KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Määruse tegemise aeg ja koht 18.02.2010. a, Tallinn Haldusasja number 3-09-1282 Haldusasi Kiviõli Keemiatööstuse OÜ kaebus Keskkonnaminis

§ 53

lg 4 tulenevalt, et loovutataks riigi-või munitsipaalomandisse kuuluv kinnisasi maavara kaevandamiseks isikule, kellele loa andja on otsustanud loa anda ja Kiviõli Keemiatööstuse OÜ-le anti kaevandamisluba, eeltoodu alusel tuleb kinnistud loovutada kaebajale. Kohtukaebuses jääb kaebaja seisukohale, et tema nõudeõigus vastustaja vastu teha loovutamisotsus tuleneb kaevandamisloa väljastamisest ning ka Vabariigi Valitsuse määrusega nr 132 § 9 ja § 12 on määratud ära kaebaja vastav õigus, st vastustajal on kohustus teha kinnistute loovutamisotsus, kuna taotlus esitati vastavalt Korra § le 9 ja vastustajal puudub kaalutlusõigus. HKMS § 11 lg 3.1 p 5 alusel halduskohus tagastab kaebuse või protesti määrusega selle esitajale, kui kaebuse või protesti esitajal ei saa ilmselgelt olla halduskohtusse pöördumise õigust, eeldades, et tema väidetavad asjaolud on tõendatud. Kohus eelneva tõttu uurib, missuguse õiguse kaitseks on kaebus esitatud. Kaebaja sooviks ja eesmärgiks on eelnähtuvalt, et vastustaja teeks otsuse 3 kinnistute loovutamiseks temale. Vastavalt viitab kaebaja, et Keskkonnaministeerium on Vabariigi Valitsuse 09.06.05.a. määrusega kinnitatud „Riigile kuuluva kinnisasja maavaravaru kaevandamiseks andmise korra“ § 12 kohaselt kohustatud kinnistud otsusega loovutama kaebajale. Kohus jättis kaebuse käiguta ja andis veelkord 25.01.2010.a. kaebajale võimaluse selgitada, kas kaebust tuleks mõista muudmoodi või jääb kaebaja esitatud nõude juurde. Määrusega antud 15 päevase tähtaja jooksul ei ole kaebaja kohtumäärusele vastanud, ta on selle kinnitusteate kohaselt kätte saanud. Seega loeb kohus, et kaebaja ei ole kaebusest loobunud, kuid ei muuda ka nõuet. Kaebuse eesmärki ja nõuet arvestades loeb kohus, et kaebaja soovib, et halduskohus kohustab vastustajat loovutama Viirpuu, Vannase ja Neljaristi kinnistud Kiviõli Keemiatööstuse OÜ-le. Kohus jääb varasemas määruses esitatud selgituste ja seisukohtade juurde. Märgitud kinnisasjade maavara kaevandamiseks andmise otsust saab nõuda isik, kellel on õigus, et temale loovutatakse riigile kuuluv kinnisasi kasutamisõiguse andmisega maavaravaru kaevandamiseks; riigile kuuluv kinnisasi määruse tähenduses on kinnistu või selle osa. Määruse § 2 tulenevalt kinnisasi antakse kasutada rendile andmise, kasutusvalduse seadmise või hoonestusõiguse seadmise teel. Kinnisasi loovutatakse maavara kaevandamiseks isikule, kellele kaevandamisloa andja on otsustanud loa anda (§ 3) ja vastavalt §-le 4 võib kinnisasja maavara kaevandamiseks anda riigivara valitseja või tema volitatud asutus. Selle määruse andmise aluseks on

§ 53lg 2 tulenev alus.

Vastavalt

§ 25

lg 1 tekib maavara kaevandamise õigus kaevandamisloa alusel, kui seadus ei sätesta teisiti.

§ 53

lg 4 kohaselt loovutatakse riigi- või munitsipaalomandisse kuuluv kinnisasi maavara kaevandamiseks isikule, kellele loa andja on otsustanud loa anda.

§ 53

lg 3 ei reguleeri riigi kinnisasja käsutamist enne kaevandamisloa andmist ega tekita ka seega selles staadiumis veel kellelegi subjektiivset õigust kinnisasja kasutusse saamiseks. Sedasama kinnitab ka Vabariigi Valitsuse 9.06.

1. a määruse nr 132 "Riigile kuuluva kinnisasja maavaravaru kaevandamiseks andmise kord" §
2. Maapõueseadusest ei tulene ka ühtegi muud piirangut kaevandmisloa menetluse ajal riigile kuuluva kinnisasja käsutamiseks. Kuna maavaravaru on võimalik kaevandada ka eraõiguslikule isikule kuuluval kinnisasjal vastavalt

§ 52, siis ei ole selline regulatsioon vastuolus maapõueseaduse ega maareformi seaduse mõtte ega eesmärgiga. Maa

RS § 2 kohaselt on maareformi eesmärk kujundada riiklikul maaomandil rajanevad suhted ümber peamiselt maa eraomandil põhinevateks suheteks. Kaebuse andmetel ja kaebaja kinnistusel 2 anti K. T.le sõlmitud kasutusvalduse lepingute alusel Neljaristi kinnistu (tlk 13) R. R.le Vannase kinnistu (tlk 14) ja K.T.le Viirpuu kinnistu (tlk 15). Kaebajale on aga väljastatud kaevandamisluba peale seda, vastavalt 21.11.2008 ja kaebuse materjal kinnitab, et ta on sellest teadlik. MaaRS § 31 lg 1 p 9 ei kaitse kellegi erahuve, vaid avalikku huve, õigusnorm ei loo seega kaebajale subjektiivset avalikku õigust. Kuivõrd kaevandamisluba väljastati temale peale seda, kui anti välja maa kasutamiseks haldusaktid ja sõlmiti kasutusvalduse lepingud, siis nende haldusaktide ajal nimetatud luba kaebajal puudus. Mäeeraldis on määratud 21.11.2008 keskkonnaministeeriumi kantsleri käskkirjaga nr. 1701. Kaebajale on selgitatud, et kinnisasja omaniku suhteid loa omanikuga reguleerivad

§ -id 52 ja 53, lähtudes sellest ei ole kehtivas käskkirjas sätestatud maakasutusõiguse olemasolu nõuet enne loa saamist. Asja materjalist ja õigusnormidest tuleneb, et loa omanik peab enne kaevandama asumist mäeeraldise piiridesse jääva riigimaa kasutamiseks maavaru kaevandamiseks sõlmima kas rendi-, kasutusvalduse või hoonestusõiguse seadmise lepingu ehk lihtsamalt selgitades on loa andmisel tehtud teatavaks, et arvestati, et loa saajal ei olnud maakasutusõiguse nõude olemasolu enne loa saamist. 8. Käesoleva kaebuse nõude õiguslikuks aluseks on kaebaja samuti märkinud

§ 53

lg 3 ja Vabariigi Valitsuse määrusega nr 132 kinnitatud Riigile kuuluva kinnisasja maavaravaru kaevandamiseks andmise korra § 9 ja

1. Kaebuse andmetel on peale 31.10.05 EV omandist või valdusest välja läinud mitmed Põhja –Kiviõli II põlevkivikarjääri territooriumile jäävad kaebajat huvitavad maaüksused, kaebuse esitaja on esitanud selle tõttu Tallinna Halduskohtule kaebuse õigusvastase tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamiseks haldusasjas nr 3-09-420, milles leiab, et loa andmise õigusvastaselt viivitamise ajal anti põllumajandusmaana 15 aastaks kasutusvaldusse Neljaristi, Viirpuu ja Vannase kinnistud ja võõrandati vaba metsamaana Soosilla, Vihma, Laiamänni kinnistud ning sõlmiti erastamislepingud. Seega on kaebaja asunud teises haldusasjas olles teadlik asjaoludest, seisukohale, et temale tekitati kahju ja see tuleb hüvitada, menetlus märgitud haldusasjas kestab. Kahju olemasolu väidab kaebaja põhjusest, et ta peab kasutusse antud kinnistute omanikega astuma läbirääkimistesse ja tegema kulutusi, et tal oleks omanike nõusolekul võimalik kaevandada. Kohtu arvates on kaebaja seega mõistnud, et ta ei saa nõuda enam juba kasutusse antud kinnistute kasutusse andmist temale ja ta esitaski selle tõttu kahjunõude. Kuna 3 kinnistu osas on riigimaa antud kasutamiseks kolmandatele isikutele, siis tuleb kaevandamisloa omanikul arvestada nende isikute õiguste ja huvidega ning asjaoluga, et maa on juba kasutusvalduses. Seda kasutusvaldust ei lõpeta kaebajale väljastatud kaevandamisluba. Samas nähtub asja materjalidest, et kaebaja ei ole ka asunud kinnistu omanikega läbirääkimistesse või vähemalt saavutanud tulemust, et kaebajal on kinnistute omanikega saavutatud maa suhtes kokkulepped, mis võimaldaksid hakata lahendama kaebuse esitajale kinnisasja maavara kaevandamise otsust.
2. Samas nähtub, et Tallinna Halduskohtusse esitasid kaebuse haldusasjas nr 3-08-2593 N.R., K-J.K., J.L., N.M., R.R., K.T., M.L., N.J. ja AS Vestman Varahaldus, kes vaidlustasid Keskkonnaministeeriumi 21.11.08 käskkirja nr 1701, millega väljastati Kiviõli Keemiatööstuse OÜ-le kaevandamise luba põlevkivi kaevandamiseks Põhja- Kiviõli II mäeeraldisel ja palusid loa tühistada. I astmes on kohtuotsus kuulutatud. Käesolevas kaebuses on kohtu arvates kaebaja esitanud vastupidiseid seisukohti, kui kohtule kohtute infosüsteemist kättesaadavatest lahenditest võib välja lugeda, kuid kohus leiab, et vaatamata märgitule saab kohus võtta seisukoha käesolevas kaebuses ning arvestada positsiooni, mis kaebaja on kaebuses välja toonud ning menetlust ei takista teiste haldusasjade lahendamine erinevate kohtute poolt.
3. Samas on kohtule teadaolevalt Kiviõli Keemiatööstuse OÜ poolt esitatud Keskkonnaministeeriumile taotlus, milles soovitakse leida lahendusi sundvalduse seadmisega ja algatada sundvõõrandamise menetlus, mis avalikest huvidest lähtudes ei pruugi olla perspektiivitu. Lõplikku lahendust takistavad aga algatatud kohtuvaidlused. 3
4. Käesolevalt nähtub, et kaebaja taotleb otsust maa suhtes, mis on juba kasutusvaldusesse antud ja kohtule ei ole teada, et senine maakasutus oleks lõppenud või et kaebaja oleks tõrjunud või saaks tõrjuda Maareformi seaduse käigus kasutusvaldusesse antud maa omandamise seaduse alusel maa omandamist. Olukorra muutumisel on kaebajal õigus esitada pädevale isikule uuesti taotlus maade omandamiseks. Võimalik, et kaebaja ei saa enam siinkohal tõrjemehhanisme kasutusele võtta ja selle tõttu on mõistlik lahendada küsimused sundvalduse seadmisega. Seega peab kaebaja nii või teisiti lähtuma kaebuste esitamisel ning õiguste rikkumise väljatoomisel asjaoludest, mis iseloomustavad olukorda, mis valitses taotluse esitamisel.
5. Käesoleva kaebuse ajaks on välja kujunenud olukord, millest nähtub alljärgnev. Maapõueseaduse § 27 lg 1 p 8 sätestab, et kaevandamisloa taotlus peab sisaldama eraõigusliku isiku omandis oleva maavara korral maavara omaniku kirjalikku nõusolekut maavara kaevandamisloa andmiseks, kui maavara omanik ei ole kaevandamisloa taotleja.

§ 52

lg 3 kohaselt maavara kaevandamine on võimalik ka eraõiguslikule isikule kuuluval kinnisasjal. Kaebaja leiab, et kolmandatele isikutele ei kuulunud kinnistud kasutusele andmisele, kuivõrd seda sai nõuda üksnes kaevandamisloa taotleja ja riigile kuuluvat kinnisasja saab kasutusse anda vaid kaevandamisloa andmise otsuse alusel. Samas ei ole kaebaja väitnud, et ta oli esitanud ise taotluse maa erastamiseks, ta ei ole ka vaidlustanud seda, et taotluse ajaks on antud maa kasutada 3.isikutele ning haldusaktid ja lepingud on jõustunud. Maa riigi omandisse jätmise pidi otsustama keskkonnaminister, vastavalt sätestab Vabariigi Valitsuse 03.09.96.a. määrusega nr 226 „Maa riigi omandisse jätmise kord“, kuid sellist haldusakti kaebaja suhtes välja ei antud, kaebaja sellist akti ei ole lisanud kaebusele ja ta ei toetu oma väidetes sellise haldusakti olemasolule. Kaebaja sai kaevandamisloa 21.11.08 ja see vormistati Keskkonnaministeeriumi käskkirjaga nr 1701.

§ 53

lg 3 kohaselt riigi-või munitsipaalomandisse kuuluv kinnisasi antakse kaevandamisloa taotlejale maavara kaevandamiseks kasutada rendile andmise, kasutusvalduse või hoonestusõiguse seadmise teel. Riigile kuuluva kinnisasja maavaravaru kaevandamiseks andmise korra kehtestab Vabariigi Valitsus, vastavalt kinnitati kord eelnevalt viidatud määrusega nr 132.

§ 25

lg 1 kohaselt tekib maavara kaevandamise õigus kaevandamisloa alusel, kui seadus ei sätesta teisiti.

§ 53

lg 4 kohaselt loovutatakse riigi või munitsipaalomandisse kuuluv kinnisasi maavara kaevandamiseks isikule, kellele loa andja on otsustanud loa anda. Samas nähtub, et

§ 53

lg 3 ei reguleeri riigi kinnisasja käsutamist enne kaevandamisloa andmist ega takista kinnisasja kasutusse määramist.

1. Kaebuse andmetel määrati kinnistute kasutus aga kolmandatele isikutele nende taotluse alusel ja seejuures enne, kui kaebuse esitajale väljastati kaevandamisluba. Vastavalt nähtub ka kaebaja taotlusest, et ta on teadlik, et Vannase kinnistu anti põllumajanduslikuks kasutamiseks R. R.le 15aastase kasutusvalduse seadmise lepinguga riigi poolt 2005.a. oktoobris; Neljaristi ja Viirpuu kinnistud anti K. T. kasutusvaldusesse 2005 ja 2006.a. Kuigi kaebaja on märkinud, et temale teatati, et Sonda vallavalitsuse andmetel ei kasutata kinnistuid põllumajanduskultuuride kasvatamiseks, nähtub, et teates on informeeritud, et küsimise hetkel on teada põllumajandusega tegelevad ettevõtjad, kuid ei ole informatsiooni, kas konkreetsetel kinnistutel on tegeletud põllumajanduskultuuride kasvatamisega või loomakasvatusega (tlk 49), mitte aga ei kinnitata kasutusvalduse puudumist.
2. Kaebuse esitamise ajal on kinnistute kasutusõigus seega kehtiv ja kaebaja toimikusse esitatud materjal tõendab seda ning kaebuse esitajal ei saanud jääda kahtlusi eelnevate sündmuste ja läbiviidud toimingute ning välja antud haldusaktide osas. Seega ei ole

tulenevalt piiranguid kaevandamisloa menetluse ajal riigile kuuluva kinnisasja käsutamiseks kolmandate isikute poolt. 15.

–sest tulenevat ei saaks muuta määrusega, samas nähtub, et kehtestatud korra § 12 seaduses märgitut ei muuda ning ainuüksi kaevandamisloa taotleja poolt kaevandamiseks vajaliku taotluse esitamine ei tähenda, et sellest tekiks isikul õigus maa kasutusse andmist nõuda, kuigi määruses märgitakse, et maa antakse isiku kasutusse, kelle suhtes tehti kaevandamisloa 4 väljaandmise otsus (korra § 3). Vabaks jäetud riigi-ja munitsipaalmaad saab kaebaja taotleda endiselt, kuivõrd aga käesolev kaebus tulenevalt taotlusest hõlmab 3 konkreetset kinnistut, siis kohus märgitul rohkem ei peatu.

ei tulene piiranguid kaevandamisloa menetluse kestel riigile kuuluva kinnisasja käsutamiseks, kaevandamisloa taotlemisel ei ole veel teada, et luba väljastatakse, seega maa erastamine või kasutusse andmine loa menetlemise ajal ei peatanud ega takistanud maaüksuste erastamist või kasutusse andmist tulenevalt maareformi seadusest ning ka käesoleval juhul ei olnud teisiti. Kaebaja on ka teadlik, et isikutel on jätkuvalt maakasutusõigus ja jõustunud haldusaktid on lepingulise maakasutuse aluseks, need haldusaktid on kaebuse esitamise ajal kehtivad ning kehtivad on ka lepingud. Seejuures kehtiv ja kaevandamisloa andmisel kehtinud

§ 52

lg 3 sätestab, et eraõiguslikule isikule kuuluval kinnisasjal võib kaevandada maavara kokkuleppel kinnisasja omanikuga ehk haldusaktiga antud kaevandamisõiguse kasutamine eraõigusliku isiku kinnistu suhtes saab toimuda vaid tema nõusolekul ning peale kaevandamisloa andmist asub kaevandaja maaomanikuga läbirääkimisi pidama ja neist tulemustest selgub, millistel kinnistutel saab kaevandada.

1. Kaebuse esitaja saab seega alustada vajalikke läbirääkimisi. Nende tulemusest saab kaebaja lähtuda, kui esitab tema huvides vajalikke taotlusi. Käesolevalt läbivaadatud taotluse ajaks kaebaja ei olnud läbirääkimiste tulemusi ministeeriumile koos taotlusega esitanud. Seega ka sellest aspektist lähtudes ei oleks ministeerium saanud aluseks võtta kokkuleppeid, et lahendada küsimust edasi.
2. Kaevandamisloas ei olnud vajadust seejuures panna kaebajale kohustust sõlmida kaevandamisloaga hõlmatud alal asuvate kinnistute suhtes rendi- või müügilepinguid või võtta neid muul viisil kasutusse, ning kui kaebaja ka tõlgendaks luba teistsugusena, oleks see ekslik, kuna

§ 52

lg-st 3 tulenevalt puudub kaevandamisloa väljaandjal vajadus reguleerida kaevandamisloas hõlmatud territooriumile jäävate kinnistute omanike ja kaevandaja vahelisi suhteid, need suhted reguleeritakse isikute vahel. Millised kinnistud jäävad kaevandamisest puutumata omanike vastuseisu tõttu selgub peale kaevandamisloa andmist kaevandaja ja kinnistu omanike vahelistest kokkulepetest. 18. Seega nähtub, et kaevandamisloast ei tulene subjektiivset õigust juba kasutusse antud maade kasutusse andmiseks

§ 53lg 3 alusel.

Kohalik omavalitsus ei ole kaevandamisele vastu seisnud ega kaevandamisluba vaidlustanud. Mäeeraldisele jäävate kinnistute kaitsemeetmed nähakse aga ette kaevandamisloa alusel tehtavate tööde jaoks koostatavas projektis Kaevandamisseaduse § 7 lg 1 tulenevalt.

1. Eeltoodult järeldab kohus, et kaebuse esitaja on ilmselgelt eksinud leides, et tegemist on loovutamisele kuuluvate kinnistutega, kuna nähtub, et kinnistud on juba maareformist tulenevalt kasutusvaldusesse antud ja neid enam omakorda kaebaja soovitud viisil viidatud loovutamiskorrale ei saaks olemasolevatel tingimustel allutada. Kaebaja ei märgi, et ta oli esitanud maa erastamiseks avaldusi, ka ei nähtu, et ta oleks vaidlustanud tema vastavate taotluste mitterahuldamist, enne kui kinnisasjad anti kasutusvaldusesse. Korra § 9 sätestab, et kinnisasja maavara kaevandamiseks saamiseks esitab õigustatud isik kirjaliku avalduse kinnisasja maavara kaevandamise loa andjale. Kaebuse esitaja ei ole ka lisanud tõendit, et on nõutava avalduse keskkonnaministeeriumile esitanud. Seega ei saa ka sellest aspektist lähtuvalt kaebajal ilmselgelt olla tema poolt viidatud alustel nõudeõigust vastustaja vastu konkreetse taotluse alusel, so eesmärgil saada 3 kinnistu kasutusse õigusnormist, mis reguleerib riigi –või munitsipaalomandisse kuuluva kinnisasja kasutust ja mida reguleerib Vabariigi Valitsuse määrus nr
3. Kaebuse esitaja eesmärk ei ole ilmselgelt esitatud andmetel saavutatav ja mitte igasugune õiguste riive ei ole halduskohtusse pöördumise aluseks, sj ei ole avaliku huvi väidetav rikkumine HKMS § 7 lg 1 kohaselt kaebeõiguse aluseks. Ka ei tähenda igasugune isikule vastamise ebasoodne tagajärg kaebaja märgitud õiguste rikkumist. Kohtu arvates vastustaja vastuse motivatsiooni uuest ülevaatamisest ei saaks kaebaja saavutada soovitud eesmärki. Kaebaja ei ole ka kaebust edasi 5 täpsustanud ega muud nõudeõigust ja eesmärki seadnud. Kui kaebuse asjaolud ja õigusnormid märgivad, et kaebajal ei saa olla ilmselgelt õigust nõuda konkreetset tema poolt nimetatud otsust ja selline otsus on välja andmata, siis nähtus, et antud juhul otsuse andmata jätmine ei too kaasa õiguslikke tagajärgi, mis jätab kaebaja ilma võimalusest saada loovutamise kaudu juba kasutusvalduses olevaid kolme kinnistut endale.
4. Kohus selgitab lisaks, et eeltoodud õigusnormidest tulenevalt ei ole kaebaja kaotanud võimalust nõuda kinnistute loovutamist, kuid käesoleva kaebuse taotlus ei hõlmanud muid kinnistuid, kaebajal on õigus riigi-ja munitsipaalmaalomandisse kuuluva kinnisasja loovutamist ja vastavat õigust reguleerib

§ 53

lg 3 ja 4, kaebuse materjalist nähtub, et mäeeraldise piires on veel riigile-ja munitsipaalomandisse kuuluvat maad. Kaebajal on ka läbirääkimiste tulemusel kinnistu omanikega võimalik lahendada maaküsimusi sõltuvalt, missuguse tulemuse kaebaja saavutab, kohtu arvates ei ole välistatud ka kaebajale läbirääkimistest tulenevalt positiivsete tulemuste korral nõuda uuesti maa loovutamist (so hetkel vaid kohtu esialgne tõlgendus olukorrast ). Samas kohus tõi esile, kuidas kaebaja ja Keskkonnaministeerium on asunud lahendama asju konstruktiivselt sundvõõrandamise kaudu, mida aga ilmselt takistavad arvukad kohtuvaidlused. Kohtukaebused tuleks esitada ratsionaalselt ning eesmärgipäraselt, kuna toovad osapooltele suuri kulutusi.

1. Kohus selgitab veel lisaks, et kaebeõigus halduskohtusse realiseerub HKMS § 7 kaudu ning kohtulikku kaitset ei saa anda igaühele, kes väidab oma huvide kahjustamist haldusorganite tegevuse tõttu. Menetleda ei saa kaebust, kui isikul puudub kohtus kaitstav subjektiivne õigus ja kui eriseadusega pole ette nähtud teisiti. Riigikohtu haldus- ja tsiviilkolleegiumi vaheline erikogu on 20.12.2001 lahendites nr 3-3-1-8-01 ja nr 3-3-1-15-01 halduskohtusse pöördumise õigust selgitanud järgmiselt: "Haldusakti tühistamiseks esitatud kaebuse läbivaatamisel kaitstavate õiguste ja vabadustena tuleb mõista isiku subjektiivseid avalikke õigusi - põhiõigusi ja -vabadusi, seadustest, muudest õigustloovatest aktidest, haldusaktidest ja halduslepingutest tulenevaid õigusi. Kohus peab väidetavalt rikutud seadust või muud õigustloovat akti tõlgendades hindama, kas selles sisalduv säte kaitseb vaid avalikke huve või ka isiku huve. Kui säte kaitseb avalike huvide kõrval ka isiku huve, tuleneb sättest isiku subjektiivne õigus nõuda sättest kinnipidamist. Seejuures tuleb arvestada nii sätte eesmärki, kui ka huvi kaalukust. Isiku põhjendatud huvist võib seega välja kasvada ka halduskohtus kaitstav õigus, kuid ainult juhul, kui seadus kaitseb või peab kaitsma seda huvi. Lisaks eeltoodule tuleb arvestada, et õigusvastane kohustuste või keeldude kehtestamine haldusaktiga rikub alati haldusakti adressaadi õigusi." Käesolevalt on kohus arvestades asjaolusid hinnanud olukorda ja leiab, et kaebaja kaebeõigus tugineb ekslikele eeldustele ja järeldustele. Kohus jääb seisukohale, et kaebaja on saanud valesti aru õigusnormidest ning ekslikult asunud nõudma neid kinnistuid, mis juba on kasutusvalduses, vastavalt ei saa ta nõuda nimetatud kinnistute loovutamisotsust. Kaebaja kaebusel ei ole kohtu arvates aga teistsugust eesmärki. Kui kaebajal ei ole aga võimalik käesoleva kohtukaebusega saavutada tema poolt soovitud eesmärki, so nõuda otsust maa loovutamise kohta, sj tal ei ole subjektiivset õigust nõuda 3 eelmärgitud kinnistu loovutamist vastustaja otsusega temale, st haldusakti andmist tema poolt viidatud õigusnormi alusel, siis ei ole kohtu arvates kaebus perspektiivikas ja sellise menetluse tulemus ei annaks mingeid õiguslikke eeliseid. Kaebaja sooviks on küll kohustada vastustajat andma kinnistute loovutamiseks haldusakt ja teha ettekirjutus asja otsustamiseks ja taotlusele vastamiseks, see on sõnastuslikult eesmärgi nö kosmeetiline remont, kuid sisuliselt soovib ta, et halduskohus kohustab vastustajat loovutama Viirpuu, Vannase ja Neljaristi kinnistud Kiviõli Keemiatööstuse OÜ-le, millise kohustuse panemise nõudeõigus tal puudub ja mida vastustaja täita ei saaks. Kaebust ei saaks menetleda, kui esinevad HKMS § 11 lg 31 p 5 tunnused.
2. Hinnates kaebuses ja täienduses esitatud seisukohti ning asjassepuutuvaid õigusnorme, leiab kohus, et kaebus tuleb tagastada HKMS § 11 lg 31 p 5 alusel. Nimetatud sättest tulenevalt 6 tagastab halduskohus kaebuse juhul, kui kaebuse esitajal ei saa ilmselgelt olla halduskohtusse pöördumise õigust, eeldades, et tema väidetavad asjaolud on tõendatud. Karin Kalmiste Kohtunik 7