lg-te 21 ja 22 kohaselt teisi analoogsete kinnisasjadega läbiviidavaid tehinguid ning tagatud on väärtuse kompenseerimine hetke turusituatsiooni arvestades, mistõttu on tagatud võimalus omandada võõrandatuga samaväärne kinnisasi. Rahas hüvitamisel tagatakse isikule ka tema kinnisasja väärtuse õiglasem ja täpsem kompenseerimine kui vahetuse korral, sest võrdsete väärtuste tagamine on keeruline (sh maareservi piiratuse tõttu – alati pole võimalik tagada vahetusmaad ka soovitud piirkonnas ja soovitud sihtotstarbega). Kinnisasja vahetamise menetlus on ka oluliselt pikem ja kulukam (vahetusmaa moodustamine, mitme kinnisasja hindamine jm). Omandamismenetluse puhul on igaühele tagatud piiranguteta võimalus soetada endale sobiv kinnistu. Tegemist ei ole sundvõõrandamisega, sest menetlus algab isiku enda taotluse alusel, kes avaldab soovi oma kinnisasjast sobiva kompensatsiooni vastu loobuda. Olulist tähtsust ei oma, kas kompenseerimine toimub samaväärse kinnisasja või rahasummaga. 3
Keskkonnaministril ei ole seadusest tulenevalt võimalik otsustada L-K. kinnisasja vahetamist, vaid ainult kinnisasja omandamist. Kinnisasja omandamine otsustatakse avalduste laekumise järjekorras (
Järjekord nähtub Keskkonnaministeeriumi veebilehelt ja selle kohaselt on A. Konso avaldus nr 237.
lg 2 kohaselt kannab kinnisasja omandamisega seotud kulud riik ja omandamist finantseeritakse riigieelarvest igaks eelarveaastaks määratud summa piires, mistõttu sõltub avalduse rahuldamise kiirus selleks riigieelarves eraldatavatest summadest. Kuna järgnevateks aastateks eraldatavate summade suurust ei ole võimalik täpselt prognoosida, siis ei ole võimalik öelda ka A. Konso kinnisasja riigi poolt omandamise täpset aega. A. Konso kinnisasja omandamise suhtes tehakse otsus niipea kui kehtiv õigus ning menetluse käik seda võimaldavad. 6. Tallinna Halduskohus jättis 13.04.2009 otsusega A. Konso kaebuse rahuldamata. Enne 01.08.2008 oli
alusel võimalik kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja vahetamine.
tunnistati 01.08.2008 jõustunud „Looduskaitseseaduse ja sellest tulenevalt teiste seaduste muutmise seaduse“ §-ga 3 kehtetuks. Kuna volitusnorm
lg 5 on kehtetu, ei kehti enam ka selle alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 08.07.2004 määrus nr 241 „Kinnisasja vahetamise kord ja kinnisasja ning selle oluliste osade väärtuse määramise alused.“ Looduskaitseseaduse ja sellest tulenevalt teiste seaduste muutmise seaduse §-ga 16 täiendati
lg-ga 10, mille kohaselt kinnisasja vahetamise menetlused, mille kohta ei ole nimetatud lõike jõustumise ajaks vahetamise otsust tehtud, viiakse lõpuni
kohaselt kinnisasja omandamise menetlusena, kusjuures esitatud kinnisasja vahetamise avaldused loetakse kinnisasja omandamise ettepanekuteks. Keskkonnaminister ei ole A. Konso avalduse suhtes
alusel läbiviidavas vahetamise menetluses võtnud vastu otsust maade vahetamise või sellest keeldumise kohta. Seega puudub õiguslik alus kohustada keskkonnaministrit võtma vastu otsus L-K. kinnisasja vahetamise menetluses. Kuna A. Konso kinnisasja vahetamise avalduse osas ei ole kinnisasja vahetamise otsust tehtud, siis viiakse menetlus lõpuni
Kaebaja soovitud tulemust (kinnisasja vahetusmenetluse lõpuleviimist) ei tagaks ka looduskaitseseaduse ja sellest tulenevalt teiste seaduste muutmise seaduse § 3 ja § 16 p 2 ning
lg 10 kohaldamata jätmine, sest sätete kohaldamata jätmine ei jõusta nendega kehtetuks tunnistatud
ja
Kaebajal ei saanud kinnisasja vahetamise avalduse esitamisest tekkida õiguspärast ootust kinnisasja vahetamisele, sest ka
lg 1 järgi ei olnud riigil kohustust vahetada kaitstavat looduse üksikobjekti sisaldavat või kogu ulatuses kaitsealal, hoiualal või püsielupaigas asuvat kinnisasja riigile kuuluva kinnisasja vastu, vaid riigil oli selline õigus. Keskkonnaministril oli maade vahetamise otsustamisel kaalutlusõigus, mistõttu ei saanud kaebajal ka maade vahetamise toimiku valmistamiseks tehtud eeltoimingutest tekkida õiguspärast ootust kinnisasja vahetamisele. Vaidlust ei ole selles, et keskkonnaministril olid 2007. a detsembri alguses olemas kõik
lg 4 ja kinnisasja vahetamise korra § 18 alusel kinnisasja vahetamise otsustamiseks vajalikud materjalid ning
ega kord ei sätestanud keskkonnaministrile tähtaega kinnisasja vahetamise otsustamiseks, mistõttu tuli see otsustada mõistliku aja jooksul. HMS § 3 lg 1 kohaselt võib haldusmenetluses piirata isiku subjektiivseid õigusi ainult seaduse alusel. Üheski seaduses ei ole sätestatud haldusorganile õigust viivitada haldusakti andmisega seetõttu, et Riigikogu menetluses on eelnõu, mis kehtivat seadust muudab. Keskkonnaministri viivitus ei 4
lg 10 kohaselt viiakse kinnisasja vahetamise menetlused lõpuni
Ka omandamismenetluses ei toimu kinnistu võõrandamine omaniku nõusolekuta, vaid kokkuleppel kinnisasja omanikuga, mistõttu ei ole tegemist kinnisasja sundvõõrandamisega. Kinnisasja väärtuse määramisel arvestatakse
lg-te 21 ja 22 kohaselt teisi analoogsete kinnisasjadega läbiviidavaid tehinguid ning tagatud on väärtuse kompenseerimine hetke turusituatsiooni arvestades. Seetõttu ei ole tõenäoline, et turusituatsioonile vastav summa ei võimaldaks omandada võõrandatuga samaväärset kinnisasja. A. Konsole kuuluva kinnisasja vahetamise avaldus tuleb lahendada kehtiva õiguse alusel
kohaselt kinnisasja omandamise menetluses ning kohus ei saa kohustada keskkonnaministrit võtma vastu otsust Lahemaa Rahvuspargi piiranguvööndi territooriumile jääva A. Konsole kuuluva L-K. kinnisasja vahetamise menetluses. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 7. Ave Konso palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ning teha asjas uus otsus, millega kohustada keskkonnaministrit võtma vastu otsus Lahemaa Rahvuspargi piiranguvööndi territooriumile jääva L-K. kinnisasja vahetamise menetluses. Samuti palub apellant tunnistada „Looduskaitseseaduse ja sellest tulenevalt teiste seaduste muutmise seaduse“ (RT I 2008, 34, 211) § 3 ja § 16 p 2 põhiseaduse §-dega 10 ja 32 vastuolus olevaks ning jätta need kohaldamata vähemalt osas, milles nimetatud sätted ei võimalda haldusorganil vahetusmenetluse otsustusmenetlusega asendamisel arvestada taotleja huve. Apellant nõustub Tallinna Halduskohtu põhjendustega keskkonnaministri viivituse õigusvastasuse osas. Samas ei saa nõustuda, et seoses muudatustega kehtivas õiguses ei ole kohtul enam võimalik kohustada keskkonnaministrit viima menetlust lõpule vahetamismenetlusena. Halduskohus pidanuks kaebuse eesmärki arvestades hindama, kas haldusmenetluse lõpuleviimist takistavad
muudatused on kooskõlas põhiseaduses sätestatud õiguse üldpõhimõtetega. Kui kohus tunnistaks asjassepuutuvad sätted põhiseadusega vastuolus olevaks ning jätaks need kohaldamata, oleks tal võimalus teha haldusorganile ettekirjutus haldusmenetluse lõpuleviimiseks maadevahetusena. Kuna keskkonnaministril olid 2007. a detsembri alguses olemas kõik kinnisasja vahetamise otsustamiseks vajalikud materjalid, siis oli apellandil selleks ajaks tekkinud õiguspärane ootus, et konkreetsed ja teadaolevad maatükid ka reaalselt vahetatakse. Olukorras, kus kõik eeltoimingud on tehtud, on 5
MS) § 16 p 2 on vastuolus PS §-ga 32 (omandipuutumatus) ja PS § 10 (õiguskindlus). Õiguspärase ootuse põhimõttel on oluline roll ka menetlusõigust reguleeriva seaduse muutmisel (vt HMS § 5 lg 5).
MS § 16 p 2 puhul on tegemist tagasiulatuva jõuga normiga.
kohaselt üldiselt vastas asendusmaa väärtus asendatava maa väärtusele, ent teatud juhtudel võis asendusmaa väärtus olla ka väiksem või hoopiski suurem. Lisaks kandis kinnisasja vahetamisega seotud kulud riik.
MS §-ga 3 tunnistati senikehtinud
Lisaks muudeti
MS §-ga 4 kehtivat
. Kinnisasja omandamine sõltub muudetud regulatsiooni kohaselt sellest, kui palju raha näeb seadusandja selleks igaks eelarveaastaks ette. Kui riik piisavalt raha eelarves ette ei näe, võib see mõningatel juhtudel kaasa tuua, et isik on küll omandi sisuliselt kaotanud, ent on tahtevastaselt formaalselt edasi omanik. Seega
uus redaktsioon kaotas võimaluse saada hüvitisena asendusmaad, lisaks võivad teatud juhtudel mõned kulud jääda isiku kanda ning omandamine on seatud sõltuvusse sellest, kui palju on riigieelarves selleks raha ette nähtud. Lisaks sõltub hüvitis nüüd kinnisasja väärtusest, mitte selle harilikust väärtusest, ning hüvitise „õiglus“ sõltub sellest, millise määruse Vabariigi Valitsus kinnisasja väärtuse arvutamise aluseks kehtestab. Menetlusliigi asendamise ning kinnisasjade omandamise järjekorra sisseseadmise tõttu pikeneb oluliselt (võib-olla isegi aastaid) isiku avalduse suhtes otsuse langetamise aeg (olemasolevate maadevahetuse avalduste väärtus oli seadusemuudatuse tegemise ajal kuni 1,5 miljardit krooni). Konkreetsel juhul oli apellandile asendusmaa aga juba leitud ning kõik eeltoimingud asja otsustamiseks tehtud. Kuna mõistlikult käituv isik muudab pärast menetluse alustamiseks taotluse esitamist vastavalt ka oma käitumist, võib isik lükata heas usus tagasi talle tehtud muud pakkumised maa võõrandamiseks, säilitada kinnistu võimalikult puutumatuna, hoiduda raiete tegemisest. Ka apellant pole seetõttu vahetatava maaga saanud aastaid mingeid toiminguid teha, mistõttu on tal tekkinud nn usalduskahju. Kuna ettepaneku L-K. kinnisasja vahetamiseks tegi Lahemaa Rahvuspargi administratsioon juba 30.06.2003 ning kõik eeltoimingud olid teostatud, oli apellandil kahtlemata tekkinud õiguspärane ootus maade vahetamiseks. A. Konso abikaasa K. K. on lisaks omandanud vahetuseks pakutud kinnistuga piirneva kinnistu (XXXXXXXXX kinnistu, registriosa nr XXXXXXX, abikaasade ühisvara) ja soovib hakata neid tulevikus koos kasutama kui tervikut, ehitades sinna elamu. Seega on isikud riigi käitumist usaldades muutnud oma käitumist, lähtudes teadmisest, et kinnisasi vahetatakse. Seoses vahetamismenetluse asendamisega omandamismenetlusega tekivad raha asemel maad soovival isikul ka muud kulutused, mida ta on asendusmaad taotledes püüdnud vältida (nt maakleritasud). Eelneva põhjal omab hüvitise liigi asendamist ette nägev
MS § 16 p 2 isiku suhtes ebasoodsat toimet. Kuigi
MS § 16 p 2 on kehtestatud ilmselt legitiimsel eesmärgil, ei kaalu avalik huvi üles isiku huvi olukorras, kus isikule on juba leitud asendusmaa ja talle on vastav pakkumine esitatud. Seda põhjusel, et vahetamismenetluse asendamine omandamismenetlusega selles etapis ei võimalda saavutada eesmärki, mida muudatusega taotletakse. Isikule hüvitise määramine ei muutu tõhusamaks, vaid see muutub konkreetsel juhul veelgi aeglasemaks ning lõppkokkuvõttes on ühe avalduse menetlemiseks tehtavad kulutused ühtlasi ka suuremad. Seadusandja pidanuks jätma täitevvõimule vähemalt kaalutlusõiguse otsustamaks, kas igal üksikjuhtumil on vahetamismenetluse lõpuleviimine omandamismenetlusena proportsionaalne ja mõõdukas. Käesoleval juhul see asjaolusid arvestades ilmselgelt nii ei olnud ja arvestada tulnuks A. Konso usalduse kaitsega. Kaalutlusõiguse puudumine on vastuolus proportsionaalsuse 6
MS § 3 ja § 16 p 2 ning
lg 10 algusest peale põhiseadusega vastuolus olevateks ja jätaks need kohaldamata, jõustuksid
ja
Kohtul on võimalus tunnistada ka õigustloova akti andmata jätmine põhiseadusega vastuolus olevaks (nt kaalutlusõiguse ning vastava menetluskorra puudumine). Halduskohtu viide
lg-le 21 ei ole asjakohane, sest see säte kehtestati alles 01.04.2007 ja on kehtetu alates 01.08.
MS § 3 ja § 16 p 2 ei ole vastuolus põhiseadusega.
järgne kinnistu riigipoolne omandamine ei ole sundvõõrandamine. Ühe menetluse asendamine teise olemuselt samaväärse kompenseerimismenetlusega ei saa iseenesest kuidagi riivata omandipõhiõigust. Halduskohus on otsuse p-s 31 õigesti ja piisavalt käsitlenud asjassepuutuvate sätete võimalikku põhiseadusevastasust. Ühe hüvitamise võimaluse asendamist teisega, eesmärgiga tagada isikute võrdsemat kohtlemist, ei saa pidada õiguskindluse rikkumiseks. Kinnisasja omandamisel riigi poolt ei teki omanikule kulusid (vt
Keskkonnaministeerium ei saanud riigieelarve seaduse § 29 lg-st 1 tulenevalt ka varem sõlmida kinnisasjade omandamise lepingud rohkem, kui eelarvevahendid seda võimaldasid. Hariliku väärtuse termini asendamise kinnisasja väärtuse leidmise metoodikaga tingis praktiline vajadus – kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja hariliku väärtuse määramine oli sageli raskendatud, sest tehinguid sarnaste kinnisasjadega ei toimu või toimub väga harva. Uus regulatsioon näeb praktikas omanikele ette paremad võimalused saada kinnisasja eest õiglast hüvitist. Apellatsioonkaebuses ei ole välja toodud ühtegi sisulist probleemi, mis annaks alust arvata, et Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kord on ebaõiglane. Põhjendamatu on ka apellandi alternatiivne taotlus tunnistada
MS § 3 ja § 16 p 2 põhiseadusevastaseks kaalumisruumi puudumise tõttu. Sisuliselt soovib apellant, et keskkonnaminister saaks taotlejale teha temale soodsa erandi, kuna ta on muu hulgas omandanud vahetuseks pakutud kinnisasja vahetus läheduses teise kinnisasja. See ei oleks kooskõlas võrdse kohtlemise ega ka seaduslikkuse põhimõttega. Seadusandja tahe oli suunatud nimelt sellele, et võimalikult vähendada haldusorganite diskretsiooni kinnisasjade omandamismenetluses. Apellatsioonkaebuses ei ole toodud välja, millise põhiõiguse realiseerimist
MS § 16 p 2 piirab. Nii omandamise kui vahetamise puhul on tegemist olukorraga, kus isiku varanduslik seisund lõpptulemusena sisuliselt ei muutu, mistõttu on säte põhiseaduspärane. Apellant ei ole esitanud ühtegi argumenti, miks ka
MS § 3 puhul oleks asjakohane näha ette haldusorgani suurem diskretsiooniruum, mistõttu on see taotlus juba iseenesest põhjendamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 9. Käesolevas asjas on vaidluse all üksnes asjassepuutuvate õigusnormide tõlgendamine ja eelkõige looduskaitseseaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse § 3 ja § 16 p 2 põhiseaduspärasus. Menetlusosalised ei vaidle faktiliste asjaolude üle. 7
MS jõustus 01.08.2008 ning alates sellest hetkest muutus kehtetuks senise
ja varemesitatud vahetamisavalduste menetlemist reguleerib
10. Käesolevas asjas on A. Konso esitanud kohustamisnõude, millega taotleb keskkonnaministri kohustamist võtta vastu otsus Lahemaa Rahvuspargi piiranguvööndi territooriumile jääva L-K. kinnisasja vahetamise menetluses. Kaebuse eesmärk on seega, et keskkonnaminister annaks välja kuni 31.07.2008 kehtinud
S) § 6 lg 1 kohaselt võib isik nõuda haldusakti andmist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma ja see puudutab isiku õigusi. Sellest tulenevalt saab ka kohus rahuldada kohustamiskaebuse üksnes eeldusel, et vastustaja on kohustatud haldusakti andma ning keeldumine või taotluse lahendamisega viivitamine on olnud õigusvastane ning puudutab kaebaja õigusi (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 18.05.2009 määrus haldusasjas nr 3-3-1-5-09, p 12). Lisaks tuleneb RVastS § 6 lg-test 4 ja 5 piirang, et kui taotletakse kaalutlusõiguse alusel antava haldusakti andmiseks kohustamist, saab kohus nõude rahuldamise korral teha avaliku võimu kandjale ettekirjutuse üksnes asja uueks otsustamiseks, mitte aga konkreetse sisuga haldusakti andmiseks, välja arvatud juhul, kui juhtumi asjaolude tõttu ei saa avaliku võimu kandja haldusakti andmisest asja uuel otsustamisel ühelgi tingimusel keelduda ehk tema kaalutlusõiguse ulatus on asjaoludest tulenevalt redutseerunud nullini. Seega tuleb asja lahendamiseks kontrollida, kas vastustaja on kaebaja õigusi puudutava haldusakti jätnud andmata õigusvastaselt ning kui jah, siis kas haldusorganil on jätkuvalt kohustus haldusakt anda. Haldusakti andmise kohustuse olemasolu korral vajab lisaks analüüsi, kas tegemist on diskretsioonilise haldusaktiga ning kas haldusorganil on jätkuvalt kaalutlusõigus.
lg 4 viimase lause kohaselt kandis kinnisasja vahetamisega seotud kulud küll riik, kuid riik kannab ka kinnisasja omandamisega seotud kulud vastavalt praeguse
Asjaolust, et seoses kinnisasja vahetamise menetluse asendamisega kinnisasja omandamise menetlusega on riik juba kandnud suuri kulusid, mis omandamismenetlusele ülemineku korral muutuvad osaliselt ebavajalikeks ja eesmärgipäratuteks, ei tulene kaebajale mingit subjektiivset õigust nõuda vahetamismenetluse jätkamist. Seadusandja pidi seaduse muutmisel nende täiendavate kulutustega arvestama ning kuna seadus võeti Riigikogus vastu, siis järelikult pidas riik muudatuse eesmärke sellega kaasnevatest negatiivsetest mõjudest kaalukamateks. 15. Ringkonnakohus peab lisaks vajalikuks märkida vastuseks apellatsioonkaebuses toodud väidetele, mis seonduvad vahetamis- ja omandamismenetluses kinnisasja väärtuse erineva hindamismetoodikaga, et vastavad argumendid ei saa käesoleval juhul olla asjakohased. Oluline ei ole, et erandjuhtudel võis
lg 3 kohaselt kinnisasjade vahetamise korral asendusmaa väärtus olla vahetatava kinnisasja väärtusest suurem. Maa-ameti 24.11.2006 kirja nr 6.3-6/13262/11735 (tl 7) kohaselt oli L-K. kinnistu väärtuseks määratud 800 000 krooni ja vahetusmaaks pakutud maaüksuste väärtuseks kokku 797 969 krooni. Järelikult oleks vahetatavate maade väärtused langenud kokku. Lisaks ei saa isikule asjaolust, et asendusmaa võib õigusaktide kohaselt olla vahetatavast maast väärtuslikum, ühelgi juhul tuleneda subjektiivset õigust vahetatavast maast suurema väärtusega asendusmaale, seda ka juhul, kui tegemist oleks sundvõõrandamise olukorraga. Isikul puudub nõudeõigus riigi arvel rikastumiseks, ta saab nõuda üksnes oma omandiõiguse kaotamise heastamist. Teiseks ühtlustati 01.08.2008 jõustunud
muudatustega senistes vahetamis- ja omandamismenetlustes kasutatavad kinnisasjade hindamise alused. Kuni 31.07.2008 nägi
lg 3 ette, et kinnisasjad vahetatakse nende väärtuse alusel,
lg 1 kohaselt aga võis riik looduskaitseliste kitsendustega kinnisasja omandada selle harilikule väärtusele vastava tasu eest. Alates 01.08.2008 kehtiva
lg 1 järgi omandab riik looduskaitseliste kitsendustega kinnisasja selle väärtusele vastava tasu eest. Seega langevad varasemas vahetamismenetluses ning praeguses omandamismenetluses kinnisasjade väärtuse määramise metoodikad kokku ning eelnõu 212 SE seletuskirja kohaselt on see olnud ka üks seaduse muutmise eesmärke. Kuivõrd A. Konso on esitanud avalduse kinnisasja vahetamiseks ning tema kinnistu väärtus on määratud samadest põhimõtetest lähtuvalt nagu praegu omandatavate kinnistute väärtus, siis ei saanud seadusemuudatus selles osas tema olukorda halvendada. II Kinnisasja väidetav sundvõõrandamine 16. Omandiõiguse teostamine (omandi vaba kasutamine) on demokraatlikus ühiskonnas, kus tuleb tagada ka teiste ühiskonnaliikmete õiguste ja üldiste huvide kaitse (nt PS § 19 lg 2, § 32 lg 2 viimane lause), alati teatud määral piiratud või kitsendatud. Küll võivad need kitsendused konkreetsel juhul suuresti erineda, piirates omandi valdamist, kasutamist ja käsutamist erinevas ulatuses, rohkem või vähem intensiivselt. Muu hulgas võib omandi vaba kasutamine olla kitsendatud looduskaitselistel eesmärkidel (eelkõige kohustades kasutama vara ainult teatud moel või hoiduma vara teatud moel kasutamisest). 10
-st ei tulene, et kaitsealasse kuuluv maa peaks olema tingimata riigi omandis. Ringkonnakohus märgib, et ka
praegu kehtivast redaktsioonist ei tulene, et looduskaitseliste piirangutega maa peaks kuuluma riigile. Iseenesest ei ole välistatud ka loodusreservaadi kui kõige rangema kaitsekorraga maa eraomandis olek. Samas sõltub sellise olukorra mõistlikkus lisaks kaitsekorra rangusele ka sellest, kuidas omanik on valmis täitma kaitsekorralduskava. Näiteks loodusreservaadi puhul on ilmselt otstarbekam, kui vastava kaitserežiimiga maa on riigi omandis, sest see tagab avalike huvide parema kaitstuse ning võimaldab kaitsekorralduskava tõhusamalt (ühtlustatult) ellu viia. Teisalt üksnes piiranguvööndis asuva maa riigi omandis olemine ei pruugi olla sugugi tingimata vajalik ega mõistlik. 18. PS § 32 lg 1 teine lause lubab omandit omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest. PS § 32 lg 2 annab igaühele õiguse enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada ning sellekohased kitsendused peab sätestama seadus. PS § 32 lg 2 teine lause igasuguste omandikitsenduste korral tingimata õiglase ja kohese hüvitamise kohustust ette ei näe. Kinnisasja sundvõõrandamise seaduse (KASVS) § 2 lg 1 sätestab kinnisasja sundvõõrandamise mõiste: kinnisasja võõrandamine omaniku nõusolekuta üldistes huvides õiglase ja kohese hüvitamise eest. KASVS § 2 lg 2 täpsustab lisaks, et sundvõõrandamine peab toimuma avaliku võimu aktiga. KASVS § 3 lg 1 p 9 kohaselt on kinnisasja üldistes huvides sundvõõrandamine lubatud muu hulgas eesmärgil luua juurdepääs veekogudele, maastikulistele vaatamisväärsustele, kaitstavatele loodusobjektidele ja kultuurimälestistele ning tagada nimetatud objektide säilimine. KASVS § 3 lg 2 näeb ette, et kinnisasja omanik võib taotleda talle kuuluva kinnisasja võõrandamist riigi või kohaliku omavalitsuse poolt, kui kehtestatud avalik-õiguslikud kitsendused ei võimalda kinnisasja kasutamist vastavalt senisele sihtotstarbele.
kohaselt on loodusobjekti kaitse alla võtmise eeldus selle ohustatus, haruldus, tüüpilisus, teaduslik, ajaloolis-kultuuriline või esteetiline väärtus või rahvusvahelisest lepingust tulenev kohustus.
lg 1 näeb ette, et kaitstavat looduse üksikobjekti sisaldava või kogu ulatuses kaitsealal, hoiualal või püsielupaigas asuva kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab, omandab riik kokkuleppel kinnisasja omanikuga kinnisasja väärtusele vastava tasu eest. 19. Käesolevas asjas on A. Konso väitnud, et tema kinnistu on sisuliselt sundvõõrandatud. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Vaidlust ei ole selles, et apellandile kuuluv L-K. kinnistu jääb tervikuna Lahemaa Rahvuspargi piiranguvööndisse.
lg 1 kohaselt on piiranguvöönd kaitseala maa- või veeala, kus majandustegevus on lubatud, arvestades
-ga 11
Lahemaa Rahvuspargi kaitseeeskiri on kehtestatud Vabariigi Valitsuse 03.06.1997 määrusega nr 109. Erinevalt loodusreservaadist (
) ja sihtkaitsevööndist (
See tuleneb ka Lahemaa Rahvuspargi kaitse-eeskirja punktidest 28–34, milles on sätestatud rahvuspargi piiranguvööndi kaitsekord. Piiratud ulatuses on lubatud looduskaitsenõuetega kooskõlas olev majandustegevus ja loodusvarade kasutamine (p 30), samuti kaitseala valitseja nõusolekul ehitamine (p-d 31, 32). Avaliku maaregistri andmebaasi (http://xgis.maaamet.ee/ky/FindKYByT.asp?txtCU=XXXXX:XXX:XXXX) kohaselt on L-K. katastriüksuse sihtotstarve 100% maatulundusmaa ja tervikuna metsamaa. Kaitse-eeskirja punkti 31 alapunktist 9 tulenevalt ei ole ka sellisele maale ehitamine välistatud, kuigi seotud oluliselt piiravate lisatingimustega. Kaebaja ei ole ka ise väitnud, et L-K. kinnisasja kaitserežiim muudaks selle sihipärase kasutamise võimatuks, märkides üksnes, et ta on hoidunud selle kasutamisest (nt metsaraiest) seoses kinnisasjade oodatava vahetamisega. Kui kaitsekord muudaks kinnisasja sihipärase kasutamise võimatuks, siis poleks apellant saanud seda kasutada ka kinnisasjade vahetamist ootamata. Esiletoodut arvestades ei ole ringkonnakohtu hinnangul antud juhul tegemist olukorraga, kus seadusega on nähtud ette sedavõrd ulatuslikud avalik-õiguslikud kitsendused, mis ei võimalda kinnisasja otstarbekohast kasutamist. Kahtlemata on õigusaktidest tulenevad kitsendused nimetatud kinnistu kasutamisele olulised, kuid kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist need päris võimatuks siiski ei muuda. Seetõttu ei kujuta kehtestatud looduskaitselised piirangud endast ka kinnisasja faktilist sundvõõrandamist, sest isik ei ole jäänud nende tõttu faktiliselt täielikult ilma oma omandiõiguse teostamise võimalusest (vt ka P. Roosma. PS § 32 kommentaarid. – Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 2., täiendatud väljaanne, Tallinn 2008, lk 327). 20.
ei reguleeri esmajoones mitte olukordi, kus kehtestatud kaitsekord muudab kinnisasja sihtotstarbelise kasutamise lausa võimatuks, sest sellistel juhtudel oleks taolise sisuliselt juba sundvõõrandatud kinnisasja omanikul õigus taotleda ka nimetatud kinnisasja formaalset võõrandamist riigi poolt õiglase ja kohese tasu eest KASVS § 3 lg 2 alusel.
§-s 20 sätestatud kaitstavat loodusobjekti sisaldava või kaitsekorraga alal asuva kinnisasja omandamise võimalus on seevastu nähtud ette olukordadeks, kus kehtestatud kaitsekord ei muuda küll kinnisasja eesmärgipärast kasutamist võimatuks, kuid piirab seda oluliselt. See tähendab juhtudeks, mil kinnisasja omanikul ei ole iseenesest õigust nõuda riigilt kinnisasja omandamist sundvõõrandamist reguleerivate sätete alusel, kuid mil riik peab seda looduskaitselisi eesmärke arvestades otstarbekaks ja vajalikuks. Nagu juba märgitud, ei sisalda
üldist nõuet, et kaitsekorraga alad peaksid kuuluma eranditult riigi omandisse. Tähelepanuta ei saa jätta ka KASVS § 3 lg-s 3 sätestatud põhimõtet, et kui eesmärk, milleks sundvõõrandamist taotletakse, on saavutatav ilma teise isiku omandis oleva kinnisasja omandamiseta, ei ole sundvõõrandamine lubatud. 21. Eelnevast tuleneb lisaks, et kuna kinnisasja suhtes piiranguvööndi kaitsekorra kehtestamise näol ei ole üldjuhul tegemist selle kinnisasja sundvõõrandamisega, mis eeldab PS § 32 lg-s 1 ja KASVS § 2 lg-s 1 nimetatud „kohest“ hüvitust, siis piiranguvööndis asuvate kinnisasjade
alusel omandamine ei pea tingimata toimuma vahetult pärast piiranguid sisaldava kaitsekorra kehtestamist. Seetõttu ei saa iseenesest õigusvastaseks pidada ka taotluste lahendamist nende laekumise järjekorras (
lg 4) ning kinnisasjade omandamise sõltuvusse seadmist riigieelarves selleks ettenähtud vahendite eraldamisest (
§-s 19 sätestatud kinnisasjade vahetamise võimalus. 22. Ringkonnakohus peab vajalikuks täiendavalt märkida, et ka juhul, kui tegemist olnuks faktilise sundvõõrandamise olukorraga, siis ei oleks võimalik väita, et sundvõõrandatav kinnisasi tuleks selle omaniku soovil asendada teise kinnisasjaga. PS § 32 lg 1 ega KASVS ei näe ette ega eelda tingimata naturaalrestitutsiooni. Ka RVastS § 8 lg 1 esimene lause sätestab üldreegli, mille kohaselt varaline kahju hüvitatakse rahas. RVastS ei võimalda kannatanul nõuda kahju hüvitamist muul viisil kui rahas. Erandiks on õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamise nõue RVastS § 11 alusel, kuid sellega antud juhul tegemist olla ei saa, sest kaitseala piiranguvööndis asuva kinnisasja omanikule kaitsekorra kehtestamisega põhjustatud otseste kahjulike tagajärgede (konkreetse kinnisasja sihtotstarbelise kasutamise kitsendamine või võimatuks muutmine) kõrvaldamine oleks võimalik üksnes kinnisasja kaitse alt väljaarvamise korral.
§-s 7 nimetatud loodusobjekti kaitse alla võtmise eelduste jätkuva olemasolu korral oleks see aga vastuolus
eesmärkide ja ülekaaluka avaliku huviga. III Kinnisasja vahetamise avalduse menetlemine
Vabariigi Valitsuse 08.07.2004 määruse nr 241 „Kinnisasja vahetamise kord ja kinnisasja ning selle oluliste osade väärtuse määramise alused“ § 10 lg 1 kohaselt määras keskkonnaminister riigi esindaja vahetusmenetluses, kes määruse § 10 lg-st 2 ja §-dest 11–15 tulenevalt teostab vahetusmenetluses kõik vajalikud eeltoimingud. Määruse § 18 sätestas, et riigi esindaja esitab vahetamise eeltoimingute käigus koostatud toimiku keskkonnaministrile, kes otsustab maade vahetamise või keeldub sellest. Riigi esindajaks vahetusmenetluses oli Maa-amet. Seega oli sarnaselt Riigikohtu halduskolleegiumi 29.03.2006 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-81-05 (p 8) kirjeldatud olukorraga ka käesoleval juhul tegemist ühtse haldusmenetlusega, mille käigus menetlustoimingute tegemise pädevus oli üksnes jagatud erinevate haldusorganite vahel. 26. Keskkonnaminister on halduskohtumenetluses põhjendanud otsustamisega viivitamist
muutmise seaduse eelnõu menetlemisega, millest tulenevalt poleks olnud kohane hakata kiirustades lõpetama pooleliolevaid vahetamismenetlusi. Muid mõjuvaid põhjusi vastustaja esile toonud ei ole. „Looduskaitseseaduse ja sellest tulenevalt teiste seaduste muutmise seaduse“ eelnõu (XI Riigikogu 212 SE, algne pealkiri „Looduskaitseseaduse muutmise seadus“) algatati Riigikogus 10.03.2008, võeti vastu 19.06.2008 ja jõustus 01.08.2008. „Looduskaitseseaduse muutmise seaduse“ eelnõu saadeti õigusaktide eelnõude elektroonilise kooskõlastamise süsteemi eÕigus kaudu kooskõlastusringile 21.11.2007 (reg.nr 55676) ning nägi juba siis ette
Vabariigi Valitsus kiitis nimetatud eelnõu oma protokollilise otsusega heaks 31.01.2008 istungil (https://dhs.riigikantselei.ee/dhsavalik.nsf/34ca63dfd4f6b95c42256d52004dfd52/c2256d56004d 5f80c22573e2004493e5?OpenDocument). Kuna
muutmise seaduse eelnõu valmistas ette Keskkonnaministeerium, on ilmne, et keskkonnaministril oli A. Konso taotluse asjas toimiku saamise ajal juba põhjust arvata, et kinnisasjade vahetamise menetlus tõenäoliselt lähiajal asendatakse kinnisasjade omandamise menetlusega. 27. Halduskohus leidis (otsuse p 32.2), et keskkonnaminister viivitas A. Konso avalduse lahendamisega õigusvastaselt, sest eelnõu menetlemine ei anna alust otsustamisega viivitamiseks ning viivitus ei saanud
muutmise põhjuseid ja eesmärke arvestades olla ka asjakohane. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et 212 SE seletuskirja kohaselt oli eelnõu eesmärk esmajoones menetluse tõhustamine ja odavamaks muutmine. Sama eesmärki väljendas eelnõu algatanud Vabariigi Valitsuse esindajana keskkonnaminister ka Riigikogus eelnõu esimesel lugemisel (vt J. Tamkivi sõnavõttu Riigikogu täiskogu 26.03.2008 istungi stenogrammis – http://www.riigikogu.ee/?op=steno&stcommand=stenogramm&date=1206525900#pk1850). Nõustuda tuleb halduskohtuga ka selles, et nimetatud eesmärke A. Konso avalduse menetlemisega viivitamine täita ei saanud, sest antud juhul olid kõik vajalikud eeltoimingud juba tehtud. Kuigi ei saa välistada, et asja otsustamisega viivitamist õigustavaks mõjuvaks põhjuseks võib olla ka õigusakti eelnõu menetlemine (nt kui taotluse lahendamine eeldab vastava õigusliku regulatsiooni olemasolu, mille puudumine on tunnistatud põhiseadusega vastuolus olevaks ja eelnõu vastava regulatsiooni ette näeb), käesoleval juhul muudatuste eesmärke arvestades sellise olukorraga tegemist ei olnud, mistõttu ei saanud see õigustada ka haldusakti andmisega viivitamist. 28.
lg 4, kinnisasja vahetamise korra § 18 ega ükski muu õigusakt ei näinud keskkonnaministrile ette konkreetset tähtaega kinnisasja vahetamise otsustamiseks. Riigikohtu halduskolleegium on juba 13.06.1997 määruses haldusasjas nr 3-3-1-18-97 märkinud, et kui tähtaega pole määratud, siis peab avalik-õiguslik asutus tegema toimingu mõistliku aja jooksul. Sisuliselt sama näeb ette HMS § 5 lg 4, millest tulenevalt peab menetlustoimingud läbi viima põhjendamatu viivituseta. Käesoleval juhul tuleb anda hinnang, kas A. Konso avalduse suhtes otsuse vastuvõtmata jätmine ajavahemikul detsembri algusest 2007 kuni 09.05.2008 (halduskohtule esitatud kaebuse postitamise kuupäev) oli õiguspärane või mitte. Halduskohus on järeldanud, et keskkonnaminister viivitas otsuse vastuvõtmisega õigusvastaselt, kuid pole määratlenud, millisest ajahetkest alates muutus viivitus õigusvastaseks. Ringkonnakohtu hinnangul oli kontrollitavate küsimuste hulka ja keerukust ning menetluse üldist pikkust arvestades mõistlik aeg otsuse vastuvõtmiseks möödunud 2008. a jaanuari lõpuks. Alates veebruarist 2008 saab keskkonnaministri viivitust lugeda õigusvastaseks. Kahe kuu pikkust aega on otsuse vastuvõtmiseks mõistlikuks pidanud ka kaebaja ise (vt A. Konso esindaja poolt 06.10.2008 halduskohtule täiendavalt esitatud seisukohta – tl 68). 29. Nõustuda tuleb apellandiga ka selles, et kuigi omandamismenetlus on teoreetiliselt kiirem ja lihtsam, käesoleval juhul selle eelised siiski ilmneda ei saa, pigem vastupidi. Lisaks teisele menetlusliigile ülemineku ootusest põhjustatud viivitusele, on käesoleval juhul tekkinud 15
lg 2 viimase lause kohaselt kannab kinnisasja omandamisega seotud kulud riik ja omandamist finantseeritakse riigieelarvest igaks eelarveaastaks määratud summa piires.
lg 4 näeb ette, et üldjuhul otsustatakse kinnisasja omandamine omandamiseks tehtud avalduste laekumise järjekorras ning andmed omandamise avalduste ja nende laekumise järjekorra kohta avaldatakse Keskkonnaministeeriumi veebilehel. Keskkonnaministeeriumi veebilehel avaldatud nimekirja kontrollseisuga 01.11.2009 järgi (http://www.envir.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=1077218/01_11_09_Avaldamise+nim ekiri_l%F5plik.pdf) on A. Konso avaldus järjekorras nr 172 ning nimekirjast nähtub, et 2009. a jooksul on riik sama kuupäeva seisuga omandanud 15 kinnistut. Seega on ilmne, et L-K. kinnistu omandamismenetluse lõpuleviimine ei ole veel niipea võimalik ning selleks võib kuluda veel aastaid. Samas ei anna ka nimetatud asjaolu alust tunnistada senise vahetamismenetluse omandamismenetlusega asendamist (s.o
lg-t 10 ja varasema
tühistamist ehk
MS § 3 ja § 16 p 2) põhiseadusega vastuolus olevaks, sest ringkonnakohus selgitas juba eespool, et kuna tegemist ei ole kinnisasja õigusliku ega faktilise sundvõõrandamisega, siis puudub kinnistuomanikul (põhi)seadusest tulenev õigus nõuda kinnisasja viivitamatut omandamist õiglase ja kohese tasu eest. Antud juhul on kinnisasja omanikul õigus nõuda riigilt kinnistu omandamist üksnes kehtiva
§-s 20 sätestatud alustel ja korras, mille järgimise üle asjas vaidlust ei ole. 30. Apellandi poolt alternatiivsena toodud väidet, et
lg 10 (LSKMS § 16 p 2) on põhiseadusega vastuolus kaalutlusõiguse puudumise tõttu, kohus sisuliselt ei analüüsi. Seda põhjusel, et kaalutlusõiguse puudumise tõttu saaks konkreetse normikontrolli raames kohus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatada üksnes eeldusel, et kaalutlusõiguse puudumine on konkreetsel juhul viinud põhiseadusevastase olukorra tekkimisele. Kuna ringkonnakohus eespool leidis, et käesolevas haldusasjas põhiseadusevastast olukorda tekkinud ei ole, siis puudub vajadus hinnata kaalutlusõiguse olemasolu või puudumist üldiselt ning selle võimalikke laiemaid tagajärgi. Kohus ei teosta abstraktset normikontrolli. 31. Ringkonnakohus peab vajalikuks vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele täiendavalt märkida, et halduskohus selgitas kaebajale õigesti, et isegi juhul, kui tunnistada
MS § 3 ja § 16 p 2 ning
lg 10 põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta need kohaldamata, ei jõustuks seeläbi automaatselt
ja
Seda ei juhtuks isegi juhul, kui Riigikohus tunnistaks
Seejuures ei ole pärast seadusemuudatuse jõustumist enam objektiivselt võimalik tunnistada kehtetuks
MS § 3 ja sellega taastada varasemat
, sest muutev seadus saab jõustudes immanentseks osaks muudetavast seadusest, lahustub selles, kaotades iseseisva toime ja tähenduse, ning isegi põhiseaduslikkuse järelevalve kohtul puudub volitus luua ise uut õigust või taaskehtestada seaduse konkreetset redaktsiooni. Riigikohus saab üksnes tunnistada kehtiva normi kehtetuks või teatud regulatsiooni puudumise põhiseadusega vastuolus olevaks, kuid ei saa taastada seadusandja poolt tühistatud normi kehtivust, kui vastav muudatus on juba jõustunud (vt Riigikohtu volitusi põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse – PSJKS – §-s 15). Iseseisvat reguleerivat toimet mitteomavate muutmisseaduse sätete puhul on võimalik üksnes nende põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamine enne nende jõustumist Vabariigi Presidendi või õiguskantsleri taotluse alusel algatatud abstraktse normikontrolli menetluses (PSJKS § 15 lg 1 p 1) ning sellisel juhul ei omandaks varasemat normi tühistav säte õiguse jõudu (PSJKS § 15 lg 2). 16
Ringkonnakohus selgitas eespool, et kinnisasjade vahetamise õigusliku aluse asendamist kinnisasjade omandamise regulatsiooniga ei saa pidada ka põhiseadusega vastuolus olevaks. Seega tuleb A. Konso kohustamiskaebus jätta rahuldamata.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.