§-st 48 tulenevat õigust osta vangla kauplusest kaupu Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära piires sellises koguses, nagu ta ise õigeks peab. Kaebuse kohaselt on kaebajal kohtusse pöördumiseks preventiivne huvi: ta ei pea ootama raha laekumist ja siis soovida osta mõnda kaupa lubatud kogusest rohkem. Kohtumenetluses kehtib põhimõte, et isik ei tohi lasta endale ise kahju tekitada, mistõttu ei ole mõistlik oodata kuni kaebajale keeldutakse kauba müümisest lubatud kogust ületavas osas.
jaanuaril 2009. a kehtinud redaktsioonis, et kinnipeetav võib oma isikuarvel oleva raha eest sisekorraeeskirjades sätestatud korras osta vangla kontrollimisel toiduaineid, isikliku hügieeni tarbeid ja muid asju, mille omamine vanglas on lubatud.
lõike 2 kohaselt võib kinnipeetav paragrahvi lõikes 1 nimetatud sisseoste teha ühes kuus Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära piires. Kohus leiab, et
§-st 48 otseselt ei tulenenud võimalust piirata kinnipeetava poolt ühe ostukorra ajal ostetavate kaupade kogust/mahtu. Ainus kitsendus seisnes selles, et ühes kuus peab sisseostude maksumus jääma kuupalga alammäära piiresse. Sisekorraeeskirjades saab kehtestada sisseostude tegemise korra, mitte piirangud, kuna Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi tõlgenduse kohaselt tähendab õigusmõiste „kord“ seaduses sisalduva üldkorra tehnilist täpsustamist ning korra kehtestamiseks antud volitusnorm ei hõlma volitust kehtestada seadusega võrreldes täiendavaid sisulisi piiranguid (24. detsembri 2002. aasta otsus kohtuasjas nr 3-4-1-10-02, punkt 25 ning 25. juuni 2009. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-3-09, punkt 20).
lg 1 sätestatud mõiste „vangla kontrollimisel“ tähendab vastavalt seaduseelnõude seletuskirjadele seda, et sisseostude tegemine vanglakaupluses, mida võib opereerida ereettevõte, toimub vangla kontrolli ehk järelevalve all. Seda tõlgendust kinnitab 20. märtsil 2008. a vastu võetud seaduse, millega muudeti
lg 1 sõnastust (sõnad „vangla vahendusel“ asendati sõnadega „vangla kontrollimisel“), seletuskirjas kajastatud sätte kujunemislugu. Mõiste „vangla kontrollimisel“ kasutamine selles sättes ei ole erinevalt vaideotsuses ekslikult märgitust seega iseseisvaks aluseks seada vangla poolt piiranguid sisseostude kogustele. 9. Selleks aluseks aga on
lg 2, mis sätestab: „Kinnipeetava, karistusjärgselt kinnipeetava, arestialuse või vahistatu vabadus allutatakse seaduses toodud piirangutele. Kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla, Justiitsministeerium või arestimaja kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla või arestimaja julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust.”
lg 11 sätestab piirangu ühes kuus sisseostude maksumusele, mitte aga ühel ostukorral müüa lubatud kaupade kogustele. Kuna seadus ei sätesta konkreetset piirangut ostetavate esemete kogusele, on vangla direktoril pädevus see kehtestada
Kohus märgib, et kaupluses müügilolevate asjade sortimendi, müümise korra ja aja määramist vangla kaalutlusõiguse piires on viitega varasemale kohtupraktikale peetud lubatavaks ka vangistusseaduse kommentaarides („Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne“ 2009, autorid L. Madise, P. Pikamäe ja J. Sootak, lk 109). 10. Järgmiseks tuleb kontrollida, kas piirangute kehtestamisel on kinni peetud
lg 2 sätestatud nõuetest: julgeoleku tagamise ja vangistuse täideviimise (õiguskorra tagamine ja kinnipeetava suunamine õiguskuulekale teele) eesmärk, inimväärikuse ja proportsionaalsuse põhimõtted.
§-st 48 lg 11 tulenev piirang, et kinnipeetav võib ühes kuus teha sisseoste kuupalga alammäära piires ega ka VSKE §-st 57 lg 3 tulenev piirang, mille kohaselt kinnipeetava enda juures ja laos olevate lubatud asjade kaal kokku ei või ületada 30 kg, sest näiteks vangla kaudu ostetavaid toiduaineid, hügieenivahendeid ja muid n. ö äratarvitatavaid asju ei arvestata VSKE §-s 57 lg 3 märgitud lubatud asjade piirkaalu hulka. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärgi tähtsust. Käskkirjaga nr 168 reguleeritakse kinni peetavate isikute sisseostude kogust konkreetsete käskkirjas toodud kaubaartiklite lõikes ühe ostukorra kohta ning sisseoste on kinni peetavatel isikutel Viru Vanglas võimalik teha vangla vahendusel kaks korda kuus, mis tähendab seda, et iseenesest on kinni peetavatel isikutel võimalik ühes kuus osta käskkirjas nr 168 loetletud kaupa kahekordses koguses. Käskkirjas toodud loetelu kohaselt võib kinni peetav isik ühes kuus osta näiteks 4 kg leiva- ja saiatooteid, 5 kg juustu ja suitsuvorsti, 4 l piimatooteid, suitsutatud lihatooteid 2 kg, halvaad ja šokolaadi kokku 2 kg, komme 2 kg, tualettseepi, šampooni jt. hügieenivahendeid 2 tk iga eset, 2 pakki A4 paberit, 2 vihikut, 2 kirjaplokki jne. Kuna vangla kaupluses pakutavad toiduained on eelkõige võimalus lisatoidu ostmiseks, sest Viru Vangla pakub kolm korda päevas kinni peetavatele isikutele sooja toitu, siis ei ole ringkonnakohtu hinnangul käskkirjas nr 168 toiduainete koguste osas kehtestatud piirangud oma ulatuselt ebaproportsionaalsed. Sama kehtib ka muude loetelus toodud kaupade liikide osas. Samuti on piiratud kogustes osta võimaldatud kaupade loetelu koostatud selliselt, et kinni peetav isik saab valida mitme sarnase kaubakategooria vahel ja soovi korral ka korraga osta sarnase kaubakategooria kaupu (näiteks halvaa ja šokolaad ning lisaks kommid, paber, vihik ja kirjaplokk eraldi jne). Lähtudes eeltoodust ei ole ringkonnakohtu arvates kehtestatud piiranguga sekkutud kinni peetavate isikute õigustesse (iseotsustamise õigus seonduvalt omandi käsutamise õigusega, mis tuleneb
§-st 48 lg 1) sellise ulatusega ja nii intensiivselt, et see kaaluks üle piirangu kehtestamise eesmärgi, milleks on vangla ja kitsamas mõttes ka vanglas viibivate kinni peetavate isikute endi julgeoleku tagamine.” 4 13. Kohtu hinnangul ei ole R.V.u kaebuses esitatud ühtegi tõsiseltvõetavat argumenti selle kohta, et kehtestatud koguselised piirangud rikuvad tema inimväärikust. Argumentatsioon lähtub algusest peale ebaõigest eeldusest, et kaebaja peab saama osta nii palju kui heaks arvab – see ei ole kooskõlas vangistuse olemuse ja
§-s 41 sätestatud printsiipidega. Isegi kui mõne kaubagrupi osaks oleks kaebaja või mõne teise kinnipeetava individuaalsed eelistused ja soovid suuremad kui lubatud, ei tähenda see seda, et seeläbi on rikutud põhiseadusega tagatud inimväärikust. Kohtu arvates on ilmseks liialduseks R.V.u kohtuistungil esitatud väide, et piirangute tõttu ei saa ta tarbida soovitud koguses teed, kohvi ja kakaod (kahe nädala jooksul 1 kg teed ja 500-600 gr kohvi, lisaks kakaod) – isegi kui jätta kõrvale asjaolu, et kaebajal polnud niikuinii raha nende ostmiseks, tuleb arvestada, et käskkirjaga on lubatud kaheks nädalaks osta 1,5 kg kohvi, teed ja kakaod, mis peaks piisavalt katma kuumi jooke isegi väga tiheda tarbija vajadused, lisaks vangla poolt sööklas tagatud kuumadele jookidele. Isegi kui mõni kinnipeetav sooviks kahe nädala jooksul tarbida rohkem kui 1,5 kg kohvi, teed ja kakaod, ei saa kuidagi väita, et selline kitsendus rikuks inimõigusi, arvestades, et vangistuse tõttu ei ole tegemist oma elu korraldamisel täiesti vaba inimesega. Mõistlik ja kooskõlas võrdse kohtlemise põhimõttega on kehtestada koguselised piirangud ühtselt kõikidele kinnipeetavatele. Ehkki Tallinna Vanglas on lubatud kogused osaliselt mõnevõrra erinevad Viru Vanglas lubatutest, jäävad koguste piirmäärad vangla direktorile antud kaalutlusõiguse piiridesse, kuna need ei ole ilmselgelt ebamõistlikud või ebavajalikud ning puuduvad mistahes andmed ja tõendid selle kohta, et piirangute kehtestamise eesmärk oli muu kui käskkirja põhjendustes loetletud julgeolekuohtude ennetamine. Käskkiri on piisavalt motiveeritud, selle mõttekäik ja järeldused on selged ja arusaadavad. Motivatsioonist ei nähtu asjaolusid, mis viitaksid kaalutlusvea toimepanemisele. Villem Lapimaa 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.