lg 1 ja § 40 lg 1, vangistusseaduse § 64 lg 3, vangla sisekorraeeskirja § 98 p 1 ning Euroopa vanglate eeskirja punkt 59 tuginedes, et distsiplinaarmenetlus viidi läbi rikkumistega ja teda karistati teo eest, mille sooritas teine kinnipeetav. Seejuures kirjeldas ta 09.10.2008 toimunut ning väitis, et talle ei väljastatud M. Ivanovi seletuskirja, materjalides pole tunnistajate ütlusi, dokumente ei tõlgitud arusaadavasse keelde ning enne käskkirja koostamist ei võimaldatud teha distsiplinaarmenetluse protokollile tutvumise kohta märkusi. Huvi tuvastamisnõuete rahuldamise suhtes põhjendas kaebaja soovidega kaitsta end avaliku võimu omavoli eest, hoida ära samasugune tegevus tulevikus ning esitada nõue alusetu karistusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Viru Vangla kirjalikus vastuses (tl. 54-55) vaieldi kaebusele vastu, paluti seda mitte rahuldada, kirjeldati õiguserikkumise päeval vanglas valitsenud olukorda ja läbi viidud distsiplinaarmenetluse asjaolusid ning väideti, et kaebajal oli võimalus enda kaitseks seletusi esitada, kuid ta keeldus sellest korduvalt. Veel märgiti, et kaebaja väited eesti keele mittevaldamise ja juhtunu kohta suuliste seletuste andmisest ei vasta tegelikkusele ning lisati, et M. I seletuskirja ei väljastatud julgeoleku kaalutlustel, kuna D.Š on isik, kes mõjutab kinnipeetavaid ja võib nende elu ja tervise ohtu seada. Justiitsministeerium nõustus oma kirjalikus vastuses sellega, et ületas õigusvastaselt kaebaja vaide menetlemise tähtaega, kuid teatas, et kohustamisnõude rahuldamiseks puudub alus, sest 09.03.2009 on vaideotsus tehtud (tl. 49). Kohtuistungil loobus D.Š Justiitsministeeriumi vastu esitatud kohustamisnõudest kuid jäi tuvastamisnõude ning oma kõigi muude väidete ja nõuete juurde. Täiendavalt väitis ta, et pidas kirjalikke seletusi mõttetuks, kuna kõik oli juba otsustatud ning kinnitas, et tal pole olnud võimalust M.I mõjutamiseks. Ka Viru Vangla esindaja Eve Kangro jäi kirjalikult esitatu juurde, põhjendas vaide edastamisega venitamist suure töökoormusega ning märkis, et kuigi kaebajal oli korduvalt võimalus esitada väited oma süütusest, hakkas ta seda tegema alles vaidemenetluses. Justiitsministeerium oma esindajat kohtuistungile ei saatnud, selle toimumise aeg ja koht olid talle teatavaks tehtud (tl. 42 ja 47). KOHTU PÕHJENDUSED Vangistuse täideviimise kord, kinnipeetavate õigused ja kohustused ning nende distsiplinaarkorras karistamise alused on kehtestatud vangistusseaduses ja selle alusel vastu võetud õigusaktides. Vaidlusaluse käskkirja (tl. 56-57) kohaselt on D.Š-le vangistusseaduse § 67 p 1 ja 4 ning Viru Vangla kodukorra punktidele 8.1.1 ja 8.1.6 tuginedes määratud kahekümne ööpäeva pikkune kartserisse paigutamine selle eest, et ta süütas 09.10.2008 oma voodivarustuse. Nimetatud sätted kohustavad kinnipeetavat täitma vangla sisekorraeeskirju ning suhtuma heaperemehelikult talle usaldatud esemetesse. Kinnipeetavate distsiplinaarkorras karistamise tingimusi ja korda käsitlevad vangistusseaduse § 63 ja 64. Neis sätestatu kohaselt võib vangistusalaste õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kohaldada distsiplinaarkaristusi, kartserisse paigutamine on üks mitmest võimalikust karistustest, läbi tuleb viia distsiplinaarmenetlus ning otsustust peab põhjendama. Kohtutoimikusse esitatud dokumendid kinnitavad, et D.Š süü vaidlustatud käskkirjas kirjeldatud rikkumise toimepanemises on tuvastatud ning tema karistamisel on järgitud kõiki kehtestatud nõudeid. Läbi on viidud distsiplinaarmenetlus, kaebajat on teavitatud distsipliinirikkumisest ja talle on korduvalt võimaldatud seletuste andmist (tl. 62-63 ja 67), menetluse käik on protokollitud (tl. 59-60), karistus on määratud ettenähtud tähtaegade piires ja pädeva ametiisiku poolt ning selle kohta on vormistatud põhjendusi sisaldav käskkiri, mida on püütud allkirja vastu kätte anda (tl. 56-58). D.Š ise küll eitab oma süüd ja selle on vastava seletusega enda peale võtnud tema kambrikaaslane M.I (tl. 65), kuid valvuri poolt sündmuse kohta koostatud ettekanne (tl. 61) ja III üksuse spetsialisti õiend (tl. 64) tõendavad, et tegelik süüdlane oli siiski kaebaja. Seda kinnitavad ka nende isikute kohtus antud tunnistused (tl. 109-111), milledes Rasmus Alt väitis, et M.I ei tunnistanud põlenud madratsit 2 2 omaks ja Konstantin Nikiforov jäi selle juurde, et kinnipeetavatega vestluse tagajärjel tekkis kindel teadmine D.Š-st kui teo toimepanijast. Kohtul puudub alus kahelda vanglaametnike poolt vormistatud dokumentide ja kohtus vande all antud tunnistuste tõepärasuses. Samuti on igati usutav, et kinnipeetavatega pidevalt tegelevad vanglaametnikud teavad seda, millised on nende omavahelised suhted, mida üks või teine isik endast kujutab ja missugusteks tegudeks on ta võimeline. D.Š-i vastuolulised väited ja seletused seevastu on kantud ilmselgest enda tagantjärele õigustamise ja vastutusest vabanemise soovist ning sellistena täielikult ebausutavad. Seda, et kaebaja on korduvalt püüdnud valetada ka kohtule, kinnitavad näiteks väited, et ta ei valda eesti keelt (tl. 3 pöördel), et ta ei teadnud midagi M..I seletuse olemasolust (tl. 108) kuigi tema enda poolt samal kohtuistungil esitatud kirjas räägitakse sellest põhjalikult (tl. 115) ning, et ta andis Marge Perile suulise seletuse (tl. 4) kuigi nimetatu seda eitab (tl. 88) ja kohtuistungil väitis kaebaja ka ise, et ei pidanud seletusi vajalikuks (tl. 112). Toimunu asjaolude analüüs ja kaebaja isiku kohta esitatu (tl. 86 ja 111) kinnitab, et tal oli võimalik oma kambrikaaslase mõjutada nii enne rikkumise toimepanekut, vahetult peale seda kui ka hiljem. Kuna kinnipeetavate vahelise süsteemi keerukus on üldteada, ei lükka seda ümber ka kohtuistungil esitatud kirjavahetus (tl. 114-119). M.I oli 14.10.2008 juba kirjutanud vanglaametnikele seletuse, milles ta võttis kogu süü enda peale. Distsiplinaarmenetluse protokollis (tl. 17) kajastatud loetelu järgi oli kaebajale seletuse olemasolu teada ning ta oli veel enne kaebuse esitamist selle koopia kätte saanud (tl. 22). Seega jääb arusaamatuks, miks üldse oli vaja juba tõendatu kinnitamiseks täiendavaid seletusi koguda ja kohtule esitada. M.I ise eitab mistahes kirjavahetust nii kaebaja kui talle tundmatu A.D-ga (tl. 120). Juhul kui selline kirjavahetus on tegelikkuses siiski toimunud, kinnitab 28.10.2008 kuupäeva kandev kiri (tl. 115) vastupidiselt kaebaja väidetele täiesti üheselt, et D.Š on vaatamata eraldi kambrisse paigutamisele saanud pidada kirjavahetust oma endise kambrikaaslasega ja seega teda ka mõjutada. A.D pöördumine ja sellele antud vastus (tl. 117-118) aga tõendavad, et kinnipeetavat on võimalik mõjutada ka teiste kinnipeetavate abil ja see ei pruugi tingimata toimuda ühe kinnipidamisasutuse piirides. Kaebuse väidetes on D.Š lisaks süü eitamisele tuginenud ka menetluslikele rikkumistele ja viidanud seejuures
lg 1 ja § 40 lg 1 ning vangla sisekorraeeskirja § 98 p 1, millede kohaselt tuleb distsiplinaarmenetluse protokollile muuhulgas lisada tunnistajate seletused, anda igaühele õigus tutvuda asjas tähtsust omavate dokumentidega ning võimaldada menetlusosalistel esitada sobivas vormis oma arvamus ja vastuväited asja kohta.
kehtestatu võimaldab nõuda haldusakti kehtetuks tunnistamist menetlus- või vorminõuete rikkumise põhjendusel vaid juhul, kui need rikkumised mõjutasid asja otsustamist. Sama põhimõte kehtib ka halduskohtumenetluse praktikas tühistamisnõude suhtes. D.Š-i distsiplinaarmenetluse materjalidest ei nähtu ühtegi sellist rikkumist, mis saanuks mõjutada talle kohaldatud karistuse määramist. Kohtuistungil möönis ta ise, et distsiplinaarmenetluse protokolli ja käskkirja üheaegne tutvustamine ei omanud tema suhtes tehtud otsuse sisule mingit tähendust (tl. 108). Sellist tähendust ei saa kuidagi omada ka asjaolu, et kaebajale keelduti väljastamast M.I seletuskirja, sest nii vastav taotlus kui otsustus koostati alles peale distsiplinaarkaristuse määramist (tl. 18 ja 84). Ükski kohtule esitatud väide ega dokument ei võimalda järeldada, et distsiplinaarmenetluse protokollile on jäänud lisamata mõni olemasolevatest kirjalikest seletustest. Kuna antud juhul ei saanud kõiki kogutud seletusi julgeoleku kaalutlustel vormistada muul viisil kui neid kokkuvõtvalt kajastava õiendina (tl. 64), on iseenesest mõistetav, et materjalidesse on võetud ainult nimetatud õiend.
2, milles kehtestatu nõuab, et kinnipeetavat informeeritaks koheselt distsipliinirikkumisest ja võimaldataks talle anda seletusi. Käskkirja peale esitatud vaides tunnistab D.Š ise selgelt, et valvur Rasmus Alt nõudis talt koheselt seletust (tl. 74) ja seega on kaebuse vastupidised väited valed. Seletuse nõudmise ja kohese eraldi kambrisse paigutamise (tl. 74 pöördel, 75 ja 111) järgi pidi kaebajale arusaadav olema ka see, et toimunut käsitletakse rikkumisena. Kahe valvuri 3 3 allkirjadega aktid kinnitavad, et kaebaja keeldus seletusi andmast nii sündmuse toimimise päeval, kui ka 14.10.2008 kui distsiplinaarmenetluse algatamisest vastava õiendiga teatati (tl. 62-63 ja 67). Ka kohtuistungil möönis kaebaja keeldumist öeldes, et pidas omapoolseid kirjalikke seletusi mõttetuteks (tl. 112). Mis puutub vaides väljendatud seisukohta, nagu oleks seletuse võtmise õigus üksnes direktori poolt määratud menetlejal ja valvur ei saa seda teha, siis on kaebajal siinkohal tähelepanuta jäänud asjaolu, et Viru Vangla kodukorra punkt 25.1 kohaselt otsustab direktor just distsipliinirikkumist kirjeldava ettekande ja kinnipeetava seletuse alusel, kas ta üldse algatab distsiplinaarmenetluse. Vaidlustatud käskkirja sisu mõjutada võinud asjaoluks pole ka see, et kõik menetlusdokumendid on eesti keeles. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 6 ja
Inspektor-kontaktisik Marge Peri kinnituste kohaselt tutvustati kaebajale süüdistust ka vene keeles (tl. 67 ja 88). Väite, nagu ei valdaks ta üldse eesti keelt, on kaebaja ise ümber lükanud eestikeelse vaide vormistamise (tl. 19) ning kohtus antud seletustega (tl. 108). Lisaks kinnitab inspektor-kontaktisik Annika Kala õiend, et kaebaja valdab eesti keelt ja on võimeline selles ka kirjutama (tl. 89). Kuna kaebajat teavitati tema enda väidete kohaselt süüdistusest talle arusaadavas keeles (tl. 4) ning ta on seletustest keeldumise läbi ennast ise kaitsest ilma jätnud, on kohatud viited Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee 11.01.2006 poolt Euroopa vanglareeglistiku kohta antud soovituse lisa punt 59 rikkumisele. Lisaks on see dokument nagu ka pealkirjast selgelt nähtub üksnes soovitusliku iseloomuga ega saa seega kehtestada liikmesriikidele täitmiseks kohustuslikke norme. Lisaks tühistamisnõudele on D.Š esitanud ka kohustamisnõude ja kolm tuvastamisnõuet. Kohtuistungil nõustus ta sellega, et Justiitsministeerium on tema vaide 09.03.2009 sisuliselt läbi vaadanud ega soovinud enam selleks kohustava ettekirjutuse tegemist (tl. 107), kuid jäi kõigi tuvastamisnõuete juurde (tl. 112). Vangistusseaduse § 1’ lg 7 kohaselt tuleb vaie läbi vaadata 30 päeva jooksul, arvates vaide edastamisest seda läbivaatavale haldusorganile. Justiitsministeerium on tunnistanud, et ületas õigusvastaselt vaide lahendamiseks kehtestatud tähtaega, sest sai D.Š vaide kätte juba 16.01.2009 (tl. 49). See asjaolu pole aga piisav vastava taotluse kohtulikuks rahuldamiseks, sest halduskohtumenetluse seadustiku § 7 lg 1 võimaldab haldusakti või toimingu õigusvastaseks tunnistamise nõuet esitada ainult juhul, kui kaebajal on selleks põhjendatud huvi ning sama seadustiku § 26 lg 1 p 3 kohaldamiseks peab see huvi leidma kohtumenetluses ka tuvastamist. D.Š on väitnud ainult seda, et soovib välistada tulevikus ministeeriumi samasugust käitumist (tl. 2 ja 108). See põhjendus pole aga küllaldane alus tema vastava nõude rahuldamiseks, sest Justiitsministeeriumi kohustus järgida kõigis oma tegemistes seadusi, on kehtestatud Eesti Vabariigi põhiseaduse § 3 ja Vabariigi Valitsuse 23.12.1996 määrusega nr. 319 kinnitatud põhimääruses ning ei ole vajalik, et halduskohus seda veel täiendavalt üle kordaks. Mingeid muid põhjendusi kaebaja ei nimetanud ning neid pole halduskohus tema väidete ja asja materjalide alusel ka iseseisvalt leidnud. Põhjendamatud ja arusaamatud on ka Viru Vangla tegevuse õigusvastaseks tunnistamise nõuded.
lg 2 võimaldab haldusakti andnud või toimingu sooritanud haldusorganil endal vaie rahuldada. Viru Vangla on D.Š-i teabenõude M.I seletuskirjast koopia saamiseks küll 10.11.2008 rahuldamata jätnud, kuid leidnud peale sellise tegevuse õigusvastaseks tunnistamise ja seletuse väljastamiseks kohustava ettekirjutuse nõudega vaide saamist, et toimis valesti ja seletuskirja siiski väljastanud (tl. 18-19 ja 22). Samal viisil on toimitud ka D.Š-i vaidega, milles nõuti xx.xx.xxxx käskkirja nr. xx kehtetuks tunnistamiseks esitatud vaide Justiitsministeeriumile edastamata jätmise õigusvastaseks tunnistamist ja vastavaks toiminguks kohustamist (tl. 20-21 ja 23). Vaiete rahuldamisega on D.Š-i rikutud õigused taastatud ning tal pole enam vähimatki alust nõuda, et vangla tegevuse tunnistaks õigusvastaseks ka halduskohus. Vaidemenetlus on ette nähtud selleks, et anda isikule võimalus keerulist, kulukat ja aeganõudvat kohtumenetlust vältida ning oma õigusi lihtsamalt ja odavamalt kaitsta. Halduskohtumenetluse seadustiku § 9 lg 3 tuleneb, et kohtueelse menetluse läbimise korral saab 4 4 halduskohtusse pöörduda vaid siis, kui kaebuses sisalduv taotlus jäi selles menetluses osaliselt või täielikult rahuldamata. Eeltoodust tulenevalt ei ole D.Š-i kaebus ühegi selles esitatud nõude osas põhjendatud ja tuleb halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg 1 p 6 alusel täies ulatuses rahuldamata jätta. 25.02.2009 koostatud kohtumäärusega vabastas kohus kaebaja 250 krooni suuruse riigilõivu tasumisest (tl. 36). Viru Vangla esindaja menetluskulude hüvitamise taotlust ei esitanud (tl. 112). Seega jäävad vastustaja võimalikud kulud halduskohtumenetluse seadustiku § 93 lg 1 kohaselt tema enda kanda ning kaebaja riigilõiv Eesti Vabariigi kanda. Raili Randlane Kohtunik Kohtuotsus tühistati osaliselt 25.02.2010 Riigikohtu 25.veebruri 2010 kohtuotsusega haldusasjas nr 3-3-1-100-09, millega otsustati: 1. rahuldada D.Š-i kassatsioonkaebus osaliselt 2. tühistada Tartu Ringkonnakohtu 01.septembri 2009. a otsus ja Tartu Halduskohtu 14. aprilli 2009. a otsus haldusasjas nr 3-09-212 osas, milles jäeti rahuldamata Justiitsministeeriumi viivituse õigusvastasuse tuvastamise taotlus 3. teha tühistatud asjas uus otsus, millega rahuldada selles osas D.Š-i kaebus ja tunnistada Justiitsministeeriumi viivitus vaide lahendamisel õigusvastaseks 4. ülejäänud osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata Tartu Ringkonnakohtu 01.septembri 2009 kohtuotsusega haldusasjas nr 3-09-212 otsustati jätta Tartu Halduskohtu 14. aprilli 2009 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata Mare Krull Kohtunik 5 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.