§-s 161. Vastustaja märgib, et analoogse sisuga kaebuse ja taotluse ülalnimetatud revisjoni raames esitas ka YYY OÜ Tartu Halduskohtule haldusasjas nr 3-08-2321, koos esialgse õiguskaitse taotlusega. Tartu Halduskohus jättis nimetatud õiguskaitse taotluse oma 25.11.2008.a määrusega rahuldamata ning 11.12.2008.a määrusega kaebuse esitaja kaebus tagastati. Seega asus Tartu Halduskohus analoogse sisuga kaebuse osas seisukohale, et kaebuse esitaja poolt kaebuses esitatud nõudmine - kirjaliku kinnituse väljastamine - ei ole lubatav nõue haldusmenetluses ning ei tulene seadusest. Analoogse põhjenduse esitas vastustaja kaebuse esitajale ka vaidlustatud otsuses. Olenemata sellest, et kaebuse esitaja esitab sisuliselt oma 06.10.2008.a taotluses esitatud nõudmised kaebuses ümberformuleeritult kohtule uuesti, on vastustaja jätkuvalt seisukohal, et tegemist ei ole lubatava nõudega haldusmenetluses ning see ei tulene seadusest. Ekslik on seetõttu ka kaebuse esitaja äraspidine arusaam, et haldusorganil on võimalik ette ära otsustada, milliseid tõendeid hilisemas võimalikus süüteomenetluses kasutada võib või ei või kasutada, kuna tegemist on täiesti erinevate menetlustega ja mille otsustamisprotsessi juhivad täiesti erinevad institutsioonid (prokuratuur, kohus). Prokuratuuri volitusi kriminaalmenetluses teostab prokurör, alludes ainult seadusele. 25.11.2008.a määruses nõustus Tartu Halduskohus täielikult vastustaja seisukohaga, et nõue - kirjaliku kinnituse väljastamiseks - on ilmselgelt perspektiivitu kaebus. Kuna käesolevas kaebuses esitatud nõue - kirjaliku kinnituse väljastamiseks - on analoogne, siis on vastastaja jätkuvalt samal seisukohal. Kaebuses palub kaebuse esitaja sisuliselt Tartu Halduskohtul tunnistada seda, et kaebuse esitaja keeldumine dokumentide esitamisest ja teabe andmisest enne maksuhalduri poolt taotletava kinnituse andmist on kooskõlas isiku põhiõiguste tagamisega. Eeltoodust tulenevalt ning kaebuses väljendatud seisukohti analüüsides leiab vastustaja, et kaebuse esitajal ei ole kavatsustki mingit teavet maksuhaldurile esitada, ei enne ega ka pärast nõutava kinnituskirja väljastamist. Seega ei ole vastustaja hinnangul nimetatud kaebuse eesmärk oma väidetavalt rikutud/rikutavate õiguste kaitse, vaid olukorra loomine, kus maksukohustust poleks võimalik kindlaks määrata, kuna nõutavat teavet omavate juriidiliste isikute (YYY OÜ ja kaebuse esitaja) seaduslik esindaja on samad isikud. 7 Lähtuvalt eeltoodust on vastustajal kahtlused kaebuse heausksuse suhtes, andes alust karta, et kaebaja tegelik eesmärk on suunatud maksumenetluse venitamisele, mis tooks endaga kaasa võimalike kohustuste tuvastamise võimatuse, venimise ning võimaliku aegumise. Seega, kuna nimetatud kaebuse eesmärgiks ei ole seaduse alusel loodud abstraktse kaebuse esitaja huvide kaitse, on vastustaja hinnangul tegemist nn populaarkaebusega, mille korral on kitsendatud kohtu volitused kontrollida kaalutlusõiguse kasutamist vaidlustatud otsuses ning hinnata otsuse motiveerituse piisavust. Vastustaja märgib, et taotletava toimingu nõude osas on tegemist maksuhalduri diskretsiooniotsusega ning diskretsiooni teostamisse on kohtul alust sekkuda vaid siis, kui maksuhaldur ületab oma volitusi või rikub õiguse üldpõhimõtteid. Kuna sellised asjaolud käesoleval juhul puuduvad, siis maksuhalduri diskretsiooniotsuse üle kohtulik kontroll on küllaltki piiratud. Vastustaja hinnangul on erandjuhtumina populaarkaebuste esitamine lubatud (Arhusi konventsiooni art 9 lg 2 kohaselt) vaid keskkonnaasjades. Samas juhib vastustaja tähelepanu asjaolule, et just otsuse motiveerituse piisavust kaebuse esitaja oma kaebuses tegelikult vaidlustabki, sest kaebuse esitaja ei soovi vaidlustatud otsuses
lg- te 2 ja 7 alusel tehtud otsustust vaidlustada, mis oli aga 06.10.2008.a esitatud taotluse tegelik sisu ning mis omakorda tugines nn kinnituskirja väljastamise nõude põhjendusel. Seetõttu on vastustaja seisukohal, et puudub mõistlik põhjendus vaielda iseseisvalt otsuse põhjendava osa üle, mis ei mõjuta isiku õiguseid ega kohustusi. Vastustaja märgib, et ekslik on ka kaebuse esitaja kaebuses toodud seisukoht, mille kohaselt kaebuse esitaja peale
§-le 64 viitamist ei peagi rohkem põhistama maksuhaldurile maksukontrolli käigus tõendite ja teabe esitamata jätmist. Nimetatud põhiõiguse kasutamise eeldusele (õiguse kasutamise põhjendamine) on viidanud ka Riigikohus oma otsuse nr 3-1-1-25-02 p-s 13. Otsuses märgitu kohaselt on kohus põhiseaduse § 22 lg-s 3 sätestatud põhiõiguse kohta märkinud, et „kahtlemata ei saa selle õiguse teket lugeda ülekuulatava suvaotsuseks ja seetõttu peaks ütluste andmisest keeldumise põhjendatus olema ka põhimõtteliselt kontrollitav. Kehtivas menetlusõiguses sellist kontrollmehhanismi ei sisaldu. [...] Kujunenud olukorras tuleb igale konkreetsele ütluste andmisest keeldumise juhtumile läheneda individuaalselt ja kaaluda ütluste andmisest keeldumise põhjendatust“. Nimetatud põhistamise kohustust kinnitab ka Tallinna Ringkonnakohus oma otsuses nr 3-06-2016, mille kohaselt seos teabe ja võimaliku süüteomenetluse vahel ei tohi olla hüpoteetiline. Kaebuse esitaja vastupidised väited Tartu Maakohtus 20.09.2008.a toimunud kriminaalasja nr 1-072186 arutelu näitel ei saa vastustaja hinnangul olla asjasse puutuvad, kuna juba ajaliselt hilisema korraldusega nõutud dokumente, mida kaebuse esitaja pole maksuhaldurile tänaseni esitanud, ei saanud prokurör süüdistuse poolsete tõenditena nimetatud istungil kohtule esitada. Ka ei puuduta vastustaja andmetel Tartu Maakohtus arutatav kriminaalasi nr 1-07-2186 19.09.2008.a korraldusega nr 12-2.2/11259 küsitud teavet, perioodi ega ka äriühinguid. Kuna ülalnimetatud põhimõtteid ning
lg 1 p-s 6 ja PS §-s 22 sätestatut on vastustaja selgitanud kaebuse esitaja seaduslikule esindajale ka varasemalt (viidatud ka vaidlustatud otsuses lk 2) ning need on talle ka teatavaks tehtud, siis leiab vastustaja, et kaebuse esitaja ei ole käesolevat kaebust esitanud heas usus oma väidetavalt rikutud õiguste kaitseks. Vastustaja on seisukohal, et antud olukorras saab rääkida üksnes kaebuse esitaja seadusliku esindaja tahtlikust tegevusest, revideeritava isiku „huvide“ kaitsmisel, mille eesmärk on pärssida revisjoni käiku ning tõhusust, tuues ettekäändeks
§-s 64 sätestatu. Harvad ei ole ka juhtumid, kus hilisemates kaebustes kohtule 8 heidab kaebuse esitaja seaduslik esindaja vastustajale ette kiire ja efektiivse maksumenetluse põhimõtete rikkumist, jättes teadlikult tähelepanuta oma eelneva käitumise maksumenetluses, mis seda põhjustas. Täiendavalt märgib vastustaja, et vastupidiselt kaebuses esitatud argumendile Euroopa Inimõiguste Kohtu juhiste eiramise kohta, möönab EIK praktika siiski menetlusosalise kohustust esitada puhtalt korrektse maksustamise kindlustamiseks dokumentaalselt kajastatud teavet, mille eksistents ei sõltu menetlusosalise tahtest (asjad J.B. vs Šveits ning Saunders vs Ühendkuningriik). Nimetatud asjaolule on vastustaja juhtinud tähelepanu juba ka oma varasemas kirjavahetuses kaebuse esitaja esindajaga samal teemal, mistõttu on põhjendamatud ka kaebuse esitaja sellesisulised etteheited kaebuses. Ekslik on vastustaja arvates ka kaebuses toodud järeldus EIK praktikast, kuna selles on jäetud sihilikult tähelepanuta kaebuse esitaja poolt eelnevalt vaides viidatud EIK praktika asjas J.B vs Šveits. Põhjendamatud on vastustaja arvates ka kaebuse esitaja etteheited, et vastustaja ei ole vaidlustatud otsusega kõrvaldanud kaebuse esitaja jaoks väidetavalt olevat õigusselgusetut olukorda, kuna ekslik on juba kaebuse esitaja eeldus, mille kohaselt peaks maksuhaldur kaebuse esitaja äraspidisest
lg 1 p 6 tõlgendusest lähtuvalt asuma sisuliselt seadusandja asemele ning kõrvaldama haldusaktiga kaebuse esitaja väärast arusaamast lähtuvalt midagi, mida ta oma taotluses ja kaebuses haldusorganilt nõuab - kuni oma eesmärgi saavutamiseni (nn „immuunsuse“ saavutamiseni). Vastustaja on seisukohal, et õigusselgusetu olukord oleks tekkinud vaid siis, kui maksuhaldur oleks kaebuse esitaja taotluse vaidlustatud otsusega rahuldanud. Vastustaja märgib, et ekslik on ka kaebuse esitaja arusaam, kus kaebuse esitaja samastab automaatselt oma kaebuses kaasaaitamiskohustuse (
S § 390), sest teadaolevalt ei ole maksuhalduri tegevuse takistamine (teabe tähtpäevaks esitamata jätmine, arvestuse pidamise nõuete eiramine, maksuhalduri korralduse täitmatajätmine) alates 15.03.2007.a enam kriminaalkorras karistatav. Vastustaja juhib tähelepanu ka Riigikohtu halduskolleegiumi märkusele 7. detsembri 2006.a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-63-06, p 9, mille kohaselt juhul, kui kriminaalmenetluses tuvastatakse hiljem uued asjaolud, mis seavad kahtluse alla jõustunud maksuotsuse õigsuse, on maksukohustuslasel õigus taotleda maksuotsuse muutmist või kehtetuks tunnistamist vastavalt
Vastustaja ei nõustu kaebuse esitaja väitega, et kaebuse esitajal puudub tõhus kaitseabinõu võimalikus hilisemas kriminaalmenetluses, sest juba
§-s 161 sätestatu tagab isikutele karistatusest osalise või täieliku vabastamise, kui ta täidab oma kaasaaitamisekohustust andmete esitamise näol. Vastustaja märgib, et tulenevalt kriminaal- ja väärteomenetluses kehtivast tõendite vaba hindamise põhimõttest (KrMS § 61, VTMS § 2) ei oleks ühelgi kaebuse esitaja poolt maksuhaldurile korralduse nr 12-2.2/11259 alusel esitataval tõendil hilisemas võimalikus (ei tuvastuslikust ega tõlgenduslikust aspektist) süüteomenetluses siiski ette kindlaksmääratud jõudu ning lähtuvalt kohtupraktikast (RK nr 3-1-1-57-07), mille kohaselt ei saa prokuratuur maksuhalduri poolt saadud teavet kasutada süüdistusaktis ja kohtus ning kohus ei saa neid tõendeid avaldada, kui süüdistatav ise ei taha nende tõendite avaldamist, leiab 9 vastustaja, et kaebuse esitaja poolt kaebuses toodud seisukohad ning nõudmised, mida ta põhjendab läbi
lg 1 p-s 6 sätestatud vastuoluga
§-s 56 sätestatuga, on põhjendamatud. Süütuse presumptsioonist tuleneva vaikimisõiguse eesmärk on asetada riigile kriminaal- või väärteoasjas kohustus tõendada isiku süü ning võtta isikult kohustus tõendada oma süütust. Maksu määramise, maksuotsuste- ja korralduste täitmise edasilükkamine ei ole PS § 22 lg 2 eesmärgiks. Maksumenetlus ega sellele järgnev halduskohtumenetlus ei ole hõlmatud PS § 22 lg 2 esemelise kaitsealaga (vt Riigikohtu üldkogu 17. veebruari 2004. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-120-03, p 16). Maksumenetluses ei ole maksukohustuslasel vaikimisprivileegi, vaid tal on kaasaaitamiskohustus (
Jättes olulise teabe maksumenetluses esitamata, on kaebaja kaasaaitamiskohustust rikkunud. Seadusest tuleneva kaasaaitamiskohustuse täitmise nõudmine maksumenetluses ei ole käsitatav võimude omavolina. Käesoleval juhul ei keeldunud kaebaja enda kinnitusel tema süüditunnistamist võimaldava teabe andmisest, milleks tuleneks alus
64 lg 1 p-st 6, vaid tema tehingupartneri kasuks rääkivate andmete esitamisest. Viited EIK otsusele asjas Allan v Suurbritannia ja otsusele asjas J.B. v Šveits ei ole seega käesoleval juhul asjakohased. Kaebaja tehingupartneri kasuks rääkivate andmete ja tõendite esitamata jätmiseks puudub maksumenetluses alus. See, et maksumenetlusliku kaasaaitamiskohustuse täitmine võib kaudselt ja faktiliselt ahendada isiku valikuvõimalusi erinevate kaitsetaktikate kasutamisel kriminaalmenetluses, ei ole inimõiguste ja vabaduste kaitse konventsiooni art 6 ega PS § 22 lg 2 ega 3 rikkumine. Isegi kui möönda käesoleval juhul PS § 22 lg 2 kaudse riive võimalikkust kriminaalasjas, ei oleks mingil juhul tegemist õigusvastase riivega. Kaebuses toodud nõudmiste rahuldamine kahjustaks ebaproportsionaalselt avalikku huvi maksude määramiseks ja halduskohtumenetluse toimumiseks mõistliku aja jooksul. Kaebajal on õigus kriminaalasjas vaikida, kuid selle õiguse alusel ei saa ta esitada maksumenetluses nõudmisi milliseid tõendeid hilisemas võimalikus süüteomenetluses kasutada võib või ei või. Kaebaja poolt kaebuses viidatud EIK lahenditest ega ka muudest EIK lahenditest ei tulene, et kriminaalmenetluslikku vaikimisõigust tuleks eelistada kaasaaitamiskohustusele maksumenetluses ja menetluse efektiivsele läbiviimisele, kui puudub oht, et avaldatud andmeid kasutatakse isiku süüdistamisel. Enamgi veel, EIK on rõhutanud, et õigus vaikimisele ja õigus enda vastu mitte tunnistada ei ole absoluutsed. EIK peab koguni võimalikuks teha väljaspool kriminaalmenetlust isiku vaikimise põhjal õiguslikke järeldusi (8. aprilli 2004.a otsus asjas Weh v Austria, p 46). Ammugi ei saa seega vaikimisele viidates nõuda maksu- või halduskohtumenetluses nn „immuunsuse“, s.t siduva ning positiivse eelhinnanguga kinnituskirja väljastamist. Jõustunud kohtuotsus vaid kinnitab haldusakti õiguspärasust, mitte ei keela haldusorganil õiguspärast haldusakti muuta, kui seadus näeb ette sellise võimaluse. (
lg 1) Halduskohtu otsuse motiivid ei ole ühegi õigusnormi kohaselt kellelegi, sh kriminaalasja lahendavale kohtule ega kriminaalmenetluse osalistele siduvad (TsMS § 457 lg 1). Halduskohtu otsus võib olla tõendina kriminaalasjas kasutatav, kuid kriminaalmenetluse osalistel on võimalik halduskohtu otsuse seisukohad omapoolsete tõenditega ümber lükata. 10 Kohtu põhjendused ja otsus
§de 10 lõige 1, 61 lõige 1 ja 62 lõige 1) kaebajale 19.09.2008.a teabe andmist ja dokumentide esitamist kohustava korralduse (tl 14-17) tegemiseks. Vaidlust ei ole ka selles, et kaebajal on õigus vastustajale taotlusi esitada ja taotleda korralduses antud tähtaja pikendamist (
§-de 61 lõige 3 ja 61 lõige 3). Seega on vaidlusaluse otsuse puhul tegemist vastustaja menetlusliku otsustusega, mis tehti kaebaja vastava taotluse kohta. 11. Halduskohus on seisukohal, et kaebaja on käesolevas haldusasjas põhjendamatult ületähtsustanud enese mittesüüstamise privileegi ja esitanud vastustajale taotlused (tl 13), mille rahuldamiseks puudus vastustajal alus. Kuna kaebaja vaidlustab halduskohtule esitatud kaebuse taotlevas osas (tl 8) sisuliselt ainult vastustaja tegevusetuse kaebaja poolt taotletava kinnituse mitteandmise osas, siis ei käsitle halduskohus kaebaja 03.10.2008.a taotluse taotleva osa punktidega 1, 2 ja 4 seonduvat, s.o korralduse muutmine seadusliku esindaja maksuhalduri ruumidesse ilmumise võimaldamiseks, selgituse saamise osas ja korraldusega antud tähtaja pikendamise taotluse osas. Kohus on seisukohal, et PS § 22 lõige 3 ning EIÕK artikkel 6 ei ole asjakohased õigusnormid käesoleva vaidluse lahendamisel. Kaebaja on oma seisukohti põhistanud Tartu Maakohtu 08.01.2009.a määrusega (tl 88-90) ja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri 21.04.2009.a vahistamistaotlusega (tl 91-92), millega on tõendatud, et R.Ple on esitatud kahtlustus YY OÜ juhatuse liikme ja osanikuna KarS § 389 1 lg 2 sätetstatud kuriteo toimepanemises, mis seisnes selles, et ajavahemikul märts 2007 kuni veebruar 2008 esitasid YYOÜ nimel tegutsevad isikud maksuhaldurile teadvalt valeandmeid maksukohustuse vähendamise eesmärgil, kajastades YY OÜ käibedeklaratsioonides ostmisel tasutud käibemaksuna 36 miljonit krooni, mille kohta puuduvad ostudokumendid. Samuti on tõendatud, et Tartu Maakohtu menetluses on kriminaalasi 11 R.P. süüdistuses KarS § 386 lõike 1 järgi, mida on R.P. poolt halduskohtu istungil antud seletuste kohaselt menetletud juba 12 aastat ja mis ei saa olla selletõttu seotud XX-le esitatud teabe ja dokumendi nõudega. Kaebaja seaduslik esindaja on käesolevas haldusasjas kõik taotlused vastustajale ja kohtule esitanud XX seadusliku esindajana, mitte aga YYY või YY seadusliku esindajana, mille tõttu puudus vastustajal formaalne alus kaebaja taotluste rahuldamiseks. Vastustajal puudus aga ka sisuline alus taotluse rahuldamiseks. Enese mittesüüstamise privileegi kaitseala hõlmab keeldu sundida isikut andma ennast või oma lähedasi süüstavaid ütlusi või esitama dokumente karistuse või karistusega ähvardamise abil. PS § 22 kolmas lõige käsitleb tunnistuste andmisele sundimist. Konventsiooni artikli 6 lõiget 1 on rikutud, kui teises menetluses sundkorras saadud ütlusi kasutatakse kriminaalmenetluses isiku süüstamise eesmärgil. Kohtuasjas J. B. v. Šveits leidis inimõiguste kohus, et kaebaja korduval trahvimisel dokumentide esitamata jätmise eest oli kriminaalsüüdistuse iseloom EIÕK artikli 6 lõike 1 tähenduses. Kohus asus seisukohale, et kaebaja trahvimine dokumentide esitamata jätmise eest kujutas endast enese mittesüüstamise privileegi rikkumist. Seda seetõttu, et kaebaja ei saanud välistada, et temalt nõutavate dokumentide põhjal maksustamata lisasissetuleku ilmnemisel võidakse talle esitada süüdistus maksukuriteos. Käesolevas asjas ei ole vastustaja kaebajat trahvinud (sunniraha kohaldanud). Seisukohale, et enese mittesüüstamise privileeg kuulub rakendamisele maksumenetluses, on Riigikohtu halduskolleegium asunud 14.11.2007 otsuse nr 3-3-147-07 punktis 16, mille kohaselt on tulenevalt
lg 1 p-st 6 maksukohustuslasel õigus keelduda
§-de 60-63 alusel teabe andmisest ja tõendite esitamisest küsimustes, millele vastamine tähendaks enda või sama lõike punktis 5 nimetatud isiku õiguserikkumises süüditunnistamist. Kaebaja (kaebaja seaduslik esindaja) on käesolevas asjas enese mittesüüstamise privileegi kasutanud vastava taotluse esitamise teel (tl 9-13), mille vastustaja on jätnud rahuldamata vaidlustatud otsusega (tl 18-20). Kohus nõustub vastustajaga, et kehtivast õigusest ja kaebaja poolt osundatud kohtupraktikast ei tulene vastustajale õigust siduva eelhinnangu andmiseks 22.10.2008.a R. P. suhtes alustatud süüteomenetluse suhtes. Nagu juba osundatud keelab PS § 22 lõige 3 koostoimes EIÕK artikkel 6 lõikega 1 avaliku võimu kandjal väljaspool kriminaalmenetlust kasutada õiguslikku sundi, et kallutada isikut andma ütlusi enda võimaliku süüteo kohta. See keeld ei välista aga kolmanda isiku suhtes
§-des 61 ja 62 sätestatud ettekirjutuse tegemist. Halduskohus on seisukohal, et
lõike 1 punktile 6 saab tugineda eriti juhul, kui süüteomenetlus on alanud ning menetluse alustamiseks on olemas ajend ja alus ning puuduvad menetlust välistavad asjaolud. Vastava taotluse esitaja peab aga põhistama ohtu, et andmeid või tõendeid võidakse tema süüdistamiseks kasutada. Kohus nõustub põhimõtteliselt kaebajaga, et inimõiguste kohtu 08.04.2004.a otsuses asjas nr 38544/97 on rõhutatud, et ainult juhul kui puudub käimasolev või kavandatav kriminaalmenetlus isiku suhtes, ei pruugi olla tegu enese mittesüüstamise privileegi 12 rikkumisega. Inimõiguste kohus on rõhutanud, et õigus keelduda teabe andmisest ei ole absoluutne ja iseenesest ei ole väljaspool süüteomenetlust keelatud ka vaikimisest järelduste tegemine ning seos teabe ja võimaliku süüteomenetluse vahel ei tohi olla kauge ega hüpoteetiline. Kaebaja on tõendanud, et käesolevas asjas ei ole seos teabe andmise ja süüteomenetluse vahel kauge, seos on reaalne, kuna tõendeid nõutakse tehingute suhtes samast perioodist, mille suhtes on R. Ple kahtlustus esitatud. Samas ei keela ettekirjutuse täitmisest keeldumine iseenesest maksuhalduril maksuotsuse tegemist ning ettekirjutuse täitmisest keeldumine ei välista kriminaalmenetluses samade andmete või tõendite kogumist muul viisil, nt läbiotsimise või võetusega ega sel teel saadud andmete või tõendite kasutamist maksumenetluses. Tuginedes
lõike 1 punktidele 5 ja 6 oli kaebaja seega õigustatud 03.10.2008.a taotluse vastustajale esitamiseks. Vastustaja ei olnud aga kohustatud taotluse rahuldamiseks, vastustajal oli kehtivale õigusele tuginedes kaalutlusõigus taotluse suhtes seisukoha kujundamiseks. Vastustaja oli õigustatud taotluse rahuldamata jätmiseks, kuid tal puudus õigustus sunniraha kohaldamiseks, sest vaieldamatult pidi vastustaja olema teadlik, et Maksu- ja Tolliameti vastav struktuuriüksus kavandas 19.09.2008.a seisuga kriminaalmenetlust kaebaja seadusliku esindaja suhtes seonduvalt äriühinguga, millega teostatud tehingute kohta teavet ja dokumente nõuti, sest vastavat süüteomenetlust alustati 22.10.2008.a. Käesoleva vaidluse esemeks ei ole aga vastustaja 19.09.2008.a korraldus, mis võib olla osaliselt vastuolus mittesüüstamise privileegi põhimõtetega. Tulenevalt vaidlustatud 23.10.2009.a otsusest, puudub aga kaebajal subjektiivne õigus, mida halduskohtus kaitsta, sest otsusega on lahendatud kaebaja menetluslik taotlus mingeid sanktsioone kaebaja või tema seadusliku esindaja suhtes kohaldamata.
Kaebaja ja kaebaja seaduslik esindaja ei ole põhistanud, et vaidlusaluse otsuse tõttu esineks oht kaebaja seadusliku esindaja või tema lähedaste õiguserikkumises süüdi tunnistamiseks. Halduskohus jätab rahuldamata kaebaja taotluse tunnistada PS §-dega 11, 13, 14 ja 22 vastuolus olevaks
§-d 26-30 pole Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuse 23.10.2008.a otsuse nr 12-4/879 üle peetavas vaidluses asjassepuutuvad HKMS § 25 lõike 10 ja põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 9 lõike 1 mõttes, kuna maksusaladus ei ole PS § 22 kaitsealas. 13. Seoses kaebuse rahuldamata jätmisega, jäävad kaebaja menetluskulud HKMS § 92 lõike 1 alusel tema enda kanda. Vastustaja ei ole esitanud halduskohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega ka menetluskulude nimekirja. Roby Koik kohtunik 14
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.