KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristina Maimann Otsuse tegemise aeg ja koht 27.01.2010, Tallinn Haldusasja number 3-08-1738 Haldusasi Menetlusosalised OÜ Merekivi

) § 10 lg 1 ja

§ 11lg 1 alusel.

1. 06.08.2008 sai kaebaja kätte Saaremaa keskkonnateenistuse kaitsekohustuse teatise nr SA-HA-243, 254/49-3-4/
2. poolt saadetud
3. 03.09.2008 esitas OÜ Merekivi Hotell Tallinna Halduskohtule kaebuse tühistada Vabariigi Valitsuse 27.07.2006 määrus nr 176 kaebaja kinnistuid puudutavas osas.
4. Kõnealused kinnistud omandas kaebajalt 21.01.2009 OÜ Pidula Puhkus, kelle kohus kaasas menetlusse kolmanda isikuna 19.10.2009 kohtumäärusega. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
5. Kaebaja palub tühistada kaevatava haldusakti osaliselt ning mõista vastustajalt välja kaebaja menetluskulud. 1) Kaebuses leitakse, et määruse põhjendused on määruse andmise faktilise aluse osas puudulikud. Määrusest ei nähtu, millistele ekspertarvamustele ja uuringutele tuginedes on Pidula-Veskioja hoiuala moodustatud. Määrusest ei nähtu, miks on kinnistud kaitse alla võetud just sellistes piirides. Puudub ka põhjendus, miks oli vajalik loodusväärtuste kaitse alla võtmine just hoiualana ning kaalutlused teiste võimalike vähemkoormavate (nt püsielupaiga) kaitsemeetmete valiku osas. Määruses puudub ka viide kättesaadavatele dokumentidele, milles võiks sisalduda haldusakti põhjendus. 2) Kaebajat ei kaasatud hoiualana kaitse alla võtmise menetlusse. Kaebajat ei ole teavitatud hoiuala moodustamisest tähtkirjaga (

§ 9lg 4 ja 5).

Kaebaja sai hoiuala moodustamisest teada 06.08.2008. Kinnistute eelmised omanikud ei teavitanud kaebajat lepingute sõlmimisel kinnistutel lasuvatest piirangutest või kolmandate isikute õigustest. 3) Haldusakt toob kaasa omandiõiguse piirangud, so looduskaitselised piirangud, mis takistavad kinnistute vaba kasutamist. Piirangud tulenevad

§-dest 32 ja 33 (hoiuala) ning

§-dest 14-17 (üldised kitsendused ja koormatised). Kaebaja lähtus kinnistuid omandades sellest, et kinnistutel puuduvad avalik-õiguslikud piirangud. Kinnistute hoiuala hulka arvamine takistab oluliselt kinnistutel detailplaneeringuga edasiminekut. 4) Määrus on sisuliselt õigusvastane. Ei ole selge, kas esinevad üldse eeldused

§ 10lg 1 kohaldamiseks, so hoiuala koosseisus kinnistute kaitse alla võtmiseks.

Ei nähtu, millistele ekspertarvamustele ja uuringutele tuginedes on hoiuala moodustatud. Ei nähtu millises ulatuses jäävad kinnistud hoiuala koosseisu ning miks on kinnistud kaitse alla võetud just sellises ulatuses. Ei selgu, milliste loodusväärtuste olemasolu on asjakohase ekspertiisiga välja selgitatud ning puuduvad ka 2 muud teaduspõhised alusmaterjalid, millest nähtuks loodusväärtuste esinemine vaidlusalusel alal.

§ 8

lg 3 kohaselt korraldab kaitse alla võtmise algataja ettepanekus nimetatud loodusobjekti kaitse alla võtmise põhjendatuse ning kavandatavate piirangute otstarbekuse ekspertiisi, kaasates selleks vastava ala eriteadmistega isiku.

§ 8

lg 4 sätestab, et kui eksperdi arvamusest nähtub, et loodusobjektil puuduvad käesoleva seadusega sätestatud kaitse alla võtmise eeldused, keeldub kaitse alla võtmise algataja edasisest menetlusest, edastades ettepaneku tegijale eksperdi arvamuse koos kaitse alla võtmise algatamisest keeldumise otsusega. Kui ekspertarvamusest nähtub, et loodusobjektil on kaitse alla võtmise eeldused, algatatakse kaitse alla võtmise menetlus kooskõlas

§ 9

. Kaebaja leiab, et ei nähtu, et antud juhul oleks üldse läbi viidud kohustuslikku ekspertiisi. Üksnes hoiuala menetluse raames teostatud teaduspõhine inventeerimine saanuks olla aluseks kinnistute lülitamisel hoiuala hulka. Määruses puudub mistahes viide vastavale alusmaterjalile. Seega saab järeldada, et hoiuala võeti kaitse alla ametnike suva alusel nö igaks juhuks. Kaebajale teadaolevalt ei eksisteeri jões jõesilmusid või neid asub jões vähesel määral ega ole tegemist elupaigatüübiga, mis tuleks kaitse alla võtta. 5) Haldusakt on ebaproportsionaalne, kuna ei ole kaalutud vähemkoormavate kaitsemeetmete rakendamist, nt püsielupaigana määratlemine.

§ 4

lg 5 p 3 sätestab, et püsielupaik on

-i tähenduses väljaspool kaitseala või piiranguvööndit asuv piiritletud ja erinõuete kohaselt kasutatav jõesilmu kudemispaik. Jõesilmu kaitsemeetmed on täiendavalt ette nähtud ka kalapüügiseaduse §-s 23¹ ja kalapüügi eeskirja § 41 lg 1 p-s 1. Määrusest ei nähtu, miks oli jõesilmu vaja kaitsta eraldi hoiuala moodustamisega. Samuti on Pidula jõgi kaitstud tulenevalt

ptk 6 kalda kaitse regulatsioonist. Samuti näeb kaldakaitse vööndi ette veeseaduse § 29 lg 1 (jõgedel ja ojadel 10 m veepiirist). 6) Määrus on formaalselt õigusvastane ka seetõttu, et rikutud on haldusmenetluse nõudeid ja hea halduse põhimõtteid. Kaebajat ei ole õigeaegselt menetlusest informeeritud ega antud asjakohast teavet. Kaitse alla võtmise saab algatada tulenevalt

§ 8

lg-st 5 üksnes juhul kui eksperdi arvamusest nähtub, et loodusobjektil on kaitse alla võtmise eeldused. Käesolevas asjas oleks pidanud

§ 8lg 3 kohane ekspertiis toimuma 2004.a.

enne 9.juulit (09.07.2004 algatati hoiuala menetlus), kuid pärast 10.05.2004 (siis puudus hoiuala mõiste ja režiim, so enne

jõustumist). Kaebajale teadaolevalt ei ole esitatud põhjendatud ettepanekut hoiuala moodustamise kohta ega teostatud asjakohast ekspertiisi. Tegemist on menetlusnõuete rikkumisega, mis on mõjutanud asja otsustamist. 7. Vastustaja leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata ja menetluskulud jätta kaebaja enda kanda. 1) Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et määrus on puudulikult motiveeritud. Hoiualade kaitse alla võtmise otsustab vastavalt

§ 10lg-le 1 Vabariigi Valitsus oma määrusega.

Seega on seadusandja näinud otsuse vormiks ette määruse. Vaatamata asjaolule, et sisult võib teatud juhtudel olla tegemist halduse üksikaktiga, on siiski nii praktikas välja kujunenud kui õigusaktides paika pandud konkreetsed vormistusnõuded, mida tuleb määruse andmisel järgida. Määrusele esitatavad vormistusnõuded on sätestatud Vabariigi Valitsuse 28.09.1999 määruses nr 279 „Õigustloovate aktide eelnõude normitehnika 3 eeskiri“. Vastavalt eelnimetatud määruse §-le 51 esitatakse määruste andmise põhjendused seletuskirjas, mitte määruse enda tekstis. Ka Vabariigi Valitsuse 11.06.1996 määruse nr 160 „Vabariigi Valitsuse reglemendi kinnitamine“ lisa 1 kohase „Vabariigi Valitsuse reglemendi“ p 30 toetab lähenemist, et Vabariigi Valitsusele esitavata õigusakti või muu dokumendi põhjendused tuleb esitada akti seletuskirjas, sätestades, et seletuskiri on osa valitsusele esitatavast materjalide paketist. Punktis 34 sätestatakse nõuded seletuskirjale, mis peab sisaldama eelnõu koostajate nimesid; õigusakti kehtestamise või asja otsustamise vajalikkuse põhjendust; õigusakti kehtestamisega seotud majanduslike kulude arvestusi ja finantseerimisallikaid; õigusakti kehtestamisega kaasnevate võimalike õiguslike, majanduslike ja sotsiaalsete tagajärgede prognoosi; andmeid eelnõu rakendamisega kaasnevate organisatsiooniliste muudatuste kohta; selgitusi selle kohta, kellele on õigusakti eelnõu kooskõlastamiseks ja arvamuse andmiseks saadetud ja millised on kooskõlastamise tulemused; välislepingu sõlmimist, muutmist või lõpetamist käsitleva õigusakti eelnõu puhul tuleb lisada esitaja kinnitus selle põhiseadusele vastavuse kohta ja arvamus Eesti seadustele vastavuse kohta ning selgitada, milliseid kohustusi toob lepingu sõlmimine, muutmine või lõpetamine Eesti Vabariigile; muid vajalikke andmeid ja põhjendusi, mis on olulised õigusakti eelnõu vastuvõtmiseks või asja otsustamiseks. Kuna Vabariigi Valitsuse reglement ei puuduta ainult määruseid kui õigustloovaid akte, siis kohaldub see ka määrustele kui üldkorraldustele. Lisaks sätestab reglemendi punkt 34 sõnaselgelt, et Vabariigi Valitsuse määruse eelnõu seletuskiri peab vastama Vabariigi Valitsuse kehtestatud normitehnika eeskirjas esitatud nõuetele. Seega nõuab kehtiv õigus, et kõik Vabariigi Valitsuse pool määruse vormis antavad aktid vastaksid eelviidatud normitehnika eeskirjale. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 112 lg 2 kohaselt kohaldatakse eriseadusega reguleeritud haldusmenetlusele HMS-i juhul, kui seda näeb ette eriseadus. Antud juhul tuleb eriseaduseks pidada

-i, mille § 10 lg 1 sätestab hoiuala kaitse alla võtmise akti vormiks määruse.

§ 6

sätestab, et selle seaduse alusel korraldatavale haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades

erisusi. Seda, et üldkorraldusena käsitletava akti vormina nähakse ette määrus, tulebki pidada nimetatud erisuseks. Asjaolu, et hoiuala kaitse alla võtmise määrusele kohalduvad Vabariigi Valitsuse kehtestatud normitehnika eeskirjas sätestatud nõuded, ei ole

-is vaja eraldi sätestada, kuna see tuleneb juba Vabariigi Valitsuse reglemendist. Eeltoodust tulenevalt tuleb seda, et kaevatava haldusakti põhjendused olid esitatud määruse seletuskirjas, lugeda vastavaks kehtivale õigusele ning seega õiguspäraseks. Seletuskiri oli vastavalt nimetatud õigusaktidele eelnõu kohustuslik osa, millele ei ole eelnõus vaja eraldi viidata. Vastavalt Vabariigi Valitsuse reglemendi p-ile 25 tehakse Vabariigi Valitsuse määruse eelnõu koos kõigi lisadega kättesaadavaks Justiitsministeeriumi hallatavas eelnõude kooskõlastamise infosüsteemis e-õigus, kus ka vaidlustatud määruse seletuskiri on avalikult kättesaadav (http://eoigus.just.ee/?act=6&subact=1&OTSIDOC_W=139236) alates 17.05.2006. 2) Kaebaja väide, et määrus oli faktilise aluse osas põhjendamata on ekslik. Vastustaja rõhutab siinjuures, et õigusteoorias on üldkorraldust peetud üleminekuvormiks klassikaliste haldusaktide ja üldaktide vahel (Aedmaa, Lopman, Parrest, Pilving, Vene „Haldusmenetluse käsiraamat“ 2004, lk 264). Seetõttu ei saa üldkorraldust pidada tavaliseks haldusaktiks, mida tuleb menetleda tavalise haldusakti reeglite kohaselt. Üleminekuvormide puhul tuleb arvestada ka sellega, et konkreetne akt on üldjuhul kallutatud kas ühe või teise vormi suunas, st omab enam haldusaktile või üldaktile vastavaid jooni. 4 Hoiualade kaitse alla võtmist puudutavate määruste puhul on tegemist avalikke huve silmas pidades oluliste aktidega, mille vajadus ja põhjendus on oluliselt suurem konkreetse kinnisasja omaniku majanduslikest huvidest. Euroopa Kohtu praktika kohaselt võib riik vaid erandjuhtudel vähendada kaitseala ulatust. See peab vastama ülekaalukatele üldistele huvidele, mis kaalub üles ökoloogiliste eesmärkidega seotud huvid. Majanduslikud asjaolud ei ole vaadeldavad viidatud ülekaalukate huvidena (Nt otsus C-371/98). Konkreetse kinnisasja tähtsus kaitseala jaoks on aga hinnatav tervikut silmas pidades ning ei pruugigi alati sõltuda sellest, kas alal esinevad väärtuslikud kaitstavad objektid või mitte. Ala võib olla tähtis ka sidususe seisukohast. Seetõttu on seadusandja andnud nendele aktidele erilise seisundi, nähes ette nende kehtestamise määruse vormis. Nimetatud asjaolu arvestades ei ole nendele määrustele kohaldatavad haldusakti menetlus- ja vormistusnõuded. Vastustaja leiab, et vaidlustatud määrus sisaldab põhjendust hoiuala moodustamise kohta, andes hoiuala moodustamise eesmärgi. Nimetatud eesmärgist juba iseenesest tuleneb kaitsemeetmete sobivaima vormina hoiuala kui kõige leebem võimalik kaitsemeetmete vorm ning samuti hoiuala vajalikud piirid (jõgi). Seega on hoiuala kaitse alla võtmisel kaks alust – elupaigatüübi kaitse ja jõesilmu kui liigi kaitse. Kaebuse sisust nähtuvalt tundub, et kaebuses on ekslikult lähtutud eeldusest, et hoiuala moodustamise eesmärgiks on olnud ainult jõesilmu kudealade kaitse. Määruse seletuskirjas on lisaks välja toodud menetluse kulg ja täiendavalt põhjendatud määruse andmise vajadust. Seletuskirjas märgitakse muuhulgas, et

§ 32

lg 1 kohaselt moodustatakse hoiuala loodusliku loomastiku, taimestiku ja seenestiku soodsa seisundi tagamiseks. Saare maakonna hoiualad on valitud

1. aastaks tehtud loodusinventuuride (
2. a Eesti märgalade inventuuri,
3. a Euroopa Liidu tähtsusega linnualade inventuuri, 1999.–
4. a vääriselupaikade inventuuri,
5. a koostatud poollooduslike koosluste andmebaasi, EELIS andmebaasi jne) andmete ning ka mittetulundusühingute, riigiasutuste, omavalitsuste ja kodanike ettepanekute põhjal. 2001–
6. a korraldatud Natura 2000 liikide ja koosluste inventeerimise tulemuste alusel põhjendati valitud Natura 2000 alade esindatust ja korrigeeriti välispiire. Kehtima hakkav kaitserežiim tagab hoiualadel kujunenud või kujunevate looduslike ja poollooduslike koosluste ning kaitstavate liikide elupaikade soodsa seisundi, samuti elustiku mitmekesisuse ja maastikuilme säilimise tulevaste põlvede jaoks. Elupaigatüübid ja liigid, kelle elupaikade kaitseks hoiualad moodustatakse, on määruses loetletud. Hoiualal esinevate loodusväärtuste kaitse toimub kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise tulemustest lähtudes. Määrusega tagatakse võimalus säilitada ja tutvustada Saare- ja Muhumaa looduse eripära. Lisaks on seletuskirjas esitatud tabel maaomanike poolt kirja teel saabunud arvamuste kohta. Tabeli real 34 on esitatud Uueveski kinnistu eelmise omaniku A. K.’i seisukoht ja vastus sellele, seejuures on põhjendatud, et kinnistust ei ole võimalik hoiualast välja jätta, kuna hoiualaks on terve jõgi. Vastustaja peab oluliseks märkida, et otsuse tegemisel lähtuti EÜ Nõukogu direktiivist 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (nn Loodusdirektiiv), millele on viidatud nii määruses endas kui määruse seletuskirjas. Jõesilm on Loodusdirektiivi II ja V lisa liik, mis on ühenduse tähtsusega, so ühenduse territooriumil eriti ohustatud (art 1 g). Loodusdirektiivi II lisasse kuuluvad taime- ja loomaliigid, mille kaitseks tuleb määrata loodushoiualad. Loodusdirektiivi V lisasse kuuluvad taimeja loomaliigid, mille kasutamist tuleb vajadusel reguleerida kaitsekorraldusmeetmetega. Direktiivi I lisas on loetletud ühenduse tähtsusega looduslikud elupaigatüübid, millest PidulaVeskioja hoiuala kaitse alla võtmisel on nimetatud elupaigatüüp 3260 - Tasandikel ja 5 mäestike jalameil voolavad jõed Ranunculion fluitantis'e ja Callitricho-Batrachion'i kooslustega (kasutatakse ka lühendatud nimetust jõed ja ojad). Selle elupaigatüübi alla kuuluvad kõik Eesti looduslikud jõed. Natura alaks valiti välja nendest väärtuslikumad ja tüüpilisemad. Seejuures hinnati jõe väärtust ka selle järgi, mis liigid selles esinevad. Jõgede valik toimus Taani riigi poolt finantseeritava projekti „Natura 2000 võrgustiku rakendamine magevee ja riimvee liikide ja elupaikade osas” (DEPA projekt nr 124/009-0107) raames, mis viidi läbi 2001 -
7. Projekti viis läbi konsortsium koosseisus Bio/consult A/S ja VisKon Aps, Eesti poolseks projekti täitjaks oli Eesti Loodushoiukeskus. Projekti eesmärgiks oli välja pakkuda Natura 2000 alad veeliikide ja vee-elupaikade kaitseks. See projekt pakkuski välja Natura alaks Veskioja ja Pidula oja. Projekti tulemusel esitati andmed jõgede kohta kaardikihina (näidates, millised elupaigad ja liigid konkreetses jões esinevad) ja soovitused jõgede kaitse alla võtmiseks. Esitatud kaardikihiga kaasnevas MapInfo andmetabelis on elupaiga väärtuseks Pidula ojas, mis läbib vaidlusaluseid kinnistuid, B, st hea esinduslikkus ning ka ülejäänud hinnangud on head - hästi säilinud struktuur, hästi säilinud funktsioonid. Kokkuvõttev üldine hinnang on seega samuti hea. Pidula oja väärtuslikkust näitab ka see, et oja on keskkonnaministri 15.06.2004 määruse nr 73 „Lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemisja elupaikade nimistu” (RTL 2004, 87, 1362) § 2 p 59 kohaselt kogu ulatuses määratud lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaigaks olevaks veekoguks, kus vastavalt

§ 51

lg-le 1 on keelatud uute paisude rajamine ja olemasolevate paisude rekonstrueerimine ulatuses, mis tõstab veetaset, ning veekogu loodusliku sängi ja hüdroloogilise režiimi muutmine. Loodusdirektiivi art 1 p c annab ühenduse tähtsusega loodusliku elupaigatüübi mõiste, no elupaigatüübid, on kadumisohus nende looduslikul levilal või mille looduslik levila on väike nende hääbumise või looduslikult omase piiratud levila tõttu või mis on suurepärased näited ühe või enama üheksa järgmise biogeograafilise piirkonna omaduse tõttu (Alpide piirkond, Atlandi piirkond, boreaalne piirkond, mandripiirkond, Makaroneesia piirkond, Musta mere piirkond, Pannoonia piirkond, stepipiirkond ja Vahemere piirkond). Seega on ühenduse tähtsusega looduslikuks elupaigatüübiks, mida tuleb direktiivi kohaselt kaitsta, ka teatud piirkonnale tüüpilised looduslikud elupaigad, mille heaks näiteks Pidula ja Veskioja tuleb kindlasti pidada. Natura võrgustiku moodustamise üheks eesmärgiks EL-s ning selle kaudu ka hoiualade moodustamise eesmärgiks Eestis on ka erinevate biogeograafiliste piirkondade bioloogilise mitmekesisuse säilitamine. Ühenduse tähtsusega alana mõistetakse direktiivis ala, mis annab olulise panuse I lisa loodusliku elupaigatüübi või II lisa liigi soodsa kaitsestaatuse säilimisele või taastamisele selles biogeograafilises piirkonnas või nendes biogeograafilistes piirkondades, kuhu see alal kuulub, ning võib oluliselt kaasa aidata ka artiklis 3 nimetatud Natura 2000 sidususele ning/või aitab oluliselt kaasa asjaomase biogeograafilise piirkonna või asjaomaste biogeograafiliste piirkondade bioloogilise mitmekesisuse säilitamisele (art 1 k). Eesti hinnangul on Pidula-Veskioja hoiuala puhul tegemist alaga, mis annab olulise panuse I lisa loodusliku elupaigatüübi

§ 4

lõikele 3 ongi elupaikade ja kasvukohtade kaitse, mille säilimise tagamiseks hinnatakse kavandatavate tegevuste mõju ja keelatakse ala soodsat seisundit kahjustavad tegevused. 3) Mis puudutab aga kaebaja väidet selle kohta, et vaidlustatud määruses puudub põhjendus, miks on vajalik kinnistute kaitse alla võtmine just hoiualana, siis juhime kaebaja tähelepanu sellele, et

§ 4

lg 1 loetleb need kaitstavad objektid, mille kaudu saab ohustatud elupaikade kaitset tagada. Lähtudes

-s sätestatud võimalustest oli Natura 2000 võrgustikku esitatud ala kaitseks võimalik rakendada kolme erinevat kaitse vormi: 1) kaitseala (rahvuspark, looduskaitseala või maastikukaitseala); 2) püsielupaik (ohustatud liigi selgelt piiritletud elupaik nagu kotkaste ja must-toonekure pesapaik, aga ka mägra koobastik või karu talvituspaik jt) 3) hoiuala. Hoiuala kaitserežiim on neist kõige vähem omandiõigust piiravam, kuna näiteks alternatiivse kaitseala piiranguvööndi kaitserežiimi korral on

§ 31lõike 2 kohaselt eelduslikult piirangud palju rangemad.

Hoiuala kaitsekord iseenesest ei piira tavapärast majandustegevust (

§ 14, § 32 ja § 33), loomulikult on piiratud suure keskkonnamõjuga arendustegevused.

Paljasõnaline on kaebuse esitaja väide, et kaitse-eesmärkide saavutamiseks piisaks ka püsielupaiga määratlemisest, mistõttu on kinnistute hoiuala koosseisu arvamine ebaproportsionaalne. Selle väite tõendamiseks ei ole kaebuse esitaja esitanud ühtegi tõendit ega teaduslikule alusele tuginevat põhjendust. Leiame, et ebaõige ja põhjendamatu on ka kaebaja väide, et püsielupaiga kaitsekord oleks isiku suhtes leebem.

§ 4

lõike 5 kohaselt on püsielupaik väljaspool kaitseala või selle piiranguvööndis asuv piiritletud ja erinõuete kohaselt kasutatav: 1) kaitsealuse looma sigimisala või muu perioodilise koondumise paik; 2) kaitsealuse taime või seene looduslik kasvukoht; 3) lõhe või jõesilmu kudemispaik; 4) pruunkaru talvitumispaik; 5) jõevähi looduslik elupaik; 6) mägra rohkem kui kümne suudmega urulinnak. 7 Nimekirjas on küll toodud jõesilmu kudemispaik, kuid mitte elupaik, millena Pidula oja on hoiuala koosseisu määratud. Vastavalt

§ 50

lõikele 1 kehtib püsielupaigas

§-s 30 või 31 sätestatud kaitsekord (so kaitseala sihtkaitsevööndi või piiranguvööndi nõuded, vastavalt vajadusele). Lisaks kehtivad seal

§ 14ja 15 sätestatud üldised kitsendused.

Hoiualal

§-s 30 või 31 ei kohaldu, kehtivad ainult

§ 14

ja 15 sätestatud üldised kitsendused, ning sedagi nö „sihtotstarbeliselt” – ainult selles osas ja ulatuses, mis on vajalik liigi või elupaiga kaitseks. Hoiualade olemust ning eesmärki on pikemalt selgitatud Looduskaitseseaduse eelnõu 279 SE I seletuskirjas. Seega saab kaitseala ja püsielupaika pidada Natura alade kaitsekorra võimalikest valikutest rangema korraga kaitsevormiks (kehtestatakse konkreetsed kaitsenõuded ja kaitse-eeskiri) ning hoiuala leebema korraga kaitsevormiks (kehtivad looduskaitseseaduse alusel kehtestatud üldised nõuded, tegevus on piiratud ainult osas, mis mõjutab kaitstavat elupaika või liiki). Seega tuleb asuda seisukohale, et seletuskirjas oleks olnud vajalik valitud kaitsekorda pikemalt põhjendada, kui oleks otsustatud ala kaitsta püsielupaiga või kaitsealana. Antud juhul on valitud võimalikest leebeim variant, mis ei vajakski eraldi põhjendamist. Lähtuvalt

§ 4

lõikest 5 ei oleks kehtiv õigus Pidula-Veskioja hoiualaga kaitstavate väärtuste kaitsmist püsielupaigana ka võimaldanud – nagu nähtub vaidlustatud määrusest ning Loodusdirektiivist, kaitstakse elupaigatüüpi kui sellist ja liiki, mitte ainult konkreetse liigi konkreetset kudeala. Hoiuala kaitserežiim on Pidula oja ja Veskioja puhul valitud eelkõige seetõttu, et eesmärgiks on jõe kui elupaiga/elupaigatüübi kaitsmine, millele lisandub väga olulise asjaoluna, et konkreetne jõgi on mitmete kalaliikide (jõesilm, meriforell) jaoks oluline. Seletuskirjas on põhjendatud valikut sellega, et kehtima hakkav kaitserežiim on sobiv tagamaks hoiualadel kujunenud või kujunevate looduslike ja poollooduslike koosluste ning kaitstavate liikide elupaikade soodsat seisundi, samuti elustiku mitmekesisuse ja maastikuilme säilimist tulevaste põlvede jaoks. Eeltoodut arvestades tulenes hoiuala kaitsekorra valik looduskaitseseadusest ning vaidlustatud määruses ja seletuskirjas esitatud põhjendused selle valiku tegemiseks olid piisavad. 4) Kaebuse esitaja väidab ka, et kuna jõesilmu kaitsemeetmed on juba sätestatud kalapüügiseaduses, kalapüügieeskirjas ning jõgi on niigi kaitstud tulenevalt

-st lähtuvast kalda kaitse regulatsioonist ning veeseaduses sätestatud veekaitsevööndist, oleks need olnud piisavad jõesilmu kaitseks. See, et alal kehtiksid ainult looduskaitseseadusest ja veeseadusest tulenevad üldised nõuded veekogu kaitsele, ei oleks aktsepteeritav, kuna Loodusdirektiivist (eriti art 6 lg 1) tuleneb, et kõnealuste alade kaitseks tuleb kehtestada eraldi nõuded (pikemalt põhjendatud eespool). Samuti ei ole hoiuala eesmärgiks ainult liigi, vaid ka elupaigatüübi kaitse. Tähelepanu tuleb siin pöörata ka sellele, et kaebuses märgitud kinnistutel Uueveski ja Pidula kalakasvatuse on alates kaebuse esitaja poolt kinnistute omandamisest kehtinud majandustegevuse piirangud, lähtudes Pidula-Veskioja kuulumisest Natura ala koosseisu. Nagu eespool kirjeldatud, oli tegemist Natura 2000 võrgustiku alaga. Keskkonnaministri 22.04.2004 määrusega nr 24 „Majandustegevuse ajutiste piirangute rakendamine väljaspool kaitsealasid asuvatel Natura 2000 võrgustiku aladel” kehtestati ajutised piirangud ka Pidula ojal (Odalätsi ala, p 217). Neid piiranguid võib sisult võrdsustada hoiualal kehtivate piirangutega. Viimased on küll konkreetsemad, kuid kuna antud kinnistutest on hoiuala alla kuuluvaks ainult veekogu, ei tekitanud hoiualana kaitse alla võtmine olulisi lisapiiranguid. 5) Natura aladega seoses teavitati üldsust meediakanalite kaudu ka sellest, milline on Natura protsessi lõpp-eesmärk - väljavalitud alade kaitse alla võtmine. See teave nähtus ka kehtivast 8 õigusest: keskkonnaministri 22.04.2004 määruse nr 24 § 6 sätestas, et määrusega rakendatud ajutised piirangud kehtivad kuni määruses loetletud alade kaitse alla võtmiseni, kuid mitte kauem kui 1 aasta arvates määruse jõustumisest. Riigile ei saa kindlasti panna kohustust selles, et ta peaks informeerima iga kinnistu uut omanikku kinnistul esinevatest võimalikest piirangutest. Leiame, et see on kinnistuomaniku enda vastutus ning kaebuse esitaja peab pöörduma sellisel juhul pretensiooniga kinnistu endiste omanike poole, kes ei informeerinud teda kinnisasjaga kaasnevatest kitsendustest. Lisaks on Natura alade piirid nähtavad Maa-ameti kodulehel oleva kaardirakenduse kaudu, mis võimaldab seda kontrollida tasuta kõigil soovijatel. Leiame, et oma majandustegevuses tegutsevalt ettevõtjalt peab eeldama teatud võimekust koguda sellega seonduvat informatsiooni ka omal algatusel. Vaieldamatult on keskkonnateenistus ja Keskkonnaministeerium Natura 2000 menetlusest informeerinud avalikkust väga ulatuslikult, erinevate kanalite kaudu ja pika aja vältel, mis pidi tagama selle, et ükski Eesti kodanik ei saanud olla teadmatuses Natura protsessi toimumisest. 6) Kaebuses väidetakse, et määrusest ei nähtu, miks on kinnistud kaitse alla võetud just sellistes piirides. Nagu vaidlustatud määrusele lisatud kaardilt nähtub, on hoiualana kaitse alla võetud vaid kinnistute osa, kus kinnistu sisse on mõõdetud veekogu (täpsemalt, Pidula oja). Kuna hoiuala kaitse alla võtmise eesmärk on jõgede ja ojade kaitse, on ilmselge, miks on hoiuala piiresse määratud just kinnistuid läbiv oja, mitte muu ala, ning küsimust ei saa tekkida selles, et kaitse alla võetud ala oleks ebamõistlikult lai. Kuna jõgi on väga konkreetsete piiridega geograafiliselt piiritletav ala, oleme seisukohal, et sellisel juhul ei olnudki vajalik täiendavalt põhjendada hoiuala piire. Kaitse alla on võetud Pidula ja Veskioja tervikuna. Oja osaliselt kaitse alla võtmine ei tagaks kaitse alla võtmise eesmärki, kuna ojades ja jõgedes levivad negatiivsed mõjutused veekogu iseloomust tulenevalt eriti intensiivselt ning ühel jõelõigul toimuv mõjutab kindlasti ka ülejäänud osa jõest. Kuna jõesilmu elupaika ei ole võimalik piiritleda vaid konkreetse kohaga veekogus, eeldab see samuti sisuliselt kogu veekogu kaitse alla võtmist, mis on vajalik liigi soodsa seisundi tagamiseks. Elupaiga moodustabki jõgi, veepeegli ulatuses. Täpselt samas piiris on moodustatud ka hoiuala ja Natura ala. Lisaks jõe, kui elupaiga 3260, kaitsmisele on Pidula ja Veskioja valitud Natura alaks ka kui loodusdirektiivi II lisa liigi jõesilmu elupaik. Ka selleks elupaigaks on terve jõgi. Kaebuse esitaja on ka väitnud, et vaidlustatud määrusele lisatud kaardilt ei ole näha, millises ulatuses kinnistud hoiualale jäävad. Leiame, et see väide on väär, kaardilt on näha, et hoiualana on kaitse alla võetud veekogu. 7) Kaebuses märgitakse, et kohtumenetluse käigus esitatud põhjendused ei saa täiendada vaidlustatud määruse vigast motiveerimist. Vastustaja leiab, et vaidlustatud määruse põhjendused olid piisavad, kuid peab vajalikuks kommenteerida ka kaebuse esitaja nimetatud väidet, millega vastustaja ei nõustu. Oletades, et määruse põhjendused ei oleks piisavad, oleks tõhususe põhimõtet arvestades siiski kohane arvestada ka täiendavaid, näiteks kohtumenetluse käigus esitatud põhjendusi, mis olid olemas haldusakti andmise ajal ning millest haldusorgan ka lähtus, kuna vastasel juhul järgneks akti tühistamisele kohe uue akti andmine. 9 8) Kaebuses väidetakse, et kinnistute hoiualana kaitse alla võtmise vajadust ei ole korrektselt välja selgitatud, kuna puudub ekspertide poolt koostatud teaduspõhine alusmaterjal, millest nähtuks oluliste loodusväärtuste esinemine kinnistutel ja vajadus kaitsta neid hoiuala koosseisus. Kaebuses on ka väidetud, et hoiuala kaitse alla võtmise menetluses ei ole läbi viidud

§ 8lg 3 ette nähtud kohustuslikku ekspertiisi.

Pidula-Veskioja hoiualana kaitse alla võtmine baseerus asjakohastele teadusandmetele, mille olid kokku pannud oma ala tunnustatud spetsialistid. Vastustaja on kirjeldanud hoiualana kaitse alla võtmise argumente ning nimetanud ka uuringud, millele selles tugineti. Esitame kohtule ka väljavõtted DEPA projekti nr 124/009-0107 aruannetest. Seetõttu on väär kaebaja väide, et kinnistute kaitse alla võtmise vajadust ei olnud korrektselt välja selgitatud ning vajalikku ekspertiisi läbi viidud. Oluline on, et asjakohaste ekspertiiside tulemustega või muu teadusliku teadmisega oleks põhjendatav hoiuala moodustamise otsustamine. 8) Kaebaja on seisukohal, et kinnistuid läbivas jões ei eksisteeri ka faktiliselt jõesilmu ning et Pidula jõe näol ei ole tegemist hoiualana kaitset vajava elupaigatüübiga. Kaebaja väide on paljasõnaline, selle väite tõendamiseks ei ole kohtule esitatud ühtegi tõendit. Vastustaja on seisukohal, et hoiualal esinevad vaidlustatud määruse § 1 lõike 1 punktis 17 nimetatud kaitseväärtused, nende olemasolu on tuvastatud asjakohase ekspertiisiga. 9) Kaebaja väidab, et kuna kaebajat ei kaasatud kinnistute omanikuna Pidula-Veskioja hoiuala kaitse alla võtmise haldusmenetlusse, ei olnud tal võimalik saada haldusmenetluse käigus teada, kas ja millised kaitset vajavad loodusväärtused kinnistustel asuvad ja miks on vajalik kinnistute hoiuala hulka arvamine. Kaebaja enda väitel omandas ta kõnealused kinnisasjad 04.10.2005 ja 13.01.2006. Hoiualana kaitse alla võtmisele eelnes

§ 9järgne menetlus.

Vastavalt

§ 9

lõikele 3 avaldab kaitse alla võtmise algataja teate loodusobjekti kaitse alla võtmise menetluse kohta ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded ning vähemalt ühes üleriigilise levikuga ajalehes ja kohalikus ajalehes. Teade Saare maakonna hoiualade moodustamise kohta avaldati Ametlikes Teadaannetes 11.08.2004. Teates avaldati hoiualade nimekiri, mille osas algatati hoiualade moodustamise menetlus ning samas teatati hoiualade avalikust väljapanekust ja avalike arutelude toimumise aegadest, samuti vastuväidete ja ettepanekute esitamise tähtaegadest. Samasisulised teated avaldati 12.08.2004 ajalehtedes „Eesti Päevaleht“ ja „Meie Maa“ . Alates 08.08.2004 toimus kahe nädala jooksul Saaremaa keskkonnateenistuse poolt maaomanikele kirjade saatmine, milles informeeriti Natura 2000 võrgustikku kuuluva hoiuala moodustamise protsessist, ala kaitse-eesmärgist ja kaitstavatest väärtustest ning avaliku väljapaneku ajast, kus on võimalik asjakohaste materjalidega tutvuda. Kiri saadeti ka Uueveski kinnistu tolleaegsele omanikule A. K.’ile (05.08.2004 nr 40-3-7/2738), kes esitas omakorda 08.09.2004 vastuväite hoiuala moodustamisele. A. K.’ile vastati 19.10.2004 (nr 403-7/2738) ning teavitati avaliku arutelu toimumise ajast, kus vastatakse võimalikele küsimustele. A. K.’i nime aruteludel osalejate nimekirjas ei leidu. Seejärel esitati Saaremaa keskkonnateenistuse poolt 15.02.2005 A. K.’ile täiendav selgitus hoiuala moodustamise vajalikkuse ja põhjenduste osas (nr 40-3-7/04/2738), kus märgiti, et kui keskkonnateenistus ei saa kuu aja jooksul kirjalikku vastulauset, loeb ta selle vaikivaks nõusolekuks hoiuala moodustamise kohta. Täiendavaid vastuväiteid A. K. ei esitanud. Pidula kalakasvatuse kinnistu kanti kinnistusraamatusse aga alles 24.03.2005, mistõttu ei olnud hoiuala menetluse alguses isikut, keda oleks saanud teavitada või kaasata.

§ 9

lg 4 kohaselt oli menetluse algatamisel menetluse algatajal kohustus saata vastav teave isikule, kes oli tol ajal kinnisasja omanik. Keskkonnateenistus on seda teinud. 10 Arvestades hõlmatud kinnistute arvu ei ole mõistlik nõuda, et keskkonnateenitus menetluse käigus pidevalt kontrolliks omandis toimunud muutusi. Seda silmas pidades informeeriti lisaks kirjadele üldsust hoiualade moodustamisest ning toimuvast avaliku arutelu toimumise ajast eelmainitud meediaväljaannete ja infopäevade kaudu. Teade avaliku arutelu toimumise kohta avaldati ka Ametlikes Teadaannetes 30.09.2004. Seega on hoiuala moodustamise menetluse alustamisel kinnistusraamatusse kantud kinnistu omanikul olnud võimalus hoiuala moodustamise menetluses esitada oma vastuväited ja ta on kaasatud määral, et olla asjadega kursis ja kaitsta vajadusel oma õigusi. Kaebuse esitaja väide, et teda menetlusse ei kaasatud ja menetluse algusest ei teavitatud, ei ole asjakohane, kuna kaebaja ei olnud menetluse alguses veel kinnistute omanik, ega seega isik, keda oleks pidanud hoiuala moodustamisest teavitama. 10) Kaebaja väidab, et määruse vastuvõtmisel on rikutud

sätestatud haldusmenetluse nõudeid ning ei ole lähtutud hea halduse põhimõtetest. Hoiuala moodustamise menetluses ei ole tehtud

§ 8

sätestatud põhistatud ettepanekut ega läbi viidud kavandatavate piirangute otstarbekuse ekspertiisi. Eelmise punkti all toodust nähtub, et Saaremaa keskkonnateenistus on hoiuala moodustamise menetluse läbiviimisel igati järginud hea halduse põhimõtet, teavitades ning kaasates kinnistuomanikke menetlusse. Seega ei ole korrektne kaebaja väide hea halduse põhimõtte mittearvestamise kohta.

§ 8

lõigetes 1-3 nimetatud ettepanek on vajalik juhul, kui kaitse alla võtmise soov tuleb väljastpoolt, antud juhul aga algatas kaitse alla võtmise riik. Kaitse alla võtmise algataja, kellele tuleks ettepanek esitada, on

§ 9lõike 1 kohaselt Keskkonnaministeerium.

Vabariigi Valitsuse seaduse § 61 lõike 1 kohaselt on riigi keskkonna- ja looduskaitse korraldamine Keskkonnaministeeriumi valitsemisalas, mis tähendab, et tõlgendades

§ 8

kaebuses märgitud viisil, oleks Keskkonnaministeerium pidanud esitama kaitse alla võtmise ettepaneku iseendale. See ei oleks ebaotstarbekas ning ei ole kindlasti olnud seadusandja mõte, kaebaja on

-i tõlgendanud ebaõigesti. 11) Kaebaja väidab ka, et hoiuala moodustamise menetluse käigus ei ole läbi viidud kaitse alla võtmise ja kavandatavate piirangute põhjendatuse ekspertiisi. Kuna antud juhul oli tegemist hoiuala moodustamisega, mille piirangud on sätestatud seaduses, seega ei hinnata hoiuala moodustamisel enam konkreetsete piirangute põhjendatust. Hoiuala kaitsekorra valikut on põhjendatud eespool.

§-st 8 ei tulene, et vajalikud ekspertiisid peaks olema kindlasti tehtud kaitse alla võtmise menetluse käigus, pigem on

mõte see, et kaitse alla võtmise

tulenevad eeldused ja kavandatavate piirangute otstarbekus oleks ekspertiisi käigus vastava ala eriteadmistega isiku(te) poolt tuvastatud, millist eesmärki eelviidatud töö ilmselgelt täidab. Pidula-Veskioja hoiuala puhul on tegemist Natura 2000 alaga. Natura ala kaitse-eesmärgid on samad, mis hoiualal, mis on sisuliselt ühe ja sama protsessi kaks etappi. Seega on õige lähtuda sama teadusprojekti andmetest. Vastustaja on eeltoodut arvestades seisukohal, et

sätestatud menetlusreegleid ei ole rikutud. 12) Kaebaja väidab, et rikkumine seisneb ka selles, et teda kui kinnistu omanikku ei teavitatud hoiuala moodustamisest

§ 9

lg-tes 4 ja 5 nimetatud andmetega tähtkirjaga.

§ 9

lg 4 kohaselt oli menetluse algatamisel menetluse algatajal kohustus saata vastav teave isikule, kes oli tol ajal kinnisasja omanik. Keskkonnateenistus on seda teinud. 11 Hoiuala moodustamisel on seega täidetud

§ 9sätestatud menetlusnõudeid ning kaebaja poolt viidatud rikkumist ei esine.

Kaebaja ei olnud menetluse alguses veel kinnistute omanik, ega seega isik, keda oleks pidanud hoiuala moodustamisest teavitama. 13) Kaebaja väitel on menetlusnõudeid rikutud ka vaidlustatud määruse teatavakstegemisel, kuna kaitsekohustuse teatis edastati kaebajale 06.08.08, so enam kui kaks aastat pärast määruse vastuvõtmist.

§ 24

lg 1, 3 ja 6 kohaselt tuleks kaitsekohustise teatis saata kaebajale kuue kuu jooksul arvates hoiuala kehtestava määruse jõustumisest. Vastustaja nõustub, et kaitsekohustuse teatis edastati nõutust hiljem. Põhjuseks oli suur töökoormus, kuna hoiualade kaitsekohustusteatisi oli vaja saata mitu tuhat, eraldi spetsialist võeti tööle selle aasta

§ 10

lg 1 kohaselt võtab ala kaitsealana või hoiualana kaitse alla Vabariigi Valitsus määrusega. Pooled ei vaidle haldusorgani pädevuse üle. 12

§ 11

lg 1 kohaselt tuleb pindalalise loodusobjekti kaitse alla võtmisel: 1) määrata ala kaitse alla võtmise eesmärk; 2)

§ 12

lg-s 1 sätestatud juhul kehtestada ala kaitsekord (kaitse-eeskiri); 3) määrata ala piir; 4) nimetada kaitse alla võetava ala valitseja; 5) lisada otsusele loodusobjekti asukoha kaart.

§ 32

lg 1 kohaselt moodustatakse hoiuala loodusliku loomastiku, taimestiku ja seenestiku soodsa seisundi tagamiseks. Kaevatava määruse kohaselt (§ 1 lg 1 p 17) lähtuti otsuse tegemisel EÜ Nõukogu direktiivist 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (Loodusdirektiiv). Direktiivi eesmärgiks on tagada bioloogilise mitmekesisuse kaitse liikmesriigi territooriumil looduslike elupaikade ning taime- ja loomaliikide säilitamise kaudu. Riigikohus on 19.06.2009 lahendis nr 3-3-1-27-09 (OÜ Suviste Põllumajandussaadused kaebuses) punktis 8 selgitanud Loodusdirektiivist liikmesriigile tulenevaid kohustusi (kaitsealade määramine direktiivi eesmärkide saavutamiseks), menetluse etappe (Natura 2000 eelvalikualade loetelu koostamine liikmesriigis ja esitamine Euroopa Komisjonile, ala kinnitamine ühenduse tähtsusega alaks, liikmesriigis ala erikaitsealaks määramine) ning Euroopa Kohtu praktikat, mille kohaselt tuleb kohaseid kaitsemeetmeid loodusväärtuste säilitamise tagamiseks rakendada juba eelvalikualade (määratud Euroopa Komisjonile esitatud loetelus) suhtes. Pidula-Veskioja hoiuala esitati Euroopa Komisjonile Natura 2000 alana (Odalätsi Natura loodusala koosseisus). Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri kinnitati Vabariigi Valitsuse 05.08.2004 korraldusega nr 615-k, mille p 263 nimetab Odalätsi loodusala (koodiga EE 0040448, kaitstavad elupaigatüübid – jõed ja ojad ning jõesilmu elupaik; hõlmab Uueveski ja Pidula kalakasvatuse maaüksused, tlk 20 II kd). Boreaalse piirkonna ühenduse tähtsusega alade nimekirja kinnitas Euroopa Komisjon 12.11.2007 otsusega nr 2008/24/EC, milles on Odalätsi loodusala kinnitatud koodiga EE0040448.

§ 69

p 2 kohaselt Euroopa Liidu Natura 2000 võrgustik koosneb Eestis aladest, millel on EÜ Nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku taimestiku ja loomastiku kaitsest kohaselt Euroopa Komisjoni seisukohast üleeuroopaline tähtsus. Loodusdirektiivi art 4 lg 4 kohaselt, kui ala on lõikes 2 sätestatud korras kinnitatud ühenduse jaoks oluliseks alaks, määravad asjaomased liikmesriigid ala erikaitsealaks võimalikult kiiresti, kuid hiljemalt kuue aasta jooksul, kehtestades prioriteedid lähtuvalt sellest, kui tähtis ala on I lisas nimetatud looduslike elupaigatüüpide või II lisas nimetatud liikide soodsa kaitsestaatuse säilitamise või taastamise ja Natura 2000 sidususe seisukohast, ning pidades silmas ala ähvardavat kahjustamist või hävitamist. Art 6 lg 1 sätestab, et liikmesriigid kehtestavad erikaitsealade suhtes vajalikud kaitsemeetmed, mille hulka kuuluvad vajaduse korral asjakohased kaitsekorralduskavad, mis on eraldi välja töötatud või lisatud muudesse arengukavadesse, ning asjakohased õiguslikud, halduslikud või lepingulised meetmed, mis vastavad aladel esinevate I lisa looduslike elupaigatüüpide ja II lisa liikide ökoloogilistele vajadustele. Erikaitseala on ühenduse tähtsusega ala, mille liikmesriik on määranud õigus- ja haldusaktide ja/või lepingu alusel ning kus kohaldatakse vajalikke kaitsemeetmeid, et säilitada või taastada nende looduslike elupaikade ja/või liikide populatsioonide soodsat kaitsestaatust, mille jaoks ala on määratud (art 1 p 1). Kohus nõustub vastustajaga, et direktiivist tuleneb kohustus määrata ala (Pidula-Veskioja hoiuala) jõesilmu ja loodusliku elupaigatüübi

§ 4

lg-le 3 on elupaikade ja kasvukohtade kaitse, mille säilimise tagamiseks hinnatakse kavandatavate tegevuste mõju ja keelatakse ala soodsat seisundit kahjustavad tegevused. Kaitstavaks on vaidlusaluste kinnistute osa, mille sisse on mõõdetud veekogu – oja (nähtub määrusele lisatud kaardilt, tlk 18 I kd, tlk 20 II kd). Hoiuala kaitserežiimi põhialused on sätestatud

§-s 32.

§ 32

lg 2 kohaselt on hoiualal keelatud nende elupaikade ja kasvukohtade hävitamine ja kahjustamine, mille kaitseks hoiuala moodustati, ning kaitstavate liikide oluline häirimine, samuti tegevus, mis seab ohtu elupaikade, kasvukohtade ja kaitstavate liikide soodsa seisundi. Hoiualal kavandatava tegevuse mõju elupaikade ja liikide seisundile hinnatakse keskkonnamõju hindamise käigus või hoiuala valitseja poolt hoiuala teatise menetlemisel (

§ 32

lg 5).

-s on sätestatud Natura 2000 võrgustikku esitatud loodusväärtuste kaitseks kolm kaitsevormi, so kaitseala (rahvuspark, looduskaitseala või maastikukaitseala), püsielupaik (kaitsealuse looma sigimisala või muu perioodilise koondumise paik; kaitsealuse taime või seene looduslik kasvukoht; lõhe või jõesilmu kudemispaik) ja hoiuala. Kohus nõustub vastustajaga, et hoiuala kaitserežiim on

§-s sätestatud võimalustest kohaseim (kaitstakse nii elupaigatüüpi kui liigi elupaika) ja kaebajale soodsaim. Hoiuala kaitsekord iseenesest ei piira tavapärast majandustegevust (

§ 14, § 32 ja § 33), kuid piiratud on suure keskkonnamõjuga arendustegevused.

Kaebuse esitaja väide, et kaitse-eesmärkide saavutamiseks piisaks ka püsielupaigana määratlemisest, mistõttu on kinnistute hoiuala koosseisu arvamine ebaproportsionaalne, on põhjendamata. Kaebaja ega kinnistute eelmised omanikud ei ole Vabariigi Valitsuse 05.08.2004 korraldust nr 615-k, millega määrati kindlaks Natura 2000 eelvalikualade piirid, vaidlustanud. Riigikohus on viidatud lahendi punktis 11 selgitanud Loodusdirektiivi sätete ülevõtmist Eesti õigusesse ning Natura 2000 võrgustiku alade suhtes kohalduvaid siseriiklikust õigusest tulenevaid piiranguid (keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse § 3 p 2, § 29 lg 2 ja 3, § 33 lg 1 p 4). Kaebaja kinnistud (eelmärgitud osas) on võetud kaitse alla hoiualana ning kaebaja ei ole põhjendanud, et Natura 2000 võrgustikku kuulumisest tulenevad piirangud erineksid kuidagi hoiuala kaitserežiimist tulenevatest piirangutest (oleksid koormavamad). Kuna kaebaja ei ole põhjendanud (kohus nõudis põhjendamist 08.07.2009 kohtunõudes, tlk 157 I kd), kuidas hoiuala kaitserežiim võrreldes kinnistutel juba kehtinud Natura 2000 võrgustiku kaitsekaitserežiimiga tema õigusi kitsendab, puudub kohtul vajadus käsitleda haldusakti sisulist ja formaalset õiguspärasust (vt viidatud Riigikohtu otsuse p 13). Seega on põhjendamata kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumine kaevatava haldusaktiga ning kaebus tuleb jätta HKMS § 26 lg 1 p 6 alusel rahuldamata. 10. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. 14 Vastustaja menetluskulude nõuet esitanud ei ole ning kaebaja menetluskulud jäävad viidatud sättest tulenevalt tema enda kanda. Kristina Maimann Kohtunik 15