← Eesti

3-03-5/47

Obsah (14)§ 33§ 163§ 115§ 95§ 46§ 129§ 23§ 24§ 22§15§ 109§ 17§ 130§ 56

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Oliver Kask, liikmed Silvia Truman ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 13. november 2009, Tallinn Haldusas

) § 24 lg 2 kohaselt aegus maksuvõla sissenõudmine 7 aasta jooksul alates päevast, millal maksusumma tuli seaduse kohaselt tasuda ja maksuvõla ajatamine ei peatanud ega katkestanud aegumist, möödus kõikide 01.07.1995 seisuga fikseeritud maksuvõlgade koosseisus oleva kinnipeetud tulumaksu võla 7-aastane aegumistähtaeg 05.06.2002 ja sotsiaalmaksu aegumistähtaeg möödus 20.06.2002. 02.10.2002 esitas AS Dvigatel TJIMA-le taotluse, milles palus kustutada maksuarvestusest aegunud maksusummad ning väljastada tõend maksuvõlgade puudumise ja enammakse olemasolu kohta. Samuti taotleti ebaõigesti arvestatud ja aegunud intresside maksuarvestusest kõrvaldamist. Seoses Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 05.11.2002 otsusega esitas kaebaja 11.11.2002 täiendava taotluse, milles palus kõrvaldada maksuarvestusest kõik intressivõlad. 20.12 ja 30.12.2002 esitas kaebaja TJIMA-le taotluse tagastada

§ 33

alusel kaebaja 27.09 ja 23.12.2002 tasutud enammakstud maksusummad 3 000 000 kr (kinnipeetud tulu- ja sotsiaalmaks ) ja 2 571 620 kr (kinnipeetud tulu-, sotsiaal-, ettevõtte tulu- ja maamaks). 17.01.2003 esitas kaebaja TJIMA-le taotluse tagastada kaebajale enammakstud maksusumma (1 500 000 kr kinnipeetud tulumaks ja 1 500 000 kr sotsiaalmaks). TJIMA tegi kaebaja taotluste suhtes kaebajale negatiivsed otsused: 17.02.2003 otsuse nr 553 (30.12.2002 sisalduva taotluse osas); 17.02.2003 otsuse nr 554 (17.01.2003 sisalduva taotluse osas) ja 17.02.2003 otsuse nr 555 (20.12.2002 sisalduva taotluse osas). 09.09.2003 esitas kaebaja Maksuametile ja TJIMA-le taotluse, milles palus viia sisse muudatused maksuhalduri juures peetava isikukonto ridades, st kuni 30.06.2002 maksuhalduri arvepidamises kajastatud intressisummade kustutamist ja intressisumma 3 773 086 kr tagastamist kaebajale. 2

(11)3-03-5 TJIMA tegi 09.10.2003 otsuse nr 6.4-01.1/18109, milles märkis, et kaebaja on tasunud intresse kokku 3 681 471 kr. Taotluse esitamise seisuga oli intressisumma, mida maksuhaldur pidanuks kustutama, 25 840 000 kr. Seisuga 09.10.2003 oli kaebaja intressivõlg kokku 16 406 293 kr. Seega vähendas maksuhaldur 09.10.2003 intressivõlga 7 927 164 kr ulatuses nn kustutamise teel ja summas 1 506 543 kr intressi enammakse ümberkande (tasaarvestuse) teel. TJIMA tegi 09.10.2003 veel ka otsuse nr 3236, millega jäeti rahuldamata kaebaja taotlus tagastada talle 3 773 086 kr. TJIMA 01.12.2003 otsusega nr 3993 tunnistati TJIMA 09.10.2003 otsus nr 3236 kehtetuks tulumaksu (summas 498 881
  1. kr)tagastusnõude rahuldamata jätmise osas. 12.04.2004 esitas kaebaja maksuhaldurile taotluse kustutada intressivõlg summas 16 406 293 kr ja pärast 05.11.2002 tasutud intresside summas 2 265 543 kr tagastamiseks. Maksu- ja Tolliameti (MTA) 13.05.2004 otsusega nr 123 kustutati kaebaja kohta peetavast intressiarvestusest 22.06.1998 ettekirjutusega nr 63-16/3658 määratud ja seni tasumata intressivõlg summas 16 406 293 kr. 12.01.2005 tegi Põhja maksukeskus otsuse nr 228, millega tühistas TJIMA 09.10.2003 maksuotsuse nr 6.4-01.1/18109 osas, millega määrati kaebajale tulumaksu (summas 796 353
  2. kr)perioodil 25.01.–25.03.2003 tasutud intressidelt (summas 2 266 543
  3. kr)ja tagastati 2 266 543 kr kaebajale. 15.12.2006 tegi Põhja maksu- ja tollikeskus (PMTK) otsuse nr 4339, millega tunnistas kehtetuks TJIMA 17.02.2003 otsused nr 553, 554 ja 555, rahuldas kaebaja 23.12 ja 31.12.2002 ning 17.01.2003 taotlused ja tagastas kaebajale 8 571 621 kr. Tallinna Halduskohtu 28.11.2007 määrusega lõpetati asja menetlus HKMS § 24 lg 1 p 1 alusel järgmiste kaebaja nõuete osas: 1) TJIMA 09.10.2003 toimingute, millega jäeti kustutamata intressid summas 16 406 293 kr, õigusvastaseks tunnistamiseks ja maksuhaldurile ettekirjutuse tegemiseks; 2) PMTK keelamiseks intresside summas 25 840 000 kr sundtäitmiseks 24 333 457 kr osas ja maksuhaldurile ettekirjutuse tegemiseks; 3) TJIMA 17.02.2003 otsuste nr 553, 554 ja 555 tühistamiseks ja maksuhaldurile ettekirjutuse tegemiseks; 4) maksuhaldurile ettekirjutuse tegemiseks intresside summas 2 305 510 kr kustutamiseks ja kaebajale pärast 05.11.2002 tasutud intresside tagastamiseks; 5) TJIMA 09.10.2003 maksuotsuse nr 6.4-01.1/18109 tühistamiseks 796 353 kr puudutavas osas ja maksuhaldurile ettekirjutuse tegemiseks. 2. Kaebuses paluti tühistada TJIMA 09.10.2003 otsus nr 3236 ja 09.10.2003 maksuotsus nr 6.4-01.1/18109 intresside osas ning teha PMTK-le ettekirjutus tasutud intressisummade tagastamiseks kaebajale. Samuti palus kaebaja teha PMTK-le ettekirjutus intressivõla summas 1 506 543 kr kustutamiseks ja selle summa tagastamiseks kaebajale ning intressivõla summas 1 374 961 kr kustutamiseks ja selle enne 05.11.2002 tasutud intressisumma tagastamiseks kaebajale. Veel palus kaebaja tunnistada

§ 163lg 21 põhiseadusega (PS) vastuolus olevaks. Samuti palus kaebaja tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks Tu

MS § 51 lg 2 p 1 osas, millega loetakse TMS § 51 lg 1 tähenduses ettevõtlusega mitteseotud kuluks TuMS § 34 p-s 3 nimetatud

alusel tasutud intressid. Samuti palus kaebaja välja mõista kantud kohtukulud summas 135 415 kr. Kaebaja leidis järgmist: a) kaebaja esitas 09.09.2003 maksuametile ja maksukeskusele taotluse, milles intresse puudutavas osas palus muuhulgas anda välja haldusakt, milles maksuhaldur kinnitab, et kaebajal puudub intressivõlg perioodi eest kuni 01.07.2002, st kuni 30.06.2002 maksuhalduri arvepidamises kajastatud intressisummad kustutatakse ja tagastatakse kaebajale seadusliku aluseta tasutud intressisumma 3 773 086 kr. Põhja maksukeskuse (PMK) 12.01.2005 otsusega nr 228 tagastati kaebajale perioodil 25.01.–25.03.2003 ajatamisgraafiku alusel tasutud intressid summas 2 266 543 kr. Kaebaja lähtub käesolevas vaidluses maksuhalduri poolt nimetatud intressisummast, s.o. 3 681 471 kr ja soovib, et maksuhaldur tagastaks kaebajale ka ülejäänud intressi; 3

(11)3-03-5
  1. b)arvestades kaebaja vahepealsel perioodil teostatud intressimakseid oli 09.09.2003 taotluse esitamise seisuga intressisumma, mida maksuhaldur pidanuks kustutama, 25 840 000 kr. Maksukeskus tegi 09.10.2003 toimingu, millega kustutas osaliselt kaebaja intressivõla ja osaliselt kattis võlga intressi ettemaksega. Seisuga 09.10.2003 oli kaebaja intressivõlg kokku 16 406 293 kr. Seega vähendas maksuhaldur intressivõlga 7 927 164 kr ulatuses nn kustutamise teel ja summas 1 506 543 kr intressi enammakse ümberkande (tasaarvestuse) teel. MTA 13.05.2004 otsusega nr 123 kustutati kaebaja kohta peetavast intressiarvestusest 22.06.1998 ettekirjutusega nr 63-16/3658 määratud ja seni tasumata intressivõlg summas 16 406 293 kr. Kaebaja taotluse tagastada pärast 05.11.2002 tasutud intressid summas 2 265 543 kr kohta vastustaja otsustust ei teinud, vaid viitas käesolevale vaidlusele;
  2. c)TJIMA tegi 09.10.2003 otsuse nr 3236, millega jättis rahuldamata kaebaja 09.09.2003 taotluse tagastada talle tasutud intresside enammakse summas 3 773 086 kr ja ettevõtte tulumaksu alates 2000. a. enammakse summas 498 881 kr. TJIMA 09.10.2003 otsuse nr 3236 tühistamiseks esineb alus ka nende intresside osas, mis on tasutud enne 05.11.2002 summas 1 374 961 kr. Nimetatud otsuses ei viidata küll

§ 163

lg 21, kuid vastustaja leidis nimetatud sättele toetudes, et 22.06.1998 ettekirjutuse näol on tegemist intressinõudega. Vastupidisel juhul oleks maksuhaldur nimetatud summa kaebajale juba tagastanud. 22.06.1998 ettekirjutuse nr 63-16/3658 puhul ei ole tegemist intressinõudega

§ 163

lg 21 esimese ja kolmanda lause tähenduses ning see ettekirjutus ei saa olla takistuseks tasutud intresside tagastamisel; d) maksuhaldur ei ole arvestanud alates 07.07.2003 jõustunud

§ 163

muutmise seadusega, mis tunnistas alates 01.01.2003 kehtetuks

§ 163lg 2.

Lisaks

§ 163

lg 2 kehtetuks tunnistamisele lisas seadusandja lg 21, millega sooviti lahendada tekkinud õiguslikku olukorda. Seadusandja on

§ 163lg 21 3.

lauses rõhutanud, et täitmisele kuuluvad üksnes intressinõuded. Seletuskirja kohaselt puudutab nimetatud säte isikuid, kelle suhtes on olemas kehtiv intressinõue.

§ 115

lg 3 tulenevalt on intressinõudeks üksnes haldusakt ning mis vastab

§ 95

sätestatud maksuotsusele kehtestatud nõuetele.

§ 46lg 2 kohaselt peab intressinõue olema kirjalik ning põhjendatud.

Seevastu

§ 129

lg 1 alusel antavale korraldusele maksuvõla tasumiseks ega ka maksuvõla ajatamise haldusaktile ulatuslik motiveerimiskohustus ei laiene ega saagi laieneda. Maksuvõla sissenõudmise ja ka näiteks ajatamise otsuse puhul on tegemist juba tekkinud maksuvõla sissenõudmiseks antava haldusaktiga, mis iseenesest maksuvõlga ei tekita. 09.10.2003 otsuses viidatud 22.06.1998 ettekirjutus on käsitletav intressivõla sissenõudmise ettekirjutusena, mitte aga intressinõudena

§163

lg 21 tähenduses ja millele annab kinnitust ettekirjutuse enda sisu (räägitakse täitmata kohustuse sissenõudmisest, mitte kohustuse määramisest) ja viide

§ 23lg 2.

Kuna kaebaja suhtes (kehtivat) intressinõuet maksuhaldur teinud ei ole, siis kuulub kaebaja (enne 05.11.2002) tasutud intress summas 1 374 961 kr kaebajale tagastamisele. Samas on

§ 163

lg 21 vastuolus PS §-s 12 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttega, kuna isikud, kellele on intressinõue esitatud enne 05.11.2002, on selle täitmise osas alusetult ebasoodsamas olukorras, kui isikud, kellele intressinõue esitati pärast 05.11.2002; e) maksude põhivõla osas toodud summade tasumise tähtaeg oli enne 01.07.1995. Intress on osa maksuvõlast.

§ 24

lg 2 kohaselt võis maksumaksja või maksu kinnipidaja varale pöörata sissenõuet 7 aasta jooksul arvates päevast, mil maksusumma oleks tulnud maksuseaduse alusel tasuda või üle kanda. Sellest järeldub, et ka intressinõue aegub 7 aasta jooksul alates maksusumma tasumise tähtpäeva möödumisest. Aegunud on kõik intressivõlad, mis arvestatud maksukohustustelt, mille täitmise tähtpäevast on möödunud 7 aastat. Samuti on aegunud kõik intressid, mille aluseks olnud maksuvõlad on küll tasutud, kuid intresse ei ole 7 aastat sisse nõutud. Kaebaja on seisukohal, et intresside määramisel tuleb rakendada kuni 30.06.2002 kehtinud

§ 22lõikes 2 toodud 3-aastast intressi määramise aegumistähtaega.

Kui maksuhaldur ei teinud 3 aasta jooksul pärast maksusumma tasumist ettekirjutust intressi määramise kohta, siis sellega intressinõue aegus ja kohustus lõppes. Kuna kaebaja 4

(11)3-03-5 tasutud intressidele summas 1 414 928 kr ei ole ettekirjutust intressi määramise kohta tehtud, siis nimetatud summa enda käes hoidmiseks puudub maksuhalduril alus;
  1. f)09.09.2003 teostas kaebaja tulumaksudeklaratsioonides paranduskanded, kuna leidis, et tulumaksu tasumine intressidelt ei ole kooskõlas põhiseadusega. Paranduskannete tegemise tulemusel tekkis kaebajal tulumaksu enammaks. Siis tegi aga TJIMA 09.10.2003 maksuotsuse nr 6.4-01.1/18109, milles määras kaebajale täiendavalt tulumaksu summas 1 293 489 kr ja intresse summas 34 425 kr. Maksuotsus ei ole kontrollitav ja on seetõttu motiveerimata ja põhineb seadusesätetel, mis on vastuolus põhiseadusega. Samuti on maksuhaldur seadust vääralt kohaldanud;
  2. g)maksuotsuse kohaselt on kaebaja tasunud intresse alates 01.01.2001 – 25.03.2003, kokku summas 3 681 471 kr. Nimetatud summa sisaldab endas Maksuameti 18.09.2001 otsusega nr 269 kinnitatud kaebaja ühtse ajakava alusel tasutud nn intressivõlga, mis on tekkinud maksusummade ajakava alusel tasumisest (50% määras) ja vastavalt otsuse nr 269 p-le 2 ja 3 tasutud intresse ajatatud põhivõlalt 50% määras. 3 681 471 kr summast on kaebaja tasunud ajatamisgraafiku alusel ajatatud intresse summas 2 266 543 kr, mis on tekkinud põhimaksu ajagraafiku alusel tasumisest, ehk intress on arvestatud 50% määraga ja vastavalt otsuse nr 269 p-le 2 ja 3 tasutud intresse ajatatud põhivõlalt 50% määras summas 1 414 928 kr. Intress summas 2 266 543 kr on tekkinud enne 01.01.2000, s.t. enne „uue“ TMS jõustumist, intress summas 1 414 928 kr on tekkinud pärast 01.01.2000. Kuni 01.01.2000 kehtinud TMS kohaselt ei maksustatud intressimakseid tulumaksuga. Kuna 2 266 543 kr on tekkinud enne 01.01.2000, ei kuulu nimetatud intressi pealt tulumaks tasumisele. Sellist seisukohta aktsepteeris ka TJIMA ise kuni 09.10.2003, millal tehti maksuotsus. Sellega rikuti ka kaebaja õiguskindlust ja õiguspärast ootust. Samuti on oluline ka asjaolu, et kaebaja on esitanud taotluse nimetatud intressisumma tagastamiseks seoses sellega, et intressisumma osas oli kohustis lõppenud enne selle tasumist seoses aegumisega;
  3. h)kuna Põhja maksukeskuse 12.01.2005 otsusega nr 228 tagastati kaebajale perioodil 25.01 – 25.03.2003 tasutud intressid summas 2 266 543 kr ja tunnistati 09.10.2003 maksuotsus nr 6.4-01.1/18109 osaliselt kehtetuks, s.o. kaebaja poolt perioodil 25.01 – 25.03.2003 tasutud intressidelt tulumaksu määramist puudutavas osas summas 796 353 kr, samuti nimetatud summalt arvestatud intressid, siis selles osas vaidlus puudub;
  4. i)09.10.2003 maksuotsus nr 6.4-01.1/18109 on olulises vastuolus 09.10.2003 otsusega nr 3236 ega arvesta intresside kustutamisel tehtud toimingutega. Nimelt märgib maksuamet otsuses nr 3236, et on korrigeerinud ehk kustutanud kaebaja intressiarvestust, jättes arvestamata intressid perioodist 17.06.1998 kuni 30.06.2002. Seega kustutati kõik intressid alates 17.06.1998 kuni 30.06.2002, s.t. vaidlustatud maksuotsuses puudub igasugune alus nõuda tulumaksu intressidelt summas 1 506 543 kr, mis on tasutud perioodil 01.10.2001 kuni 30.06.2002;
  5. j)Maksuamet kohustab 09.10.2003 maksuotsuses kaebajat arvestama ja tasuma määratud maksult vastavalt

§115

lg 1 ja §117 lg 1 intressi määras 0,06% päevas alates 13.03.2003 kuni maksu tasumise päevani. Sellist kohustust ei saa vastavalt

§115lg 3 kaebajale panna.

Maksuamet peab ise vastavalt

§ 115lg 3 arvestama lõpliku tasumisele kuuluva intressisumma.

3. Tallinna Halduskohtu 12.12.2008 otsusega kaebus rahuldati, tühistati TJIMA 09.10.2003 otsus nr 3236 ja 09.10.2003 maksuotsus nr 6.4-01.1/18109 intresside osas. PMTK-le tehti ettekirjutus vaadata kaebaja taotlused tasutud intressisummade 1 506 543 kr ja 1 374 961 kr kustutamiseks ja kaebajale tagastamiseks uuesti läbi. Samuti mõisteti PMTK-lt kaebaja kasuks välja menetluskulu 9990 krooni. Põhjendused:

  1. a)käesoleval ajal puudub vaidlus maksusummade tagastamisega seonduvalt, kuna maksuhaldur tegi kohtumenetluse ajal 15.12.2006 otsuse nr 4339, millega tühistas vaidlustatud TJIMA 17.02.2003 otsused nr 553, 554 ja 555 ja tagastas kaebajale 8 571 621 kr;
  2. b)kaebaja taotlused, mis puudutavad väidetavalt pärast 05.11.2002 tasutud intresside summas 2 305 510 kr ja enne 05.11.2002 tasutud intresside summas 1 374 961 kr õigusvas- 5

(11)3-03-5 tasuse tuvastamist ja maksuhaldurile ettekirjutuse tegemist nende intresside kustutamiseks ja tagastamiseks ja TJIMA 09.10.2003 otsuse nr 3236 intresside osas õigusvastaseks tunnistamiseks, tuleb rahuldada osaliselt. Kuna TJIMA 09.10.2003 otsusest nr 3236 nimetatud intressisummad ei nähtu, siis pole see otsus intresside osas kontrollitav. Samuti on maksuhaldur kohtumenetluse kestel võtnud vastu mitmeid haldusakte ja sooritanud toiminguid, s.o. korrigeerinud maksukohustuslaste registris peetavat arvestust kaebaja rahaliste õiguste ja kohustuste ning nende täitmise kohta. Seetõttu ei ole kohtul võimalik kontrollida, kas kaebaja poolt tagasi taotletavad intressisummad on õiged või mitte ja kas on põhjendatud nende tagastamine kaebajale. Riigikohus on märkinud haldusasjas nr 3-3-1-9-06, et enammakstud intressi tagastusnõude põhjendatus eeldab, et maksukohustuslane on tasunud seaduses ettenähtust rohkem intresse. Selle selgitamiseks tuleb kontrollida intresside arvestust ja nende tasumist. Maksuhalduri ülesannetest ja maksukohustuslase tagastusnõude õigusest tuleneb maksuhalduri kohustus esitada tagastusnõude rahuldamata jätmisel andmed intresside arvestuse ja tasumise kohta, mille alusel peab olema võimalik kontrollida, kas intresse on tasutud õigesti. Käesoleval juhul ei ole võimalik vastustaja väiteid kontrollida, kuna maksuhaldur on esitanud võlgnevuse saldod ja tõendamata nägemuse maksuvõlast ja selle kujunemisest. Vastustaja vaidlustatud otsustuste motiveerimatust ja toimingute õigusvastasust kinnitab ka vastustaja enda tegevus kaebaja maksuvõlgade kustutamisel. Nimelt märgib vastustaja oma 12.01.2005 seletuses, et nn algne intressivõla kustutamine oli ebaõige, analüüsimata samas „ebaõige“ võla kustutamise asjaolusid ja metoodikat. Tagantjärele pidev seisukoha muutmine, st uute otsuste tegemine (kustutamine ja võla taastamine) ei ole lubatav. Asjade pidev „korrigeerimine“ ei ole vaidlustatud õigussuhtes lubatav. Vastustaja ei ole esitanud ka sellise korrigeerimise õiguslikke põhjendusi. Kui maksuhaldur kustutab maksuvõla teatud ulatuses, siis tuleb selleks tasutu maksumaksjale tagastada, mitte aga „kohendada“ maksumaksja tasutut teiste „võlgnevuste“ katteks. Vastustajale tuleb teha ettekirjutus vaadata asi kaebaja tagasitaotletavate intressisummade 1 506 543 kr ja 1 274 961 kr tagastamise (või mittetagastamise) kohta uuesti läbi ja vastustajal tuleb nende summade tagastamata jätmist konkreetselt põhjendada. Olukorras, kus kaebuste esitamise hetkest möödunud viie aasta jooksul on maksuhaldur pidevalt korrigeerinud kaebaja intressiarvestust tulenevalt selle aja jooksul vastuvõetud maksuhalduri otsustest, ei ole kohtul enam võimalik kontrollida kaebaja intressiarvestust ja kaebaja taotluste tagastada talle ka tasutud intressid 1 506 543 kr ja 1 374 961 kr õiguspärasust; c) kuna kaebaja nõuded on suures osas kohtumenetluse käigus maksuhalduri poolt rahuldatud ja rahuldamata nõuete osas tuleb asi saata vastustajale tagasi uuesti läbivaatamiseks, puudub vajadus käesolevas asjas hinnata TuMS § 51 lg 2 p 1 ja

§ 163

lg 21 vastuolu põhiseadusega; d) kohus ei nõustu kaebajaga selles, et 22.06.1998 ettekirjutus nr 63-16/3658 peaks vastama

§ 115lg 3 nimetatud intressinõude tunnustele.

Ettekirjutus vastab ettekirjutuse tegemise ajal kehtinud

§15lg 1 sätestatud tunnustele.

Samas loob õiguslikke tagajärgi ja on täitmiseks kohustuslik ainult kehtiv ettekirjutus. HMS § 61 lg 2 kohaselt kehtib haldusakt kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti. Kõnealuse ettekirjutuse tegemise ajal kehtinud

§ 15lg 1 p 6 kohaselt pidi ettekirjutus sisaldama selle täitmise tähtaega.

Viidatud ettekirjutusest nähtub, et sellega määratud maksuvõla (maksusumma + intressid) pidi kaebaja tasuma 48 tunni jooksul ettekirjutuse saamise päevast. Et kaebaja 48 tunni jooksul ettekirjutust ei täitnud, kinnitab Maksuameti 30.10.1998 otsus nr 158, millega kehtestati Vabariigi Valitsuse 03.10.1995 korraldusega nr 866-k ajatatud maksuvõla tasumata osa tasumiseks ajakava, ja ka kogu järgnev tegevus. Kuna kaebaja ettekirjutust ei vaidlustanud, siis lõppes ettekirjutuse kehtivus 48 tunni möödumisel selle kättesaamisest. Seetõttu ei saa selle ettekirjutusega enam kaasneda mingeid õiguslikke tagajärgi kaebaja jaoks. Kuna ajatamine ei tähenda maksuvõla (intressi) siduvalt kindlaksmääramist ja kohtule esitatud materjalidest ei nähtu, et mak- 6

(11)3-03-5 suhaldur oleks esitanud kaebajale uue intressinõude, ei saa 22.06.1998 ettekirjutus nr 6316/3658 olla takistuseks kaebajale tasutud intresside tagastamisel. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 4. PMTK apellatsioonkaebuses palutakse tühistada halduskohtu otsus ning teha uus otsus, millega jätta AS Dvigatel kaebus rahuldamata. Põhjendused:
  1. a)kohtuvaidluse põhisisuks on küsimus, kas maksuhalduril on kohustus tagastada AS-le Dvigatel kuni 01.07.2002 arvestatud intress ulatuses, mida ei tagastatud 12.01.2005 otsusega nr 228, so summas 1 506 543 krooni;
  2. b)PMTK andmetel on AS Dvigatel tasunud kokku intressi summas 3 681 471 krooni, so 91 615 krooni vähem, kui AS Dvigatel 09.09.2003 taotluses nõutud. Pärast 05.11.2002 tasutud intressidest (so 2 305 510 krooni) on sealjuures tasutud ajatamisgraafiku alusel üksnes 2 266 543 krooni ning vahe, summas 38 967 krooni, on tasutud pärast 01.07.2002 arvestatud intressina. Seega puudutab vaidlus tegelikkuses intresse summas 1 375 961 krooni (1 506 543 – 91 615 – 38 967). Apellandile jäi halduskohtumenetluse pinnalt mulje, et antud summade osas poolte vahel vaidlus puudub;
  3. c)pärast Riigikohtu 05.02.2004 lahendi nr 3-3-1-3-04 jõustumist (millest selgus, et isikud, kes vaidlustasid intressinõude sundtäitmise enne 11.06.2003, vabanesid intressinõude täitmise kohustusest) kustutas MTA 13.05.2004 otsusega nr 123 AS Dvigatel intressiarvestusest kõik määratud intressid, mis olid arvestatud perioodi osas enne 01.07.2002 ja olid selleks hetkeks tasumata. Korrigeerimisel võeti sealjuures aluseks võlasaldo suurus korrigeerimise päeva seisuga, arvestamata vahepeal juba toimunud ekslikku intresside kustutamist. AS Dvigatel on aga asunud tekkinud olukorda omakasupüüdlikult ära kasutama, asudes seisukohale, et 25.09.2003 toimus ebaseaduslik tasaarvestamine

§ 109

alusel; d) maksuhalduri eksliku toimingu tagajärjel maksuhalduri peetavas arvepidamises tekkinud väär intressivõla saldo ei saa anda alust seisukohale, et toimunud on tasaarvestus

§ 109

tähenduses – vastavasisulist haldusakti ei ole maksuhaldur teinud ning maksuhalduril puudus ja puudub ka kohustus tagastada enne 05.11.2002 vabatahtlikult tasutud intresse;

  1. e)sisuliselt on toimunud maksuhalduri peetavas AS Dvigatel intressiarvestuses 25.09.2003 intresside vähendamine 1 375 961 krooni võrra rohkem, kui Riigikohtu lahendist nr 3-4-18-02 tulenevalt ette nähtud, ning MTA 13.05.2004 otsuse nr 123 alusel on eeltoodust tulenevalt omakorda vähendatud AS Dvigatel intressiarvestuses intressivõlga 1 375 961 krooni võrra vähem, kui Riigikohtu lahenditest nr 3-4-1-8-02 ja 3-3-1-3-04 tulenevalt ette nähtud. Maksuhalduri peetav AS Dvigatel intressiarvestus kajastab nimetatud summat puudutavas osas tänasel päeval seega õigeid andmeid ning probleem on üksnes vahepael toimunud korrigeerimiste õiguslikus tähenduses ja õiges ajahetkes. Maksuhalduri ekslikust toimingust (ebaõige kontokaardi korrigeerimine) ei saa teha juriidiliselt kandvat järeldust, et tegemist oli tasaarvestusega. Maksuhalduril puudus kohustus kustutada enda peetavas intressiarvestuses AS Dvigatel enne 05.11.2002 tasutud intresse summas 1 375 961 krooni, seega puudus ja puudub vajadus nimetatud summa tagastamiseks või tasaarvestamiseks. Tegemist oli seadusest tuleneva kohustuse täitmisega AS Dvigatel poolt, mille alus ei ole ära langenud;
  2. f)AS Dvigatel viiekuulise hilinemisega esitatud üldsõnalise arvamuse kopeerimine kohtuotsusesse ei ole käsitletav kohtuotsuse nõuetekohase motiveerimisena. Kohus ei ole tsiteeritud põhjenduses tuginenud ühelegi faktile ega õigusnormile, seega ei ole kohtulahend jälgitav ega kontrollitav. Samuti on kohus jätnud täielikult tähelepanuta vastustaja 12.01.2005 seletuses ja 28.04.2008 seisukohas esitatud (ning käesoleva apellatsioonkaebuse alapunktis 3.2 korratud) selgitused, asudes kummalisel kombel hoopis seisukohale, et maksuhaldur ei ole analüüsinud ebaõige võla kustutamise asjaolusid ja metoodikat ega esitanud selle kohta õiguslikke põhjendusi. Kohus ei ole põhjendanud, milles 7

(11)3-03-5 seisnevad maksuhalduri esitatud selgituste ja arvestuste puudused, st miks ei saa neid lugeda arusaadavateks, jälgitavateks ja kontrollitavateks; g) halduskohtu seisukoht, et maksukohustuslaste registris maksuhalduri tehtud muudatused omavad automaatseid õiguslikke tagajärgi, on otseses vastuolus enne vaidlustatud kohtuotsust 27.11.2008 Riigikohtu poolt kohtuasjas nr 3-3-1-60-08 tehtud lahendiga, mille punktis 13 märkis kohus, et maksukohustuslaste registrit, millest nähtub arvestus maksukohustuslaste maksuseadustest tulenevate rahaliste õiguste ja kohustuste ning nende täitmise kohta, peetakse maksuhaldurile seadusega pandud ülesannete täitmise tagamiseks (

§ 17lg 1 ja lg 21).

Registrist nähtuvad andmed ei ole isiku maksukohustuse aluseks ega oma seetõttu õiguslikku tähendust tasumisele kuuluva maksusumma arvutamisel. Maksuhaldur rõhutas sama asjaolu juba enda 12.01.2005 vastuses ning on jätkuvalt seisukohal, et maksukohustus tekib seaduse alusel, mitte maksukohustuslase või maksuhalduri arvepidamise alusel. Kui arvepidamine ei ole seadusega kooskõlas, tuleb seejuures lähtuda seadusest. 5. AS Ülemiste City (endise ärinimega AS Dvigatel) vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Kaebaja leiab järgmist:

  1. a)apellant ei ole toonud esile, milles seisneb kohtu eksimus summade kajastamisel. See, et apellant väidab apellatsioonkaebuses, et maksuhalduri andmetel on tasutud ca 92 tuhat krooni vähem, ei ole piisav. Kaebaja oli vältimaks asja mahukuse suurenemist tõendite esitamise osas ja lihtsustamaks asja menetlemist halduskohtus nõus lähtuma maksuhalduri nimetatud intressisummast, kui kohus kohustab apellanti selle kaebajale tagastama;
  2. b)apellandi väited kaebaja omakasupüüdlikust tegevusest on meelevaldsed ja kohatud. Maksuhalduri teostatud toimingud maksuhalduri arvepidamise korrastamisel ja aegunud ning õigusvastaste intressivõlgnevuste kustutamisel on olnud õiguspärased. Tegemist ei ole nn. äärmiselt soodsa olukorra tekitamisega kaebajale, vaid õiguspäraste toimingutega maksuarvestuse korrastamisel ja õigusvastaste võlgnevuste kustutamisel. Kaebaja etteheide on see, et tehes eelnimetatud toiminguid, pidanuks maksuhaldur nende võlgade, mis kustutati ja arvepidamisest välja viidi, osas tasutud summad kaebajale tagastama, mitte aga otsima põhjust sellest keeldumiseks, kandes hetkeks tekkinud ettemakse uuesti (teiste) vanade võlgade katteks. Maksuhaldur üritab jätta muljet, nagu ei oleks ta teinud ühtegi otsustust, vaid tegemist on nn. infotehnoloogilise numbrite õigeks ajamisega;
  3. c)kõik maksuvõlad on kustutatud maksuhalduri vastavasisuliste kirjalike otsustega. Apellant ei ole ühegi toimingu või otsuse osas andnud välja otsust tühistavat otsust ega selgitanud, milles seisneb maksuhalduri eksimus. See, mis toimus maksuhalduri väitel 25.09.2003, on sisuliselt ühe rahasummaga teise väidetava võla tagantjärgi kustutamine. Võlgnevuse kustutamise tulemusel tekkis kaebajal 2003. aasta sügisel enammakse, mida tulenevalt Riigikohtu 05.11.2002 lahendist ei olnud võimalik enam teiste õigusvastaste intressivõlgade katteks lugeda;
  4. d)apellant on loonud kunstliku olukorra nn. vabatahtlikust intressivõla tasumisest. Apellandi väited on vastuolulised ja ebaloogilised. Kui apellant väidab, et kaebaja kasutab tekkinud olukorda omakasupüüdlikult ära ja olukord on õigusvastane, siis tulnuks taastada endine olukord. Seda aga apellant ei ole teinud; e)

§ 130

lg 1 p 6 alusel on täitetoimingute sooritamisel maksuhalduril õigus pöörata sissenõue maksumaksja rahalistele nõuetele ja varalistele õigustele

sätestatud korras. Rahalisele nõudele sissenõude pööramise üheks viisiks on tasaarvestuse tegemine. Tasaarvestuse tegemise kord ja tingimused on sätestatud maksukorralduse seaduse 9. peatüki 2 jaos (§ 108-110); f) 28.04.2008 seletuses (p. 1) selgitab apellant üldsõnaliselt, kuidas tulnuks asja õigesti lahendada. Apellandi seletus ei sisalda arusaadavat ja kontrollitavat arvestuskäiku, mistõttu on kohtu seisukoht olulise ebaselguse esinemise kohta igati põhjendatud. Seletuses 8

(11)3-03-5 ei põhjenda apellant, miks on arvestus esitatud nii nagu seletuses kirjeldatakse, sh jääb arusaamatuks, miks võetakse üks või teine summa arvestusest välja. Isegi kui arvestuseks vajalikud lähteandmed (millisest deklaratsioonist võlg on tekkinud ja maksusumma ei ole aegunud) oleksid õiged ja tõendatud, ei ole arvestusest need ikkagi nähtavad, mistõttu ei ole võimalik kontrollida ka intressiarvestust. Apellandi pakutud arvestuses on lähtutud üksnes mingitest seletamata saldodest; g) maksuhaldur kustutas kaebaja maksuvõla ja kinnitas seda 09.10.2003 väljastatud võlgnevuse õiendiga. Maksuhaldur ei ole ka nn. vääralt kustutatud võlga maksuarvestuses taastanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  1. Halduskohus selgitas otsuses, et vaidlus puudutab pärast 05.11.2002 tasutud intresse summas 2 305 510 kr ja enne 05.11.2002 tasutud intresse summas 1 374 961 kr. Halduskohus märkis, et kaebaja taotles maksuhaldurile ettekirjutuse tegemist nende intresside kustutamiseks ja tagastamiseks. Apellant leiab, et halduskohus asus ekslikule seisukohale vaidlusaluste intresside suuruse üle. Kaebuse ja selle täienduste taotlustest nähtub ka kolleegiumi arvates, nagu apellant õigesti märgib, et pärast menetluse osalist lõpetamist puudutab vaidlus enne 01.07.2002 arvestatud intresse ning kaebaja taotles tunnistada TJIMA poolt 09.10.2003 teostatud intresside tasaarvestus summas 1 506 543 kr õigusvastaseks, keelata selle sundtäitmine, teha vastustajale ettekirjutus selle intressivõla kustutamiseks ja enammakse tagastamiseks, tühistada TJIMA 09.10.2003 otsus nr 3236 intresside osas, teha vastustajale ettekirjutus intressivõla summas 1 374 961 kr kustutamiseks ja tagastada kaebajale enne 05.11.2002 tasutud intressid selles summas. Halduskohus ja pooled on ühte meelt, et vaidlus käib ka TJIMA 09.10.2003 maksuotsusega nr 6.4-01.1/18109 tulumaksu määramise õiguspärasuse üle tasutud intressidelt, mida ei tagastatud (st osas, milles maksuotsust PMTK 12.01.2005 otsusega nr 228 kehtetuks ei tunnistatud).
  2. Halduskohus tühistas 09.10.2003 otsuse nr 3236 intresside osas seetõttu, et sellest ei nähtu intressisummad ning seega pole otsus selles osas kontrollitav. Maksuhaldur pole halduskohtu arvates esitanud intresside kujunemise kohta selgeid tõendeid. Kohus selgitas, et maksuvõla osalise kustutamise korral tuleb enammakstud maksusumma tagastada ning ei tohi seda arvestada teiste võlgnevuste katteks. Maksuhaldurit kohustati vaatama kaebaja taotlus intressisummade tagastamiseks summades 1 506 543 kr ja 1 274 961 kr uuesti läbi.
  3. Kolleegium leiab, et isegi olukorras, kus vaidlustatud haldusaktidest ei nähtu piisava selgusega intressivõla kujunemine, ei ole halduskohtul võimalik üldjuhul maksuotsust või tagastusnõude rahuldamata jätmise kohta tehtud otsust tühistada ebapiisava motiveerimise tõttu. Esiteks on maksuvõla ja intressi arvestamise kohustus maksukohustuslasel ka endal ning ta peab ise maksuvõla suuruse üle arvet pidama (

§ 56

lg 2, § 88 lg 1 ja § 115 lg 1) ning saab seega esitada ka sellekohaseid tõendeid, mis näitavad intressivõla suurust. Teiseks ei ole intressivõla olemasolu ja sellest tulenevalt maksuhalduri arvestusest võla kustutamise ja tagastusnõude rahuldamise küsimused lahendatavad maksuhalduri kaalutlusotsuse alusel. Kui maksuhalduri arvestus oli ebaselge, tulnuks halduskohtul see ebaselgus kohtumenetluses kõrvaldada ja tuvastada tegelik intressivõlg või enammakse ning selle pinnal otsustada, kas vaidlustatud haldusaktid olid õiguspärased ning kas kohustamisnõuded on põhjendatud. 9. Kohtule esitatud intressiarvestusest ja võla saldodest nähtub, et apellandi esitatud intressivõla suurus oli õige ning vaidlus puudutab tasutud intressi tagastamist summas 1 375 961 kr. Kaebaja taotles kuni 01.07.2002 arvestatud intressi tagastamist summas 3 773 086 kr, tõenditest nähtub, et intressi on tasutud kokku summas 3 681 471 kr ning maksuhaldur tagastas sellest 2 266 543 kr. Maksuhaldur selgitas, et pärast 05.11.2002 tasutud 9

(11)3-03-5 intressidest (2 305 510 kr) on seejuures tasutud ajatamisgraafiku alusel 2 266 543 kr ning ülejäänud summas tasuti pärast 01.07.2002 arvestatud intressi.
  1. Pärast menetluse osalist lõpetamist vaidluse aluseks olev intressivõlg tasuti kaebaja poolt enne ajatamisgraafikus näidatud tähtpäeva. Kaebaja ei vaidle vastu apellandi seisukohale, et ta tasus intressimakseid ajatamisgraafikus ette nähtud summadest varem. Kohtupraktikas on selgitatud, et intressid, mille kohta ei olnud esitatud intressinõuet, kuid mille maksukohustuslane tasus enne 05.11.2002 vabatahtlikult, kustutamisele ja tagastamisele ei kuulunud (vt Tallinna Ringkonnakohtu 25.02.2005 otsus asjas nr 2-3/254/05). Pooled on erinevat meelt aga selles, kas maksuhalduri poolne eksimus intressivõla arvestuses 25.09.2003 korrigeerimisel toob kaasa nimetatud osas intressivõla kustumise.
  2. Vaidluse lahendamine selles küsimuses sõltub kolleegiumi arvates küsimusest, kas juhul, kui maksuhaldur korrigeeris ebaõigesti intressiarvestust selliselt, et luges ajatamisgraafikust varem tasutud intressimaksed enammakseks ning vähendas selle võrra edasist intressi tasumise kohustust, tulenes keeld hilisemas intressivõla arvestuses ekslikku intresside kustutamist arvesse võtta. Kolleegium nõustub maksuhalduriga, et Riigikohtu halduskolleegiumi 27.11.2008 otsuse nr 3-3-1-9-08 p-s 17 on selgitatud maksukohustuslaste registri arvestuse õigusliku tähenduse puudumist maksu- ja intressivõla suuruse kindlaksmääramisel. Registriarvestuses ebaõigete andmete kajastamine ei võta maksuhaldurilt õigust nõuda edaspidises maksuarvestuses seadusest tuleneva intressi tasumist. Intressisumma ebaõige vähendamine ei leidnud käesoleval juhul aset ühegi sellekohase maksuhalduri haldusaktiga. Saldoteatist selliseks siduvaks haldusaktiks pidada ei saa. Oluline on seegi, et 09.10.2003 tagastusnõude kohta tehtud otsusega jäeti tagastusnõude taotlus rahuldamata enammakse puudumise tõttu muude maksu- ja intressivõlgade olemasolu tõttu, mis intressivõla osas oli õige. MTA 13.05.2004 otsusega nr 123 ei ole samuti tasaarvestamist toimunud, vaid on intressivõlg osaliselt kustutatud.
  3. Ringkonnakohus selgitab, et kaebuse rahuldamist ei too kaasa ka kaebaja väited

§ 163lg 21 põhiseadusevastasuse kohta.

Kohtupraktikas on seda küsimust mitmel juhul selgitatud (esmalt Tartu Ringkonnakohtu 26.11.2004 otsuses nr 2-3-234/2004) ning leitud, et säte ei ole vastuolus põhiseadusega.

  1. Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et tagastusnõude rahuldamata jätmise kohta tehtud otsus ei olnud õigusvastane. Rahuldamata tuleb seetõttu jätta ka tagastusnõudega seotud kohustamisnõuded.
  2. Kuigi kolleegiumi arvates ei ole asja lahendamisel oluline küsimus, kas 22.06.1998 ettekirjutus oli kaebuse esitamise või halduskohtu otsuse tegemise ajal kehtiv või mitte, märgib ringkonnakohus, et halduskohus eksis, kui ta asus seisukohale, et ettekirjutuse kehtivus lõppes selles antud maksuvõla tasumise tähtaja lõppemisega. Sellist järeldust ettekirjutuse kehtivuse lõppemise kohta maksukorralduse seadusest ei tulenenud. Haldusakti kehtivus sai lõppeda üksnes selle kehtetuks tunnistamisel, millega ajatamisotsuse puhul tegemist ei olnud, või ettekirjutuse täitmisega.
  3. 09.10.2003 maksuotsuse nr 6.4-01.1/18109 õiguspärasuse hindamiseks tuleb selgitada, kas tulumaksu nõue intressidelt, mis arvestati enne 01.01.2000 TuMS jõustumist, on lubatav ning kas TuMS § 51 lg 2 p 1 on kooskõlas põhiseadusega. Kolleegium märgib, et nimetatud küsimusi selgitas Riigikohtu halduskolleegium 09.09.2003 otsuses nr 3-3-1-59-03, asudes seisukohale, et ei ole mõistlik eeldada, et maksukohustuste mitteõigeaegse täitmise eest määratud maksuintressid on vajalikud ettevõtluse säilitamiseks või arendamiseks. Kuni 31.12.1999 kehtinud TuMS § 16 p 4 nägi ette, et maksumaksja tulust ei arvata maha maksukorralduse seaduses ettenähtud intresse. Kolleegiumi arvates ei saa olla kahtlust selles, et juba intresside tasumata jätmisel kuni 01.01.2000 pidi kaebaja sellest järeldama tulumaksu ta- 10

(11)3-03-5 sumise kohustust ka intressidelt. Õige pole ka kaebaja seisukoht, et intressidelt tulumaksu tasumise nõue kehtivas tulumaksuseaduses on põhiseadusevastane. Maksuvõla tasumata jätmist ei saa pidada selliseks ettevõtlusabinõuks ettevõtluse finantseerimisel, et maksuvõlalt arvestatud intressi tuleks põhiseadusest tulenevalt tingimata lubada ettevõtluskuluna käsitleda ning keelatud oleks tulumaksu määramine tasutud maksuintressidelt. Riigil on maksustamisel kasutada lai diskretsiooniruum ning ettevõtjate poolt maksuvõla kasutamist ettevõtluse arendamiseks selliselt, et maksuvõlalt arvestatud intressi arvestataks maksuvaba kulutusena, ei pea põhiseaduse kohaselt tagama. 16. Eeltoodud põhjustel leiab ringkonnakohus, et kaebus tuleb ka selles osas jätta rahuldamata. Halduskohtu otsus tuleb tühistada ning ringkonnakohus jätab uue otsusega kaebuse rahuldamata. HKMS § 91 lg 1 alusel jääb rahuldamata ka kaebaja taotlus maksuhaldurilt menetluskulude väljamõistmiseks. Silvia Truman Ruth Virkus Oliver Kask 11
(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.