← Eesti

3-08-1325/33

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Lauri Madise ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 27. jaanuar 2010. a, Tallinn Haldusasja number 3-08

) § 25 lg-st 4. Nende sätete kohaselt makstakse kauba importimisel käibemaksu ja aktsiisi tollieeskirjades sätestatud korras, ent see ei muuda kõnealuseid siseriiklikke makse tollimaksuga samaväärse toimega maksudeks. 5

(13)3-08-1325 Tollimaksuga samaväärsete maksudena tulevad kõne alla erinevad kauba impordi või ekspordiga seotud lõivud ja muud avalik-õiguslikud tasud, millega ei koormata samaväärseid Euroopa Liidu päritolu kaupu. KMS-s ja

-s viidatud kord ei saa hõlmata maksukohustuse tekkimisega seotud asjaolusid, maksuvabastusi ega maksuvõla sissenõudmise või sisse nõudmata jätmise tingimusi. Seda seisukohta kinnitab ka tolliseaduse (TS) § 1 lg 3, milles sätestatakse, et kui kaupa maksustatakse importimisel muu maksuga kui imporditollimaks, kohaldatakse maksustamisel Eesti maksuseaduste sätteid tingimusel, et need ei ole vastuolus ühenduse õigusaktidega; 10) õige on vastustaja seisukoht, et ka kaebaja tõlgenduse õigsuse korral ei kuuluks ÜTS art 220 lg 2 p b kohaldamisele seal sätestatud eelduste mittetäitmise tõttu, sest arvestuskande tegemata jätmine ei ole tingitud tolli eksimusest. Olenemata esitatud deklaratsioonide arvust ning sarnase kauba impordi ajalisest kestusest, saab tolli eksimusest rääkida vaid juhul, kui toll oleks pidanud vale kaubakoodi avastama, ent ta seda ei teinud. Käesoleval juhul ei pidanud toll oma kohustusi nõutava hoolsusega täites ei tollideklaratsioonide aktsepteerimisel, kaupa saatvate dokumentide kontrollimisel ega ka kauba füüsilisel läbivaatusel avastama kaebaja eksimust kaupade tariifsel klassifitseerimisel. Kohtuasjas C-250/91 Hewlett Packard tehtud otsuses leidis Euroopa Kohus, et tolli veaga saab olla tegemist juhul, kui esitatud tollideklaratsioonidel on kõik asjassepuutuvate õigusnormide kohaldamiseks vajalikud asjaolud kajastatud sellisel määral, et hilisema kontrolli käigus mingeid uusi asjaolusid ilmneda ei saa. Euroopa Kohtu otsuse p-s 20 on see tingimus toodud esimesena ehk eespool impordi pikaajalisust ja suuremahulisust puudutavaid märkusi. Käesoleval juhul tõendeid, mis oleksid võimaldanud võtta tollil seisukoha deklareeritud kaupade täpse tootmistehnoloogia kohta, deklaratsioonidele lisatud ei olnud. Nii kohtuasjas C-250/91 Hewlett Packard kui ka näiteks kohtuasjas C-314/85 Foto Frost oli tollivea olemuslikuks tunnuseks see, et deklaratsioonidele kantud andmete ja lisatud dokumentide põhjal oleks olnud võimalik tuvastada, et deklaratsioonidesse on märgitud vale kaubakood või vale päritoluriik. Seega puuduks ÜTS art 220 lg 2 p b kohaldamiseks alus ka siis, kui toetada kaebaja seisukohta, et tolli vea korral saab võlgnik vabaneda ÜTS alusel ka käibemaksu ja aktsiisi tasumise kohustusest. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 4. AS Sivex International apellatsioonkaebuses paluti halduskohtu otsus tühistada, rahuldada uue otsusega kaebus ja mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) kohus on vääralt kohaldanud Nõukogu määruse 2658/87 lisa I norme, täpsemalt klassifitseerimise üldreegleid ning grupi 22 märkusi ja lisamärkusi, ning jõudnud ebaõigele järeldusele, et vaidlusaluseid tooteid ei saa klassifitseerida rubriiki 2205, vaid tuleb klassifitseerida rubriiki 2206. Kuna tooteid on võimatu ühetähenduslikult kodeerida ainult ühte kaubarubriiki, kasutades selleks vaid kaubarubriigi teksti, nõuavad klassifitseerimisreeglid, et rakendataks kõiki reegleid, kuni tulemus on saavutatud – kaup on ühetähenduslikult kodeeritud vaid ühte rubriiki. KN klassifitseerimisreeglite 2 ja 3 kasutamine on antud juhul kohustuslik. Tõendatud pole kohtu väide, et kuna vein ja ka värsketest viinamarjadest toodetud vein on eraldi toodetena klassifitseeritavad, siis ei ole vaja neid käsitleda segudena. Väite lükkavad ümber Pihkva Kaubandus- ja Tööstuskoja ekspertiisiakt ning tootja 10. juuni 2008. a tõend, mille 6

(13)3-08-1325 kohaselt on tooted valmistatud veinimaterjalide segustamise teel viinamarjakontsentraadiga ning vürtside ja taimede leotistega, st tooteid on nimetatud komponentide seguks. Kaebaja rõhutas istungil, et toote nimetamine teatud terminiga ei tähenda, et toote koostises puuduvad eraldi komponendid ja toode ei ole nende komponentide segu. Klassifitseerimisel tuleb välja tuua komponentide valik ja suhe, sest just selline analüüs tagab kauba ühetähendusliku klassifitseerimise. Et veine käsitletakse KN terminites kui segusid, kinnitab asjaolu, et veinide klassifitseerimise põhikriteeriumiks on kangus, st etüülpiirituse sisaldus veiniks nimetatavas vedelikus. Kaebaja tõlgendab kohtust erinevalt kaubagrupi 22 lisamärkust
  1. Vaidlus on selle üle, kas KN mõiste „muud veinid värsketest viinamarjadest“ alla kuuluvad veinid, mis on valmistatud ainult värsketest viinamarjadest, või kas saab sellesse kategooriasse arvata ka veinid, mis on valmistatud värsketest viinamarjadest saadud veinist, mille hulka on lisatud muid komponente, nimelt kontsentreeritud viinamarjavirret. Kaebaja ei nõustu kohtu seisukohaga, et selliste toodete, mille valmistamisel on kasutatud ka viinamarjavirret, klassifitseerimine rubriigis 2205 on välistatud. Lisamärkuse 8 tekstis puudub otsene viide ainult värsketest viinamarjadest valmistatud veinile. Kohtu omast vastupidine järeldus tugineb klassifitseerimisreeglitele 2 b ja
  2. Kooskõlas reeglitega 2 b ja 3 b on KN kaubagrupi 22 lisamärkuste p-s 5 c märgitud, et kategooriasse „värsketest viinamarjadest valmistatud veinid“ kuuluvad näiteks liköörveinid, s. o. tooted, mida saadakse viinamarjaveini ja kontsentreeritud viinamarjavirde segustamisel, st nad kujutavad endast värsketest viinamarjadest veini ja kontsentreeritud viinamarjavirde segu. HS selgitavad märkused kaubarubriigi 2204 juurde sisaldavad samuti analoogilist väidet: I) Vein värsketest viinamarjadest. Selles rubriigis klassifitseeritud vein on värsketest viinamarjadest saadud kääritamata viinamarjamahla (veinivirde) alkohoolse kääritamise lõpp-produkt. Sellesse rubriiki kuuluvad:
(4)Dessertveinid (mõnikord nimetatakse ka liköörveinideks). Nad sisaldavad palju alkoholi ja on tavaliselt saadud veinivirdest, millel on kõrge suhkrusisaldus, millest kääritamise käigus on ainult osa muutunud alkoholiks. Mõnedel juhtudel on neid kangemaks muudetud alkoholi lisamisega või alkoholi sisaldava kontsentreeritud virde lisamisega. Dessertveinide (või liköörveinid) hulka kuuluvad, inter alia, Canary, Cyprus, Lacryma Christi, Madeira, Malaga, Malmsey, Marsala, Port, Samos ja Sherry. Kaebaja järeldusi kinnitab ka asjaolu, et kaubarubriiki 2205 klassifitseeritakse vermutid, mille valmistamiseks samuti lisatakse värsketest viinamarjadest saadud veinile kontsentreeritud viinamarjavirret (Nõukogu määrus 1601/91 art 2 p 2 a). Väidet kinnitavad ka HS selgitavad märkused kaubarubriigi 2204 juurde: I) vein värsketest viinamarjadest. Selles rubriigis klassifitseeritud vein on värsketest viinamarjadest saadud kääritamata viinamarjamahla (veinivirde) alkohoolse käärimise lõpp-produkt. Sellesse rubriiki kuuluvad:
(2)Spirteeritud (suurendatud alkoholisisaldusega) veinid. Kohtu väide, et mõiste „vein värsketest viinamarjadest“ all tuleb mõista veine, mis on valmistatud ainult värsketest viinamarjadest, millele pole lisatud muid komponente, sh kontsentreeritud viinamarjavirret, on eeltoodud põhjustel ekslik. Liköörveinide ja vermutite kuulumine kategooriasse „vein värsketest viinamarjadest“ kinnitab seda viga selgelt. Kohtu väite ekslikkust kinnitab ka Euroopa Kohtu lahend ühendatud asjas C-59/94 ja C-64/94. Tegelikult kuuluvad kategooriasse „vein värsketest viinamarjadest“ vastavalt kaubarubriikide 2204-2205 ja kaubagrupi 22 lisamärkuse 5 b tekstile nii harilikud lauaveinid värsketest viinamarjadest kui ka kangendatud veinid, mille valmistamise protsessis lisatakse neile kontsentreeritud viinamarjavirret või viinamarjapiiritust. Seega ei saa vaidlusaluste toodete rubriiki 2205 klassifitseerimist välistada üksnes selle alusel, et nende valmistamisel lisati värsketest viinamarjadest veinile kontsentreeritud viinamarjavirret. Vastuolus oma varasema seisukohaga on kohus otsuse põhjendava osa p-s 25 nõustunud kaebajaga, et kontsentreeritud virde lisamise teel kangemaks muudetud veini saab klassifitseerida veinina värsketest viinamarjadest. Järelikult ei välista virde lisamine toodete 7
(13)3-08-1325 kvalifitseerimist rubriigis
  1. Kohtu seisukohaga, et selleks peaks deklareeritud toode olema valmistatud kangendatud veinist, kaebaja ei nõustu. Vastavalt rubriigi 2205 kohta käivatele HS selgitavatele märkustele kuulub sellesse kaubarubriiki terve rida jooke (mida tavaliselt kasutatakse aperitiivide või toonikutena), mis on valmistatud rubriiki 2204 kuuluvast värsketest viinamarjadest saadud veinist ning maitsestatud taimeekstraktide või aroomiainetega. Sellisest sõnastusest ei tulene, et rubriiki 2205 kuuluvate jookide valmistamise lähteprodukt peab tingimata olema kangendatud, et sellest valmistatud aromatiseeritud veine võiks klassifitseerida rubriiki
  2. Vastavalt rubriigi 2205 HS selgitavatele märkustele piisab sellest, et lähteprodukt oleks klassifitseeritav rubriiki 2204, kuhu kuuluvad mitte ainult kangendatud veinid, vaid ka lauaveinid värsketest viinamarjadest. Lisaks tuleb märkida, et vastustaja ei põhjendanud oma seisukohti viitega kangendatud veinile. Eelnevast tuleneb, et kohtu järeldus, nagu ei saaks vaidlusaluseid tooteid klassifitseerida rubriiki 2205, ei ole põhjendatud. Vastavalt klassifitseerimisreeglile 3 b tuleb vaidlusaluseid tooteid, mis koosnevad komponentide segust, klassifitseerida selle komponendi järgi, mis annab tootele põhiomadused. Värsketest viinamarjadest saadud veini kogus (75 %) segus on piisav, et kaubal oleks värsketest viinamarjadest saadud aromatiseeritud veini omadused. Vastavalt Nõukogu määruse 1601/91 art 2 lg 1 p-le a peab aromatiseeritud vein sisaldama aroomiaineid ning vähemalt 75 % veini värsketest viinamarjadest. Selles osas vastavad tooted aromatiseeritud veini kirjeldusele. Vaidlusaluste toodete analüüsi teostas ka alkoholiregister ARETO, kelle õiendite alusel on tooted registreeritud Eesti alkoholiregistris kui aromatiseeritud veinid. Pihkva Kaubandus- ja Tööstuskoja väljastatud päritolusertifikaadis on kaup vastavalt selle omadustele klassifitseeritud rubriiki 2205 kui aromatiseeritud vein. Euroopa Kohtu ühendatud kohtuasjas C-59/94 ja C/64/94 oli vaidlusaluseks tooteks vein Sangria, mis sisaldas üle 50 % veini värsketest viinamarjadest, vett 30-36 %, suhkrut ja puuvilja ekstrakte (aromaatseid aineid). Vaieldi selle üle, kas segu tuleb klassifitseerida rubriiki 2205 või
  3. Kohus leidis, et vastavalt klassifitseerimisreeglile 2 b hõlmab KN kaubarubriik 2205 mitte ainult puhtaid veine ilma ükskõik milliste lisanditeta (p 16); Sangriatüüpi aromatiseeritud veinid, mis sisaldavad üle 50 % veini värsketest viinamarjadest, tuleb klassifitseerida rubriiki 2205 (p 18). 2) kohus hindas tõendeid ebaõigesti. Kaebaja ei nõustu kohtuga, et viited alkoholiregistri õienditele, päritolusertifikaadid, GOST ja muud ametlikud dokumendid pole asjakohased. Päritolusertifikaatide A-vorm on ametlikuks dokumendiks, mida rahvusvaheliste kokkulepete riigid vastastikku tunnistavad. Dokumentides märgitud teave on aluseks tariifi- ja muude tollimaksusoodustuste andmiseks, mis põhinevad nendes dokumentides märgitud tariifsel klassifitseerimisel. Sertifikaatide A-vorm anti tollile iga tollideklaratsiooniga. Neis oli märgitud kauba kirjeldus ja selle tariifikood
(2205)TN VED (Venemaa Välismajandusliku Tegevuse Kaubanomenklatuur, mis on identne KN-ga 8 märgi tasemel) järgi, täpsemalt Vermouth and other wine of fresh grapes, flavoured with plants or aromatic substances, mis vastab täielikult KN rubriigi 2205 tekstile. Vastustaja tunnistas neid sertifikaate, sh klassifitseerimise osas ning sertifikaatide andmete põhjal anti kaubale soodustariif tollimaksu määra alandamise näol baassuuruselt 170,55 EEK/hl määrani 118,91 EEK/hl. Võrdväärselt HS/KN selgitavatele märkustele, mis kujutavad endast kasulikku abistavat instrumenti klassifitseerimisel, on ka riikliku professionaalse ekspertiisi järeldus (ARETO järeldus) analoogne kasulik abistav instrument klassifitseerimisel. GOST 7208-93 sisaldab omakorda veinimaterjali definitsiooni, mida kasutasid Pihkva Kaubandus- ja Tööstuskoja eksperdid ning valmistajatehas: värsketest viinamarjadest saadud lauavein (mida klassifitseeritakse kaubarubriiki 2204), mis kuulub pärast filtreerimist pakendamisele taarasse. Nende instrumentide, sh EL määruste kasulikkus klassifitseerimisel seisneb selles, et nad sisaldavad sõltumatut informatsiooni vaidlusaluste toodete omaduste kohta, mida tuleb klassifitseerimisel 8
(13)3-08-1325 samuti arvestada. Toodete analüüs on vajalik klassifitseerimaks kaupa KN terminites. Nimetatud abistavate instrumentide märkused on kohased ja kasulikud toodete komponentide ja omaduste kindlakstegemisel ning sellele järgneval klassifitseerimisel; 3) kohus jättis ebaõigesti kohaldamata ÜTS art 220 lg 2 p b. Seisukohta, et säte kohaldamisele ei kuulu, põhjendas kohus sellega, et nimetatud artikkel käsitleb vaid tollimaksu- ja tollimaksuga samaväärse toimega maksuvõlga, aktsiisi- ja käibemaks jäävad art 220 kohaldamisalast välja. On õige, et aktsiisimaks ja käibemaks ei ole samaväärse toimega maksud ÜTS art 4 p 10 tähenduses. Samas tuleneb TS § 1 lg-st 3, et kui kaupa maksustatakse ilmportimisel muu maksuga kui impordimaks, kohaldatakse maksustamisel Eesti maksuseaduste sätteid tingimusel, et need ei ole vastuolus ühenduse õigusaktidega. KMS ja

kui Eesti maksuseadused TS § 1 lg 3 tähenduses sätestavad, et võlgnik deklareerib ja maksab aktsiisi ühenduse tolliseadustiku kohaselt (

§ 25

lg 4) ja et kauba importimisel makstakse käibemaksu tollieeskirjades sätestatud korras (KMS § 38 lg 2). Seega viitavad maksuseadused ÜTS-le, kusjuures pole üheselt selge, millised ÜTS sätted käibemaksu ja aktsiisi puhul kohalduvad ja millised mitte. Kaebaja leiab, et käibe- ja aktsiisimaksule kohaldub ka ÜTS VII jaotis „Tollivõlg“. Aktsiisi- ja käibemaksuga maksustatava kauba impordil kuulub kohaldamisele ÜTS VII jaotise

  1. ptk, sh art 220 lg 2 p b. Seda kinnitab ka seaduse kohaldamise praktika. Impordi korral tasumisele kuuluva tollimaksu, aktsiisi- ja käibemaksu arvestamine toimub samaaegselt impordideklaratsiooni täitmisega (tollideklaratsiooni lahter 47). Samaaegselt kinnitab toll ka maksusummad, võttes vastu otsuse kauba vabasse ringlusesse lubamise kohta. Aktsiisimaksu suuruse määrab täiendav 3-kohaline kaubakood, mis on kauba täieliku tariifikoodi (tollideklaratsiooni lahter 33) osa. Nimetatud täiendav kaubakood saadakse Eesti tollitariifistikust, mille aluseks on TS §
  2. Ka see kinnitab, et impordi aktsiisi- ja käibemaksu arvestamine, sissenõudmine jne on lahutamatult seotud tollieeskirjade rakendamisega. ÜTS art 220 lg 2 p b sätestab, et tollivõla summa arvestuskande hilisemat muutmist ei tehta, kui kannet tasumisele kuuluva tollimaksu summa kohta ei ole tehtud tolli vea tõttu, mida tasumise eest vastutaval isikul polnud võimalik avastada, kes tegutses ausalt ja järgis kõiki tollideklaratsiooni kohta kehtivaid sätteid. Seega hilisemat arvestuskande muutmist ei või teha, kui üheaegselt on täidetud kolm tingimust: toll on teinud vea; arvestades võlgniku ametialast kogemust ja ausust, ei olnud võimalik võlgnikul seda viga avastada; võlgnik järgis kõiki kehtivaid õigusakte. Need tingimused on antud juhul täidetud ning kohtu vastupidine seisukoht ei ole õige; 4) isegi kui vastustaja ja kohus ka leidsid, et ÜTS art 220 lg 2 p b ei ole kohaldatav, pidanuks nad kaaluma HMS-s sätestatud usalduse kaitse regulatsiooni rakendatavust. Kaebaja on perioodil aprill 2005 kuni aprill 2007 esitanud 23 tollideklaratsiooni vaidlusaluse kauba vabasse ringlusse vormistamiseks. Vastavalt ÜTS art 4 p-le 17 on tollideklaratsioon toiming, millega isik avaldab ettenähtud vormis ja korras soovi suunata kaup teatavale tolliprotseduurile. ÜTS art 63 kohaselt toll aktsepteerib viivitamata tollideklaratsioonid, mis vastavad art-s 62 sätestatud tingimustele, kui kaup, mille kohta tollideklaratsioon on tehtud, esitatakse tollile. Vabasse ringlusse lubamise tollideklaratsiooni esitamisega kaasneb kaks haldusorgani käitumisakti (aktsepteerimine ja vabastamine, mis toimub deklaratsiooni kinnitamisega infosüsteemis), mille tulemusel tekivad deklarandil teatud õigused ja kohustused. Nimetatud käitumisaktid on suunatud deklarandile õiguste ja kohustuste tekitamisele, muutmisele ja lõpetamisele, mistõttu tuleb neid käsitleda haldusaktidena HMS § 51 lg 1 tähenduses. Vaidlustatud maksuotsustega muudab maksuhaldur sisuliselt oma varasemate haldusaktide alusel kaebajal tekkinud maksukohustust. Tegemist on haldusaktidega, mis muudab isiku kahjuks varasemat haldusakti. HMS § 67 lg 1 kohaselt koostoimes § 64 lg 1 p-ga 2 peab haldusorgan arvestama isiku usaldust, et haldusakt jääb 9

(13)3-08-1325 muutmata, ja avalikku huvi, et haldusakt muudetakse. Kaebajal on tekkinud õiguspärane ootus, et maksusumma ja varasemad maksuhalduri haldusaktid, millega maksukohustus tekkis, jääksid muutmata. Maksuotsusest ei selgu, kas ja kuidas on kaebaja usaldust haldusaktide püsimajäämise suhtes arvestatud. Tegemist on menetlusveaga, mis võis asja otsustamist mõjutada.
  1. Vastustaja kirjalikus vastuses paluti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja deklareeritud tooted on valmistatud värsketest viinamarjadest valmistatud veinist, millele on lisatud kontsentreeritud viinamarjavirret, veinimaitseaineid ja ürtide ekstrakti, kusjuures lauaveini üldmaht moodustab vähemalt 75 % toote mahust.
  3. Vaidlustatud maksuotsustes leiti, et kaebaja on tasunud aktsiisimaksu ja käibemaksu seaduses ettenähtust vähem, sest tegemist ei ole veiniga, mille etanoolisisaldus on üle kuue mahuprotsendi, ja mille aktsiisimäär on 1040 krooni veini hektoliitri kohta (

§ 46

lg 4), vaid vahetootega, mille aktsiisimäär on 1680 krooni vahetoote hektoliitri kohta (

§ 46

lg 5).

§ 12

lg 5 kohaselt vahetoode selle seaduse mõistes on sama paragrahvi lg-tes 2-4 nimetamata toode, mille etanoolisisaldus on üle 1,2 mahuprotsendi kuni 22 (kaasa arvatud) mahuprotsenti ja mille KNi esimesed neli numbrit on 2204, 2205 või 2206. Kuna deklareeritud tooted on 18 mahuprotsendilise etanoolisisaldusega, on kaebaja käsitluse kohaselt tegemist veiniga vastavalt

§ 12lg 3 punktile 2.

Selle sätte kohaselt vein

mõistes on viinamarjadest toodetud ainult kääritamise teel suhkru lisamiseta saadud üle 15 mahuprotsendilise kuni 18 (kaasa arvatud) mahuprotsendilise etanoolisisaldusega toode, mille KNi esimesed neli numbrit on 2204 või 2205 (välja arvatud vahutav vein). KN rubriiki 2204 kuuluvad viinamarjaveinid värsketest viinamarjadest, k. a kangendatud veinid; viinamarjavirre, v. a rubriiki 2009 kuuluv. KN rubriiki 2205 kuulub vermut jm taimede või aromaatsete ainetega maitsestatud vein värsketest viinamarjadest. Kaebaja deklareeris tooted selle rubriigi alamrubriigis 2205 10 10 kuhu kuulub vermut jm taimede või aromaatsete ainetega maitsestatud vein värsketest viinamarjadest nõudes mahuga kuni 2 liitrit tegeliku alkoholisisaldusega kuni 18 % mahust. Maksuhalduri hinnangul tulnuks tooted klassifitseerida rubriigi 2206, kuhu kuuluvad muud kääritatud joogid (näiteks õuna- ja pirnisiider, mõdu); kääritatud jookide segud omavahel või mittealkohoolsete jookidega, mujal nimetamata alamrubriiki 2206 00 59 muud, mittevahutavad, nõudes mahuga kuni 2 liitrit, muud. Asjas ei väideta, et kaebaja deklareeritud tooted kuuluksid rubriiki 2204. Vaieldakse selle üle, kas tooted kuuluvad rubriiki 2205 või rubriiki 2206. Maksuotsused on õiguspärased eeldusel, 10

(13)3-08-1325 et toodete klassifitseerimise rubriigis 2205 on välistatud ning tooteid tuleb käsitada

mõistes vahetootena.

  1. Maksuhaldur ja halduskohus on vaidlusaluste toodete kuulumise rubriiki 2205 välistanud seetõttu, et need sisaldavad kontsentreeritud viinamarjavirret. Sel põhjusel ei ole maksuhalduri ja halduskohtu käsitluse kohaselt tegemist värsketest viinamarjadest valmistatud veiniga, mis saaks rubriikidesse 2204 ja 2205 kuuluda. Ringkonnakohus selle käsitlusega ei nõustu. KN rubriigi 2205 kirjeldusest ja grupi 22 lisamärkusest 8 (rubriigi 2205 toodeteks loetakse üksnes taimede ja muude aromaatsete ainetega maitsestatud vermutit ja muid värsketest viinamarjadest valmistatud veine, mille tegelik alkoholisisaldus on vähemalt 7 % mahust) tuleneb, et vermut loetakse veiniks värsketest viinamarjadest. Nõukogu
  2. juuni 1991 määruse (EMÜ) nr 1601/91, millega sätestatakse aromatiseeritud veinide, aromatiseeritud veinijookide ja aromatiseeritud veinikokteilide määratlemise, kirjeldamise ja esitlemise üldeeskirjad, art 2 lg 2 p a kohaselt võib vermut sisaldada kontsentreeritud viinamarjavirret. Seega ei saa kontsentreeritud viinamarjavirde kuulumise tõttu kaebaja deklareeritud toote komponentide hulka välistada toote klassifitseerimist rubriiki
  3. Nõukogu määruse nr 1601/91 art 2 lg 1 p-st a nähtub, et aromatiseeritud veini valmistamiseks kasutatud vein ja/või värske viinamarjavirre, mille käärimine on peatatud alkoholi lisamise teel, peab moodustama valmistootest vähemalt 75 %. Seega võib aromatiseeritud vein sisaldada ka muid komponente ja kohtul pole põhjust asuda seisukohale, et seetõttu ei kuuluks art 2 lg 1 p-s a aromatiseeritud veinidena määratletud tooted klassifitseerimisele rubriigis 2205, vaid ka neid tuleks klassifitseerida rubriigis
  4. Seoses halduskohtu seisukohaga muude komponentide lubamatusest osutab ringkonnakohus siinkohal KN selgitavatele märkustele, mille kohaselt kuuluvad rubriiki 2205 ka „Sangria“ nimetusega tuntud joogid veini alusel, mis on maitsestatud nt sidruni või apelsiniga. Nõukogu määruse nr 1601/91 art 2 lg 3 p-st a nähtuvalt on aromatiseeritud veinijook Sangria veinist valmistatud jook, mida on aromatiseeritud tsitrusviljade looduslike ekstraktide või essentsidega ja mis võib, kuid ei pruugi sisaldada nende puuviljade mahla. Sama art lg 1 p-st b nähtuvalt peab aromatiseeritud veinijoogi valmistamiseks kasutatud veini lõpptootes olema vähemalt 50 %. Sangria kuulumine klassifitseerimisele rubriigis 2205 kinnitab, et maksuhaldur ja kohus on andnud KN rubriikide 2204 ja 2205 kasutatud mõistele „vein värsketest viinamarjadest“ põhjendamatult kitsa tähenduse. Järeldust, et vein värsketest viinamarjadest KN rubriikide 2204 ja 2205 tähenduses võib sisaldada ka kontsentreeritud viinamarjavirret, kinnitab KN grupi 22 lisamärkuse 5 p c, mille kohaselt kuulub rubriiki 2204 liköörvein, mis võib sisaldada kontsentreeritud viinamarjavirret. Sama järeldust kinnitavad ka HS selgitavad märkused rubriigi 2204 juurde (I p 4), milles kirjeldatakse veinina värsketest viinamarjadest dessertveine (liköörveine), märkides, et mõnedel juhtudel on neid kangemaks muudetud alkoholi lisamisega või alkoholi sisaldava kontsentreeritud virde lisamisega.
  5. Eeltoodu tõttu ei välista ringkonnakohtu hinnangul kontsentreeritud viinamarjavirde sisaldumine kaebaja deklareeritud toodetes, millest lauavein moodustab vähemalt 75 %, nende toodete klassifitseerimist KN rubriigis
  6. Seega ei ole kaebaja tooteid ebaõigesti deklareerinud ning vaidlustatud maksuotsustega aktsiisimaksu ja käibemaksu määramine ei olnud õiguspärane. Olles nõustunud apellatsioonkaebuse väitega, et aktsiisimaksu ja käibemaksu määramiseks ei olnud toodete õige deklareerimise tõttu alust, ning rahuldades uue otsusega kaebuse sel põhjusel, ei ole ringkonnakohtul vaja võtta seisukohta apellatsioonkaebuse muude väidete suhtes. 11

(13)3-08-1325 II
  1. HKMS § 93 lg-st 4 ja § 92 lg-st 1 tulenevalt on kaebuse esitajal õigus nõuda menetluskulude hüvitamist. Esimese astme kohtus esitas kaebaja menetluskulude nimekirja ja kuludokumendid (tl 83 – 119), taotledes vastustajalt kokku 61 657.40 krooni väljamõistmist, sh riigilõiv 5 933 krooni, dokumentide tõlkimise kulud 25 044.40 krooni ja õigusabikulud 30 680 krooni. Vastustaja leidis, et väljamõistetav õigusabikulu ei tohiks ületada 20 000 krooni. Apellatsioonimenetluses esitas kaebaja menetluskulude nimekirja ja kuludokumendid, taotledes kokku 24 233 krooni väljamõistmist, sh riigilõiv 5 933 krooni, menetlusdokumentide tõlkimisele tehtud kulud 11 220 krooni ja õigusabikulud 7 080 krooni. Vastustaja ei ole apellatsioonimenetluse kulude hüvitamise taotluse suhtes seisukohta avaldanud. Riigilõivu tasumist tõendavad esimese astme kohtus
  2. juuli
  3. a maksekorraldus nr 12305 ja
  4. augusti
  5. a maksekorraldus nr 12531 ning ringkonnakohtus
  6. detsembri
  7. a maksekorraldus nr
  8. Kokku on kaebaja käesolevas asjas tasunud riigilõivu 11 866 krooni. Selles osas on menetluskulude hüvitamise taotlus põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Esindaja kulu kandmist esimese astme kohtus summas 30 680 krooni tõendavad OÜ Leesment & Partnerid
  9. juuli
  10. a arve nr 28,
  11. augusti
  12. a arve nr 44,
  13. oktoobri
  14. a arve 58,
  15. oktoobri
  16. a arve nr 69 ning pangakonto väljavõte arvetel näidatud summade laekumise kohta. Selle kulu kandmine ja kulu seotus käesoleva kohtuasjaga on tõendatud. Tegemist on vajaliku ja põhjendatud menetluskuluga HKMS § 93 lg 5 mõttes ning ringkonnakohus rahuldab selles osas esindaja kulu hüvitamise taotluse. Apellatsioonimenetluses esitatud menetluskulude nimekirjas on esindaja kulu kandmist kajastavatele dokumentidele (arved ja kontoväljatrükk) küll viidatud, kuid neid ei ole nimekirjale lisatud, mistõttu jääb apellatsioonimenetluses esindaja kulu väljamõistmise taotlus HKMS § 93 lg 1 alusel rahuldamata. Kaebaja on taotlenud dokumentide tõlkimise kulude hüvitamist kokku summas 36 264.40 krooni ja esitanud kulu kandmise tõendamiseks esimese astme kohtule ja ringkonnakohtule hulgaliselt arveid ja nende tasumist tõendavaid maksekorraldusi. Arveid on kaebajale esitanud FIE Silvi Berko, FIE Kristiina Valter ja OÜ Lingo ning arvetel, mis on esitatud nii enne käesolevat kohtumenetlust kui ka kohtumenetluse ajal, kajastatakse dokumentide (sh kohtumenetluse dokumentide) tõlkimist eesti keelest vene keelde ja vastupidi. Neist arvetest on käesoleva kohtumenetlusega seostatav ja HKMS § 83 mõttes menetluskuluna käsitletav üksnes OÜ Lingo
  17. oktoobri
  18. a arve nr 8208 summas 156 krooni, mille tasumist kinnitab pangakontoväljavõte (tl 112-113). Tegemist on kohtumenetluse käigus kohtule tõendi esitamiseks Vene Föderatsioonist hangitud dokumendi tõlkimise teenusega (Pskovpištšeprom
  19. oktoobri
  20. a kiri ja tõlge, tl 80-82). Ringkonnakohus rahuldab dokumentide tõlkimise kulude hüvitamise taotluse 156 krooni ulatuses ja muus osas jääb taotlus rahuldamata. 12
(13)3-08-1325 Kokku kuulub vastustajalt kaebaja kasuks väljamõistmisele 11 866 + 30 680 + 156 = 42 702 krooni. Lilianne Aasma Lauri Madise Ruth Virkus 13
(13)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.