KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht 22. oktoober 2008. a, Tallinn Haldusasja number 3-08-859 Haldusasi OÜ Montreaal kaebus Tall

) § 32 lg 1 kohaselt on ehitise kasutusluba kohaliku omavalitsuse nõusolek, et valminud ehitis või selle osa vastab ehitisele ettenähtud nõuetele ja seda võib kasutada vastavalt kavandatud kasutamise otstarbele.

§ 33lg 1 kohaselt kasutusloa väljastab ja tunnistab kehtetuks kohalik omavalitsus.

Seega on seadusandja ehitus- ja 2 kasutuslubade väljastamise oma haldusterritooriumil andnud kohaliku omavalitsuse pädevusse. Käesolevas asjas ei ole vaidlust asjaolu üle, et OÜ Montreaal omandis olev Tartu mnt 126 asuv müügikiosk asub Tallinna linna haldusterritooriumil. Seda on kinnitanud kaebaja oma kaebuses: „OÜ-le Montreaal kuuluv Tartu mnt 126 asuv müügikiosk asub Tallinna linna haldusterritooriumil, Tallinna üldplaneeringus põhimagistraaliks määratud Tartu maantee teemaa alal Käesoleval juhul on kaebaja tuginenud Rae vallavalitsuse 11. märtsi 2003 korraldusele nr 244 Kasutusloa väljastamine Osaühingule Montreaal, kuigi ehitis ise asub Tallinna linna territooriumil. 2) Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et ilma igasuguse argumentatsioonita on öeldud, et ehitis ei sobi sellesse asukohta, kus ta juba aastaid on asunud ning kasutusloa alusel kasutusel olnud. Siinkohal kordab vastustaja enda varem esitatud seisukohta, et haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 63 lg 2 p 3 kohaselt on haldusakt (OÜ-le Montreaal väljastatud kasutusluba) tühine, kui seda ei ole andnud pädev haldusorgan. HMS § 63 lg 1 kohaselt on tühine haldusakt kehtetu algusest peale. Tuginedes asjaolule, et müügikiosk asub Tallinna linna haldusterritooriumil puudus Rae vallal pädevus müügikioskile kasutusloa väljastamiseks, mistõttu see oli kehtetu algusest peale ning nimetatud aktist kaebajale mingeid õigusi ei ole kunagi tekkinud. 3)

§ 15

lg 5 sätestab, et ajutine ehitis on piiratud ajavahemikuks, kuid mitte kauemaks kui viieks aastaks ehitatud ehitis. Ajutise ehitise ehitamise korral määrab kohalik omavalitsus ehitise kasutamise aja kirjalikus nõusolekus või ehitusloas ja kasutusloas.

§ 35

lg 2 kohaselt väljastatakse ajutisele ehitisele kasutusluba tähtajaliselt kuni viieks aastaks. Sellest lähtuvalt on seadusandja vahet teinud statsionaarsel ja ajutisele ehitisel. Seadusandja ei ole sätestanud regulatsiooni ajutise ehitise kasutusloa või kasutusaja pikendamiseks. Seega tuleb asuda seisukohale, et kui ajutise ehitise kasutusaeg on möödas, siis tuleb ehitis lammutada või taotleda uut ehitusluba. Seda enam, et kasutamise aeg tuleb märkida nii ehitus- kui ka kasutusloal, mis eeldab igal juhul enne kasutusloa taotlemist ehitusloa olemasolu, kus on märgitud ehitise kasutamise aeg. Käesoleval juhul puudub kaebajal pädeva kohaliku omavalitsuse poolt väljastatud ja kehtiv ehitusluba. 4) Kasutusluba on haldusakt, mille väljastamisele eelneb haldusmenetlus. HMS § 11 lg 1 p 3 kohaselt on haldusmenetluses menetlusosaliseks isik, kelle õigusi või kohustusi haldusakt, haldusleping või toiming võib puudutada. Tuginedes Harju Maavalitsuse

1. septembri 2007 kirjale nr 1.3-2/5153 kuulub Tartu mnt 126 riigi omandisse. Seega mõjutab Tartu mnt 126 asuv ehitis ja sellele antavad ehitus-, kasutus- või mõned kolmandad load otseselt maaomaniku õigusi ja kohustusi ning huve. Antud juhul on Harju maavanem riigi esindajana selgelt ja üheselt oma
2. septembri 2007 kirjas nr 1.3-2/5153 väljendanud, et maavanem ei saa kooskõlastada jätkuvalt riigi omandis olevale maale antavat ehitusluba ning seega on Tartu mnt 126 asuv ehitis ebaseaduslik, mis tuleb likvideerida. Sellest tulenevalt puudub antud juhul ka maaomaniku nõusolek nii ehituskui ka kasutusloa väljastamiseks Tartu mnt 126 asuvale ehitisele. KOHTU PÕHJENDUSED
3. Kohus leiab, et käesoleva kohtumenetluse käigus on tuvastatud ja ei ole vaidlust, et kaebajale kasutab Tartu mnt. 126 Tallinna linna haldusterritooriumil riigi maal asuvat toitlustuskioski oma ettevõttena ja pakub seal toitlustamisteenust. Samuti ei ole vaidlust asjaolus, et 11.03.2003 andis Rae Vallavalitsus välja korralduse nr 244 kasutusloa väljastamine OÜ´le Montreaal“, millega anti kasutusluba tähtajaga kuni 11.03.2008 ehk ajutine kasutusluba Jüri müügikioski kasutamiseks asukohaga Tartu mnt. 6 km Mõigu alevik Rae vald Harjumaa. Vaidlust ei ole ka asjaolus, et muud kasutusluba ega talle teadaolevalt maaomanikuks oleva riigi nõusolekut ehitise omamiseks tema maal kaebajal ei ole ning et maaomanik on pidanud 3 võimatuks maakasutuse edasi jätkamist. Vaidlust ei ole ka selles, et kaebaja jätkas eelpoolnimetatud kioski kasutamist vaatamata kasutamisloa ja maaomaniku nõusoleku puudumisele pärast Rae Vallavalitsuse poolt väljastatud kasutusloa tähtaja möödumist. Vaidlust ei ole ka asjaolus, et Tallinna linn talus hea tahte alusel vaidlusaluse ehitise kasutamist, kuigi oli seisukohal, et Rae Vallavalitsuse poolt väljastatud kasutusluba on tühine väljastamisest alates. Vaidlust ei ole asjaolus, et vaidlustatud kiri on sisuliselt haldusakt. Seda tunnistas vaatamata esialgsele seisukohale, et tegemist on toiminguga, kohtuistungil ka vastustaja esindaja.(tl. 116). Eelpooltoodud faktilised asjaolud omavad tähendust käesoleva asja lahendamisel, sest vastustaja esindaja võttis kohtuistungil omaks, et vaidlustatud haldusaktis esinevad vormivead, kuid ta leidis, et HMS § 58 alusel on tegemist kehtiva õigusaktiga, sest tehtud vormivead ei võinud mõjutada asja otsustamist.
4. Käesoleva asja õigeks lahendamiseks omab seega tähendus, kas esinevad alused HMS § 58 rakendamiseks ja vastustaja taotluse sellel alusel rahuldamata jätmiseks.
5. Kõigepealt võtab kohus seisukoha Rae Vallavalitsuse korralduse nr 244 kasutusloa väljastamine OÜ´le Montreaal“ kehtivuse kohta. Kohus on seisukohal, et Rae Vallavalitsuse korraldus nr. 244 on HMS § 63 lg 1 ja lg 2 p 3 alusel tühine ja kehtetu algusest peale. Kohus põhjendab seda järgmiste asjaoludega. Käesolevas asjas on kindlaks tehtud ja ei ole vaidlust asjaolu üle, et vaidlusalune kiosk asub Tallinna linna haldusterritooriumil. Ehitusseaduse §

§ 33lg 1 kohaselt kasutusloa väljastab ja tunnistab kehtetuks kohalik omavalitsus.

Kohus leiab, et oleks ilmselges vastuolus seaduse mõtte ja sättega tõlgendada Ehitusseaduse § 33 lg 1 selliselt, et kasutusloa võiks anda üks kohalik omavalitsus teise kohaliku omavalitsuse territooriumil asuvale ehitisele. Kuna Rae Vallavalitsusel ei olnud pädevust kasutusloa väljaandmiseks, ei ole saa see olla ka kehtiv haldusakt vaatamata selle kehtetuks tunnistamise otsuse tühistamisele. Rae Vallavalitsuse 11.03.2003 korraldus nr 244 on tühine ja kehtetu selle väljaandmisest alates. Kohus on seisukohal, et Rae Vallavalitsuse tegevus nimetatud akti kehtetuks tunnistamisel ei oma kohtule siduvat mõju tulenevalt asjaolust, et akti tühisuse alused tulenevad otseselt seadusest.

1. Tulenevalt kohtu eelnevas punktis olevast järeldusest puudus kaebajal sisuliselt õiguslik alus toitlustusettevõttena kasutatud ehitise kasutamiseks. Kohus leiab siinkohal, et Tallinna Linnavalitsuse käitus sisuliselt õigusvastaselt, kuid kooskõlas hea halduse põhimõtetega, võimaldades selle asjaolu ilmnemisel kaebaja tegevuse jätkumist tühises kasutusloas ettenähtud ajani. Samas ei ole õiguskorra ja ausa konkurentsi põhimõtetega kooskõlas kaebaja seisukoht, et tema ise otsustab, millal ta lõpetab oma tegevuse vaidlusaluses asukohas lähtudes sellest, kas on selge, mida seal tegema hakatakse.(tl. 117).
2. Nähtuvalt asjaolust, et kaebaja esitas 11.03.2008 taotluse kasutusloa pikendamiseks, asub kohus seisukohale, et kaebaja sai igal juhul aru, et alates sellest kuupäevast puudub tal ehitise kasutamiseks kasutusluba ehk et tema tegevus toitlustusettevõtjana Tartu mnt. 126 on õigusvastane. Kohus peab siinjuures kaebaja käitumise suhtes seisukoha võtmisel oluliseks ka asjaolu, et nimetatud taotlus esitati tühise kasutusloaga määratud ajutise kasutusaja viimasel kehtivuse päeval. Taoline käitumine annab tunnistust asjaolust, et kaebaja ei käitu hoolsa peremehena ja võtab endale teadlikult riski, et ta järgmiseks päevaks ei saa uut kasutusluba.
3. Analüüsides vaidlustatud kirja ja käesoleva kohtuasja raames kogutud tõendeid, leiab kohus kõigepealt, et õige ei ole kaebaja väide nagu puuduks haldusaktist selle andmise õiguslik alus. Nimelt on kohe akti alguses sissejuhatavalt märgitud, et „… ehitusseadus ei näe ette võimalust pikendada ehitise kasutusluba ega ajutise ehitise kasutamisaega ja seetõttu on 4 uue kasutusaja andmine võimalik üksnes uue ehitusloa dokumendiga.“. Kohus leiab, et nimetatuga on selgelt antud otsuse õiguslik alus ehk vastustajal puudus võimalus läbi viia menetlus ajutise kasutusloa pikendamiseks kaebaja poolt soovitud vormis. Avalikus õiguses kehtib põhimõte, et avaliku võimu organi tegevuseks peavad volitused tulenema seaduslikust alusest. Kuna seadusandja sellisel kujul kasutustähtaja pikendamiseks menetlust ehitusseaduses ette näinud ei ole, puudus ka kohalikul oma võimalus kaebaja soov rahuldada ning ta on seda arusaadavalt väljendanud. Põhimõtteliselt piisaks ainuüksi sellisest põhjendusest, et kaebaja esitatud taotlus rahuldamata jätta. Samuti ei olnud vastutajal sellises situatsioonis võimalik rakendada kaalutlusõigust ja kaaluda erinevate huvide ja lahenduste vahel ning kaebaja väited kaalutluseõiguse kasutamatajätmise koha pealt on asjakohatud. Kohus on seisukohal, et tulenevalt eelpooltoodust on asjakohatud ka kaebaja viited ehitusseaduse § 34 lg 2 viidatud menetlusele täiendavate dokumentide esitamiseks 5–päevase tähtaja andmiseks.
4. Ülejäänud vaidlustatud haldusaktis esitatud seisukohti käsitleb kohus eeltoodud järelduste valguses täiendavate selgitustena kaebajale tekkinud olukorrast ja vastustaja esialgse hinnanguna võimalikule ehitusloa taotlusele. Kohus on seisukohal, et sellise hinnangu andmine on kooskõlas hea halduse tavaga, kuid ei ole kaebajale siduv otsustamaks, kas ta esitab ehitusloa taotluse või mitte. Kohus möönab siinkohal, et tulenevalt kirja tekstiosa kolmandast lausest, võis kaebaja aru saada, et üheks oluliseks põhjuseks tema taotluse rahuldamata jätmisel on muuhulgas liiklusohutuse tagamine. Samas ei muuda selline põhjendus siiski tühiseks eelpooltoodud seadusliku aluse puudumise õiguslikku põhjendust. Kohus leiab, et seda lauset tuleb käsitleda eelkõige haldusakti viimase lause kontekstis.
5. Kohus nõustub kaebajaga selles, et vaidlustatud haldusaktis puudub viide selle vaidlustamise võimalustest. Samas ei tulene sellest haldusakti kehtetus. Vastavalt HMS § 57 lg 2 ütleb sõnaselgelt, et Vaidlustamisviite puudumine ei mõjuta haldusakti kehtivust. Vaidlustamisviite eesmärk on eelkõige haldusakti adressaatide informeerimine selle vaidlustamise võimalustest ja tähtaegadest. Käesoleval juhul ei ole vaidlustamisviite puudumine takistanud kaebajat haldusakti vaidlustamast tähtaegselt.
6. Kõigest eelpooltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaebaja taotluste rahuldamiseks puudub alus ja jätab kaebuse eelpooltoodud põhjustel ja tuginedes HMS § 57 lg 2 ja § 58 rahuldamata.
7. Vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku § 92 lg 1 kannab menetlusulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesolevas asjas tehti otsus vastustaja kasuks. Vastustaja ei ole kohtule esitanud taotlust menetluskulude hüvitamiseks ja seetõttu jäävad menetluskulud poolte kanda.
8. Käesoleva otsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinn Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates ja juhindudes HKMS §§ 31 ja 32 sätestatust. Esitatud apellatsioonikaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Daimar Liiv Kohtunik 5