) § 164 lg 1 kohaselt nõutakse enne käesoleva seaduse jõustumist tekkinud maksuvõlg sisse käesolevas seaduses sätestatud korras. Seega toimub maksuvõla sissenõudmine täielikult 1.07. 2002.a. jõustunud
-i sätete alusel, sealhulgas ka aegumise kohaldamine. Ka Riigikohus on lahendis 3-3-1-7-06 leidnud, et kehtivas
-s on aegumine sätestatud varemkehtinud
-ga võrreldes osaliselt teisiti, regulatsiooni tihedus on suurem ning lisandunud on aegumise peatumise ja katkemise reeglid. Seepärast on vaja arvestada ka
-i üleminekusätteid. Riigikohus on viidatud asjas vastavalt
§-le 164 lg 1 kohaldanud enne 1.07.2002.a. tekkinud maksuvõla suhtes üksnes praegu kehtiva
-i aegumise sätteid. 11.06.2003.a. maksukorralduse seaduse muutmise seadusega täiendati paragrahvi 163 lõikega 21 järgmises sõnastuses: „Enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud õigusaktidest tulenenud ja tähtpäevaks tasumata maksusummalt arvestatud intressi maksmisest ei teki maksukohustuslasel õigust kahju hüvitamisele. Pärast 2002.a. 5.novembrit maksuhalduri poolt esitatud intressinõuded käesoleva seaduse jõustumisele eelnenud ajavahemiku eest on kehtetud. Kõik muud kehtivad intressinõuded kuuluvad täitmisele.“ Käsitletavas asjas tasuti põhivõlg 15.02.2002.a. Maksuhalduri 10.05.2002.a. ettekirjutus, mis on tehtud maksuvõla tasumiseks, vastab sel ajal kehtinud
sätetele ning maksuvõlana on määratletud kinnipeetud tulumaksu ja sotsiaalmaksu intressid. Seega saab nimetatud ettekirjutust pidada intressinõudeks, seda pole tühistatud ja järelikult kuulub see täitmisele. Praegusel juhul tuleb kohaldada
lg 1, mille kohaselt kehtivas
-s aegumise peatumise(§ 99) ja katkemise(§ 132 lg 4-6) kohta sätestatut kohaldatakse enne seaduse jõustumist kulgema hakkanud aegumise suhtes tingimusel, et aegumise peatumise või katkemise põhjustanud asjaolu tekkis pärast seaduse jõustumist. Kehtiv
lg 4 p 2 sätestab aegumise katkemise maksuvõla tasumise ajatamise korral, varemkehtinud seaduses aegumise katkemise instituut puudus. AS „Ida-Tallinna Keskhaigla” intressivõlg ajatati maksuhalduri 4.02.2003.a. otsusega
§-de 46, 111 lg 1 ja 112 lg 2 alusel ning seetõttu tuleb aegumine lugeda katkenuks. Aktsiaseltsi vaide jättis Maksu- ja Tolliamet 16.05.2007.a. vaideotsusega nr 6-1/116-1 rahuldamata(tl I-18-23). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebaja palub vaidlustatud otsus tühistada ning kohustada vastustajat edaspidi hoiduma otsuses märgitud intressivõla sundtäitmisest ja tagastama kaebajale 670 787 kr tulumaksu intressi ja 519 119 kr sotsiaalmaksu intressi. Vaidlusalune võlg on aegunud. Kuni 31.06.2002.a. kehtinud
lg 2 alusel võis maksumaksja või maksu kinnipidaja varale pöörata sissenõuet 7 aasta jooksul arvates päevast, mil maksusumma oleks tulnud maksuseaduse alusel tasuda või üle kanda. Alates 1.07.2002.a. kehtiva
-i kohaldamine varasemaid perioode puudutavatele maksuvõlgadele on võimalik vaid seaduse rakendussätetes toodud ulatuses. Vastavalt
§le 165 lg 1 kohaldatakse kehtiva
§-s 132 lg 4-6 sätestatud aegumise katkemise aluseid enne 1.07.2002.a. kulgema hakanud aegumise kohta siis, kui aegumise katkemise põhjustanud asjaolu tekkis pärast nimetatud kuupäeva. Kuid kõnealune intressivõlg oli varem kehtinud
-i alusel aegunud juba intressinõude koostamise ajaks 10.05.2002.a., seega enne kehtiva
-i jõustumist. Kaebaja seisukohta toetab ka Riigikohtu 12.10. 2006.a. otsuses nr 3-2-1-71-06 2 märgitu, et kuni 31.06.2002.a. kehtinud
-i alusel kulgema hakanud maksuvõla sundtäitmise aegumise tähtaeg kulgeb uue
-i raames edasi endises korras. Maksuvõla sundtäitmise aegumisega lõpevad maksuvõlg ja selle kõrvalkohustused ning sundtäitmine pole pärast aegumise tähtaja möödumist enam lubatud(
Väär on vastustaja seisukoht, et
§-s 164 lg 1 sisalduv sõna „kord” hõlmab ka intressivõla aegumise tähtaja arvestamist, seega ei oma vana
-i alusel kulgema hakkanud aegumistähtaeg tähendust, sest sundtäitmise tähtaja arvutamist tuleb alustada uuesti kehtiva
-i sätete järgi ning seega hakkas vaidlusaluse intressivõla sundtäitmise tähtaeg kulgema nõude esitamisele järgneva aasta 1.jaanuarist ehk 1.01.2003.a. Selline tõlgendus muudaks
Vastustaja käsitlus on vastuolus ka õiguskindluse printsiibiga. Maksusumma sundtäitmise aegumise tähtajaga seonduvalt on tegemist materiaalõigusliku regulatsiooniga, mis tekitab maksukohustuslasele õiguspärase ootuse, et pärast maksuvõla sundtäitmise aegumise tähtaja möödumist konkreetne maksukohustus lõpeb ning riigil puudub edaspidi õigus selle maksukohustuse osas täitetoiminguid sooritada. Maksuõiguses kehtib printsiip, et õiguslikult ebaselged situatsioonid tuleb lahendada maksukohustuslasele soodsalt.
lg 1 regulatsiooni tuleb vaadelda koos § 165 lg 1 regulatsiooniga ühtse tervikuna, kuna need reguleerivad sama küsimust – enne kehtiva
-i jõustumist tekkinud maksuvõla sundtäitmist.
järgi on intressinõude sundtäitmise aegumistähtaeg üks aasta, arvates selle esitamise aastale järgneva aasta 1.jaanuarist(lg 2), aegumine katkeb maksuvõla tasumise ajatamise korral(lg 4) ning uue aegumistähtaja kulgemist hakatakse arvestama aegumise katkemise aluse äralangemise aastale järgneva aasta 1.jaanuarist(lg 5). Seega ka siis, kui intressivõla sundtäitmise aegumise tähtaeg oleks hakkanud kulgema alates 1.01.2003.a. ning võla ajatamisotsus tehti 4.03.2003.a., oleks intressivõla aegumistähtaeg hakkanud uuesti kulgema alates 1.01.2004.a. ning intressivõla sundtäitmise üheaastane tähtaeg on kohtuvaidluse ajaks lõppenud ning võla sundtäitmine seetõttu seadusvastane. Vastustaja viited Riigikohtu lahenditele nr 3-3-1-7-06 ja nr 3-3-1-30-07 on asjakohatud, sest need lahendid, milles kohaldatakse enne kehtiva
-i jõustumist kulgema hakkanud maksuvõla sundtäitmise tähtajaga seoses kehtiva
-i aegumist reguleerivat korda, on tehtud haldusasjades, kus selline tõlgendus kergendas maksukohustuslase seisundit. Praegusel juhul see aga raskendaks kaebaja olukorda. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-4-00 sedastanud, et maksuõiguses pole üldjuhul lubatud seaduse tõlgendamine maksumaksja kahjuks, s.t. maksukoormust suurendavalt; see printsiip tuleneb õigusriigi põhimõttest, et isiku õigusi ja vabadusi ei saa avalik võim suvaliselt piirata. Vastustaja leiab, et kuna intressivõla ajatamisotsuse alusel tuleb viimane osamakse tasuda 21.01.2007.a., siis hakkaks intressivõla sundtäitmise tähtaeg
Ent sellisel juhul oleks tegemist mitte aegumise katkemise, vaid peatumisega. Kuna selline tõlgendus raskendaks kaebaja olukorda, pole see lubatud. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-9-06 märkinud, et tagastusnõude põhjendatus eeldab, et maksukohustuslane on tasunud seadusega ettenähtust rohkem intresse; selle selgitamiseks peab kontrollima intresside arvestust ja tasumist. Vastustaja pole vaidlustatud otsuses ega ka kohtumenetluses esitanud andmeid, mis võimaldaksid kontrollida intresside aegumist. Asjaolu, et kaebaja pole vaidlustanud 10.05.2002.a. korraldust ja 2003.a. jaanuaris tehtud täitetoiminguid, ei takista kaebajal tugineda aegumise väitele. 10.05.2002.a. korraldusel pole aegumise seisukohast mingit tähendust, sest selleks ajaks oli intressi sundtäitmise tähtaeg möödunud. Tallinna Sotsiaalja Tervishoiuamet on 30.08.2002.a. sihtotstarbeliste maksekorraldustega nr 3351 ja 3352 maksnud ära Ida-Tallinna Keskhaigla tulumaksu ja sotsiaalmaksu intressid, mis tekkisid alates 1.01.2000.a., kokku 2 172 441 kr(tl II-9-11). Seda on kinnitanud ka maksuhaldur ise, kirjutades oma 17.05.2002.a. kirjale käsitsi märke „selle maksis linn ära“(tl II-23). Asjakohatu on vastustaja viide
§-le 105 lg 4, mille järgi arvatakse maksukohustuslase poolt makstud summad tema 3 poolt tasumisel näidatud rahaliste kohustuste katteks nende tekkimise järjekorras. See säte reguleerib olukorda, kus maksukohustuslane ise tasub maksuvõlga, täites oma seadusest tulenevat kohustust riigi ees. Samas on maksukohustuslasel valikuvõimalus täidetava maksukohustuse liigi määramisel. Käsitletavas asjas aga on intressinõude täitnud kolmas isik Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuamet, mis on vabatahtlikult võtnud endale lepingulise vastutuse kooskõlas
§-ga 42, millisel juhul kohaldatakse lepinguga võetud kohustuse täitmise suhtes täies mahus tsiviilõiguslikku regulatsiooni, mis tähendab, et kolmanda isiku poolt endale võetud kohustus on oma iseloomult võlaõiguslik ega muutu maksuõiguslikuks. Seega kuulub kohaldamisele võlaõigusseaduse(VÕS) § 88 lg 1, mille järgi võib võlgnik, kui tal pole piisavalt vahendeid kõikide kohustuste täitmiseks võlausaldaja ees, määrata, missuguse kohustuse täitmiseks on raha üle antud.
seletuskirjas § 42 regulatsiooni juurde on öeldud, et lepinguga võla tasumiseks kohustunud isik on teinud seda vabatahtlikult ning maksuhalduril ei peaks tema suhtes kehtima seadusest tulenevat jõupositsiooni ega samu vahendeid kohustuste täitmisele sundimiseks, nagu need eksisteerivad seaduse alusel tekkinud maksukohustusega isikute suhtes. Kuna Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti poolt ülekantud raha läks konkreetsel ajaperioodil tekkinud intresside katteks, siis on kuni 29.01.1996.a. tekkinud intresside sundtäitmine aegunud. Aegumine katkes konto arestimisega 29.01.2003.a.(
Sellest tuleneb, et kõik intressinõuded, mis on tekkinud 7 aastat enne seda kuupäeva, on aegunud. Riigikohus on 15.11.2006.a. lahendis nr 3-3-1-75-06 asunud seisukohale, et sundtäitmise aegumine tähendab maksukohustuse ja kõrvalkohustuse lõppemist, milline põhimõte oli kohaldatav ka enne
kehtimahakkamist 1.07.2002.a. ning et sellisel juhul on kaebajal tagastusnõude esitamise õigus. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata. Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-7-06 tuginedes tuleb asuda seisukohale, et kui põhinõue tasuti 15.02.2002.a., siis tuleb intressinõue vastavalt
§-le 118 esitada 1 aasta jooksul, seega hiljemalt 15.02.2003.a. Seega on intressinõue 10.05.2002.a. ettekirjutusega(tl I-40-47) esitatud tähtaegselt. Vastustaja pole ettekirjutust vaidlustanud, see on kehtiv ja täitmiseks kohustuslik.
tekkinud maksuvõlg sisse kehtivas
-s sätestatud korras. Mõiste „kord” hõlmab ka maksuvõla sissenõudmise aegumistähtaega ja selle arvutamise korda. Osundatud sätte sõnastusest järeldub üheselt, et maksuvõla sissenõudmine toimub täielikult 1.07.2002.a. jõustunud
-i järgi ning seda toetab ka kohtupraktika.
lg 1 järgi algab maksuotsuse alusel sissenõutava maksuvõla aegumistähtaeg maksuotsuse kättetoimetamise aastale järgneva aasta 1.jaanuaril. See tähendab, et iga kord, kui maksuvõla sissenõudmise aegumise kohaldamise küsimus tõusetub pärast kehtiva
-i jõustumist ning kui maksusumma on kindlaks määratud maksuotsusega, tuleb lugeda aegumistähtaja alguseks maksuotsuse kättetoimetamise aastale järgneva aasta 1.jaanuar, olenemata sellest, millal oleks kõnealune maksukohustus algselt täita tulnud või mil moel oleks aegumistähtaeg arvutatud varem kehtinud seaduse alusel. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-30-07 öelnud, et
§-s 115 lg 3 nimetatud intressinõude puhul tuleb kohaldada praegu kehtiva
§-st 132 lg 2 tulenevat üheaastast aegumistähtaega; alates 1.07.2002.a. kehtiva
lg 1 näeb ette, et enne selle seaduse jõustumist tekkinud maksuvõlg nõutakse sisse kehtivas seaduses sätestatud korras; enne 1.07. 2002.a. esitatud intressinõuete sundtäitmise 1-aastane aegumistähtaeg lõppeb 1.07.2003.a. Väär on kaebaja väide, et sundtäitmise aegumine hakkas uuesti kulgema 1.01.2004.a.
lg 4 pp 2 ja 4 kohaselt katkeb aegumine muuhulgas maksuvõla tasumise ajatamise ja maksuvõla sissenõudmiseks täitemenetluse algatamise korral. Kaebaja maksuvõla sissenõudmiseks algatas maksuhaldur täitemenetluse tema pangakontode arestimisega 29.01.2003.a(tl I-37-39). Maksuameti 4.03.2003.a. otsusega nr 29 ajatati intressivõlgnevused summas 6 347 623 kr ning siis katkes ka maksuvõla sundtäitmise aegumine(tl I-48-49). Ajatamine lõppes 21.01.2008.a. ning siis oli kaebajal kohustus tasuda viimane makse.
lg 5 kohaselt hakatakse arvestama uue aegumistähtaja kulgemist aegumise katkemise aluse 4 äralangemise aastale järgneva aasta 1.jaanuarist. Seega katkeb aegumine kogu selleks perioodiks, mil kehtib aegumise katkemiseks olev haldusakt, praegusel juhul ajatamise otsus ning uus aegumistähtaeg kõnealuses asjas hakkab kulgema 1.01.2009.a. Et ajatamise otsus on tehtud praeguse
-i kehtivuse ajal, kohalduvad selle
-i sätted. Kuna intressinõude sissenõudmise aegumine on katkenud kehtiva
-i alusel, siis pole isegi Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-30-07 valguses sissenõudmine aegunud, sest ajatamisotsus on tehtud enne 1.07. 2003.a. Kaebaja viidatud määruses nr 3-2-1-71-06 on riigikohus soovinud märkida üksnes seda, et vana
§-s 24 lg 2 sätestatud tähtaja möödumine ei lõpetanud iseenesest maksukohustust ning seega pole takistust aegumistähtaja arvestamiseks kehtiva
-i alusel. Sellest lahendist ei saa järeldada, et Riigikohtu arvates kuulub niisugusel juhul kohaldamisele vana
-i aegumist reguleerivad sätted. Intressinõue oli kehtiv ja täitmiseks kohustuslik nii ettekirjutuse tegemise kui ka uue
-i jõustumise ajal ning kaebaja aktsepteeris seda ja ka täitis osaliselt, seepärast ei saa kõne alla tulla, et maksuhalduri käsitlus on vastuolus õiguskindluse põhimõttega või et kaebajal oleks saanud tekkida õiguspärane ootus, et selliseid intresse sisse ei nõutagi. Õiguslikku ebakindlust ei eksisteeri,
§-s 164 lg 1 on üheseltmõistetavalt sätestatud, et enne käesoleva seaduse jõustumist tekkinud maksuvõlg nõutakse sisse ja enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud sissenõudmist jätkatakse käesolevas seaduses sätestatud korras. Samal seisukohal on ka Tallinna Ringkonnakohus jõustunud otsustes nr 3-07-353 ja nr 3-071234. Vastustaja pole Riigikohtu lahendeid valesti tõlgendanud. Otsuses nr 3-3-1-7-06 on selgelt öeldud, et kohaldada tuleb kehtivat
-i, ja mitte sellepärast, et see oleks maksumaksjale soodsam, vaid põhjusel, et uue seaduse kehtimahakkamisel tuleb kohaldada selle üleminekusätteid – mida on ka praegusel juhul tehtud. Meelevaldne on kaebaja väide, et Riigikohus on lahendites nr 3-3-1-7-06 ja nr 3-3-1-30-07 tuginenud vana
-i kehtivuse ajal tekkinud maksuvõla sissenõudmisel uues
-s sätestatud sissenõudmise korrale seetõttu, et selline tõlgendus kergendas maksukohustuslase seisundit. Riigikohus ei kujunda oma seisukohti erinevate maksukohustuslaste suhtes sarnaste sätete kohaldamisel erinevalt ning
§-st 164 ei nähtu, et seda normi võiks erinevate maksukohustuslaste puhul erinevalt tõlgendada. Kaebaja viide Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-4-00 pole asjakohane, sest selles asjas vaieldi mitmekordse maksustamise üle tulumaksuseaduse § 32 mõttes. Kuid isegi, kui kohaldada tuleks enne 1.07.2002.a. kehtinud
-i, poleks kõnealuste intresside sissenõudmine aegunud, sest kaebaja on 30.08.2002.a. 2 172 441 kr intressivõlga(1 802 347 kr sotsiaalmaksu intressivõla katteks ja 370 094 kr tulumaksu intressivõla katteks) tasudes kustutanud varasemad, 1990-ndate aastate intressivõlgnevused, mis seisuga 1.07.1995.a. ehk 7 aastat enne uue
-i kehtimahakkamist olid oluliselt väiksemad 30.08.2002.a. tasutud summast. Pealegi puudus vanas
-s intressi määramiseks tähtaeg, see oli sätestatud vaid sissenõude pööramiseks võlgniku varale. Nii et isegi kui mingis osas oleks intressi sundtäitmine olnud aegunud, siis vabatahtlikult tasutud võlgnevuse tagastamiseks puudub igasugune alus ning intressivõlgnevuse tekkeasjaoludel peatumine on käsitletava vaidluse puhul asjassepuutumatu. Kaebaja tasumata intress on tekkinud erinevate haiglate ühendamisest, eelkõige aga Tallinna Hooldushaiglal enne selle tegevuse lõpetamist tekkinud maksuvõlgnevuste ülevõtmisel. Kuidas kaebaja õiguseellastel, eelkõige Tallinna Hooldushaiglal ja Tallinna Järve Haiglal intressivõlgnevus kuude lõikes tekkinud on, pole võimalik tuvastada. Maksuhalduri valduses on küll kontokaardid alates 1994.a., samuti maksudeklaratsioonid samast ajast, kuid need ei sisalda infot maksude tasumata jätmise kohta. Intressivõla teket ja selle kulgu kajastavad selle perioodi kontokaardid, kust on näha intressivõla suurus mingil ajahetkel. Võla osalise tasumise ajaks oli AS „Ida-Tallinna Keskhaigla“ juba loodud tema õiguseellaste ühendamise teel ning varem eksisteerinud haiglate võlgnevused polnud enam eristatavad.
lg 4 sätestab, et maksukohustuslase tasutud summad arvatakse tema poolt tasumisel näidatud rahaliste kohustuste katteks nende tekkimise järjekorras ning maksja selles osas maksukorraldusse märkusi ega valikuid tegema ei pea. See kehtib ka kohustuse täitmisel 5 kolmanda isiku kaudu. Kui sellised märkused ongi tehtud, pole need maksuhaldurile siduvad. Sihtotstarbeline saab olla kohustuste kandmine vastavatele erinevatele kontodele ja viitenumbrite märkimine, mis näitab, millist maksuliiki tasutakse ja kas makstakse põhivõlga või intressi.
§-s 42 sätestatud lepingulise vastutuse regulatsioon kohaldub juhtudel, kus kolmas isik on võtnud vastutuse võõra maksukohustuse eest, näit. garantii, käenduse, tagatise või pandi andmine(
§-d 122-124). Sellise vastutuse korral tekib maksukohustuslase kõrvale veel teine isik, kellelt maksuhaldur saab vajaduse korral võla tasumist nõuda. Praegusel juhul Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti ja kaebaja vahel sellist lepingulist suhet pole olnud. KOHTU PÕHJENDUSED
lg 1 kehtib järgmises sõnastuses: „Enne käesoleva seaduse jõustumist tekkinud maksuvõlg nõutakse sisse käesolevas seaduses sätestatud korras. Enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud sissenõudmist võib jätkata käesolevas seaduses sätestatud korras.“ Kohus nõustub vastustajaga, et vaidlustatud intressivõla sissenõudmise aegumise üle otsustamisel tuleb osundatud normist lähtuda. Põhjendatud pole kaebaja väide, et selle vaidluse lahendamisel on määravaks sätteks
lg 1, kuna see aitab tõlgendada
§-s 164 lg 1 toodud regulatsiooni. Tegelikult on
erinormiks aegumise sätete kohaldamisel ning kehtestab erisused
alusel kohaldamisele kuuluvale maksuvõla sundtäitmise aegumise katkemise regulatsioonile.
ei määra, et intressinõude sundtäitmise aegumise tähtajad kulgevad alates 1.07.2002.a. algusest peale, seepärast pole õige ka väide, et
§-l 165 lg 1 puudub reguleerimisala.
kulgema hakkanud aegumist.
lg 1 kehtestab, et selles seaduses aegumise peatumise(§ 99) ja katkemise(§ 132 lõiked 4–6) kohta sätestatut kohaldatakse enne seaduse jõustumist kulgema hakanud aegumise suhtes, kui aegumise peatumise või katkemise põhjustanud asjaolu tekkis pärast käesoleva seaduse jõustumist. Teistsugust järeldust ei saa teha ka sätete pealkirjadest - §-l 164 „Enne käesoleva seaduse jõustumist tekkinud maksuvõlgade sissenõudmine“ ja §-l 165 „Aegumise sätete kohaldamine“. Riigikohus pole 29.03.2006.a. otsuses nr 3-3-1-7-06 sedastanud, et
lg 1 on õiguslikult ebaselge, ega rakendanud uue
-i sätteid sellepärast, et need on maksumaksjale soodsamad. Riigikohus märkis otsuse punktis 9, et „Selles asjas on maksuvõlg kas täielikult või osaliselt(täielikult põhiosas ja osaliselt intressivõla osas) tekkinud enne 1.juulit 2002. Sellist maksuvõlga tuleb
lg 1 alusel sisse nõuda kehtiva
alusel.“ Veel selgitas Riigikohus, et
§-s 118 kasutatud intressi arvestamise aegumise all tuleb mõista ka intressi määramise aegumist. Selline järeldus tuleneb Riigikohtu hinnangul
§-st 115 lg 1, mis sätestab maksukohustuslase kohustuse arvestada ja tasuda intressi. Kui intressi ei pea enam arvestama(intressi arvestamise aegumine), siis lõpeb ka intressi tasumise kohustus, mis tähendab, et intressi ei saa enam aegumise tõttu määrata. Kui maksusumma on tasutud, siis peavad intressid olema lõplikult arvutatud ja seepärast on intressinõude esitamise aegumise üheaastane tähtaeg piisav. Seega on oluline, kas ja millal maksusumma, s.t. põhivõlg, tasuti. Kaebaja tasus põhivõla 15.02.2002.a. Järelikult aegus lõpliku intressisumma määramine vastavalt
§-le 118 lg 1 15.02.2003.a. Kuna intressisumma määrati 10.05.2002.a., siis on see toiming iseenesest tehtud õigeaegselt. Kuid Riigikohus on 29.11.2006.a. otsuses nr 3-3-1-74-06 asunud seisukohale, et
lg 2 alusel intressisumma määramise aegumise kindlakstegemiseks tuleb arvestada intressisumma kujunemist samamoodi kui põhivõla puhul kõigi asjassepuutuvate maksudeklaratsioonide esitamise tähtaegade järgi. Riigikohtu selgituse kohaselt reguleerib intressi määramise aegumist
, mis lubab intressi määrata ühe aasta jooksul, arvates maksusumma tasumise või tasaarvestamise päevast. Tasumata või tasaarvestamata maksusumma alusel intressi määramise aegumisele kohaldatakse sama seaduse §-des 98 ja 99 sätestatut, s.o. maksusumma määramise aegumise regulatsiooni.
lg 1 järgi algab nimetatud aegumistähtaeg selle maksudeklaratsiooni esitamise tähtpäevast, mida ei esitatud või milles esitatud andmete alusel maksusumma valesti arvutati. Kohus ei nõustu vastustaja 6 seisukohtadega, et intressivõlgnevuse tekkeasjaoludel peatumine on käsitletava vaidluse puhul asjassepuutumatu ning et vabatahtlikult tasutud võlgnevuse tagastamiseks puudub igasugune alus ka siis, kui intressivõlg oli maksmise ajaks aegunud. Riigikohus on osundatud lahendis märkinud, et aegumise kohta põhjendatud seisukoha võtmiseks tuleb kohtul eraldi iga maksu osas teha kindlaks, millal ja millistes osades on põhivõlg tasutud ning et vastavad andmed peab esitama maksuhaldur. Vastustaja kinnitusel pole võimalik tuvastada, millal ja milliste deklaratsioonide esitamisega tekkis maksuvõlg, millest on tekkinud vaidlusalune intressivõlgnevus. Seega tuleb kohtul oma seisukoha kujundamisel lähtuda kohtutoimikus olevatest dokumentidest. Intressinõue esitati kaebajale 10.05.2002.a., mil kehtis veel vana
, mille § 24 lg 2 sätestas, et maksumaksja või maksu kinnipidaja varale võib pöörata sissenõuet seitsme aasta jooksul, arvates päevast, mil maksusumma oleks tulnud maksuseaduse alusel tasuda või üle kanda. Ning kuigi varem kehtinud
intressi arvestamise aegumistähtaega ei sätestanud, tuleb Riigikohtu otsusest nr 3-3-1-74-06 lähtudes asuda seisukohale, et enne 10.05.1995.a. tekkinud intressivõlg oli ettekirjutuse tegemise ajaks aegunud. Kaebajale esitatud intressinõude suurus oli 8 520 050 kr. Sellest 6 347 605 kr moodustas kaebajale 2.07.2002.a. üle antud võlg, mis kaebaja 31.01.2003.a. kirja järgi koosnes Tallinna Hooldushaiglal aastatel 1993 – 2001 tekkinud tulumaksu ja sotsiaalmaksu intresside võlgadest(tl I-52-53). 10.
-i. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-30-07 sedastanud, et enne 1.07.2002.a. esitatud intressinõuete sundtäitmise 1-aastane aegumistähtaeg lõpeb 1.07.2003.a.
lg 4 pp 2 ja 4 kohaselt katkeb aegumine maksuvõla tasumise ajatamise ja maksuvõla sissenõudmiseks täitemenetluse algatamise korral. Väär on kaebaja väide, et sundtäitmise aegumine hakkas uuesti kulgema 1.01.2004.a. Kaebaja maksuvõla sissenõudmiseks algatas maksuhaldur täitemenetluse tema pangakontode arestimisega 29.01.2003.a. Kaebaja taotlusel ajatati TJIM 4.02.2003.a. otsusega nr 29 tulumaksu ja sotsiaalmaksu intresside võlg summas 6 347 605 kr viieks aastaks, s.o. kuni 4.02.2008.a. ning kogu selleks perioodiks katkes ka maksuvõla sundtäitmise aegumine.
lg 5 kohaselt hakatakse arvestama uue aegumistähtaja kulgemist aegumise katkemise aluse äralangemise aastale järgneva aasta 1.jaanuarist. Ajatamine lõppes 21.01.2008.a. ning kuna kaebaja oli selleks ajaks kogu võla tasunud, siis uus aegumistähtaeg kõnealuses asjas 1.01.2009.a. enam kulgema ei hakka. Alusetu on kaebaja väide, et Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuamet võis kolmanda isikuna kaebaja eest intressivõlga tasudes ise valida, millisel ajal tekkinud intressid ta ära maksab.
lg 4 sätestab, et maksukohustuslase tasutud summad arvatakse tema poolt tasumisel näidatud rahaliste kohustuste katteks nende tekkimise järjekorras. Kaebaja on vääralt tõlgendanud 7
, väites, et sellest sättest tulenevalt kohaldatakse lepinguga võetud kohustuse täitmise suhtes täies mahus tsiviilõiguslikku regulatsiooni, sealhulgas ka õigust valida, milliseid võlgniku rahalisi kohustusi täita. Osundatud paragrahvis on kirjas, et endale lepinguga maksukohustuslase rahaliste kohustuste täitmise eest vastutuse võtnud kolmandalt isikult nõutakse maksuvõlg sisse tsiviilkohtumenetluse korras hagi esitamise teel. Nagu vastustaja õigesti on märkinud, kohaldub selline lepingulise vastutuse regulatsioon siis, kui kolmas isik on võtnud vastutuse võõra maksukohustuse eest, näit. garantii, käenduse, tagatise või pandi andmine. Sellise vastutuse korral tekib maksukohustuslase kõrvale veel teine isik, kellelt maksuhaldur saab vajaduse korral võla tasumist nõuda. Vastustaja väidab, et kaebaja ja Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti vahel sellist lepingulist suhet polnud ning kaebaja pole vastupidist tõendanud. Põhjendamatud on kaebaja väited õiguskindluse printsiibi rikkumisest kehtiva
-i kohaldamise tõttu maksuvõla sissenõudmisel ning
-i rakendussätete ebaselgusest. Ebasoodsa tagasiulatuva mõjuga ei saa olla tegemist olukorras, kus kaebaja pidi maksu õigeaegsel tasumata jätmisel teadma, et maksmisega hilinemisel tuleb tasuda intressi. Intresside määramine ning intressivõla sundtäitmine on menetlustoimingud, mida tuleb haldusõiguse üldprintsiipide kohaselt teostada kehtivate menetlussätete alusel. Kaebajal ei saanud tekkida õiguspärast ootust, et maksuhaldur jätab maksusumma tasumisega viivitamise tõttu intressisumma määramata või kohaldab varem kehtinud
-i sätteid. Kaebaja palub vastustajalt menetluskuludena välja mõista 5000 kr riigilõivu. Arvestades seda, et kaebuse osalise rahuldamise korral mõistetakse menetluskulud välja proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega(HKMS § 92 lg 2), tuleb vastustajalt kaebaja kasuks menetluskuludena välja mõista 1000 kr. Kohtunik: D.Maastik 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.