Obsah (4)

§ 635§ 113§ 94§ 162

lk 1 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Pärnu Maakohus Kohtunik Külli Mõlder Otsuse avalikult teatavaks 16. juuli 2009 Kuressaare tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number 2-09-7626 Hagi ese OÜ Tans

§ 635lg. 1, 637 lg. 3, 113 lg. 1, 142 lg. 1 ja Ts

MS § 104 lg. 1 palub hageja:

1. Välja mõista kostjatelt solidaarselt tööettevõtulepingust nr. 1/25-02-2008 tulenev võlg summas 252 313,50 krooni ja viivis kuni nõude kohase täitmiseni 201 198, 26 krooni.
2. Välja nõuda kostjalt hageja kasuks menetluskulud. KOSTJATE VASTUVÄITED Kostjad oma kirjalikus vastuses /t.l. 32/ vaidlesid vastu viivise nõudele. Kuivõrd üleüldine majanduskriis mõjutas ka kostjat 1 finantsiliselt, siis sellest tulenevalt ei saanud ta koheselt tasuda hagejale tehtud tööde eest. Kostja 2 püüdis müüa talle kuuluvat kinnisvara, et võlga tasuda, kuid see luhtus ja seetõttu ei õnnestunud võlga tasuda. Olukorda selgitati ka hagejale ja paluti maksetähtaja pikendust, samuti pakkus kostja 2 täiendavalt sõiduautot tagatisena, kuid sellest hageja keeldus. lk 3 Esimene reaalne lootus võlga tasuda tekkis siis, kui leiti ostja sõiduautole. Sellest teatas kostja 2 ka hagejale. Arved tasuti kohe, kui kostjal selleks reaalne võimalus tekkis. Kostja leiab, et kuna arve tasumata jätmine ei olnud pahatahtlik, ei ole ta nõus tasuma viivist. Kostjad on finantsraskustes, mistõttu viivise maksmine ei ole kahjuks reaalne.

§ 113lg.

1 tulenevalt , rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral on võlausaldajal õigus nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse sama seaduse § 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 7 % aastas.

§ 94lg.

1 kohaselt kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta

1. jaanuari ja
2. juulit, kui seaduse või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Käesoleval ajal on seadusejärgseks viivise määraks 9,5 % aastas, mis teeb 0,03 % päevas. Lepingu p. 4.3 sätestatud viivise aastaseks määraks on 182,5 %. Kostja leiab, et lepingus sätestatud viivise määr on ebamõistlikult suur. Sellest tulenevalt on kostja seisukohal, et hageja poolt nõutud viivis on ebamõistlikult suur. Kostja viitab Riigikohtu lahendile nr. 3-2- 1-66-05 ja leiab, et hageja peab nii suure viivise saamiseks tõendama kahju olemasolu endal seoses maksmisega viivitusega. Kostja hinnangul on viivisenõue sellises suuruses hagejale tuluteenimise allikas.

§ 162lg.

1 kohaselt tuleb viivise vähendamisel hinnata võlgniku majanduslikku olukorda. Kostja 1 majanduslik olukord on käesoleval ajal raske, sest tal on pangalaenud, mida tuleb teenindada igakuuliselt. Samas ei ole hetkel võimalik kinnisvara mõistliku hinnaga müüa, sest turg on madalseisus. Kostja palub viivise vähendamist, olles nõus maksma viivisena 50 000 krooni, mis kostja hinnangul on arvestatav summa, sest seadusejärgse viivise suurus oleks tegelikult 12 052,23 krooni. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUS Kohus, tutvunud asjas esitatud materjalidega ja kuulanud ära poolte seisukohad, leidis, et esitatud hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt. Poolte vahel puudub vaidlus 22. septembril 2008 sõlmitud tööettevõtulepingu nr. 1/2502-2008 /t.l. 4/ sõlmimise ja tingimuste üle v.a. viivise suurus. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et kostja võlg põhivõlana hagi esitamise aja seisuga oli 252 313, 50 krooni. Võla tasus kostja peale hagi esitamist. Pooled ei vaidle ka selle üle, et hagejal on , tulenevalt seadusest ja lepingu p. 4.3 õigus nõuda kostjatelt viivist.

§ 113lg.

1 tulenevalt , rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral on võlausaldajal õigus nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse sama seaduse § 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 7 % aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusejärgne viivisemäär, loetakse viivisemääraks lepinguga ettenähtud intressimäär. lk 4 Viivise suurust seadus ei piira, kuid annab õiguse nõuda selle vähendamist, kui see on ebamõistlikult suur (

§ 113lg.

8). Viivise vähendamisel tuleb arvesse võtta kohustuse täitmise ulatust võlgniku poolt, teise poole õigustatud huvi ning poolte majanduslikku seisundit. Kuna tegemist on lahtise loeteluga, siis võivad kohtud viivise vähendamisel arvesse võtta ka asjaolusid, mida ei ole seaduses otseselt nimetatud. Riigikohus oma

1. juuni 2005.a. otsuses nr. 3-2-1-66-05 on asunud seisukohale, et üldisest hea usu põhimõttest tuleneb võlausaldajale kohustus oma õigusi mitte kuritarvitada. Sellest ka kohtu võimalus viivise vähendamiseks. Leppetrahvi (viivise ) alandamine on kolleegiumi arvates kohtu dikreditsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes. Leppetrahvi suurust tuleb võrrelda esmajoones kohustuse rikkumisest võlausaldajale tekkinud kahjunõude suurusega ja hinnata selle proportsionaalsust. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise juhuks kokku lepitud viivise põhieesmärgiks on rikkumisega võlausaldajale kaasneva kahju sissenõudmise lihtsustamine. Reeglina ei saa viivisekokkulepe tagada võlausaldaja muud huvi ning hageja ei ole seda ka väitnud. Kahju puudumine ei saa olla aluseks viivisenõude rahuldamata jätmisele, kuid saab olla aluseks viivise vähendamisele, kui viivise väljanõudmine kokkulepitud ulatuses ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Antud juhul, kui võlausaldaja on põhinõude täitnud ja kokkulepitud viivis on kordades suurem seadusejärgsest, leiab kohus, et selle väljamõistmine kostjalt täies ulatuses ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Viivise vähendamisel võtab kohus arvesse kohustuse täitmisega viivitamise asjaolusid. Seoses majandussurutisega tekkisid võlgnikul makseraskused ja ta püüdis võlausaldajaga saavutada kokkulepet maksetähtaja pikendamiseks kuni leiab ostja sõidukile. Võlausaldaja sellega ei nõustunud. Kohe peale sõiduauto müüki maksis võlgnik täielikult põhivõla. See tähendab, et võlgnik ei olnud kohustuse täitmisega viivitamisel pahatahtlik, vaid oli seda sunnitud tegema seoses ettevõtte majandusliku olukorra järsu halvenemisega. Hageja ei ole tõendanud kahju olemasolu temal seoses võlgniku viivitusega rahalise kohustuse täitmisel. Arvesse võttes kohustatud poole majanduslikku olukorda (tegemist on sisuliselt ühe mehe firmaga, mille osakapital on registri andmetel 40 000 krooni) ja asjaolu, et kokkulepitud viivis on kordades suurem seaduses ettenähtust, samuti seda, et viivitusega ei ole hagejal tekkinud märkimisväärset kahju, vähendab kohus nõutavad viivist ja mõistab kostjatelt välja viivise summas 50 000 krooni. Kohus ei pea mõistlikuks mõista viivis välja hageja poolt nõutud suuruses, s.o. suuruses, mis läheneb põhivõla suurusele, kuna see põhjustaks kõigi eelduste kohaselt võlgniku pankrotistumise, sest viivise maksmiseks on viimane sunnitud realiseerima oma vara. Hageja ja kostja 2 vahel sõlmitud käenduslepinguga /t.l. 13/ võttis kostja 2 endale kohustuse täita töövõtulepingust tulenevad hageja nõuded, s. h. viivise nõue ja seetõttu kuulub viivis väljamõistmisele kostjatelt solidaarselt. lk 5 Menetluskulud TsMS § 163 lg. 1 järgi hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid poolte endi kanda. TsMS § 168 lg. 5 järgi kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on pärast hagi esitamist tema nõude rahuldanud, kannab kostja menetluskulud. Hageja on menetluse käigus loobunud põhinõudest põhjusel, et kostja maksis võla peale hagi esitamist. Viivisenõude rahuldas kohus osaliselt, mõistes viivise välja kostjatelt solidaarselt. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus menetluskulud kostjate kanda solidaarselt. TsMS § 174 lg. 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohus märgib seda menetluskulude jaotust ettenägevas kohtulahendis. Kohtunik: Külli Mõlder Märkus: Tallinna Ringkonnakohtu 26.jaanuari 2010 otsusega, mis jõustus 26.02.2010, otsustati:
2. Pärnu Maakohtu 16.07.2009 otsus muuta menetluskulude jaotamise osas.
3. Menetluskulud maakohtus jaotada järgmiselt: 1) hageja poolt tasutud riigilõiv jätta solidaarselt kostjate kanda; 2) muudest hageja menetluskuludest jätta 66% solidaarselt kostjate kanda, kostjate menetluskuludest jätta 34% hageja kanda.
4. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
5. Apellatsioonimenetluse kulud jätta kummagi poole enda kanda.