3-09-2123 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Enno Loonurm Otsuse tegemise aeg ja koht 30.12.2009; Tallinn Haldusasja number 3-09-2123 Haldusasi D.R.i kaebus Eest

) § 142 lg 1 alusel (tl 5-6). D.R. esitas Eesti Töötukassale vaide, mis jäeti 27.08.2009 vaideotsusega nr 17 rahuldamata. 28.09.2009 saabus kohtule D.R.i kaebus Eesti Töötukassa 16.07.2009 otsuse nr 2909000082 tühistamise nõudes, osas millega arvutati D.R.i ühe kuu kesmine töötasu ja selle alusel välja 2 makstav hüvitis taotlusega kohustada Eesti Töötukassat küsimust vastavas ulatuses uuesti lahendama. Tallinna Halduskohtu 21.10.2009 määrusega võeti kaebus menetlusse (tl 18-19). KAEBUSE SISU JA TAOTLUS D.R.i endine tööandja AS Kolle esitas 13.07.09 avalduse Eesti Töötukassale D. R.le kindlustushüvitise väljamaksmiseks seoses koondamisega. Eesti Töötukassa määras 16.07.09 otsusega kindlustushüvitise määramise kohta koondamise korral D.R.ile

§ 142

lg 1 p 1 alusel (õigeks aluseks tulnuks märkida

§ 142lg 1 p 2) hüvitise 86 249.80 krooni.

Kahe kuu keskmise töötasu suuruse hüvitise välja maksmisel lähtus Eesti Töötukassa D.R.i ühe kuu keskmisest töötasust ja

§ 142lg-s 2 sätestatud korrast.

Sotsiaalmaksuseaduse § 2 lg 1 p 1 kohaselt makstakse sotsiaalmaksu töötajale makstud töötasult s.t. sotsiaalmaks deklareeritakse vastavalt töötasu faktilisele väljamaksmisele, mitte arvestamisele. Käesoleval juhul viib selline arvutuskäik ebaõige tulemuseni. Nimelt tekkisid D.R.i tööandjal

1. a kevadel rahalised raskused, mistõttu maksti aprillikuu palk välja mitte maikuus, vaid tagantjärgi juunikuus. Nimetatud hilinemise tõttu deklareeriti maikuus 0 krooni, juunikuus aga vastavalt maikuus välja maksmata aprillikuu palga võrra suurem summa. Selle tulemusena jättis Töötukassa koondamishüvitise arvutamisel maikuu kõrvale ning luges mitte arvestatava 3 kuu hulka märtsikuu (juuni- ja aprilliku kõrval). Märtsikuus aga deklareeriti ja maksti D.R.ile tavapärasest suuremat tasu (100 000 EEK), kuna analoogsete hilinemiste tõttu sisaldas see kahe kuu (jaanuari ja veebruari) töötasu. Selle tulemusena kujunes Töötukassa poolt töötuskindlustuse andmekogu andmete alusel arvutatud üheksa kuu keskmine ühe kalendripäeva töötasu väiksemaks, kui oleks tegelikult pidanud olema. Õige oleks mitte arvestatava 3 kuu hulka lugeda juunikuu, maikuu ja aprillikuu ning arvutada üheksa kuu keskmine ühe kalendripäeva töötasu lähtuvalt perioodist juuli 2008 kuni märts
2. Vaatamata sellele, et aprillikuu palk maksti faktiliselt juunikuus, oli see D.R.i poolt teenitud ja tööandja poolt arvestatud maikuus. Õige arvutuskäigu korral kujuneb D.R.i üheksa kuu summaarseks teenitud palgasummaks 432 029 krooni ning keskmiseks ühe kalendripäeva töötasuks vastavalt 1 600.11 krooni. Seega ühe kuu keskmiseks töötasuks on 48 003.22 krooni ja välja maksmisele kuulub 96 006.44 krooni. Kaebuse esitaja on seisukohal, et käesoleval juhul on töötuskindlustuse andmekogu andmetest lähtumine koondamishüvitise arvutamisel põhjustanud proportsionaalsuse põhimõtte rikkumise, mille tulemusel rikuti D.R.i põhiõigust võrdsele kohtlemisele Eesti Vabariigi põhiseaduse § 12 lg 1 esimese lause mõttes. Nimelt on töötuskindlustuse seaduse eesmärgiks maksta koondatule hüvitis, mis sõltub tema poolt koondamisele eelnenud perioodil teenitud palga suurusest. Seejuures on oluline vaid see, et töötaja oleks koondamishüvitise arvutamisele aluseks olnud perioodi jooksul töötasu teeninud ning see oleks ka talle välja makstud, kusjuures väljamaksmise faktiline aeg ei tohi rolli mängida. Vastasel juhul koheldakse töötajaid, kellele tööandja maksab töötasu välja õigeaegselt, ebavõrdselt võrreldes töötajatega, kellele töötasud makstakse tööandja süül hilinemisega. PS § 12 lg 1 esimesest lausest tulenevat õigust võrdsele kohtlemisele ei saa aga põhjendada Töötukassa õigusega arvutada koondamishüvitis üksnes isikustatud sotsiaalmaksu andmete põhjal (kuna nii on ökonoomsem ja Töötukassa jaoks hüvitiste administreerimise mõttes lihtsam), sest selline käitumine põhjustab hüvitist saavate isikute põhiõiguste ebaproportsionaalse riive. Eeltoodud seisukohale on asunud ka Riigikohus haldusasjas nr 3-4-1-33-05, kus esinesid käesoleva juhtumiga sarnased asjaolud. Lisaks on Riigikohus varem asunud seisukohale, et ebavõrdset kohtlemist ei saa õigustada pelgalt administratiivsete raskustega. Riigikohtu lahendeid 3 arvesse võttes tuleb asuda seisukohale, et Eesti Töötukassal peaks olema põhiseadusest tulenev kohustus arvestada mitte ainult töötuskindlustuse andmekogust tulenevate isikustatud sotsiaalmaksu andmetega, vaid arvesse võtta ka töötaja poolt esitatud tõendeid, juhtudel, kus andmekogu andmed viivad hüvitise määramisel ebaõige tulemuseni. VASTUSTAJA SEISUKOHT 13.07.2009 laekus Eesti Töötukassale AS Kolle 13.07.2009 avaldus kindlustushüvitise taotlemiseks koondamise korral kahele endisele töötajale, sealhulgas D.R.ile. Eesti Töötukassa 16.07.2009 otsusega nr 2909000082 määrati kindlustushüvitis koondamise korral AS Kolle endistele töötajatele, sealhulgas D.R.ile vastavalt otsuse punktile 2.
3. Kuna D.R.i töösuhe AS Kolle kestis üle kümne aasta, on talle määratud hüvitise suurus töötuskindlustuse seaduse § 14² lg 1 p 2 alusel 86 249.80 krooni. Kindlustushüvitise suurus arvutati töötuskindlustuse andmekogu andmete alusel. Andmekogu andmete järgi on AS Kolle D.R.ile töösuhte lõppemisele eelnenud 12 kuu jooksul maksnud tasusid järgmiselt: juuni 2009 – 158 214 kr; aprill 2009 – 50 000 kr; märts 2009 – 100 000 kr; veebruar 2009 – 37 371 kr; jaanuar 2009 – 5 129 kr; detsember 2008 – 40 000 kr; november 2008 – 41 304 kr; oktoober 2008 – 47 727 kr; september 2008 – 27 500 kr; august 2008 – 70 893 kr; juuli 2008 – 62 105 kr; juuni 2008 – 56 095 kr. Makstud tasud kokku on 696 338 krooni. Töösuhe AS Kolle lõppes 10.07.2009, mistõttu ühe kalendripäeva töötasu arvestusest jäid välja
4. aasta märtsi, aprilli ja juuni tasud kogusummas 308 214 kr. Arvestuse aluseks võeti juuni 2008 – veebruar 2009 kogusummas 388 124 krooni. Keskmine ühe kuu töötasu arvutati järgmiselt 388 124 kr : 270 * 30 päeva = 43 124.90 kr. Keskmine kahe kuu töötasu (hüvitise suurus) on 86 249.80 kr. Asjakohatud on kaebuse esitaja viited sotsiaalmaksuseaduse § 2 lg 1 p 1 ning isikustatud sotsiaalmaksu andmetele.

alusel makstavat kindlustushüvitist koondamise korral ei arvutata isiku eest makstud sotsiaalmaksu alusel vaid töötajale või teenistujale makstud tasude alusel, millelt on kinni peetud töötuskindlustusmakse (

§ 40

lg 1).

§ 14

² lg 2 sätestab üheselt, et kindlustushüvitise koondamise korral suurus arvutatakse töötuskindlustuse andmekogu andmete alusel. Nõustuda ei saa väitega, et hüvitise suuruse arvutamisel on oluline vaid see, et töötaja oleks koondamishüvitise arvutamisele aluseks olnud perioodi jooksul töötasu teeninud ning see oleks ka talle välja makstud, kusjuures väljamaksmise faktiline aeg ei tohi rolli mängida. Töötuskindlustuse andmekogu andmed on kassapõhised ja kajastavad isikule väljamakstud tasu reaalselt väljamaksmise ja maksude arvestamise kuu tasuna. Ka

§ 14

² lg 2 viimane lause ütleb üheselt, et töötamise kuudena võetakse arvesse kuud, mil töötuskindlustuse andmekogu andmete kohaselt on töötajale tasusid välja makstud. Seetõttu arvutatakse kindlustushüvitis koondamise korral tasude väljamaksmise perioodi järgi nii nagu see kajastub andmekogus. Vastustaja ei näe ega ei peagi nägema andmekogu andmetest missuguse perioodi eest on tasud välja teenitud (tekkepõhised andmed). Hüvitise suurust ei ole võimalik korrektselt arvutada samaaegselt tekke- ja kassapõhiste andmete alusel, sest sõltuvalt väljamakse tegemise ajast andmed üldjuhul ei kattu. Kaebuse esitaja, tuginedes Riigikohtu lahenditele, leiab ekslikult, et töötukassal peaks olema põhiseadusest tulenev kohustus arvestada mitte ainult töötuskindlustuse andmekogust tulenevate isikustatud sotsiaalmaksu andmetega, vaid arvesse võtta ka töötaja poolt esitatud tõendeid, juhtudel, kus andmekogu andmed viivad hüvitise määramisel ebaõige tulemuseni. Kaebuse esitaja ei võta arvesse kõiki viidatud Riigikohtu lahendites toodud asjaolusid või tõlgendab neid liialt kitsalt. 4 Tõepoolest leiab Riigikohus lahendis haldusasjas nr 3-4-1-33-05, et ebavõrdne kohtlemine vanemahüvitise määramise juhtumil leidis aset, kuid Riigikohus oma lahendis ei asu seisukohale, et ebavõrdset kohtlemist ja ebaproportsionaalsuse tekkimist oleks haldusorgan saanud otsuse vastu võtmisel vältida ja oleks pidanud lähtuma otsuse vastu võtmisel muudest asjaoludest. Põhjendamatud on väited, et töötukassa arvutab hüvitise suuruse andmekogu andmete alusel üksnes ökonoomsuse ja hüvitiste administreerimise lihtsuse tõttu. Vastustaja juhindub otsuste tegemisel seaduses sätestatust. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud Eesti Töötukassa 16.07.2009 otsust nr 2909000082 osas, millega arvutati D.R.i ühe kuu keskmine töötasu ja selle alusel makstav kindlustushüvitis lähtuvalt töötuskindlustuse seaduse (edaspidi

) § 14² lg 1 p-st 2.

§ 142

lg 1 p 2 kohaselt makstakse koondamise korral kahe kuu keskmise töötasu ulatuses kindlustushüvitist (koondamishüvitis) töötajale, kelle töösuhe selle tööandja juures on kestnud üle kümne aasta. Selles ei ole ka vaidlust. Menetlusosalised vaidlevad selle üle milliste kuude töötasu baasil oleks tulnud koondamishüvitist arvutada. Vastustaja on lähtunud töötuskindlustuse seaduse § 142 lg-s 2 sätestatust, mille kohaselt arvutatakse kindlustushüvitise suurus koondamise korral töötaja või avaliku teenistuja üheksa kuu keskmisest ühe kalendripäeva töötasust või palgast töötuskindlustuse andmekogu andmete alusel. Töötaja või avaliku teenistuja keskmine ühe kalendripäeva töötasu või palk leitakse viimasele kolmele töötamise kuule eelnenud üheksal töötamise kuul selle tööandja poolt töötajale või avalikule teenistujale makstud tasude summa jagamisel arvuga 270. Lähtudes

§ 142lg-st 2 võttis vastustaja andmekogu andmete alusel arvesse perioodi 2008.

aasta juunist kuni

1. aasta veebruarini (9 kuud) jättes välja
2. aasta juuni, aprilli ja märtsi (3 kuud). Maikuud ei võetud arvesse, sest sellel kuul ei deklareeritud üldse sotsiaalmaksuga maksustatavat tasu. Kaebuse esitaja väitel viis see ebaõige kindlustushüvitise määramiseni, sest majanduslike raskuste tõttu maksti D.R.i aprillikuu töötasu välja juunis, mis tähendab kaebuse esitaja arvates seda, et tegelikult oli aprillikuu töötasu välja teenitud ning aprill oleks pidanud olema arvesse mineva viimase kolme töötamise kuu hulgas. Sellest omakorda oleks võimalik järeldada, et arvesse minev periood oleks pidanud olema
3. aasta juulist
4. aasta märtsini. Antud juhul kujunes arvestatavaks perioodiks ajavahemik
5. aasta juunist kuni
6. aasta veebruarini. Kuna
7. juunis teenis avaldaja 56 095 krooni ja
8. aasta märtsis 100 000 krooni, siis oli märtsikuu arvestustest väljajäämine kaebuse esitaja jaoks kahjulik ning arvestuslik summa oleks olnud ligikaudu 10 000 krooni võrra suurem. Sisuliselt ongi tingitud vaidlus sellest, et maikuus avaldajale töötasu ei makstud ning seega lülitati nimetatud kuu arvestusest välja. Antud juhul on see kaebuse esitaja jaoks kahjulik, sest arvestustest väljalülitatava
9. aasta märtsikuu töötasu oli tunduvalt suurem
10. aasta juunikuu töötasust, mis märtsikuu väljajäämise tõttu automaatselt arvesse läks. Samas oleks võinud mõne teise töötaja puhul olla sarnases situatsioonis olukord vastupidine, mis kokkuvõttes tähendabki seda, et nõuet ei saa üles ehitada sellele, mis on parasjagu kasulikum. Selliste kuude sissearvestamised, millal töötasu ei teenitud, peaks olema töötajatele taolistes olukordades üldjuhul kahjulikud, sest sellega väheneks baassumma, mille pinnalt kindlustushüvitise suurust 270-ga jagades arvutatakse. Seadusandja on pidanud tarvilikuks viimased kolm töötamise kuud arvestuse aluseks olevast perioodist välja jätta ning see on ilmselt tingitud objektiivsema ülevaate saamise vajadusest ja eeldusest, et koondamisele eelneva kolme kuu töötasu ei pruugi olla alati üheselt võrreldav varasema perioodi kuude keskmise töötasuga. Üheksakuuline periood peaks ilmselt tagama 5 võimalikult tegelikulähedase keskmise töötasu väljatoomise olenemata töötasu teatavatest kõikumistest erinevate kuude lõikes. Ilmselt on ajavahemiku määratlemisel lähtutud ka eeldusest, et töö tasustamise tingimused nimetatud perioodi kestel üldjuhul oluliselt siiski ei muutu ning hilisemate kuude erinevused võrrelduna alguskuudega ei ole olemuslikud ja et selles mõttes on tegemist suhteliselt optimaalse perioodiga. Tegelikulähedast keskmist peaksid aitama tagada ka töötuskindlustuse andmekogus sisalduvad andmed. Vastustajaga tuleb nõustuda, et

§ 14

² lg 2 viimane lause sätestab üsna üheselt, et töötamise kuudena võetakse arvesse (need) kuud, mil töötuskindlustuse andmekogu andmete kohaselt on töötajale või avalikule teenistujale tasusid välja makstud ja et tekke- ning kassapõhiste andmete üheaegne või läbisegamini kasutamine sõltuvalt väljamakse tegemise ajast ei ole võimalik, ilma, et seejuures säiliks võrdse kohtlemise printsiip. Kaebuse esitaja poolt viidatud kaasus seonduvalt vanemahüvitise maksmise ja arvestamisega ei ole antud juhul käesolevale vaidlusele üks-üheselt ülekantav ning ka selles osas tuleb nõustuda vastustaja seisukohaga. Seega ei saa töötuskindlustuse seaduse regulatsiooni (§ 142 lg 2) põhiseadusega vastuolus olevaks pidada ning kaebuse esitaja sellekohane taotlus (kohtuistungi protokoll, tl 44) tuleb jätta rahuldamata. Tulenevalt eeltoodust jääb rahuldamata ka kaebus, sest vastustaja on lähtunud arvutuste tegemisel kehtivast õiguslikust regulatsioonist ning arvestustes kui sellistes menetlusosaliste vahel vaidlust ei ole. Halduskohtumenetluse seadustiku § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 93 lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Antud juhul ei ole protsessiosalised menetluskulude hüvitamist taotlenud. Enno Loonurm Kohtunik