Obsah (11)

§ 114§ 159§ 13§ 23§ 163§ 101§ 162§ 7§ 100§ 158§ 644

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Iko Nõmm ja Imbi Sidok Otsuse tegemise aeg ja koht 28. jaanuar 2010. a.,

) §-s 652 toodud alustel. Hageja kui tellija on täitnud kõik lepinguga endale võetud kohustused. Samuti on hageja kohe reageerinud ja vastanud kostja küsimustele. 4 Lepingu punktis 6. 4 on pooled kokku leppinud, et kui töövõtja ei ole kinni pidanud tööde tegemise või üleandmise tähtajast, siis on tellijal õigus nõuda töövõtjalt lisaks viivitamisega tekitatud kahju hüvitamisele leppetrahvi 0, 5% lepingu hinnast tähtaja ületamise iga kalendripäeva eest. Kuivõrd kostja ei ole lepinguga võetud kohustusi täitnud ega ole kinni pidanud tööde tegemise ja üleandmise tähtajast, siis oleks hagejal õigus nõuda leppetrahvi tasumist summas 966.420 krooni, kuid hageja vähendab leppetrahvi nõuet ja palub kostjalt välja mõista leppetrahvi summas 100.000 krooni. Täitmiseks täiendava tähtaja andmine ei välista

§ 114lg.

2 kohaselt kohustuse täitmist nõudval isikul leppetrahvi nõudmise õigust, leppetrahvi nõudest teatamise tähtaega tuleb

§ 159lg.

2 kontekstis aga arvestada alates täiendava tähtaja möödumisest. Hageja andis kostjale täiendava tähtaja lepingu täitmiseks hiljemalt

1. aprilliks
2. a. Samuti teavitas hageja nimetatud kirjas, et kavatseb kostjalt leppetrahvi nõuda. Seega on hageja koos täiendava tähtaja andmisega teavitanud kostjat leppetrahvi nõudest ja kostjal oli võimalik sellega arvestada ning vastav risk endale võtta. Leppetrahvi nõudest teatamine ei eelda leppetrahvi suuruse märkimist. Leppetrahvi nõude esitamisest teatamine tagab selle, et võlausaldaja käitumine on võlgniku jaoks piisavalt ettenähtav ja et võlgnik saab leppetrahvi nõuet oma edasises käitumises arvestada. Juhul, kui võtta aluseks ajavahemik kostja poolt lepingu lõpetamise teate saatmise ja hageja vastuse (täiendava tähtaja andmine ning leppetrahvi hoiatus) esitamise vahel, ka siis ei saa asuda seisukohale, nagu oleks hageja leppetrahvi nõudmise õiguse kaotanud. Arvestades nõude aegumistähtaja pikkust 3 aastat, mahub leppetrahvi nõudest teatamine kolm kuud (möödunud on 1/10 aegumistähtajast) pärast kohustuse rikkumise avastamist üldjuhul

§ 159lg.

2 mõistliku aja raamidesse. Hageja andis kostjale mõistliku tähtaja lepingu rikkumise lõpetamiseks ja lepingu täitmiseks ning hoiatas kostjat leppetrahvi nõudest kaks kuud pärast kostja vastava kirja esitamist. Arvestades, et ettevõtetel on ka muu majandustegevus, mida tuleb korraldada ning samuti kirjas väljatoodud asjaolude kontrollimise vajadust, ei saa kaks kuud olla ebamõistlikult pikk aeg. Vastasel korral kaotaks aegumistähtaega reguleeriv norm leppetrahvi nõude korral suuresti oma tähenduse. Samuti on oluline, et hageja on leppetrahvi asunud arvestama alles pärast täiendava tähtaja möödumist. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Hageja nõue on põhjendamatu ja alusetu. Leping poolte vahel on lõpetatud ning hagejal puudub õigus nõuda ja kostjal kohustus maksta leppetrahvi. Leping on erakorraliselt lõpetatud.

1. jaanuaril
2. a. edastas kostja hagejale kirjaliku teate, millega lõpetas lepingu ennetähtaegselt. Hageja vastas kirjale üle kahe kuu hiljem, see on
3. märtsil
4. a. Lepingu lõpetamise teatele vastuse andmine viibis pikema aja jooksul, kui lepinguliste kohustuste täitmise tähtaeg, mis vastavalt lepingu punktile
5. 1 oli ca 2 kuud. Hageja esitatud vastulaused on esitatud hilinemisega ning jäeti seetõttu kostja poolt tähelepanuta. Arvestades 10-päevase etteteatamise tähtaja (lepingu p.
6. 4), samuti asjaoluga, et vaatamata korduvatele meeldetuletustele ei täitnud hageja lepingulisi kohustusi, puudusid poolte vahel lepingulised suhted alates
7. jaanuarist
8. a. Lepingu lõpetamise tahet võib järeldada ka asjaoludest, mis kinnitavad poolte tahet lepingu täitmist enam mitte jätkata. Kostja esitas kirjaliku teate lepingu lõpetamisest. Hageja käitumine ehk tegevusetus pikema aja jooksul näitas samuti soovimatust lepingut jätkata. Kuna hageja ei vastanud kostja kirjale ega reageerinud muul viisil (näiteks telefoni teel ühenduse võtmine, kokkusaamise taotlemine läbirääkimiste pidamise eesmärgiga) kahe kuu jooksul, siis mõistis kostja, et ka hageja ei soovi lepingut jätkata (

§ 13lg.

3). Hageja ei ole kinni pidanud lepingu punktis

2. 2 sätestatud teadetele vastamise tähtajast.
3. oktoobri
4. a. ja
5. detsembri
6. a. kirjadele jättis hageja vastamata. 5 Kirjalikele teadetele vastamata jätmine või vastamine ebamõistlikult pika aja möödudes on vastuolus ka hea usu põhimõttega. Lepingu p.
7. 4 kohaselt on kostjal õigus leping erakorraliselt üles öelda, kui hageja on viivitanud arve tasumisega enam kui 20 päeva. Hageja viivitas I etapi tööde eest tasumisega üle 20 päeva, tasudes nende eest alles
8. novembril
9. a. ja hilinedes tasumisega 78 päeva. Sellele asjaolule on viidatud kostja
10. jaanuari
11. a. kirjas lepingu ülesütlemise kohta. Hageja on lepingulisi kohustusi rikkunud – hilinemine arve tasumisega, kirjadele vastamata jätmine. Kohustusi rikkunud pool kaotab õiguse nõuda teiselt poolelt kohustuste täitmist. Kostja lõpetas lepingu ning teavitas sellest hagejat. Seega puuduvad pooltel lepingulised suhted ning lepingu lõpetamist ei ole hageja vaidlustanud, sest nõuet lepingu erakorralise ülesütlemise ebaseaduslikuks tunnistamist või õigussuhte olemasolu tuvastamist ei ole hageja taotlenud. Põhjendamatu ja eksitav on hageja väide, et
12. augustil
13. a. kostja poolt esitatud I etapi tööd olid osaliselt puudulikud.
14. augustil
15. a. allkirjastatud tööde üleandmisevastuvõtmise aktile nr. 184 ei ole märgitud pretensioone. Tellija taotlusel suurendati I etapi tööde mahtu ning pooled allkirjastasid
16. septembril
17. a. kokkuleppe, mille kohaselt kostja kohustus tegema täiendavat tööd: suurendati I ja II etapi tööde mahtu. Kokkulepitud täiendavad I etapi tööd anti kostja poolt hagejale üle
18. septembril
19. a. ja selle kohta allkirjastati tööde üleandmise-vastuvõtmise akt nr.
20. Hageja esitas kohtule
21. jaanuari
22. a. kirja nr. 5, kuid kostja ei ole seda kirja saanud. Hageja tuginemine lepingu punktile
24. 5 ei ole põhjendatud. Pärast lepingu sõlmimist on hageja initsiatiivil muudetud esialgseid hoone lahendusi, mis tingis omakorda vastavalt muudetud lähteandmete esitamise. Hageja poolt kohtule esitatud dokumentaalsetest tõenditest nähtub, et hageja on tunnistanud täiendavate lähteandmete esitamise vajadust. Hageja saatis e-postiga
25. jaanuaril
26. a. kostjale osaliselt vajaminevad algandmed II etapi tööde teostamiseks – korruste plaanid, lõike, vaated ja seinatüübid. Samuti nähtub hageja
27. jaanuari
28. a. kirja sisust, et ta on pidanud vajalikuks pärast lepingu sõlmimist täiendavate andmete esitamist. Samuti viitas hageja kirjas Eesti Geoloogia Seltsile, kelle käest on võimalik saada täpsemat informatsiooni. Kostjale ei ole esitatud muuhulgas hoone asendiplaani ja krundi geoloogilist uuringut. Vajalike andmete esitamata jätmisega on hageja rikkunud

§ 23lõikes 2 sätestatud koostöökohustust.

Kostjal oli õigus

652 lg. 2 alusel leping üles öelda, sest tellija ei ole esitanud vajalikku teavet, mida kostja vajas lepinguliste kohustuste täitmiseks. Kostjal puudub kohustus leppetrahvi maksmiseks ka

§ 159

lõikest 2 tulenevalt Isegi kui eeldada, et kostja oli kohustatud lepingulised kohustused täitma hiljemalt

1. aprilliks
2. a., siis avastas hageja või pidi avastama kostja väidetava lepingurikkumise
3. aprillil
4. a. Pärast rikkumise avastamist ei ole hageja kostjat teavitanud leppetrahvi nõudmisest ning seega ei ole tal õigust leppetrahvi nõuda. Hagiavalduse esitas hageja kohtule
5. novembril
6. a., see on üle kuue kuu hiljem päevast, mil ta sai teada või pidi teada saama väidetavast lepingurikkumisest. Olukorras, kus lepinguliste kohustuste täitmise tähtaeg on ca kaks kuud (lepingu p.
7. 1), ei saa pidada kuue kuu pikkust tähtaega mõistlikuks ajaks, nõuet ei ole esitatud mõistliku aja jooksul ning see tuleb jätta rahuldamata. Leppetrahvile on omane sõltuvus põhikohustusest (

§ 163

). Tulenevalt hageja poolt lepinguliste kohustuste rikkumisest, lõpetas kostja erakorraliselt lepingu, teavitades sellest kirjalikult hagejat. Lepingu ülesütlemisega lõpeb leppetrahvi kohustus. Hagejal kui lepingulisi kohustusi rikkunud poolel ei ole õigust nõuda teiselt poolelt kohustuste täitmist ja seega ei ole hageja õigustatud nõudma leppetrahvi. Hageja on asunud ekslikult seisukohale, et tal on õigus nõuda leppetrahvi summas 966.420 krooni. Hageja on teinud arvestusvea, mis mõjutas lõpptulemust üle 10 korra. 0, 5% 106.200 kroonist ei ole mitte 5310 krooni, vaid 531 krooni. Lepingu p.

1. 4 järgi on 6 leppetrahvi suurus iga viivitatud päeva eest 0, 5% lepingu hinnast. Lepingu hind on 90.000 krooni. 0, 5% x 90.000 = 450 krooni iga hilinenud päeva eest, mitte aga 5310 krooni. Kui kohus leiab, et kostja peab tasuma leppetrahvi, siis palub kostja vähendada leppetrahvi suurust. Leppetrahvi võib vaidlusaluses asjas arvestada teostamata tööde maksumuselt ehk 60.000 kroonilt ja mitte rohkem kui 20 päeva eest, ehk siis 20 x 0, 5% x 60.000 = 6000 krooni. Esimese astme kohtu otsus
2. märtsi
3. a. otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Vaidlus puudub selles, et pooled sõlmisid
4. juulil
5. a. töövõtulepingu nr. 0753, mille objektiks oli Keilas Metsa 6 ehitatava hoone projektdokumentatsiooni koosseisu kuuluva ehituskonstruktsioonilise osa koostamine ja tellija nõustamine projekti koostamisega kaasnevates küsimustes. Lepingu p.
6. 1 kohaselt kohustus kostja alustama tööde teostamist hiljemalt
7. juulil
8. a. ning üle andma kõik tööd hagejale hiljemalt
9. septembril
10. a. Tööde teostamine pidi toimuma kahes etapis, millest esimese tähtaeg oli
11. august
12. a. ja teise tähtaeg
13. september
14. a. Lepingu punktis 5 leppisid pooled kokku, et tööde maksumuseks on 90.000 krooni, millele lisandub käibemaks, ehk kokku 106.200 krooni. Pooled allkirjastasid
15. augustil
16. a. tööde I etapi üleandmise-vastuvõtmise akti. Pooled leppisid kokku projekti I etapi muudatuste ja paranduste tegemises ning allkirjastasid
17. septembril
18. a. ka vastava kokkuleppe. Projekti I etapi täiendavate tööde eest tasu kokku ei lepitud.
19. septembri
20. a. aktiga andis kostja hagejale üle lepingu I etapi tööd. Lepingu II etapi töid ei ole kostja hagejale käesoleva ajani üle andnud. Kostja teatas
21. jaanuaril
22. a. hagejale lepingu ühepoolsest lõpetamisest, hageja vastas
23. märtsil
24. a. kostja poolt saadetud lepingu lõpetamise teatisele ning nõudis lepingu täitmist hiljemalt
25. aprilliks
26. a. Samuti teavitas hageja kostjat, et tööde teostamise tähtaja ületamisel kavatseb hageja nõuda vastavalt lepingu punktile
27. 4 leppetrahvi tasumist. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjal oli õigus leping erakorraliselt üles öelda, kas hageja on teatanud lepingu rikkumisest tulenevast leppetrahvi nõudest kostjale mõistliku aja jooksul ja kas hagejal on õigus nõuda kostjalt leppetrahvi 100.000 krooni tasumist (

§ 159lg.

2). Poolte vahel

1. augustil
2. a. sõlmitud tööde üleandmise-vastuvõtmise aktiga nr. 184 on tõendatud, et tasumisele kuulub 35.400 krooni. Asjakohane on kostja osundamine lepingu punktile
3. 4, mille kohaselt võib töövõtja lepingu erakorraliselt üles öelda ning nõuda talle tekkinud kahju hüvitamist, teatades sellest tellijale kirjalikult ette mitte vähem kui kümme kalendripäeva juhul, kui tellija on viivitanud arve tasumisega enam kui 20 päeva. Kostja
4. jaanuari
5. a. kirjaga nr. 0802-09 on tuvastatud, et lepingu täitmise II etapi tähtaeg on
6. september
7. a. ja lepingu p.
8. 4 kohaselt vastav pool kohustub informeerima viivitamatult kirjalikus vormis teist poolt temale lepingu täitmise käigus teatavaks saanud asjaoludest, mis raskendavad või võivad raskendada tööde täitmist, sealhulgas, ent mitte ainult, tööde tähtajaks valmimist, valmiva ehitusprojekti või selle osa eesmärgipärast ja häireteta kasutamist. Nimetatud juhul kohustuvad pooled tegema kõik endast oleneva tekkinud olukorrale kohase ja eesmärgipärase lahendi leidmiseks. I etapi tööde eest koostati
9. augustil
10. a. arve summas 35.400 krooni, mis tasuti alles
11. novembril
12. a., seega 78 päeva pärast lepingulist maksetähtaega. Kostja on viidanud
13. oktoobri
14. a. kirjale nr. 0702-90, milles on juhitud hageja tähelepanu I etapi tööde eest tasumata jätmisele ja asjaolule, et esitamata on andmed muudetud arhitektuurse osa kohta. Hageja kinnitas, et ta pole nimetatud kirja kostjalt saanud. Kostja vaidlusaluse kirja saatmist ei tõendanud. Küll aga ei olnud hageja
15. oktoobriks
16. a. kostjale tehtud töö eest tasunud. Hageja hilines I etapi tööde eest tasumisega 78 päeva ja nimetatud asjaolu on märgitud 7 kostja
17. jaanuari
18. a. lepingu ülesütlemise teates. Ainetu on hageja väide, et ta hilines arve tasumisega 46 päeva ja tähtaega tuleb arvestada
19. septembrist
20. a., kuna pooled leppisid kokku, et I etapi täiendavaid töid ei tasustata. Hageja tasumise tähtaega tuleb arvestada alates
21. augustist
22. a. Lepingu p.
23. 1 järgi esitatakse kõik pooltevahelised teated seoses lepingu täitmisega teisele poolele kirjalikult lepingus näidatud aadressil või muul aadressil, mille üks pool on teisele poolele teatavaks teinud. Lepingu p.
24. 2 kohaselt loetakse kirjalikuks teateks tähitud kiri, poolte esindajale isiklikult allkirja vastu üleantud kiri, samuti faks või e-kiri, kui faksi või e-kirja saatjale on faksi või e-kirja kättesaamist kas faksi või e-kirja teel või muul viisil kirjalikult kinnitatud. Kõik pooltevahelised teated jõustuvad nende kättesaamisel. Hageja esitas kohtule
25. jaanuari
26. a. kirja nr.
27. Kostja kinnitab, et ei ole seda kirja hagejalt saanud ja hageja ei ole tõendanud, et oleks selle kostjale saatnud. Hageja tuginemine lepingu punktile
29. 5 on asjakohatu. Lepingu punktis 1 kostja kinnitas, et on põhjalikult tutvunud lepingus ja selle lisades sätestatud tingimustega, võtnud lepingu sõlmimisel arvesse kõiki tööde nõuetekohaseks teostamiseks vajalikke töid ning muid tööde teostamist piiravaid või kitsendavaid tingimusi ning et hageja poolt esitatud lähteandmed ja dokumendid on piisavad tööde teostamiseks. Hageja kinnitas, et lepingu projekt oli koostatud tema poolt. Kostja väitis, et pärast lepingu sõlmimist on hageja initsiatiivil muudetud hoone esialgseid lahendusi, mis tingis omakorda vastavalt muudetud lähteandmete esitamise. Samuti juhtis kostja tähelepanu asjaolule, et hageja poolt kohtule esitatud dokumentaalsetest tõenditest nähtub, et hageja on tunnistanud täiendavate lähteandmete esitamise vajadust. Hageja saatis e-postiga
30. jaanuaril
31. a. kostjale osaliselt vajaminevad algandmed II etapi tööde teostamiseks – korruste plaanid, lõike, vaated ja seinatüübid. Samuti nähtub hageja
32. jaanuari
33. a. kirja sisust, et ta on pidanud vajalikuks pärast lepingu sõlmimist täiendavate andmete esitamist. Samuti viitas hageja kirjas Eesti Geoloogia Seltsile, kellelt on võimalik saada täpsemat informatsiooni. Kostjale ei ole esitatud muuhulgas hoone asendiplaani ja krundi geoloogilist uuringut. Ainetu on hageja seisukoht, et ehitus-geoloogiliste uuringute teostamine on väga suur ja kulukas töö, mille teostamisega ei ole hageja lepingut sõlmides arvestanud. Kostja ei ole lepingut sõlmides nõudnud sellise uuringu teostamist. Meelevaldne on hageja positsioon, et lepingu sõlmimisel ega selle täitmise käigus ei ole kostja kordagi nõudnud veevarustuse ja kanalisatsiooni põhiprojekti, kütte- ja ventilatsiooni põhiprojekti, elektripaigaldise ja nõrkvoolu põhiprojekti. Kostja sõlmis lepingu, teades, et selliseid projekte ei ole ja nõustus töö teostama ilma nendeta. Metsa 6 kinnistule on koostatud
34. a. detailplaneering Keila Vallavalitsuses. See muudab lepingust tulenevaid projekteerimise aluseid. Kostjal polnud võimalik oodata pool aastat algandmete esitamist. Lepingu tähtaeg oli kaks kuud. Kostja väitel olid lepingu sõlmimise hetkel olemas algandmed esimese etapi täitmiseks, etapiviisiline täitmine ilmneb lepingust, esimese etapi töö tulemus koos teiste erialade projekteerijate tööga on aluseks teise etapi töö teostamiseks.

§ 23lg.

2 kohaselt peab lepingupool tegema teise lepingupoolega koostööd, mis on teisele poolele vajalik oma kohustuste täitmiseks. Põhistatud on kostja seisukoht, et vajalike andmete esitamata jätmisega on hageja rikkunud

§ 23lg.

2 sätestatud koostöökohustust. Lepingu lõpetamise tahet võib järeldada ka asjaoludest, mis kinnitavad poolte tahet lepingu täitmist enam mitte jätkata. Kostja esitas

1. jaanuaril
2. a. kirjaliku teate lepingu lõpetamisest. Hageja nõudis alles
3. märtsi
4. a. kirjaga kostjalt II etapi tööde teostamist. Hageja kinnitas eelmärgitud kirjas, et II etapi tööde üleandmise ajaks on
5. september
6. a. Õige on kostja seisukoht, et hageja käitumine ehk tegevusetus pikema aja, s. o. kahe kuu jooksul näitas samuti soovimatust lepingut jätkata.

§ 13lg.

3 kohaselt, kui lepingus oli ette nähtud, et lepingut muudetakse või leping lõpetatakse teatud vormis, ei või üks lepingupool sellele lepingutingimusele tugineda, 8 kui teine lepingupool võis tema käitumisest aru saada, et pool oli nõus lepingu muutmise või lõpetamisega teistsuguses vormis. Kuna hageja ei vastanud kostja kirjale ega reageerinud muul viisil (näiteks telefoni teel ühenduse võtmine, kokkusaamise taotlemine läbirääkimiste pidamise eesmärgiga) kahe kuu jooksul, siis mõistis kostja hagejat, et ta ei soovi samuti lepingut jätkata. Hageja ei ole kinni pidanud lepingu punktis 3. 2. 2 sätestatud teadetele vastamise tähtajast. Hageja jättis kostja kirjadele reageerimata või vastas ebamõistlikult pika aja möödudes. Kostja 18. detsembri 2007. a. kirjale jättis hageja vastamata. Kirjalikele teadetele vastamata jätmine või vastamine ebamõistlikult pika aja möödudes on vastuolus hea usu põhimõttega ja lepingu p. 3. 2. 2 rikkumine.

652 lg. 2 kohaselt, kui tellija peab töö tegemiseks tegema mingi teo, muu hulgas muretsema materjali, andma juhise või aitama muul viisil töö tegemisele kaasa, ja ta viivitab selle teo tegemisega ning rikub sellega ühtlasi oluliselt lepingut, võib töövõtja lepingu üles öelda ning nõuda tehtud tööle vastavat osa tasust ja nende kulutuste hüvitamist, mis tasus ei sisaldu. Nimetatud sätte alusel ja lähtuvalt lepingu punktist

1. 4 on kostjal õigus leping üles öelda – tellija ehk hageja ei ole esitanud vajalikku teavet kostjale, mida viimane vajab lepinguliste kohustuste täitmiseks ning hageja ei tasunud tähtaegselt I etapi tööde eest. Meelevaldne on hageja väide, et lepingu lõpetamise seisuga ei olnud hagejal võlgnevust kostja ees ja lepingu lõpetamise aluseks ei olnud hagejapoolne võlgnevus, kuna hageja ei pidanud kinni lepingu punktis
2. 4 sätestatud maksetähtajast. Seega oli kostja õigustatud lepingu üles ütlema alates
3. jaanuarist
4. a. Hageja
5. märtsi
6. a. kirjast nr. 18 nähtuvalt ei ole tehtud kostjale takistusi II etapi tööde tähtaegseks valmimiseks ja lepingu lõpetamine ei ole põhjendatud. Hageja andis kostjale lisatähtaja lepingus ettenähtud kohustuste täitmiseks hiljemalt
7. aprilliks
8. a. Kui kostja ei täida nimetatud tähtajaks töid hagejale, siis arvestab hageja lepingu punktide
9. 4 ja
10. 5 alusel leppetrahvi. Tuginedes hageja poolt lepinguliste kohustuste rikkumisele, lõpetas kostja erakorraliselt lepingu, teavitades sellest kirjalikult hagejat. Kostja väitel lõpeb lepingu ülesütlemisega leppetrahvi kohustus. Hageja kui lepingulisi kohustusi rikkunud pool ei oma õigust nõuda teiselt poolelt kohustuste täitmist ja seega ei ole hageja õigustatud nõudma leppetrahvi. Väär on kostja viide

§-le 163, mille kohaselt lepingu kehtetuse korral on kehtetu ka kokkulepe leppetrahvi tasumise kohta, kuna kostja ei ole tõendanud, et leping on kehtetu, ja lepingu erakorraline ülesütlemine ei too kaasa lepingu kehtetust.

§ 101lg.

3 kohaselt ei või võlausaldaja tugineda kohustuse rikkumisele võlgniku poolt ega kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid niivõrd, kuivõrd selle rikkumise põhjustas tema enda tegu või temast tulenev asjaolu või sündmus, mille toimumise riisikot ta kannab. Õiguste kuritarvitamise keeld tähendab võlausaldaja jaoks õiguste kaotamist juhul, kui alus õiguse kohaldamiseks tekib tema enda käitumisest, mille esinemise riski ta kannab. Poolte kirjavahetusega on leidnud kinnitust, et kostja vajas täiendavaid andmeid ning hageja ei teinud muul vajalikul viisil koostööd kostjaga II etapi tööde teostamiseks. Hageja täiendavaid vajalikke andmeid kostjale ei esitanud. Seega ei saa hageja tööde mittevastavusel lepingutingimustele kasutada kostja vastu õiguskaitsevahendeid, kuna hageja rikkus ise lepingut. Samas olukorras, kus võlausaldaja tegu toob kaasa kohustuse rikkumise, on võimalik sageli tugineda ka kohustuse rikkumise vabandatavusele, kuna võlgnik ei vastuta kohustuse rikkumise eest, kui täitmist takistas asjaolu, mida võlgnik ei saanud lepingu sõlmimise ajal mõjutada, sellega arvestada, seda vältida või selle tagajärge ületada.

§ 101lg.

3 näeb ette, et õiguskaitsevahenditele tuginemine ei ole lubatud ulatuses, milles oli rikkumine põhjustatud võlausaldajast tulenevast asjaolust, igal konkreetsel juhul tuleb hinnata, millises osas on rikkumine põhjustatud võlgnikust ja millises võlausaldajast ning selle võrra ka piirata õiguskaitsevahendite ulatust. Leppetrahvi korral võib arvesse võtta ka võlausaldaja tegevust või tegevusetust, mis tõi kaasa kohustuse rikkumise ning

§ 162lg.

1 alusel vähendada leppetrahvi mõistliku suuruseni. Teiste õiguskaitsevahendite 9 kohaldamisel aga, nagu näit. täitmisest keeldumine, ülesütlemine, on

§ 101lg.

3 kohaldatav vastutuse vähendamisel. Sõltuvalt sellest, millises osas põhjustas rikkumise võlausaldaja, võib õiguskaitsevahendi kasutamine olla välistatud või piiratud.

§ 159lg.

2 eesmärk, mille kohaselt tuleb võlgnikule esitada mõistliku aja jooksul teade leppetrahvi nõudest kohustuse rikkumise avastamisest, on tõkestada õiguste kuritarvitamine leppetrahvi nõude esitamisele ajalise piiri seadmisega ja kaitsta sellega võlgnikku lepingulises suhtes. Teates leppetrahvi kohaldamise kohta ei pea ära näitama leppetrahvi suurust. Kohustades kahjustatud poolt esitama teate leppetrahvi nõudmise kohta mõistliku aja jooksul, võimaldab seadus võlgnikul valmistuda selle maksmiseks, võtta tarvitusele abinõusid kahju vähendamiseks ning annab võlgnikule selguse võimalike tulevaste kohustuste suhtes. Seega ei eelda leppetrahvi nõudest teatamine leppetrahvi suuruse märkimist. Leppetrahvi nõude esitamisest teatamine tagab selle, et võlausaldaja käitumine on võlgniku jaoks piisavalt ettenähtav ja et võlgnik saab leppetrahvi nõuet oma edasises käitumises arvestada. Mõistliku aja määramisel saab muuhulgas arvestada leppetrahvi nõude aegumistähtaega, milleks tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg. 1 järgi on kolm aastat. Eelnevast tuleneb, et mõistlik aeg

§ 159lg.

2 tähenduses mahub ajaliselt kohustuse rikkumise avastamise ja nõude aegumise vahele. Pooltevaheliste suhete kontekstis mõistliku aja määramisel peab arvestama kõiki asjaolusid ja poolte käitumist (

§ 7), s.

t. muu hulgas ka täitmise vastuvõtmise aega ja asjaolusid. Hageja on kinnitanud, et II etapi tööde teostamise tähtaeg oli

1. september
2. a. Seega on õige kostja järeldus, et mõistlikku tähtaega leppetrahvi nõudest teatamiseks tuleb hakata lugema päevast, mil kahjustatud pool avastas kohustuse rikkumise.

§ 100

kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Lepingu p.

2. 1 kohaselt lõpeb leping ülesütlemisel ühe poole poolt lepingus või seaduses ettenähtud juhtudel. Hageja väide, et kohustuse täitmise tähtaega on pikendatud
3. aprillini
4. a., on meelevaldne, kuna kostja teatas
5. jaanuaril
6. a. hagejale lepingu lõpetamisest. Seega ei aktsepteerinud kostja lepingu täitmise pikendamist. Pooled pikendasid lepingu täitmist ainult I etapi tööde teostamise osas. Sellisel juhul tuleb leppetrahvi nõudest teatamise mõistlikku aega arvestada alates kohustuse täitmiseks kokkulepitud tähtaja möödumisest, s. o.
7. septembrist
8. a. Hageja teavitas kostjat leppetrahvi nõudest
9. märtsil
10. a. Kohus hindab nõudeõiguse tekkimise ja sellest teatamise vahele jäävat üle viie kuu pikkust perioodi ebamõistlikuks ajaks ja leiab, et hageja on oma leppetrahvi nõudest teatanud kostjale ebamõistliku aja jooksul. Seega on hageja nõue leppetrahvi 100.000 krooni saamiseks põhjendamatu. Apellatsioonkaebus Hageja palub Harju Maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada. Maakohus pööras tähelepanu üksnes asjaolule, et hageja oli arve tasumisega viivituses, pööramata tähelepanu sellele, et lepingu lõpetamise põhjuseks ei olnud arve tasumisega viivitamine. Lepingu lõpetamise seisuga ei olnud hagejal võlgnevust kostja ees. Hageja tasus arve kostjale
11. novembril
12. a. Lepingu lõpetas kostja ühepoolselt
13. jaanuaril
14. a. ehk 68 päeva pärast hageja poolt arve tasumist, kusjuures kostja jätkas lepingu täitmist ka pärast
15. novembrit
16. a. Seega ei saanud lepingu lõpetamise aluseks olla arve tasumisega hilinemine. Kostja oli lepingu lõpetamise põhjusena välja toonud hageja poolt nõutud andmete esitamata jätmine. Seega oleks kohus eelkõige pidanud tuvastama, kas kostja nõue täiendavate andmete esitamiseks oli põhjendatud ja kas kostja poolt hagejale esitatud nõuded on tõendatud. Kostjal olid olemas kõik nõutud andmed lepingu täitmiseks kokkulepitud mahus, väited täiendavate dokumentide vajaduse kohta on paljasõnalised ja tõendamata. Arusaamatu on, miks kohus viitas otsuses kostja poolt kohtuistungil viidatud detailplaneeringule, mille 10 Keila Vallavalitsus on pärast lepingu sõlmimist väidetavalt vastu võtnud. Selline väide ja kohtu viide sellisele väitele on täiesti kohatu ja seosetu. Sama kehtib kostja väite kohta, mille kohaselt on pärast lepingu sõlmimist muudetud hoone esialgseid lahendusi. Kohus ei saa rajada otsust poole seletusele, mis ei ole vande all antud, sest see ei ole tõend. Samuti peab kohus eristama tõendatud asjaolu poole väidetest. Otsusest peab vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lõikele 8 olema üheselt tuvastatav, millistele tõenditele tuginedes on kohus mingi asjaolu leidnud tõendatud olevat. Vaidlustatud otsusest seda tuvastada ei saa. Maakohus asus seisukohale, et poolte kirjavahetusega on leidnud kinnitust, et kostja vajas täiendavaid andmeid ning hageja ei teinud muul vajalikul viisil koostööd kostjaga II etapi tööde teostamiseks. Kohus on jõudnud järelduseni, et hageja täiendavaid ja vajalikke andmeid kostjale ei andnud. Arusaamatu on, millised tõendid kinnitavad, et kostja vajas täiendavaid andmeid. Tegemist on paljasõnaliste tõendamata väidetega. Asjaolu, kas nõutud andmed olid üldse vajalikud, kohus istungil ega otsuses käsitlenud ei ole. Hageja on nii kohtule esitatud dokumentides kui ka kohtuistungil korduvalt rõhutanud, et andmed, mida nõuti, ei olnud lepingu eesmärgi saavutamiseks vajalikud (tegemist oli üksnes kostja poolt otsitud alusega lepingu lõpetamiseks). Kostja ei ole ka vastupidist tõendanud. Kohus on jõudnud järelduseni, et kostjal oli õigus leping üles öelda. Samas ei ole otsusest üheselt tuvastatav, millisel alusel oli kostjal õigus leping üles öelda. Samuti tekib küsimus, miks on sellisel juhul kohus leppetrahvi nõudmise osas leidnud, et leppetrahvi nõue esitati ebamõistliku aja jooksul. Kui kostjal oli õigus leping üles öelda, siis ei ole ju hagejal üldse õigust leppetrahvi nõuda. Vaidlustatud otsus on tõendite hindamise seisukohast vastuoluline. Kohus on otsuses kirjutanud, et hageja esitas kohtule
17. jaanuari
18. a. kirja nr.
19. Kostja kinnitab, et ei ole nimetatud kirja hagejalt saanud. Hageja ei ole tõendanud, et on eelmärgitud kirja saatnud. Edasi leidis kohus, et apellandi
20. jaanuari
21. a. kirja sisust nähtub, et ta on pidanud vajalikuks pärast lepingu sõlmimist täiendavate andmete esitamist. Seega kohus on nimetatud kirja jätnud hageja väidete tõendamisel arvestamata, kuid on seda arvestanud kostja väidete tõendamisel. Selline tõendi hindamine on vastuoluline. Kohus kas arvestab kirja tõendina või ei arvesta, kuid ei saa seda ühel juhul arvestada ja teisel juhul jätta arvestamata. Kohus leidis, et hageja tuginemine lepingu punktile
23. 5 on asjakohatu, viidates sealjuures ka asjaolule, et lepingu projekt oli koostatud hageja poolt. Fakt, kumb lepingu pooltest lepingu projekti koostas, ei oma tähtsust. Kostja näol on tegemist oma ala professionaalse ettevõtjaga, kes peab teadma kõiki projekteerimistööde tegemiseks vajalikke andmeid ja nõudeid. Kostja ei ole väitnud, et ta ei saanud lähteandmetega tutvuda või et talle anti andmed alles pärast lepingu sõlmimist. Samuti ei ole tõendatud, et hoone lahendusi oleks pärast lepingu sõlmimist muudetud. Arusaamatu on kohtu seisukoht, mille kohaselt apellandi tuginemine pooltevahelises lepingus sätestatud kostja kohustusele on asjakohatu. Sellise loogika järgi ei omagi pooltevaheline leping tähendust. Lepingu punktis
25. 5 kinnitab töövõtja, et ta on põhjalikult tutvunud lepingus ja selle lisades sätestatud tingimustega, võtnud arvesse lepingu sõlmimisel kõiki tööde nõuetekohaseks teostamiseks vajalikke töid (s. h. töid, mida tööde koosseisus kirjeldatud ei ole) ning muid tööde teostamist piiravaid või kitsendavaid tingimusi ning et tellija poolt esitatud lähteandmed ja dokumendid on piisavad tööde teostamiseks. Teise etapi tööde käigus teatas kostja kirjalikult soovist saada lisadokumentatsiooni.
26. jaanuaril
27. a. edastas hageja arhitektuurse osa põhiprojekti. Arhitektuurne põhiprojekt sisaldas muuhulgas täpsustatud vertikaalplaneerimise asendiplaani, avade ja ventilatsioonišahtide mõõte ja seina tüüpe, eriosade (s. h. vesi, kanal, küte, elekter) lahendusi. Lisaks esitas hageja ventilatsiooni plaanid koos avade asukohtadega vahelagedes. Seega esitas hageja kostjale kõik vajalikud materjalid, s. h. kostja poolt täiendavalt küsitud materjalid, et oleks võimalik saavutada 11 lepingu lõpptulemus. Lepingu sõlmimisel ega selle täitmise käigus ei ole kostja kordagi nõudnud veevarustuse ja kanalisatsiooni põhiprojekti, kütte- ja ventilatsiooni põhiprojekti, elektripaigaldise ja nõrkvoolu põhiprojekti. Kostja sõlmis lepingu, teades, et selliseid projekte ei ole ja nõustus töö teostama nimetatud projektideta. Vaidlust ei ole selles, et lepingujärgseid töid oli võimalik teha üksnes eelprojektide alusel. Kostja nõue ehitus-geoloogiliste uurimistööde teostamiseks on alusetu. Uuringute teostamine ei ole kohustuslik ega ka vajalik, taoline nõue ei tulene ühestki õigusaktist. Samuti ei ole tegemist ka sellise piirkonna või asukohaga, millest tulenevalt oleks seda vaja. Kinnistul asus hoone, mis oli seal püsinud pikka aega. Hoone ei olnud vajunud ega ilmutanud muid märke, millest tulenevalt võis pidada vajalikuks geoloogiliste uurimistööde tegemist. Ehitusgeoloogiliste uuringute teostamine on suur ja kulukas töö, mille teostamisega ei ole hageja lepingut sõlmides arvestanud. Kostja ei ole lepingut sõlmides nõudnud sellise uuringu teostamist, vaid on kinnitanud, et kõik esitatud andmed on piisavad lepingu täitmiseks. Sellest tulenevalt eeldas hageja lepingu sõlmimisel, et kostja teeb kokkulepitud töö esitatud andmete alusel ning geoloogilist uuringut ega põhiprojekte töö teostamiseks vaja ei ole. Maakohus ei arvestanud hageja väidet, et kuivõrd lepingu I etapi tööde tähtaeg pikenes lepingus esialgselt kokkulepituga võrreldes rohkem kui kuu aega, siis pikenes selle võrra ka lepingu II etapi tööde ja seega kogu lepingu tähtaeg, kuna teise etapi aluseks on esimeses etapis valminud tööd. Täitmiseks täiendava tähtaja andmine ei välista

§ 114lg.

2 kohaselt kohustuse täitmist nõudval isikul leppetrahvi nõudmise õigust, leppetrahvi nõudest teatamise tähtaega tuleb

§ 159lg.

2 kontekstis aga arvestada alates täiendava tähtaja möödumisest.

1. märtsi
2. a. kirjaga andis hageja kostjale täiendava tähtaja lepingu täitmiseks ning teavitas, et kavatseb kostjalt leppetrahvi nõuda. Seega oli kostjal võimalik sellega arvestada ning vastav risk võtta. Kui võtta aluseks ajavahemik kostja poolt lepingu lõpetamise teate saatmise ja hageja vastuse (täiendava tähtaja andmine ning leppetrahvi hoiatus) esitamise vahel, ka siis ei saa asuda seisukohale, et hageja oleks leppetrahvi nõudmise õiguse kaotanud. Hageja andis kostjale mõistliku tähtaja lepingu rikkumise lõpetamiseks ja lepingu täitmiseks ning hoiatas kostjat leppetrahvist kaks kuud pärast kostja vastava kirja esitamist. Arvestades, et ettevõtetel on ka muu majandustegevus, mida tuleb korraldada, samuti kirjas väljatoodud asjaolude kontrollimise vajadust, ei saa kaks kuud olla ebamõistlikult pikk aeg. Vastasel korral kaotaks aegumistähtaega reguleeriv norm leppetrahvi nõude korral suuresti oma tähenduse. Samuti on oluline, et hageja on leppetrahvi asunud arvestama alles pärast täiendava tähtaja möödumist. Vastustaja seisukoht Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsuse lõppjäreldus on õige, küll tuleb kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg. 1 punktiga 21 täpsustada otsuse põhjendusi. Hageja on esitanud kostja vastu leppetrahvi tasumise nõude. Niisuguse nõude maksmapanek eeldab, et kostja oleks rikkunud kohustust, mille täitmist leppetrahviga tagati, et kostja vastutaks selle lepingurikkumise eest, et leppetrahvi nõude esitamise õiguse tekkimise ajal oleks pooltel kehtiv leppetrahvi kokkulepe (

§ 158lg.

1) ja et hageja oleks kostjale õigeaegselt teatanud kavatsusest leppetrahvi nõuda (

§ 159lg.

2). Kui kas või üks nendest eeldustest ei ole täidetud, siis ei saa leppetrahvi nõuet rahuldada. Hageja tugines oma leppetrahvi nõudes pooltevahelise lepingu punktile

1. 4, mille kohaselt juhul, kui töövõtja ei ole kinni pidanud tööde tegemise või üleandmise tähtajast, on tellijal õigus nõuda töövõtjalt lisaks viivitamisega tekitatud kahju hüvitamisele leppetrahvi 12 (viivist) 0, 5% lepingu hinnast tähtaja ületamise iga kalendripäeva eest (tl. 15). Viidatud lepingutingimuses on seega ette nähtud leppetrahv lepingurikkumise puhuks, mis seisneb töövõtulepingus kokkulepitud tööde üleandmisega hilinemises. Hageja on leidnud, et kostja on oma kohustuse täitmisega hilinenud, kuna ei ole kõiki lepingus ettenähtud töid talle üle andnud, ja iseenesest võimaldab lepingu punkt
2. 4 niisugusel juhul tellijal töövõtjalt leppetrahvi nõuda. Kokkulepet selle kohta, millise tähtaja jooksul peab tellija töövõtjale leppetrahvi nõudmisest teatama, leping ei sisalda. Seega tuli sellest kostjale teatada

§ 159lõikes 2 sätestatud mõistliku aja jooksul.

Maakohus on tuvastanud ja apellatsioonimenetluses ei ole vaidlustatud asjaolu, et lepingu kohaselt tuli kostjal tööd teha kahes etapis, kuid kõik tööd tuli kostjal hagejale üle anda hiljemalt

1. septembril
2. a. Seega oli see päev lepingus kokkulepitud täitmise lõpptähtpäevaks. Kolleegium ei nõustu apellatsioonkaebuses esitatud väitega, nagu oleks see lepingus kokku lepitud lõpptähtaeg pikenenud sellest tulenevalt, et I etapi tööd loeti pooltevahelise aktiga lõpetatuks
3. septembril
4. a., kuigi lepingus oli nende tööde tegemise tähtajaks kokku lepitud
5. august
6. a. Nii ei sisalda kirjalik töövõtuleping tingimust selle kohta, nagu pikeneks II etapi tööde tegemise ja hagejale üleandmise tähtaeg iseenesest ajavahemiku võrra, mille kestel I etapi tööde tegeliku üleandmise tähtaeg on pikem selleks lepingus ettenähtud tähtajast. Seda ei nähtu ka poolte poolt I etapi tööde üleandmise kohta koostatud aktidest. Lepingutähtaja pikendamine eeldas pooltevahelist kokkulepet, niisuguse kokkuleppe olemasolu ei ole aga kostja kinnitanud (tl. 91, 92, 94) ja hageja ei ole esitanud kokkuleppe olemasolu kohta mingeid tõendeid. Hageja ei ole aga lisaks sellele esile toonud ka faktilisi asjaolusid, mis võiksid anda aluse järeldusele, et pooled on kokkuleppel lepingu tähtaega pikendanud. Hageja väitis maakohtu menetluses üksnes, et ta aktsepteeris, et kostja ei jõua oma töödega valmis ning pooled jätkasid koostööd (tl. 90), ainuüksi taolisest käitumisest ei saa aga järeldada kokkulepet tähtaja osas. Mingeid faktiväiteid väidetavalt kokku lepitud uue tähtaja kohta, sealhulgas tähtaja pikkuse ja väidetava kokkuleppe sõlmimise asjaolude kohta, ei ole hageja esitanud. Pooltel ei ole vaidlust selle üle, et
7. septembriks
8. a. kostja hagejale kõiki lepingus ettenähtud töid üle ei andnud. Seega sai aga hageja kostja väidetavast lepingurikkumisest teada hiljemalt kohustuse täitmiseks lepingus ettenähtud tähtaja viimasel päeval, sest selleks ajaks ei olnud töid tehtud ja hagejale üle antud. Samuti on sarnase kohustuse rikkumise avastamist

§ 159lg.

2 tähenduses käsitlenud ka Riigikohus oma otsuses 3-2-1-128-

1. Asjaolusid, mille põhjal võiks järeldada, et tegelikult hageja
2. septembril
3. a. kostja väidetavast lepingurikkumisest teada ei saanud, ei ole hageja esile toonud. Leppetrahvi nõudmise kavatsusest (isegi veel mitte leppetrahvi nõudmisest, nagu nõutud

§ 159lõikes 2) teatas hageja kostjale esmakordselt 19.

märtsil

1. a. ehk peaaegu 6 kuud pärast väidetavast lepingurikkumisest teadasaamist, leppetrahvi nõude esitas hageja kostjale esmakordselt
2. novembril
3. a. kohtule esitatud hagiavalduses. Kolleegium leiab, et juba hageja poolt kostjale leppetrahvi nõude esitamise kavatsuse teatamise ajaks oli

§ 159lg.

2 kohane mõistlik tähtaeg möödunud ning hageja oli juba selleks ajaks kaotanud õiguse kostjalt leppetrahvi nõuda. Seejuures arvestab kolleegium väidetava lepingurikkumise olemust, milleks on tähtaja rikkumine, mille tuvastamiseks ei vajata mingeid täiendavaid uuringuid või menetlusi. Kolleegium arvestab ka lepingu täitmise tähtaja pikkust, milleks oli veidi vähem kui 2 kuud, ja seda, et leppetrahvi nõude esitamise kavatsusest (isegi veel mitte nõudest) teatas hageja ca 3 korda pikema tähtaja möödudes, kui pooled olid ette näinud lepingu täitmiseks. Kolleegium arvestab ka võlasuhte olemust, milleks on töövõtt, mille puhul peaks tellija isegi töö mittevastavusest, mille avastamine võib vajada asjatundja abi või vastavaid uuringuid, ja isegi juhul, kui tegemist oleks tarbijaga, teatama töövõtjale kahe kuu jooksul rikkumise avastamisest (

§ 644lg.

1), majandus- või 13 kutsetegevuses tegutsevate isikute puhul oleks see tähtaeg aga veelgi lühem. Taolises võlasuhtes, arvestades ka lepingu täitmise tähtaega, ei saa peaaegu 6-kuulist tähtaega leppetrahvi nõudmise kavatsusest teatamiseks lugeda mõistlikuks. Esitatud ei ole ka mingeid kostjast tulenevaid või hagejast sõltumatuid asjaolusid, millega võiks sedavõrd pika tähtaja mõistlikkust põhjendada. Et hageja oli leppetrahvi nõude esitamise kavatsusest kostjale teatamise ajaks leppetrahvi nõudeõiguse kaotanud, siis ei ole vajalik vaidluse lahendamiseks tuvastada seda, kas teised, eespoolloetletud leppetrahvi nõude rahuldamise eeldused on täidetud, sealhulgas, kas kostja rikkus kohustust, mille täitmist leppetrahviga tagati, kas kostja vastutaks selle lepingurikkumise eest, aga samuti, kas leppetrahvi nõude esitamise õiguse tekkimise ajal oli pooltel kehtiv leppetrahvi kokkulepe ehk teisisõnu, ega pooltevaheline leping olnud selleks ajaks kostjapoolse ülesütlemise tõttu lõppenud. Seega ei ole tähtsust ka nende asjaolude tõendamiseks esitatud tõenditel ja neid asjaolusid või tõendeid puudutavatel apellatsioonkaebuse väidetel. Kolleegium ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, nagu tuleks leppetrahvi nõudest kostjale teatamise tähtaega arvestada alates hageja poolt kostjale antud täiendava tähtaja lõppemisest ehk 16. aprillist 2008. a. Nii seisneb kostja väidetav lepingurikkumine tööde lõpptähtajaks tegemata ja üle andmata jätmises. Kolleegium on eespool põhjendanud, et sellest lepingurikkumisest sai hageja teada lepingulise tähtaja viimasel päeval, kui talle töid üle ei antud. Täiendava tähtaja andmine iseenesest ei muuda lepingurikkumise olemust, milleks jääb tööde lõpptähtajaks üle andmata jätmine. Kui nõustuda hageja käsitlusega, mille kohaselt leppetrahvist teatamise tähtaega võiks lugeda tellija antud täiendava tähtaja lõppemisest, siis võimaldaks see vältida

§ 159lg.

2 kohaldamist, sest täiendava tähtaja andmine, sealhulgas selle tähtaja andmise ajahetk, sõltub üksnes tellijast endast. Taolisel juhul võiks tellija anda töövõtjale täiendava tähtaja ka peale rikkumise avastamisest mõistliku tähtaja möödumist ning

§ 159lg.

2 kaotaks tähenduse. Taolise käsitlusega ei sobiks ka

§ 114

lõikes 2 sätestatud põhimõte, mille kohaselt täiendava tähtaja andmine ei välista leppetrahvi nõuet. Sellest tuleneb, et täiendava tähtaja andmine ei mõjuta iseenesest leppetrahvi nõude esitamist, muuhulgas selleks ettenähtud tähtaega. Kolleegium ei nõustu hagejaga ka selles, nagu saaks leppetrahvi nõudest teatamisena käsitleda tema

1. märtsi
2. a. täiendava tähtaja andmise avalduses sisalduvat hoiatust, et kui kostja täiendava tähtaja jooksul töid üle ei anna, siis arvestab ta viivist lepingu punkti
3. 4 alusel (tl. 27). Nii tuleb leppetrahvi nõudest lepingut rikkunud poolele

§ 159

lõikes 2 sätestatu kohaselt teatada pärast kohustuse rikkumise avastamist ja seega ei saaks eelnevat hoiatamist pidada viidatud sätte kohaseks teatamiseks isegi juhul, kui pidada rikkumiseks täiendavaks tähtajaks tööde tegemata jätmist, nagu hageja on teinud. Lisaks oleks täiendava tähtaja andmise eelduseks kehtiv leping. Siiski ei ole vaidlusaluse asja lahendamiseks vajadust käsitleda seda, kas kostja oli õigustatud lepingut üles ütlema ja kas seega oli kostjale täiendava tähtaja andmine üldse võimalik, sest eespooltoodud põhjendusel täiendava tähtaja andmise tõttu leppetrahvi nõude esitamisest teatamise tähtaeg ei pikenenud. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 171 lg. 1 kohaselt jäävad apellatsioonimenetluse poolte apellatsioonimenetluses tehtud menetluskulud apellandi kanda. Iko Nõmm Imbi Sidok Malle Seppik