3-09-2967/11

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Kohtuasja number Kohtuasi Kohtuistungi toimumise aeg Kohtuistungil osalenud isikud Tartu Halduskohus Raili Randlane

1. veebruar 2010, Jõhvi 3-09-2967 V O kaebus teenistusest vabastamise kohta 10.11.2009 tehtud Ida Politseiprefektuuri käskkirja nr 254-p ebaseaduslikuks tunnistamiseks ja tühistamiseks, teenistusest vabastamise aluse muutmiseks ning hüvitiste väljamõistmiseks
2. jaanuar 2010 V O, tema esindaja P P ja Ida Prefektuuri esindaja TP Resolutsioon 1.Muuta V O teenistusest vabastamise alust lugedes ta politseiteenistusest vabastatuks avaliku teenistuse seaduse § 124 lg 1 alusel seoses teenistusse võtmise eeskirjade rikkumisega. 2.Teha Ida Prefektuurile ettekirjutus maksta V O kohtuotsuse jõustumisel välja tema teenistusest vabastamisega kaasnev avaliku teenistuse seaduse § 131 lg 3 ettenähtud kolme kuu ametipalga suurune hüvitis. 3.Mõista Ida Prefektuurilt V O kasuks menetluskuluna välja 1800 (üks tuhat kaheksasada) krooni.
3. Muus osas jätta kaebus rahuldamata ja poolte menetluskulud nende endi kanda. Edasikaebamise kord Apellatsioonkaebuse võib Tartu Ringkonnakohtule esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, seega hiljemalt 04.03.
4. 1 ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED 10.11.2010 andis Ida Politseiprefektuuri politseiprefekt Aldis Alus käskkirja nr 254-p (tl. 30), millega vabastas avaliku teenistuse seaduse § 117 lg 1 p 3, keeleseaduse § 5 lg 2, politseiteenistuse seaduse § 46 ning Vabariigi Valitsuse 26.06.2008 määrusele nr 105 tuginedes arvates 11.11.2009 kriminaalosakonna narkokuritegude talituse politseivaneminspektor V O. Käskkirjas märgiti, et politseivaneminspektoril puudub tema ametikohal töötamise kohustuslikuks tingimuseks olev C1 tasemel eesti keele oskust tõendav tunnistus. 10.12.2009 edastas V O oma esindaja P P vahendusel Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja kaebuse (tl. 1-3) ja palus, et käskkiri tema teenistusest vabastamise kohta tunnistataks ebaseaduslikuks ja tühistataks muudetaks teenistusest vabastamise alust lugedes ta teenistusest vabastatuks avaliku teenistuse seaduse § 117 lg 1 p 5 alusel ning mõistetaks välja kahe aastapalga ja kuue kuu ametipalga suurused hüvitised. Kaebaja leidis, et politseiprefektuuri käitumine tema teenistuslepingu lõpetamisel oli põhjustatud seadusega ettenähtud toetuse maksmisest kõrvale hoidmiseks. Seejuures kirjeldas ta oma teenistusest vabastamisega seotud asjaolusid ning märkis, et ei vallanud eesti keelt juba teenistusse võtmisel, mistõttu tulnuks ta vabastada avaliku teenistuse seaduse § 124 lg 1 alusel ühes kolme kuu ametipalga suuruse hüvitise maksmisega. Veel märkis kaebaja, et Virumaa Pensioniameti 24.10.2009 otsuse nr 558900 kohaselt on ta kaotanud 40% töövõimest, pidas selle põhjuseks rasket füüsilist ja vaimset tööd politseis ning viitas avaliku teenistuse seaduse § 131 lg 2 ja politseiteenistuse seaduse § 21 lg 3 tulenevatele hüvitistele. Ida Prefektuuri kirjalikus vastuses (tl. 22-26) ei peetud kaebust õigeks, paluti jätta see rahuldamata ning kirjeldati oma seisukohti seoses kaebaja keeleoskuse, tervisliku seisundi ja teenistusest vabastamise erinevate alustega. Muuhulgas märgiti ära asjaolud, et Keeleinspektsioon on teinud kaebajale korduvalt ettekirjutusi tasemeeksami sooritamiseks ja töötervishoiuarsti poolt 09.09.2009 koostatud tervisekontrolli otsuses on soovitused töökeskkonna või töökorralduse muutmiseks, kuid ei nähtu keeldu töötada antud ametikohal. Kohtuistungil jäid kaebaja ja tema esindaja kirjalike väidete ja taotluste juurde, palusid tervisega seotud taotluse rahuldamise võimatusel kohaldada alternatiivina avaliku teenistuse seaduse § 124 lg 1 nimetatud teenistusest vabastamise alust ühes kolme kuu palga suuruse hüvitise maksmisega ning soovisid ka 3600 krooni suuruse õigusabi kulu hüvitamist. P P väitis, et prefektuuril oli kohustus tuvastada seos tema volitaja tervise ja töö vahel ning märkis, et tervisliku seisundi tõttu teenistusest vabastamise avaldusest ja tõenditest pidi nähtuma võimatus senist tööd jätkata, kuid selgituste andmise ja teise töö pakkumise asemel otsustati teenistussuhe lõpetada nii, et ei peaks hüvitist maksma. Ida Prefektuuri esindaja T P jäi samuti kirjalikult esitatu juurde, nõustus sellega, et nõutava keeleoskuse puudumise tõttu oli kaebaja teenistusse võtmisel tegemist rikkumisega ja vabastamise alus pidanuks olema teine, kuid pidas toimunut talle tehtud vastutulekuks ning jättis kohtuistungil esitatud alternatiivse taotluse üle otsustamise kohtule. KOHTU PÕHJENDUSED V O oli vaidlustatud käskkirja andmisel Ida Politseiprefektuuri politseivaneminspektor (tl. 30). Sel ajal kehtinud politseiteenistuse seaduse § 1 lg 2 kohaselt laienes politseiteenistusele avaliku teenistuse seadus politseiteenistuse seadusest tulenevate erisustega. Politseiteenistusest vabastamise üldist korda reguleeriv politseiteenistuse seaduse § 46 sätestas viite üksnes samas seaduses sisalduvale piirvanuse tõttu teenistusest vabastamist reguleerivale sättele ja selle, kes on pädev politseiametniku teenistusest 2 vabastamist otsustama. Seega tuli muudel juhtudel kohaldada avaliku teenistuse seaduse neid sätteid, millised reguleerivad ametniku teenistusest vabastamist. V O teenistusest vabastamisel on tuginetud avaliku teenistuse seaduse § 117 lg 1 p 3, milles kehtestatu näeb ette ametniku teenistusest vabastamise ametikohale mittevastavuse tõttu kui puudub dokument, mis on vastavas ametis töötamise kohustuslik tingimus. Politseiametniku kohustus osata eesti keelt tuleneb politseiteenistuse seaduse § 8 lg 1, avaliku teenistuse seaduse § 14 lg 1 ning lisaks veel ka keeleseaduse § 5 lg 2, 4 ja
5. Keeleoskuse tasemed on täpsustatud viimati nimetatud sätte alusel Vabariigi Valitsuse poolt 26.06.2008 vastu võetud määruse nr 105 § 12 p
6. Varem reguleeris keeleoskuse nõudeid Vabariigi Valitsuse 16.08.1999 määrus nr
7. Neis õigusaktides sätestatust tuleneb, et politseiteenistuses võib võtta üksnes sellise isiku, kes valdab eesti keelt seadusega või seaduse alusel antud õigusaktiga kehtestatud ulatuses ning politseiametnik peab oskama eesti keelt vähemalt C1-tasemel. Keeleseaduse § 5’ lg 1 ja 10 sätestatu kohasel hinnatakse eesti keele oskust vastaval tasemeeksamil ning eksami sooritanud isikutele väljastatakse eesti keele tasemetunnistus. Seega tuleneb eelnimetatust, et politseiteenistuses vaja mineva eesti keele oskamist ja enda vastavust täidetava ametikoha suhtes kehtestatud nõuetele on politseiametnikul võimalik tõendada üksnes vastava eesti keele oskuse tunnistusega. 08.06.2004 Keeleinspektsioonis koostatud keeleoskuse kontrollakti nr 14-1665 (tl. 27) kohaselt vastab V O eesti keele oskus algtasemele ning alates 27.05.2001 omab ta selle kohta ka vastavat tunnistust, kuigi tema ametikohal on nõutav kõrgtaseme keeleoskus. Selle või praegu kehtiva C1-taseme eesti keele tunnistuse olemasolu pole ta väitnud ega tõendanud ning see asjaolu teegi ta igal juhul mittevastavaks mistahes politseiametniku ametikohale ja andis põhjuse lõpetada tema teenistussuhte avaliku teenistuse seaduse § 117 lg 1 p 3 alusel. Samas tõendavad viidatud kontrollakt koos 12.12.2000 kontrollaktiga nr 14-1302 (tl. 28), et tunnistust politseiametnikuna töötamiseks vajalikku keeleoskuse kohta ei olnud V O ka siis kui ta teenistusse võeti. Sellega, et tema teenistusse võtmisel rikuti vastavaid eeskirju, nõustus kohtuistungil ka Ida Prefektuuri esindaja (tl. 38 ja 39). Kuna vastav asjaolu pole käesolevaks ajaks ära langenud, tulnuks V O teenistusest vabastamise alusena kohaldada avaliku teenistuse seaduse § 124 lg 1 ning maksta talle sama seaduse § 131 lg 3 alusel hüvitiseks kolme kuu ametipalk. Avaliku teenistuse seaduse § 135 lg 2 kohane kuue kuu ametipalga suurune hüvitus on ette nähtud juhuks, kui ebaseaduslikult teenistusest vabastatud ametnik loobub ennistamisest. V O ei vasta puuduliku eesti keele oskuse ja nõutava tasemetunnistuse puudumise tõttu politseiametniku kohta kehtestatud tingimustele ega saa nõuda enda ennistamist. Seega ei ole tal võimalik saada ka selleks puhuks ette nähtud hüvitust. Kaebusele lisatud Sotsiaalkindlustusameti Virumaa Pensioniameti 24.10.2009 otsusega nr 558900 (tl. 7) tunnistati V O kuni 31.10.2011 osaliselt töövõimetuks, määrati tema töövõime kaotuse protsendiks 40 ning märgiti, et talle ei sobi koormuse ja sundasendiga töö. AS Medicover poolt 26.10.2009 koostatud tervisekontrolli otsuse (tl. 29) kohaselt ei sobi V O oma tervisliku seisundi tõttu tööle sundasendis, millega kaasneb füüsiline koormus lülisambale ja sagedane põrutus. Otsusest nähtub, et selle tegemisel lähtuti ametijuhendist, ekspertiisiotsusest ja terviseuuringutest ning selle töökeskkonna või töökorralduse muutmise ettepanekuid käsitlevasse jaotusesse on märgitud lühiajaliste puhkepausidega istuva töö ja osalise tööaja soovitus. AS Medicover kodulehe andmetel pakub nimetatud äriühing töötervishoiuteenust, mille hulka kuulub töökeskkonna, töötingimuste ja töö töötaja tervisele sobivuse hindamine. Avaliku teenistuse seaduse § 117 lg 1 p 5 võimaldab ametniku teenistusest vabastada, kui tema tervislik seisund ei võimalda püsivalt oma teenistuskohustusi nõuetekohaselt täita. Tegemist on teenistusest vabastamise alusega, mille üle lõplik otsustamine ei ole 3 ametniku või tema tööandja otsustada vaid eeldab vastava spetsialisti seisukohta. Käesoleval juhul on selline seisukoht AS Medicover otsuse näol olemas, kuid sellest ei nähtu kaebaja püsivat võimatust seniseid teenistuskohustusi nõuetekohaselt täita ja seega ka alust tema teenistusest vabastamiseks tervisliku seisundi põhjendusel. Täielikult arusaamatuks ja alusetuks jääb politseiteenistuse seaduse § 21 lg 3 p 2 tuginev kaebuse nõue kahe aasta palga suuruse hüvitise saamiseks. Nimetatud säte nägi ette ühekordse toetuse maksmise teenistuskohustuste täitmisel või seoses teenistusega politseis püsivalt töövõimetuks tunnistatud politseiametnikule. Sotsiaalministri 23.09.2008 määruse nr 57 „Püsiva töövõimetuse, selle tekkimise aja, põhjuste ja kestuse tuvastamise tingimused ja kord ning töövõimetuse põhjuste loetelu“ § 10 lg 1 p 4 tulenevalt on politseiteenistusega seotud haigus küll üheks püsiva töövõimetuse põhjuseks, kuid sama määruse § 2 kohaselt ei määra seda mitte politseiametnik või tema tööandja vaid see tuleb tuvastada ekspertarstide kaasabil Sotsiaalkindlustusameti poolt. V O puhul on vastav otsustus (tl. 7) olemas ja sinna on püsiva töövõime kaotuse põhjuseks märgitud määruse nr 57 § 10 lg 1 p 18 nimetatud üldhaigestumine. Eeltoodust tulenevalt on politseivaneminspektor V O politseiteenistusest vabastamine olnud iseenesest õiguspärane, kuid vastavasse käskkirja märgitud teenistusest vabastamise alus ei ole seadusega kooskõlas. Seetõttu on kaebus osaliselt põhjendatud ning kuulub halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg 1 p 1 kohaselt rahuldamisele osas, mis puudutab teenistusest vabastamise aluse muutmist ja sellega kaasneva hüvitise välja mõistmist. Kaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb kaebaja poolt õigusabi eest tasumisega (tl. 41) kantud 3600 krooni suurune menetluskulu halduskohtumenetluse seadustiku § 92 lg 2 alusel hüvitada vaid pooles ulatuses. Kuna Ida Politseiprefektuuri esindaja menetluskulude nimekirja ja kuludokumente ei esitanud (tl. 39), jäävad vastustaja võimalikud kulud halduskohtumenetluse seadustiku § 93 lg 1 kohaselt tema enda kanda. Raili Randlane Kohtunik 4