) § 10 lg-s 1 sätestatust tulenevalt on kinnisasja jagamine lihtne maakorraldustoiming, mis viiakse läbi kinnisasja omaniku taotlusel. Osundatud sätetest tulenevalt on kinnisasja omanikel õigus neile kuuluvate kinnistute jagamiseks ning see õigus saaks olla piiratud üksnes seadusega. Kaebuse esitajad on veendumusel, et vastustaja poolt korralduses nr 320 esitatud põhjendused kaebuse esitajate taotluste rahuldamata jätmiseks on asjakohatud ja korraldus sellest tulenevalt antud motiveerimisvigadega. Sihtotstarve maakorralduse läbiviimise takistuse põhjendusena on asjakohatu. Kaebuse esitajad peavad otsituks ja ebaõigeks vastustaja poolt korralduse leheküljel 4 esitatud käsitlust, justkui oleks kaebuse esitajate kinnistute jagamise taotluseks asjaolu, et tulenevalt kinnistute praegusest sihtotstarbest (mõlemal juhul elamumaa) peaks kinnistute jagamisel tekkivad uued kinnistud kindlasti hoonestama. Katastriüksuste sihtotstarbed määratletakse kooskõlas maakatastriseaduse (MaaKatS) ning selle alusel antud Vabariigi Valitsuse 23.10.2008 määrusega „Katastriüksuste sihtotstarvete liigid ja nende määramise kord”. Kummastki kõnealusest õigusaktist ei tulene, et elamumaa sihtotstarve oleks katastriüksusele võimalik määrata üksnes juhul, kui katastriüksusel kas juba paikneb elamu või katastriüksus tulevikus kindlasti elamu rajamisega hoonestatakse. Ebaõige on ka vastustaja käsitlus, justkui saaks katastriüksuse sihtotstarve iseseisvalt tekitada ehitusõiguse või annaks aluse sellekohase eelduse tekkimisele. Ehitiste püstitamine toimub ehitusseaduse (EhS) regulatsiooni kohaselt. Ehitamiseks tuleb EhS § 12 lg 1 kohaselt koostada ehitusprojekt ning § 12 lg 2 kohaselt hankida ehitusluba. EhS § 19 lg 1 p 1 kohaselt on detailplaneeringu koostamise kohustuse korral ehitusprojekti koostamise aluseks kehtestatud detailplaneering ja § 19 lg 1 p 2 kohaselt detailplaneeringu koostamise kohustuse puudumise korral projekteerimistingimused. Asjakohatu on viide ka sellele, justkui saaks ehitamise aluseks olla detailplaneeringu koostamise asemel üksnes projekteerimistingimuste taotlemine katastriüksusele elamumaa sihtotstarbe määramise tõttu. Projekteerimistingimuste taotlemine ehitamiseks ei ole mitte kuidagi seotud katastriüksuse sihtotstarbega, vaid üksnes asjaoluga, kas tegemist on detailplaneeringu koostamise kohustusega alaga või mitte. Kuivõrd detailplaneeringu koostamise kohustus alal puudub, siis ei oleks detailplaneeringute koostamise vajadus põhjendatav väitega, et see on nõutav kinnistute katastriüksuste sihtostarvete määramiseks – MaaKatS § 18 lg-s 2 ja lg-s 6 sätestatust tulenevalt määratakse katastriüksuse sihtotstarve detailplaneeringu koostamise kohustuse puudumise korral üldplaneeringu alusel või üldplaneeringu puudumisel kohaliku omavalitsuse volikogu poolt. Vastustaja väide piirkonnas suurte kruntide tekkimise kohta ning omanäolise miljöö kaitse vajaduse ning sellest tuleneva detailplaneeringu koostamise menetluse läbiviimise otstarbekuse kohta on alusetu ja asjakohatu. Vaadates kaebuse esitajate kinnistute ümbruskonna piirkonna kaarti Maa-ameti kaardi rakendusel on ilmne, et väide piirkonnas tekkinud suurte kruntide kohta 3 on ebaõige. Väide arhitektuuriliselt väärtuslike ühepereelamute ning omanäolise miljöö kohta on samuti otsitud, kuivõrd ümbruskonnas asub väga erineva ehitusstiiliga hooneid. Kaebuse esitajate kinnistutest ligikaudu 200m kaugusel asub Tammeraja kinnistust moodustatud elamutegrupp, mille suhtes viidi läbi detailplaneeringu menetlus ja mille tulemusena on ligikaudu 1500m² suurustel kinnistutel erineva väljanägemisega ja tüübiga 3 ühepereelamut ja 3 paariselamut, millest üks on palkmaja-paariselamu. Lisaks sellele kuuluvad ehitamisega seotud küsimused (sealhulgas arhitektuurilised tingimused) lahendamisele ehitamist käsitlevas menetluses, mitte ei saa olla takistuseks kinnistute jagamisele. Korralduse leheküljel 5 p-des 5 ja 6 mälestisega seoses esiletoodu ei oma kinnistute jagamise aspektist tähtsust. P-s 5 nimetatu, justkui oleks kaitsevööndi vähendamine võimalik planeerimismenetluse käigus, on täiendavalt asjakohatu seetõttu, et muinsuskaitseseadusest (MuKS) ei tulene, et kaitsevööndi vähendamiseks peaks ilmtingimata viidama läbi planeerimismenetlus. Samuti ei saa kõnealused korralduse väited olla maakorralduse läbiviimisest keeldumise aluseks P. kinnistu osas, millel ühtegi muinsuskaitsealust mälestist ei asu. Jagamisel tekkivate kinnistute tehnovõrkudega varustamise küsimus tõusetuks alles seoses kinnistutele ehitamisega, kuid ka siis ei oleks see probleemiks, sest kaebuse esitajatel on oma puurkaev ja lokaalne kanalisatsioon. Teadmata, kas ja kuidas kinnistuid hoonestatakse ning milliste tehnovõrkudega varustatust kinnistutel sellest tulenevalt vajatakse, oleks planeerimismenetluse läbiviimine tehnovõrkude küsimuse lahendamiseks ilmselgelt tarbetu. Eespool esitatust tulenevalt ei saa vastustaja poolt esiletoodud asjaolud põhjendada vastustaja seisukohta, et kinnistute jagamiseks ei saa viia läbi maakorraldust, vaid selleks on tarvis detailplaneeringu koostamine. Kui kinnisasjade omanikud on taotlenud kinnistute jagamist maakorralduse läbiviimise kaudu, siis tuleb kohalikul omavalitsusel kinnistute jagamine maakorraldustoiminguna läbi viia. Kaebuse eitajad on seisukohal, et lihtsate maakorraldustoimingute puhul ei ole kohalikul omavalitsusel
-st tulenevalt diskretsiooniruumi otsustuseks, kas kinnistu omanike taotlusel maakorralduse menetlus algatada või mitte. Vastustaja Rae Vallavalitsuse vastulause ja taotlus Vaidlustatud korralduse andmiseks läbi viidud haldusmenetluses on järgitud kohtute juhiseid ning põhjendatud ja õiguspärase otsuse tegemiseks on selgitatud välja isikute tegelik tahe. Vallavalitsus selgitas 08.10.2008 kaebajatele saadetud kirjas planeeringu koostamise põhimõtteid ning andis põhimõttelise nõusoleku detailplaneeringu algatamiseks. Kuivõrd kaebajad keeldusid üheselt mõistetavalt detailplaneeringu algatamisest ning avaldasid menetluse käigus soovi kinnitute jagamiseks lihtkorras, siis pidi vallavalitsus taotluste läbivaatamisel lähtuma isikute muudetud taotlusest. Taotluse sisuks oli JJ. ja P. kinnistute jagamine selliselt, et mõlemast kinnistust moodustuks ca 1500m2 suurune hoonestamata kinnisasi. Jagamise teel tekkivate uute kinnisasjade liitmist kinnistu omanikud ei taotlenud. Vallavalitsus on seisukohal, et omandi valdamise ja kasutamise õigust ei ole vallavalitsuse maakorraldustoimingu läbiviimisest keeldumise otsusega mingil viisil piiratud. Antud juhul on vallavalitsus haldusmenetluses isikutele selgitanud, et kinnistute jagamiseks tuleb läbi viia kohane menetlus detailplaneeringu koostamiseks ning kinnistute jagamise põhjendatus ja võimalikkus selgub detailplaneeringu koostamise menetluse käigus. Taotluse läbivaatamisel asus vallavalitsus põhjendatult seisukohale, et kinnisasjade jagamine lihtsate maakorraldustoimingute läbiviimise teel ei ole võimalik, sest kinnistud asuvad planeeringu koostamise kohustusega alal, jagamise tulemusena moodustuksid maakorraldusnõuetele (
lg 2) mittevastavad ja 4 sihipäraselt mittekasutatavad maatükid ning tagatud ei ole kinnisasjade otstarbekas kasutamine ja majandamine. Taotluse läbivaatamise käigus lähtus vallavalitsus kaebajate tegeliku tahte väljaselgitamisel haldusmenetluses kogutud tõenditest. Kinnistu omanike poolt 15.11.2007 saadetud e-kirjas on märgitud, et kinnistute jagamise eesmärgiks on mõlema kinnistu jagamise tulemusena tekkiva uue kinnistu võõrandamine, kui ilmneb selline vajadus (näiteks kinnistu omanike sattumine majanduslikesse raskustesse). Samas kirjas on märgitud, et kinnistu omanikud ei välista kinnistute liitmist tulevikus, kui kinnistute liitmine on otstarbekas mõnel muul põhjusel. Kuivõrd kinnistu omanikud ei ole hilisemas menetluses põhjendanud kinnistute jagamist muude argumentidega, siis võib eeldada, et isikud on haldusmenetluses varjanud oma tegelikku tahet (pärast kinnistute jagamist liita kinnistud üheks krundiks). Tulenevalt MaaKatS § 2 lg-st 9 on katastriüksuse sihtostarve õigusaktidega lubatud ja nendes sätestatud korras määratud katastriüksuse kasutamise otstarve või otstarbed. Eeldada võib, et kinnisasju tuleb kasutada vastavalt määratud sihtotstarbele. Juhul, kui jagamise tulemusena moodustatavale ca 1500m2 suurustele katastriüksustele ei ole elamu püstitamine ilma detailplaneeringut koostamata võimalik, siis ei ole põhjendatud sihtotstarbelise kasutusvõimalusteta kinnisasjade moodustamine. Vallavalitsus asus seisukohale, et kui kinnistu omanikel oleks võimalik lihtkorras viia läbi kinnistu jagamine ja uue kinnisasja moodustamine, siis võib potentsiaalsel kinnisasja ostjal tekkida ekslik arusaam, et kinnistu hoonestamine on sihtotstarbest lähtuvalt võimalik, kuid ehitusõiguse saamiseks läbi viidavas detailplaneeringu koostamise menetluses selgub, et esinevad ehitusõiguse tekkimist välistavad asjaolud. Neil kaalutlustel leidis vallavalitsus, et kinnistute lihtkorras jagamine olukorras, kus kinnistute sihtotstarbeks jääb maakatastris avalikustatud informatsioon elamumaa sihtotstarbe kohta, on avalikkust ja potentsiaalseid ostjaid eksitav. Kaebuses on kaebajad väitnud, et JJ. ja P. kinnistud ei asu planeeringu kohustusega alal PlanS § 3 lg 2 tähenduses. Vastustaja sellise väitega ei nõustu, sest maakatastri kaardi väljavõtte kohaselt asuvad kinnistud Rae küla olemasoleva kompaktse hoonestusega alal ning menetluses olevas üldplaneeringus on ette nähtud täiendava elamumaa lisandumine riigimaantee T-11334 Raeküla tee äärde. Seega asuvad mõlemad kinnistud detailplaneeringu koostamise kohustusega alal. Kaebajate kinnistuga piirnev Tammeraja II maaüksus on maakonnaplaneeringus ette nähtud rohevõrgustiku alana ning seda põhimõtet järgib ka valla menetluses olev üldplaneering. JJ., P. ja Tammeraja II-2 kinnistud jäävad rohevõrgustiku ja tihedamalt asustusega ala vahele, mistõttu suuremate kruntide olemasolu tagab ehitusala sujuva ülemineku rohealaks. Vaidlustatud korralduses esitatud argumente tuleb analüüsida kogumis, millest tulenevalt on vallavalitsus asunud seisukohale, et kinnistute jagamiseks tuleb läbi viia detailplaneeringu koostamise menetlus. Kultuskivide kaitsevöönd (kinnismälestised) on MuKS § 25 kohaselt 50m mälestiste väliskontuurist ning mälestiste kaitsevööndi ulatus täpsustatakse kaitsekorraga või detailplaneeringuga. Taotluste lahendamisel pidas vallavalitsus võimalikuks tulla vastu kaebajate soovile kinnistu jagamiseks lihtkorras, kui jagamise tulemusena tekkivate katastriüksuste sihtotstarbeks ei jää elamumaa. Vallavalitsus nõustub kaebajatega selles osas, et selline lahendus ei oleks olnud kooskõlas PlanS regulatsiooniga, kuid sellisel juhul oleks olnud tagatud, et kinnistute võimalikuks liitmiseks ja ehitusõiguse saamiseks viiakse läbi detailplaneeringu koostamise menetlus. Lähtuvalt eeltoodust palub vastustaja jätta esitatud kaebus rahuldamata. Kohtuistung 5 Kohtuistungil jäid menetlusosalised kohtule kirjalikult esitatud seisukohtade ja taotluste juurde. Kohtu põhjendused Kohus on seisukohal, et kaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kohtu motiivid on alljärgnevad. Vastustaja kaalutlusõigus kinnisasja jagamise otsustamisel Kohus ei nõustu kaebajatega selles, nagu puuduks vastustajal kaalutlusõigus kinnisasja jagamise otsustamisel. Vastavalt
lg-le 1 kuulub maakorralduse läbiviimine linna või valla territooriumil kohaliku omavalitsuse pädevusse.
lg 1 kohaselt on lihtsad maakorraldustoimingud käesoleva seaduse §-des 12-15 loetletud toimingud, mis viiakse läbi korraldatavate kinnisasjade omanike taotlusel. § 13 lg-d 1 ja 4 sätestavad, et kinnisasja omaniku soovil jagatakse kinnisasi selle olemust rikkumata kaheks või enamaks reaalosaks, kusjuures pärast jagamist on iga osa iseseisev kinnisasi. Kinnisasi on jagamatu, kui jagamise tulemusena muutub võimatuks kinnisasja kasutamine vastavalt sihtotstarbele või kui ei ole võimalik moodustada katastriüksust.
lg 2 kohaselt lähtutakse maakorralduse läbiviimisel eelkõige järgmistest nõuetest: 1) omaniku taotlus kinnisasja otstarbekaks kasutamiseks; 2) loodusvarade säästlik kasutamine, terve elukeskkonna tagamine ja maastiku omapära hoidmine; 3) kinnisasja sobivus ettenähtud sihtotstarbeks; 4) kinnisasjale otstarbeka juurdepääsutee tagamine; 5) kinnisasja terviklikkuse ja otstarbeka kuju tagamine, lihtsate ja selgete piiride loomine ning looduslike piiride arvestamine; 6) kinnisasja kiildumise ja ribasuse vältimine; 7) teede, liinide, muude ehitiste ja maaparandussüsteemide otstarbekas rajamine ja kasutamine. Lihtsate maakorraldustoimingute läbiviimisel toimub kinnisasjade jagamine, ühendamine, liitmine ja eraldamine vastavalt AÕS ja kinnistusraamatuseadusega sätestatud korrale. AÕS § 54 lg 1 kohaselt võib kinnisasju ühendada üheks kinnisasjaks või ühte kinnisasja jagada mitmeks kinnisasjaks ainult omaniku soovil. Eelnevast nähtuvalt võib kinnisasja jagamine toimuda küll üksnes omaniku sooviavalduse alusel, kuid selle avalduse lahendamisel on kohalikul omavalitsusel ülalmärgitud
sätetest tulenevalt võimalik valida erinevate võimaluste vahel kinnisasja omaniku avalduse lahendamisel. Nii võimaldab seadus avalduse lahendajal kaaluda, kas kinnisasja jagamine rikub kinnisasja olemust, st kas kinnisasja on pärast jagamist võimalik kasutada vastavalt sihtotstarbele; kas kinnisasja jagamine aitab kaasa selle otstarbekamale kasutamisele; kas kinnisasja jagamise tulemusel moodustuvad kinnisasjad on sobivad ettenähtud sihtotstarbeks jne. Nii on kohalikul omavalitsusel küllalt lai kaalutlusruum kinnisasja jagamise lubamise või sellest keeldumise otsustamisel ning kaebajate vastupidised väited ei tugine seadusel. Kaevatud korralduse põhjenduste asjakohasus Kaevatud korralduse lk-del 4 ja 5 on toodud 7 erinevat põhjendust, mis olid aluseks kaebajatele kuuluvate kinnisasjade jagamisest keeldumisele. Need põhjendused olid: 1) piirkonnas on tekkinud suured krundid, mis on hoonestatud arhitektuurselt väärtuslike ühepereelamutega ning tekkinud on omanäoline krundijaotusstruktuur ja omanäoline miljöö, millest tulenevalt on otstarbekas lahendada kinnistute jagamine ja hilisem liitmine läbi detailplaneeringu koostamise menetluse; Esiteks märgib kohus, et hoolimata vastustaja kinnitusest, et kaebajate avalduse lahendamisel võeti arvesse nende soov üksnes kinnistute jagamiseks, nähtub ülaltoodust üheselt, et vastustaja on tegelikkuses lahendanud kaebajate avaldust kinnistute jagamiseks ja liitmiseks. Kaebajad on 6 korduvalt vallale kinnitanud, et nad on kinnistute liitmise soovist loobunud. Teiseks ei ole ülalmärgitud punktis toodud põhjendus kuidagi seotud kinnisasja jagamise avalduse lahendamisega. See, mis tingimustel ja kas üldse lubatakse tekkivad kinnisasjad hoonestada, on ehitusloa või projekteerimistingimuste küsimus, mitte aga oluline kinnistu jagamise lubatavuse seisukohast. Seega on nimetatud põhjendus asjakohatu. 2) tegemist on hoonestatud kinnistutega, mis valla menetluses oleva üldplaneeringu kohaselt asuvad tiheasustusega alal, alaga piirneb kraav, mis on vajalik perspektiivsetelt elamualadelt sadevete ärajuhtimiseks ning ala piirneb rohevõrgustikuga; Eelnev põhjendus jääb kohtule täiesti arusaamatuks. Kaevatud haldusaktist ei ole kuidagi aru saada, millistel põhjendustel on tiheasutusala, kraav ja rohevõrgustik aluseks kinnisasja jagamisest keeldumisele. Seega on tegemist asjakohatu põhjendusega. 3) JJ. ja P. kinnistute omanikud ei nõustunud jagamise teel moodustatava kinnistu sihtotstarbe muutmisega; Kinnistute jagamise eelduseks ei ole maa sihtotstarbe muutmine. Vastustaja vastav nõue ei tulene seadusest ning on otseses vastuolus ka kaevatud korralduse üldise loogikaga. Kui kaevatud korralduse läbiv põhimõte näib olevat, et kinnisasjade jagamine ei ole lubatav seetõttu, et vald peab vajalikuks detailplaneeringu algatamist, siis on täiesti arusaamatu, kuidas maa sihtotstarbe muutmine nö neutraliseeriks selle vajaduse. Ka vald ise on nii oma kirjalikus seletuses kohtule kui ka kohtuistungil oma esindaja kaudu möönnud, et ülalnimetatud nõue maa sihtotstarbe muutmiseks ei ole olnud korrektne. Nõustuda tuleb kaebajate seisukohaga, et ei MaaKatS-st ega selle alusel antud Vabariigi Valitsuse 23.10.2008 määrusega kinnitatud „Katastriüksuste sihtotstarvete liigid ja nende määramise korrast” ei tulene, et elamumaa sihtotstarve oleks katastriüksusele võimalik määrata üksnes juhul, kui katastriüksusel kas juba paikneb elamu või katastriüksus tulevikus kindlasti elamu rajamisega hoonestatakse. Katastriüksuse sihtotstarve iseseisvalt ei tekita ehitusõigust ega anna alust sellekohase eelduse tekkimisele. Ehitiste püstitamine toimub EhS regulatsiooni kohaselt. Mitte ükski EhS säte ei anna õigust ehitamiseks üksnes seetõttu, et katastriüksusel on elamumaa sihtotstarve. 4) lihtsate maakorraldustoimingute läbiviimise eesmärgiks on
lg 1 kohaselt võimaluste loomine kinnisasja otstarbekamaks kasutamiseks ja majandamiseks hajaasustuses; Kaebajad on põhjendanud kinnistute jagamise vajadust sellega, et nende praegu olemasolevad kinnistud on otstarbekaks majandamiseks liiga suured ning kinnistute jagamise ehk kinnistute pindala vähenemise teel on lihtsam kinnistut kasutada ja majandada. Vastustaja ei ole toonud välja põhjendusi, miks ja kuidas kaebajate selline põhjendus ei ole piisav maakorraldustoimingu läbiviimiseks. Seega on vastustaja viide pelgalt
5) JJ. kinnistul asub kultusekivi, mis kuulub arheoloogiliste mälestiste hulka, mille kaitsevöönd on kuni 50m ning mille kaitsevööndi vähendamine on võimalik planeerimismenetluse käigus kooskõlas Muinsuskaitseameti ettepanekutega; 6) muinsuskaitseliste eesmärkide saavutamiseks ei tohi mälestise ümber 15 meetri raadiuses ette näha kaeve- ja ehitustöid ning tagatud peab olema mälestiste vaadeldavus ja ümbruse korrashoid; Asjakohatud põhjendused. Jääb arusaamatuks, kuidas vähendab kinnisasja jagamine iseenesest kultusekivi kaitsevööndit. See, kas üldse ja millistel tingimustel toimub kinnistu hoonestamine, sh kuidas lahendatakse kultusekiviga seonduv, on edasise menetluse küsimus, kui kinnisasja 7 omanikul tekib soov kinnistut hoonestama hakata. Igal juhul ei ole nimetatud põhjendused aluseks, miks keelduda kinnisasja jagamisest. 7) jagamise ja liitmise tulemusena moodustatavale kinnistule tuleb tagada juurdepääs mööda eraomandis olevat Tammeraja teed, samuti tuleb lahendada kinnistu tehnovõrkudega varustatus. Sama märkus, mis kohtu poolt on esitatud põhjenduse nr 1 juurde: esiteks ei ole kaebajad taotlenud tekkivate kinnistute liitmist ning teede ja tehnovõrkude rajamise/kasutamise küsimus muutub aktuaalseks alles siis, kui soovitakse kinnistuid hoonestama hakata. Eelnevat kokku võttes on kohus seisukohal, et kaevatud korralduses toodud põhjendused kinnisasjade jagamisest keeldumiseks ei ole kuidagi olnud asjakohased. Vastustaja on lähtunud väärast eeldusest, et jagatud kinnistud kavatsetakse liita ja hoonestada, kuigi kaebajad on kinnitanud, et see ei ole nende soov. Probleemid, mis jagatud kinnistutega võivad tekkida tulevikus, tuleb lahendada siis ja vastavalt tekkinud olukorrale, mitte juba praegu nö igaks juhuks keelduda kinnistute jagamisest. Hetkesituatsioonis, kus vastustaja on keeldunud kinnistute jagamisest kartuses, et kinnistute jagamine on üksnes ettevalmistus tekkinud kinnistute liitmiseks ja hoonestamiseks, piirab vastustaja lihtsalt ebaseaduslikult kaebajate omandiõigust. Kohus toonitab, et korralduses ei ole viidatud ühelegi
Kaebajatele ja kohtulegi üllatuslikult on vastustaja käesolevas kohtumenetluses äkitselt asunud seisukohale, et kaebajate kinnistute puhul on tegemist detailplaneeringu kohustusega alaga. Varasemalt on vastustaja läbivalt olnud seisukohal, et tegemist on detailplaneeringu kohustuseta alaga. Selline oli vastustaja kindel veendumus ka haldusasja nr 3-07-1573 lahendamisel, kus poolte vahel ei olnud vaidlust ei selles, et kaebajate kinnistud asuvad hajaasutusalal ega ka selles, et tegemist on detailplaneeringu kohustuseta alaga. Nii on ka Ringkonnakohus samas asjas 13.08.2008 tehtud otsuse p-s 9 nentinud, et kaebajate poolt soovitud kinnisasjade jagamine ja liitmine on võimalik läbi viia
Detailplaneeringu läbiviimine ei ole seega vajalik. Kui kohus käesolevas asjas toimunud kohtuistungil vastustaja esindaja käest küsis, mille alusel ja millistel põhjustel on vald oma seisukohta muutnud seoses detailplaneeringu kohustuse määramisega, sai kohus vastuseks, et vald peab kõiki perspektiivseid elamumaid detailplaneeringu kohustusega aladeks ja sellist seisukohta kuskil fikseeritud ei ole. Vald tugines oma seisukoha kujundamisel PlS § 3 lg-le
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.