) § 12 lg 1 kohaselt residendist füüsiline isik maksab tulumaksu kõikidelt nii Eestist kui ka väljaspool Eestit saadud, nii Tulumaksuseaduse §-des 13-22 loetletud kui ka loetlemata tuludelt. A. K ei käsitlenud AS-lt Swedbank 30.06.2005.a. AS Hansapank aktsiate eest laekunud summat 739 305 krooni tuluna ega kajastanud seda oma 2005.a. tuludeklaratsioonis, rikkudes sellega
lg 1 nõudeid.
K pidanud saadud tulu deklareerima
lg 4 p 3 alusel ei maksustata tulumaksuga sundvõõrandamistulusid ja hüvitisi sundvõõrandamisel. Maksuhalduri seisukoht, et antud juhul ei ole tegemist hüvitisega, mis on makstud isikule vara sundvõõrandamisel kuna
lg 4 p-s 3 nimetatud maksuvabastus on kohaldatav üksnes avalikes (üldistes) huvides kinnisasja sundvõõrandamisel ning sellisel juhul makstava hüvitise suhtes on väär. Kuigi antud maksuvabastus loodi 1995. aastal jõustunud kinnisasja sundvõõrandamise seadusega, ei saa seaduse tekstist järeldada, et tulumaksuga ei maksustata ainult kinnisasja sundvõõrandamisel saadud tasusid ja hüvitisi. Sundvõõrandamise reegleid on sätestatud ka teistes seadustes, näiteks on relvaseaduses toodud relva sundvõõrandamise alused ja kord ning riigikaitseliste sundkoormiste seaduses toodud vallasvara sundvõõrandamise alused ja kord. Tulumaksuseaduse § 15 lg 4 p 3 ei täpsusta, milliseid sundvõõrandamistasusid ja hüvitisi sundvõõrandamisel tulumaksuga ei maksustata.
lg 4 p 3 rakendamisel ei saa takistuseks olla ka asjaolu, et Äriseadustiku 291 peatükist leitav aktsiate ülevõtmise regulatsioon ei kasuta kordagi sõna „sundvõõrandamine”. Maksustamisel tuleb lähtuda tehingute tegelikust majanduslikust sisust ja eesmärkidest. Vastavalt Põhiseaduse § 32 lõikes 1 sätestatule on igaühe omand puutumatu ja võrdselt kaitstud. Omandit võib omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seadusega sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvitise eest. Sundvõõrandamise tunnusteks on seega: 1) omandi võõrandamine ja 2) omaniku sellekohase nõusoleku puudumine. Sundvõõrandamine on reeglipärane kui see teostatakse: 1) seaduses sätestatud juhtudel ja korras, 2) üldistes huvides, 3) õiglase ja kohese tasu eest. Need kolm tingimust on täidetud olnud ka kõnesoleval aktsiate ülevõtmise juhtumil. Nõustuda ei saa maksuhalduriga selles, et kuivõrd aktsiate ülevõtmine teenib tuumikinvestori huve, siis ei ole aktsiate ülevõtmine toimunud üldistest (avalikest) huvidest lähtuvalt. On põhimõtteliselt väär asuda seisukohale, et avalikes huvides sundvõõrandamisega on tegemist üksnes sel juhul, kui sundvõõrandatav vara läheb riigi või kohaliku omavalitsuse omandisse. Äriseadustiku 291 peatükis sätestatud ülevõtmist võimaldava regulatsiooni puhul põimuvad üldine huvi (ettevõtluskeskkonna soodustamine) ja erahuvi (aktsionäride huvid). Üldine huvi väljendub äriühingute efektiivse juhtimise ning efektiivse väärtpaberituru tagamises. Efektiivselt tegutsev aktsiaselts suudab tagada maksimaalselt palju töökohti, maksta riigile enam makse ja anda lisaks eeltoodule ka veel panus majanduse üldisesse arengusse. Seega on maksuhalduri seisukoht avalike (üldiste) huvide puudumise osas põhjendamatu. Aktsiate ülevõtmine riivab vähemusaktsionäride omandiõigust ning Põhiseaduse § 32 tulenevalt ei olegi selline omandiõiguse riive võimalik teisel põhjusel kui üldistes (avalikes) huvides. Vastupidisel juhul tuleks asuda seisukohale, et ülevõtmist võimaldav normistik Äriseadustikus on põhiseadusevastane. 2 Ka maksuhalduri selgitus justkui saaks otsuse sundvõõrandamise kohta langetada vaid Vabariigi Valitsus, muu riigiasutus või kohalik omavalitsus on põhjendamatu ning ei tugine seadusele. Sundvõõrandamise otsuse saab teha iga pädev isik. Käesoleval juhul otsustas aktsiate ülevõtmise aktsionäride üldkoosolek. Aktsiate ülevõtmine ei teeni väikeaktsionäride huve nagu maksuhaldur vääralt järeldab. Aktsiate äravõtmine tähendab siiski seda, et aktsiad võetakse ära vastu nende omanike tahtmist ning nende soove mitte arvestades. Sisuliselt on tegemist väikeaktsionäride investeeringu katkestamisega. Maksuhaldur ei ole otsuses ka põhjendanud, miks ta leiab, et aktsiate ülevõtmine on antud juhul A. K huvides. Maksuhaldur on veel leidnud, et tegemist ei olnud mitte kahju katteks makstud hüvitisega vaid varasemalt laekunud sissetulekuga. Ka selline maksuhalduri järeldus on meelevaldne. Tulu tekib enamasti kõikide sundvõõrandamisprotsesside käigus kuna rahaliselt hinnatavate asjade väärtus ajas reeglina kasvab. Seega on
Seadusandja on aga langetanud õiguspoliitilise otsuse, et kuna omandiõigus on üks isiku põhiõigustest ning sundvõõrandamise näol on tegemist olulise omandiõiguse riivega, on mõistlik sundvõõrandamise käigus isikule makstud tasud ja hüvitised tulumaksust vabastada.
üldine mõte on sätestada tulumaksu kohustus juhuks, kui isik sihipäraselt tegeleb oma vara võõrandamisega kasusaamise eesmärgil. Tulumaksuvabastused on seevastu ette nähtud juhuks, kui isikul sellist eesmärki pole. A. K ei soetanud aktsiaid müümiseks, ta soovis teha investeeringu ja saada edaspidi pensionipõlves dividende.
lg 4 p 3 säte on abstraktne, mis tähendab, et seda tuleb rakendada mistahes protsessis, mis vastab sundvõõrandamise tunnustele. Antud juhul on maksuhaldur sätte kohaldamisala meelevaldselt kitsendanud, mis on toonud kaasa põhjendamatu maksuotsuse. Seda tehes on rikutud üldist võrduspõhimõtet ja hüvitist maksustades koheldud A. Kd võrreldes teiste sarnases olukorras olevate isikutega, kelle vara on seaduslikel alustel nende tahte vastaselt võõrandatud, ebavõrdselt. Kohtuistungil viitas kaebaja täiendavalt õiguskantsleri 01.10.2002 seisukohale, et Äriseadustiku vaatlusalused sättes sisaldavad omandi põhiõiguse riivet ning tegemist on seaduse alusel omandi ülevõtmisega üldistes huvides. Seetõttu on ka täielikult väär maksuhalduri seisukoht, et aktsiate ülevõtmine kunagi ei saa toimuda avalikes huvides. Avaldaja lisas, et isegi kui kohus leiab
lg 4 p 3 kohaldamisele mittekuuluvat tuleks kaaluda Äriseadustiku § 291 peatüki põhiseadusevastaseks tunnistamist kuna sellisel juhul lubaks seadus eraomandit võõrandada ilma põhiseaduslikku legitiimsust tagava tingimuseta, milleks on avalik huvi selliseks tegevuseks. Isiku seisukohalt on aga ükskõik, kas omandi võõrandab riik või eraõiguslik isik, tema on ikka oma omandist ilma jäänud. Kui seejuures asuda seisukohale, et
K kohta ei kehti, rikutakse eeltoodust lähtudes võrdsuspõhiõigust. maksuotsuses näidatud maksu tasumise tähtpäev on ebaõige 3
lg 4 kohaselt on vara võõrandamisest saadavalt kasult tasumisele kuuluv tulumaksu tasumise tähtaeg järgneva kalendriaasta 01.oktoober. Kontrollaktis ja maksuotsuses viitab maksuhaldur, et Hansapanga aktsiate ülevõtmise eest saadud hüvitis tuleb deklareerida kui „muu tulu”
lg1 tähenduses ning
lg 3 alusel on sellise tulumaksukohustuse täitmise tähtaeg järgneva kalendriaasta
Enne aktsiate ülevõtmist oli A. Kle tehtud personaalne pakkumine aktsiate võõrandamise kohta. A. K müüski 11.
27.11.2007 maksuhaldurile antud seletuses (lk 64) on A. K öelnud: „Mina ei saanud tehingust tulu, minule maksti rahalist kompensatsiooni minu käest ilma minu nõusolekuta äravõetud vara eest. Tuludeklaratsioonis ei ole saadud raha deklareeritud kuna saadud kahjutasu ei osanud kuidagi seostada tuluga“.
. Kasu vara võõrandamisest lõike 4 p 3 kohaselt tulumaksuga ei maksustata sundvõõranditasu ja hüvitisi sundvõõrandamisel. Maksuhaldur on seisukohal, et kuna aktsiate ülevõtmine on toimunud mitte Vabariigi Valitsuse vaid aktsionäride üldkoosoleku otsusel ja aktsiaseltsi huvides, mis pole üldise huviga seostatav, puudus kaebajal igasugune alus
Kohtuistungil möönis maksuhalduri esindaja, et see, kas võõrandamist teostab riik või äriühing, ei pruugigi olla olemuslik, kuid igal juhul peab sundvõõrandamine toimuma avalikes huvides – nii nagu on fikseeritud Põhiseaduse §-s 32. Plaanides oma väikeaktsionäridelt aktsiate ülevõtmist tegutses aktsionäride üldkoosolek aga ainuüksi Swedbanki kasuks. Seega on maksuvaidluse lahendamisel muutunud oluliseks, kuidas sisustada Tulumaksuseaduses kasutatud sundvõõrandamise mõistet. Vastustaja on viidanud ja see on ka üldteada, et
lg lg 4 p-s 3 sätestatud maksuvabastus toodi Tulumaksuseadusse sisse 22.02.1995.a vastu võetud ning 31.03.1995.a. jõustunud Kinnisasja sundvõõrandamise seadusega. Seaduse kohaselt otsustab kinnisasja sundvõõrandamise Vabariigi Valitsus, teine riigiasutus või kohalik omavalitsus oma otsusega järgides avalikku huvi ja seaduses toodud eesmärke (nt riigikaitseehitise rajamiseks, avalike sadamate laiendamiseks jne). Eeltoodust on Lääne maksu ja – tollikeskus teinud järelduse, et ka aktsiate ülevõtmine Äriseadustiku 291 peatüki alusel oleks sundvõõrandamisena vaadeldav ainult Kinnisasja sundvõõrandamise seaduses toodud eesmärkide, korra ja tingimuste järgimisel. 5 Seega on vastustaja seisukohalt välistatud, et aktsiate ülevõtmine saaks olla käsitletav sundvõõrandamisena, kuivõrd nn võõrandamise tulemusena vara ülekandumine eraõiguslikule isikule Lääne maksu- ja tollikeskust vaatepunktist ei saa kunagi toimuda avalikes huvides. Kohtu arvates tuleks üldise huvi olemasolu üle siiski otsustada üksikjuhtumi alusel misjuures võib ilmneda, et üldise huvi järgimine on võimalik ka neil juhtudel, kui võõrandatav omand ei lähe mitte üldisesse (avalikku) omandisse vaid teatud tingimustel isegi ühelt indiviidilt teisele, näiteks sotsiaalse õigluse huvides. Asjas James jt vs Ühendkuningriigid on Euroopa Inimõiguste kohus märkinud: „ üldiste huvide mõiste on lai … Otsus kehtestada omandit võõrandavaid seadusi sisaldab endas üldiselt poliitilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid kaalutlusi, kus arvamused demokraatlikus ühiskonnas võivad oluliselt erineda. Kohus, tunnistades loomulikuna seadusandja laia suvamäära sotsiaal- ja majanduspoliitika elluviimistel, respekteerib seadusandja otsust selle kohta, mis on „üldistes huvides““. Asjas nr 3-2-1-59-04 leidis Riigikohtu üldkogu sarnaselt, et sundvõõrandamine tähendab omaniku täielikku või osalist ilmajätmist subjektiivsest õigusest, mille Põhiseaduse § 32 garanteerib. „Seejuures ei ole oluline, kas sundvõõrandamise tulemusel saab vara omanikuks riik või muu isik. Sundvõõrandamisega on tegemist ka siis, kui riik paneb omanikule kohustuse võõrandada oma vara kolmandatele isikutele“ (p 13). Käesolevas kaasuses võib üldise huvi järgimine vähemusaktsiate ülevõtmisel põhiaktsionäride poolt olla põhjendatav aktsiaseltside olulise rolliga turumajandusliku ühiskonna struktuuris ja heaolu tagamisel tulenevalt nende tööandja ja maksumaksja staatusest. Seetõttu on efektiivselt toimiv aktsiaselts ja efektiivne väärtpaberiturg üldistes huvides „Aktsiaseltsi tegevuse toetamine ja sellega majanduse kindlustamine on avalikes huvides ning olulisem väikeaktsionäri õigustest“, leidis justiitsminister oma arvamusavalduses õiguskantslerile. Efektiivselt tegutsev aktsiaselts suudab tagada maksimaalselt palju töökohti, maksta riigile enam makse ja anda lisaks ka veel panus majanduse üldisesse arengusse. Neil asjaoludel ei saa maksuhalduri kategooriliselt eitavat lähteseisukohta vaidluses selle üle, kas vähemusaktsionäride aktsiate ülevõtmine tuumikaktsionäride poolt on üldse võimalik vaadelda tegutsemisena avalikkuse huvides õigeks pidada. Tegu on vähemalt segahuviga, see on olukorraga, kus üldine huvi ja erahuvi põimuvad. Eelnevast veelgi olulisem on aga küsimus, kas Äriseadustiku § 3631 lõikes 1 toodud põhiaktsionäride õiguse realiseerimine on vaadeldav sundvõõrandamisena
Kaebaja arvates on sundvõõrandamine iga sellesisuline omaniku nõusolekuta sooritatud tegevus kusjuures toimingu legaalsuse tagavad kolme tingimust: 1) kooskõla seadusega, 2) üldiste huvide järgmine ja 3) õiglase ja kohese tasu maksmine. Defineerides sundvõõrandamist kui omandi äravõtmist omaniku nõusolekuta üldistes huvides nõustub kohus maksuhalduriga selles, et sund -võõrandamisega on tegu siis, kui sundvõõrandamisõiguse realiseerimisel tekib avalik-õiguslik suhe ehk teiste sõnadega, kui sundvõõrandamine toimub avaliku võimu akti alusel või vähemalt sellise võimu poolt omanikule peale pandud kohustuse täitmisel. Antud juhul on olukord teistsugune. Aktsiate ülevõtmise seadusega antud võimalust kasutades on otsustanud aktsionäride üldkoosolek, st mitte avaliku võimu organ ega mitte 6 võimu poolt pealepandud kohustust täites vaid oma valikul ja algatusel aktsiaseltsi enda huvides, millega tõsi küll, kaasneb tähelepanuväärne avalik huvi. Nende erinevust tõttu pole põhjust pidada aktsiate ülevõtmist sundvõõrandamiseks vaid kohasem on kasutada terminit sundmüük, eristamaks seda riigivõimu otsuse alusel avalikes huvides toimuvast tegevusest. Riigi (seadusandja) toimingud antud kaasuses on käsitletavad üksnes aktsiaomandiõiguse piirangu seadmisena Äriseadustiku peatüki 291 kaudu, mitte enamana. Tunnustatud maksuõigusteadlane Lasse Lehis, kommenteerides sundmüügist saadud kasu (täitemenetluses), leiab, et see ei ole sundvõõranditasu
lg 4 p 3 tähenduses ning tuleb maksustada kasuna vara võõrandamisest, kuna „asjaolu, et maksumaksja tulu arvelt rahuldatakse tema võlgu, ei saa välistada tulumaksuga maksustamist. Kui maksumaksja võõrandab oma vara iseseisvalt ning tasub saadud rahast oma võlgu, maksab ta teenitud tulult samamoodi tulumaksu.“ (L. Lehis. Tulumaks. Kommenteeritud väljaanne. Tartu 2000, lk. 310). Ka antud asjas on maksuhaldur õigesti osundanud, et kaebaja deklareeris ja tasus probleemideta tulumaksu ülevõtmispakkumise alusel Swedbankile müüdud AS Hansapanga aktsiatelt ning alles aktsiate ülevõtmisega laekunud tulu hakkas käsitlema maksuvabana, kuigi juba vabatahtliku müügi ajal oli A. Kle teada, et tal tuleb Swedbankile loovutada ka ülejäänud AS Hansapanga aktsiad. Aktsiate ülevõtmine tuumikinvestori poolt erineb Kinnisasja sundvõõrandamise seadusega korraldatud sundvõõrandamisest seega veel selle poolest, et on seadusega ettenähtud korraline vahend aktsiaseltsi juhtimise tõhustamiseks, samas kui sundvõõrandamine kujutab endast alati erakorralist abinõu avaliku võimu ees seisvate ülesannete lahendamiseks. Just seetõttu saab aktsiate ülevõtmist käsitleda ka äriõigusliku õigussuhte ühepoolse lõpetamisena mille tulemusena seniste aktsiate omanike aktsionäristaatus lõpeb (vt näiteks Tallinna Linnakohtu lahend 2/5/31/4915/02). Õiguskantsleri arvates on täiesti võimalik käsitleda aktsiate omandamist väikeaktsionäride poolt üksnes investeeringuna, millele Äriseadustiku sätted annavad küll Põhiseadusega kooskõlas oleva kaitse kuid mis ei pruugi olla üldsegi küsimus, millele kohaldada Põhiseaduse §-s 32 sätestatud omandi kaitset sõna-sõnalt (vt Õiguskantsleri 01.10..2002 arvamus „Äriseadustiku § 3637 ja 3639 vastavus põhiseadusele“). Kokkuvõttes saab nentida, et
lg 4 p 3 teeb maksusoodustuse sundvõõranditasu saajatele, s o neile, kellelt omand võõrandatakse nende tahte vastaselt avaliku võimu või avaliku võimu poolt omanikule peale pandud kohustuste tõttu üldistes huvides Selline lähenemine on kooskõlas ka antud maksuvabastuse ühe eesmärgiga kompenseerida täiendavalt riigi sunnijõul toimunud omandiõiguse intensiivset riivet. Eeltoodud asjaoludest tulenevalt ei ole kohtule alust tuvastada kaebaja soovitud võrduspõhimõtte rikkumist ega ka vähemusaktsionäride aktsiate enamusaktsionäride regulatsiooni põhiseadusevastasust Äriseadustiku peatükis 291. Sundvõõranditasu saaja ja vähemusaktsionär, kelle aktsionäristaatus äriühingus lõpetatakse, on ebavõrdsed keda ei peagi kohtlema võrdselt. Kuivõrd maksuhaldur on õigesti kindlaks teinud kaebaja poolt
lg 4 p-l 3 väidetud tulumaksuvabastuse alusetuse puudub kohtul võimalus ka Lääne maksu- ja tollikeskuse kohustamiseks ettekirjutuse kaudu tema poolt tasutud maksusumma tagastamiseks. 7 Mis puutub kaebuse väidetesse seonduvalt vaidlustatud maksuotsuse põhjendavas osas väljendatuga, et A. Kle 30.06.2005.a. AS-i Hansapanga aktsiate ülevõtmise eest laekunud 739 305 krooni tuleb käsitelda muu tuluna
lg 1 tähenduses ja ta oleks pidanud maksma saadud kasult tulumaksu 24 protsenti maksustamisperioodile järgneva aasta
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.