Eeltoodu alusel on hageja tõendanud, et tema poolt laenulepingus võetud kohustus, s.t laenuks antud raha 1 960 000 krooni ülekandmine on täidetud ja seda kolmanda isiku kaudu VÕS § 76 lg 1, § 79 lg 1, § 396 lg 1, § 401 lg 1 järgi ja samuti kinnitavad laenu andmist hageja esitatud maksekorraldused, mis kinnitavad laenu osalist tagasimaksmist kostja poolt. Laenulepingust nähtub, et nii kostja kui S. B. on laenusaajad. Lepingust ei nähtu, et kostja ja S. B. oleks võtnud laenuks erinevad rahasummad. Samuti ei ole kostja põhjendanud, kellena ta laenusuhtes esines kui mitte laenusaajana ega ole hageja väiteid tõenditega ümber lükanud. Vaidluse all ei ole, et laenuleping sõlmiti, samuti laenusumma suurus ega see, et kostja ja S. B. on laenusaajad ja lisaks leidis eelpool tuvastamist, et laen ka saadi. Seetõttu on kostja laenusuhtes solidaarvõlgnik, kellel on kohustus tasuda laen hagejale. Eeltoodu alusel on hagejal kui võlausaldajal VÕS § 65 lg 1 ja § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1 ning § 396 lg 1, § 397 lg 1 ja § 401 lg 1 alusel õigus nõuda kostjalt kohustuse täitmist – laenu tagastamist ja intresside maksmist. Apellatsioonkaebus 2 Kostja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ning uue otsusega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus on rikkunud menetlusnorme ja kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse norme. Vastavalt VÕS §-dele 197 ja 198 on 2007.a hageja nõue kostja vastu 1 793 014, 89 krooni suuruses summas täielikult tasaarveldatud kostja nõudega hageja vastu summas 1 840 000 krooni. Eelpoolnimetatud hageja nõue tulenes 09.10.2003 laenulepingust, mille võlgnevuse tasumata jätmise tõttu esitas hageja Harju Maakohtule pankrotiavalduse kostja pankroti välja kuulutamiseks. Pankrotiavalduse kohaselt on Sergei Basalõga 09.10.2003 lepingust tulenev võlgnevus hageja ees 1 793 014,89 krooni. Vastavalt kahele Hansapanga 19.04.2007 korraldusele väärtpaberitehinguks on kostja võõrandanud 23.01.2004 ja 05.01.2006 hagejale AS M. lihtaktsiaid mõlemal korral koguses 9200, aktsia nimiväärtusega 100 krooni (100 x 2 x 9200=1 840 000 ). Tulenevalt viidatud tasaarvestusest on pooltevahelised vastastikused samaliigilised nõuded kattuvas ulatuses lõppenud. Tasaarvestatud nõuetega seotud kõrvalkohustused nagu intressinõue ja viivisenõue lõpevad nõude lõppemise korral. Kuna tasaarvestuse toimumise korral lõppevad tasaarvestatavad nõuded tagasiulatuvalt alates tasaarvestuse olukorra tekkimisest, lõpeb sama ajahetke seisuga ka intressija viivisearvestus. Seega intresse, mis seonduvad ajavahemikuga pärast tasaarvestuse olukorra tekkimist, nõuda ei saa, mistõttu hageja ei ole õigustatud nõudma kostjalt kokku 1 843 825, 62 krooni (s.h intressivõlga 131 263, 31 krooni). Hagiavalduse esitamise hetkeks sissenõutavaks muutunud võlgnevuseks oli 1 650 882, 07 krooni. Menetluse käigus on hageja suurendanud oma nõuet 1 843 825, 62 kroonini. Viivise hilisem suurendamine ei ole õiguspärane vastavalt VÕS § 159 lg-le 2 ja võimalik viivisenõue tuleb kohtul jätta rahuldamata. Kostja eeldas, et viivise rakendamisel esitatakse võlgnikule ka sellekohane viivisarve või teatatakse viivise kohaldamisest, kuid hageja ei ole seda teinud. Samuti ei ole kostja VÕS § 65 kohaselt solidaarvõlgnik. Kostjal ja S. B.l ei ole tekkinud solidaarkohustust, kuivõrd seda ei ole laenulepingus otseselt ette nähtud. Laenulepingust ei tulene, et pooled oleksid kokku leppinud, et laenusaajad vastutavad lepingust tulenevate kohustuste eest solidaarselt. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsus Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud tsiviilasja materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust Harju Maakohtu otsuse tühistamiseks. Kooskõlas
lg 1 p-ga 1 tuleb kaevatav kohtuotsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Tulenevalt
654 lg-st 6 ei korda ringkonnakohus hagi rahuldamise põhjendusi, sest nõustub nendega. 06.06.2008 esitatud vastuses (tl 19-20) on kostja vaielnud hagile vastu põhjendusel, et hageja ei ole laenuks antud raha üleandmise kohta esitatud väidet põhjendanud ega esitanud raha ülekandmise kohta ühtki tõendit ning leidis, et lepingu p-s 2.1 sisalduv sõnastus ei tõenda sularaha reaalset üleandmist. Samuti tugines kostja asjaolule, et varasemas kohtuvaidluses (tsiviilasi nr 2-07-5503) on kohus tuvastanud, et hageja nõue ei ole selge. Lisaks eelnevale oli kostja seisukohal, et laenulepingust ei tulene, nagu oleksid laenu saanud isikud solidaarvõlgnikud. 04.08.2008 esitas hageja vastuse kostja vastusele (tl 22-24) ning selgitas, et laenusumma anti faktiliselt üle AS-le M., mis kuulus laenusaajatele, ning et kostja viidatud kohtuvaidluse puhul oli tegemist pankrotimenetlusega, mille jaoks ei olnud nõue piisavalt selge, solidaarvõlgnevus tuleneb aga lepingust, mille kohaselt kohustusid Sergei Basalõga ja S. B. lepingut ühiselt täitma ja laenu ühiselt tagastama. 21.01.2009 toimunud kohtuistungil (protokoll tl 48-50) esitas kostja lisaks 3 varasematele väidetele ka alternatiivse vastuväite, et tal on nõue hageja vastu („…kui kohus leiab, et laen anti ja kostja on kohustatud laenu maksma, siis kostjal on hageja vastu omakorda nõue, mis tuleneb poolte vahel 29.12.2003 sõlmitud aktsiate ostu-müügilepingust…“). Maakohus keeldus täiendavate tõendite, s.h tasaarvestuse avalduse, vastuvõtmisest, sest kostja ei olnud esile toonud mõjuvat põhjust, miks ta ei esitanud tõendeid ettenähtud tähtajaks (protokoll tl 48-49). Kolleegium on seisukohal, et maakohus ei rikkunud menetlusõiguse norme, kui jättis vastu võtmata apellandi nimetatud (ja apellatsioonkaebusele lisatud) tõendi ning ei arvestanud kostja väidet tasaarvestuse kohta.
lg-te 1 ja 2 kohaselt peavad menetlusosalised menetluses esitama oma avaldused, taotlused, tõendid ja vastuväited nii varakult, kui menetluse seisund seda võimaldab ning see on menetluse kiireks ja õigeks lahendamiseksvajalik, kusjuures juhul, kui asi lahendatakse kohtuistungil, peavad menetlusosalised esitama oma põhiväited ja -taotlused enne kohtuistungit. Maakohtu määruse, millega kohustati kostjat hagile vastama ning esitama kõik oma taotlused, väited ja tõendid, sai kostja kätte 07.05.2008. Vastuse kohtule esitas kostja 06.06.2008, vastus ei sisaldanud väidet tasaarvestuse kohta. Pealegi esitas hageja 04.08.2008 vastuse kostja vastusele (koos nõude suurendamise avaldusega), mille hageja esindaja ise edastas kostjale, kuid ka sellele ei ole kostja täiendavate vastuväidetega reageerinud. Kõnealuses vastuses on hageja oma seisukohti selgitanud. Kostja ei ole vastuses sisalduvatele seisukohtadele vastuväiteid esitanud. Alles 21.01.2009 kohtuistungil on kostja toonud esile uue vastuväite, mille kohaselt on pooltevahelised vastastikused nõuded tasaarvestatud. Kohus jättis põhjendatult selle vastuväite tähelepanuta.
lg 1 kohaselt kui menetlusosaline pärast selleks kohtu määratud tähtaja möödumist või käesoleva seadustiku §-des 329 või 330 sätestatut rikkudes esitab avalduse, taotluse, tõendi või vastuväite, menetleb kohus seda üksnes juhul, kui menetlusse võtmine ei põhjusta kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Maakohus keeldus õigesti viidatud tõendi vastuvõtmisest ning hilinenult esitatud vastuväite arvestamisest, sest alust vastupidiseks ei olnud. Pealegi nähtub asja materjalist, et kostja ei esitanud kohtule tõendite vastuvõtmisest keeldumise kohta vastuväidet, mille esitamine on eelduseks tugineda sellele väitele hiljem (
Kolleegium ei nõustu apellandi käsitlusega, nagu oleks hageja käitunud nõuet suurendades pahatahtlikult. Kaebuse viide siinkohal VÕS § 159 lg-le 2 ei ole asjakohane, sest hageja on nõuet suurendanud lisaks sissenõutavaks muutnud põhivõlale ka intressi võrra. Laenulepingus kokkulepitud intress raha kasutamise eest ei ole käsitatav leppetrahvina. Ei hagiavalduses ega nõude suurendamise avalduses ei ole hageja ka viivisenõuet esitanud (vastava võimaluse näeb ette laenulepingu p 2.4). Apellandi väide, et antud juhul ei ole kostjal ja S. B.l solidaarkohustust tekkinud, ei ole kooskõlas asja materjaliga. 09.10.2003 sõlmitud laenulepingu kohaselt on laenu saanud Sergei Basalõga ja S. B. ühiselt (keda lepingus ühiselt nimetatakse laenusaajaks), mistõttu lasub neil mõlemal laenu tagastamise kohustus. Lepingus ei eristata kummagi isiku poolt saadud laenu, vaid on näidatud ühine summa, s.o 1 960 000 krooni. VÕS § 65 lg 4 kohaselt, kui mitu isikut kohustuvad lepinguga täitma kohustust ühiselt, siis eeldatakse, et nad on solidaarvõlgnikud. Kuna ringkonnakohus jätab kostja kaebuse rahuldamata ja esimese astme kohtu otsuse muutmata, siis kooskõlas
Ü. Jänes R. Allikvere I. Sidok 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.