² lg 1 tulenevalt on hagejal vaidlusaluse elektriõhuliini talumise kohustus ja seda sõltumata sellest, kas tegemist on õiguslikul alusel ehitatud tehnorajatisega või mitte Nimetatud sätte kohaselt on kinnisasja omanik kohustatud taluma olemasolevat tehnovõrku või -rajatist, mis on püstitatud enne maa esmakinnistamist, kui esmakinnistamine toimus enne 01.04.1999. Hagejale kuuluv Xxxxxx xxx x maaüksus kanti kinnistusraamatusse 24.09.1997, vaidlusalune elektriõhuliin rajati 1966.
² lg 1 kehtiv redaktsioon ei sätesta tehnorajatise talumise kohustuse tingimusena tehnorajatise püstitamiseks õigusliku aluse olemasolu. Õigusliku aluse nõue kehtis enne 01.04.1999 püstitatud tehnorajatise talumise kohustuse tingimusena alates 01.04.1999-31.12.2002. Alates 01.01.2003 ei näe
² lg 1 ette tehnorajatise püstitamiseks õigusliku aluse kui tingimuse olemasolu enne 01.04.1999 püstitatud tehnorajatise talumiskohustuse tekkimiseks. Nimetatud seisukohta on väljendanud ka Riigikohus oma 26.10.2006 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-14-06 (otsuse p 17). Samuti toetab eelnimetatud seisukohta tsiviilseadustiku üldosa seaduse, asjaõigusseaduse, asjaõigusseaduse rakendamise seaduse, ehitusseaduse, planeerimisseaduse ja kinnisasja sundvõõrandamise seaduse muutmise seaduse eelnõu (1067 SE) seletuskiri. Nimetatud seadusega kehtestati
Eelnõu seletuskirja kohaselt on kinnisasja omanik kohustatud igal juhul taluma tehnovõrku või -rajatist, mis on püstitatud enne maa esmakinnistamist, kui esmakinnistamine toimus enne 01.04.1999. Nimetatud erandi eesmärk on kaitsta enne maa esmakinnistamist püstitatud tehnorajatiste ja -võrkude püsimist, et tagada üleüldine elektri-, gaasi- ja muude ühenduste olemasolu ning võimaldada avalikkusel tarbida elektrit, gaasi, vett, soojust jms. Nimetatud eesmärgi seaduspärasust on tunnistanud Riigikohus oma 30.04.2004 otsuses põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-3-04 (otsuse p 29). Aastakümneid tagasi ehitatud tehnorajatiste ja -võrkude dokumentatsioon on puudulik ega ole tihtipeale säilinud, mistõttu õigusliku aluse nõude kehtimisel tuleks märkimisväärne osa tehnorajatistest ja -võrkudest ümber ehitada või likvideerida.
² lõike 4 kohaselt võib kinnisasja omanik, kellel on
² lg-test 1 või 2 tulenev talumiskohustus, nõuda tehnovõrgu või -rajatise ümberpaigutamist temale kuuluval kinnisasjal, kui see on tehniliselt võimalik ja kinnisasja omanik hüvitab tehnovõrgu või -rajatise ümberpaigutamisega seotud kulud. Vaidlusaluse õhuliini ümberpaigutamine on 4
Vaidlusalune elektriõhuliin on ohutu ja vastab Eesti Vabariigis kehtivatele ohutusnõuetele. Vaidlusalune elektriõhuliini kaugus hagejale kuuluvast elamust või kõrgus maapinnast ei saa olla mittenõuetekohane, sest puuduvad vaidlusaluse elektriõhuliini suhtes kehtivad nõuded kaugusele hoonetest ja kõrgusele maapinnast. Elektripaigaldise kaitsevööndi ulatus ei määra elektripaigaldise nõutavat kaugust hoonetest, vaid kaitsevööndi eesmärk on kaitsta elektriõhuliini, takistades elektriõhuliini lähedasel maa-alal ilma elektriõhuliini omaniku loata ehitus- ja muu sarnane tegevus, mis võib osutuda takistavaks liini funktsioneerimisele. Elektriõhuliini kaitsevööndi eesmärgiks ei ole kaitsta tervist. Vastavalt elektriohutusseaduse (EOS) § 12 lg 1 on elektripaigaldise kaitsevöönd elektripaigaldist, kui see on iseseisev ehitis, ümbritsev maa-ala, õhuruum või veekogu, kus ohutuse tagamise vajadusest lähtudes kitsendatakse kinnisasja kasutamist ning hageja ei ole esile toonud ühtegi tervisekaitse normi rikkumist kostja poolt. Vaidlusalune elektriõhuliin on 2004 uuendatud ning vastab sellisena EOS-s ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud nõuetele. Nimetatud asjaolu kinnitab AS Elektritsentrumi poolt väljaantud elektripaigaldise nõuetekohasuse tunnistus. Nõukogude ajal kehtinud normistikus "Elektriseadmete Ehituse Eeskirjad" (EEE) sätestatud nõuded elektriõhuliini kaugusele hoonetest ja kõrgusele maapinnast ei kuulu käesoleval juhul kohaldamisele. Seda esiteks põhjusel, et vaidlusalune elektriliin on praegusesse asukohta rajatud varem, kui sinna on püstitatud hageja elamu. Elektriõhuliini rajamisel 1966 ei olnud seetõttu vajalik EEE-s sätestatud nõuetega, mis puudutavad kaugust elamust või kõrgust maapinnast, arvestada. Teiseks puudub Eesti Vabariigis hetkel madalpinge elektriõhuliinide (sh 0,4-kilovoldiste elektriõhuliinide) üldkehtiv võrgustandard, mis kehtestaks nõuded selliste liinide lubatud kaugusele hoonetest või kõrgusele maapinnast. On olemas vaid OÜ Jaotusvõrk poolt välja töötatud 0,4-20 kV võrgustandard EE 10421629-JV ST, mis on aga üksnes OÜ Jaotusvõrk sisene dokument ning ei oma seega üldkehtivat mõju. Kuivõrd käesoleval hetkel paigaldatavatele madalpinge õhuliinidele üldkehtivaid nõudeid kaugusele hoonetest või kõrgusele maapinnast ette nähtud ei ole, siis ei saa ka varem ehitatud liinide osas kohaldada nende ehitamise ajal kehtinud vastavaid nõudeid. EOS § 49 lg 1 kohaselt peab enne elektriohutusseaduse jõustumist turule lastud elektriseade või -paigaldis olema ohutu ja vastama selle ehitamise või kasutusele võtmise hetkel kehtinud nõuetele. Nimetatud sätte eesmärgiks on mitte lugeda uute, rangemate nõuete kehtestamisega mittevastavaks elektriseadmeid ja -paigaldisi, mis nende ehitamise või kasutusele võtmise hetkel vastasid tollal kehtinud nõuetele. Vaatamata sellele, et EEE kohaldamisele ei kuulu, vastab kostjale kuuluv vaidlusalune elektriõhuliin EEE-s õhukaablitele sätestatud nõuetele puutuvalt kaugusesse hoonetest ja kõrgusele maapinnast. Vaidlusaluse elektriõhuliini vastavuse kontrollimisel EEE-le ei saa lähtuda hageja poolt tellitud ekspertiisist, sest AS-i Elektrikontrollikeskus tehtud ekspertiis on tehtud paljasjuhtmetega liinile 07.05.2004. 17-24.05.2004 asendati vaidlusaluse elektriõhuliini paljasjuhtmed aga õhukaablitega. Paljasjuhtmega ja õhukaabliga liini konstruktsioon on erinev, samuti kehtisid EEE-s paljasjuhtmetele ja õhukaablitele erinevad nõuded. Käesoleval hetkel koosneb hageja kinnistu kohal kulgev õhuliin kolmest õhukaablist, millest kaks ülemist kuuluvad kostjale. Remondi käigus suurendati kostjale kuuluvate õhukaablite kõrgust maapinnast, neist alumine paikneb hetkel ca 6,2 meetri kõrgusel maapinnast. Vastavalt EEE 7. trüki punktile nr 2.4.55 pidi õhukaabel paiknema 5 m kõrgusel maapinnast. Samuti on muutunud Viimsi vallale kuuluva välisvalgustuse õhuliini paiknemine võrreldes hageja poolt tellitud ekspertiisi teostamise ajaga. Välisvalgustuse kaabel paikneb hageja krundile sissesõidu kohal 6 meetri kõrgusel, milline vastab EEE-s sätestatud nõudele. 5
² lg 1, millest tulenevalt on hagejal vaidlusaluse elektriõhuliini suhtes talumiskohustus sõltumata sellest, kas see elektriõhuliin on rajatud (ehitus)õiguslikul alusel või mitte. Samamoodi ei saa hagejal olla õiguslikku huvi ka igasuguse ohutusnõuetele mittevastavuse tuvastamise vastu. Hagejal saab olla õiguslik huvi üksnes sellise ohutusnõuetele mittevastavuse tuvastamise vastu, milline mittevastavus annaks hagejale õiguse nõuda vaidlusaluse elektriõhuliini kõrvaldamist tema kinnistult. Hageja tuvastushagi ohutusnõuetele mittevastavause tuvastamiseks kuulub seega läbivaatamisele üksnes osaliselt (TsMS § 423 lg 2 p 2). Lisaks on hageja leidnud, et ohutusnõuetega on vastuolus ka elektriõhuliini paiknemine garaaži katuse kohal. Kostja on 28.06.2007 vastuse hagiavaldusele väitnud, et õhukaablid paiknevad garaaži katuse servalt horisontaalsihis 20-30 sentimeetri kaugusel ning ei lähe seega üle katuse. Pärast 2008 aasta aprillis toimunud masti vahetust jäi liini telg samaks, kuid õhukaablite projektsioon veidi muutus. Põhjuseks see, et kostja püüdis paigaldada õhukaablid hageja poolt ebaseaduslikult, ilma liinivaldaja loata, õhuliini kaitsevööndisse istutatud hõbekuuskede tüvedest eemale. Uus mast on ka kõrgem. Kostja kuuluva alumise õhukaabli gabariit on masti juures üle 7 meetri ning garaaži (mis hageja poolt esitatud asendiplaani järgi on majandushoone) katuselt on kostjale kuuluva õhukaablini vähemalt 3 meetrit. Õhukaablite kulgemine üle garaaži katuse ei ole õigusaktidega vastuolus ega anna alust pidada liini ohtlikuks. Esimese astme kohtu otsus Pärnu Maakohus 27.02.2009 otsusega jättis hagi rahuldamata ja mentluskulud hageja kanda. Pooled vaidlesid selle üle, kas hageja kinnistul asuv elektriõhuliin on ehitatud sinna seaduslikul alusel, vastavalt ehitusseadusele. Pooled ei esitanud kohtule üheselt tõlgendavaid tõendeid asjaolu kohta, kumb püstitati enne, kas hagejale kuuluv elamu või kostjale kuulev elektriliin. Küll aga on hageja esitanud 6
² lg 1 ei sätesta tehnorajatise püstitamiseks õigusliku aluse kui tingimuse olemasolu tehnorajatise talumiseks, peab omanik tema kinnistut läbivat tehnorajatist, mis on rajatud enne 01.04.1999, taluma sõltumata sellest, kas tehnorajatis oli püstitatud õiguslikul alusel või mitte. Hageja kinnistu kanti kinnistusraamatusse
² lg 4 järgi paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud juhul võib kinnisasja omanik nõuda tehnovõrgu või -rajatise omanikult tehnovõrgu või -rajatise ümberpaigutamist temale kuuluval kinnisasjal, kui see on tehniliselt võimalik ja kinnisasja omanik hüvitab tehnovõrgu või -rajatise ümberpaigutamisega seotud kulud. Eeltoodust tulenevalt jäi hageja nõue, tunnistada elektriliin õigusvastaseks ehitamiseks vajalike ehitusõiguslike lubade ja kooskõlastuste puudumise tõttu, rahuldamata. Hageja on veendunud, et elektriõhuliin ohustab tema ja teiste majaelanike tervist. Kõigi eelduste kohaselt peaks elektriliin vastama selle püstitamise ajal kehtinud ohutusnõuetele. Kuna liini põhjalik rekonstrueerimine viidi läbi 1982, siis tuleks lähtuda ka sel ajal kehtinud korrast. Vaatamata asjaolule, et 2004 liini paljasjuhtmed asendati kaetud kaabliga, mis on ohutuse seisukohalt oluline muudatus, tuleb lähtuda siiski sel ajal kehtinud, selleliigiliste õhuliinide ohutust käsitlevatest normdokumentidest. Mõlemad pooled on viimasel kohtuistungil tunnistanud, et liini on peale hagi esitamist tõstetud katuse suhtes 2,6 m kõrgusele ja pigem on liini viidud ehitisest kaugemale. Seetõttu ei saanud arvesse võtta hageja poolt esitatud eksperthinnangut (tlk. 8), sest peale nimetatud hinnangu andmist 2004 aastal on olukord oluliselt muutunud. Vaidlust ei olnud selle üle, et liini all paiknevad hageja poolt istutatud hõbekuused, mis varasemalt on põhjustanud liini katkemise ja mille tõttu hagejale on tehtud ettekirjutusi (tlk. 13). Kohus ei võtnud tõenditena arvesse hageja esitatud spetsialistide hinnanguid, kuna nendes toodud järeldused ja sisuliselt õiguslikud hinnangud põhjustavad kahtluse nende erapooletuse suhtes. S. Vertsinski on hageja kauaaegne tuttav ja jäi mulje, et ta ei ole arvamuse andmisel olnud erapooletu. Seda süvendas veelgi asjaolu, et kohtu poolt määratud ekspert on spetsialistide arvamusele andnud täiesti vastupidise arvamuse. Kohaldades hageja viidatud EEE, siis selle p. 2.4. 57 kehtestab õhukaablite kauguseks hoonete ja rajatiste seinast vähemalt 0,2 m, siis seda vaidlusalune õhuliin kahtlemata ka on. Kostja on kohtule esitanud vaidlusaluse liini nõuetekohasuse tunnistuse koos kasutuselevõtule eelneva tehnilise kontrolli aruandega (tlk 47-51), mille kohaselt vaidlusalune elektripaigaldis vastab kehtestatud nõuetele ja selle võib ettenähtud otstarbel kasutamiseks pingestada. Vastupidiselt hagejale on Viimsi Vallavalitsus veendunud, et paigaldatud õhukaablid vastavad Eesti Energia ettevõttestandardile EE 10421629-JV ST 5-5:2002, osa 5: 0,4 kV õhuliinid (tlk 108). 7
Samas ei toeta nimetatud otsuse sisu kostja seisukohti. Esiteks on Aare Pernik esimeses kohtuastmes läbivalt rõhutanud seisukohta, et Fortum Elekter AS poolt viidatud kohtuotsus ei käsitle olukorda, kus elektriõhuliin paikneb ohutusnõuete vastaselt ehk teisisõnu paikneb elamu elektriõhuliini kaitsevööndis. Teiseks on Riigikohus otsuse nr 3-2-1-14-06 punktis 17 viidanud ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 30.04.2004 otsusele asjas nr 3-4-1-3-04, millega tunnistati
² lg 1 põhiseadusega vastuolus olevaks osas, milles see ei võimalda kinnistu omanikul nõuda kinnistult tehnorajatise kõrvaldamist muul alusel, kui üksnes juhul, kui tehnorajatis ei ole enam eesmärgipärasel kasutusel. Seega tuleb
² lg-t 1 tõlgendada kooskõlas põhiseadusega ja võimaldada huvitatud isikutel nõuda enda kinnistult tehnorajatise kõrvaldamist ka muul alusel kui eesmärgipärase kasutuse lõppemine. Riigikohus on
² tõlgendamisel ja kohaldamisel lugenud oluliseks vastandlike huvidega poolte huvide kaalumise, kuid esimese astme kohus ei ole vaidlevate poolte huve kaalunud. Käesoleva asja lahendamise seisukohalt on ühtlasi oluline sama Riigikohtu otsuse punktis 37 toodud seisukoht: Talumiskohustust peab olema võimalik vaidlustada ka siis, kui kinnistuomanikule tekkiv kahju on oluliselt suurem avalikust huvist või tehnorajatise omaniku huvist, näiteks siis, kui talumiskohustus takistab kinnistu sihipärast kasutamist ja tehnorajatist oleks võimalik ilma suuremate lisakulutusteta ümber paigutada. Selline regulatsioon võimaldaks paindlikult lahendada juhtumid, mil kinnistu omanik leiab, et tema õigusi kahjustatakse ebaproportsionaalselt. Elektriõhuliini ümberpaigutamine nii, et see ei kulgeks üle hageja garaaži katuse on tehniliselt lihtsalt teostatav ja kohtueelsed läbirääkimised ning esimeses astmes toimunud arutelud on näidanud, et vastava tehnilise lahenduse põhimõttelise võimalikkuse suhtes ei ole pooltel erimeelsusi. 2007 kevadtalvel toimunud läbirääkimistel hindas Fortum Elekter AS vastava tehnilise lahenduse maksumuseks ligikaudu 40 000 krooni. Seega on tegemist Riigikohtu otsuse punktis 37 kirjeldatud olukorraga, milles on tehnorajatist võimalik ilma suuremate lisakulutusteta ümber paigutada. Riigikohtu otsuse nr 3-4-1-3-04 punktist 43 ilmneb, et
² lg 1 kohaldamine võib olla vastuolus ka põhiseaduses sätestatud muude põhiõigustega. PS §-s 28 on sätestatud igaühe õigus tervise kaitsele. EOS ja selle alusel antud õigusakte tuleb tõlgendada just seda põhiõigust silmas pidades. Samuti on PS §-s 33 sätestatud kodu puutumatus. Taoline põhiõigus ei ole hagejale sugugi tagatud. Kohtu poolt täiendavalt viidatud
² lg 2 ei kohusta hagejat taluma vaidlusalust elektriõhuliini, kuna nimetatud sätte rakendamise eelduseks on: 1) tehnorajatise kuulumine AÕS §-s 158¹ lg-s 1 nimetatud võrguettevõtjale; 2) selle püstitamine omaniku nõusolekul enne 1999.aasta 1. aprilli; 3) tehnorajatise kasutamine eesmärgipäraselt ja avalikes huvides. Kui kohus leiab, et
² on osaliselt vastuolus põhiseadusega, tuleb see jätta kohaldamata.
² lg 1 ja lg 2 on praeguses redaktsioonis võimalik kohaldada koosmõjus EOS sätetega ja seeläbi kooskõlas põhiseaduse §-dega 28, 32 ja 33. Maakohtu otsuses osundatud talumiskohustus isegi siis, kui tegemist on ebaseadusliku ehitisega, ei saa 10
² lg 3 kohaselt sama paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud talumiskohustuse puudumisel on kinnisasja omanikul õigus nõuda tehnovõrgu või -rajatise kõrvaldamist temale kuuluvalt kinnisasjalt asjaõigusseaduse §-s 89 sätestatud korras või kokku leppida tehnovõrgu või -rajatise ümberpaigutamises kinnisasjal tehnovõrgu või -rajatise omaniku kulul. Esitatud hagiavalduses ongi nõutud elektriõhuliini kõrvaldamist Fortum Elekter AS kulul. Menetluskulude jaotust tuleb igal juhul muuta. Kostja on tunnistanud ja maakohus on tuvastanud, et Fortum Elekter AS on vaidlusalusel elektriliinil paiknevaid kaableid peale hagiavalduse esitamist pingutanud-tõstnud ning kandemasti välja vahetanud. Seetõttu osutub igal juhul täiesti põhjendamatuks kõigi menetluskulude hageja kanda jätmine. Isegi kui hagiavaldus jääks rahuldamata, ei oleks TsMS § 162 mõtte kohane kõigi menetluskulude hagejast füüsilise isiku kanda jätmine. Sel juhul tuleks kohaldada TsMS § 162 lg 4, mille kohaselt võib kohus asjaoludest tulenevalt jätta menetluskulud poolte endi kanda. Oluliseks asjaoluks on siinkohal kostja poolt hagiavalduse osaline tunnistamine enda tegevuse kaudu, mis seisneb elektriõhuliini väidetavas ümberpaigutamises ja õhukaablite väidetavas eemaldamises elamu katusest. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et Pärnu Maakohtu 27.02.2009 otsus on seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud motiividel. Kuna kolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS §-st 654 lg 6 korrata. TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Apellatsioonkaebuses kordab hageja juba hagiavalduses toodud seisukohti ja neile on maakohus hinnangu andnud. Kuna kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega, siis ei korda neid pikemalt. Apellatsioonkaebuse punktides 2.1 ja 2.5 leiab hageja, et maakohus on rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme, kuna jättis rahuldamata hageja taotluse paikvaatluse või ekspertarvamusega kindlaks teha vaidlusaluse elektriõuliini täpne paiknemine hageja hoone suhtes, s.t. kõrgus ja kaugus hoonest. Kolleegium apellandi väidetega ei nõustu. Maakohus leidis õigesti, et Eestis üldkohustuslikku standardit ei ole, mis reguleeriks 0,4 kV õhuliini ohutusnõudeid. Seda kinnitab ka Tehnilise Järelvalve Amet (tlk. 177). Elektripaigaldise kaitsevööndi ulatus, millele hageja on menetluses tuginenud, ei määra elektripaigaldise nõutavat kaugust hoonetest. Kuivõrd sellised kohustuslikud nõuded puuduvad, siis ei ole võimalik ka elektriõhuliini ja hoone vahekauguse põhjal teha järeldust elektriõhuliini ohtlikkuse või mittevastavuse kohta. 11
15 lg 1 ls 1 sätestab, et kinnisasja omanik on kohustatud taluma olemasolevat tehnovõrku või -rajatist, mis on püstitatud enne maa esmakinnistamist, kui esmakinnistamine toimus enne
lg 1 kohaldamise seisukohalt ei oma tähtsust, kas vaidlusalune elektriõhuliin rajati tegelikult veelgi varem. Maakohus on põhjendatult leidnud, et
lg 1 sätte kohaldamise tingimuseks on üksnes tehnorajatise püstitamine enne maa esmakinnistamist ja enne 01.04.1999.a ning et enne maa esmakinnistamist, kui maa esmakinnistamine on toimunud enne 01.04.1999, püstitatud tehnorajatise talumiskohustuse tekkimise tingimuseks ei ole tehnorajatise püstitamise õigusliku aluse olemasolu. Maakohus on õigesti viidanud ka Riigikohtu lahendile 3-2-1-14-06, kus märgitakse, et kuna 1. jaanuarist 12
lg 1 ei sätesta tehnorajatise püstitamiseks õigusliku aluse kui tingimuse olemasolu tehnorajatise talumiseks, peab omanik tema kinnistut läbivat tehnorajatist, mis on rajatud enne
lg 4 (jõustus 26.03.2007), mis annab kinnisasja omanikule õiguse nõuda tehnorajatise ümberpaigutamist temale kuuluval kinnisasjal, kui see on tehniliselt võimalik ja kinnisasja omanik hüvitab tehnorajatise ümberpaigutamise kulud. Seetõttu ei ole õige väide nagu võimaldaks
nõuda tehnorajatise kõrvaldamist üksnes juhul, kui tehnorajatist ei kasutata eesmärgipäraselt. Eelnevast tulenevalt ei oma apellatsioonkaebuse punktis 2.15 tsiteeritud Riigikohtu seisukohad asjas nr 3-4-1-3-04 käesoleva vaidluse lahendamisel tähtsust. Seetõttu ei ole põhjendanud ka hageja etteheide maakohtule Riigikohtu seisukohtade arvestamata jätmise kohta. Apellatsioonkaebuses on hageja toonud esile asjaolusid, mida pole esitatud hagiavalduses või selle täpsustustes. Kaebuses tugineb hageja asjaolule, mille kohaselt peab talumiskohustust olema võimalik vaidlustada ka siis, kui kinnistu omanikule tekkiv kahju on oluliselt suurem avalikust huvist või tehnorajatise omaniku huvist, näiteks siis, kui talumiskohustus takistab kinnistu sihipärast kasutamist ja tehnorajatist oleks võimalik ilma suuremate lisakulutusteta ümber paigutada. Selline regulatsioon võimaldaks paindlikult lahendada juhtumid, mil kinnistu omanik leiab, et tema õigusi kahjustatakse ebaproportsionaalselt. See seisukoht tuleneb Riigikohtu lahendist 3-4-1-3-04 ja kolleegium nõustub sellega. Kuid antud tsiviilasjas ei ole hageja hagiavalduses sellele tuginenud ega selliseid asjaolusid esile toonud ega tõendanud, mis võimaldanuks maakohtul anda hinnangut. . Antud asjas esitatud asjaolude pinnalt ei saa järeldada, et vaidlusaluse elektriõhuliini talumiskohustus takistaks kinnistu sihipärast kasutamist ja et kinnistu omanikule tekkiv kahju on oluliselt suurem avalikust huvist. Kolleegium nõustub kostja seisukohaga, mille kohaselt
lg 2 kohaldamiseks puudub käesoleval juhul vajadus, kuivõrd hageja talumiskohustus tuleneb sama paragrahvi esimesest lõikest.
lg 2 sätestab talumiskohustuse tekkimise tingimused juhuks, kui lõike 1 alusel talumiskohustus puudub, s.t juhuks, kui tehnorajatis on püstitatud küll enne 01.04.1999, kui mitte enne maa esmakinnistamist. Maakohus on kohaldanud õigesti materiaalõiguse norme. Maakohus ei pidanud vaidluse lahendamisel tuginema AÕS §-le 1581 lg 2. Vaidlusaluse elektriõhuliini puhul on tegemist olemasoleva ning enne 01.04.1999.a püstitatud tehnorajatisega, siis kuulub antud juhul kohaldamisele
. Elektriõhuliin on ohutu ja vastab õigusaktides sätestatud nõuetele ning hagejal on vaidlusaluse elektriõhuliini suhtes
Seetõttu puudub hagejal ka seaduslik alus nõuda elektriõhuliini ümberpaigutamist kostja kulul. Kolleegium leiab, et maakohus on menetluskulud jätnud põhjendatult hageja kanda. Põhjendatud ei ole apellatsioonkaebuse punktis 2.19 esitatud väide, mille kohaselt nagu oleks kostja oma tegevusega hagiavaldust osaliselt tunnistanud, mistõttu pidanuks kohus jätma poolte menetluskulud nende enda kanda. Kolleegium nõustub kostja väidetega, mille kohaselt on kostja pärast hagiavalduse esitamist vahetanud välja üksnes õhuliini masti, mis paikneb hageja kinnistu lähedal, kuid kinnistu piiridest väljaspool (hageja kinnistul ei paikne ühtegi õhuliini masti). Hageja ei ole esitanud nõuet õhuliini masti vahetamiseks või selle ohtlikkuse tuvastamiseks, siis ei saa seda tegevust käsitleda hagi osalise rahuldamisena. 13
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.