tavalt vangla sisekorraeeskirja §-le 50 lg 1 edastatakse kinni peetavale isikule saadetud kiri 7 tööpäeva jooksul ning selle ajaga võivad edastatud toiduained rikneda. Vanglal pole võimalik tagada kirisaadetistes saadetavate toiduainete säilimist, kuna vangla ei tea, mida maksikiri sisaldab ning lisaks puuduvad vanglal maksikirjades saadetavate toiduainete säilitamiseks tingimused(sobiva temperatuuriga külmhooned) ning osa toiduainete realiseerimistähtaeg on lühem, kui 7 tööpäeva. Samuti on toiduainete põhjalikul läbiotsimisel küsitav hügieeninõuete täitmine, kuna toiduaineid saadetakse suhteliselt palju ning kõik need tuleb põhjalikult üle kontrollida. Riknenud ainete vangla territooriumil hoidmine seab ohtu nii vanglatöötajate kui ka kinni peetavate isikute tervise, mistõttu on ohus ka vangla üldine julgeolek. Tubakatooteid, toiduaineid, hügieenitarbeid jne on võimalik kinni peetaval isikul osta vangla kauplusest, sest vaid sellisel viisil on tagatud, et originaalpakendisse pole lisatud keelatud aineid või esemeid, samuti on tagatud kauba realiseerimisaeg ja tingimused. Käskkirja punktiga 1.2. keelati kinni peetavatel isikutel omada ravimeid(k.a. käsimüügiravimid, vitamiinid, mineraalained, toidulisandid jne), välja arvatud vanglateenistuse tervishoiutöötaja ettekirjutusel. Kui ravimeid kasutatakse kontrollimatult, siis kujutab see ohtu nii kinni peetava isiku enda tervisele(neid tahtlikult ise üle manustades või teadmatusest valesti tarvitades) kui ka teiste kinni peetavate isikute tervisele (ravimeid on võimalik kuritarvitada, pannes neid näiteks teise kinni peetava isiku toidu sisse) ja selle kaudu vangla julgeolekule. Seetõttu peab kontroll olema nii selle üle, millised on ravimid, mida kinni peetav isik võtab, kui ka selle üle, kuidas ta neid võtab, s.t. visuaalne kontroll. Vangistusseaduse(
) §-st 52 lg 2 tulenevalt on vanglale pandud
tutus kinni peetava isiku tervise eest - jälgida, ravida, suunata vajadusel eriarstiabi osutaja juurde. Kui kinni peetav isik hakkab ennast ise ravima, ei saa vanglaarst täita seadusest tulenevat kohustust jälgida kinni peetava isiku tervist ja vajadusel ravida. Lisaks eeltoodule on ravimite või nende pakendite sisse võimalik peita erinevaid keelatud esemeid(näiteks narkootilisi aineid, mürke), mida vanglal pole alati võimalik tuvastada ning mille vanglasse sissetoomine ohustab otseselt vangla julgeolekut. Sellest lähtuvalt on vaja täiendada keelatud asjade loetelu ka seonduvalt ravimite omamisega vanglas. Ravimid on vanglas lubatud vaid siis, kui need on määratud vanglateenistuse arsti ettekirjutusel. Kui vangla arst on suunanud kinni peetava isiku
lg 2 alusel eriarstiabi osutaja juurde, kes on talle väljastanud ravimeid, loetakse need ravimid võrdväärseks vanglateenistuse arsti poolt väljastatud ravimitega. 28.10.2009.a. Tallinna Vangla direktori käskkirjaga nr 82 muudeti käskkirja nr 60 ning lisati keelatud esemete loetellu: p 1.3 - raadiod, televiisorid, video- või helikassettmagnetofonid või muud vaba aja veetmiseks vajalikud esemed ning veekeetjad, mis pole ostetud vanglas asuvast kauplusest, p 1.4 - ajalehed, ajakirjad ja muu kirjandus, mis pole väljastatud vanglateenistuse poolt või tellitud vanglateenistuse vahendusel, p 1.5 - riideesemed, v.a. vangladirektori 23.01. 2009.a. käskkirjas nr 3 nimetatud esemed(aluspesu, sokid, kindad, sall, jalanõud, saunalina), mis pole väljastatud vanglateenistuse poolt või ostetud vanglas asuvast kauplusest. Käskkirja nr 60 täiendati veel punktiga 1.6, mis sätestab, et eespool nimetatud esemed ja ained võetakse ära ning äravõtmise kohta koostatakse akt kahes eksemplaris, millest üks antakse kinnipeetavale allkirja
tu; vanglasse saadetud toiduained, ravimid ja vedelikud hävitatakse, muud esemed paigutatakse kinni peetavate isikute isiklike asjade lattu kinni peetava isiklike asjade juurde ning neid on kinni peetaval isikul võimalik vanglast välja saata või saada kätte vabanemisel. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebaja palub 30.09.2009.a. kohtule esitatud kaebuses tuvastada vaidlustatud käskkirja õigusvastasus, märkides, et tema põhjendatud huvi on eelkõige preventiivne, kuid tal on huvi esitada vanglale ka haginõue seoses eraellu sekkumisega. Kaebuse kohaselt piirab käskkiri põhiseaduse(PS) § 26 põhiõigusi ilma seadusliku aluseta, on antud volitusnorme ületades ning vangla direktor, kehtestades keelatud esemete nimekirjas täiendavalt keelatud esemeid, sekkub sellega mitte ainult kinnipeetavate, vaid ka vabaduses viibivate isikute eraellu, sest kinnipeetavatele saadavad kirju peamiselt vabaduses viibivad isikud. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium märkis 25.06.2009.a. otsuses nr 3-4-1-3-09, et
-st ei tulene justiitsministrile õigust kehtestada vangla sisekorraeeskirjades lisapiiranguid kinnipeetavate kirjavahetuse õigusele ning justiitsminister ei tohi kirja mõistet
-i tähenduses defineerida teisiti kui see on määratletud postiseaduses. Seda enam pole taolist õigust vangla direktoril.
Õigus saata kellele tahes mis tahes sisuga sõnumeid ei tulene mitte 2 ainult
lõike 1 esimesest lausest, vaid on ka põhiõigus, mille iga piirang peab olema PSga kooskõlas. Volitust selle õiguse piiramiseks
§-st 28 lg 1 ei tulene. Ka
lg 3 ei kujuta endas piisavalt määratletud volitust kehtestada määrusega piiranguid, mida kinnipeetavale adresseeritud ümbrik sisaldada võib, sest see pole kirjavahetuse piirang, vaid kirja teel edastatud esemete
tuvõtmise piirang. Kirjavahetuse piiramise all
lõike 3 tähenduses tuleb eelkõige mõista keeldu saada kirju teatud isikutelt või adresseerida neid teatud isikutele. Kirja teel edastatud esemete
tuvõtmise piirang eeldab sõnaselge keelu sätestamist seaduses.
tustaja palub jätta kaebus rahuldamata.
lg 2 kohaselt on kinnipeetavale keelatud ained ja esemed, mis ohustavad inimese julgeolekut, sobivad eriti vara kahjustamiseks või võivad ohustada vangla julgeolekut. Sama paragrahvi lg 4 järgi võib vanglateenistus keelata täiendavalt aineid ja esemeid, mis pole keelatud asjade loetelus, kuid
tavad käsitletava paragrahvi lg-s 2 sätestatud tingimustele. Kaebaja viidatud Riigikohtu lahendist ei tulene, et vaidlusalune käskkiri oleks automaatselt PS-ga
tuolus. Meede keelata täiendavalt aineid ja esemeid, riivab PS §-des 19 ja 26 sätestatud õigusi ja vabadusi.
lg 4 sätestab volitusnormi vanglateenistusele keelata täiendavalt aineid ja esemeid.
lg 2 kohaselt allutatakse kinnipeetava, karistusjärgselt kinnipeetava, arestialuse või vahistatu vabadus seaduses toodud piirangutele; kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla, Justiitsministeerium või arestimaja kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla või arestimaja julgeoleku kaalutlustel; piirangud peavad
tama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust. Käskkirjas on osutatud Tallinna Vangla põhimääruse § 3 lg 2 p-le 7, mis määratleb vangla direktori õiguse anda oma pädevuse piires käskkirju ja muid kirjalikke või suulisi korraldusi, mis on kohustuslikud vangla teenistujatele ning kinnipeetavatele ja vahistatutele. Haldusmenetluse seaduse § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning
tab vorminõuetele. Käskkirja puhul on järgitud ka PS §-st 13 lg 2 tulenevat määratuse põhimõtet, mis tähendab, et norm, millele riive tugineb, on piisavalt määratud –
§-d 41 lg 2 ja 15 lg 4 sätestavad sõnaselgelt vanglateenistuse pädevuse keelata täiendavalt aineid ja esemeid, lähtudes seadusandja poolt etteantud kriteeriumitest. PS § 11 kohaselt tohib õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas PS-ga. Piirang peab olema sobiv, vajalik ja proportsionaalne. Käskkirja eesmärgiks on
§-st 66 lg 1 tulenev vangla üldise julgeoleku tagamine, takistamaks keelatud esemete ja ainete levikut vanglas. Väljastpoolt vanglat kinni peetava isiku lähedaste ringist saabuva aine või esemega võib kaasneda keelatud esemete ja ainete vanglasse jõudmine. Pakiga või kirjaga väljastpoolt vanglat saabuvate käskkirjas loetletud ainete ja esemete keelamine võimaldab püstitatud eesmärki saavutada, mistõttu on meede sobiv. Vanglasse saadetavate esemete ja ainete põhjalik läbiotsimine võimaldaks küll samuti püstitatud eesmärki saavutada, kuid oluliselt ressursimahukamalt, mis ohustaks vangla põhiülesannete täitmist – õiguskorra kaitsmist, kinnipeetavate suunamist õiguskuulekale käitumisele ning tingimuste loomist kriminaalmenetluse takistamatuks läbiviimiseks. Ressursimahukuse ning vajaduse tõttu saavutada tasakaal erinevate ühiskondlike hüvede ning isiku põhiõiguste vahel pole lausläbiotsimine sobiv meede püstitatud eesmärgi saavutamiseks. Käskkirjas on lisakaalutlustena ära toodud tervisekaitse aspekt ja hügieeninõuete problemaatiline täitmine, millega võiks samuti kaasneda PS-ga kaitstud õiguse riive. Käskkirjas loetletud liiki esemeid ja aineid võimalik osta vangla kauplusest või tellida mõistlikkuse piires vangla vahendusel. Keelatud esemete leviku puhul vanglas ei täidaks
tustaja oma eesmärki õiguskorra kaitsel ja kinnipeetavate õiguskuulekale käitumisele suunamisel. Olukord, kus vabadusekaotuslikku karistust kandev isik on eraldatud talle tavapärasest keskkonnast, milles ta ei olnud võimeline õiguskuulekalt käituma, askeetlikku olustikku, kus juhindutakse seadusest, aitab kaasa ka kinnipeetava õiguskuulekaks suunamisele. Vabadusõiguse piiramine seadusega toob inimese õiguste ja vabaduste austamise kõrvale ka ühiskondliku hüve mõõtme, mis võib samuti olla piirangupõhjuse liik. Tervis, kõlblus, avalik kord on PS-ga kaitstavad ühiskondlikud hüved. 3 KOHTU PÕHJENDUSED Kuna vaidlustatud käskkirja täiendati punktidega 1.3-1.6 peale kaebuse esitamist 28.10. 2009.a. käskkirjaga nr 82 ning viimast käskkirja ega ka käskkirja nr 60 lisatud täiendavaid punkte 1.3-1.6 pole kaebaja vaidlustanud, käsitab kohus kaebust esitatuks käskkirja nr 60 punktide 1.1. ja 1.2. õigusvastasuse tuvastamiseks. Ekslik on kaebaja arvamus, et käskkiri on antud volitusnormi ületades ning asjakohatu tema viide Riigikohtu 25.06.2009.a. otsusele nr 3-4-1-3-09. Nimetatud otsuses asus kolleegium seisukohale, et kuna
pole andnud justiitsministrile volitust vangla sisekorraeeskirja kehtestamisel määrusega täiendavalt piirata kinnipeetavate kirjavahetuse sisu või kirjas sisalduvate võimalike esemete ringi, samuti seada täiendavaid õiguslikke aluseid kinnipeetavale kirjaga saadetud esemete äravõtmiseks, siis on sisekorraeeskirja § 461 ja § 50 lõike 3 esimene lause formaalselt PS-ga
tuolus. Kuid peale seda otsust jõustus 24.07.2009.a.
-i redaktsioon, kus on kõik vajalikud volitusnormid olemas. Nii sätestab
lg 2, et „Kinnipeetava, karistusjärgselt kinnipeetava, arestialuse või vahistatu vabadus allutatakse seaduses toodud piirangutele. Kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla, Justiitsministeerium või arestimaja kohaldada vaid selliseid pii-ranguid, mis on vajalikud vangla või arestimaja julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad
tama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust.“ § 28 lg 3 kohaselt võib vanglateenistuse ametnik piirata kinnipeetava õigust kirjavahetusele, kui see ohustab vangla julgeolekut või sisekorda või kahjustab vangistuse täideviimise eesmärke. Vangistuse sisu on isikult vabaduse võtmine, s.t. teatud ajaks piiratakse isiku liikumisvõimalust ja võimalust realiseerida sellega olemuslikult seotud subjektiivseid (põhi)õigusi. Vangistust ei ole aga õige mõista üksnes füüsilise liikumisvabaduse piiranguna. Kinnipeetava kogu eluolu seotakse vanglaga - tema vabadus allutatakse
-st tulenevatele piirangutele, mis on vajalikud vangistuse kui karistuse täideviimiseks.
tavalt
§-le 15 lg 2 on kinnipeetavale keelatud ained ja esemed, mis: 1)ohustavad inimese julgeolekut; 2)sobivad eriti vara kahjustamiseks või 3)võivad ohustada vangla julgeolekut.
lg 1 kohaselt on vangistuse täideviimise eesmärk kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Kohtu hinnangul tähendab kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele karistuse niisugust täideviimist, mis peab andma vangistatule võime tulla sotsiaalselt
tutavana edaspidises elus toime ilma õiguskorda rikkumata. See hõlmab endas ühelt poolt meetmete võtmist ja kinnipeetavale tingimuste loomist, mis võimaldaksid tal taasühiskonnastuda, teiselt poolt aga kinnipeetava allutamist vanglas valitsevale korrale kui raamistikule kinnipeetava suunamisel. Õiguskuulekale käitumisele suunamist tuleb pidada vanglakaristuse täideviimise keskseks eesmärgiks. Õiguskorra kaitsmine karistuse täideviimise eesmärgina tähendab eelkõige selle tagamist, et süüdimõistetu ei paneks karistuse kandmise ajal toime uut kuritegu. Selliselt realiseeritakse vangistusega muu hulgas eesmärk tagada ühiskonna turvalisus (nii vangla julgeolek kui ka väljapoole vanglat jäävate isikute turvalisus) ja laiemalt põhiseadusliku väärtusena riigi sisemine rahu. Vaidlustatud käskkirja punktides 1 ja 2 kehtestatud piirangud riivavad PS §-s 26 sätestatud õigust eraelu puutumatusele, kuid riigivõimu sekkumine kaebaja õigusesse perekonna- ja eraelu puutumatusele ei tähenda veel selle õiguse rikkumist. Põhiõigust riivav õigusakt ei riku põhiõigust, kui see on põhiseaduspärane. Proportsionaalsuse põhimõte, mis kätkeb endas sobivuse, avjalikkuse ja mõõdukuse mõõdet, on sätestatud PS § 11 teises lauses, mille kohaselt õiguste ja vabaduste piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud. Sobiv on abinõu, mis soodustab piirangu eesmärgi saavutamist. Sobivuse seisukohalt on vaieldamatult ebaproportsionaalne abinõu, mis ühelgi juhul ei soodusta piirangu eesmärgi saavutamist. Sobivuse nõude sisuks on kaitsta isikut avaliku võimu tarbetu sekkumise eest. Abinõu on vajalik, kui eesmärki pole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt 4 põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust ning teiselt poolt piirangu eesmärgi tähtsust. Mida intensiivsem on põhiõiguse riive, seda kaalukamad peavad olema seda õigustavad põhjused. Kohtu hinnangul on vaidlustatud piirangud sobivad, vajalikud ja mõõdukad arvestades piirangute eesmärki, milleks on keelatud esemete ja ainete leviku takistamine vanglas, kinni peetavate isikute ja vangla töötajate tervise kaitse ning sedakaudu vangla üldise julgeoleku tagamine. Toiduainete sees, aga samuti ravimikarpides ja -pudelites võidakse vanglasse saata alkoholi, narkootikume, mürke või muid keelatud esemeid ja aineid, mille olemasolu tuvastamine oleks ebamõistlikult töö- ja ajamahukas ning mõnikord ka võimatu. Samuti võivad toiduained enne adressaadini jõudmist rikneda, kinni peetavate isikute omapäi ravimite manustamine kätkeb aga ohtu nii nende endi kui ka kaaskinnipeetavate ja vanglatöötajate elule ja tervisele. Kuna kinni peetavatele isikutele on vangla poolt tagatud nii toitlustamine kui ka arstiabi ning neil on võimalik osta toitu ka vanglas asuvast kauplusest, pole kehtestatud piirangutega põhjustatud riive kaebaja perekonna- ja eraelu puutumatusele ülemäära intensiivne. Vaidlustatud käskkirjapunktid on õiguspärased. Kohtunik: D.Maastik 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.