Obsah (4)

§ 7§ 6§ 40§ 23

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukooseis Kohtunik Tiina Pappel Otsuse tegemise aeg ja koht 16. jaanuar 2009. a Tallinn Haldusasja number 3-08-1787 Haldusasi A.A.e ja K.

§ 7

lg 4 tähenduses ning sauna näol on tegemist õigusliku aluseta püstitatud ehitisega. Samas, vastavalt korralduse lisaks olevale plaanile jäeti ostueesõigusega erastatava maa piiride sisse ka saun ning piirdeaed ja kasvuhooned. Korralduse p-ga 5 tunnistati kehtetuks Harku Vallavalitsuse poolt Järve-Männiku hoonestuse juurde maa ostueesõigusega erastamiseks tehtud teenindamiseks vajaliku maa, suuruses ca 5160 m2 ettepanek(ud).

1. Korralduse peale esitasid kaebused korralduse adressaat A.A. ning omandireformi õigustatud subjekt K.B.-N., kes taotlesid vastavalt korralduse täielikku või osalist tühistamist. 26.09.
2. a kohtumäärusega võttis kohus kaebused menetlusse taotlusena tuvastada Harku Vallavalitsuse 12.08.2008 korralduse nr. 1096 õigusvastasus ning kohustada Harku Vallavalitsust tegema uus piiride kulgemise ettepanek, kuna oli vastavates käiguta jätmiste määrustes asunud seisukohale, et korralduse näol on tegemist toimingu, mitte haldusaktiga. Ühtlasi kaasas kohus menetlusse kolmanda isikuna J. P. 17.11.2008 kohtumäärusega muutis kohus oma seisukohta, asudes seisukohale, et tegemist on haldusaktiga, ning luges kaebajate taotluseks Harku Vallavalitsuse 2 12.08.2008 korralduse nr. 1096 tühistamise taotlused ning taotluse uue piiride kulgemise ettepaneku tegemiseks kohustamise nõudes. 08.01.2009 kohtuistungil nõustusid kaebajad taotluste eeltoodud sõnastusega. KAEBUSE ESITAJA A.A.E SEISUKOHT
3. Erastatava maa suurus on määratud õigusvastaselt ja liiga väikeses mahus. Harkujärve küla ei ole kunagi seaduslikult tervikuna tiheasustusalaks kuulutatud ja seetõttu peab maa erastamine toimuma hajaasustuse reeglite järgi. Vastavad taotlused 2 ha ja 4 ha erastamiseks on kaebuse esitaja isa A. H. poolt ka esitatud ning see asjaolu on korralduses tuvastatud. Varasemad kohtulahendid on antud küsimuses vastuolulised. Tallinna Ringkonnakohtu 12.02.2001 otsuses nr. II-3/20/2001 ja 13.03.2003 otsuses nr. 2-3/118/03 on leitud, et Harkujärve küla tervikuna asub tiheasustusalal, kuid kohtu põhjendused on sealjuures teineteisele vastukäivad.
4. a lahendis öeldakse, et Harkujärve küla muutus tiheasustusalaks generaalplaanide koostamisega aastatel
6. a lahendis seevastu leitakse, et
7. ja
8. a generaalplaanidel ei ole antud vaidluse seisukohast tähtsust ning Harkujärve küla määratleti tiheasustusalana
9. a valla üldplaneeringus.
10. Harkujärve küla on küla tavatähenduses ning asustatud valdavalt hajaasustuse põhimõttel. Kohtud ei ole senistes lahendites tegelikkusele mingit tähelepanu pööranud ja on piirdunud vaid mitmeti tõlgendatavate plaanide uurimisega, mis on paraku viinud väärate lahendusteni. Seetõttu palub kaebaja asjas põhjalikult uurida ja selgitada, kuidas tiheasustusala külas moodustus ja kust jookseb selle ala piir.
11. Ka eeldusel, et
12. a üldplaneeringuga muutus kogu küla tiheasustusalaks, on kaevatav korraldus õigusvastane. Kaebuse esitaja isa esitas 2 ha erastamise taotluse enne vastava üldplaneeringu kehtestamist. Järelikult on kaebuse esitajal õigus eeldada, et tema taotlus lahendatakse esitamise ajal kehtinud seaduse järgi ning uue üldplaneeringu kehtestamine ei muuda tema olukorda halvemaks. Alternatiivselt taotleb kaebuse esitaja, et kohus tunnistaks korralduse õigusvastaseks, et tal avaneks võimalus esitada kahju hüvitamise nõue. Esimene erastamistaotlus (2 ha) esitati juba aastal 1992 ja vastustajal lasus kohustus ning tal oli piisavalt aega, et erastamine enne kaebuse esitaja olukorra halvenemist (
13. a üldplaneering) lõpule viia. Kuna seda ei tehtud ja kaebuse esitaja jääb valdavast osast taotletud maast seetõttu ilma, tuleb vastustajal tekkinud kahju hüvitada.
14. Vastustaja tegi 1997 ja
15. aastal kaebuse esitajale ettepanekud määrata talle erastamiseks maatükk suurusega 5160 m
16. Olgugi, et kaebuse esitaja õiguseelneja pakkumisi koheselt vastu ei võtnud, tekkis tal lootus ja usaldus saada erastada maad vähemalt pakutud ulatuses. Talle ei selgitatud, et pakkumise kohesest vastuvõtmisest loobumise tulemusena kahaneb erastatava maa suurus kaevatud korralduses märgitud suuruseni (3121 m2). Teisalt on ebaselgus küla asustusviisis ja sellega kaasnenud mitmed kohtuvaidlused takistanud kaebuse esitajat kogu antud pika ajavahemiku jooksul ise aktiivselt pakutud ulatuses erastamist nõudmast ja vastustaja poolt palutud erastamise 3 eeltoiminguid teostamast. Kui käesolevas asjas selgub, et potentsiaalne erastatav maa asub tiheasustusalal, on kaebuse esitaja nõus erastama maad senikehtinud ettepanekutes toodud ulatuses (5160 m2). Pakkumiste kehtetuks tunnistamine ei ole seega õige ning ühe alternatiivina palub kaebuse esitaja tühistada kaevatava korralduse p 5 ning jätta seeläbi kehtima kaebuse esitaja õigus erastada ostueesõigusega 5160 m2 maad. Kaebuse esitaja on pidevalt hooldanud oluliselt suuremat maa-ala Järve-Männiku talu ümbruses kui talle nüüd kaevatava korraldusega erastamiseks pakutakse. Rohumaade niitmine on taganud nende säilimise ja vältinud võsastumist. Tagastamise õigustatud subjekt ja kohalik omavalitsus on hooldustöid vaikimisi aktsepteerinud, samas nendesse omalt poolt midagi panustamata. Praktikas väljakujunenud maakasutus räägib niisiis samuti selle kasuks, et kaebuse esitajale tuleb lubada erastada oluliselt suurem maatükk kui pakutud 3121 m
17. KAEBUSE ESITAJA K.B.-N.I SEISUKOHT
18. Järve-Männiku maaüksus asub tiheasustusalal. See asjaolu on tuvastatud jõustunud kohtuotsustega (viimane neist Tallinna Ringkonnakohtu
19. märtsi
20. a kohtuotsus haldusasjas nr. 3-06-1131, p 19). Seega tuleb ehitiste teenindamiseks vajaliku maa määramisel lähtuda eelkõige

§ 7lõikest 51.

Vaidlust ei ole selles, et A. H. eraldati hoonete juurde pädeva organi otsusega 1500 m2 maad. Samuti ei ole vaidlust selles, et samas ulatuses on tasutud ka maamaksu. Seda, et õiguslikul alusel kasutatava ala suurus on vaid 0,15 ha möönab vaidlustatud korralduses ka Harku Vallavalitsus. Ka Tallinna Ringkonnakohtu

1. märtsi
2. a kohtuotsuses haldusasjas nr. 3-06-1131, kus osalesid kõik käesoleva vaidluse osapooled, jõuti järeldusele, et teenindusmaa määramiseks suuremas ulatuses kui 1500 m2 puudus õiguslik alus (kohtuotsuse p 24). Seega ei ole vaidlustatud korraldus, millega määrati ehitiste teenindamiseks vajaliku maa pindalaks 3121 m2 kehtiva õigusega kooskõlas.
3. Vaidlustatud korralduses esinevad järgmised kaalutlusvead: 1) ehitise teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piiride määramisel on arvestatud ebaseaduslike ehitiste ja rajatistega (saun ja piirdeaiad); 2) vallavalitsus on alusetult lugenud piirdeaia ja omavoliliselt kujundatud õuemaa looduslikeks piirideks maakorralduslikus mõttes; 3) vallavalitsus on lähtunud ebaseaduslikust kaalutlusest arvestada „aastate jooksul väljakujunenud intensiivse kasutusega alaga“; 4) vallavalitsus on lähtunud ebaseaduslikust kaalutlusest võimaldada juurdepääs ebaseaduslikele ehitistele. A.A. on varasemas kohtumenetluses omaks võtnud, et saun ja piirdeaed on tema isa (A. H.) ehitatud. Nagu ka vaidlustatud korralduses märgitud, puudub nimetatud saunal kasutusluba. Samuti ei ole saun püstitatud maakasutusõiguse ja ehitusloa alusel. AÕS § 13 kohaselt on vaid õiguslikul alusel püstitatud ehitise omanikul õigus saada maa omanikuks maareformi seaduses sätestatud alustel ja korras. AÕS § 14 näeb küll võimaluse õigusliku aluseta püstitatud ehitise seadustamiseks, kuid sellega ei või rikkuda maa tagastamise õigustatud subjekti õigusi. Seetõttu ei ole võimalik Järve-Männiku maaüksusel asuvat sauna seadustada. Teised ebaseaduslikud ehitised (kelder ja kasvuhooned) ei oma antud juhul tähendust, kuna need jäävad õiguspärases kasutuses oleva 1500 m2 piiresse. 4
4. Maakorraldusseaduse § 5 lg 2 p 5 kohaselt tuleks maakorralduse läbiviimisel arvestada looduslike piiridega. Looduslikeks piirideks võiks lugeda olenevalt olukorrast näiteks krundi reljeefseid omapärasid või veekogusid. Kindlasti ei saa aga looduslike piiridena käsitleda omavolilise maakasutuse tagajärjel tekkinud õueala või selle ümber püstitatud piirdeaeda. Puudub igasugune seaduslik alus määrata ehitise teenindamiseks vajaliku maa piiridesse ala, mis on küll intensiivse kasutusega, kuid jääb sellegipoolest väljapoole õiguspärast maakasutust. Samuti puudub seaduses alus, mille kohaselt võiks vallavalitsus piiride määramisel kaaluda juurdepääsutee võimaldamist õigusliku aluseta püstitatud saunale.
5. Vaidlustatud korraldusest nähtub, et maatüki piiride ja suuruse määramisel on Harku Vallavalitsus seadnud eesmärgiks edasiste vaidluste vältimise. Sellist kompromissi tegemist seadus ei võimalda ning vald oleks pidanud selle eelnevalt õigustatud subjektiga kooskõlastama. Harku Vallavalitsus ei ole lähtunud

§ 6

lg 33, mille kohaselt määratakse ehitise teenindamiseks vajalikuks maaks ehitisealune ning ehitist ümbritsev vähim tarvilik ja piisav kogus maad, mis tagab ehitise sihtotstarbelise kasutamise, hooldamise, ohutu ekspluateerimise ning füüsilise säilimise. Harku Vallavalitsus ei ole vaidlustatud korralduse andmisel käitunud kooskõlas hea halduse põhimõtetega. VASTUSTAJA SEISUKOHT A.A.E KAEBUSE OSAS

1. Tallinna Ringkonnakohtu 12.02.2001 otsusega nr. 2-3/20/2001, 13.03.2003 otsusega nr. 2-3/118/03 ning 04.03.2008 otsusega nr. 3-06-1131 on tuvastatud, et kõnealune maa asub tiheasustusalal. Ebaõige on A.A.e seisukoht, et tal on õiguspärane ootus erastada vähemalt 5 162 m2 maad. Vaatamata A.A.ele Harku Vallavalitsuse poolt 18.03.1999 tehtud ettepanekule erastada 5162 m2 maad ja sellele järgnenud rohkem kui kolmele meeldetuletusele, ei ole A.A. teinud 10 aasta jooksul mitte ühtegi omapoolset toimingut (tellinud maa väljamõõtmist, erastamishinda tasunud jne). Selle asemel on ta pidevalt läbi erinevate kohtuprotsesside taotlenud 2 ha – 4 ha maa erastamist. Riigikohtu lahendi nr. 33-1-85-05 kohaselt ainuüksi erastamise eeltoimingute raames antud korraldused ei anna reeglina erastamise õigustatud subjektile õiguspärast ootust, et temaga sõlmitakse maa ostu-müügi lepingud. Õiguspärane ootus võib tekkida aga sellest, kui erastamise õigustatud subjektilt nõutakse erastamishinna tasumist. Vastustaja taotleb jätta kaebus rahuldamata. VASTUSTAJA SEISUKOHT K.B.-N.I KAEBUSE OSAS
2. Vastustaja möönab, et A.A.ele teenindusmaa määramiseks suuremas ulatuses kui 1500 m2 õiguslik alus puudub. Samas on korralduse lk 7 nähtuvalt tegemist kompromissettepanekuga, millega soovitakse üle 10 aasta kestnud erastamisvaidlus ära lõpetada. Ettepaneku tegemisel on lähtutud nn „kuldsest keskteest“, mis arvestab nii A.A.e kui K.B.-N.i põhjendatud huvidega. Vastavalt seadusele ei ole K.B.-N.ile võimalik enne maad tagastada, kui vaidlusalune erastamine on lõpule viidud. Sellest tulenevalt on K.B.-N.i huviks asja kiire lahenemine. Samas A.A.e põhjendatud huviks on, et ta saaks ka pärast erastamist kasutada talle kuuluvaid hooneid ja õueala. Eeltoodud ettepanek 5 arvestab mõistlikul määral ja põhjendatud ulatuses nii A.A.e kui K.B.-N.i huve. Vastustaja taotleb jätta kaebus rahuldamata. KOLMANDA ISIKU SEISUKOHT A.A.E KAEBUSE OSAS
3. J. P. ei nõustu A.A.e kaebusega ja taotleb jätta see rahuldamata. Vaidlustatud korraldus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks või muutmiseks puudub mistahes seaduslik alus. Harkujärve küla territoorium on tiheasustusala. Puuduvad mistahes tõendid selleks, et kohtute varasemat seisukohta muuta. Kaebuse esitajal puudub seadusest tulenev õigus erastada hoonete juurde maad ca 5160 m
4. Kaebuse esitaja kinnitab kaebuses, et ta ei võtnud korduvalt vastustaja pakkumist vastu ega asunud maa erastamise toiminguid tegema. Kaebuse esitaja pidi teadma, et maa erastamise toimingute mittetegemisel seaduses ettenähtud tähtaja jooksul kaotab ta maade erastamiseks üldse õiguse. KOLMANDA ISIKU SEISUKOHT K.B.-N.I KAEBUSE OSAS
5. J. P. ei nõustu K.B.-N.i kaebusega ja taotleb jätta see rahuldamata. Vaidlustatud korraldus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks või muutmiseks puudub mistahes seaduslik alus. Kaebuse esitaja ei ole mingil viisil kaasa aidanud maade erastamisele ja tagastamisele. Kaebuse esitaja ei ole iial pöördunud kolmanda isiku poole kompromissettepanekutega ning kolmas isik ei tea, et kaebuse esitaja oleks pöördunud selliste ettepanekutega ka vastustaja või A.A.e poole. Kolmandale isikule ei ole kunagi tehtud erastatava maa piiride kulgemise ettepanekut. Kolmandale isikule on selline ettepanek tehtud vaidlustatud korraldusega, kuid kolmas isik ei saa toimingute tegemisele asuda, kuna korralduse on vaidlustanud nii kaebuse esitaja kui ka A.A..
6. KOHTUISTUNGIL esitasid A. A. esindajad täiendavalt järgmised põhjendused selle kohta, miks ei ole vaidlusalusel juhul tegemist tiheasustusalaga: 1) Tallinna Ringkonnakohtu 04.03.2008 otsuses tiheasustusala küsimust ei puudutatud; 2) vastava ala suhtes kehtestatud planeeringud on omavahel vastuolulised; 3) tegemist on rohealaga, mis ei saa olla samaaegselt tiheasustusala; 4) valla üldplaneering on kehtestatud
7. a ning Harju maakonna planeering
8. a; viimase järgi on tegemist hajaasustusalaga ning Harku vald ei ole maakonna planeeringule vastuväiteid esitanud; 5) valla planeeringu kaardil tiheasustusala tähis ei jookse ümber A. talu.
9. K.B.-N.i esindajad ning Harku valla esindaja vaidlesid eeltoodule vastu järgmiste põhjendustega: 1) Harku valla üldplaneering on
10. aastast kehtiv ja sellest tuleb ka lähtuda; 2) Harju maakonna planeeringu kaart on puudulik ning vastuolu Harju maakonna planeeringu ja Harku valla üldplaneeringu vahel puudub; 3) ka juhul, kui Harku valla üldplaneering oleks vastuolus maakonnaplaneeringuga, tuleks lähtuda valla üldplaneeringust; 6 4) kui maakonna planeeringuga muudetakse valla üldplaneeringut, siis toimub ka vastav üldplaneeringu muutmise menetlus, kuid käesoleval juhul sellist menetlust läbi viidud ei ole. KOHTU SEISUKOHT ASTA AMOSE KAEBUSE OSAS
11. Kõigepealt võtab kohus seisukoha kaebuse esitaja väite kohta õigustatud ootuse tekkimisest selles, et Harku vald määrab A. A.le ja J. P.le ostueesõigusega erastatava maa suuruse ja piirid kindlaks nende õiguseelneja, A. H. poolt
12. a ostueesõigusega erastamise taotluse esitamise ajal kehtinud õiguslikust olukorrast juhindudes (I). Seejärel tuvastab kohus, kas vaidlusalused hooned asuvad tihe- või hajaastustusalal (II), võtab seisukoha korraldusega A. A.le määratud maa suuruse ja piiride kohta (III) ning otsustab A. A. taotluse, sh alternatiivsete taotluste ja menetluskulude taotluse lahendamise (IV). I
13. Riigikohtu halduskolleegiumi 16.11.2006 otsuse haldusasjas nr. 3-3-1-78-06 p-s 12 leitakse: „Erastatava maa piiride kulgemise ettepanek on eelhaldusakt, millega ei lahendata erastamise küsimust veel lõplikult. Samas on ettepanek aluseks katastriüksuse moodustamisele ning sellega määratakse siduvalt kindaks hilisema maa erastamise otsuse tegemisel olulist tähendust omavad asjaolud. HMS § 52 lg-st 2 tulenevalt kohaldatakse eelhaldusakti suhtes haldusakti sätteid. Seega peab ka eelhaldusakti kehtetuks tunnistamisel järgima HMS-s sätestatud nõudeid.“ Eeltoodud Riigikohtu seisukohast saab järeldada, et ostueesõigusega erastatava maa piiride kulgemise ettepanekut sisaldav haldusakt peab vastama Haldusmenetluse seaduse (HMS) nõuetele. HMS § 54 järgi on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Seega asub kohus seisukohale, et vaidlustatud korralduse andmisel pidi Harku Vallavalitsus lähtuma korralduse andmise ajal kehtivast õigusest.
14. Kaebuse kohaselt esitas A. H. esimese erastamistaotluse 2 ha maa osas juba
15. aastal, mistõttu oleks vastustaja saanud erastamise lõpuni viia enne
16. a üldplaneeringu kehtestamist, kuid kuna ta seda ei teinud, tekkis kaebuse esitajal sellest kahju. Samuti oli tal õigus eeldada, et tema taotlus lahendatakse esitamise ajal kehtinud seaduse järgi. Kohus kaebuse esitajaga ei nõustu. Maa ostueesõigusega erastamise toimiku materjalidest nähtub, et 27.02.1992 esitas A. H. Harku Vallavalitsusele avalduse, millega loobus õigusvastaselt võõrandatud Indreku talu heinamaast Järvamaal, Koigi vallas, Kareda külas, suurusega 2 ha, ning taotles eeltoodud maa eest asendusmaad Harku järve ääres, endise Tallinna Aiandussovhoosi territooriumil. Vabariigi Valitsuse
17. mai
18. a määruse nr. 143 „Maa asendamise, ostmise ja rentimise avalduste esitamise korra“ lõike 1 p 2 kohaselt võisid avaldusi maa asendamiseks, ostmiseks ja rentimiseks esitada muuhulgas füüsilised isikud, kes soovivad asendusmaana maad, mida nad käesoleval ajal kasutavad või mis piirneb neile kuuluva või nende omandusse antava maaga või maad halduspiirkonnas, kus nad alaliselt elavad või halduspiirkonnas, kus asus õigusvastaselt võõrandatud maa. Eeltoodud avalduse õigusliku tähenduse hindamisel tuleb lähtuda Vabariigi Valitsuse 06.11.1996 määrusest nr. 267 „Maa 7 ostueesõigusega erastamise kord“ (edaspidi Kord) p-st 12, mis sätestab: „Isik, kes on esitanud avalduse maa ostmiseks Vabariigi Valitsuse
19. mai
20. a määruse nr. 143 „Maa asendamise, ostmise ja rentimise avalduste esitamise korra“ kinnitamise kohta“ (RT 1992, 19, 285; 34, 453; RT I 1994, 29, 440) alusel, ei pea esitama uut avaldust. Kui esitatud avaldus ei sisalda kõiki korra punktides 10 ja 11 nimetatud maa ostueesõigusega erastamiseks vajaminevaid andmeid ja lisasid või on andmed avalduse esitamise ajast muutunud, tuleb avaldajal need täiendavalt lisada. Kui isik on esitanud sama ehitise juures maa ostueesõigusega erastamiseks mitu avaldust, lähtutakse erastatava maa suuruse ja piiride määramisel viimasest enne
21. jaanuari
22. a esitatud avaldusest.“ Kuivõrd avaldusest ei nähtunud, et A. H. oleks soovinud avalduse alusel talle HarkuJärve sovhoosi direktori käskkirjaga nr. 141 eraldatud maad osta, ei saa eeltoodud avaldust käsitleda avaldusena ehitiste juurde maa ostueesõigusega erastamiseks.
23. Toimiku materjalidest nähtub, et 25.11.1996 esitas A. H. Harku Vallavalitsusele avalduse 4 ha maa ostueesõigusega erastamiseks vastavalt Vabariigi Valitsuse määrusele nr. 267,
24. novembrist
25. a „Maa ostueesõigusega erastamise kord“. Nimetatud avaldusega ta ei täiendanud
26. a esitatud avaldust, vaid tegemist oli täiesti uue, iseseisva avaldusega. Hilisemates kirjalikes pöördumistes Harku Vallavalitsusele viitab A. H. enda maa ostueesõigusega erastamise avaldusele viidates vaid 28.11.1996, mitte aga
27. a. esitatud avaldusele (vt kirjad Harku Vallavalitsusele
28. jaanuarist 1997,
29. juulist 1997). A. H. 29.10.1998 kirjas Harku Vallavalitsusele kinnitab A. H., et täiendavalt tema poolt 28.11.1996 Harku Vallavalitsusele esitatud ostueesõigusega maa erastamise avaldusele, mis registreeriti Harku Vallavalitsuses nr. 746 all, pole ta eelnevalt erastanud ega ka taotlenud ostueesõigusega maad vastavalt

§-le

1. Lähtudes Korra punktist 12 ning arvestades eeltoodud tõendeid kogumis on kohus seisukohal, et Harku Vallavalitsus pidi käesoleval juhul maa ostueesõigusega erastamisel lähtuma A. H. poolt 25.11.1996 esitatud avaldusest. Kuna nimetatud avaldus oli kaebuse esitaja esimene ja viimane enne
2. jaanuari
3. a maa ostueesõigusega erastamiseks esitatud avaldus ning see esitati pärast Harku Vallavolikogu poolt 26.03.1996 otsusega valla üldplaneeringu kehtestamist, ei saanud A. H. ega ka tema õigusjärglastel tekkida õiguslikku ootust ei selles, et erastamine viiakse lõpuni enne
4. a üldplaneeringu kehtestamist ega ka selles, et erastamistaotluse lahendamisel Harku Vallavalitsus kehtestatud valla üldplaneeringuga ei arvesta.
5. Toimiku materjalidest nähtuvalt on A.A. esitanud pärast A. H. pärandi vastuvõtmist ning L. H. kinkelepingu sõlmimist Harkujärve külas asuvate ehitiste kaasomanikuna avalduse, mille kohaselt ta soovib erastada maad A. H. 27.02.1992 ning 28.11.1996 avaldustes toodud ulatuses ja tingimustel. Kohus märgib, et tulenevalt

§ 40

lõikest 1 sai avaldusi maa erastamiseks ehitise juurde, mis omandatakse vallasasjana, esitada vaid eeldusel, et võõrandaja maa erastamise avaldust ei esitanud. Kuna A. H. oli

1. aastal vastava avalduse juba esitanud, puudus kaebuse esitajal seaduslik alus esitada Harku Vallavalitsusele uut maa ostueesõigusega erastamise avaldust. Korra p 7 järgi ei ole avalduse esitajal maa ostueesõigusega erastamiseks esitatud avalduses märgitud erastatava maa pindala suurust õigus muuta. Kohalik omavalitsus võib avalduses märgitud erastatava maa pindala suurust muuta üksnes planeeringu ja maakorralduse nõuetest ning otstarbekusest tulenevalt. Eeltoodust järeldub ka see, et 8 seadusega mittekooskõlas olevast ostueesõigusega erastamise avaldusest ei saanud A.A.el tekkida õiguspärast ootust erastada ostueesõigusega maad suuremas ulatuses (2 ha + 4 ha), kui seda oli
2. aastal taotlenud A. H. (4 ha). II
3. Menetlusosaliste vahel on vaidlus selle üle, kas Harkujärve külas asuv Järve-Männiku hoonestus asub tihe- või hajaasustusalal.

§ 7

lg 4 (vaidlustatud korralduse andmise aja seisuga) kohaselt on tiheasustusega aladeks

tähenduses maa-alad, mis on tiheasustusega aladeks määratud kehtestatud planeeringuga. Kui üldplaneering puudub või maakonnaplaneeringu alusel ei ole võimalik tiheasustusega ala määrata, loetakse tiheasustusega aladeks maa-alad, mille kohta on koostatud linnade ja alevite generaalplaanid, detailplaneerimise projektid, ettevõtete gruppide generaalplaani skeemid, maa-asulate planeerimise ja hoonestamise projektid ning muud planeerimisprojektid, mida ei ole kehtetuks tunnistatud. Nimetatud planeeringute puudumise korral määrab tiheasustusega alad kohaliku omavalitsuse volikogu ettepanekul maavanem. Vaidlustatud korralduse andmise ajal kehtis Harku Vallavolikogu 26.03.1996 otsusega nr. 21 kehtestatud Harku valla üldplaneering. Riigikohtu halduskolleegiumi 18.10.2004 otsusest haldusasjas nr. 3-3-1-37-04 nähtub, et kohaliku omavalitsuse poolt kehtestatud üldplaneering on halduskohtus vaidlustatav. HMS § 61 lg 2 kohaselt kehtib haldusakt kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti. Vaidlus puudub selle üle, et kohtud ei ole kaebuse esitaja ega mõne muu isiku taotlusel Harku Vallavolikogu 26.02.1996 otsust nr. 21 tühistanud. Seega pidi Harku Vallavalitsus kaebuse esitaja maa suuruse ja piiride määramisel kindlaks tegema, kas kaebuse esitaja hoonestus asub Harku valla üldplaneeringu järgi tihe- või hajaasustusalal ning asjassepuutumatud on kaebuse esitaja väited Harku valla üldplaneeringu õigusvastasuse kohta.

1. „Harku valla üldplaneeringu I etapp“ (kd 3) eessõna (lk. 4) kohaselt on üldplaneering valla arengukava juurde kuuluv ja seda täiendav planeeringulise suunitlusega kompleksne projektmaterjal, mille abil omavalitsus määrab kindlaks valla edasise arengu visioonid ja strateegia. Üldplaneering on abiks kinnistute moodustamisel, tihehoonestusalade detailplaneeringute koostamisel, ehitusmaade varumisel. Ehitustegevus valla tihehoonestusega piirkondades saab toimuda ainult üldplaneeringu alusel koostatud detailplaneeringute järgi. Üldplaneeringu III peatüki „Funktsionaalne tsoneerimine. Territooriumi planeerimine“ kohaselt on põhilised arengueeldustega tihehoonestusalad – asulad Tabasalu, Harkujärve, Harku, Vääna ja Kumna-Tutermaa (kõikide kohta on antud tsoneerimine M 1:10 000, skeemid 5-9) (lk. 41). Harkujärve küla (skeem 6) kohta selgitatakse: „Tsoneerimise skeem järgib üldjoontes
2. aastal koostatud generaalplaani lahendust ja
3. aastal koostatud elamugruppide planeeringuid“ (lk. 42). Eeltoodust nähtub, et Harkujärve küla on käsitletud Harku valla üldplaneeringu kirjeldavas osas tihehoonestusala – asulana. Vaidlus puudub selle üle, et Harkujärve küla tsoneerimise skeemi 6 järgi jääb Järve-Männiku hoonestus põhjast, läänest ja lõunast tihehoonestusala kahe punktiga punktiirjoonega tähistatud piiride sisse. Nimetatud punktiirjoon lõikub põhjas ja lõunas Harku valla piiriga. Järve-Männiku hoonestus 9 piirneb ida küljest (Harku järve poolsest küljest) Harku valla piiriga, mida tähistab ühe punktiga punktiirjoon. Kohus on seisukohal, et eeltoodust ei saa järeldada seda, nagu ei jääks Järve-Männiku hoonestus tiheasustusala sisse, vaid seda, et tiheasustusala piir ning Harku valla piir kattuvad. Vastasel juhul nähtuks tsoneerimise skeemilt tiheasustusala piiri jätkumine mõnes teises suunas. Kohus on seisukohal, et Harku valla üldplaneeringul märgitud Harkujärve tiheasustusala on kooskõlas ka Harju maavanema 19.04.1999 korraldusega nr. 1682 kehtestatud Harju maakonnaplaneeringu I etapi ning Harju maavanema 11.02.2003 korraldusega nr. 356-k kehtestatud Harju maakonna teemaplaneeringu „Asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused“ kaardimaterjalidega. Järve-Männiku hoonestus jääb kaardil „Harjumaa teed ja tiheasustus“ (M 1: 150 000) Harku järve ning kaardil teed tähistava joone vahele ning on tähistatud punase tähistusega (olemasolev hoonestusala). Kuna kaardi vähendusastmest tulenevalt on tegemist vaid väikese punase täpiga, võib seda ekslikult segi ajada maanteest vasakule jääva detailplaneeringut nõudva perspektiivse hoonestusalaga, kuid vastuolu valla üldplaneeringu ja Harju maakonnaplaneeringu vahel seega puudub.
4. Ühtlasi peab kohus vajalikuks märkida, et kehtiv looduskaitseseadus ega ka valla üldplaneeringu vastuvõtmise ajal kehtinud ranna ja kalda kaitse seadus ei välistanud ega välista tiheasustusala asumist ranna või kalda piiranguvööndis. Ostueesõigusega erastamise toimikus asuva Harkujärve küla generaalplaaniga (töö nr. A-150-88) tutvudes ning võrreldes seda Harku valla üldplaneeringu materjalidega nähtub, et kaebuse esitaja hoonestus asub Harkujärve küla generaalplaanil. Kuivõrd juba generaalplaani järgi kulges Harkujärve küla vahetult pikki Harku järve ning generaalplaanil oli ka Looduskaitse Peavalitsuse märkus, et 200 m laiune veekaitsevöönd jääb hoonestamata, ei olnud Harku Vallavalitsusel võimalik hilisema üldplaneeringuga Harkujärve küla tiheasustusala enam rohkem järve poole laiendada. Eeltoodut arvesse võttes ei saa rääkida ka Harku valla üldplaneeringuga Harkujärve küla tiheasustusala laiendamisest või uue tiheasustusala moodustamisest. Asjaolust, et kaebuse esitaja hoonestus jäi juba generaalplaani koostamise ajal 200 m laiuse veekaitsevööndi sisse, ei saa järeldada seda, nagu generaalplaan kaebuse esitaja hoonestust ei oleks hõlmanud. Ilmselgelt ei olnud märkuse näol tegemist olemasoleva hoonestusliku olukorra tuvastamisega, vaid ettekirjutusega tulevase ehitustegevuse välistamiseks Harku järve piirist 200 m raadiuses. Kui kaebuse esitaja on pärast generaalplaani vastuvõtmist tegelenud ebaseadusliku ehitustegevusega kalda piiranguvööndis, ei muuda see tema hoonestust generaalplaaniga piiratud alast väljaspool või hajaasustusalal asuvaks.
5. HKMS § 17 lg 1 sätestab: „Varasema jõustunud kohtulahendi motiivides tuvastatud asjaolusid hindab kohus kogumis teiste tõenditega.“ Tallinna Ringkonnakohus on 04.03.
6. a jõustunud kohtuotsusega haldusasjas nr. 3-06-1131 p-s 19 tuvastanud: „Arvestades
7. aastal kehtestatud Harku valla üldplaneeringut ning enne seda sama piirkonna osas alates
8. aastast kehtinud Harkujärve küla generaalplaani (töö nr. A150-88) asub Järve-Männiku maaüksus Harkujärve küla piirides ning tegemist on seaduspäraselt määratud tiheasustusalaga. /…/ Seega oli Harkujärve küla näol alates
9. aastast tegemist tiheasustusalaga

mõttes ning kuna vaidlust ei ole, et JärveMänniku maaüksus asub nii generaalplaanil kui ka üldplaneeringul Harkujärve külana käsitletaval territooriumil, pole vaja pikemalt peatuda küsimusel, kus kulgeb 10 tiheasustusala piir – Järve-Männiku maaüksus oli igal juhul selle piires nii

1. aasta kui ka
2. aasta maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitamise ajal.“ Harkujärve küla generaalplaani, Harku valla üldplaneeringut ning Harju maakonnaplaneeringut koosmõjus arvesse võttes, samuti arvestades tõendina Tallinna Ringkonnakohtu 04.03.2008 jõustunud kohtuotsust, on kohus seisukohal, et Järve-Männiku hoonestus asus Harku valla üldplaneeringu kehtestamise ajal, A. H. poolt maa ostueesõigusega erastamise taotluse esitamise ajal, vaidlustatud korralduse andmise ajal ning asub ka käesoleva otsuse tegemise ajal tiheasustusalal. Eeltoodut ümberlükkavaid tõendeid kaebuse esitaja kohtule esitanud ei ole. III 28.

§ 7

lg 4 kohaselt kohaldatakse § 7 sätteid tiheasustusega aladel.

§ 7

lg 1 kohaselt linna piirides asuvat õigusvastaselt võõrandatud maad ei tagastata, kui maa kuulub teise isiku hoonete või rajatiste juurde krundina või teenindamiseks vajaliku maana ja kui õigustatud subjekt ning praegune ehitise omanik ei lepi kokku maale hoonestusõiguse seadmises ehitise omaniku kasuks, ehitise võõrandamises õigustatud subjektile või muul viisil.

§ 7

lg 5 kohaselt määrab ehitise teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piirid vastavuses planeeringu ja maakorralduse nõuetega kindlaks kohalik omavalitsus Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras üldjuhul detailplaneeringut koostamata.

§ 7

lg 51 kohaselt arvatakse elamu teenindamiseks vajaliku maa hulka kogu elamuomaniku õiguspärases kasutuses olev maa. Maakasutus loetakse õiguspäraseks, kui: 1) maa kasutamiseks andmise otsus on pädeva organi või ametiisiku poolt vastu võetud enne Aluste jõustumist või 2) maa kasutamist tõendatakse maarendise (maamaksu) tasumise kviitungiga või muu dokumendiga, mis on välja antud enne Aluste jõustumist.

§ 7

lg 52 kohaselt muude ehitiste teenindamiseks vajalik maa määratakse juhul, kui krunt ei ole kindlaks määratud või kui krundi suuruse ja piiride muutmine on planeeringu ja maakorralduse nõuetest tulenevalt otstarbekas. 29. Käesolevas haldusasjas puudub vaidlus selle üle, et Harku-Järve sovhoosi direktori 04.11.1974 käskkirjaga nr. 141 eraldati A. H. 0,15 ha suurune maaüksus ning sama suurelt maatükilt on A. H. tasunud ka maamaksu. Vaidlus puudub ka selle üle, et A. H. ostis 07.05.1971 ostu-müügilepinguga elamu, lauda ja küüni. Käesoleva haldusasja käigus ei ole kaebuse esitaja esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et hiljem ehitatud saunal oleks ehitus- ja kasutusluba ning see ei nähtu ka toimiku materjalidest. Seega pidi Harku Vallavalitsus määrama ehitistele teenindusmaa

§ 7

lg 51 alusel, vastavalt ehitiste omanike õiguspärases kasutuses oleva maa suurusele, milleks oli 1500 m

1. Ebaseaduslikult püstitatud sauna juurde teenindusmaa määramiseks Harku Vallavalitsusel seaduse järgi õigus puudus. Riigikohtu halduskolleegium on
2. novembri
3. a haldusasja nr. 3-3-1-57-07 p-s 16 leidnud, et isikul puudub subjektiivne õigus nõuda tema senises õiguspärases kasutuses mitteoleva maa talle ostueesõigusega erastamist. Seega ei saa õiguspärases kasutuses mitteoleva maa pikaaegne harimine anda kaebuse esitajale õigust nõuda vastava maa talle ostueesõigusega erastamist. Sellise maa harimist on kaebuse esitaja teostanud seadusliku aluseta omal riisikol, mistõttu puudub tal ka õigus nõuda talle tekitatud väidetava kahju hüvitamist vallalt või õigustatud subjektilt. 11 IV
4. Kohus on seisukohal, et kaebuse esitaja A.A.e kaebus tuleb jätta tervikuna rahuldamata. Arvestades seda, et kaebuse esitajal on seaduse järgi õigus erastada ostueesõigusega vaid tema õiguspärases kasutuses olev maa, suurusega 1500 m2, ei riku Harku Vallavalitsuse korraldus, millega määrati talle ostueesõigusega erastamiseks maa, suurusega 3121 m2 kaebuse esitaja õigusi, millest tulenevalt puudub kohtul alus korralduse sel põhjusel tühistamiseks või, nagu kaebuse esitaja on kaebuse tekstis märkinud, alternatiivselt õigusvastasuse tuvastamiseks. Samuti jätab kohus rahuldamata kaebuse esitaja kaebuse tekstis ja kohtumenetluse käigus esitatud taotluse korralduse p 5 tühistamiseks. Korralduse p-ga 5 tunnistati kehtetuks Harku Vallavalitsuse poolt JärveMänniku hoonestuse juurde maa ostueesõigusega erastamiseks tehtud teenindamiseks vajaliku maa, suuruses ca 5160 m2 ettepanek(ud). Vastustaja on õigesti viidanud Riigikohtu halduskolleegiumi 29.03.
5. a otsusele haldusasjas nr. 3-3-1-81-05, mille p-s 14 kohus leidis, et ainuüksi erastamise eeltoimingute raames antud korraldused ei anna reeglina erastamise õigustatud subjektile veel õiguspärast ootust, et temaga sõlmitakse maa ostu-müügi lepingud. Olukorras, kus kaebuse esitaja Harku Vallavalitsuse varasemate ettepanekutega maa erastamiseks suuruses 5162 m2 ei nõustunud, ei tellinud ettepanekutele tuginedes õigeaegselt vastava maa katastrimõõdistamist ega esitanud Harku Vallavalitsusele maamõõtja poolt koostatud katastrimõõdistamise toimikut, puudub tal õiguspärane ootus selles, et Harku Vallavalitsus määrab uue korraldusega ostueesõigusega erastatava maa suuruse vähemalt varasemates ettepanekutes tehtud ulatuses. Lisaks märgib kohus, et

§ 23

lg 11 sätestab: „Kui maa ostueesõigusega erastamise õigust omav isik on saanud selleks pädevalt isikult Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras koostatud ostueesõigusega erastatava maa piiride kulgemise ettepaneku, on erastamise õigust omav isik kohustatud nimetatud ettepaneku alusel tellima katastriüksuse moodustamise tööd vastavat litsentsi omavalt isikult kolme kuu jooksul ettepaneku kättesaamisest arvates ja teavitama kirjalikult 10 päeva jooksul kohalikku omavalitsust tellimuse esitamisest. Kui erastamise õigust omav isik mõjuva põhjuseta ei esita tellimust katastriüksuse moodustamiseks nimetatud tähtaja jooksul, kaotab ta maa erastamise õiguse.“ Kuna kaebus jääb rahuldamata, jääb HKMS § 92 lg 1 alusel rahuldamata ka kaebuse esitaja taotlus menetluskulude väljamõistmiseks vastustajalt. KOHTU SEISUKOHT K.B.-N.I KAEBUSE OSAS

1. K.B.-N. vaidlustab korralduse osaliselt. Kaebuse esitaja ei vaidlusta korraldust p 5 osas, millega Harku Vallavalitsus tunnistas kehtetuks enda poolt Järve-Männiku hoonestuse juurde maa ostueesõigusega erastamiseks tehtud teenindamiseks vajaliku maa, suuruses ca 5160 m2, ettepanek(ud). Kohus on seisukohal, et K.B.-N.i kaebus korralduse osaliseks tühistamiseks tuleb rahuldada ning teha vastustajale ettekirjutus uue piiride kulgemise ettepaneku tegemiseks.
2. Vaidlus puudub selle üle, et Järve-Männiku hoonestus paikneb endisel Järve-Männiku maaüksusel (kinnistu nr. 10134, pindala 12,41 ha), mille omandireformi õigustatud subjektiks on Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 06.12.1993 otsusega nr. 1828 12 tunnistatud K.B.-N., kes taotleb kogu maa tagastamist.

§ 6

lg 2 p-st 3 tulenevalt ei tagastata maad õigustatud subjektile kas osaliselt või tervikuna, kui maal asuvad teisele isikule kuuluvad hooned või rajatised. Kohus asus käesoleva kohtuotsuse motiveeriva osa p-s 27 seisukohale, et Järve-Männiku hoonestus asus nii Harku valla üldplaneeringu kehtestamise ajal, A. H. poolt maa ostueesõigusega erastamise taotluse esitamise ajal, vaidlustatud korralduse andmise ajal kui ka käesoleva otsuse tegemise ajal tiheasustusalal.

§ 7

lg-st 4 ning lg-st 1 tulenevalt tiheasustusalal asuvat õigusvastaselt võõrandatud maad ei tagastata, kui maa kuulub teise isiku hoonete või rajatiste juurde krundina või teenindamiseks vajaliku maana ja kui õigustatud subjekt ning praegune ehitise omanik ei lepi kokku maale hoonestusõiguse seadmises ehitise omaniku kasuks, ehitise võõrandamises õigustatud subjektile või muul viisil. Sellist kokkulepet kaebuse esitaja ehitiste omanikega sõlminud ei ole. 33.

§ 7

lg 5 kohaselt määrab ehitise teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piirid vastavuses planeeringu ja maakorralduse nõuetega kindlaks kohalik omavalitsus Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras üldjuhul detailplaneeringut koostamata.

§ 7

lg 51 kohaselt arvatakse elamu teenindamiseks vajaliku maa hulka kogu elamuomaniku õiguspärases kasutuses olev maa. Maakasutus loetakse õiguspäraseks, kui: 1) maa kasutamiseks andmise otsus on pädeva organi või ametiisiku poolt vastu võetud enne Aluste jõustumist või 2) maa kasutamist tõendatakse maarendise (maamaksu) tasumise kviitungiga või muu dokumendiga, mis on välja antud enne Aluste jõustumist. Kohus asus käesoleva kohtuotsuse motiveeriva osa p-s 29 seisukohale, et Harku Vallavalitsus pidi määrama ehitistele teenindusmaa

§ 7

lg 51 alusel, vastavalt ehitiste omanike õiguspärases kasutuses oleva maa suurusele, milleks oli 1500 m

2. Riigikohtu halduskolleegium on
3. novembri
4. a haldusasjas nr. 3-3-1-53-01, p-s 6 asunud seisukohale, et ostueesõigusega erastatav maa peab vastama maakorralduse nõuetele. Maakorraldusseaduse (MaaKS) § 5 lg 1 kohaselt on maakorralduse nõuded seadusest, tehnilistest ja majanduslikest teguritest tulenevad tingimused, mille täitmine tagab kinnisasja otstarbeka kasutamise ja majandamise. MaaKS § 5 lg 2 p 4 kohaselt maakorralduse läbiviimisel lähtutakse muuhulgas sellest, et kinnisasjale tuleb tagada otstarbekas juurdepääsutee. Samuti tuleb vältida kinnisasjade kiildumist ja ribasust (p 6). Hooneregistri andmetest nähtuvalt on A.A.e ja J. P. õiguspärases kasutuses
5. aastal omandatud elamu, laut ja kelder. Kuigi käesolevas haldusasjas puuduvad tõendid HarkuJärve sovhoosi direktori käskkirjaga nr. 141 eeltoodud hoonete teenindamiseks eraldatud maa piiride (maa asendiplaani) kohta tuleb järeldada, et hoonestus pidi olema maaeraldisega tervikuna hõlmatud. Samas peab Harku Vallavalitsus uue piiriettepaneku ning maa suuruse määramisel arvestama ka seda, et A.A.e ja J. P. kinnistult oleks juurdepääs avalikult kasutatava teeni ning et tee ja eeltoodud kinnisasja vahele ei jääks kiiluna õigustatud subjektile tagastatavat maatükki. Eeltoodud eesmärgil võib Harku Vallavalitsuse poolt määratava maa suurus A.A.e ja J. P. õiguspärases kasutuses oleva maa suurust ka ületada, kuid see peab olema maakorralduse huvides vältimatult vajalik. Samas nõustub kohus kaebuse esitajaga, et maakorralduse huvides olevaks ei saa lugeda maa suuruse ja piiride määramist lähtuvalt A.A.e omavoliliselt planeeritud õuealast, ebaseaduslikult ehitatud saunast ja piirdeaedadest. 13
6. Arvestades asjaolu, et Harku Vallavalitsus korralduse andmisel

§ 7

lõikest 51 ei lähtunud ning määras hoonestuse teenindamiseks vajaliku maa suuruse ilma õigusliku aluseta õiguspärast maakasutust oluliselt ületavas suuruses, tuleb korraldus kaebuse esitaja taotletud osas tühistada. Asjaolu, et teenindusmaa määramiseks suuremas ulatuses kui 1500 m2 puudub õiguslik alus, on tuvastanud ka Tallinna Ringkonnakohus haldusasjas nr. 3-06-1131

1. märtsil
2. a tehtud kohtuotsuse p-s
3. Käesoleva kohtuotsuse motiveeriva osa p-s 29 asus kohus seisukohale, et õiguspärases kasutuses mitteoleva maa pikaaegne harimine ei anna kaebuse esitajale õigust nõuda vastava maa talle ostueesõigusega erastamist. 08.01.
4. a kohtuistungil möönis Harku Vallavalitsuse esindaja, et tegemist oli sisuliselt kompromissettepanekuga hoonestuse omanike ning õigustatud subjekti huvide vahel, mis ei lähtunud

-st. Kuivõrd kohus peab lähtuma seadusest, tuleb kaebus tervikuna rahuldada. Ühtlasi teeb kohus vastustajale ettekirjutuse uue piiride kulgemise ettepaneku tegemiseks, arvestades käesolevas haldusasjas tuvastatud asjaolusid. Kuivõrd maa suuruse ja piiride määramine on kohaliku omavalitsuse diskretsiooniotsus, ei saa kohus kohustada Harku valda JärveMänniku hoonestuse juurde konkreetses suuruses teenindusmaa määramiseks ega teha ettekirjutusi ka piiride täpse kulgemise osas, vaid saab teha ainult ettekirjutuse uue piiride kulgemise ettepaneku tegemiseks.

1. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega kuuluvad kaebuse esitaja menetluskulud vastustajalt kaebuse esitaja kasuks väljamõistmisele. Kaebuse esitaja taotleb, et kohus mõistaks tema kasuks välja järgmised menetluskulud: 80 krooni riigilõivu eest ning 62 785.50 krooni õigusabikulude eest, kokku 62 865.50 krooni. Kohtule on esitatud advokaadibüroo arved kaebuse esitajale ning tõendid eeltoodud menetluskulude tasumise kohta. Kohus on seisukohal, et menetluskulude tasumine on tõendatud ning kulude suurus on põhjendatud. Seega tuleb taotlus menetluskulude väljamõistmiseks vastustajalt rahuldada. Tiina Pappel kohtunik TALLINNA RINGKONNAKOHTU 12.11.2009 OTSUSE RESOLUTSIOON
2. Jätta A.A.e apellatsioonkaebus rahuldamata.
3. Rahuldada Harku Vallavalitsuse apellatsioonkaebus osaliselt. Muuta Tallinna Halduskohtu
4. jaanuari 2009 otsust haldusasjas nr 3-08-1787 menetluskulude jagamise osas ning mõista Harku Vallavalitsuselt välja K.B.-N.i kasuks 14 menetluskulud summas 30 000 (kolmkümmend tuhat) krooni ja ülejäänud osas jätta menetluskulud K.B.-N.i enda kanda.
5. Muus osas jätta halduskohtu otsus muutmata.
6. Jätta A.A.e ja Harku Vallavalitsuse apellatsioonimenetluse kulud nende enda kanda.
7. Mõista K.B.-N.i kasuks välja apellatsioonimenetluse kulud A. A.10 000 (kümme tuhat) krooni ja Harku Vallavalitsuselt 8 000 (kaheksa tuhat) krooni. Ülejäänud osas jätta menetluskulud K.B.-N.i enda kanda. 15