Obsah (7)

§ 142§ 146§ 143§ 147§ 135§ 136§ 137

2-09-11798 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL ÄRAKIRI Kohus Harju Maakohus, Tartu mnt kohtumaja Kohtukoosseis kohtunik Indrek Parrest Otsuse tegemise aeg ja koht 18. jaanuar 2010.a, Tallinn Tsiviilasja

) § 146 lg 4 kohaselt 10 aastat. KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE Kohtule esitatud kirjalikus vastuses teatab kostja, et ei võta hagi õigeks ning palub kohalda asjas aegumist. 3.

§ 142

lg-st 1 tuleneb, et õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest.

§ 142

lg 2 kohaselt võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Hageja nõue muutus käesoleval juhul sissenõutavaks

1. septembril 2005.a. Hageja alustas väidetava võla sissenõudmist aga alles
2. oktoobrist 2008.a OÜ Akord Inkasso vahendusel. Kuni selle ajani ei olnud keegi kordagi kostja poole pöördunud.

§ 146lg 1 järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat.

Seega on hageja nõue aegunud. Kostja lisab seejuures, et Riigikohus on 17. märtsil 2009.a tsiviilasjas nr 3-2-1-15-09 tehtud lahendis leidnud, et

§ 146

lg 4 kohaldamiseks ei piisa hageja väitest, et kostja tahtlus seisnes oma kohustuse täitmata jätmises. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 5 järgi on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Hageja ei ole hagiavalduses esile toonud asjaolusid, mis 2 võimaldaksid kostja tegevust või tegevusetust lugeda tahtlikuks õigusvastase tagajärje soovimiseks. Pooltevahelise töösuhte lõpetamisel

1. jaanuaril 2007.a kinnitasid kostja ja hageja esindaja JPST kirjaliku kokkuleppega, et pärast töösuhte lõppemist ei ole pooltel enam teineteise vastu mingeid nõudeid. Kostja kinnitab jätkuvalt, et tal puuduvad mistahes võlgnevused hageja või tema seadusliku esindaja ees. Kostja arvates kasutab hageja oma õigusi pahatahtlikult, sest kostjal puuduvad kirjalikud tõendid võla tagasimaksmise kohta. MENETLUSE KÄIK
3. detsembri 2009.a määrusega otsustas kohus lahendada asja poolte nõusolekul kirjalikus menetluses seda kohtuistungil arutamata vastavalt TsMS § 403 lg-le
4. Kohus kohustas menetlusosalisi esitama kõik asja lahendamise seisukohast tähtsust omavad dokumendid ja avaldused kohtule 20 päeva jooksul arvates nimetatud kohtumääruse kättetoimetamisest. Samuti teatas kohus
5. detsembri 2009.a määruses, et kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks 20 päeva pärast dokumentide ja avalduste esitamise tähtpäeva möödumist.
6. detsembri 2009.a kohtumäärus on poolte esindajatele samal päeval kätte toimetatud.
8. detsembril 2009.a esitatud kirjalikus seisukohas leiab hageja jätkuvalt, et haginõue ei ole aegunud. Lähtuvalt sellest, et kostja on rikkunud oma kohustust tahtlikult, kuulub kohaldamisele

§ 146lg 4, mille kohaselt aegub hageja nõue kümne aastaga.

Samuti rõhutab hageja, et kostja ei ole menetluses vaidlustanud laenu andmise fakti ega esitanud menetluse kestel ühtegi dokumenti, mis tõendaksid, et laenusumma on hagejale nõuetekohaselt tagastatud. Seega on kostja ilmselgelt möönnud oma kohustuse täitmata jätmist vastupidist kinnitavate seisukohtade esitamata jätmisega. Sellist käitumist saab aga Riigikohtu poolt tsiviilasjas nr 3-2-1-15-09 tehtud otsuses väljendatud seisukoha alusel ilmselgelt tõlgendada kohustuse tahtliku rikkumisena. Lisaks on kostja varasemalt selgesõnaliselt oma võlgnevust kinnitanud, mistõttu ei pidanud pooled vajalikuks täiendavat võlatunnistust allkirjastada.

§ 146

lg 4 kohaldamise eeldused on eeltoodust tulenevalt antud juhul ilmselgelt täidetud. Muid täiendavaid dokumente ega avaldusi pooled kohtule esitanud ei ole. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

1. Kohus leiab, et kostja taotlus aegumise kohaldamiseks kuulub rahuldamisele ning seega puudub alus hagi rahuldamiseks.
2. Vastavalt

§ 142

lg-le 1 aegub õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest.

§ 143kohaselt võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel.

Käesoleval juhul on kostja taotlenud hagis esitatud nõuete suhtes aegumise kohaldamist.

§ 146

lg 1 järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat.

§ 147

lg 1 esimese lause kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Vastavalt VÕS § 396 lg-le 1 kohustub üks isik (laenuandja) laenulepinguga andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 397 lg-s 1 sätestatu järgi tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Käesoleval juhul on pooled

1. juunil 2005.a sõlmitud laenulepingu punktis 2.1 kokku leppinud laenu andmises hageja poolt kostjale summas 12 000 krooni ning laenuintressis 4 % aastas. Laenulepingu punktis 3.1 on 3 kostja kui laenusaaja kohustunud laenusumma laenuandjale tagasi maksma hiljemalt
2. september 2005.a. Seega muutus saadud laenu tagastamise kohustus sissenõutavaks
3. septembril 2005.a. Eeldatavalt muutus samal ajahetkel sissenõutavaks ka antud laenult intressi tasumise kohustus. Alates
4. septembrist 2005.a oli kostja seega väidetavate kohustuste täimisega viivituses (VÕS 100). Viimatinimetatud kuupäevast tuleb kohtu hinnangul arvestada ka kõnealuste nõuete aegumistähtaega.
5. Vastavalt

§ 135

lg-le 1 algab tähtaja kulgemine järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva või sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt lõpeb tähtaeg tähtpäeva saabumisel. Juhul kui tähtpäeva saabumine on määratud aastates arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev vastavalt

§ 136

lg-le 2 viimase aasta vastaval kuul ja päeval.

§ 137

lg-st 1 tuleneb, et kui tähtpäeva saabumine on määratud päevades või suuremates ajaühikutes arvutatava tähtajaga, möödub tähtaeg tähtpäeva saabumise päeval kell 24.00, kui seadusest ei tulene teisiti. Eeltoodut arvestades lõppes hagi esemeks oleva laenu tagastamise ja intressi tasumise nõuete 3-aastane aegumistähtaeg 16. septembril 2008.a kell 24.00. Tsiviilasja esemeks olev hagi on kohtule esitatud 19. märtsil 2009.a, seega pärast aegumistähtaja lõppu. 9. Vastavalt

§-le 144 aegub koos põhikohustusest tuleneva nõudega ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, kuigi see ei oleks eraldi veel aegunud. Seega tuleb aegumise tõttu rahuldamata jätta ka hagis kõrvalnõudena esitatud viivisenõue. 10. Hageja hinnangul kuulub käesoleval juhul kohaldamisele

§ 146lg-s 4 sätestatud 10aastane aegumistähtaeg.

Kohus hageja nimetatud seisukohaga ei nõustu.

§ 146

lg-st 4 tulenevalt on sama paragrahvi esimeses lõikes nimetatud nõude aegumistähtaeg kümme aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Hageja väitel kinnitab põhikohustuse täitmisega tahtlikku ja pahauskset viivitamist see, et kostja oli vaieldamatult teadlik põhivõlgnevusest, mis tulenes laenu tagastamise kohustusest. Laen on kantud kostja arvelduskontole

1. juunil 2005.a. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et ta oleks võla hagejale tagasi maksnud. Seega on kostja sisuliselt möönnud laenusumma hagejale tagastamata jätmist. Kostja ei ole teatanud hagejale ka laenusumma tagastamata jätmise põhjustest või teinud ettepanekut kohustuse nõuetekohaseks täitmiseks.
2. VÕS § 104 lg 5 kohaselt on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Riigikohtu tsiviilkolleegium on
3. septembril 2009.a tsiviilasjas 3-21-79-09 tehtud otsuse punktis 11 selgitanud, et

§ 146

lg-s 4 sätestatud aegumistähtaeg kohaldub nõuetele, mis tulenevad lepingupoole tahtlikust heade kommete vastasest teost, kui viimane soovib õigusvastase tagajärje saabumist. Selline tegu võib kolleegiumi arvates olla kas aktiivne või passiivne. Esimesel juhul rikub isik kohustust tahtlikult heade kommete vastase tegevusega, teisel juhul tegevusetusega. Ainuüksi kohustuse täitmata jätmine (ka tahtlikult) ei ole aegumise instituudi eesmärke arvestades

§ 146lg 4 kohaldamiseks piisav.

Käesoleval juhul ei ole poolte esitatud asjaolude põhjal kohtu arvates võimalik järeldada kostja heade kommete vastast tegu või tegevusetust, mis annaks aluse

§ 146lg 4 rakendamiseks.

Hageja poolt seonduvalt

§ 146

lg 4 rakendamisega välja toodud asjaolud võiksid viidata üksnes laenu tagastamise ja intressi tasumise kohutuste tahtlikule rikkumisele kostja poolt, mis aga ei anna ülalkäsitletud kohtupraktika põhjal veel alust 10-aastase aegumistähtaja kohaldamiseks. Kohtu hinnangul puudub alus ka väita, et kostja on tunnistanud kohustuse olemasolu ja selle täitmata jätmist.

§ 142

lg-s 1 sätestatut arvestades on asjakohatud hageja väited selle kohta, et kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit võla tagastamise kohta. Kuivõrd kostja tugineb aegumise vastuväitele, ei saa taoliste tõendite esitamata jätmist talle õiguslikult ette heita. 4

1. Lähtudes ülaltoodust, jätab kohus hagi rahuldamata nõuete aegumise tõttu. Kohus ei pea aegumise kohaldamist arvestades vajalikuks tuvastada nõude olemasolu ning jätab käesolevas otsuses käsitlemata poolte sellekohased väited ega analüüsi ka vastavasisulisi tõendeid.
2. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus hagi ei rahulda, jätab kohus menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest (TsMS § 174 lg 1). Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega (TsMS § 174 lg 3). Indrek Parrest /allkiri/ kohtunik ÄRAKIRI ÕIGE KOHTUNIK 5