleb alustada uuesti kehtiva

sätete järgi ning seega hakkas vaidlusaluse intressivõla sundtäitmise tähtaeg kulgema nõude esitamisele järgneva aasta 1. jaanuarist ehk 01.01.2003. Selline tõlgendus muudaks

§ 165lg 1 sisutuks, kuna puuduks aegumine, mille kohta seda normi kohaldada.

Maksusumma sundtäitmise aegumise tähtajaga seonduvalt on tegemist materiaalõigusliku regulatsiooniga, mis tekitab maksukohustuslasele õiguspärase ootuse, et pärast maksuvõla sundtäitmise aegumise tähtaja möödumist konkreetne maksukohustus lõpeb ning riigil puudub edaspidi õigus selle maksukohustuse osas täitetoiminguid sooritada. Maksuõiguses kehtib printsiip, et õiguslikult ebaselged situatsioonid tuleb lahendada maksukohustuslasele soodsalt.

§ 164

lg 1 regulatsiooni tuleb vaadelda koos § 165 lg 1 regulatsiooniga ühtse tervikuna, kuna need reguleerivad sama küsimust – enne kehtiva

jõustumist tekkinud maksuvõla sundtäitmist.

§ 132

järgi on intressinõude sundtäitmise aegumistähtaeg üks aasta, arvates selle esitamise aastale järgneva aasta

1. jaanuarist (lg 2), aegumine katkeb maksuvõla tasumise ajatamise korral (lg 4) ning uue aegumistähtaja kulgemist hakatakse arvestama aegumise katkemise aluse äralangemise aastale järgneva aasta
2. jaanuarist (lg 5). Seega ka siis, kui intressivõla sundtäitmise aegumise tähtaeg oleks hakanud kulgema alates 01.01.2003 ning võla ajatamisotsus tehti 04.03.2003, oleks intressivõla aegumistähtaeg hakanud uuesti kulgema alates 01.01.2004 ning intressivõla sundtäitmise üheaastane tähtaeg on kohtuvaidluse ajaks lõppenud ning võla sundtäitmine seetõttu seadusvastane; c) vastustaja viited Riigikohtu lahenditele nr 3-3-1-7-06 ja nr 3-3-1-30-07 on asjakohatud, sest need lahendid, milles kohaldatakse enne kehtiva

jõustumist kulgema hakanud maksuvõla sundtäitmise tähtajaga seoses kehtiva

aegumist reguleerivat korda, on tehtud haldusasjades, kus selline tõlgendus kergendas maksukohustuslase seisundit. Praegusel juhul see aga raskendaks kaebaja olukorda. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-400 sedastanud, et maksuõiguses pole üldjuhul lubatud seaduse tõlgendamine maksumaksja kahjuks, s.t. maksukoormust suurendavalt; see printsiip tuleneb õigusriigi põhimõttest, et isiku õigusi ja vabadusi ei saa avalik võim suvaliselt piirata. Vastustaja leiab, et kuna intressivõla ajatamisotsuse alusel tuleb viimane osamakse tasuda 21.01.2007, siis hakkaks intressivõla sundtäitmise tähtaeg

§ 132lg 5 järgi uuesti kulgema alates 01.01.2009.

Ent sellisel juhul oleks tegemist mitte aegumise katkemise, vaid peatumisega. Kuna selline tõlgendus raskendaks kaebaja olukorda, pole see lubatud; d) Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-9-06 märkinud, et tagastusnõude põhjendatus eeldab, et maksukohustuslane on tasunud seadusega ettenähtust rohkem intresse; selle selgitamiseks peab kontrollima intresside arvestust ja tasumist. Vastustaja pole vaidlustatud otsuses ega ka kohtumenetluses esitanud andmeid, mis võimaldaksid kontrollida intresside aegumist. Asjaolu, et kaebaja pole vaidlustanud 10.05.2002 korraldust ja 2003. a jaanuaris tehtud täitetoiminguid, ei takista kaebajal tugineda aegumise väitele. 10.05.2002 korraldusel pole aegumise seisukohast mingit tähendust, sest selleks ajaks oli intressi sundtäitmise tähtaeg möödunud. Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuamet on 30.08.2002 sihtotstarbeliste maksekorraldustega nr 3351 ja 3352 maksnud ära Ida-Tallinna Keskhaigla tulumaksu ja sotsiaalmaksu intressid, mis tekkisid alates 01.01.2000, kokku 2 172 441 kr. Seda on kinnitanud ka maksuhaldur ise, kirjutades oma 17.05.2002 kirjale käsitsi märke „selle maksis linn ära“. Asjakohatu on vastustaja viide

§ 105

lõikele 4, mille järgi arvatakse maksukohustuslase makstud summad tasumisel näidatud rahaliste kohustuste katteks nende tekkimise järjekorras. See säte reguleerib olukorda, kus maksukohustuslane ise tasub maksuvõlga, täites oma seadusest tulenevat kohustust riigi ees. Samas on maksukohustuslasel valikuvõimalus täidetava maksukohustuse liigi määramisel. Käsitletavas asjas aga on intressinõude täitnud kolmas isik Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuamet, mis on vabatahtlikult võtnud 3

§-ga 42. Sellisel juhul kohaldatakse lepinguga võetud kohustuse täitmise suhtes täies mahus tsiviilõiguslikku regulatsiooni, mis tähendab, et kolmanda isiku poolt endale võetud kohustus on oma iseloomult võlaõiguslik ega muutu maksuõiguslikuks. Seega kuulub kohaldamisele võlaõigusseaduse (VÕS) § 88 lg 1.

seletuskirjas § 42 regulatsiooni juurde on öeldud, et lepinguga võla tasumiseks kohustunud isik on teinud seda vabatahtlikult ning maksuhalduril ei peaks tema suhtes kehtima seadusest tulenevat jõupositsiooni ega samu vahendeid kohustuste täitmisele sundimiseks, nagu need eksisteerivad seaduse alusel tekkinud maksukohustusega isikute suhtes; e) kuna Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti ülekantud raha läks konkreetsel ajaperioodil tekkinud intresside katteks, siis on kuni 29.01.1996 tekkinud intresside sundtäitmine aegunud. Aegumine katkes konto arestimisega 29.01.2003 (

§ 132lg 3 p 4).

Sellest tuleneb, et kõik intressinõuded, mis on tekkinud 7 aastat enne seda kuupäeva, on aegunud. Riigikohus on 15.11.2006 lahendis nr 3-3-1-75-06 asunud seisukohale, et sundtäitmise aegumine tähendab maksukohustuse ja kõrvalkohustuse lõppemist, milline põhimõte oli kohaldatav ka enne

kehtimahakkamist 01.07.2002 ning et sellisel juhul on kaebajal tagastusnõude esitamise õigus. 3. Tallinna Halduskohtu 23.05.2008 otsusega rahuldati kaebus osaliselt, tühistati PMTK 28.02.2007 otsus nr 13-5.1/5171-1 osas, millega jäeti rahuldamata AS Ida-Tallinna Keskhaigla taotlus 250 000 kr tulumaksu intressi võla ja 220 000 kr sotsiaalmaksu intressi võla kustutamiseks aegumise tõttu ning tehti PMTK-le ettekirjutus tagastada kaebajale 470 000 krooni. Muus osas jäeti kaebus rahuldamata. Otsust põhjendati järgmiselt: a) vaidlustatud intressivõla sissenõudmise aegumise üle otsustamisel tuleb lähtuda

§ 164

lõikest 1.

§ 165

on erinormiks aegumise sätete kohaldamisel ning kehtestab erisused

§ 164

alusel kohaldamisele kuuluvale maksuvõla sundtäitmise aegumise katkemise regulatsioonile.

§ 164

ei määra, et intressinõude sundtäitmise aegumise tähtajad kulgevad alates 01.07.2002 algusest peale, seepärast pole õige ka väide, et

§-l 165 lg 1 puudub reguleerimisala.

§ 165

lg 1 reguleerib enne 01.07.2002 kulgema hakanud aegumist.

§ 165

lg 1 kehtestab, et selles seaduses aegumise peatumise (§ 99) ja katkemise (§ 132 lõiked 4–6) kohta sätestatut kohaldatakse enne seaduse jõustumist kulgema hakanud aegumise suhtes, kui aegumise peatumise või katkemise põhjustanud asjaolu tekkis pärast käesoleva seaduse jõustumist. Teistsugust järeldust ei saa teha ka sätete pealkirjadest – § 164 „Enne käesoleva seaduse jõustumist tekkinud maksuvõlgade sissenõudmine“ ja § 165 „Aegumise sätete kohaldamine“. Riigikohus pole 29.03.2006 otsuses nr 3-3-1-7-06 sedastanud, et

§ 165

lg 1 on õiguslikult ebaselge ega rakendanud uue

sätteid sellepärast, et need on maksumaksjale soodsamad. Riigikohus märkis otsuse punktis 9, et selles asjas on maksuvõlg kas täielikult või osaliselt (täielikult põhiosas ja osaliselt intressivõla osas) tekkinud enne 01.07.2002. Sellist maksuvõlga tuleb

§ 164

lg 1 alusel sisse nõuda kehtiva

alusel. Veel selgitas Riigikohus, et

§-s 118 kasutatud intressi arvestamise aegumise all tuleb mõista ka intressi määramise aegumist. Selline järeldus tuleneb Riigikohtu hinnangul

§ 115lg-st 1, mis sätestab maksukohustuslase kohustuse arvestada ja tasuda intressi.

Kui intressi ei pea enam arvestama (intressi arvestamise aegumine), siis lõpeb ka intressi tasumise kohustus, mis tähendab, et intressi ei saa enam aegumise tõttu määrata. Kui maksusumma on tasutud, siis peab intress olema lõplikult arvutatud ja seepärast on intressinõude esitamise aegumise üheaastane tähtaeg piisav. Seega on oluline, kas ja millal maksusumma, s.t. põhivõlg, tasuti; b) kaebaja tasus põhivõla 15.02.2002. Järelikult aegus lõpliku intressisumma määramine vastavalt

§ 118lõikele 1 15.02.2003.

Kuna intressisumma määrati 10.05.2002, siis on intress määratud iseenesest õigeaegselt. Kuid Riigikohus on 29.11.2006 otsuses nr 3-3-174-06 asunud seisukohale, et

§ 118

lg 2 alusel intressisumma määramise aegumise kindlakstegemiseks tuleb arvestada intressisumma kujunemist samamoodi kui põhivõla puhul kõigi asjassepuutuvate maksudeklaratsioonide esitamise tähtaegade järgi. 4

§ 118

, mis lubab intressi määrata ühe aasta jooksul, arvates maksusumma tasumise või tasaarvestamise päevast. Tasumata või tasaarvestamata maksusumma alusel intressi määramise aegumisele kohaldatakse sama seaduse §-des 98 ja 99 sätestatut, s.o. maksusumma määramise aegumise regulatsiooni.

§ 98

lg 1 järgi algab nimetatud aegumistähtaeg selle maksudeklaratsiooni esitamise tähtpäevast, mida ei esitatud või milles esitatud andmete alusel maksusumma valesti arvutati. Kohus ei nõustu vastustaja seisukohtadega, et intressivõlgnevuse tekkeasjaoludel peatumine on käsitletava vaidluse puhul asjassepuutumatu ning et vabatahtlikult tasutud võlgnevuse tagastamiseks puudub igasugune alus ka siis, kui intressivõlg oli maksmise ajaks aegunud. Riigikohus on osundatud lahendis märkinud, et aegumise kohta põhjendatud seisukoha võtmiseks tuleb kohtul eraldi iga maksu osas teha kindlaks, millal ja millistes osades on põhivõlg tasutud ning et vastavad andmed peab esitama maksuhaldur; c) vastustaja kinnitusel pole võimalik tuvastada, millal ja milliste deklaratsioonide esitamisega tekkis maksuvõlg, millest on tekkinud vaidlusalune intressivõlgnevus. Seega tuleb kohtul oma seisukoha kujundamisel lähtuda kohtutoimikus olevatest dokumentidest. Intressinõue esitati kaebajale 10.05.2002. Sel ajal kehtinud

§ 24

lg 2 sätestas, et maksumaksja või maksu kinnipidaja varale võib pöörata sissenõuet seitsme aasta jooksul, arvates päevast, mil maksusumma oleks tulnud maksuseaduse alusel tasuda või üle kanda. Kuigi varemkehtinud

intressi arvestamise aegumistähtaega ei sätestanud, tuleb Riigikohtu otsusest nr 3-3-1-74-06 lähtudes asuda seisukohale, et enne 10.05.1995 tekkinud intressivõlg oli ettekirjutuse tegemise ajaks aegunud. Kaebajale esitatud intressinõude suurus oli 8 520 050 kr. Sellest 6 347 605 kr moodustas kaebajale 02.07.2002 üle antud võlg, mis kaebaja 31.01.2003 kirja järgi koosnes Tallinna Hooldushaiglal aastatel 1993–2001 tekkinud tulumaksu ja sotsiaalmaksu intresside võlgadest. 10.05.2002 ettekirjutuse kohaselt arvestati intressi alates 06.01.1994. Hooldushaigla enda erinevate arvestuse järgi oli tema tulumaksu intressi võlg seisuga 01.01.1995 vahemikus 116 156 kr – 163 690 kr ning 05.05.1995 vahemikus 220 015 – 296 900 kr, sotsiaalmaksu intressi kohta selles ajavahemikus andmed puuduvad. Vastustaja 04.09.1995 esitatud ettekirjutusest Tallinna Hooldushaiglale nähtuvalt oli haigla tulumaksu intressi suurus 04.09.1995 seisuga 472 270 kr ja sotsiaalmaksu intressi suurus 404 666 kr. Kuna rohkem andmeid pole, on intressivõlga seisuga 10.05.1995 võimalik ainult umbkaudselt kindlaks määrata. Kohtu hinnangul oli see tulumaksu intressi osas 250 000 kr ja sotsiaalmaksu intressi osas 220 000 kr. Need intressid olid 10.05.2002 ettekirjutuse tegemise ajaks aegunud. Vaidlustatud otsus on õigusvastane ja tuleb tühistada osas, millega jäeti rahuldamata kaebaja taotlus 250 000 kr tulumaksu intressi võla ja 220 000 kr sotsiaalmaksu intressi võla kustutamiseks aegumise tõttu. Kuna kaebaja on kohtuotsuse tegemise ajaks ettekirjutusega määratud intressivõla täies ulatuses tasunud, puudub vajadus kohustada vastustajat edaspidi hoiduma intressivõla sundtäitmisest. Vastustaja peab tagastama kaebajale 250 000 kr tulumaksu intressi ja 220 000 kr sotsiaalmaksu intressi, kokku 470 000 kr. Muus osas jääb kaebus rahuldamata; d) ülejäänud maksusumma sissenõudmisel tuleb sundtäitmise aegumisele kohaldada kehtivat maksukorralduse seadust. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-30-07 sedastanud, et enne 01.07.2002 esitatud intressinõuete sundtäitmise 1-aastane aegumistähtaeg lõpeb 01.07.2003.

§ 132

lg 4 p-de 2 ja 4 kohaselt katkeb aegumine maksuvõla tasumise ajatamise ja maksuvõla sissenõudmiseks täitemenetluse algatamise korral. Väär on kaebaja väide, et sundtäitmise aegumine hakkas uuesti kulgema 01.01.

1. Kaebaja maksuvõla sissenõudmiseks algatas maksuhaldur täitemenetluse tema pangakontode arestimisega 29.01.
2. Kaebaja taotlusel ajatati TJIM 04.02.2003 otsusega nr 29 tulumaksu ja sotsiaalmaksu intresside võlg summas 6 347 605 kr viieks aastaks, s.o. kuni 04.02.2008, ning kogu selleks perioodiks katkes ka maksuvõla sundtäitmise aegumine.

§ 132

lg 5 kohaselt hakatakse arvestama uue aegumistähtaja kulgemist aegumise katkemise aluse äralangemise aastale järgneva aasta 1. jaanuarist. Ajatamine lõppes 21.01.2008 ning kuna kaebaja oli selleks ajaks kogu võla tasunud, siis uus 5

§ 105

lg 4 sätestab, et maksukohustuslase tasutud summad arvatakse tema poolt tasumisel näidatud rahaliste kohustuste katteks nende tekkimise järjekorras. Kaebaja on vääralt tõlgendanud

§ 42

, väites, et sellest sättest tulenevalt kohaldatakse lepinguga võetud kohustuse täitmise suhtes täies mahus tsiviilõiguslikku regulatsiooni, sh ka õigust valida, milliseid võlgniku rahalisi kohustusi täita. Osundatud paragrahvis on kirjas, et endale lepinguga maksukohustuslase rahaliste kohustuste täitmise eest vastutuse võtnud kolmandalt isikult nõutakse maksuvõlg sisse tsiviilkohtumenetluse korras hagi esitamise teel. Selline lepingulise vastutuse regulatsioon kohaldub siis, kui kolmas isik on võtnud vastutuse võõra maksukohustuse eest, nt garantii, käenduse, tagatise või pandi andmine. Sellise vastutuse korral tekib maksukohustuslase kõrvale veel teine isik, kellelt maksuhaldur saab vajaduse korral võla tasumist nõuda. Vastustaja väidab, et kaebaja ja Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti vahel sellist lepingulist suhet polnud ning kaebaja pole vastupidist tõendanud; f) põhjendamatud on kaebaja väited õiguskindluse printsiibi rikkumisest kehtiva

kohaldamise tõttu maksuvõla sissenõudmisel ning

rakendussätete ebaselgusest. Ebasoodsa tagasiulatuva mõjuga ei saa olla tegemist olukorras, kus kaebaja pidi maksu õigeaegsel tasumata jätmisel teadma, et maksmisega hilinemisel tuleb tasuda intressi. Intresside määramine ning intressivõla sundtäitmine on menetlustoimingud, mida tuleb haldusõiguse üldprintsiipide kohaselt teostada kehtivate menetlussätete alusel. Kaebajal ei saanud tekkida õiguspärast ootust, et maksuhaldur jätab maksusumma tasumisega viivitamise tõttu intressisumma määramata või kohaldab varem kehtinud

sätteid. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 4. PMTK apellatsioonkaebuses palutakse tühistada halduskohtu otsus osas, millega rahuldati AS Ida-Tallinna Keskhaigla kaebus. Apellatsioonkaebust põhjendati järgmiselt:

1. a)halduskohus on ebaõigesti hinnanud käesoleva vaidluse asjaolusid ning seetõttu asunud ekslikult seisukohale, et asja lahendamisel tuleb lähtuda Riigikohtu otsuses nr 3-31-74-06 kujundatud seisukohtadest. Antud asjas ei saa lähtuda nimetatud otsuses toodud seisukohtadest, kuivõrd nimetatud asjas ei ole intressi määramise haldusakti vormistatud, sest osa põhivõlast on tasumata. Kaebaja puhul on aga kogu põhivõlg 15.02.2002 tasutud ning seega ei ole põhivõla tasumise asjaolusid rohkem vaja selgitada;
2. b)ka Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-30-07 punktis 15 on kohus märkinud, et

§ 115

lg-s 3 nimetatud intressinõude puhul tuleb kohaldada praegu kehtiva

§ 132

lg-st 2 tulenevat üheaastast aegumistähtaega ning rõhutanud, et kehtiva

§ 164

lg 1 näeb ette, et enne selle seaduse jõustumist tekkinud maksuvõlg nõutakse sisse käesoleval ajal kehtivas seaduses sätestatud korras. Halduskohus on oma otsuses jätnud aga sootuks kohaldamata käesolevas asjas määrava tähendusega materiaalõigusnormi, mis on viinud ebaõige otsuse tegemiseni. Nimelt reguleerib intressi aegumist käesolevas vaidluses

§ 165

lg 3, mille halduskohus on jätnud kohaldamata; c) ka ei ole Keskhaigla vaidlustanud intressivõla tekkimist ja arvestamist. Vastava ettekirjutuse on maksuhaldur koostanud 10.05.2002, Keskhaigla ei ole seda vaidlustanud ning vastav haldusakt on jõusolev ning täitmiseks kohustuslik. Seetõttu on intressivõlgnevuse tekkeasjaoludel peatumine asjassepuutumatu. Maksukohustuslase 30.01.2007 esitatud kiri on intressivõla kustutamiseks oma sisult lisaks edasiste intresside tasumisest hoidumiseks ka tagastusnõue enammakstud intressi tagastamiseks. Tulenevalt Riigikohtu lahendist nr 3-3-1-30-07 ja kehtivast seadusandlusest tuleb kaaluda ühtlasi ka seda, kas tagastusnõue on esitatud tähtaegselt. Käesolevas asjas on tagastusnõue esitatud 30.01.2007, seega saab kaaluda tagastusnõude põhjendatust nende tasutud intresside osas, mis on tasutud pärast 30.01.2004. Enne viimati nimetatud kuupäeva tasutud intressimaksete osas on tagastusnõude esitamise tähtaeg möödu- 6

§ 24

lõikest 2 tulenevalt hakkab seitsmeaastane sundtäitmise aegumistähtaeg kulgema sundtäitmise alustamisest; b) kohus on ebaõigesti hinnanud aegumistähtaja katkemist põhjustavate asjaolude esinemist. Käsitledes intressivõla sundtäitmise aegumise katkemise küsimust ei eristanud kohus tulumaksu ja sotsiaalmaksu intressi võlga. Kohus on põhjendamatult jätnud arvestamata tegeliku aegumistähtaja katkemist põhjustanud asjaolu.

§ 132

lg 4 punktide 2 ja 4 kohaselt katkeb aegumine maksuvõla tasumise ajatamise ja maksuvõla sissenõudmiseks täitemenetluse algatamise korral. Seejuures on oluline kindlaks teha, missugune nimetatud asjaoludest on tekkinud esimesena. Esimesena on sundtäitmise aegumistähtaja katkemise põhjustanud 29.01.2003 pangakonto arestimise korraldus, millele järgnes teine aegumistähtaega katkestav asjaolu – 04.03.2003 ajatamisotsus;

1. c)tulumaksu intressivõla sundtäitmise aegumine on katkenud nõude sundtäimisele pööramisega 29.01.2003. Katkemise aluse äralangemine leidis aset 06.02.2003, kui korralduse nr 5-02/13725-3 alusel oli pangakonto avatud ja sisuliselt sundtäitmine lõpetatud. Seega hakkas sundtäitmise aegumine uuesti kulgema 01.01.2004;
2. d)tulumaksu intressivõla puhul ei ole alust rääkida ajatamisest kui aegumise katkemise asjaolust, kuna ajatamisotsus tulumaksu intressivõla osas oli tühine.

§ 111

lg 2 teise lause kohaselt puudus maksuhalduril õigus tulumaksu intressivõlga ajatada, mistõttu oli ajatamisotsus tühine. Sotsiaalmaksu intressivõla osas on apellant aga seisukohal, et

§ 132

lg 5 tuleb tõlgendada

§ 132

lg 4 p 2 kohaldamisel selliselt, et aegumise kulgemise tähtaeg hakkab uuesti kulgema maksuvõla tasumise ajatamisotsuse tegemise aastale järgneva aasta esimesest jaanuarist. 6. PMTK vastuses AS Ida-Tallinna Keskhaigla apellatsioonkaebusele palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus jõusse ulatuses, millega kohus jättis AS Ida-Tallinna Keskhaigla kaebuse rahuldamata.

§ 132

lg 5 on piisavalt selge, arusaadav ja täpne ning vastustaja on veendunud, et seadusandja tahe on nimelt sätestada

-s aegumise katkemise põhimõtted erinevalt tsiviilõiguses kehtivatest põhimõtetest. Apellandi käsitluse kohaselt peaks maksuhaldur asuma sundtäitma maksuvõlga, mida maksukohustuslane vabatahtlikult ajakava kohaselt täidab. On ilmne, et selline käsitlus oleks mõeldamatu. 7. AS Ida-Tallinna Keskhaigla kirjalikus vastuses PMTK apellatsioonkaebusele palutakse jätta see rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7

§ 118

lõiget 1 kui ka lõiget 2, tuvastades, kas vähemalt üks nimetatud sättes märgitud intressi määramise aegumise tähtaeg on möödunud. Asudes seisukohale, et

§ 118

lõikes 1 nimetatud tähtaega intressi määramiseks on järgitud, rahuldas halduskohus kaebuse osaliselt seetõttu, et

§ 118

lõikes 2 nimetatud tähtaeg, mis on seotud põhivõla tekkimise ajaga, oli intressi määramise ajaks möödunud. Maksuhaldur leiab, et halduskohus oleks pidanud intressi määramise aegumise tähtaja kindlaks tegema kehtiva

§ 165lõike 3 alusel.

Kaebaja on seisukohal, et intressi määramine aegus juba kuni 30.06.2002 kehtinud

sätete kohaselt enne 01.07.

2. Kolleegium selgitab, et põhivõlgnevus tasuti 15.02.2002 ja intressinõue esitati käesolevas asjas 10.05.2002.

§ 165

lg 3 sätestab, et maksusummalt või isikule alusetult tagastatud summalt, mis on tasutud või tasaarvestatud enne käesoleva seaduse jõustumist, on intressi arvestamise aegumistähtaeg üks aasta käesoleva seaduse jõustumisest arvates. Kolleegiumi arvates ei saa seda sätet kohaldada juhtudel, kus nii põhivõla tasumine kui intressinõude esitamine on toimunud enne 01.07.2002. Vastasel korral võiks asuda seisukohale, et intressinõude esitamine on igal juhul, kui põhivõlg tasuti mistahes ajal enne 01.07.2002, tähtaegne, kui see toimus ühe aasta jooksul

jõustumisest. Sellist eesmärki ei saa tsiteeritud sättele omistada. Kuni 30.06.2002 kehtinud

§ 24

lg 2 sätestas, et maksumaksja või maksu kinnipidaja varale võib pöörata sissenõuet seitsme aasta jooksul, arvates päevast, mil maksusumma oleks tulnud maksuseaduse alusel tasuda või üle kanda, rakendades selleks täitemenetluse seadustikus sätestatud korda. Kui selle sätte kohaselt oli maksuvõlg aegunud, ei muutunud maksuvõlg kehtivaks 01.07.2002 jõustunud

sätetega. Küll aga oli võimalik 01.07.2002 jõustunud

sätete kohaldamine aegumise osas juhul, kui enne 01.07.2002 kehtinud

§ 24lõike 2 kohaselt ei olnud maksuvõlg aegunud.

1. Kaebaja ei ole taotlenud intressinõude tühistamist. Sellises olukorras ei saa kolleegiumi arvates kohus kontrollida ka intressivõla aegumise tuvastamiseks, kas intressinõue esitati tähtaegselt. Olukorras, kus intressinõue on maksukohustuslasele esitatud ning seda ei ole vaidlustatud, saab kohus intressivõla aegumise tuvastamiseks kontrollida üksnes seda, kas intressivõla sundtäitmise aegumise tähtaeg on möödunud. 10.05.2002 ettekirjutusega anti tähtaeg intressivõla tasumiseks 10 kalendripäeva jooksul, arvates ettekirjutuse kättesaamise päevale järgnevast päevast. Kuigi toimikus puuduvad selle kohta tõendid, pole alust arvata, et ettekirjutuses näidatud tähtpäev ei olnud saabunud
2. juuliks
3. Olukorras, kus maksuvõla sundtäitmise tähtaeg oli aegunud, oli aegunud ka intressivõla sundtäitmine ning seega intressivõlg lõppenud.
4. Halduskohus asus seisukohale, et intressivõlg tuleb kustutada osas, milles see oli tekkinud enne 10.05.
5. Kolleegium selgitab, et kuni 30.06.2002 kehtinud

sätete alusel saab intressivõla lugeda aegunuks selles osas, milles intressivõlg oli tekkinud rohkem kui 7 aastat enne 01.07.2002

jõustumist, seega enne 01.07.

1. Et kohus määras seisuga 10.05.2002 kehtinud intressivõla suuruse hinnanguliselt puudulikele tõenditele tuginevalt ning täpsemaid andmeid ei ole ka intressivõla suuruse kohta seisuga 01.07.2002, peab ringkonnakohus võimalikuks, et intressivõlg oli nendel kuupäevadel ligilähedaselt samas suuruses.
2. Osas, milles intressivõlg ei olnud

jõustumise ajaks 01.07.2002 lõppenud, tuleb kolleegiumi arvates kohaldada kehtiva

aegumist reguleerivaid sätteid. Riigikohtu halduskolleegiumi otsusest asjas nr 3-3-1-30-07 nähtub, et

§ 165

lõiget 3 tuleb analoogia korras kohaldada ka

§ 132

lg 2 suhtes, seega intressinõude sundtäitmise aegumistähtaeg on üks aasta, arvates kehtiva

jõustumisest, seega 01.07.2003. Intress tasuti Tallinna linna poolt osaliselt selle tähtaja jooksul ning selle tähtaja jooksul (29.01.2003) alustas maksuhaldur ka intressivõla sundtäitmist pangakontode arestimisega (Riigikohtu otsu- 8

§ 132

lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et aegumistähtaja jooksul tuleb üksnes alustada sundtäitmist). Aegumine katkes intressivõla ajatamise tulemusel 04.03.

1. Halduskohus selgitas õigesti, et ajatamise lõppemise ajaks 21.01.2008 oli kogu võlg tasutud ning seetõttu aegumistähtaeg uuesti kulgema ei hakanud.
2. Kolleegium ei nõustu kaebajaga, et tulumaksu intressivõla aegumist ajatamisotsus ei katkestanud ning seetõttu oli selles osas intressivõlg aegunud. Kaebaja leiab, et maksuhalduril puudus pädevus selles osas maksuvõla ajatamiseks ning ajatamisotsus on seetõttu tühine. Ringkonnakohus leiab, et

§ 111lõiget 2 ei saa käsitleda pädevus-, vaid volitusnormina.

Maksuhalduri pädevus on sätestatud

§ 5lõikes 1, mis piiritleb ka maksuhalduri pädevuse.

Selle pädevuse teostamise raames antud haldusakte ei saa pidada HMS § 63 lg 2 punktist 3 tulenevalt tühisteks ka juhul, kui maksuhaldur on ületanud oma volitusi. 14. Ebaõige on ka kaebaja väide, et

§ 132lg 5 on vastuolus õigusselguse põhimõttega.

Selle sätte kohaselt uue aegumistähtaja kulgemist hakatakse arvestama aegumise katkemise aluse äralangemise aastale järgneva aasta

1. jaanuarist. Sätte tekstist nähtub selgelt, et ajatamisotsuse tegemise tõttu aset leidnud aegumise katkemise korral hakkab aegumistähtaeg uuesti kulgema ajatamisotsuses näidatud võla tasumise tähtaja möödumise aastale järgneva aasta
2. jaanuarist. Sätte põhiseadusevastasust ei too kaasa asjaolu, et muudes õigusharudes reguleeritakse aegumise katkemist teisiti.
3. Olukorras, kus Tallinna linna poolt tasuti intresse pärast 01.07.2002, sai neid arvestada üksnes kustumata intressivõla katteks. Et pärast 01.07.2002 ei ole intressivõlga aegunud, pole asja lahendamisel tähtsust asjaolul, kas Tallinna linna poolt makstud intresse saab arvestada kõige varem tekkinud intresside tasumisena või kuulub kohaldamisele kaebaja viidatud VÕS § 88 lg 1, samuti, kas on tõendatud kaebaja ja linna vahelise lepingu olemasolu, mis näeb ette linna poolt intresside tasumise muu perioodi eest.
4. Eeltoodud põhjustel leiab ringkonnakohus, et halduskohtu otsuse resolutsiooni muutmiseks ei anna apellatsioonkaebuste väited alust ning apellatsioonkaebused tuleb jätta rahuldamata. Kaebaja on apellatsioonimenetluses taotlenud üksnes apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivu väljamõistmist vastustajalt. Need kulud on seotud kaebaja apellatsioonkaebuse läbivaatamisega ning kuna see apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad need kulud ka kaebaja enda kanda. Silvia Truman Ruth Virkus Oliver Kask 9