KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht 15. jaanuar 2010, Tallinn Haldusasja number 3-09-1900 Haldusasi R.Õ. kaebus Kuusalu Val

§ 192

lg 3 ning selle rakendussätted reguleerivad maa tagastamise nõudeõiguse kui pärandajale kuuluva erilise varaliigi pärimist ning tegemist on erinormidega vara pärimist reguleerivate üldnormide suhtes. Kuni

1. detsembrini 2008 (ning ka V.Õ. pärandi avanemise ajal) kehtinud pärimisseaduse (PäS) §-s 4 sätestati, et pärimiseks peab pärandaja pärandi vastu võtma. PäS § 117 lg 1 ning § 118 kohaselt tuli pärandi vastuvõtmiseks esitada notarile avaldus kas notari poolt selleks määratud tähtaja jooksul või kui notar sellist tähtaega andnud ei olnud, siis mitte hiljem kui 10 aasta möödumisel pärandi avanemisest. PäS § 117 lg 3 kohaselt loeti pärandaja pärandi vastu võtnuks ka juhul kui pärimisavaldust notarile tähtaegselt ei esitanud, küll aga oli asunud selle tähtaja jooksul pärandvara või selle osa valdama, kasutama või käsutama.
2. MRS §-s 192 ja selle rakendussätetes sätestatud maa nõudeõiguse pärimise eriregulatsiooni sisuks on ajaliselt ja vormiliselt piiratud võimalus maa tagastamise nõudeõiguse pärimiseks. Nimetatud sätetest tulenevalt oli maa tagastamise nõudeõiguse pärimine võimalik üksnes notarile vastava avalduse (pärimisavalduse) esitamise teel ning selle avalduse esitamiseks nähti seaduses ette teistsugused tähtajad võrreldes PäS §-s 118 sätestatud tähtaegadega. Kohus järeldab sellest,

§ 192

ning MRSms § 12 kohaselt ei olnud võimalik maa tagastamise nõudeõiguse pärimine muu pärandvara (osa) valdama, kasutama või käsutama hakkamisega.

1. Kuivõrd V.Õ. suri ja tema pärand avanes
2. aastal, siis oleks R.Õ. tema pärijana pidanud pärast MRS § 192 lg 3 jõustumist (st. pärast
3. juulit 2000) pöörduma maa tagastamise nõudeõiguse pärimiseks notari poole hiljemalt
4. juulil 2001 ehk ühe aasta jooksul 2MRsÕms jõustumisest (2MRsÕms § 26 lg 2). Seadusandja pikendas hiljem seda tähtaega selliselt, et pärimisavaldusega notari poole pöördumiseks oli sellistel isikutel aega kuni
5. jaanuarini 2004 (MRSms § 12).
7. detsembril 2008 haldusasjas nr 3-06-1587 ning
8. veebruaril 2009 haldusasjas nr 3-07-1211 tehtud otsustes asus Tallinna Ringkonnakohus seisukohale, et pärast MRS § 192 lõikes 3 sätestatud tähtaja möödumist ei olnud võimalik pärandit maa tagastamise nõudeõiguse osas enam vastu võtta ega sellest loobuda. Käesoleval juhul puuduvad tõendid, et R.Õ. oleks enne
9. jaanuari 2004 maa tagastamise nõudeõiguse pärimiseks (vastavas osas pärandi vastuvõtmiseks) notari poole pöördunud. Viidatud lahendites leidis ringkonnakohus samuti, et pärast eelnimetatud normis sätestatud tähtaja möödumist notarile esitatud pärimisavalduse alusel väljastatud pärimisõiguse tunnistus on maa tagastamise nõudeõiguse osas tühine ning seepeale ei ole maareformi kohustatud subjektil kaalutlusõigust küsimuses, kas maa tagastamise menetlust jätkata või mitte. Käesoleval juhul tulenes kaebuse esitajale seadusest kohustus esitada maa tagastamise nõudeõiguse vastuvõtmiseks notarile avaldus ühe aasta jooksul MRSms jõustumisest arvates ning jättes sellel tähtajal avalduse esitamata kaotas ta võimaluse maa tagastamise nõudeõigust pärida.
10. Kohus leiab samuti,

§ 192lõikes 3 ning MRSms §-s 26 sätestatud tähtaegu ei ole võimalik ennistada.

Haldusorganil on põhimõtteliselt võimalik ennistada neid tähtaegu, mis 4 on kas õigusaktidega või haldusorgani enda poolt isikule kehtestatud mingisuguste haldusorganile suunatud toimingute tegemiseks. Nii on põhimõtteliselt võimalik asuda seisukohale, et ennistada saaks kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistuse esitamiseks ettenähtud tähtaega, küll aga ei pea kohus võimalikuks, et haldusorgan saaks ennistada seaduses sätestatud tähtaja, mille jooksul peab isik pärandi vastuvõtmiseks pöörduma notari poole. Käesoleva vaidlusega sarnastes vaidlustes on kaebuste esitajad viidanud vastupidise seisukoha kinnituseks Tallinna Ringkonnakohtu otsusele haldusasjas 3-08-513, mida kohtuhinnangul ei saa aga käesoleval juhul asjakohaseks pidada, kuna selle vaidluse asjaolud erinevad käesoleva vaidluse omast märkimisväärselt. Nimelt et haldusasjas nr 3-08-513 tehtud otsusest nähtuvalt oli isik tegelikult maa tagastamise nõudeõiguse pärimiseks seaduses ettenähtud tähtaja jooksul notarile avalduse esitanud, ent talle väljastatud pärimisõiguse tunnistus oli puudulik ega kajastanud pärandvarana maa tagastamise nõudeõigust. Samas kajastus sellel tunnistusel pärandvarana õigusvastaselt võõrandatud maal asunud hooned ning sellegi osas leidis ringkonnakohus, et oleks tulnud eeldada, et isik päris ka nende hoonete juures oleva maa tagastamise nõudeõiguse, mis on hoonete pärimisega loomuldasa seotud. Samuti oli nimetatud asjas isik esitanud puuduliku pärimisõiguse tunnistuse seaduses sätestatud tähtaja jooksul kohalikule omavalitsusele ning liiatigi tuvastas kohus, et kohalik omavalitsus oleks juba märksa varem saanud pärimisregistri kaudu teavet õigustatud subjekti võimalike pärijate kohta ja oleks pidanud omalt poolt astuma samme selleks, et pärijad välja selgitada. Käesoleval juhul selliseid asjaolusid ei esine. 20. Mis puutub kaebuse esitaja väitesse,

§ 192

lg 1 ja ORAS § 161 lg 1 kohaselt toimub nõudeõiguse pärimine tsiviilseaduste alusel, siis leiab kohus, et see ei välista pärimisega seotud konkreetsete aspektide reguleerimist erinormidega, nagu seda on tehtud MRS § 192 lõikes 3. MRS § 192 lg 1 viitabki PäS normidele osas, milles mistahes eriregulatsioon puudub – pärimise alused (seadus, testament, pärimisleping), pärijate ring, muud pärimise üldtingimused jms. Sellest sättest ei saa teha järeldust,

§ 192lg 3 ei reguleeri maa nõudeõiguse kui pärandvara vastuvõtmise korda.

21. Kohus ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga,

§ 192

lg 3 ning teised ülalnimetatud maa tagastamise nõudeõiguse pärimise erikorda sätestavad normid oleksid vastuolus Põhiseaduse (PS) § 32 lõikega 4, kus sätestatakse, et pärimisõigus on tagatud. Pärimisõigus nagu ükski teine põhiseaduse II peatükis nimetatud põhiõigus ei ole absoluutne ning seaduses pärimise korra ning pärandi vastuvõtmisega seotud ajaliste ja muude piirangute kehtestamine ei ole pärimisõiguse olemusega vastuolus. Arvestades, et omandireformi näol on tegemist loomult ajutise üleminekumeetmega, on igati põhjendatud seaduses omandireformiga seotud pärimisküsimuste reguleerimine isiku suhtes kitsendavalt võrreldes muu vara pärimise regulatsiooniga. Nimetatud kitsenduste eesmärk on tagada maareformi kiirem lõpuleviimine ning välistada maa tagastamise küsimuste lahendamise venimajäämine või õiguskindlus maa tagastamist puudutavate otsuste jõussejäämise osas põhjusel, et määramata aja jooksul võib välja ilmuda õigustatud subjektiks tunnistatud isiku pärijaid. Kohus leiab, et maa tagastamise nõudeõiguse pärimisele vormiliste ja ajaliste piirangute kehtestamine on sobiv, vajalik ja mõõdukas abinõu maareformi kui ajutise üleminekumeetme kiire lõpuleviimise kui legitiimse eesmärgi saavutamiseks ning selline pärimisõiguse teostamise piirang seega PS §-ga 11 kooskõlas.

1. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et R.Õ. ei ole omandanud Uustalu A-36 maa tagastamise nõudeõigust ning mistahes haldusaktid, mis kõnealuse maa tagastamist või mittetagastamist puudutavad, ei saa kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi rikkuda. Seega ei saa kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi rikkuda ka käesolevas kaebuses vaidlustatud haldusaktid ning kaebus tuleb seetõttu rahuldamata jätta, hakkamata täiendavalt analüüsima kaebuse esitaja muid väited, nagu neid mis puudutavad ärakuulamisõiguse rikkumist. 5
2. HkMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HkMS § 93 lõike 1 kohaselt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Ükski menetlusosaline ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud ning seetõttu jäävad igaühe menetluskulud tema enda kanda. Kristjan Siigur kohtunik 6