Obsah (5)

§ 397§ 101§ 113§ 162§ 415

2-08-52399 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus, Tartu mnt kohtumaja Kohtukoosseis kohtunik Merike Varusk Otsuse tegemise aeg ja koht 14. detsember 2009.a, Tallinn Tsiviilasja number

) § 396 lg-le 1, § 8 lg-le 2, § 76 lg-le 1, § 82 lg-le 7, §-le 100, § 101 lg 1 p-le 1, § 108 lg-le 1, § 113 lgle 1, § 158 lg-le 1, § 397 lg-le 1 ning § 164 lg-tele 1 ja

1. KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE
2. Kohtule kostja kirjalikku vastust esitanud ei ole. 03.11.2009 toimunud istungil palus kostja kõrvalnõuete vähendamist. MENETLUSE KÄIK
3. Kohus määras asjas istungi 03.11.2009, kuhu ilmusid hageja esindaja ja kostja. Kostja on nõus põhivõlaga summas 2 000 krooni, kuid leiab, et kõrvalnõuded on liiga suured. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
4. Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt.
5. Pooled ei vaidle järgmiste õiguslikult oluliste asjaolude üle. Kostja ja SMS Laen OÜ (praegune ärinimi SMS Laen AS; ) vahel oli 12.01.2007 interneti vahendusel sõlmitud leping nr XXX, mille alusel võimaldas SMS Laen OÜ kostjal võtta kiirlaenu. 16.02.2007 esitas kostja laenutaotluse 2 000 krooni laenu saamiseks kolmekümneks päevaks. Kostja kohustus tasuma 2 saadud laenusummalt intressi kokku summas 550 krooni. Laenusumma koos intressiga tuli tagasi maksta hiljemalt 18.03.
6. SMS Laen OÜ kandis 16.02.2007 kostja poolt märgitud pangakontole laenu summas 2 000 krooni. Kostja ei ole vaidlustanud ka enda ülalnimetatud kohustuste tähtaegset täitmata jätmist.
7. detsembril 2006.a sõlmitud nõudeõiguse loovutamise lepinguga loovutas SMS Laen OÜ oma nõuded kostja vastu hagejale.
8. Pooled vaidlevad selle üle, millises ulatuses on hagejal õigus nõuda kostjalt intressi, viivise ja leppetrahvi tasumist. Hageja leiab, et on õigustatud nõudma kostjalt intressi alates laenu väljastamise päevast (16.02.2007) kuni kõikide laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseni. Hageja on arvestanud intressi kuni
9. juulini 2008.a (kokku summas 9 683.52 kr). Hageja on seejuures tuginenud laenulepingu punktile 4.2.
10. Kohus hageja toodud käsitlusega ei nõustu. Lepingu alusel sai kostja laenu (krediiti) 2 000 krooni 30 päevaks. Tulenevalt

§ 397lg-st 1 tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi.

Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Lepingu punktis 4.2.2 on pooled käesoleval juhul kokku leppinud, et 2 000 krooni suuruse laenu puhul on intressi määraks 27,5% laenu perioodiks (s.o 0,92% päevas) laenu summast, ehk laenu õigeaegsel tagasimaksmisel laenu saaja poolt laenuandjale 550 krooni. Kuivõrd laenulepingus on kokku lepitud laenu tagastamise aeg, siis on pooled järelikult leppinud kokku ka laenu kasutamise tähtajas. Leppides kokku intressi laenu kasutamise eest, on pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu (kapitali) kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Kuna kostja laenu kokkulepitud ajaks ei tagastanud, kaotas ta laenatud raha kasutamise aluse ja rikus oma lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine seega õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise või kahju hüvitise arvestamine (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest). Esitatud seisukoht on kooskõlas ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi senise praktikaga (vt nt: Riigikohtu 29. jaanuari 2007.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-06 (p 17) või 5. novembri 2008.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-08 (p 15)). Tulenevalt ülaltoodust on hagejal õigus nõuda kostjalt intressi (s.t tasu laenu kasutamise eest) 550 krooni ulatuses. Ülejäänud osas on hageja kõnealune nõue kohtu hinnangul õiguslikult põhjendamatu. 9. Hageja on esitanud ka nõude viivise väljamõistmiseks perioodi eest 18.03.2007-28.07.2008 kokku summas 4 980 krooni.

§ 101

lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja juhul, kui võlgnik on kohustust rikkunud, nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel viivist. Kostja leiab, et hageja viivisenõue on põhjendamatult suur. Kohus käsitleb seda kui kostja (võlgniku) taotlust viivise vähendamiseks.

§ 113

lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt sama seaduse §-s 162 sätestatule.

§ 162

lg-st 1 tuleneb, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Vastavalt laenulepingu punktile 13 on hagejal käesoleval juhul õigus nõuda kostjalt viivist 0,5% päevas tähtaegselt tasumata summalt. Kohtute senises praktikas viivise väljamõistmisel on lähtutud eeldusest, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel tuleb põhivõlast suuremat viivisenõuet põhjendada võlausaldajal, kui võlgnik nõuab viivise vähendamist ja viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses. Sel juhul peaks võlausaldaja tõendama kahju olemasolu suuremas ulatuses (vt nt: Riigikohtu 14. juuni 2005.a otsus tsiviilasjas 3-2-1-66-05 (p 15)). Käesoleval juhul on laenulepingu punktis 13 märgitud viivisemäär (0,5% päevas) suurem seadusjärgsest viivisemäärast (

§ 113lg 1).

Arvestades kostja kasutusse antud 3 laenusumma suurust (2 000 kr) ning ka hageja poolt esitatud leppetrahvi nõudeid, peab kohus põhjendatuks hageja poolt nõutavat viivist vähendada 2 000 kroonini. Hageja ei ole ka põhistanud ega muul viisil tõendanud kahju olemasolu suuremas ulatuses. Lähtudes eeltoodust, saab lugeda hageja viivisenõuet põhjendatuks 2 000 krooni ulatuses. 10 Hageja on esitanud nõude leppetrahvi summas 1 000 krooni väljamõistmiseks. Lisaks nõuab hageja laenulepingu punkti 12.2.1 alusel nõudekirja väljastamise eest leppetrahvi 150 krooni, 12.2.2 alusel korduva nõudekirja väljastamise eest leppetrahvi 350 krooni ning 12.2.3 alusel hagiavalduse esitamise eest hagiavalduse koostamise kulude hüvitisena 1 500 krooni (õigusabikulud, riigilõiv ja muud kohtukulud). Kohus jätab hageja esitatud nõude lepptrahvi nõudes rahuldamata tuginedes Riigikohtu 14.01.2009.a tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08 tehtud otsusele, milles kohus on leidnud, et tarbijakrediidilepingu ülesütlemise juhuks sõlmitud leppetrahvi kokkulepe on tühine. See tuleneb võlaõigusseaduse (

) § 415 lg-st 1, mis reguleerib ammendavalt tarbijakrediidilepingu täitmisega viivitamise tagajärgi. Nimetatud lõige ei näe ette võimalust nõuda tarbijakrediidilepingu korral täitmisega viivitamisel leppetrahvi.

§ 415lg 1 näeb ette võimaluse nõuda üksnes viivist ja kahju hüvitamist.

1. Kohus märgib esmalt, et hageja nõue hüvitada hagiavalduse koostamise kulud 1000 krooni (laenulepingu punkt 12.2.3) ei ole õiguslikult põhjendatud. Eeldatavalt on tegemist menetluskuluga, mille väljamõistmine toimub vastavalt tsiviilkohtumenetluse sätetele (TsMS § 162, § 163, §§ 173 jj). TsMS § 174 lg-st 7 (kuni 31.12.2007.a kehtinud redaktsioonis § 174 lg 5) tulenevalt ei või menetlusosaline menetluskulude kindlaksmääramise menetluse väliselt ega seal määratust suuremas ulatuses esitada menetluskulude kandmiseks kohustatud menetlusosalise vastu nõuet kulude hüvitamiseks kahju hüvitamise nõudena või muul sellesarnasel viisil.
2. Tulenevalt eeltoodust saab lugeda õiguslikult põhjendatuks hageja poolt esitatud nõudeid laenusumma (krediidi) 2 000 krooni tagastamise osas, samuti laenulepingust tulenevat intressi nõuet summas 550 krooni ning viivisenõuet 2 000 krooni ulatuses. Kokku on hagejal laenulepingust tulenevaid nõudeid kostja vastu seega summas 4 550 krooni.
3. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. Vastavalt TsMS § 163 lg-le 1 kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Hageja on hagis esitanud nõudeid kogusummas 19 163.52 krooni, milles kohus on pidanud õiguslikult põhjendatuks nõudeid 4 550 krooni ulatuses. 4 550 krooni 19 163.52 kroonist moodustab ligikaudu 25%. Lähtudes ülaltoodust ning juhindudes TsMS § 163 lg-s 1 sätestatust, peab kohus põhjendatuks jätta menetluskulud 25 % ulatuses kostja ja 75 % ulatuses hageja kanda. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest (TsMS § 174 lg 1). Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele 4 lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega (TsMS § 174 lg 3). Merike Varusk kohtunik 5